Tartu Ringkonnakohus Kaire Orion, Einar Vene ja Tanel Saar 30. aprill 2026, Tartu 3-24-502
Haldusasi
Energia Valgus OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 18. oktoobri 2023. a otsuse nr 1330.1/23/724 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 31. oktoobri 2025. a otsus Energia Valgus OÜ apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant Energia Valgus OÜ volitatud esindaja Erkki Evart Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet esindajad Lisbet Sadam ja Valeria Smirnov
RESOLUTSIOON
1.Jätta Energia Valgus OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31. oktoobri 2025. a. otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 1. juuni 2026.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Energia Valgus OÜ (varasem ärinimi Sõrve Õun OÜ) esitas 2. septembril 2017 Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetuse taotluse. Kaebaja taotles toetust õunapuude istikute, raideri jms ostmiseks ning muude põllumajanduslike toodete tootmise alustamise või arendamise alaste tegevuste tarbeks. PRIA rahuldas 18. jaanuari 2018. a otsusega nr 13-30.1/18/59 kaebaja taotluse, määras toetuse 40 000 eurot ja maksis selle kaebajale välja kahes osas.
2.18. oktoobri 2023. a otsusega nr13-30.1/23/724 tunnistas PRIA kehtetuks kaebajale toetuse määramise otsuse, nõudis kaebajalt tagasi toetuse 40 000 eurot ning otsustas tasaarvestada tagasinõutava toetuse otsuse tegemise päevast arvates. PRIA leidis, et kaebaja ei ole muutunud aktiivseks põllumajandustootjaks ega saanud toetuse saamise
järgselt põllumajanduslikku müügitulu ja nõutud väärtuses põllumajanduslikku standardkogutoodangut. Kaebaja ei ole 2019. a ja 2020. a müügitulu saanud. Samuti ei ole tõendatud 2022. a müügitulu. Seega ei ole kaebaja täitnud maaeluministri 9. septembri 2016. a määruse nr 53 „Põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetus“ (määrus nr 53) § 14 lg 2 p-des 4, 5 ja 7 sätestatud nõudeid.
3.Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 18. oktoobri 2023. a otsuse nr 13-30.1/23/724 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt rajas kaebaja 2015. aastal õunaaia enda vahenditest ja 2018. aastal teise õunaaia koostöös PRIA-ga (kokku 4430 õunapuud). Toetuse eest rajati õunaaia ümber piirdeaed, soetati raider. Rajatud maheõunaaed ei hakanud kasvama soovitud kiirusega, mistõttu ei olnud sellelt omatoodang ja selle müügiga seonduvalt müügitulu saamine saavutatav. Taotluse esitamise seisuga oli maa-ala maheõunapuuaia rajamiseks sobilik, selle ebasobilikkus selgus hiljem, mis koos teiste asjaoludega on viinud õunaaia hävimiseni. Õunaaia raske savimuld osutus siiski ebasobivaks ning samuti mõjutas toodangut kärntõve ulatuslik levik. Kaebaja sai siiski 2022. aastal müügitulu maheõuna müügist. Oli kaks maheõunaaeda, kus esines ka tagasihoidlik õunasaak, mis oli äriplaanis prognoositust oluliselt väiksem. Tehingu teiseks pooleks oli äriühingu tolleaegne omanik M. Sõnajalg. Määrus nr 53 ei keela teha kaebajal tehinguid äriühingu omanikuga ja kasutada saadud toodangut enda pere huvides. Toodang anti üle
25.mail 2023, tasuti käibemaks ning muudeti majandusaasta aruannet perioodi 1. jaanuar kuni 31. detsember 2022. Kaebaja unustas tehingu varasemalt nõuetekohaselt vormistamata. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 1306/2013 art 63 lg 1 alusel oli PRIA-l toetuse tagasinõudmisel kaalumisruum, mida ei ole nõuetekohaselt kasutatud. Kaebaja toetustaotluse täies mahus rahuldamata jätmine ei ole vajalik ega mõõdukas.
4.Vastuses kaebusele PRIA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitas, et lisaks valeandmete esitamisele ei ole toetuse saaja kogu nõutud perioodi jooksul müügitulu mingiski ulatuses saavutanud. Toetuse saaja on alles pärast rikkumistest teada saamist asunud kogu projekti ebaõnnestumist põhjendama erinevate asjaoludega. Kaebaja pidi müügitulu saavutama 2019. a lõpuks, seega ei oma kaebaja esitatud väidetav 2022. a müügitulu täitmine tähtsust. Kaebaja muutis 2022. aasta majandusaasta aruannet, esitas uue käibedeklaratsiooni ning koostas allkirjastamata vara üleandmise-vastuvõtmise akti alles pärast PRIA poolt otsuse eelteavituse saamist. Toetuse saamise eesmärke ei täidetud, kuna õunaaed on sisuliselt hävinud. Toetuse saamise tingimuste kunstliku täitmise puhul, sh valeandmete esitamise kaudu, puudub PRIA-l kaalutlusruum toetuse osaliseks tagasinõudmiseks (määruse nr 1306/2013 art 60, määruse nr 640/2014 art 35 lg 6). Määruse nr 53 § 14 lg 4 p-st 8 tulenevalt on toetuse taotlejal teavitamiskohustus juhul, kui esineb taotluses esitatud või investeeringuobjektiga seotud andmete muutumine või tegevuse elluviimist takistab mõni asjaolu. Kaebaja seda kohustust ei täitnud.
5.31. oktoobri 2025. a otsusega Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata.
6.Halduskohus sedastas, et kaebajal lasus määruse nr 53 § 14 lg 2 p 5 järgi nõude täitmiseks kohustus tagada 2019. aasta lõpuks omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu üle 4000 euro. See tingimus on kaebajal täitmata. Kaebaja ei ole täitnud ka standardkogutoodangu väärtuse tingimust. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis lükkaks ümber vastustaja järelduse, et SKT kalkulaatori (Majandusliku suuruse ja tootmistüübi kalkulaator) järgi oli kaebaja standardkogutoodangu väärtus asjakohasel aastal ca 10 000 eurot ehk oluliselt madalam nõutud määrast (14 000 eurot).
7.Kaebaja põhjendused kogu projekti ebaõnnestumise asjaolude kohta ei lükka ümber ega põhjenda määruses nr 53 sätestatud kohustuste täitmata jätmist. Väheoluline ei ole asjaolu, et kaebaja ei teavitanud PRIA-t õunaaia hävimisest ning omatoodangu saamisega seotud negatiivsetest asjaoludest. Kaebaja on asunud otsima põhjendusi tagantjärele, mistõttu ei ole selge, millal, mil määral ja kas üldse erinevad väidetavad negatiivsed asjaolud ilmnesid.
8.Määruses (EL) nr 1306/2013 sätestatud toetuse tagasinõudmise aluseid ja korda täiendati Euroopa Komisjoni delegeeritud määrusega nr 640/2014. Nende määruste koostoimes on toetuse tagasinõudmine kohustuslik, kui tuvastatakse toetuskõlblikkuse tingimuste rikkumine või toetuse kasutamise nõuete raske rikkumine (määruse nr 640/2014 art 35 lg-d 1 ja 5). Samuti on kohustuslik toetus tagasi nõuda juhul, kui tuvastatakse toetuse saamiseks tingimuste kunstlikult loomine (määruse nr 1306/2013 art 60 ja määruse nr 640/2014 art 35 lg 6). Teistel juhtudel oleneb toetuse tagasinõudmine ja selle ulatus rikutud kohustusest ja rikkumise raskusest, ulatusest, kestusest ja korduvusest.
9.Määruse nr 53 § 14 lg 2 p-des 5 ja 7 sätestatud tingimuste puhul on tegemist toetuskõlblikkuse kriteeriumiga, mille täitmata jätmisel ei ole toetuse andmine lubatav. Seega ei olnud PRIA-l toetuse määramise otsuse kehtetuks tunnistamisel ja väljamakstud toetuse tagasinõudmisel kaalumisruumi ega pidanud lähtuma rikkumiste ulatusest. Seetõttu ei oma määravat tähendust, kuidas väidetavat 2022. a müügitehingut äriühingu ja selle tolleaegse omaniku (M. Sõnajalg) vahel (3000 kg maheõunte müük summas 5400 eurot) ning selle tagantjärele fikseerimise asjaolusid kvalifitseerida.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
10.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Kaebaja kinnitab, et 2023. aasta mais kaebaja võõrandas 3000 kg õunu oma juhatuse liikmele ja sai sellest tehingust omatoodete müügitulu. Käesolevaks päevaks on kaebaja kaks õunaaeda peaaegu täielikult hävinud, mistõttu teavitati PRIA-t 3. juulil 2023 mahetoetusest ja õunapuude toetusest loobumisest. Investeeringu toetusraha kasutati ainult sihtotstarbeliselt. Seega ei saa projekti eesmärkidest vähem müügitulu saavutamist seostada kaebaja poolse nõuete rikkumisega, vaid see oli tingitud kaebajast sõltumatutest asjaoludest. Nõutud müügitulu (standardtoodang 14 000 eurot) ei saavutatud just seetõttu, et saaki saadi liiga vähe. Nõutud käive jäi saavutamata kaebajast sõltumatutel objektiivsetel asjaoludel (ebasobiv pinnas, ilmastik, haigused, metsloomad). PRIA oli kujundanud jäiga seisukoha toetuse 100%-liseks tagasinõudmiseks juba enne 2022. aasta majandustehingu analüüsi. Selles dokumendis tugines PRIA pelgalt 2019.–2020. aasta müügitulu puudumisele ja statistilisele SKT kalkulatsioonile, kusjuures viimase puhul jäi nõutavast piirmäärast puudu vaid marginaalsed 4102 eurot.
Toetust ei tohi tagasi nõuda täies ulatuses, kuna seda kasutati nõuetekohaselt ning toetuse andmise esmane eesmärk (investeeringu tegemine) on täidetud. Vastustaja ei ole suutnud ümber lükata kaebaja seletusi saagi olemasolu ja selle realiseerimise kohta. PRIA ei ole selgelt põhjendanud, miks nõutakse tagasi toetus täies ulatuses, kui kaebaja on teinud kõik investeeringud, teinud endast oleneva, et projekt oleks edukas ja rajanud äriplaani kohaselt maheõunaia.
11.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja hinnangul ei vabasta kaebaja nimetatud asjaolud teda meetme määruses sätestatud kohustuste täitmisest. Toetuse saamisega kaasneb paratamatult ettevõtlusrisk, mis jääb taotleja kanda. Lisaks ei täitnud kaebaja ka määruse nr 53 § 14 lg 4 p-s 8 sätestatud teavitamiskohustust. Meetme määruses toetuse saajale seatud nõuded kujutavad endast kohustusi määruse nr 640/2014 art 35 lg 2 punkti a tähenduses. Selliste kohustuse rikkumise korral tuleb määratud toetuse kehtetuks tunnistamisel hinnata rikkumise raskusastet, ulatust, kestust ja kordumist. Käesoleval juhul on PRIA põhjendatult jõudnud järeldusele, et määratud toetus tuleb tühistada terves ulatuses, kuna toetuse saaja ei ole kogu nõutud perioodi jooksul müügitulu saavutanud ega muutunud aktiivseks põllumajandustootjaks. Lisaks esitas kaebaja pärast nõuete rikkumisest teada saamist PRIA-le valeandmeid, et määruse nõudeid kunstlikult täita.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus on põhjalikult selgitanud põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetusega taotlejale kaasnevaid kohustusi, PRIA selgitamis- ja uurimiskohustuse ulatust rikkumise tuvastamisel ning arusaadavalt põhjendanud, miks kaebaja kohustuste täitmata jätmise tõttu on toetuse tagasinõudmine õiguspärane. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata (HKMS § 201 lg 4).
13.Apellatsioonkaebuses väidab kaebaja jätkuvalt, et ta on kõik toetuse kasutamisega seotud kohustused täitnud, ta sai tulu oma põllumajandustoodangu müügist 2022. aastal ning ületas sellega omatoodangu müügi miinimumnõude ning igal juhul on toetuse tervikune tagasinõudmine ebaproportsionaalne. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
14.Eesti maaelu arengukava 2014-2020 kohaselt on põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja meetme üldiseks eesmärgiks noorte põllumajandustootjate tegevuse alustamise hõlbustamine ja põlvkondade vahetusele kaasaaitamine. Spetsiifilisteks eesmärkideks on noorte põllumajandustootjate abistamine põllumajandusliku majapidamise sisseseadmisel, noorte põllumajandustootjate ettevõtte edaspidine struktuuriline kohandamine, tööhõive võimaluste laiendamine noortele ning noorte põllumajandustootjate erialase pädevuse ja töökogemuse suurendamine. Seega leiab kaebaja ekslikult, nagu oleks ta põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetuse eesmärgi ammendanud juba üksnes seeläbi, et kasutas toetuse summa investeeringuteks ja toetavateks tegevusteks vastavalt toetusetaotluses näidatule. Toetuse eesmärgiks saab pidada hoopis seda, et läbi konkreetsete tegevuste alustav põllumajandustootja looks elujõulise ettevõtte, mis suudaks pakkuda oma toodetud põllumajandustooteid müügiks ning teisalt looks töökohti.
15.Selline eesmärgipüstitus ilmneb ka määruse nr 53 regulatsioonist. Nii võib määruse nr 53 § 5 lg 1 järgi põllumajandusliku tegevusega alustava noore ettevõtja toetust taotleda äriplaanis kavandatud põllumajanduslike toodete tootmise alustamiseks või arendamise alaseks tegevuseks. Juba sellest normist nähtub, et toetusega soovitakse soodustada tootmise alustamist selle jätkamist ka pärast toetuse sihipärase kasutamise perioodi lõppu, mitte üksnes konkreetsete toetustaotluses nimetatud tegevuste elluviimiseks. Sama nähtub selgelt ka määruse nr 53 lisast, milles on sätestatud toetusetaotluste hindamise kriteeriumid. Arvestatav osa hindepunktidest (24 punkti 50) seonduvad taotleja äriplaani jätkusuutlikkuse ja äriplaani idee vastavusega meetme eesmärkidele. Muu hulgas hinnatakse, kas taotlejal on visioon ettevõtte arengust ning seatud konkreetsed pikaajalised eesmärgid selle saavutamiseks. Põllumajandustootmise tegevuse käivitamise ja tegeliku toimivuse mõõdikuna on vastavalt määruse nr 53 § 14 lg 2 p-dele 5 ja 7 toetuse saaja kohustusteks tagada, et tema omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu on taotluse esitamisele järgneva teise majandusaasta lõpuks üle 4000 euro; või see kriteerium ei ole täidetud ja ta tegutseb peamiselt puuvilja-, marja-, pähkli-, köögivilja-, viinamarja-, veise või hobusekasvatuse või mesinduse tegevusalal, et tema põllumajandusliku standardkogutoodangu väärtus on taotluse esitamisele järgneva teise majandusaasta lõpuks üle 14 000 euro.
16.Kaebaja esitas toetusetaotluse 2017. aastal. Hiljemalt 2019. aasta keskpaigaks pidi kaebaja seega vastama aktiivse põllumajandustootja määratlusele ja 2019. aasta majandusaasta jooksul saavutama omatoodetud põllumajanduslike toodete müügituluks 4000 eurot. Taotlusetaotluse kohaselt kavandas kaebaja 2018. aasta müügituluks 5000 eurot, sellest 3000 eurot mee ja 2000 eurot õunte müügist ning 2019. aasta müügituluks 7000 eurot, sellest 3000 eurot mee ja 4000 eurot õunte müügist (dtl 131-132). Vaidlust ei ole, et tegelikkuses ei saanud kaebaja omatoodetud toodete müügist tulu kummalgi aastal. Müügitulu ei saanud kaebaja ka järgnevatel aastatel. 2023. aasta suvel teatas kaebaja PRIA-le, et toetusega soetatud õunapuude istikud on tervikuna hävinud. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et seeläbi jäi toetuse eesmärk täielikult täitmata, kuna kaebaja ei muutunud aktiivseks põllumajandustootjaks.
17.Vaidlust ei ole selleski, et kaebaja ei teavitanud PRIA-t taotluses esitatud või investeeringuobjektiga seotud andmete muutumisest või tegevuse elluviimist takistavast asjaolust, kuigi vastav kohustus otsesõnu tuleneb määruse nr 53 § 14 lg 4 p-st 8. Seetõttu puudus vastustajal info selle kohta, et kaebaja ei täida omatoodangu müügist tulu saamise nõuet ega sellele alternatiivina ka põllumajandusliku standardkogutoodangu väärtuse nõuet. Viimane on arvestuslik väärtus, mille saamiseks võetakse arvesse tootja kõiki tegevusi. Toetusetaotluses esitatud andmete kohaselt pidanuks kaebaja põllumajandusliku standardkogutoodangu väärtuse nõude täitma, kuid maasikakasvatuse ja mesilaste pidamise tegevuse alustamata jätmine viis tegelikkuses nõude täitmata jätmiseni. Kaebaja on hiljem seoses 2023. aastal vastustaja läbiviidud kontrolliga asunud väitma, et kohustuste täitmata jätmiseks olid objektiivsed põhjused, eelkõige klimaatilised olud, pinnase ebasobivus õunapuude kasvatamiseks, samuti metsloomade ja haiguste ebasoodne mõju. Kuna kaebaja jättis täitmata teavitamiskohustuse, siis ei olnud vastustajal võimalik kontrollida kaebaja tegevust takistavate asjaolude esinemist ega ka kaaluda kaebajale kohustuste täitmiseks erandi tegemist. Kaebaja ka ei taotlenud määrusest nr 53 tulenevate kohustuste täitmisest vabastamist ja/või kohustuse täitmise edasilükkamist. Seega oli kaebajal jätkuvalt seotud määruses nr 53 toetuse saajale kehtestatud kohustusega ning kohustuste täitmata jätmise ilmnemisel tuli PRIA otsustada kaebaja suhtes sanktsiooni kohaldamine.
18.Vastustaja on vaideotsuses selgitanud, et kaebaja poolt rikutud nõuded on Euroopa Komisjoni määruse 640/2014 art 35 lg 2 p-i a tähenduses kohustused. Nende täitmata
jätmisel tuleb toetuse maksmata jätmisel või selle tühistamisel võtta arvesse rikkumise raskusastet, ulatust, kestust ja kordumist. Toetus tuleb tühistada terves ulatuses, kuivõrd toetuse saaja ei ole kogu nõutud perioodi jooksul müügitulu mingiski ulatuses saavutanud ega ka muutunud aktiivseks põllumajandustootjaks. Meetme eesmärk laiemas vaates ei ole täidetud. Lisaks on toetuse saaja asunud pärast nõuete mitte täitmisest teada saamist PRIAle valeandmeid esitama, et täita tingimused kunstlikult. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja seeläbi arusaadavalt selgitanud, miks ta otsustas kaebajale määratud ja makstud toetuse tagasi nõuda tervikuna. PRIA on otsuse tegemisel arvestanud kohaselt sellega, et kaebaja puhul jäid meetme eesmärgid täielikult saavutamata, kaebaja ei muutunud aktiivseks põllumajandustootjaks ega täitnud omatoodetud põllumajandustoodangu müügist tulu teenimise nõuet isegi osaliselt. Tegemist ei olnud ka viivitusega kohustuste täitmises, kuna ka pärast määrusest nr 53 kohustuste täitmiseks tuleneva tähtaja möödumist kaebaja ei suutnud põllumajandussaadusi müügiks toota. Kaebaja teatest õunapuude hävimise kohta (dtl 212-217), võib mõista, et kaebaja ei kavatse äriplaanis kavandatud tootmistegevust taastada ega jätkata. Õigusvastane ei ole, et vastustaja ei arvestanud kaebaja väidetud raskusi õunapuude kasvatamisel toetuse tagasinõuet vähendava asjaoluna, sest kaebaja ei teavitanud PRIA-t väidetavatest takistustest äriplaani elluviimisel. Liiati ei ole selge, kas kaebaja nimetatud mullastikutüübist ja klimaatilistest tingimustes põhjustatud ebasoodsaid olusid saab pidada ettenägematuteks ja objektiivseteks takistusteks äriplaanis kavandatud toodangumahu saavutamisel. On ilmne, et mullastikuomadused ei saanud toetusega kavandatud tegevuste elluviimisel oluliselt muutuda. Seetõttu võib olla, et hoolsalt käitudes olnuks kaebajal võimalik sellega eelnevalt arvestada. Lisaks oli kaebaja enda kinnitusel toetuse taotlemise ajaks juba rajanud 3 ha suuruse õunaaia. Vastavalt pidi kaebajal olema ka esmane praktiline kogemus piirkonna mullastiku omaduste kohta. Klimaatilisi riski olemasolu tõi kaebaja aga välja juba PRIA-le esitatud äriplaanis (dtl 144), märkides, et külmakahjustuste vältimiseks valitakse istandikku Eesti kliimaoludele sobivamad õunasordid ning põua vastu kasutatakse esialgu puude ümbruse multšimist, mis aitab säilitada mullas niiskust, hiljem rajatakse kastmissüsteem. Seega nõustus kaebaja toetust taotledes sellega kaasnevate kohustustega olukorras, kus ta oli teadlik kavandatud tegevuse riskidest. Toetustaotlusest nähtub, et põhitegevusala toetava ja osaliselt ka äririski maandavana kavandas kaebaja maasikate kasvatamist ja mesitarude pidamist. Kaebaja ei ole selgitanud, miks ta neist tegevustest siiski loobus.
19.Ringkonnakohus ei jaga halduskohtu seisukohta, nagu oleks määruse nr 53 § 14 lg 2 pdes 5 ja 7 sätestatud tingimuste puhul tegemist toetuskõlblikkuse kriteeriumiga, mille täitmata jätmisel ei ole toetuse andmine lubatav. Seega pole õige ka halduskohtu järeldus, et PRIA-l puudus kaalumisruum toetuse tagasinõudmisel ja oluline ei olnud rikkumise raskus. Määruse nr 53 § 14 lg 2 p-des 5 ja 7 ei ole kehtestatud toetuse määramise eeldusi, s.o tingimusi, millele peab taotleja vastama, et PRIA-l oleks võimalik talle toetus määrata ja välja maksta. Omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu ja standardkogutoodangu väärtuse nõuetena on kehtestatud tingimused, millele kaebaja ja tema tegevus peab vastama toetusega kavandatud tegevuste elluviimise järel. Kaebaja pidi kavandama oma tegevuse selliselt, et vaidlusalused kohustused täita taotluse esitamisele järgneva teise majandusaasta lõpuks. Kohustuste olemust ei saa mõista selliselt, et nende täitmata jätmise korral toetuse taotleja tagantjärele enam ei kvalifitseeru toetuse taotlejana. See ei muuda aga asja lahendamist, kuna nii vastustaja kui ka halduskohus on selgitanud, et olulise tähtsusega toetuse tervikuna tagasinõudmise juures on eelkõige see, et kaebaja ei ole aktiivseks põllumajandustootjaks muutunudki ega toetuse saamise eesmärke täitnud.
20.Kaebaja peab vaidlustatud otsust õigusvastaseks ka põhjusel, et vastustaja ei ole arvestanud, et kaebaja väidetavalt 2022. aastal teenis õunte müügist kokku 5400 eurot, millele lisandus käibemaks. Ringkonnakohus ei pea kaebaja poolt 2022. aastal võimalikku omatootetud põllumajandustootangu müügist tulu teenimist asja lahendamisel määravaks. Nagu eelnevalt selgitatud, oli kaebajal kohustus täita müügitulu nõue juba 2019. aastal. Et kaebaja ei teavitanud vastustajat raskustest kohustuse täitmisel ega taotlenud kohustuse tähtaja edasilükkamist, siis ei saa lugeda kaebaja kohustuse täitnuks ka juhul, kui ta 2022. aastal tõepoolest tulu teenis. Kohustuse täitmise tähtajast hiljem omatoodetud põllumajandustoodangu müügist tulu saamine võiks olla oluline üksnes rikkumise raskuse hindamisel, kui leida, et seeläbi kaebaja siiski muutus aktiivseks põllumajandustootjaks, kuigi olulise hilinemisega. Praegu on vastustaja siiski põhjendatult leidnud, et väites 2022. aastal müügitulu teenimist, esitas kaebaja valeandmeid.
21.Halduskohus selgitas asjakohaselt, et kaebaja väide tulu saamisest 2022. aastal ei ole usaldusväärne, sest: tegemist on seotud osapoolte tehinguga (ostjaks on kaebaja ainuosanik ja juhatuse liige); kaebaja ei deklareerinud tehingut 2022. aastal käibedeklaratsioonis ega 2022. aasta majandusaasta aruandes; tehingu dokumendid (arve, kauba üleandmisevastuvõtmise akt) vormistati 2023. aastal pärast seda, kui PRIA tuvastas kaebaja kohustuste rikkumise; kauba üleandmise-vastuvõtmise aktil (dtl 171-172) puuduvad tehingupoolte allkirjad; ebausutav on kaebaja selgitus, et kaebaja juhatuse liige unustas tehingu deklareerida olukorras, kus see oli kaebaja ainus müügitehing terve aasta jooksul. Lisaks on tähelepanuväärne, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et juhatuse liige oleks õunte eest kaebajale tasu maksnud 2022. aastal. Samuti ei ole kaebaja pakkunud selgitust sellele, et ta väidetavalt sai 2022. aastal istandusest 3000 kg õunu, kuid varasematel aastatel puudus toodang sootuks ja 2023. aasta suveks olid kõik istikud hävinud. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et loetletud asjaolud on piisavad, et hinnata kaebaja väide 2022. aastal müügitulu saamise kohta ebaõigeks. Kaebaja leiab siinkohal ekslikult, et valeandmete esitamise tuvastamiseks vastustaja pidanuks tõendama, et kaebajal puudusid õunad, mida oma juhatuse liikmele müüa. Valeandmete esitamise tuvastamiseks ei ole vajalik selle konkreetse asjaolu kindlakstegemine. Järeldus, et kaebaja ei ole esitanud tõeseid andmeid müügitehingu kohta, võib tugineda asjaoludele kogumis ja vastastikuses seoses. Sellele ongi vastustaja ja halduskohus tuginenud. Vastustajal oleks äärmiselt keeruline, kui mitte võimatu tõendada negatiivset asjaolu, s.o fakti, et tehing kaebaja ja tema juhatuse liikme vahel ei toimunud. Tehingu toimumist tagantjärele väites on eelkõige kaebaja ülesanne esitada andmed ja tõendid oma väite kinnitamiseks (HKMS § 59 lg 1). Kaebaja esitas tehingu kohta aga tõendid, mille koostamist ta tagantjärele ise möönab ning mille loomine oli täielikult kaebaja kontrolli all. Seetõttu on nende tõendite usaldusväärsus madal. Sisuliselt on tegemist kaebaja enda seletusega, mille tõendamiseks puuduvad kaebajast sõltumatust allikast pärinevad tõendid ja milles esitatud versioon ei ole eluliselt usutav.
22.Kaebaja väidet 2022. aastal müügitulu saamise kohta saab seega pidada vastustajale valeandmete esitamiseks. See ei anna aga vastustajale alust nõuda toetus määruse (EL) nr 1306/2013 art 60 alusel tagasi rikkumise raskust ja muid asjaolusid kaalumata. Määruse (EL) nr 1306/2013 art 60 järgi ei anta põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud eeliseid füüsilistele ega juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult. Praegusel juhul on kaebaja esitanud valeandmeid asjaolu kohta, mis ei ole aluseks kaebaja poolt määruses nr 53 toetuse taotlejale kehtestatud kohustuste rikkumise tuvastamisel. Seetõttu ei saa järeldada, et kaebaja oleks valeandmete esitamisega loonud olukorra, kus ta oleks täitnud
toetusega kaasnevad tingimused kunstlikult, vaatamata sellele, et kaebajal võis selline kavatsus olla.
23.Kaebaja leiab ekslikult sedagi, et asja lahendamisel on oluline tähtsus sellel, milline oli õunapuude istikute kuivamise põhjus 2023. aastal. Nagu ringkonnakohus eespool selgitas, pidi kaebaja omatoodetud põllumajanduslike toodete müügitulu saamiseks kohustuse täitma juba 2019. aastal. Seega ei ole tähtsust sellel, kas 2023. aastal istikud kuivasid erakordsete ilmastikuolude tõttu või oli selles mõju ka kaebaja tegevusel õunaaia rajamisel ebasobivasse kohta ja istikute hooldamisel. Sõltumata istikute kuivamise põhjustest ei ole võimalik järeldada, et kaebaja siiski täitis müügitulu saamise nõude või et nõude täitmata jätmise põhjuseks 2019. aastal oli vääramatu jõu (põua) esinemine.
24.Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohus põhjendatult jättis kaebuse rahuldamata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
25.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.