Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtukoosseis Ringkonnakohtu istung Kohtuistungi sekretär Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus Apellandid Prokurör Süüdistatav Kaitsja Kohtuistungil osalejad
Tallinna Ringkonnakohus 3. juuni 2026, suuline menetlus 1-25-5778 Andres Parmas, Orvi Koik ja Markus Kärner 19. mai 2026 Kea Lemming Kriminaalasi Kalle Teori süüdistuses KarS § 113 lg 1 järgi Pärnu Maakohtu 4. märtsi 2026. a otsus, üldmenetlus Kaitsja apellatsioon Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Merike Lugna Kalle Teor (ik: 36712206022); elukoht: XXX, viibib vahistatuna Tallinna Vanglas; varem karistamata; kinni peetud 6. mail 2025, vahistatud alates 8. maist 2025 Vandeadvokaat Anu Toomemägi-Kivistik Süüdistatav, tema kaitsja ja prokurör
KOLLEEGIUM OTSUSTAB:
Jätta apellatsioon rahuldamata.
Jätta Pärnu Maakohtu 4. märtsi 2026. a otsus muutmata.
3.Määrata Advokaadibüroole Lojal makstava riigi õigusabi tasu suuruseks õigusabi eest, mida vandeadvokaat Anu Toomemägi-Kivistik osutas Kalle Teorile apellatsioonimenetluses, 468,72 eurot.
4.Välja mõista Kalle Teorilt osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 468,72 eurot, mis tuleb tasuda kohtumääruse jõustumisest 30 päeva jooksul. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse Kalle Teorile eraldi dokumendina.
5.Jätta rahuldamata kaitsja taotlus hüvitada Kalle Teorile mittevaraline kahju alusetult vabaduse võtmise eest.
6.Jätta rahuldamata kaitsja taotlus määrata Kalle Teori suhtes kohtupsühhiaatria, -psühholoogia kompleksekspertiis.
EDASIKAEBAMISE KORD
Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kalle Teorile esitati süüdistus KarS § 113 lg 1 järgi selles, et 6. mail 2025 tekitas ta ühise alkoholi tarvitamise ajal tekkinud tüli käigus tahtlikult kööginoaga Xle erinevaid vigastusi. Neist unearteri vigastuse tagajärjel tekkinud ägeda verekaotuse tõttu X suri.
2.Pärnu Maakohtu 4. märtsi 2026. a otsusega tunnistati K. Teor KarS § 113 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati üheksa aasta vangistusega, mille algusaega arvestati K. Teori kinnipidamisest 6. mail 2025. Maakohus jättis muutmata K. Teorile tõkendina kohaldatud vahistamise. Menetluskuludena mõisteti K. Teorilt välja kokku 19 620,23 eurot, sh sundraha 2 215 eurot. Kaitsja taotlus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks jäeti rahuldamata. Maakohus konfiskeeris K. Teorilt kuriteo toimepanemise vahendiks olnud noa. Samuti lahendas kohus asitõenditega seonduvad küsimused.
3.1.Maakohus leidis, et tõendatud on nii X surma saabumise mehhanism, surma saabumise aeg kui ka see, et X surma põhjustas K. Teor.
3.2.Maakohtu hinnangul pani K. Teor tapmise toime otsese tahtlusega, sest selliste versiooni toetab väline teopilt – noalöök kaela. Tegemist ei olnud pelgalt valu või tervisekahjustuse tekitamise sooviga, vaid surmava vigastuse tekitamise tahtlusega, sest kaelas asuvad elutähtsad veresooned ja ka hingetoru, mille tabamine noaga kaela löömisel on tõenäoline. K. Teori tahtlust tõendab ka teo toimepanemise vahend ehk suur, pika teraga kööginuga, millega kaela löömisel on väga suur tõenäosus, et tagajärjed on rasked. Kannatanut sellise noaga kaela lüües teadis ta, et kannatanu sureb. Alkoholijoove ei välista tahtlust. Neil asjaoludel on välistatud subsumeerida tegu kaitsja taotlusele vastavalt KarS § 118 lg 1 p 7 järgi.
3.3.Maakohtu hinnangul ei ole tõendatud süüdistatava kaitseversioon, mille kohaselt pani ta tapmisteo toime hädakaitses.
4.Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule süüdistatava kaitsja, kes taotleb K. Teori suhtes kohtupsühhiaatria, -psühholoogia ekspertiisi läbiviimist. Samuti taotleb kaitsja maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamist, K. Teori õigeksmõistmist ning tema kasuks mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist alusetult vabaduse võtmise eest. Alternatiivselt taotleb kaitsja K. Teori süüditunnistamist KarS § 118 lg 1 p 7 järgi ja talle kergema karistuse mõistmist.
4.1.Maakohtu otsus tuleb tühistada, sest maakohus uuris tõendeid ühekülgselt ja sellest johtuvalt kohaldas materiaalõigust ebaõigesti. Süüdistatav pani tapmisteo toime enesekaitseks, sest kannatanu ründas teda. Arvestades süüdistatava seisundit (tugev joove) ei olnuks ta võimeline järjekindlalt sellist seisukohta väljendama, kui see versioon ei vastanuks tõele. Kuna K. Teor ennast nii häirekeskuse kõne kui ka politsei saabudes vormikaamerasse räägituna ka lisaks õigustavatele asjaoludele ka süüstab, on tema ütlused enda kaitsmise kohta usaldusväärsed. Esineb vähemalt kõrvaldamata kahtlus selles, et K. Teor ei tapnud kannatanut tahtlikult ning pigem esineb alus arvata, et tapmisteo pani ta toime hädakaitses. K. Teoril ei olnud motiivi Xt teadlikult ja tahtlikult rünnata, mida tõendavad nii K. Teori kohtus antud ütlused ning kaudsete tõenditena ka tunnistajate ütlused selle kohta, et kannatanu ja süüdistatava vahel ei ole tuvastatav nende varasem tutvus või vaen.
4.2.Asjas on oluline veel seegi, et alkoholi tarbimine toimus K. Teori köögis, tema läks sealt ühel hetkel magama ja X pidi minema bussi peale. X surnukeha leiti aga elutoast. Nimelt kui viina võeti korteri köögis ja tuppa tulekuks mingit alust ei olnud ja selle osas on K. Teoril vaid ähmane mälupilt et ta ärkas voodist olles teadmisel et X pidi ära bussi peale minema, kuid nähes teda seina ääres hakkas temaga pahandama kohe saabuda võivast tütrest ja selle pahameele alla sattumisest.
4.3.Kohus on teinud ekspertiisiaktist ebaõige järelduse, et X surma põhjustanud noa käepidemel oli vaid K. Teori DNA-d. Tegelikult see nii ei olnud. Tuvastati segaproov, millest eristus K. Teori profiil, kuid ei saa väita, nagu ei oleks X nuga üldse käepidemest hoidnud. Lisaks ütles ekspert et see segaproovist leitud peamine K. Teorile kuuluv DNA võis seal olla ka põhjusel, et ta oli varem nuga katsunud. Ekspertiisiakti tulemused koosmõjus eksperdi kohtuistungil antud ütlustega süvendavad kahtlust selles, et nuga võis kas käepidemest või ka terast kinni hoida X. Ka K. Teori kätelt või riietelt leitud vereplekid ei viita üheselt sellele, et just K. Teor ründas kannatanut. Seejuures osutab kaitsja, et K. Teori käed olid kinnipidamisel väga väikse verekahtlase määrdumisega. Ka korteris olevate mööbliesemete asumine justkui korrapärases asukohas ei tähenda seda, et X poleks K. Teori kas rünnanud võis siis vähemalt sellega ähvardanud. Hädakaitse olukord ei tähenda et selle jaoks peaks olema mööbel laiali pillutatud või peetud erilist võitlust või rüselust, piisab kui on tõsiseltvõetav oht peatse rünnaku ees.
4.4.Kokkuvõttes ei ole kaitsja hinnangul kaitseversiooni hädakaitses tegutsemisest tõenditele tuginedes kummutatud. Kõik kahtlused tuleb muude tõendite puudumisel tõlgendada süüdistatava kasuks.
4.5.Kaitsja leiab alternatiivselt, et K. Teori süütegu tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 7 alusel, kuivõrd kõikidest tõenditest nähtuvalt ei saanud K. Teor juba nii oma käte ehk terviseseisundist ega ka oma alkoholijoobest tulenevalt aru, et tema võimalik löök riivab elutähtsat piirkonda ning toob automaatse järelmina kaasa teise isiku surma. Kuigi see seisukoht esitati juba maakohtus, ei ole kohus vaidlustatud otsuses seda hinnanud. Kaitsja leiab veel, K. Teoril X tapmise tahtluse välistab juba asjaolu, et tõdedes kannatanu surma saabumist, hakkas K. Teor aktiivselt otsima abi, püüdes helistada häirekeskusse, teatamaks teost. Abi kutsumise soovi tulnuks arvestada ka karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 2 mõttes ja seda oleks pidanud arvesse võtma karistuse mõistmisel.
4.6.Kaitsja arvates on maakohus jätnud põhjendamatult määramata K. Teorile kohtupsühhiaatria, -psühholoogia ekspertiisi, ehkki selleks esinevad alused. Nimelt võis K. Teor olla tapmistegu toime pannes deliiriumis. Ka K. Teori käitumine vahistuses olles viitab sellele, et teda saadavad pidevad kahtlused ja vandenõuteooriad ja need on kaitsja hinnangul ajas süvenenud, mistõttu on põhjust välja selgitada, kas K. Teoril esineb käesoleval ajal psüühikahäire või kognitiivne defitsiit või muu haigus, mis ei võimalda tal aru saada talle esitatud süüdistusest, võtta osa kohtumenetlusest või kanda karistust.
RINGKONNAKOHTU ISTUNG
5.Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja oma apellatsiooni juurde ja palus selle rahuldada. Süüdistatav toetas kaitsja apellatsiooni. Prokuratuur vaidles apellatsioonile vastu ja palus jätta maakohtu vaidlustatud otsuse muutmata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kriminaalkolleegiumi hinnangul puudub alus rahuldada kaitsja taotlust määrata K. Teorile kohtupsühholoogia ja – psühhiaatria ekspertiisi. Taotlus rajaneb kaitsja püstitatud kahtlusel, et K. Teor võis kuriteosündmuse järgselt häirekeskusse helistades ning sündmuskohale saabunud politseiga suheldes viibida alkoholijoobest tingitud deliiriumis. Samuti osutab kaitsja sellele, et suheldes süüdistatavaga ilmneb, et teda saadavad pidevad kahtlused ja vandenõuteooriad. K. Teoril võimaliku deliiriumi esinemise kohta on kaitsja varasema ekspertiisitaotluse lahendamisel oma seisukoha kujundanud juba maakohus. Kaitsja ei sea korduvas taotluses maakohtu sellekohaseid järeldusi mingil viisil kahtluse alla ega vaidle neile sisuliselt vastu, vaid üksnes kordab taotlust. Kuivõrd ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, miks ei saanud K. Teor viibida kuriteosündmuse järgselt häirekeskuse ja politseiga suheldes olla deliiriumis, ei pea kolleegium vajalikuks neid seisukohti korrata. Nii häirekeskuse kõnesalvestisest kui ka politsei rinnakaamera salvestisest
ja sündmuskohal viibinud politseiametniku ütlustest nähtuvalt ei vastanud K. Teori käitumine mingilgi määral deliiriumis inimese käitumisele. K. Teor oli provokatiivne, käitus pika ajavahemiku jooksul sihipäraselt (püüdis helistada häirekeskusse, esitas läbivalt versiooni sellest, nagu oleks kannatanu teda rünnanud ja nagu oleks ta surmavalt viga saanud just temast endast lähtuva ründeolukorra raames). Ka kaitsja üldsõnalised väited selle kohta, nagu saadaks K. Teori pidevad süvenevad vandenõuteooriad ja kahtlused, on ringkonnakohtu hinnangul ainetud. K. Teor viibis ringkonnakohtu istungil ja tema käitumine seal ning ringkonnakohtule väljendatu valguses ei saa pidada teda desorienteeritud inimeseks, kelle reaalsustaju oleks pettekujutelmadest varjutatud. See, kui inimene püüab toimepandud võigast tegu eitada või leida selle toimumise selgitamiseks tegelikkusele mitte vastavaid seletusi, ei tähenda veel, et teda vaevaks psüühikahäire või kognitiivne defitsiit, mis takistaks tal reaalsust adekvaatselt tajuda või karistust kanda. Arutataval juhul puudub ilmselgelt tõendamisvajadus, mis tingiks kaitsja ekspertiisitaotluse rahuldamise.
7.Esitatud apellatsiooni osas asub kolleegium seisukohale, et selle rahuldamiseks ja maakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus, selgitades seda alljärgnevalt.
8.Kaitsja hinnangul on tõendeid uurinud ühekülgselt ja seetõttu materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. Kolleegium peab sellist seisukohta põhjendamatuks ja märgib, et pelgalt soovimatus nõustuda maakohtu argumentidega ei tähenda veel, nagu oleks tõendeid puudulikult analüüsitud ja nende põhjal väärad järeldused tehtud.
9.Konkreetsemalt tuleks kaitsja arvates asjas uuritud tõendite põhjal asuda seisukohale, et kannatanu ründas K. Teori ja süüdistatav lõi kannatanut noaga enesekaitseks. Seetõttu esineb tema teo õigusvastasust välistava asjaoluna hädakaitse. Kaitsja arvates tuleb niisugusele järeldusele jõuda, sest süüdistatav on häirekeskusse helistades ja sündmuskohal tegutsenud politseiametnikule küll tapmistegu tunnistanud, kuid läbivalt rääkinud ka sellest, et tapmine leidis aset olukorras, kus kannatanu teda ootamatult ründas sel ajal, kui ta voodis magas. Maakohus on selle versiooni kummutamiseks osutanud sündmuskohal ja süüdistatava riietel leitud vereplekkide ja pritsmete paiknemisele ning nende tekkemehhanismile (nii nagu seda selgitatakse jäljeekspertiisi aktis nr 25E-TR00029-01 (vt tl-d 153-166, kd 1), mis välistab võimaluse, et K. Teor võinuks kannatanut noaga lüüa ise voodis olles.
10.Apellant leiab, et kuna K. Teor on nii häirekeskusele tehtud kõnes kui ka suhtluses sündmuskohal viibinud politseiametnikuga lisaks enesekaitse versioonile andnud ka ennast süüstavaid selgitusi, tuleb tema räägitut pidada usaldusväärseks. Kolleegium osutab selle väitega seoses tõigale, et K. Teor on küll läbivalt võtnud omaks, et ta lõi Xt noaga, kuid ta ei ole andnud ennast süüstavaid selgitusi. Vastupidi, K. Teor on rääkinud sellest, et X ründas teda ja ta üksnes kaitses ennast. Tema sellekohased selgitused on seejuures olnud küll üldsõnalised ja vastuolulised. Nii on K. Teor korduvalt rääkinud sellest, nagu oleks X teda noaga rünnanud, kuid end kaitstes lõi ta hoopis ise Xle noa kõrri (vt häirekeskusele tehtud kõne salvestise protokoll lk-del 24, 25; kd ...). Samas on ta politsei vormikaamera salvestiselt nähtuva raames väitnud hoopis, et X lõi ise endale noa kõrri (vt politsei vormikaamera salvestis DVD-plaat tl 43; kd 1, salvestise viiendal minutil). Häirekeskusele tehtud kõne
lõpuosas on ta mh väljendanud, et „[...] see oli juba ette näha, et see mats tuleb kätte, aga seekord ei juhtunud nii et ta mulle, juhtus talle“ (vt samas, lk 27). Vormikaamera salvestuselt nähtub ka K. Teori veel üks versioon toimunust, mille kohaselt hakkas X teda ootamatult taguma ja peksma, istus talle peale (vt vormikaamera salvestuse 39. minut). Ja veel osutab kolleegium, et kui üldiselt on K. Teor väljendanud arusaamatust, miks X teda ründas ning öelnud, et see oli tema jaoks täiesti ootamatu, siis häirekeskusele tehtud kõnes on ta märkinud, et tekkis tüli naiste pärast, mille käigus pani X talle noa kõri peale, aga „[...] see nuga juhtus kogemata tema sisse [...]“. Vormikaamera salvestuselt kuuldub ühe versioonina veel seegi, et K. Teor tappis X „igaks juhuks“ (vt salvestuse 19. minut). Kolleegium muidugi tunnistab, et see „igaks juhuks“ võis olla öeldud ka pelgast trotsist, kuna politseinik ei nõustunud K. Teori käsi raudadest vabastama, kuid igal juhul osutab ka K. Tori ja sündmuskohal viibinud politseiametniku omavaheline suhtlus tervikuna sellele, et mingist koherentsest enesekaitse käsitlusest ja selle tinginud X õigusvastasest ründest juttu ei ole – K. Teor on trotslik, kannatanu ja toimepandu suhtes ükskõikne. Seega on K. Teori versioonid toimunust olnud väga varieeruvad, samuti on vaheldumisi väitnud, et ei mäleta toimunust midagi, kuid siis selgitanud nii väidetava ründe dünaamikat kui ka selle põhjust ja enda kaitsetegevust. Sellises kontekstis on maakohus jõudnud igati põhjendatud järeldusele, et K. Teor püüdis lihtsalt vastutusest vabanemiseks välja mõelda erinevaid versioone toimunust.
11.Kuid maakohus ei ole piirdunud üksnes selle tuvastamisega, et K. Teori väidetut ei saa pidada usaldusväärseks, vaid on asjakohaselt osutanud mitmetele sündmuskohal fikseeritud asjaoludele, mis välistavad esitatud kaitseversioonid. Kaitsja on maakohtu selliseid järeldusi kritiseerides piirdunud aga pelgalt oma varasemate seisukohtade kordamisega.
11.1.Nii on maakohus analüüsinud tapmiseks kasutatud noalt nähtuvaid jälgi ja asjakohaselt järeldanud, et käepidemest hoidis nuga just K. Teor, mitte aga X (vt MKO p-d 18 ja 19, aga ka p-d 27 ja 42). Kaitsja on küll püüdnud maakohtu järeldust kahtluse alla seada väitega, et noa käepidemelt võetud proovist nähtus siiski ka X DNA alleele, kuid kolleegium nõustub maakohtu vaidlustatud otsuse seisukohaga, et neid alleele oli liiga vähe, seostamaks neid Xga. Kui X hoidnuks vahetult teosündmuse ajal nuga käepidemest (ähvardades sellega K. Teori või tõmbamaks nuga enda kaelahaavast välja), siis oleks sealt leitav olnud ka temaga seostatav DNA.
11.2.Võimaluse, et X tõmbas enda kaelast noa ise välja, on maakohus samuti kummutanud (vt MKO p 27). Kaitsja vastuväide maakohtu sellekohasele analüüsile seisneb lihtsalt eituses. Kolleegium on maakohtuga sama meelt, et variant, nagu võinuks X noa endal ise kaelast välja tõmmata, on välistatud. Esiteks ei ole realistlikult võimalik, et ta hoidnuks tapmiseks kasutatud noa käepidemest, sest sellele oleks niisugusel juhul kandunud tema DNA-d. Teiseks, nagu ka kaitsja asjakohaselt viitas, võib noaga suure veresoone vigastamisel ulatuslikum verejooks alata just siis kui nuga haavakanalist eemaldada. Xl on veremäärdumisega parem käsi, vasak aga puhas. Samas oli nuga asetatud surnukeha rinnakule parema käe peale, mida kannatanu ise ei oleks kaitsja väidetud tegusemisvariandi korral teha saanud. Ulatuslikule verejooksule osutavad aga nii verepritsmete leidmine K. Teori teksapükstelt, vere tilkumisjäljed voodi katteriidel (vt jäljeekspertiisi akt nr 25E-TR00029-01,
tl-d 153-166, kd 1). Seega, kui X haaranuks vasaku käega noal terast, mitte käepidemest, siis saanuks paratamatult veriseks ka tema vasak käsi.
11.3.Kolleegium nõustub ka sellega, et versiooni võimalikust X ründest süüdistatava vastu, mille raames õnnestus tal X käest haarata nuga ja kannatanut enesekaitseks noaga kõrri lüüa, ei toeta mh sündmuskoha olustik, kus ei nähtu mingeid rüselusele viitavaid jälgi, mistõttu on juba pelgalt sündmuskoha olustiku põhjal tõenäolisem, et toimus X jaoks ootamatu rünne, mille raames K. Teor haaras enda käeulatuses olnud suure teraga kööginoa ja sooritas sellega löögi kannatanu kõrri.
12.Apellandi arvates esineb arutataval juhul vähemalt kõrvaldamata kahtlus selles, kas K. Teor tappis X hädakaitseseisundis enesekaitseks. Selline kahtlus tuleks kaitsja arvates tõlgendada süüdistatava kasuks. Kolleegium nii ei arva. Süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada kõrvaldamatu kahtlus olukorras, kus eksisteerib rohkem kui üks realistlikult võimalik versioon toimunust. Kohtu otsus ei tohi tugineda oletustele ning peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega. Otsuse langetamise aluseks saab aga olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukoht, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et kriminaalmenetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist. (vt nt 12. veebruari 2020. a RKKKo asjas nr 1-20-1301/35, p 12). Põhjendatud kahtluse tekkeks peab esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus – põhimõte ei tähenda, et kohtul tuleks aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad vähimadki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikus mõttes tähendab öeldu, et esitatud kaitsetees peab olema usutav ja haakuma olemuslikult kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu kõneleda ka isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest (vt nt 7. novembri 2019. a RKKKo asjas nr 1-18-86/128, p 58). Arutataval juhul soovib kaitsja süüdistatava kasuks tõlgendada ka kahtlused, mis on tõendite analüüsi põhjal kõrvaldatud. Tõepoolest, loogiliselt ei saa välistada kaitsja soovitud järeldusi, kuid need on sellisel määral ebatõenäolised, et neid võib lugeda elukogemusega vastuolus olevaks. Samuti ei kinnita asjas uuritud tõendid kaitseväiteid üldse, mistõttu tuleb need ainetuna kõrvale jätta, mitte aga selliseid igasuguse tõendusliku aluseta väiteid süüdistatava kasuks tõlgendada.
13.Apellatsioonis esitatud alternatiivse taotluse kohaselt puudus K. Teoril tapmistahtlus. kuivõrd kõikidest tõenditest nähtuvalt ei saanud ta oma terviseseisundist (puuduvad sõrmed käel) ega ka oma alkoholijoobest tulenevalt aru, et tema võimalik löök riivab elutähtsat piirkonda ning toob automaatse järelmina kaasa teise isiku surma. Kaitsja väitel on maakohus on sellele seisukohale hinnangu andmata jätnud. Esmalt tuleb märkida, et maakohus on kaitsja alternatiivset versiooni käsitlenud, mistõttu on otseselt vale väide, nagu oleks maakohus kaitsja väite tähelepanuta jätnud (vt MKO p-d 34-35). Sisulises mõttes ei saa eelkirjeldatud kaitseväitega samuti nõustuda. Nimelt on tuvastamist leidnud, et K. Teor lõi suure kööginoaga Xt kõrri, vigastades unearterit. Vajab omajagu fantaasiat, jõuda järeldusele, et niisugust noalööki sooritades ei saanud alkoholijoobes süüdistatav aru, et ta vigastab kannatanu elutähtsat organit ja põhjustab tema surma. Kaitsja viide süüdistatava vigastatud käele on ses
kontekstis asjakohatu, sest kui ta oli võimeline nuga sellise tugevusega peos hoidma, et suutis sooritada sügava haava kannatanu kõrri, siis ilmselgelt ei takistanud terviseseisund tema tegevust. Ka viide alkoholijoobe pärssivale mõjule pole põhjendatud. Süüdistatav oli pärast tapmistegu võimeline sihipäraseks käitumiseks – häirekeskusse helistamine, politsei vastuvõtmine ja politseinikuga vestlemine. Seega ei olnud tema arusaamisvõime joobest tulenevalt sellisel määral piiratud, et ta ei oleks vähemalt üldjoontes mõistnud enda tegevuse tagajärge.
14.Kaitsja on apellatsioonis esitanud taotluse määrata k. Teorile mittevaralise kahju hüvitis iga alusetult vabaduse võetud päeva eest. Kuivõrd K. Teori süüdimõistev kohtuotsus jääb muutmata, puudub alus rahuldada ka kaitsja taotlust hüvitada K. Teorile mittevaraline kahju alusetult vabaduse võtmise eest. Nimelt SKHS § 5 lg 4 kohaselt on süüdimõistva otsuse korral süüdistataval või menetlusalusel isikul õigus nõuda selle paragrahvi lg-tes 1 või 2 nimetatud meetmega tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui tema suhtes kohaldatud meede on oluliselt koormavam võrreldes talle mõistetud või määratud karistusega. Ka on isikul süüdimõistva otsuse korral õigus nõuda ebamõistliku menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamist juhul, kui tema karistust mõistliku menetlusaja ületamisest hoolimata ei kergendata. Kumbagi alust arutataval juhul ei esine, sest K. Teorile tapmise eest mõistetud vangistus on oluliselt pikem võrreldes tema siiani vahi all viibitud ajaga. Samuti pole arutatava kriminaalasja menetlemisel esinenud mingeid venimisi, mille puhul saaks kõne alla tulla mõistliku menetlusaja ületamisest. Süüdistuse kohaselt K. Teorile süüks arvatud tegu leidis aset 2025. a maikuu alguses ning vaid veidi enam kui aastaga on ses asjas jõutud juba ringkonnakohtu otsuseni.
15.Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kolleegium Pärnu Maakohtu 4. märtsi 2026. a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
16.Kaitsja on esitanud taotluse määrata apellatsiooni koostamisel riigi õigusabi osutamise eest tasu ja kulude hüvitisena kokku 1155,18 eurot (sh käibemaks). Taotluse kohaselt on kaitsjal kulunud maakohtu otsusega tutvumiseks, nõupidamiseks kliendiga ning apellatsioonkaebuse koostamiseks 750 minutit, mille eest taotleb kaitsja tasu kindlaksmääramist summas 861,6 eurot. Ringkonnakohtu 19. mai 2026. a istungil osalemisele kulunud 58 minuti eest taotleb kaitsja tasu 70 eurot. Lisaks soovib kaitsja Tallinna kesklinnast Tallinna Vanglasse ja tagasi sõitmise eest kulude hüvitamist 6 euro ulatuses. Taotletud summadele lisandub käibemaks. Kaitsja on advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 2 lg 1 alusel palunud suurendada tasumäära apellatsiooni koostamise eest 80%. Ringkonnakohus rahuldab kaitsja taotluse osaliselt. Kohus ei pea põhjendatuks apellatsiooni koostamise eest tasumäära suurendamist. Samuti on ringkonnakohtu hinnangul kaitsja taotlus apellatsiooni koostamisele kulunud aja osas üle paisutatud. Apellatsioon on küll üpris mahukas (ca 13 lk), kuid selles valdavalt korratakse väiteid, mis on koostatud juba kohtuvaidluste raames maakohtus. Õigusabi põhjendatud mahuks saab kokku pidada 310 minutit, mille eest on alates 6. veebruarist 2023 kehtiva advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 1 lg 1 kohaselt tasu määr (310*36/30) 372 eurot. Sellele lisandub käibemaks 24%, s.o 89,28 eurot. Kaitsja taotlus
sõidukulu hüvitamiseks on põhjendatud. Seega määrab kolleegium kaitsjale tasu ja kulude suurusena kindlaks kokku 468,72 eurot. KrMS § 185 lg-s 2 kohaselt, kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsioon rahuldamata, s.o tehakse KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud kohtulahend, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuna ringkonnakohus jätab esitatud apellatsiooni rahuldamata, jääb määratud kaitsja tasu süüdistatava enda kanda.
Allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.