Simo Jõe süüdistuses KarS § 424 lg 2 ja § 329 järgi üldmenetluses
Apelleeritud kohtuotsus
Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 18. aprilli 2023 otsus
Apellatsiooni esitaja
ringkonnaprokurör Marge Voogma
Süüdistatav
Simo Jõe, isikukood: 39211065237, elukoht: XXX; kriminaalkorras karistatud vandeadvokaat Indrek Sirk
Kaitsja
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Viru Maakohtu 18. aprilli 2023 otsus Simo Jõele mõistetud põhikaristuse ja lisakaristusena maastikusõiduki juhtimise õiguse äravõtmise osas.
2.Tühistatud osas teha uus otsus, millega: 1) mõista Simo Jõele KarS § 424 lg 2 ja § 329 järgi KarS § 63 lg 1 alusel karistuseks 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuu pikkune vangistus. 2) KarS § 74 lg 2 alusel pöörata mõistetud vangistusest kohe ärakandmisele 2 (kaks) kuud vangistust. Selle kandmise algust arvestada alates Simo Jõe poolt vangistuse kandmisele asumisest. Kohtulahendit täitmisele pöörav maakohus saadab süüdimõistetule teatise selle kohta, mis ajaks ja millisesse vanglasse ta peab karistuse kandmiseks ilmuma. 3) KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jätta ülejäänud karistus, s.o 1 (üks) aasta 4 (neli) kuud vangistust, tingimisi kohaldamata kolmeaastase katseajaga. 4) Katseajaks allutada Simo Jõe kriminaalhooldaja käitumiskontrollile ja kohustada teda katseajal järgima KarS § 75 lg-s 1 toodud kontrollnõudeid: - elama kohtu määratud alalises elukohas: XXX ; - ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; - alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta;
- saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; - saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; - saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. 5) KarS § 75 lg 2 p-de 2 ja 8 alusel on Simo Jõe katseajal kohustatud: - mitte tarvitama alkoholi; osalema kriminaalhooldusametniku poolt määratud sotsiaalprogrammis. 6) KarS § 78 p 1 alusel lugeda katseaja alguseks 18. aprill 2023.
3.KarS § 50 lg 1 p 1 ja lg 3 alusel võtta süüdistatav Simo Jõelt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus 1 (üks) aastaks. Liiklusseaduse § 127 alusel on Simo Jõe kohustatud 5 (viie) tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Transpordiametile. KarS § 55 lg 1 kohaselt lisakaristuse mõistmisel koos vangistusega laieneb lisakaristus põhikaristuse kandmise kogu ajale ja lisaks kohtuotsusega määratud tähtajale.
4.Apellatsioon rahuldada osaliselt.
5.Välja mõista Eesti Vabariigilt Simo Jõe kasuks valitud kaitsja kulud käesolevas apellatsioonimenetluses 512,40 eurot, sh käibemaks 92,40 eurot. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Maakohtu otsus
1.Simo Jõed süüdistatakse KarS § 424 lg 2 ja KarS § 329 järgi.
2.Viru Maakohtu 18. aprilli 2023 otsusega mõisteti S. Jõe süüdistuses KarS § 329 järgi õigeks. Sama kohtuotsusega karistati S. Jõed KarS § 424 lg 2 järgi 2 aasta pikkuse vangistusega, millest KarS § 74 lg 2 alusel pöörati kohe ärakandmisele 2 kuud vangistust. KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti ülejäänud karistus, s.o 1 aasta 10 kuud vangistust, tingimisi kohaldamata 3aastase katseajaga ning katseajaks allutati S. Jõe kriminaalhooldaja käitumiskontrollile ja kohustati teda katseajal järgima KarS § 75 lg-s 1 toodud kontrollnõudeid, elukohaga XXX . KarS § 75 lg 2 p-de 2 ja 8 alusel on S. Jõe katseajal kohustatud mitte tarvitama alkoholi ja osalema kriminaalhooldusametniku poolt määratud sotsiaalprogrammis. Katseaja alguseks loeti 18. aprill 2023. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti S. Jõelt lisakaristusena ära maastikusõiduki juhtimise õigus 2 aastaks.
3.Karistust mõistes tõi maakohus välja, et S. Jõe ei ole liikluses õiguskuulekas, kuna teda on varem kohtulikult ja väärteokorras korduvalt karistatud ning seda ka samalaadse liikluskuriteo eest. Süütegude asjaolud ja sisu on sarnased, ajalised vahed väikesed. Maakohus arvestas karistust kergendava asjaoluna süüdistatava kahetsust, karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Seejuures pöördus S. Jõe professionaalse abi saamiseks Kordamed AS-i ning liitus ka programmiga „Kainem ja tervem Eesti“. S. Jõe on püsinud kainena enam kui aasta ja on
avaldanud, et kavatseb seda jätkata ka tulevikus. Maakohtu hinnangul oli põhjendatud S. Jõele mõista karistus sanktsiooni keskmises määras, kuid KarS § 424 lg 2 alusel ei ole võimalik jätta karistust täielikult tingimisi kohaldamata, vaid reaalse vangistusena tuleb S. Jõel ära kanda 2 kuud vangistust. Ülejäänud ajaks allutatakse S. Jõe käitumiskontrollile ja määratakse lisakohustused. On alust eeldada, et allumine kriminaalhoolduse nõuetele kujuneb edukaks.
4.Maakohus pidas põhjendatuks kohaldada S. Jõele maastikusõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 2 aastaks, kuna see juhtimise õigus oli S. Jõel teo toimepanemise ajal olemas. S. Jõelt mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine ei ole õiguslikult võimalik, kuna ära võtta saab seda, mis isikul teo toimepanemise ajal olemas oli. 24. veebruaril 2022 ei olnud S. Jõel mootorsõiduki juhtimise õigust. Asjaolu, et see õigus taastus ja on otsuse tegemise ajal olemas, ei oma tähtsust. Aluse lisakaristuse kohaldamiseks annab asjaolu, et S. Jõe juhtis maastikusõidukit joobes, hoolimata sellest, et vajadust tal sõitma minna ei olnud. Selline käitumine näitab hoolimatut suhtumist liiklusnõuetesse. Samuti oli tegemist kriminaalse joobe miinimummäära olulise ületamisega, S. Jõel esinesid ka välised joobe tunnused ja ta asus sõidukit juhtima sellises olekus, et ta isegi ei mäleta seda ning põhjustas liiklusõnnetuse. Apellatsioon
5.Viru Maakohtu 18. aprilli 2023 otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Marge Voogma, kes palus tühistada maakohtu otsuse S. Jõe õigeksmõistmises KarS § 329 järgi ning teha selles episoodis süüdimõistev otsus. Samuti tühistada kohtuotsus S. Jõe põhi- ja lisakaristuse osas ning mõista S. Jõele karistuseks KarS § 424 lg 2 ja KarS § 329 järgi KarS § 63 lg 1 sätteid kohaldades 2 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võtta S. Jõelt lisakaristusena ära sõiduki juhtimise õigus 2 aastaks. Tühistada otsus kriminaalmenetluse kulude hüvitamise osas ning mõista S. Jõelt välja kõik menetluskulud.
6.Seadus võimaldab prokuröri hinnangul lisakaristusena kohaldada sõiduki juhtimise keeldu isiku suhtes, kel ajutiselt juhtimisõigus puudub. Samuti on S. Jõe väljendatud kahetsus kantud eesmärgist pääseda reaalsest vangistusest. Süüdistatavale tuleb mõista reaalne vangistus sanktsiooni keskmisest määrast kõrgemas määras nii, et see ületaks eelmiste kohtuotsustega mõistetud karistuse määra. Maakohus omistas liigset kaalu S. Jõe lubadustele ning elule pärast kuritegude toimepanemist. Ringkonnakohtu otsus
7.Tartu Ringkonnakohtu 10. mai 2024 otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt, s.o S. Jõe õigeksmõistmises KarS § 329 järgi, karistuse mõistmises, lisakaristusena maastikusõiduki juhtimise õiguse äravõtmises ning õigusabi kulude hüvitamises. Tühistatud osas tehti uus otsus, millega tunnistati S. Jõe süüdi KarS § 329 järgi ning talle mõisteti KarS § 424 lg 2 ja KarS § 329 järgi KarS § 63 lg 1 alusel karistuseks 2 aasta pikkune vangistus. KarS § 74 lg 2 alusel pöörati mõistetud vangistusest kohe ärakandmisele 2 kuu pikkune vangistus. KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti ülejäänud karistus, s.o 1 aasta 10 kuu pikkune vangistus, tingimisi kohaldamata kolmeaastase katseajaga. Katseajaks allutati S. Jõe kriminaalhooldaja käitumiskontrollile ja kohustati teda katseajal järgima KarS § 75 lg-s 1 toodud kontrollnõudeid ja KarS § 75 lg 2 p-de 2 ja 8 alusel täiendavaid kohustusi. KarS § 78 p 1 alusel loeti katseaja alguseks 18. aprill 2023.
7.1.Ringkonnakohus mõistis S. Jõe süüdi ka KarS § 329 järgi ning leidis, et arvestades karistust kergendavat asjaolu, on põhjendatud S. Jõele mõista KarS § 63 lg 1 alusel karistuseks jätkuvalt 2 aasta pikkune vangistus maakohtu poolt mõistetud tingimustel. Seega ringkonnakohus ei irdunud maakohtu seisukohast. Apellatsioonikohus ei nõustunud
prokuröriga, et S. Jõele mõistetud karistused lähevad kergemaks. Selleks, et toetada S. Jõe õiguskuulekat käitumist ning alkoholiprobleemiga tegelemist, millesse ta on panustanud peale kuritegude toimepanemist, on põhjendatud ka maakohtu määratud lisakohustused alkoholi tarvitamise keelu ning sotsiaalprogrammis osalemise näol. Kuna S. Jõe oli sooritanud kõik eelmise kohtuotsusega katseajaks määratud üldkasuliku töö tunnid, siis ei ole välistatud ka osaliselt KarS § 74 kohaldamine.
7.2.Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud võimalik S. Jõele kohaldada aga lisakaristusena maastikusõiduki juhtimise õiguse äravõtmist, kuna süüdistataval teo toimepanemise ajal sellist õigust ei olnud. Riigikohtu otsus
8.Riigikohtu 17. oktoobri 2024 otsusega tühistati Tartu Ringkonnakohtu 10. mai 2024 otsus S. Jõele mõistetud karistuse osas ning saadeti kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Muus osas jäeti ringkonnakohtu otsus muutmata ning kassatsioon rahuldati osaliselt.
8.1.Ringkonnakohus leidis ekslikult Riigikohtu praktikale viidates, et on välistatud S. Jõelt juhtimise õiguse äravõtmine seetõttu, et kuigi tal oli juhtimisõigus olemas maakohtu otsuse tegemise ajal, ei olnud tal seda teo toimepanemisel 24. veebruaril 2022. 1. juulil 2011 jõustus uus liiklusseadus (LS), milles seadusandja reguleeris juhtimise õiguse äravõtmise järelmeid varasemast oluliselt üksikasjalikumalt, sätestades muu hulgas LS § 98 lg-s 3, et esmast juhiluba ei väljastata isikule, kellelt on juhtimise õigus LS § 125 kohaselt, s.o liiklusalase süüteo korral, põhi- või lisakaristusena ära võetud. Niisiis nägi seadusandja otsesõnu ette, et ära saab võtta ka sellise juhtimise õiguse, mida isikul ei ole. Samuti sätestab alates 1. novembrist 2017 kehtiv KarS § 424 lg 4 p 2, et sõiduki korduva joobes juhtimise korral on juhtimise õiguse äravõtmine kohustuslik. Seega on õiguslik olukord oluliselt muutunud.
8.2.Ringkonnakohtu seisukoht ei ole ka kooskõlas karistuse mõistmise eesmärkidega – uute õigusrikkumiste toimepanemine ei saa isiku olukorda kergendada ega lisakaristuse mõistmist takistada. KarS § 50 lg 1 esmane eesmärk on, et liiklusalase süüteo eest süüdi mõistetud isik ei saaks edaspidi samalaadseid süütegusid toime panna. Seaduse täiendamine KarS § 424 lg 4 p-ga 2 oli tingitud vajadusest pöörata teravdatud tähelepanu korduvrikkujaile kui liikluses enim ohtlikele juhtidele. Säte seadustas ühtlasi Riigikohtu kauaaegse praktika, mille kohaselt tuleb korduvalt mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise eest karistatud isikult üldjuhul juhtimise õigus ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata (RKKK 28. oktoober 2016, 3-1-1-75-16, p 9 koos edasiste viidetega).
8.3.S. Jõel ei olnud 24. veebruaril 2022 juhtimise õigust, kuna see oli temalt lisakaristusena viieks kuuks ära võetud. S. Jõed on varem korduvalt mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest karistatud. Praeguses asjas tuvastati tal veres etanoolisisaldus 2,32 ± 0,06 mg/g kohta ja raske joobe tõttu ei mäleta süüdistatav ATV juhtimist sootuks. S. Jõe ei olnud võimeline sõidukit kontrollima, põhjustas liiklusõnnetuse ja sai selles ise raskelt viga. Neil asjaoludel on süüdistatava käitumine olnud just selline, mis viitab vajadusele temalt juhtimise õigus ära võtta ning seda saab teha.
8.4.Ringkonnakohus kohaldas materiaalõigust ebaõigesti üksnes süüdistatavale KarS § 50 lg 1 p-s 1 sätestatud lisakaristuse mõistmata jätmisel. Siiski tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada ja apellatsioonikohtule uueks arutamiseks saata S. Jõe karistuse osas tervikuna. Lisakaristus on üks osa karistusest ning mõistetud põhikaristus ja lisakaristus kogumis ei tohi ületada teo toimepanija süü suurust. Seetõttu on põhjendatud, et ringkonnakohus saaks asja uuel arutamisel hinnata ka põhikaristuse küsimust.
Menetlus ringkonnakohtus
9.Tartu Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2024 määrusega võeti prokuröri apellatsioon taaskord, kuid üksnes S. Jõele mõistetud karistust puudutavas osas, menetlusse ning anti menetlusosalistele apellatsiooni selle osa kohta seisukohtade, taanduste ja taotluste esitamise tähtajaks hilisemalt 1. november 2024. Seejuures, kuna Riigikohus saatis kriminaalasja osaliselt uueks arutamiseks samas koosseisus, kuid olukorras, kus ringkonnakohtu koosseisu liige kohtunik Maarika Kuusk on käesolevaks ajaks pensioneerunud, siis tema asemel kuulub kohtukoosseisu kohtunik Mario Truu.
10.Nimetatud ajaks esitas kirjaliku seisukoha apellatsiooni kohta koos menetluskulude nimekirjaga süüdistatav S. Jõe kaitsja vandeadvokaat I. Sirk, kes palub kohaldada lisakaristust tähtajaga 3 kuud; kohaldada lisakaristust üksnes maastikusõiduki juhtimise osas, s.o võtta ära üksnes maastikusõiduki juhtimise õigus; vähendada koheselt ärakandmisele määratud vangistus 15 päevale; jätta süüdistatava menetluskulud riigi kanda.
10.1.Ringkonnakohus ei saa asja uuel arutamisel suurendada süüdistatava põhikaristust, kuna sellele on ringkonnakohus süüdistatava süü suurust arvestades juba hinnangu andnud. Ringkonnakohtul tuleb Riigikohtu juhiste kohaselt mõista süüdistatavale lisakaristus, otsustada selle suurus ning vaagida täiendavalt mõistetud lisakaristuse valguses seda, kas on vaja korrigeerida ka põhikaristust.
10.2.Kaitsja kordab üle, kuidas S. Jõe elu on pärast kuriteosündmust muutunud ning kuidas ta tegeleb oma alkoholiprobleemiga. S. Jõele manustati alkoholi tarvitamist blokeeriv preparaat. Viimase preparaadi mõjuaeg möödus 24. oktoober 2024. S. Jõe ei ole uut preparaati manustanud, kuna ta on püsinud enam kui 2,5 aastat kainena ning vajadust selleks enam ei ole.
10.3.S. Jõe sooritas talle määratud üldkasuliku töö tunnid. S. Jõe kahetseb puhtsüdamlikult oma tegu ja on muutnud oma elu. Kui üksnes varasemate karistuste fakt oleks tõendiks selle kohta, et inimene oma käitumist ka tulevikus ei muuda, siis kaotaks KarS § 56 oma sisu. Karistus tuleb mõista karistuse mõistmise hetkel oleva informatsiooni pinnalt ning tulevikku suunatult.
10.4.KarS § 424 lg-s 2 kirjeldatud kuriteo eest on ette nähtud kohustusliku karistusliigina juhtimisõiguse äravõtmine – minimaalse tähtajaga 3 kuud. Arvestades süüteo toimepanemisest möödunud väga pikka aega, mille jooksul on S. Jõel reaalselt juhtimisõigus olemas olnud (ta on igapäevane autojuht, uusi karistusi ei ole määratud), siis palub kaitsja kohtul kohaldada juhtimise õiguse äravõtmist minimaalseks tähtajaks, s.o 3 kuuks. Elukohta ja töö iseloomu arvestades on S. Jõe ainuke võimalus iseseisvalt töö tegemiseks omada ka auto juhtimise õigust.
10.5.S. Jõe pani kuriteo toime maastikusõidukiga ning tegi seda töövälisel ajal. Maakohus arvestas sellega ning võttis ära üksnes maastikusõiduki juhtimisõiguse. Riigikohtu praktika pinnalt, kuigi üldjuhul võetakse juhtimise õigus ära iga kategooria motoorsõiduki juhtimise osas, siis ei ole välistatud vaid ühe või mitme kategooria mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine.
10.6.Kuna lisakaristuse mõistmisega seoses kogumis karistus karmistub, siis palub kaitsja samadel eeltoodud põhjendustel vähendada koheselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaega 15 päevale. Sellise tähtajalise vangistuse ärakandmine on pikem, kui S. Jõe varasemad kahtlustatavana kinnipidamise ajad ning see võimaldab ka jätkata töö tegemist võttes selleks ajaks puhkuse. Šokivangistuse efekti saamiseks piisab ka 15 päevast.
11.Oma seisukoha esitas ka prokurör, kes leiab, et uut karistust mõistes ei saa ringkonnakohus tugineda eelnevatele seisukohtadele, kuna selles osas on otsus tühistatud. Tuleb teha uus otsus karistuse osas tervikuna ja karistust saab raskendada, kuna apellatsiooni esitas ainult prokurör ning Riigikohus arutas ka ainult prokuratuuri kassatsiooni. Kaitsja ei ole kordagi vaidlustanud S. Jõele mõistetud karistust ega ole palunud seda kergendada.
11.1.Prokurör jääb kõigi oma apellatsioonis toodud seisukohtade juurde, mis puudutavad karistuse mõistmist ja karistuse liiki, samuti S. Jõele mõistetava vangistuse ja lisakaristuse pikkust. Uue kuriteo toimepanemine ei tohi kergendada isiku olukorda ning nii põhi- kui ka lisakaristus ei saa olla kergemad kui eelmistel kordadel. Seda eriti arvestades selle konkreetse teo toimepanemise asjaolusid ning seda, et S. Jõed on varem korduvalt karistatud mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest ja tal tuvastati praeguses asjas raske joove. Nagu Riigikohus väga õigesti märgib, siis joove oli nii suur, et selle tõttu ei mäleta süüdistatav ATV juhtimist sootuks ning ta ei olnud võimeline sõidukit kontrollima, põhjustades liiklusõnnetuse.
11.2.S. Jõe poolt kuriteo toimepanemise aegsele käitumisele hinnangu andmisel ei saa tema praeguseks tehtud järeldused olla määrava tähendusega, sest on normaalne ja arusaadav, et peale sellist juhtumit isik enda käitumist muudab ja teeb järeldusi, aga süü suurust tuleb ikkagi hinnata teo järgi ja see oli toimepanemise hetkel selline, et väärib karmimat karistust, kui kohtud on senini kohaldanud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
12.Ringkonnakohus, tutvunud põhikaristuse ja lisakaristuse osas maakohtu otsuse, apellatsiooni, apellatsioonivastuse, ringkonnakohtu istungil avaldatu ning Riigikohtu suunistega, leiab, et prokuröri taotlus S. Jõelt lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmiseks on põhjendatud. Kuna ringkonnakohus mõistab S. Jõele lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise, tuleb sellest tulenevalt korrigeerida ka maakohtu mõistetud põhikaristust. Küll ei nõustu kolleegium kaitsja ettepanekutega uue karistuse mõistmisel – ei lisakaristuse pikkuse ega selle äravõtmisega üksnes maastikusõiduki suhtes. Samuti ei pea ringkonnakohus põhjendatuks prokuröri taotlust põhikaristuse suurendamiseks.
13.Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida prokuröri tähelepanu sellele, et Riigikohus ei ole öelnud, et ringkonnakohus oleks eksinud karistuse mõistmisel, vaid üksnes lisakaristuse kohaldamata jätmises. Nii on kirjas ka Riigikohtu lahendi punktis 23, et seega kohaldas ringkonnakohus käesolevas asjas materiaalõigust ebaõigesti üksnes süüdistatavale KarS § 50 lg 1 p-s 1 sätestatud lisakaristuse mõistmata jätmisel. Siiski tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada ja apellatsioonikohtule uueks arutamiseks saata S. Jõe karistuse osas tervikuna. Lisakaristus on üks osa karistusest ning mõistetud põhikaristus ja lisakaristus kogumis ei tohi ületada teo toimepanija süü suurust (RKKK 22.03.2019, 1-17-9941/80, p 16; 18.06.2015, 3-11-59-15, p 13; 28.10.2016, 3-1-1-75-16, p 9). Seetõttu on põhjendatud, et ringkonnakohus saaks asja uuel arutamisel hinnata ka põhikaristuse küsimust. Seega on väär prokuröri seisukoht nagu uut karistust mõistes ei saa ringkonnakohus tugineda eelnevatele seisukohtadele põhikaristuse mõistmise osas, kuna selles osas on otsus tühistatud.
14.KarS § 424 lg 4 p 2 kohaselt KarS § 424 lõikes 2 sätestatud kuriteo korral ei jäeta mõistetud karistust täielikult tingimisi kohaldamata (p 1) ja kohaldatakse lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist (p 2). Praegu ei ole vaidluse all enam S. Jõe süü KarS § 424 lg 2 järgi, mis jäi maakohtu ja ringkonnakohtu otsustes Riigikohtu 17. oktoobri 2024 otsusega muutmata. Riigikohus märkis oma lahendis, et juhtimise õiguse saab S. Jõelt lisakaristusena ära võtta.
15.X-tee kaudu tehtud väljatrükist Transpordiameti andmebaasist nähtub, et süüdistatavale on esmane juhiluba väljastatud 31. augustil 2012 ja B-kategooria juhiluba 19. septembril 2014. Väljatrüki kohaselt on S. Jõe juhiluba olnud kehtetu ja ära võetud 4. maist 2012 kuni 3. augustini 2012; 5. oktoobrist 2015 kuni 4. jaanuarini 2016; 7. augustist 2019 kuni 6. novembrini 2019; 6. oktoobrist 2021 kuni 5. märtsini 2022 ja taastunud 6. märtsil 2022. Viimati nimetatud perioodil võeti S. Jõelt juhtimise õigus ära Viru Maakohtu 20. septembri 2021 otsusega kriminaalasjas nr 1-21-6324 lisakaristusena.
16.KarS § 50 lg 1 p 1 sätestab, et kui KarS-is või muus seaduses ei ole sätestatud teisiti, võib mootor, õhu- või veesõiduki, samuti trammi või raudteeveeremi ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süüteo eest lisakaristusena kohaldada sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kuriteo korral kuni kolmeks aastaks kohtu poolt. Nagu Riigikohus märkis, siis KarS § 50 lg 1 esmane eesmärk on, et liiklusalase süüteo eest süüdi mõistetud isik ei saaks edaspidi samalaadseid süütegusid toime panna. S. Jõe mõisteti süüdi KarS § 424 lg 2 järgi ning sellises olukorras loob erijuhu KarS § 424 lg 4 p 2. Riigikohus on liiklusasjades selgitanud, et korduva rikkuja puhul on tõenäolisem võimalus, et ta paneb tulevikus uuesti toime samaliigilise süüteo, mistõttu on see üks alus, mille põhjal saab hinnata mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise vajalikkust. Isik, kes eirab vaatamata korduvatele karistustele jätkuvalt ja tahtlikult liiklusseaduse nõudeid, on teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb liiklusest kõrvaldada. (RKKKo 12. detsember 2023 4-23-1826/41, p 12 koos edasiste viidetega) Juhtimise õiguse äravõtmine ei kujuta endast karistust, mida tuleks kohaldada üksnes erandjuhtudel (samas, p 9 ja viidatud lahend asjas nr 3-1-1-6-17, p 17). Enamgi veel, korduvalt mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest karistatud isikult tuleb üldjuhul juhtimise õigus ära võtta ja lisakaristuse võib jätta kohaldamata ainult erandlikel asjaoludel (RKKKo 17. oktoober 2024, 1-22-6248/51, p 15 koos edasiste viidetega). (RKKKo asjas nr 4-24-1237, p 14)
17.S. Jõel ei olnud 24. veebruaril 2022, mil ta kuriteo toime pani, juhtimisõigust, kuna see oli temalt lisakaristusena Viru Maakohtu 20. septembri 2021 otsusega kriminaalasjas nr 1-216324 viieks kuuks ära võetud. S. Jõed on varem korduvalt mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest karistatud. Seejuures on temalt korduvalt ära võetud ka juhtimisõigus. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on S. Jõel 2 kehtivat kriminaalkaristust – mõistetud Viru Maakohtu 22. juuli 2019 otsusega kriminaalasjas nr 1-19-5919 ja Viru Maakohtu 20. septembri 2019 otsusega kriminaalasjas nr 1-21-6324. Seda mõlemal juhul KarS § 424 järgi.
18.24. veebruaril 2022 toimepandud teo puhul oli S. Jõel tuvastatud ekspertiisiaktiga nr 43I (22E-TX0045) veres etanoolisisaldus 2,32 ± 0,06 mg/g kohta ja raske joobe tõttu ei mäleta süüdistatav ATV juhtimist ning ta põhjustas liiklusõnnetuse, millega tekitas iseendale raskelt viga. Nagu märkis Riigikohus, siis just need asjaolud viitavad sellele, et S. Jõe tuleb liiklusest kõrvaldada, võttes temalt ära juhtimise õiguse.
19.Kaitsja leiab, et S. Jõelt tuleks juhtimisõigus ära võtta maastikusõiduki juhtimiseks. Prokurör räägib oma seisukohas sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisest. Maakohus võttis S. Jõelt maastikusõiduki juhtimise õiguse ära kaheks aastaks. Küll tuleb ringkonnakohtul siinkohal taas välja tuua juba oma 10. mai 2024 otsuses toodu ning see, mis leidis käsitlemist ka KarS § 329 koosseisu osas. Maakohtu otsusega võeti S. Jõelt ära maastikusõiduki juhtimise õigus. Maakohus ei nõustunud prokuröri taotlusega kohaldada isikule mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist, kuna leidis, et mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine ei ole õiguslikult võimalik, sest ära saab võtta seda, mis isikul teo toimepanemise ajal olemas oli (mis Riigikohtu otsuse järgi on vale). Küll pidas maakohus võimalikuks kohaldada maastikusõiduki juhtimise õiguse äravõtmist, mis S. Jõel kuriteo toimepanemise ajal olemas oli. Ringkonnakohus leiab jätkuvalt, et siinkohal läheb maakohus vastuollu LS § 160 lg-ga 1.
Sellist juhtimise õigust nagu maastikusõiduki juhtimise õigus iseseisvalt omandada võimalik ei ole. Nii tuleneb eelviidatud sättest, et maastikusõidukit võib juhtida isik, kellel on mis tahes kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus. Seega ei ole sellel ka mingisugust õiguslikku tähendust, kui võtta isikult ära maastikusõiduki juhtimise õigus. Ei ole võimalik öelda, et S. Jõel oli teo toimepanemise ajal olemas maastikusõiduki juhtimise õigus. Transpordiameti päringu kohaselt on S. Jõel üksnes B-kategooria juhtimisõigus, mis oli temalt ka kohtuotsusega ära võetud. Seega ei ole võimalik S. Jõelt ära võtta maakohtu poolt määratud maastikusõiduki juhtimise õigust, sest sellist õigust eraldiseisvalt KarS § 50 lg 1 mõttes ei esine. Küll ei välista see mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist.
20.KarS § 50 lg 1 p 1 järgi saab juhtimisõiguse kohtu poolt ära võtta kuriteo korral kuni kolmeks aastaks. KarS § 50 lg 3 näeb ette, et KarS-i eriosas sätestatud juhtudel kohaldab kohus kuriteo korral juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kolme aastani. Praeguse kriminaalasja puhul on S. Jõe süüdi mõistetud KarS § 424 lg 2 järgi ning KarS § 424 lg 4 p 2 kohaselt KarS § 424 lõikes 2 sätestatud kuriteo korral kohaldatakse lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist. Seega on S. Jõe teo puhul minimaalne lisakaristuse kohaldamise tähtaeg 3 kuud.
21.Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Öeldu tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel peab aga arvestama selle kahetist iseloomu: lisakaristus ei täida üksnes süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimise õiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumusvõi juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivseid kaalutlusi, ei tohi need siiski anda põhjust kohaldada juhtimise õiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. (RKKKo-d asjades nr 3-1-1-122-13, p 9; nr 3-1-1-59-15, p 12; nr 3-1-1-18-17, p 13)
22.Ringkonnakohus leiab, et S. Jõele tuleb kohaldada lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 1 aastaks. See hõlmaks muu hulgas ka maastikusõiduki juhtimise õigust. S. Jõe kuriteo puhul ei ole ilmselgelt tegemist juhusesüüteoga. Süüdistatava käitumist iseloomustab teatud muster, mis nõuab reageerimist lisakohustusega. Tema puhul ei ole määrav, millise sõidukiga ta sõidab, vaid see, et ta sõidab alkoholijoobes olles. Kui jätta kõrvale see, et maakohtus võttis S. Jõel maastikusõiduki juhtimise õiguse, mitte mootorsõiduki juhtimise õiguse, pidas maakohus põhjendatuks lisakaristust pikkusega 2 aastat. Ka selles osas ei nõustu ringkonnakohus maakohtuga. Maksimaalne lisakaristuse tähtaeg on 3 aastat, varasemalt on juhtimisõigus S. Jõelt ära võetud 5 kuuks. Arvestades, et karistus oleks proportsionaalne, vastab isiku süüle ja arvestades KarS § 56 lg 1 põhimõtteid, muutudes rikkumiste kordumisel järjest karmimaks, loeb kolleegium põhjendatuks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 1 aastaks. Nimetatud lisakaristus arvestab nii süü suurust, süüdistatava isikut kui ka tema jätkuvat ohtlikkust ühiskonnale, aga ka süüdistatava edasist käitumist. Seejuures ei saa asuda seisukohale, et S. Jõe karistused muutuksid ajas kergemaks.
23.KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Kaitsja palub võtta juhtimise õiguse ära minimaalses
määras, sest S. Jõel ei ole muidu võimalik tööl käia. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et esineks mõni KarS § 50 lg-s 2 lisakaristuse kohaldamist välistav asjaolu. Pannes toime kuriteo, järgneb sellele karistus, millega tuleb süüdistataval arvestada. Ka ei ole S. Jõele üllatuslik info, et juhtides sõidukit joobes, võib sellele järgneda lisakaristusena ka juhtimise õiguse äravõtmine.
24.Nagu Riigikohtu suunistes on välja toodud ning ka ülalviidatud Riigikohtu praktikas üldiselt, siis lisakaristus on üks osa karistusest ning mõistetud põhikaristus ja lisakaristus kogumis ei tohi ületada teo toimepanija süü suurust. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks suurendada prokuröri apellatsiooni taotluse ega seisukoha alusel S. Jõe põhikaristust. Kohtukolleegiumil ei ole etteheiteid maakohtu analüüsile mõistetava karistuse osas, kuid arvestades lisakaristuse kohaldamise vajadust, tuleb põhikaristuse suurust revideerida. Kohtukolleegium jääb oma varasema seisukohta juurde (10. mai 2024 otsuse p-d 15.3 ja 15.4), et S. Jõele on võimalik mõista osa karistusest tingimisi vangistusena. Tegemist ei ole kergema karistusega kui varasemalt, sest osa karistusest tuleb reaalse vangistusena ära kanda. Varem asendati süüdistatavale mõistetud vangistus üldkasuliku tööga. S. Jõe on tegelenud oma alkoholiprobleemiga ning ei ole alust nõustuda prokuröri seisukohaga, et S. Jõe puhul ei esineks karistust kergendava asjaoluna kahetsust. Kahetsust avaldas ta ka ringkonnakohtu istungil.
25.Mõistes S. Jõele karistuseks 2 aasta pikkuse vangistuse ning kohaldas veel juhtimisõiguse äravõtmist 2 aastaks, ei vastaks see süüdistatava süü suurusele. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus vajalikuks korrigeerida ka KarS § 424 lg 2 ja § 329 järgi mõistetud põhikaristust ning mõista karistuseks KarS § 63 lg 1 alusel 1 aasta 6 kuu pikkuse vangistuse, millest KarS § 74 lg 2 alusel pöörata kohesele ärakandmisele 2 kuu pikkune vangistus ning KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel jätta ülejäänud osa karistusest 1 aasta 4 kuu pikkune vangistus tingimisi täitmisele pööramata 3 aasta pikkuse katseajaga. Katseajaks allutada S. Jõe KarS § 75 lg-s 1 toodud kohtrollnõuetele ning KarS § 75 lg 2 p-des 2 ja 8 toodud kohustustele.
26.Apellatsioonikohus ei nõustu kaitsja argumentatsiooniga, et S. Jõele tuleks mõista kohesele ärakandmisele 15 päeva pikkune vangistus. See ei oleks kooskõlas isiku süüga ega omaks ilmselt ka süüdistatava edasisele käitumisele mõju. Lisaks, et karistus oleks koos lisakaristusega vastavuses süü suurusele, tuleb vähendada mitte reaalselt ärakandmisele kuuluva karistuse suurust, vaid põhikaristust. Reaalselt ärakandmisele kuuluvat karistust ei pea kohus võimalikuks muuta.
27.Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2, 4 ja § 340 lg-st 1, tühistab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 18. aprilli 2023 otsuse S. Jõele mõistetud põhikaristuse ja lisakaristuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab S. Jõele KarS § 424 lg 1 ja § 329 järgi KarS § 63 lg 1 alusel karistuseks 1 aasta 6 kuu pikkuse vangistuse, millest tuleb koheselt ära kanda 2 kuud vangistust, ülejäänud vangistus jääb KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel kolmeaastase katseajaga tingimisi kohaldamata. Lisakaristusena tuleb S. Jõele kohaldada mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist 1 aastaks. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt.
28.Riigikohtu 17. oktoobri 2024 otsusega tühistati Tartu Ringkonnakohtu 10. mai 2024 otsus mõistetud karistuses, muus osas jäeti ringkonnakohtu otsus muutmata, sealhulgas ringkonnakohtu seisukoht kaitsja menetluskuludes. Koos seisukohtadega apellatsioonile esitas süüdistatava S. Jõe kaitsja ka menetluskulude nimekirja. Kui võrrelda kaitsja 30. jaanuari 2024 kulude nimekirja 1. novembril 2024 esitatuga, siis täiendavalt on lisandunud Riigikohtu otsuse analüüs 0,5 tundi, konsultatsioon kliendiga 0,5 tundi ning seisukohta koostamine ringkonnakohtule 1,8 tundi. Muus osas on
nimekiri korduv, mille osas on ringkonnakohus oma 10. mai 2024 otsuses seisukoha võtnud ja Riigikohus on selles osas jätnud ringkonnakohtu otsuse muutmata. Seega tuleb kolleegiumil kujundada 1. novembri 2024 arve osas seisukoht üksnes kolme menetlustoimingu osas. Õigusteenust osutas kaitsja kokku 2,8 tunni ulatuses. Jätkuvalt on kaitsja tunnitasu 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Tutvudes kaitsja kuluarvestuses toodud tehtud tööde nimekirjaga, ei ole kohtul etteheiteid kaitsja tunnihinnale ega tehtud tööle ning sellele kulunud ajale. Seega on põhjendatud Riigikohtu otsuse analüüs 0,5 tunni ulatuses, konsultatsioon kliendiga 0,5 tunni ulatuses ning seisukohtade koostamine ringkonnakohtule 1,8 tunni ulatuses. Kokku 2,8 tundi, s.o 512,40 eurot, sh käibemaks 92,40 eurot. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõike 1 punktides 2–4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu lahendi, s.o tegemist on KrMS § 337 lg 1 p 4 lahendiga, siis jäävad tekkinud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. S. Jõe kasuks tuleb välja mõista Eesti Vabariigilt 512,40 eurot.
Tiit Lõhmus
Ingeri Tamm
(allkirjastatud digitaalselt)
Mario Truu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.