Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Tiina Pappel, Maili Lokk 09.04.2026, Tartu 3-25-1873 Auto Lüliti OÜ kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 16.12.2024. a otsuse nr 13-30.3/24/2198 ja 08.05.2025. a vaideotsuse nr 1330.3/25/144-4 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 17.09.2025. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Auto Lüliti OÜ apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja/apellant – Auto Lüliti OÜ, esindaja advokaat Kristjan Kers Vastustaja – Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet
RESOLUTSIOON
1.Jätta Auto Lüliti OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17.09.2025. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 09.04.2026, arvates (HKMS § 212 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Auto Lüliti OÜ esitas Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) 09.10.2019 taotluse maaeluministri 13.03.2015. a määruse nr 25 „Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse andmise ja kasutamise tingimused ning kord“ alusel toetuse saamiseks. Toetust taotleti mootorsõidukite remonditöökoja ning sinna juurde kuuluva eratee ja parkla ehitamiseks, samuti elektri-, veevarustus- ja kanalisatsioonivõrguga liitumiseks ja haljastuseks summas 128 882,43 eurot. PRIA rahuldas 02.01.2020. a otsusega nr 13-30.3/20/3 toetustaotluse ning määras Auto Lüliti OÜ-le toetuse 128 882,43 eurot.
Auto Lüliti OÜ esitas kokku viis maksetaotlust (04.11.2021 nr 13-30.3/21/2170; 12.09.2022 nr 13-30.3/22/1025; 29.03.2023 nr 13-30.3/23/454; 05.05.2023 nr 13-30.3/23/631; 16.06.2023 nr 13-30.3/23/993).
3.PRIA korraldas 29.05.2024 toetuse saaja juures kohapealse kontrolli ja 16.07.2024 lisakontrolli, mille käigus kontrolliti taotlustoimikuga seotud raamatupidamisdokumente.
4.PRIA saatis 08.10.2024. a kirjaga nr 13-30.3/24/1384-3 Auto Lüliti OÜ-le otsuse eelteavituse, milles leidis kokkuvõtlikult, et osaühing on esitanud koos teise, kolmanda ja neljanda maksetaotlusega OÜ Termokar arvete tasumise tõendamiseks maksekorraldused ning deklareerinud nendega kulutuste kandmist, mida ei olnud vähemalt osaliselt maksetaotluste esitamise ajal tegelikult toimunud. See tähendab, et maksetaotlustega esitati valeandmeid ning jäeti ekslikult mulje, et deklareeritud kulutused on toetuse saaja poolt kantud ja toetuse väljamaksmise tingimused täidetud.
5.PRIA tegi 16.12.2024 otsuse nr 13-30.3/24/2198, millega tunnistas 02.01.2020. a otsuse nr 13-30.3/20/3 kehtetuks ning nõudis Auto Lüliti OÜ-lt tagasi toetuse summas 128 882,43 eurot. Otsuse kohaselt on osaühing esitanud kokku viis maksetaotlust, mille osas on tehtud erinevaid järelepärimisi ning esitatud ka muudatustaotlusi. Lisakontrolli käigus tuvastas PRIA, et osaühing on osaliselt investeeringuga seotud kulude arveid tasunud alles pärast maksetaotluste rahuldamist. See tähendab, et maksetaotlusega esitati valeandmeid ning jäeti ekslikult mulje, et deklareeritud kulutused on kantud.
6.Auto Lüliti OÜ esitas PRIA 16.12.2024. a otsuse nr 13-30.3/24/2198 peale vaide, mille PRIA jättis 08.05.2025. a vaideotsusega nr 13-30.3/25/144-4 rahuldamata. PRIA 12.02.2025. a otsusega nr 13-30.3/25/144-3 on otsuse nr 13-30.3/24/2198 kehtivus (sh viiviste ja intresside arvestus) peatatud kuni vaidemenetluse või sellele järgneva kohtumenetluse lõpuni.
7.Auto Lüliti OÜ esitas 09.06.2025 Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA 16.12.2024. a otsuse nr 13-30.3/24/2198 ja 08.05.2025. a vaideotsuse nr 13-30.3/25/144-4 tühistamiseks. Kaebuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.
7.1.Kaebaja ei nõustu PRIA järeldusega, justkui ta oleks esitanud toetuse saamise eesmärgil teadlikult valeandmeid. PRIA-l tuli tõendada kaebaja kavatsust luua kunstlikult toetuse saamiseks vajalikud tingimused. Kaebajal sellist kavatsust ei olnud. Kaebaja sisestas maksed internetipanka, kinnitas need ära, laadis alla maksekorraldused ning edastas need kohe PRIA-le. Kui kaebaja sai teada, et makse ei läinud läbi, hakkas ettevõte tegema osamakseid arve tasumiseks ning tasus kõigi arvete kogusumma. Kaebaja endine töötaja selgitas, et probleemi avastamisel helistas ta PRIA-le ning sealt tuli tagasiside, et kui arved on täies osas tasutud, kuid teistel kuupäevadel, siis ei ole probleemi.
7.2.Kaebaja ei edastanud PRIA-le teadlikult valeandmeid. See asjaolu (subjektiivne pool) on PRIA-l täielikult tuvastamata. Asjaolu, et tegemist oli eksimusega kinnitab ka tõik, et kaebaja esitas PRIA 14.06.2023. a järelepärimise peale ka õiged maksekorraldused.
7.3.Kaebaja ei ole dokumente võltsinud. Õiguskirjanduse kohaselt võib võltsimise all mõista nii intellektuaalset kui tehnilist võltsimist. Kuna kaebaja ei koostanud maksekorraldusi (need väljastas Swedbank) ning kaebaja esitas maksekorraldused täpselt sellisel kujul nagu pank need väljastas, ei ole tegemist intellektuaalse võltsimisega. Kaebaja polnud teadlik, et vastavad dokumendid sisaldavad valeandmeid. Tehnilise võltsimisega ei saa tegemist olla, kuna ühtegi dokumenti pole järele tehtud.
7.4.Toetuse tühistamine pole õigustatud, kuna kaebaja ei saanud seeläbi mingit kasu. PRIA tuvastas, et arved said täies mahus Termokar OÜ-le tasutud. Kaebaja ei saanud mistahes kasu sellest, et algselt maksed läbi ei läinud.
7.5.PRIA eksitas kaebajat ja rikkus usalduse kaitse põhimõtet. PRIA oli toetusmenetluse kestel teadlik eksimusest maksete tegemisel, kuid andis sisendi, et kui arved on tasutud, ei ole eksimus takistuseks toetuse väljamaksmisel. See andis kaebajale usalduse, et haldusakt jääb kehtima (HMS § 67 lg 5). Hiljem samadel asjaoludel toetuse tagasinõudmine on pahatahtlik, sest vastava otsuse oleks saanud teha kohe. Pärast toetuse realiseerimist pole selle tagasinõudmine kooskõlas õiguskindluse põhimõttega.
7.6.Riigikohus on asjas nr 3-21-54 tehtud lahendis sedastanud, et PRIA-l ei ole kaalutlusõigust tagajärje osas, st PRIA ei saa eelduste täitmisel hakata hindama, kas oleks võimalik nõuda toetus tagasi osaliselt (p 19). Riigikohtu lahendist ei tulene aga, et PRIA-l ei oleks kaalutlusõigust küsimuses, kas vastav tagasinõudmise otsus konkreetsetel asjaoludel üldse teha.
7.7.PRIA rikkus vaidlusaluse otsuse tegemisel proportsionaalsuse põhimõtet. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et planeeritud remonditöökoda on valmis. Seetõttu on ebaõiglane, ebaproportsionaalne ja kehtiva õigusega vastuolus PRIA tagasinõue üksnes kaebaja ettevaatamatusest põhjustatud eksimuse tõttu.
8.Tartu Halduskohus jättis 17.09.2025. a otsusega kaebuse rahuldamata, leides, et vaidlustatud otsus on õiguspärane. Halduskohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.
8.1.Maaeluministri 13.03.2015. a määruses nr 25 „Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse andmise ja kasutamise tingimused ning kord“ (määrus nr 25) § 17 lg-st 1 tulenevalt esitab toetuse saaja toetuse väljamaksmiseks pärast tegevuse täielikku või osadena elluviimist ja selle eest täielikult või osaliselt tasumist PRIA e-teenuse keskkonna kaudu PRIA-le maksetaotluse koos dokumentidega, mis on loetletud sama lõike p-des 1-6. Määruse nr 25 § 17 lg 2 p 4 kohaselt peab toetuse saaja maksetaotluses tehtud investeeringu kohta esitatavate andmete seas esitama ka teabe investeeringu tegemist tõendavate dokumentide kohta. Selliseks tõendiks võib olla arve või arve-saateleht, maksekorraldus või selle väljatrükk või arvelduskonto väljavõte, mis tõendab müüjale kulude tasumist, tehtud tööde üleandmise-vastuvõtmise akt, liisinguleping koos maksegraafikuga. Määruse nr 25 § 17 lg 2 p-st 4 tuleneb üheselt, et toetuse väljamaksmiseks tuleb tõendada investeeringuga seotud kulutuste tegemist. Selle eesmärgiga ei ole kooskõlas andmete esitamine, mis ei kinnita kulutuste tegelikku tegemist või mis kajastavad toetuse saaja tulevikku suunatud tahet täita oma kohustused lepingupartneri ees alles pärast toetusraha pangakontole laekumist.
8.2.PRIA kontrolli tulemustest ilmneb, et kaebaja ei olnud kõiki maksetaotlustes deklareeritud kulutusi taotluste esitamise ajaks kandnud ning tegelikkuses tasus ta neid hiljem, sh ka pärast toetussumma tema pangakontole laekumist.
8.3.Asjaolu, et kõik arved on OÜ-le Termokar lõppkokkuvõttes ära makstud, ei muuda olukorda, kus kõik arved ei olnud tasutud PRIA-le maksetaotluste esitamise ajal, kuigi kaebaja soovis vastustajale sellist muljet luua.
8.4.Esitades deklareeritud kulude kohta andmeid, millega püüti näidata kulude kandmise kohta tegelikkusest erinevat pilti eesmärgiga saada esmalt toetusraha kätte, et alles selle arvelt kanda oma investeeringuobjektiga seotud rahalised kohustused, on täidetud määruse (EL) nr 640/2014 art 35 lg 6 kohaldamise eeldused. Riigikohus on määruse nr 640/2014 art 35 lg 6 teksti erinevaid keeleversioone analüüsides jõudnud järeldusele, et silmas on peetud ebaõigeid, ebaehtsaid või valesid tõendeid. Seega pole määrav, kas tegelikust maksepäevast varasemat kuupäeva kandvate maksekorralduste puhul saab kahtlustada võltsimist või mitte. Kui on ilmnenud, et need ei kajasta tegelikku makseolukorda, tuleb seda põhjendatult pidada ebaõigete andmete esitamiseks.
8.5.Vastustaja on põhjendatult tähelepanu pööranud ka sellele, et enamik ebaõige informatsiooniga dokumentidest esitati pärast maksekorralduses märgitud maksetähtaja möödumist. Makse mittetoimumise korral on ilmne, et kaebaja pidanuks uued
maksekorraldused vormistama ning eksitavaid maksekorraldusi mitte esitama. Toimiva äriühinguna pidi kaebaja oma ettevõtluses toimima kooskõlas ettevõtjale üldiselt kohalduva korraliku ettevõtja hoolsusega, mis hõlmab ka vajadust omada ülevaadet oma rahalisest seisust ja võimest täita tal lasuvaid rahalisi kohustusi. Isegi kui kaebaja on oma majanduslikku olukorda süüvimata tahtmatult koostanud maksekorraldusi, mille tasumiseks tal raha puudus, oleks ta mõistlikku hoolsust üles näidates pidanud veenduma, kas kanded ka tegelikkuses on toimunud ning PRIA-le esitatav teave kulude kandmise kohta on tõene.
8.6.Kaebaja ei saanud ebaõige teabe esitamist õigustada teadmatuse või tähelepanematusega. Kaebaja tegevus maksekorralduste esitamisel viitab tema tahtele esitada vastustajale maksetaotlusega tegelikkusele mittevastavaid andmeid. Sellisele järeldusele viib ka kaebaja käitumine, kui ta asus tegema täiendavaid osamakseid, mis polnuks vajalik, kui kaebaja saanuks olla veendunud, et esitatud maksekorraldustega arved ka kohaselt tasutud saavad. Isegi kui interneti- või mobiilipanga teel ülekande tegemisel on võimalik koostada ja esitada sellist maksekorraldust, mille alusel makset tegelikult ei toimu ning sellele ka panga märge saada, ei tõenda selline dokument makse tegelikku teostamist, kui see panagakonto väljavõtetel vastavalt ei kajastu.
8.7.Kaebaja on vaides (p 15) märkinud, et tema esitatud dokumentatsioonist ei saanud PRIA teha tõsikindlat järeldust, justki raha oleks reaalselt kolmandale osapoolele juba liikunud. See kaebaja väide ei õigusta vale või eksitava teabe esitamist – kaebajal endal oli toetussumma saamiseks tõese teabe esitamise kohustus ning ka eeltoodud väitega kinnitab kaebaja, et vähemalt osaliselt ei olnud deklareeritud kulud tegelikult kantud. Kohus ei nõustu kaebajaga, nagu poleks PRIA pidanud esitatud andmeid ja tõendeid usaldama ning neist väljamaksete tegemisel lähtuma.
8.8.Kohtul puudub võimalus kaebaja viidatud telefonikõne sisu täpsemalt rekonstrueerida, kuid suure tõenäosusega ei saanud PRIA ametnik kaebaja töötajale vastamiseks kogu täpset teavet maksete tegemise aja ja tähtaegsuse kohta. Seega puudub kohtul alus arvata, et PRIA ametnik jagas eksitavat infot, luues kaebaja jaoks usaldust, et arvete hilisem tasumine ei oma tähtsust.
8.9.PRIA ei ole kaebajat eksitanud ega rikkunud usalduse kaitse põhimõtet seeläbi, et olles toetusmenetluse kestel teadlik eksimusest maksete tegemisel, andis ta kaebajale väidetavalt sisendi, et kui arved on tasutud, ei ole eksimus takistuseks toetuse väljamaksmisel. Vastustaja jaoks ilmnes alles hilisema kontrolli käigus kaebaja kontoväljavõtete põhjal tegelik makseolukord ja raha liikumine kaebaja kontol. Vastustajal ei olnud alust koos maksetaotlustega esitatud dokumente saades nende usaldusväärsuses kahelda ega ka kohustust koheselt neid koostoimes pangakonto andmetega kontrollida.
8.10.Kaebaja tegevust kogumis hinnates on oluline, et kaebaja esitas maksetaotlustes taoliselt ebaõiget teavet korduvalt (kolme maksetaotluse puhul), mistõttu pole põhjendatud rääkida eksimusest hooletuse tõttu.
8.11.Viidatud Euroopa Liidu õigus ei sea ainumääravaks, kas õige teave jääb esitamata tahtluse (sh dokumentide võltsimise) või hooletuse tõttu. Määruse (EL) nr 640/2014 art 35 lg 6 ei võimalda kaalumisruumi otsustamaks toetuse osalise tagasinõudmise üle (RKHK otsus haldusasjas nr 3-21-54, p 19). Viidatud lahendist tulenevalt on kaalumisruum vaid art 35 erinevate lõigete vahel valiku tegemisel, kuid mitte enam siis, kui art 35 lg-s 6 nimetatud asjaolu on tuvastatud. Vastustaja ei ole seega eksinud määruse nr 640/2014 art 35 lg-le 6 tuginedes.
8.12.Kohus nõustub vastustajaga, et kasu saamine seisnes praegusel juhul selles, et ebaõigete andmete esitamise tulemusena maksis vastustaja kaebajale välja toetuse, mida ta poleks saanud olukorras, kus vastustajale oleks olnud selge, et toetuse väljamaksmise tingimused pole tegelikult täidetud või, kui kaebaja poleks vastavaid dokumente üldse esitanud. Kasuna käsitatava tagajärje tingis kaebaja ise enda tegevusega.
8.13.Eeltoodut kokku võttes on praegusel juhul kohtul alust arvata, et kaebaja tegevus
maksekorralduste esitamisel oli suunatud püüdlusele näidata tehingute tegelikkuses toimumist selleks, et toetussumma siiski oma arvele saada.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.
9.1.Halduskohus eksis tõendite hindamisel ja materiaalõiguse kohaldamisel. Jääb arusaamatuks, millel põhineb halduskohtu väide, et PRIA-l puudus alus esitatud maksekorralduste saamisel nende usaldusväärsuses kahelda. PRIA 14.06.2023. a päring oli juba esitatud tekkinud kahtluse pinnalt, st kahtluse puudumisel ei oleks PRIA päringut teinudki ega küsinud maksekorraldust, kus oleks panga kinnitus makse teostamise kohta.
9.2.PRIA eksitas kaebajat, kui aktsepteeris maksetaotlused olukorras, kus vastustaja oli teadlik asjaoludest, mida hiljem kasutati toetuse tagasinõudmise põhjendustena.
9.3.Halduskohus eksis toetuse tagasinõudmise materiaalõiguslike aluste ja seda toetava kohtupraktika tõlgendamisel. Kaebaja ei nõustu halduskohtuga, justkui ei ole määruse nr 640/2014 art 35 lg 6 kohaldamisel määrav, kas tegemist oli võltsimisega või mitte. Mõiste „võltsitud tõendid“ ei saa tavatähenduses tähendada mistahes ebaõigeid andmeid sisaldavat dokumenti. Kaebaja ei ole mingil viisil vaidlusaluseid maksekorraldusi modifitseerinud ega järele teinud. Kui tegemist on ränga rikkumise või võltsimisega, tuleb toetus tagasi nõuda. Samas ülejäänud rikkumiste puhul tuleb lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest, mis tähendab, et PRIA-l tuli asjaolude põhjal kaaluda, kas nõuda toetus tagasi või mitte.
9.4.Kaebaja ei ole mistahes majanduslikku kasu saanud.
9.5.PRIA ei ole tõendanud kaebaja kavatsust luua kunstlikult vajalikud tingimused toetuse saamiseks. Halduskohus pole viidanud ühelegi tõendile, millest järelduks, et kaebaja esitas kavatsetult kasu saamise eesmärgil võltsitud tõendeid.
9.6.Halduskohus kohaldas HMS § 67 valesti. Haldusakti ei tohi tunnistada kehtetuks isiku kahjuks, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Ka ebaõigete andmete esitamine ei välista usalduse arvestamist, kui ebaõigete või mittetäielike andmete esitamise on põhjustanud haldusorgan ja isik ei olnud ega pidanud olema haldusakti õigusvastasusest teadlik.
10.Vastustaja palus vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
10.1.Kaebaja seisukoht, et hilisemate kuupäevadega maksekorraldused pidid PRIA-le juba nende esitamisel näitama, et midagi oli valesti ja PRIA pidi sellest järeldama valeandmete esitamist, ei ole põhjendatud. Kaebaja väide, et PRIA 14.06.2023 päring nr 13-30.3/23/454-4 tehti valeandmete esitamise kahtluse tõttu, ei vasta tõele.
10.2.Halduskohus ei ole kohtuotsuse p-s 17 väitnud, et määruse (EL) nr 640/2014 art 35 lg 6 kohaldamisel ei ole määrav, kas tegemist on võltsimisega või mitte. Asjaolu, et kaebaja ei ole maksekorraldusi ise modifitseerinud ega järele teinud, ei tähenda, et ta ei saanud valeandmeid esitada.
10.3.Kasu saamine määruse (EL) nr 640/2014 tähenduses ei ole seotud sellega, kas arved said hiljem tasutud või kas toetust kasutati sihipäraselt. Kasu seisneb selles, et kaebaja sai rahalise eelise olukorras, kus tal ei olnud toetuse saamise õigust.
10.4.Kaebaja väide, et PRIA ega halduskohus ei ole viidanud tõenditele, mis kinnitaksid kasu saamise eesmärgil võltsitud tõendite esitamist, ei ole põhjendatud. Nii PRIA kui ka halduskohus on analüüsinud kaebaja tahtlust PRIA-le valeandmeid sisaldavate dokumentide esitamisel ning hinnanud, kas sellise tegevuse tagajärjel sai kaebaja eelise (vt eelkõige vaidlustatud otsuse lk 4–5, vaideotsuse p 18, vastus kaebusele p-d 14 ja 16–17, kohtuotsuse
p-d 17–20, 22). Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit ega vastuväidet, mis need järeldused ümber lükkaks.
10.5.Kaebaja seisukoht, et vastustaja pidi enne määruse (EL) nr 640/2014 art 35 lg 6 rakendamist kaaluma, kas toetust tagasi nõuda või mitte, on ekslik. Kui rikkumine vastab art 35 lg 6 tingimustele, siis puudub PRIA-l kaalutlusõigus.
10.6.Kaebaja väited usalduse kaitsest ning kohtule tehtud etteheited tõendite ebaõigest hindamisest on asjakohatud. Kaebaja ei saa tugineda HMS § 67 lg 2 alusel usaldusele olukorras, kus usalduse arvestamist välistab sama paragrahvi lõike 4 p 6.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et Auto Lüliti OÜ apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust halduskohtu vaidlusaluse otsuse tühistamiseks. Halduskohus ei eksinud ringkonnakohtu arvates 17.09.2025. a otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel ja ei hinnanud ka tõendeid ebaõigesti. Halduskohtu vaidlustatud otsuses on välja toodud põhjendused, miks kohus sellise lõpplahenduseni jõudis. Kaebaja mittenõustumine kohtuotsuse järelduste ja lõpptulemusega ning halduskohtu poolt antud hinnanguga ei tähenda, et halduskohus oleks asjaolusid ebaõigesti või ebapiisavalt analüüsinud ja hinnanud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu vaidlusaluse otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Kuna apellatsioonkaebuse väited kordavad suuresti halduskohtule esitatud kaebuses ja selle täiendustes toodut, millele halduskohus vaidlusaluses otsuses juba vastas, siis märgib ringkonnakohus vastusena apellatsioonkaebusele üksnes järgmist.
12.Kaebaja leiab ka apellatsioonimenetluses, et kuna PRIA rahuldas tema kolmanda ja neljanda maksetaotluse pärast seda, kui kaebaja oli esitanud uusi dokumente ja muutnud maksetaotlusi, siis oli vastustaja juba maksetaotluste rahuldamise hetkel teadlik samadest asjaoludest, mis hiljem tingisid toetuse tagasinõudmise otsuse tegemise, mistõttu ei saa 16.12.2024. a otsus olla õiguspärane ega proportsionaalne.
12.1.Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Määruse nr 25 kohaselt on toetuse saaja kohustatud esitama PRIA-le tõeseid ja tegelikkusele vastavaid kulutusi tõendavaid dokumente ning sama määruse § 17 lg 2 p 4 kohaselt peab esitatud maksekorraldus tõendama investeeringuga seotud kulude kandmist, so kulude kantust enne väljamaksete saamist. Asja materjalidest nähtuvalt tuvastas vastustaja kolmanda maksetaotluse menetlemisel puuduse – arve nr 230018 tasumist tõendaval maksekorraldusel nr 796 puudus pangapoolne kinnitus makse teostamise kohta. Pangapoolse kinnituseta maksekorraldus ei tõendanud seega seda, et makse oli teostatud. PRIA palus puuduse kõrvaldada ning kaebaja esitas uued, pangapoolse kinnitusega maksekorraldused (29.03.2023. a maksekorraldus nr 796 ja 04.04.2023. a maksekorraldus nr 824), mis näitasid vastustajale seda, et OÜ Termokar arve on tasutud. PRIA-l ei olnud pärast viidatud vormilise puuduse kõrvaldamist kolmanda maksetaotluse rahuldamise hetkel objektiivset alust kahelda talle esitatud dokumentide õigsuses ega keelduda maksetaotluse rahuldamisest, kuna esitatud dokumendid vastasid vorminõuetele.
13.Seega ei ole põhjendatud ka see kaebaja seisukoht, et hilisemate kuupäevadega maksekorraldused pidid PRIA-le juba siis näitama, et midagi on valesti ja vastustaja pidi sellest kohe järeldama valeandmete esitamist ning toetuse väljamakseid mitte tegema.
13.1.Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kuigi maksekorraldus peab määruse nr 25 kohaselt tõendama kulude kandmist, ei ole maksekorralduse hilisem kuupäev iseenesest automaatne indikaator selle kohta, et PRIA-le võib olla koos maksetaotlusega esitatud valeandmeid. PRIA hindas menetluse käigus dokumentide vastavust kehtivatele nõuetele, sh pangapoolse kinnituse olemasolu, mis andis vastustajale kinnituse makse tegemisest.
Tegelik maksete toimumise ajastus ja raha liikumine selgusid alles hilisema kontrolli käigus, kui PRIA tutvus kaebaja raamatupidamisdokumentide ja konto väljavõtetega.
14.Kaebaja väide, et juba PRIA 14.06.2023. a päring nr 13-30.3/23/454-4 tehti valeandmete esitamise kahtluse tõttu, ei ole samuti põhjendatud. Päring ei olnud asja materjalidest nähtuvalt seotud valeandmete esitamise kahtluse kontrollimisega, vaid tulenes asjaolust, et koos maksetaotlustega esitatud dokumendid ei vastanud määruse nr 25 nõuetele.
15.Kaebaja väited usalduse kaitsele tuginemise vajadusest ning sellega seotud etteheited halduskohtule tõendite ebaõigest hindamisest on asjakohatud.
15.1.Asjaolu, et toetus oli kaebajale 02.01.2020. a otsusega määratud, ei välista sellekohase otsuse hilisemat kehtetuks tunnistamist. PRIA toetuse kaasabil investeeringu tegemisega kaasneb paratamatu risk, et taotleja, taotluse ja tegevuse nõuetele vastavust võidakse pärast toetuse algset määramist täiendavalt kontrollida ning see võib rikkumiste avastamise korral lõppeda ka toetuse välja maksmata jätmise või tagasinõudmisega. Ka HMS § 67 lg 4 p 2 kohaselt ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui kehtetuks tunnistamise võimalus on ette nähtud seaduses. Praegusel juhul oli kehtetuks tunnistamise võimalus ette nähtud ELÜPS-is. ELÜPS § 65 lg 4 p 1 kohaselt võib maaelu arengu toetuse taotluse rahuldamise otsuse tunnistada täielikult või osaliselt kehtetuks, kui ilmneb asjaolu, mille puhul taotlust ei oleks rahuldatud. Maaelu arengu toetuse taotluse rahuldamata jätmise alused sätestab ELÜPS § 64 lg 4 ning määruse (EL) nr 1306/2013 art 60 kohaselt, ilma et see piiraks erisätete kohaldamist, ei anta põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud eeliseid füüsilistele ega juriidilistele isikutele, kelle puhul on kindlaks tehtud, et nad tekitasid selliste eeliste saamiseks vajalikud tingimused kunstlikult, vastupidiselt kõnealuste õigusaktide eesmärkidele. Määruse (EL) nr 640/2014 art 35 lg 6 kohaselt, kui tehakse kindlaks, et toetusesaaja esitas toetuse saamiseks võltsitud tõendeid või jättis vajalikku teabe hooletuse tõttu esitamata, toetust ei maksta või tühistatakse see täielikult.
15.2.Isegi juhul, kui ELÜPS ja EL määrused taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistamist ja väljamakstud toetuse tagasinõudmist ei reguleeriks, ei saa kaebaja tugineda HMS § 67 lg 2 alusel usaldusele olukorras, kus usalduse arvestamise välistab käesoleval juhul sama paragrahvi lg 4 p 6 (haldusakt on antud isiku esitatud ebaõigete või mittetäielike andmete alusel või pettuse või ähvardusega või muul viisil haldusorgani õigusvastase mõjutamise tulemusena). Käesoleval juhul ei kohalduks ka HMS § 67 lg 5, kuna ei ole tuvastatud, et ebaõigete või mittetäielike andmete esitamine oleks olnud põhjustatud PRIA tegevusest. Vastustaja menetlustoimingud piirdusid kaebaja esitatud dokumentide kehtivatele nõuetele vastavuse kontrollimisega ega loonud olukorda, mis oleks sundinud või suunanud kaebajat esitama sisuliselt ebaõigeid andmeid. Vastavalt määruse nr 25 nõuetele lasus toetuse taotlejal kohustus esitada PRIA-le tõesed ja tegelikkusele vastavad ning investeeringuga seotud kulutuste tegemist tõendavad dokumendid.
15.3.Vastustaja viitas põhjendatult ka sellele, et kuigi kaebaja keskendub apellatsioonimenetluses peamiselt kolmanda maksetaotluse menetlemisega seonduvale, põhinevad PRIA valeandmete esitamise etteheited ka teise ja neljanda maksetaotluse kontrolli tulemustel. Nimelt selgus täiendava kontrolli käigus näiteks see, et kaebaja tasus arve nr 220091 eest tegelikult alles pärast teise maksetaotluse rahuldamist. See tähendab aga, et maksetaotlusega esitati ebaõigeid andmeid, luues PRIA-le eksliku mulje, et deklareeritud kulutused olid juba kantud, kuigi tegelikult see nii ei olnud. Teise maksetaotluse menetlemisel ei teinud PRIA ühtegi sellist järelepärimist ega muud toimingut, millega oleks saanud kaebajat väidetavalt kuidagi eksitada. Seega ei ole alust väita, et valeandmete esitamine oli tingitud PRIA tegevusest. Igal juhul lasus vastutus maksetaotluste sisulise õigsuse eest toetuse saajal, mitte haldusorganil ja nagu juba märgitud, siis määruse (EL) nr 640/2014 art 35 lg 6 kohaselt, kui tehakse kindlaks, et toetuse saaja esitas toetuse saamiseks võltsitud tõendeid või jättis vajaliku teabe hooletuse tõttu esitamata, toetust ei maksta või tühistatakse see täielikult.
Seega oleks piisanud ka ühe sellise rikkumise tuvastamisest, et toetuse maksmine täies ulatuses tühistada.
16.Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et halduskohus eksis toetuse tagasinõudmise materiaalõiguslike aluste ja kohtupraktika tõlgendamisel.
16.1.Halduskohus ei ole vaidlusaluse otsuse p-s 17 väitnud, et määruse nr 640/2014 art 35 lg 6 kohaldamisel ei ole määrav, kas tegemist on võltsimisega või mitte. Halduskohus selgitas, et „võltsitud tõendeid“ tuleb mõista kui ebaõigeid, ebaehtsaid või valesid tõendeid, mistõttu ei ole käesoleva vaidluse puhul niivõrd oluline varasemat kuupäeva kandvate maksekorralduste formaalne ehtsus, vaid nende sisuline õigsus. Kui maksekorraldused ei kajastanud tegelikku makseolukorda, tuli seda pidada ebaõigete andmete esitamiseks sõltumata sellest, kas dokumente oli tehniliselt muudetud või ei. Kaebaja seisukoht, et määruse nr 640/2014 art 35 lg 6 koosseis ei ole täidetud, kuna ei ole tuvastatud dokumendi modifitseerimist ega järele tegemist, on seega ekslik. Ka Riigikohus on lahendis nr 3-21-54 leidnud, et terminit „võltsitud tõendid“ tuleb tõlgendada iseseisvalt, lähtudes selle tavatähendusest ja kontekstist. Riigikohus käsitles võltsimise mõistet tsiviil- ja kriminaalmenetluse kontekstis näitena põhjusel, et määrus nr 640/2014 ei täpsusta, millised tõendid on võltsitud. Riigikohus ei järeldanud viidatud lahendis, et „võltsitud tõendid“ määruse nr 640/2014 tähenduses on üksnes sellised dokumendid, mida on isiku aktiivse tegevusega muudetud. Seega ei tähenda asjaolu, et kaebaja ei ole esitatud maksekorraldusi ise muutnud seda, et ta ei saanudki vastustajale valeandmeid esitada. Ka Riigikohus on viidatud lahendis selgelt öelnud, et „võltsitud tõendeid“ tuleb määruse nr 640/2014 tähenduses mõista laiemalt, so kui ebaõigeid (sh sisult), ebaehtsaid või valesid tõendeid.
16.2.Kaebaja väide, mille kohaselt pidi vastustaja enne määruse nr 640/2014 art 35 lg 6 rakendamist kaaluma asjaolude põhjal, kas toetust tagasi nõuda või mitte, on samuti ekslik. Kõnealune määrus ei näe ette kaheastmelist kontrolli, kus esmalt hinnatakse rikkumise raskust ja seejärel otsustatakse imperatiivse normi kohaldamine. Määruse nr 640/2014 art 35 lg 6 on sõnastatud objektiivse koosseisuna, mille tuvastamisel on tagajärg (toetuse tagasinõue) automaatne ja PRIA-le kohustuslik. Määruse kehtestamisel on juba hinnatud, et selles lõikes nimetatud rikkumised on oma olemuselt nii rasked, et nende puhul ei ole toetuse tagasinõudmise proportsionaalsuse kaalumine enam asjakohane. Seetõttu ei pidanud vastustaja enne art 35 lg 6 rakendamist eraldi hindama kaebaja poolt toime pandud rikkumise raskust, vaid üksnes tuvastama, kas rikkumine vastas lg-s 6 toodud tingimustele. Kui PRIA teeb kindlaks, et toetuse saaja esitas toetuse saamiseks võltsitud tõendeid või jättis vajaliku teabe hooletuse tõttu esitamata, puudub vastustajal kaalutlusõigus täielikult.
16.3.Samuti ei ole kasu saamine määruse nr 640/2014 tähenduses seotud sellega, kas investeeringuobjektiga seotud arved said hiljem tasutud, või kas toetust kasutati sihipäraselt. Kaebaja kasu seisnes antud juhul selles, et ta sai rahalise eelise olukorras, kus tal ei olnud toetuse saamise õigust. Valeandmete esitamine seoses kulude kandmisega võimaldas kaebajale toetuse väljamaksed, mis oleks olnud välistatud, kui PRIA-l oleks olnud tegelik olukord teada. Arvete tegelik tasumine hiljem ja toetuse sihipärane kasutamine ei kõrvalda asjaolu, et toetuse väljamaksmise eeldused ei olnud väljamaksete tegemise hetkel tegelikkuses täidetud, kuigi kaebaja maksetaotluste lisadena esitatud maksekorraldustega lõi vastustajale mulje, et on investeeringu tegemisega seotud rahaliste kohustuste eest juba tasunud.
17.Kaebaja väide, et PRIA ega halduskohus ei ole viidanud tõenditele, mis kinnitaksid kaebaja poolt kasu saamise eesmärgil võltsitud tõendite esitamist, ei ole samuti põhjendatud. Nii vastustaja kui ka halduskohus on analüüsinud kaebaja tahtlust PRIA-le valeandmeid sisaldavate dokumentide esitamisel ning hinnanud, kas sellise tegevuse tagajärjel sai kaebaja eelise (vt nt PRIA 16.12.2024. a otsuse lk-d 4–5, vaideotsuse p 18, PRIA 04.07.2025. a vastuse p-d 14 ning 16-17, kohtuotsuse p-d 17–20, 22). Kuna ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtu kõnealuste seisukohtadega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks
kaebaja väidet täiendavalt sisuliselt hindama hakata seda enam, et kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit ega vastuväidet, mis vastustaja ja halduskohtu eelpoolviidatud järeldused ümber lükkaks. Vastustaja poolt tuvastatud asjaolud – korduvate ebaõigete maksedokumentide esitamine, maksete jaotamine mitmeks osaks ning kaebaja kohustus olla teadlik oma finantsvõimekusest – kinnitavad ka ringkonnakohtu hinnangul kaebaja teadlikku ja tahtlikku tegutsemist. Seetõttu on põhjendatud ka halduskohtu järeldus, et PRIA esitas piisavad faktilised asjaolud ja tõendid, mis kogumis tõendavad kaebaja kavatsetust PRIA-le valeandmete esitamisel.
18.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata.
19.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole esitanud ringkonnakohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.