Liiklussüüteod

1/8

KarS § 68 lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning karistuse kandmise alguseks lugeda 12.03.2026. Tõkend – vahistamine –jätta muutmata kohtuotsuse jõustumiseni. KarS § 424 lg 4 p 2 ja KarS § 50 lg 3 alusel mõista Aldis Grīnbergsile lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine tähtajaga 3 (kolm) kuud alates kohtuotsuse jõustumisest. Rahuldada vandeadvokaat Leelo Viili kaitsjatasu taotlused ja määrata tema poolt Aldis Grīnbergsile osutatud õigusabi tasu suuruseks kohtulikus menetluses osalemise eest 44,64 eurot (sh käibemaks 8,64 eurot) ja 816,17 eurot ( sh käibemaks 157,97 eurot). Välja mõista Aldis Grīnbergsilt menetluskulud: 300 eurot sundraha, 200 eurot kaitsjatasu kohtumenetluses osutatud riigi õigusabi eest. KrMS § 180 lg 3 alusel menetluskulud 334,80 eurot kaitsjatasu kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest ja 660,81 eurot kaitsjatasu kohtumenetluses osutatud õigusabi eest – jätta riigi kanda. KrMS § 180 lg 3 alusel määrata menetluskulude kogusummaks 500 eurot tasumine 1 (ühe) aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Menetluskulud tasuda Maksu- ja Tolliameti arvelduskontole: SEB Pank – EE351010052031000004 Swedbank – EE522200221013264447 Luminor Bank – EE401700017002872300 LHV Pank – EE957700771001523585 Coop Pank – EE774204278607566704 Maksekorraldusele märkida viitenumber 99926700025849 ning selgitus „Aldis Grīnbergs 1-262256 kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kätte saadav. Apellatsiooni kasutamise soovist tuleb teatada kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 17.08.2026 Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav alates 10.08.2026 Kohtuotsus jõustub 30-päevase tähtaja jooksul alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest ehk 10.09.2026, seda juhul, kui ükski menetluspool ei esitanud apellatsiooni kohtuotsuse peale. Süüdistus Aldis Grīnbergsi süüdistatakse selles, et tema isikuna, keda on varem karistatud 22.08.2025 Viru Maakohtu kohtuotsusega kohtuasjas nr 1-25-4391 KarS § 424 lg 1 järgi, uuesti s.o korduvalt 2/8

juhtis 12.03.2026 kella 17.06 paiku Ida-Viru maakonnas Kohtla-Järve linnas Puru tee x juures mootorsõidukit Renault Laguna reg nr xxx juhile keelatud alkoholijoobes, tõendusliku alkomeetri Dräger Alcotest 7110 EST seerianumber ARDM-0070 kohaselt alkoholisisaldus 1,19 mg/l kohta väljahingatavas õhus. Liiklusseaduse § 69 lg 1 ja 2 p 1 alusel loetakse selline juht alkoholijoobes olevaks isikuks. Seega Aldis Grīnbergs pani toime mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis, toime pandud korduvalt s.o kuriteo KarS § 424 lg 2 järgi.

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED

Kohtuistungil tunnistas süüdistatav end süüdi täielikult ja selgitas, et kontrollile eelneval ööl tarvitati koos sõbraga alkoholi, 1 liiter viina kahe peale. 12.03.2029 otsustati sõida sõbra sõidukiga. Sõber rooli ei istunud, sest tal oli kahtlus, et ta võib olla ebakaine. Süüdistatav tundis ennast hästi, arvas, et alkoholi enam organismis ei ole ja otsustas sõita. Politsei peatas sõidukit kontrolliks. Ta kahetseb sügavalt. Sisuliselt puudub käesolevas kohtuasjas vaidlus nii faktilises kui ka õiguslikus mõttes. Menetlusosalised ei vaidle kuriteosse puutuvatele faktilistele asjaoludele. Isiku poolt teo toimepanemine on kinnitatud ka tõendusliku alkomeetri väljatrükiga ( mõõtmise tulemuse osas ei ole ka vaidlust – 1,19 mg/l), samuti politseinikest tunnistaja ütlustega, et 12.03.2026 süüdistatav juhtis sõidukit, oli peatatud ja kontrolli käigus tuvastati, et isiku organismis on alkoholi. Nimetatud tõenditega on kinnitatud, et süüdistataval esines seadusest (LS § 69 lg 1 ja 2) tulenev joobeseisund: „ (1) Juht ei tohi olla käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 31 nimetatud alkoholi piirmäära ületavas seisundis ega joobeseisundis. ..... (2) Alkoholijoobes olevaks loetakse mootorsõidukijuht, trammijuht ja maastikusõidukijuht järgmistel juhtudel: 1) juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahingatavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem;“ Seega juhtis süüdistatav mootorsõidukit juhile keelatud seisundis – joobeseisundis, mil alkoholisisaldus tema väljahingatavas õhus oli 1,19 mg/l kohta. Objektiivne koosseis KarS § 424 lg 2 järgi on täidetud. Isik juhtis joobeseisundis sõidukit korduvuse tunnusel. Korduvuse tunnus tuleneb isiku varasemast karistusest ja samalaadse teo toimepanemisest 2025, mille kohta on kohtule esitatud Viru Maakohtu 22.08.2025 kohtuotsus. Subjektiivsest küljest on KarS § 424 lg 2 järgi ettenähtud tegu toime pandud otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. Isik teadis mõlemal korral, et ta juhib mootorsõidukit, olles eelnevalt tarvitanud alkoholi. Alkoholi tarvitamine tekitab isikule seisundit, milles sõiduki juhtimine on seadusega keelatud. Isiku otsese tahtlusega ei pea olema kaetud alkoholi piirmäära ületamine väljendatuna konkreetselt ühikutes. Piisab, kui tahtlusega on hõlmatud alkoholi varasem tarvitamine ja peale seda sõiduki juhtimine. Isik asus sõitma alkoholi tarvitamisest tingitud seisundis ehk sooviski sõiduki juhtimist sellises seisundis. Ei ole ka alust arvata, et isik pidas võimalikuks, et tema organismis on alkoholi ( kuna ta on eelnevalt alkoholi tarvitanud), kuid kohusetundetuse tõttu lootis vältida kooseisule vastava asjaolu saabumist ehk sõiduki juhtimist joobeseisundis. Isiku tegu ei ole toime pandud 3/8

ettevaatamatusest. Isiku lootus koosseisulise asjaolu mittesaabumisele peab baseeruma selgelt äratuntavale asjaolule, mis annab aluse arvata, et koosseisuline asjaolu ei saabu. Teisisõnu, et sõiduki juhtimisel ei oleks ta joobeseisundis. Kohus tuvastas, et süüdistatav tarvitas koos sõbraga kanget alkoholi 1 liitrilise viina öisel ajal. Sama kuupäev õhtul otsustas ta istuda rooli ja sõita. Kohus ei ole tuvastanud õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Ei oma tähtsust teo õigusvastasuse poolest, kas isik tundis ennast kainena asudes sõidukit juhtima. KarS § 31 alusel ei ole tegu õigusvastane, kui isik teo toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Isik teadis, et eelnevalt ta tarvitas hulka kanget alkoholi ja samal kuupäeval asuski juhtima sõidukit. Sõiduki juhtimise keeld, kui isiku organismis on alkoholi, on isikule teada ja selle sisu selge. Teo ebaõiguse kohta oli isiku adekvaatne teadmine ehk tal esinenud eksimust KarS § 31 mõttes. Puuduvad ka isiku süüd välistavad asjaolud.

KARISTUS

KarS § 56 lg 1 ja lg 2 kohaselt, karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, millest kohus lähtub karistuse määra valimisel. Riigikohtu otsuse nr. 1-17-1629/44 p 28 järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku erinormi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktika on karistuse mõistmise küsimuses järjepidev. Riigikohtu lahend 1-19-4150 p 26: „Kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (KarS § 56 lg 1 ) ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Nii võivad süü suurust mõjutada koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, aga samuti kannatanu isik ja tema käitumine. (Vt lähemalt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. aprilli 2020. a otsus nr 1-182232/179, p 71; 11. juuni 2018. a otsus nr 1-17-1629/44, p 28; 17. juuni 2013. a otsus asjas nr 31-1-58-13, p 8; 12. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-76-12, p 7; 15. märtsi 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-11-10, p 6.1; 16. mai 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-14-07, p 6.)“ Karistust kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine ja puhtsüdamlik kahetsus KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. Raskendavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. 4/8

KarS § 424 lg 2 järgi on karistusena ettenähtud ainult vangistus, kuni 4 aastani, keskmine määr seega 2 aastat vangistust. Kohus leiab, et isiku süü suurus on antud kuriteo alla keskmise. Tegemist on teise astme, üheepisoodilise kuriteoga, mis on oma olemuselt ohudelikt ehk puudub koosseisuline tagajärg. Teoga ei ole kellelegi teisele mis tahes kahju tekitatud. Kohus arvestab süüdistatava isikut. Ta on varasemalt samalaadse teo eest süüdi mõistetud ja tegu on toime pandud katseajal. See ilmestab isiku suhtumist õiguskorrasse. Fakt, et tema suhtes on täitmisel kohtuotsus, ei takistanud isikut kuidagi uue samalaadse kuriteo toimepanemist. Kohus leiab, et isikut tuleb karistada tuleb vangistusega 7 kuud, mis on vangistuse keskmisest määrast oluliselt väiksem määr. KarS § 65 lg 2 alusel tuleb isikule mõista liitkaristus, suurendades 7 kuud vangistust eelmise Viru maakohtu 22.08.2025 kohtuotsusega mõistetud 6-kuulise vangistuse võrra, mõistes seega liitkaristusena 1 aasta 1 kuu vangistust. Igal juhul mõistetud põhi- ja lisakaristus oma kogumis ei tohi ületada isiku süü suurust ja preventsiooni vajadust, 3-1-1-18-17 p 13: „Kriminaalkolleegium on korduvalt selgitanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Öeldu tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel peab aga arvestama selle kahetist iseloomu: lisakaristus ei täida üksnes süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivseid kaalutlusi, ei tohi need siiski anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-122-13, p 9 ja nr 3-1-1-59-15, p 12).“ Tegelikult sama mõtet on kohtupraktikas väljendatud ka hilisemalt, nt Riigikohtu lahend 1-226248 p 23. KarS § 424 lg 4 p 2 kohaselt, KarS § 424 lg 2 sätestatud kuriteo puhul kohaldatakse lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmine. Seega, puudub kohtul käesoleval kohtuasjas kaalutlusõigus, kas mõista isikule lisakaristus või mitte, kaalumisel on ainult kohaldamise pikkus. Tähtsust ei oma asjaolu, et isikul ei ole juhtimisõigust teo toimepanemise ja/või kohtuotsuse tegemise ajal. Juhtimisõiguse äravõtmine on võimalik sel juhul põhjusel, et lisakaristuse mõju on suunatud ka tulevikusse, et isik ei saaks ka tulevikus teatud aja kestel juhtimisõigust omandada ( Riigikohtu lahend 1-22-6248/51, p 15 ja 17). On tuvastatud, et Eestis ei ole isikule juhiload väljastatud juhtimisõiguse tõendamiseks. Süüdistatav ise väitis, et tal kunagi juhtimisõigus oli. Prokuröri esitatud tõendist nähtub, et

5/8

isikult Euroopa andmebaasist tulenevalt puudub isikul kehtiv juhtimisõigus. Nagu on märgitud, juhtimisõiguse puudumine ei takista juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamist lisakaristusena. Seega, tuleb arvestada siiski, et põhi- ja lisakaristus oma kogumis ei ületa süü suurust ja preventsiooni vajadust. KarS § 424 lg 4 p 2 ja KarS § 50 lg 3 tuleb süüdistatavale mõista lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks. Kaitsja esitas kohtule taotluse, et isik oleks vabastatud karistusest tingimisi koos käitumiskontrolliga, lisaks oleks isikule kohaldatav elektrooniline valve KrMS § 73 lg 4 alusel. Süüdistatav on nõus elektroonilise valve kohaldamisega, tal on olemas Eestis vähemalt ajutine viibimiskoht, kus ta võib elada korteri omaniku nõusolekul ( vastavad materjalid on kohtuistungil uuritud, kriminaalhooldusametniku poolt on võimalik elukoht kontrollitud, kontrolli tulemused on positiivsed, omanik andis kirjaliku nõusoleku seadmete paigaldamiseks). Kohus rõhutab, et vangistusest tingimisi vabastamine ei ole eraldi karistuse liik, vaid just karistusest vabastamine. Isik oli juba ühel korral vangistusest vabastatud, tegemist oli samalaadse kuriteoga. 1-aastasest katseajast möödus 6 kuud, kui isik pani toime taas mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, sama sõidukiga, mida ta kasutas sõbra loal. Ilmekas on asjaolu, et elada isik soovib just selle sõbra korteris, kes võimaldaski süüdistatavale istuma oma sõiduki rooli joobeseisundis. Isik ei tunnista alkoholisõltuvust, kuigi tunnistab, et alkoholi ta jätkuvalt tarvitab. Karistusest vabastamine on võimalik, kui kohtul on alust teha prognoosi, et isik uusi kuritegusid enam toime ei pane, riskid on maandatud ja vangistuse täitmisele pööramine ei ole otstarbekas just selle positiivse prognoosi tõttu. Süüdistatava puhul ei ole kohtul sellist veendumust. Vastupidi, kohus leiab, et isiku puhul on uue samalaadse kuriteo toimepanemine üsna tõenäoline. Isik tunnistas, et põeb rasket haigust, millest tulenevalt ei tohiks alkoholi tarvitada. Ta ikka tarvitab, lisaks sellises seisundis juhib sõidukit. Seega on kaheldav, et riskid oleksid oluliselt vähenenud, kuna isik jätkab vabaduses suure tõenäosusega alkoholi tarvitamisega. Isikul puudub töökoht ja sissetulek. Kehv majanduslik seis suurendab kuritegude toimepanemise riski. Kui isik soovib minna elama oma sõbra juurde ja olla seal käitumiskontrolli ja elektroonilise valve all, satub ta sisuliselt sama olukorda, milles ta oli kuriteo toimepanemise ajal. Ta viibiski sõbra juures külas, koos tarvitati alkoholi, sõber arvas, et ta ise on joobes ja võimaldas rooli istuma ja sõitma koos temaga võrdselt alkoholi tarvitanud süüdistatavale. Seega, sõbra elukohas ei ole süüdistatavale positiivset tugi vaid riskid salalaadsele kuriteole suurenevad. Alternatiivina osutas kaitsja võimalusele asendada vangistus ÜKTga, kuna isik on sellega nõus. Kuna isik on karistatud alla 2-aastase vangistusega, ei ole formaalses mõttes selline asendamine välistatud. Kohus selgitab, et ÜKTga asendamine ei ole karistusest vabastamine vaid karistuse kandmise erivorm – vangistuse ärakandmine teises vormis ( Riigikohtu lahend 120-2476/18 p 17). Samas ka kaitsja ise kahtles kaitsekõnes, et takistuseks võib olla isiku terviseseisund. Kohus siinjuures selgitab, et ÜKTde ärakandmine eeldab isikult teatud distsipliini, kättesaadavust, valmidust teha ametnikuga koostööd. Need asjaolud annaksid kohtule aluse arvata, et vangistus on täidetav ÜKTde vormis. Kohtu arvates süüdistatava suhtes see nii ei ole. Eestiga ei seosta süüdistatavat miski välja arvatud sõbra aeg-ajalt külastamine ja temaga koos alkoholi tarvitamine. Isikul ei ole Eestis püsivat elukohta, ärilisi huve, toetavat võrgustikku, lähedasi. Kohtu arvates, ÜKTde vormis vangistuse ärakandmine sellistes asjaoludes on ebareaalne. Terviseseisundi osas ei saa kohus teha prognoosi, kas see takistab või ei takista tööde tegemist. Raske haigus, millele osutas süüdistatav, ei soodusta ÜKTde 6/8

nõuetekohast sooritamist, aga haiguse fakti ei saa tõlgendada süüdistatava kahjuks. Iseenesest kontrollitavale ravile allutatud haigus ei saa olla alati absoluutseks takistuseks tööde sooritamisel ( seda enam, et isik selgitas, et ta on siiski varasemalt tööl käinud välismaal). Järgmisena käsitleb kohus prokuröri taotlust kohaldada isikule lisakaristusena väljasaatmine Eesti Vabariigist koos sissesõidukeeluga 3 aastaks. KarS § 54 lg 3 näeb ette, et Euroopa Liidu kodanikule või tema perekonnaliikmele võib mõista lisakaristusena riigist väljasaatmise koos kuni kümneaastase sissesõidukeeluga, kui isiku Eestis viibimine ohustab avalikku korda või riigi julgeolekut. Süüdistatav on Läti Vabariigi ehk Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik. Kohus ei näe, et süüdistatava viibimine Eestis oleks ohustanud või võib edaspidi ohustada riigi julgeolekut. Prokurör ei põhjendanud kuidagi, kuidas isiku viibimine ohustab avalikku korda. Kohus ka ei näe, kuidas isiku viibimine Eestis ohustab avalikku korda. Kui lähtuda loogikast, et mis tahes kuritegu ikka ohustab automaatselt avalikku korda, siis puuduks seaduseandjal vajadus lisada normile tingimus „avaliku korra ohustamine“, vaid oleks võinud jääda KarS § 54 lg 1 normi sõnastusele, et tahtliku kuriteo puhul võib kohus kohaldada väljasaatmist koos sissesõidukeeluga. Seega, peaks olema see „avaliku korra ohustamine“ sisustatud teisiti kui ainult tahtliku kuriteo toimepanemise fakti kaudu. Ehk kohtu arvates peab lisaks kuriteo toimepanemisele eksisteerima mingi lisatingimus, mis oma olemuselt viitaks avaliku korra ohustamisele. Korrakaitseseaduse § 5 lg 2 sätestab, mis on oht avalikule korrale – „ Oht on olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine“. Mis korrarikkumine see võib olla, ei ole seadusega kehtestatud, järelikult mis tahes korrarikkumine. Korrakaitseseaduse § 5 lg 1 sätestab, et Korrarikkumine on avaliku korra kaitsealas oleva õigusnormi või isiku subjektiivse õiguse rikkumine või õigushüve kahjustamine. Jällegi, kui eeldada, et mis tahes tahtlik kuritegu on ka korrarikkumine, ikka puuduks vajadus tuua KarS § 54 lg 3 sõnastusse eraldi avaliku korra ohustamise nõuet, vaid piisav oleks piirduda normi sõnastuses KarS § 54 lg 1 dispositsiooniga. Kohus möönab, et süüdistatav võib lähitulevikus sõita taas joobeseisundis ehk panna toime uus liiklusalane kuritegu, kuid kohus ei näe, et isiku puhul oleksid tõenäolised muud korrarikkumised. Sellele ei osuta ükski konkreetne asjaolu. Kohtu arvates abstraktset eeldust, et kuna isik on varasemalt karistatud ja ka nüüd karistatakse taas liiklusalase kuriteo eest, siis võib isik toime panna mis tahes korrarikkumisi, ei piisa. Isik pole kordagi karistatud avaliku korra rikkumise eest ega toime pannud tegusid, mille komponendiks oleks avaliku korra rikkumine. Prokuröri taotlus väljasaatmise kohaldamiseks jäetakse rahuldamata.

MENETLUSKULUD

Süüdimõistmisega kaasneb süüdimõistetul kohustus kanda menetluskulusid KrMS § 180 lg 1 alusel. KrMS § 175 lg 1 p-de 4 ja 9 alusel on menetluskuludeks määratud kaitsjatasu ja sundraha. Alates 01.04.2026 on teise astme kuriteo puhul sundraha 1419 eurot. Kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest on Aldis Grīnbergsil tekkinud menetluskulu kogusummas 334,80 eurot (156,24 eurot + 178,56 eurot) ning kohtumenetluses - 860,81 eurot ( 816,17 eurot ja 44,64 eurot).

7/8

Kohus leiab, et menetluskulusid tuleb välja mõista isikult osaliselt, arvestades isiku resotsialiseerimise väljavaateid. Menetluskulude kogusumma oleks isikule ilmselt üle jõu. Isikul ei ole töökohta, seega püsivat sissetulekut. Käesoleva ajal viibi ta kinnipidamisasutuses ja tall on mõistetud 1 aasta 1 kuu vangistust. Kuigi isik on kohustatud vangistuses töötama, seda aga siis kui ta määratakse tööle ja kui seda tööd vanglal isikule anda. Vanglas saadav töötasu on madal ega taga püsivat piisavat sissetulekut. Kohtul ei ole andmeid, et isikul oleks vara, millele saaks sissenõuet pöörata. Kohtu arvates on põhjendatud ja mõistlik välja mõista isikult 300 eurot sundraha ja 200 eurot kaitsjatasu. Ülejäänud menetluskulu kaitsjatasud kogusummas 995,61 eurot kohtueelses ja kohtumenetluses jätta riigi kanda, Kohus leiab, et menetluskulude kogusumma 500 eurot tuleb lubada tasuda 1 aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Inna Kirsipuu kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/

8/8

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.