3-26-1174 Politseija Piirivalveameti taotlus X kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Tallinna Halduskohtu 11.06.2026 määrus
Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetlusosalised ja nende esindajad
Taotleja Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Diana Žovnjarovitš Puudutatud isik X
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 11.06.2026 määruse peale menetlusse.
2.Jätta X määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 11.06.2026 määrus muutmata.
3.Määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi ja sünniaeg tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5).
X on Ukraina Vabariigi kodanik, kes saabus Eestisse 2019. a-l. Teda on kolmel korral kriminaalkorras karistatud (Harju Maakohtu 13.03.2023. a otsus kriminaalasjas nr X-XXXXXX, 13.04.2023. a otsus kriminaalasjas nr X-XX-XXXX ja 01.02.2024. a otsus kriminaalasjas nr X-XX-XXXX). Harju Maakohtu 17.11.2023 määrusega nr X-XX-XXXX pöörati täitmisele 13.04.2023 otsusega mõistetud ja osaliselt ära kandmata karistus (2 aastat ja 2 kuud vangistust).
3-26-1174
2.X esitas Viru Vanglas viibides 06.08.2024 rahvusvahelise kaitse taotluse.
3.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 02.07.2025 otsusega nr 12408150005-1 X taotluse välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmises seaduse (VRKS) § 20 lg 1 alusel põhjendamatuks ja lükkas selle tagasi; otsustas mitte tunnustada X-i täiendava kaitse saajana, kuna on põhjendatud alust arvata, et ta võib ohustada avalikku korda (VRKS § 22 lg 3 p 4); piiras alates viibimisaluse lõppemisest X välismaalaste seaduse (VMS) §-st 309 14 tulenevat viibimisõigust VMS § 52 lg 1 p 7 alusel; tegi X-ile väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 72 lg 2 p-de 2 ja 4 alusel sundtäidetava ettekirjutuse lahkumiseks Ukrainasse ning kohaldas sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki ja Schengeni viisaruumi viieks aastaks.
4.X vabanes vanglast 17.04.2026. PPA pidas ta samal päeval kinni VSS § 15 lg 4 1 alusel ning taotles Tartu Halduskohtult VSS § 23 lg 1 alusel luba isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks. Tartu Halduskohus rahuldas PPA taotluse 17.04.2026 määrusega asjas nr 3-26-1140 ning andis loa X kinnipidamiseks kuni kaheks kuuks.
5.X esitas 19.04.2026 korduva rahvusvahelise kaitse taotluse ning PPA pidas ta 20.04.2026 kinni VRKS-i alusel.
6.PPA esitas 20.04.2026 halduskohtule taotluse anda luba X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks, viidates VRKS § 361 lg 2 p-des 4, 5 ja 6 sätestatud kinnipidamise alustele.
7.Tallinna Halduskohus andis 21.04.2026 määrusega PPA-le loa paigutada puudutatud isik kinnipidamiskeskusesse kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 21.06.2026.
8.PPA esitas 09.06.2026 halduskohtule taotluse X KPK-s kinnipidamise tähtaja pikendamiseks VRKS § 362 lg 5 alusel kuni neljaks kuuks, kuna isiku suhtes esinevad VRKS § 361 lg 2 p-des 4, 5 ja 6 sätestatud kinnipidamise alused. Isik esitas 23.04.2026 korduva rahvusvahelise kaitse taotluse. Samal päeval toimus isiku rahvusvahelise kaitse nõustamine. 20.05.2026 toimus rahvusvahelise kaitse vestlus. Isik esitas 22.05.2026 PPA-le kaks e-kirja ja 25.05.2026 ühe e-kirja, milles avaldas täiendavaid selgitusi rahvusvahelise kaitse menetluses. Isiku jätkuv kinnipidamine nii avaliku korra kaitseks kui ka rahvusvahelise kaitse menetluse lõpuni viimiseks on vajalik, kuna isikuga seotud asjaolud ei ole veel välja selgitatud ja rahvusvahelise kaitse menetlus on pooleli. Samuti esineb isiku põgenemise oht (VSS § 68 p-d 4 ja 6). PPA peab vestlusel avaldatut ja lisaselgitusi analüüsima ning seejärel teeb otsuse. Isik esitas korduva rahvusvahelise kaitse taotluse ajal, kui ta oli Eestist lahkuma kohustamise menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus arvata, et ta esitas rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks ja väljasaatmise vältimiseks. Isik ohustab avalikku korda, kuna on toime pannud mitmeid kuritegusid (sh teise inimese tervise kahjustamine; valu tekitav kehaline väärkohtlemine, mis on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt; ähvardamine; mootorsõiduki joobeseisundis juhtimine; ahistav jälitamine; lähenemiskeelu korduv rikkumine). Kui isik viibis Viru Vanglas, siis keeldus ta taotlemast reisidokumenti/tagasipöördumistunnistust, põhjendades seda sellega, et dokument võimaldaks tema väljasaatmist Ukrainasse, kuhu ta ei ole nõus minema (dtl 24). Isik avaldas 17.04.2026 vestlusel, et ta ei taha, et temale kohaldatakse Schengeni sissesõidukeeldu ja saadetakse Ukrainasse. Isik avaldas 20.05.2026 toimunud rahvusvahelise kaitse vestlusel, et esitas korduva rahvusvahelise kaitse taotluse, et vältida 2(5)
3-26-1174 enda saatmist Ukrainasse. Isiku hoiakust ja käitumisest võib järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik isiku suhtes tõhusalt kohaldada, kuna esineb põgenemisoht. Isiku kinnipidamise pikendamine ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega.
9.Tallinna Halduskohus rahuldas 11.06.2026 määrusega PPA taotluse ning pikendas VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel X KPK-s kinnipidamise tähtaega kuni 11.10.2026 (kaasa arvatud). Puudutatud isik esitas 19.04.2026 korduva rahvusvahelise kaitse taotluse. PPA viis 23.04.2026 isikuga läbi rahvusvahelise kaitse nõustamise ning 22.05.2026 rahvusvahelise kaitse taotlusega seotud vestluse ning pärast seda esitas ta 22.05.2026 ja 25.05.2026 täiendavad kirjalikud selgitused. Kuna PPA ei olnud taotluse lubatavuse küsimuses veel otsust teinud ning esitatud selgitusi tuli alles sisuliselt analüüsida, esineb jätkuvalt vajadus rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks VRKS § 361 lg 2 p 4 tähenduses. Isiku põgenemisohtu kirjeldatakse Tallinna Ringkonnakohtu 04.05.2026 määruses. Puudutatud isik on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid, mh vägivallakuritegusid, ähvardamist, joobes juhtimist ja lähenemiskeelu rikkumist, ning teda on karistatud vangistusega. Samuti ei ole kriminaalhoolduse meetmed tema puhul olnud tulemuslikud, kuna ta jättis käitumiskontrolli ajal talle pandud nõuded täitmata. Isik on PPA-le selgelt väljendanud, et ei soovi Ukrainasse tagasi pöörduda. Ta kinnitas 10.06.2026 kohtuistungil, et esitas korduva rahvusvahelise kaitse taotluse eesmärgiga vältida enda väljasaatmist Eestist. Need asjaolud viitavad isiku hoiakule mitte täita lahkumiskohustust ning loovad suure tõenäosuse, et vabaduses viibides asuks ta end varjama või hoiaks rahvusvahelise kaitse menetlusest kõrvale. Isiku väide, nagu ta ei kavatseks põgeneda ja sooviks üksnes olla Eestis koos emaga, ei kõrvalda põgenemisohu olemasolu. Põgenemisohu tuvastamiseks ei pea isik olema varem põgenenud ning oht hõlmab ka võimalust hoiduda kõrvale käimasolevast menetlusest. Arvestades isiku varasemat käitumist ja tema väljendatud soovi vältida Eestist lahkumist, ei pidanud kohus tema kinnitusi usutavaks. Põgenemisohu tõttu ei võimaldaks VRKS § 29 alusel ette nähtud meetmed tõhusalt tagada isiku kättesaadavust menetlustoiminguteks. Isik ei ole varem talle pandud kohustusi järginud. Kuigi kinnipidamise tähtaja pikendamine kujutab endast olulist vabadusõiguse riivet, on selleks olemas seaduslik alus ning taotletava eesmärgi saavutamiseks puuduvad vähem koormavad meetmed. Tagada tuleb isiku kättesaadavus rahvusvahelise kaitse menetluses.
10.X taotleb määruskaebuses halduskohtu 11.06.2026 määruse tühistamist ja PPA taotluse rahuldamata jätmist või järelevalvemeetmete kohaldamist. Puudutatud isik kandis talle mõistetud vangistuse ära ning vabanes Viru Vanglast. Ta on oma varasemaid eksimusi mõistnud ning muutnud oma käitumist. Ta töötas vanglas kohusetundlikult keevitajana ning teda hinnati distsiplineeritud ja eeskujuliku töötajana. Ta tasus oma võlad, kogus vahendeid iseseisvaks eluks ning soovis pärast vabanemist töötada ja seaduskuulekalt elada. Tal on Eestis tugevad sotsiaalsed sidemed. Tema ema elab ja töötab Eestis alates 2022. aastast ning on valmis talle eluaset pakkuma. Tal on olemas kindel elukoht Tallinnas ning kaks tööandjat on kinnitanud valmisolekut ta tööle võtta. Seetõttu ei ole tal tema hinnangul põhjust menetlusest kõrvale hoiduda ega Eestist lahkuda.
3(5)
3-26-1174 Kohus tugines ekslikult asjaolule, et PPA ei olnud veel analüüsinud tema 22.05.2026 ja 25.05.2026 esitatud selgitusi. Haldusorgani viivitus ei saa õigustada tema kinnipidamise jätkamist. Ei ole põgenemise ohtu. Isik osales kogu menetluse vältel talle määratud menetlustoimingutes. Asjaolu, et ta ei soovi naasta Ukrainasse, ei tähenda põgenemisohtu. Isiku varasemaid kuritegusid ei saa käsitada automaatselt tõendina praeguse põgenemisohu kohta, sest karistus on kantud ning tema käitumine on muutunud. Kohus ei analüüsinud piisavalt võimalust kohaldada kinnipidamise asemel leebemaid järelevalvemeetmeid. Kinnipidamise jätkamine ei ole proportsionaalne. Isik on viibinud kinnipidamiskeskuses juba ligi kaks kuud pärast vangistuse täielikku ärakandmist. Isikul on Eestis perekondlikud sidemed ja võimalused asud tööle. Ta on menetluses aktiivselt osalenud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse menetlusse.
12.Kuigi 12.06.2026 jõustusid uus VRKS ja hulk muudatusi VSS-s, tuleb puudutatud isiku määruskaebust lahendades siiski kontrollida halduskohtu 11.06.2026 määruse õiguspärasust selle tegemise ajal kehtinud sätetest lähtudes (vt ka uue VRKS § 108). Seetõttu viidatakse siinses määruses VRKS-i ja VSS-i sätetele redaktsioonis, mis kehtisid kuni 11.06.2026. Samas märgib ringkonnakohus, et kinnipidamine alates 12.06.2026 vastab ka kehtiva VRKS § 65 lg-le 1 ning lg 2 p-le 2, lg 3 p-le 1 ning § 66 lg-tele 4 ja 7, mille sisu ei ole varasemate asjaomaste sätetega võrreldes sisuliselt muutunud, arvestades praeguse juhtumi asjaolusid.
13.Isiku suhtes esinevad jätkuvalt VRKS § 361 lg 2 p-s 4 sätestatud kinnipidamise eeldused. Isik esitas 19.04.2026 korduva rahvusvahelise kaitse taotluse. PPA viis 23.04.2026 läbi rahvusvahelise kaitse taotlusega seotud vestluse ning pärast seda esitas kaebaja 22.05.2026 ja 25.05.2026 täiendavad kirjalikud selgitused. PPA ei olnud halduskohtu määruse tegemise ajaks hinnanud nende selgituste mõju korduva rahvusvahelise kaitse taotluse lubatavusele ega teinud vastavat otsust. Kaebaja väide, et PPA menetlustoimingute tegemiseks kulunud aeg ei saa õigustada kinnipidamist, ei anna alust määruse tühistamiseks. Kinnipidamise aluseks on vajadus välja selgitada rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavad asjaolud. PPA-l tuleb sisuliselt kontrollida, kas isik on toonud korduvas taotluses välja uusi asjaolusid, mis õigustavad temale rahvusvahelise kaitse andmist. Usutav on, et PPA ei ole kohtule taotluse esitamise ajal jõudnud teha kõiki vajalikke toiminguid, milleks on VRKS § 181 lg 1 kohaselt ette nähtud kuni 6 kuud.
14.VRKS § 361 lg 2 p 5 järgi on rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamine vältimatu vajaduse korral lubatud, kui välismaalane on Eestist lahkuma kohustamise menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus arvata, et isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks (RKHKm 24.03.2025 nr 3-24-951, p 12). Halduskohus märkis õigesti, et 10.06.2026 kohtuistungil selgitas puudutatud isik ise, et esitas korduva rahvusvahelise kaitse taotluse eesmärgiga vältida väljasaatmist Eestist. Samuti ei soovinud kaebaja naasta Ukrainasse. Puudutatud isik avaldas ka PPA-le, et ei nõustu enda väljasaatmisega Ukrainasse ning võib Eestist lahkuda vabatahtlikult ja jätkata oma eluga mujal, välja arvatud Ukrainas (PPA 17.04.2026 küsitluse protokoll, lk 2–3; dtl 14–15). Puudutatud isik on eelnevaga väljendanud, et ei soovi minna tagasi Ukrainasse. Nendest asjaoludest tulenevalt võis kohus põhjendatult järeldada, et kaebaja ei soovi täita talle pandud lahkumiskohustust. 4(5)
3-26-1174
15.Kinnipidamiseks peab esinema ka põhjendatud kahtlus, et isik võiks kinnipidamiseta Eestist lahkuda või asuda ennast PPA eest varjama, s.t isikust peab lähtuma põgenemise oht (RKHKm 30.01.2018 nr 3-17-792, p-d 18.1.–18.5). Ringkonnakohus järeldas 04.05.2026 määruses, et kaebaja suhtes esineb VSS § 68 p-dest 4 ja 6 tulenev põgenemisoht. Kaebaja on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid, teda on karistatud vangistusega, ta ei ole järginud kriminaalhoolduse käigus talle pandud kohustusi ning tema käitumisest ja hoiakutest saab järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Need asjaolud ei ole vahepeal muutunud. Põgenemisohu hindamisel tuleb arvesse võtta isiku senist käitumist, hoiakuid ja kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid (RKHKm nr 3-3-1-52-14, p 18). Halduskohus on eelnevaid põhimõtteid järginud.
16.Kaebaja viited Eestis elavale emale, võimalikele tööpakkumistele ja vanglas saadud positiivsele iseloomustusele ei kõrvalda põgenemisohtu. Need asjaolud olid kohtule teada, kuid ei muuda neid asjaolusid, millele põgenemisohu hinnang tugineb. Eelkõige ei kõrvalda need asjaolu, et kaebaja on varem jätnud täitmata talle pandud kohustused ning on ise väljendanud soovi vältida lahkumiskohustuse täitmist. Põgenemisohu tuvastamiseks ei pea isik olema varem füüsiliselt põgenenud. Piisab sellest, kui konkreetsetest asjaoludest nähtub reaalne oht menetlusest kõrvale hoiduda või lahkumiskohustust mitte täita.
17.Põhjendatud pole etteheide, et kohus jättis analüüsimata leebemate järelevalvemeetmete kohaldamise võimaluse. Halduskohus käsitles seda küsimust määruse punktis 10 ning leidis, et põgenemisohu tõttu ei võimaldaks VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud meetmed tagada kaebaja kättesaadavust menetluses. Arvestades kaebaja varasemat käitumist, sh talle pandud kohustuste eiramist kriminaalhoolduse ajal, oli kohtul alus järeldada, et leebemad meetmed ei oleks tõhusad. Kinnipidamine on lubatav, kui leebemate meetmetega ei ole võimalik eesmärki sama tõhusalt saavutada (RKHKm 29.01.2015 nr 3-3-1-52-14, p 12).
18.Tegemist pole ebaproportsionaalse vabadusõiguse riivega. Kaebaja kinnipidamisel on seaduslik alus, kinnipidamise eesmärk on õiguspärane ning leebemate meetmete kohaldamine ei võimalda eesmärki saavutada. Kinnipidamise eesmärk ei ole kaebaja karistamine tema varasemate tegude eest, vaid tema kättesaadavuse tagamine rahvusvahelise kaitse menetluses. Kaebaja viibimine kinnipidamiskeskuses pärast vangistuse ärakandmist ei muuda iseenesest kinnipidamist õigusvastaseks, kui seadusest tulenevad kinnipidamise alused jätkuvalt esinevad.
19.Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 11.06.2026 määrus muutmata.
20.HKMS § 175 lg-st 3 lähtuvalt tuleb kohtumääruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.