Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad
Menetluse liik
Harju Maakohus Karin Mölder 07.07.2026. a, Tallinn, Tallinna kohtumaja 2-21-111332 Groen Holding OÜ hagi P. P. vastu võla ja viivise väljamõistmiseks 1854,88 eurot Hageja: Groen Holding OÜ (registrikood 12054225, asukoht Vabriku tn 6, Tallinn) Hageja esindaja: vandeadvokaat Katrin Paulus (e-post XXX, XXX) Kostja: P. P. (isikukood XXX, elukoht XXX, e-post XXX) Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta P. P. tasaarvestuse avaldus Groen Holding OÜ vastu rahuldamata.
2.Tallinna Ringkonnakohtu 15.12.2023 kohtuotsuse resolutsiooni p-d 1 ja 3 jäävad tühistamata ja muutmata ning need jäävad kehtima ka P. P. tasaarvestuse avalduse lahendamise järel.
3.Menetluskulud jätta P. P. kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (TsMS § 177 lg 2). Senine menetlus
1.Groen Holding OÜ esitas 26.04.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult P. P.lt 1730,21 euro saamiseks. Kohus tegi 28.04.2021 võlgnikule makseettepaneku. Võlgnik esitas nõudele vastuväite. Pärnu Maakohtu 27.05.2021 määrusega anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Groen Holding OÜ (hageja) esitas 14.06.2021 Harju Maakohtule hagi (täpsustatud 04.08.2021) P. P. (kostja) vastu võla 1705,20 eurot ja viivise 12,38 eurot väljamõistmiseks.
3.Hagiavalduse kohaselt koostas hageja 13.11.2019 kostjale pakkumise nr XXX. Pakkumine sisaldas maasoojuspumpa Bosch Compress 6000 8 LW/M, selle paigaldamist ja maakontuuri kaevetöid koos materjalidega. Pakkumisse oli märgitud: „Esimene osamakse 20% pakkumise aktsepteerimisel/tellimuse kinnitamisel.“ Seega tegi hageja kostjale võlaõigusseaduse (VÕS) § 16 kohase pakkumuse. Hageja koostas 14.11.2019 kostjale arve nr 20192048, kuhu oli mh märgitud: „Soojuspumba süsteemi esimene osamakse tellimuse kinnitamiseks“. Kostja tasus 14.11.2019 arvel märgitud 1778,93 eurot, millega võttis vastu hageja pakkumuse ehk andis VÕS § 20 kohaselt nõustumuse, mille alusel sai lepingu sõlmituks lugeda. Poolte vahel oli kehtiv leping. Kostja tellis hagejalt mh maakontuuri kaevetööd koos materjaliga. Tööd tegi hageja alltöövõtja Sontrans OÜ 03.04.2021 ja kostja võttis töö aktiga vastu. Akt tõendab hageja väidet, et hageja täitis enda lepingust tulenevad kohustused. Hageja esitas kostjale tehtud töö eest 12.04.2021 arve nr 20213154 summa 1705,20 euro tasumiseks, mis on kokkulepitud tähtajaks 15.04.2021 tasumata.
4.Kostja esitas tasaarvestuse avalduse. Tasaarvestuse avalduse kohaselt 13.04.2021 taganes kostja poolte vahel 13.11.2019 suuliselt sõlmitud lepingust. Võttes arvesse, et kostja tasus 14.11.2019 hagejale ettemaksu summas 1778,93 eurot, siis kohustus hageja kostjale nimetatud summa tagastama. Hageja seda teinud ei ole.
5.Maakohus rahuldas 01.07.2022 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1705,20 eurot, tasaarvestas kostja nõude (1778,93 eurot) hageja nõudega (1705,20 eurot) ja tasaarvestuse tulemusel mõistis hagejalt kostja kasuks välja 73,73 eurot. Hageja viivisenõude jättis kohus rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
6.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 15.12.2023 otsusega Harju Maakohtu 01.07.2022 otsuse osas, millega rahuldati P. P. tasaarvestuse avaldus Groen Holding OÜ vastu ja arvestati nõuded tasa (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 3-5) ning jaotati menetluskulud (maakohtu otsuse resolutsiooni p 6) ning saatis tasaarvestuse vastuväite uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohtu otsus jõustus 19.01.2024. Tasaarvestuse aluseks olevad asjaolud ja tasaarvestatav nõue
7.Kostja nõustub hagiavalduses esitatud väitega, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud suuline töövõtuleping 14.11.2019. Kostja selgitab, et pooled sõlmisid suulise töövõtulepingu, mille
kohaselt hageja kohustus kostjale aadressile XXX paigaldama maasoojuspumba ning teostama maakontuuri kaevetööd. Kostja on tasunud 13.11.2019 koostatud pakkumise nr XXX alusel koostatud arve nr 20192048 summas 1778,93 eurot. Nimetatud arve tasus kostja 14.11.2019. Peale kostja poolt arve tasumist ei alustanud hageja enda lepinguliste tööde täitmist pikema ajaperioodi vältel.
8.13.04.2021 edastas kostja hagejale e-kirja, milles teavitas hagejat, et ütleb üles/taganeb poolte vahel sõlmitud lepingust. Lepingust taganemise aluseks oli asjaolu, et kostjale ei olnud vastuvõetav hageja tegevus, kus hageja ei täida enda lepingulisi kohustusi pikema ajaperioodi vältel, so kauem kui 1,5 aastat. Hageja ei tarninud kostjale 13.11.2019 sõlmitud suulisest töövõtulepingust tulenevat maasoojuspumpa kuni 2021. a aprillikuuni. Seega ei olnud kuni lepingust taganemiseni kostja maasoojuspumpa saanud. Lepingu taganemise teatele vastas hageja esindaja samal päeval e-kirjaga ning asus kostjat ründama ja süüdistama laimamises. Hageja esindaja vaidles lepingust taganemisele vastu ja väitis, et kostjal ei ole lepingust taganemiseks alust, kuivõrd hageja on kõik lepingulised kohustused enda poolt täitnud. Samuti teatas hageja lepinguline esindaja, et kostja poolt teostatud ettemaks (14.11.2019 summas 1778,93 eurot) ei kuulu kostjale tagastamisele.
9.Kostja on seisukohal, et kostja on tasunud kolmanda isiku poolt aprillis 2021. a teostatud lepinguliste tööde eest, mis oli esmaseks hageja poolseks lepingulise kohustuse täitmiseks. Kostja leiab, et tasudes 14.11.2019 ettemaksu 1778,93 eurot lepinguliste tööde teostamise eest, on kostja tasunud ka aprillis 2021. a teostatud tööde eest. Kostja poolt makstud ettemaks oli suurem, kui hageja poolt 12.04.2021 esitatud arve nr 20213154 summas 1705,20 eurot.
10.Kostja on selgitanud, et kui maakohus asub seisukohale, et kolmanda isiku poolt teostatud tööd, mille kohta hageja on kostjale 12.04.2021 koostanud arve nr 20213154 summas 1705,20 eurot, on lepingulised tööd ja kostja on kohustatud arve tasuma, esitab kostja tasaarvestuse avalduse. 13.04.2021 taganes kostja poolte vahel 13.11.2019 suuliselt sõlmitud lepingust. Võttes arvesse, et kostja tasus 14.11.2019 hagejale ettemaksu 1 778,93 eurot, siis kohustus hageja kostjale nimetatud summa tagastama. Hageja seda teinud ei ole. Seega tekkis kostjal hageja vastu rahaline nõudeõigus summas 1778,93 eurot. Kostja esitas alternatiivselt hagejale tasaarvestuse avalduse ning teavitas, et tasaarvestab enda nõude hageja vastu summas 1778,93 eurot hageja nõudega kostja vastu summas 1705,20 eurot. Hageja vastuväited tasaarvestusele
11.Hageja leiab, et kostja ei ole VÕS § 49 kohaselt lepingust taganenud. Leping sõlmiti 14.11.2019. Maakontuuri kaevetööd teostati 03.04.2021 ja kostja võttis töö vastu. Hageja koostas kostjale arve 12.04.2021. Kostja ei ole kasutanud seaduses sätestatud tähtaega lepingust taganemiseks, kostja tellis hagejalt kaevetööd ja võttis töö ka vastu. Seega on leping kehtiv ning arve on esitatud lepingujärgsete tööde eest ja kuulub tasumisele. Hageja hinnangul tööde teostamise viibimine oli tingitud kostjapoolsetest, mitte hagejapoolsetest asjaoludest, millest tulenevalt on põhjendamatud etteheited tööde alustamisega viibimisele. Hageja on selgitanud, et pumpa ei ole tarnitud, kuivõrd pumba osas on väljastatud eraldiseisev arve nr 20213142. Hageja hinnangul oleks kogu vaidlus olemata, kui kostja
oleks tasunud käesoleva hagi aluseks oleva arve, tasunud pumba eest vastavalt arvele nr 20213142 ja leppinud hagejaga kokku järgmistes töödes.
12.Hageja ei pea praegusel juhul tõendama, et tema nõue ei ole lõppenud, vaid kostjal lasub kohustus tõendada, et hageja nõue on lõppenud, st et tal oli hageja vastu samaliigiline vastastikune nõue, mille täitmist kostja võis nõuda (VÕS § 197 lg 1), ja ta on teinud hagejale tasaarvestuse avalduse (VÕS § 198). Hagejale ei ole esitatud seadusekohast tasaarvestuse avaldust ega tõendatud vastunõuet. Lisaks on kostja tasaarvestus tingimuslik (seotud teatud asjaolude esinemisega). Seega ei saa kostja nõuda tasaarvestust. Kohtuotsuse põhjendused
13.Kohus, tutvunud asja materjalidega, sh uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid, leiab, et kostja tasaarvestusavaldus tuleb jätta rahuldamata.
14.Kohus peab vaidluse lahendamiseks tuvastama, kas kostjal on hageja vastu nõue, mida ta saab hageja nõudega tasaarvestada.
15.VÕS (võlaõigusseadus) § 197 lg 1 alusel kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Sama paragrahvi teise lõike esimene lause sätestab tasaarvestuse õigusliku tagajärje ja selle kohaselt lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Seega on tasaarvestus kujundusõigus, mille teostamise tulemuseks on see, et tasaarvestuse poolte nõuded lõpevad kattuvas ulatuses. Tasaarvestavale poolele kuuluv nõue teise poole vastu peab seega olema sissenõutav ja teisele poolele kuuluv nõue tasaarvestava poole vastu peab olema täidetav.
16.VÕS § 116 lg 1 järgi võib pool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). VÕS § 188 lg 1 sätestab, et lepingupool taganeb lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele.
17.Hageja on seisukohal, et kostja ei ole hagejale esitatud seadusekohast tasaarvestuse avaldust. Riigikohus on selgitanud, et tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluses (Riigikohtu 28.06.2024 määrus tsiviilasjas 2-21-2998, p 10). Käesoleval juhul on kostja esitanud tasaarvestuse avalduse vastuses hagile. Seega on kostja tasaarvestuse avalduse esitanud.
18.Kostja väidab, et ta on 13.04.2021 e-kirjaga kehtivalt lepingust taganenud. Kostja poolt hagejale 13.04.2021 saadetud e-kirjast (dtl 36) nähtub, et kostja teatas hagejale, et ta on otsustanud hagejaga koostöö lõpetada ja ta ei soovi oma otsust põhjendada. Vaidlust ei ole, et hageja on kostja kirja samal päeval kätte saanud. Tallinna Ringkonnakohus on 15.12.2023 otsuses märkinud (otsuse p 39, dtl 204), et kuna käesoleval juhul väitis kostja, et taganemiseks on konkreetne põhjus, milleks on hageja oluline lepingu rikkumine, kuna töid ei alustatud mõistliku aja jooksul, peaks see olema kostja poolt lepingust taganemisel hagejale siiski arusaadav. Õiguskirjanduses on selgitatud, et kui konkreetne lepingust
taganemise põhjus ei tulene avaldusest, siis peab see olema teisele lepingupoolele järeldatav kontekstist, mh poolte varasemast suhtlemisest (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. § 188 komm., p 4.3 a). Ringkonnakohtu arvates ei tähenda see, et hagejale ei olnud taganemise põhjus aimatav, et taganemise formaalsed eeldused poleks täidetud.
19.Ringkonnakohus on selgitanud 15.12.2023 otsuses, et kostja peab lepingust taganemisel TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama hageja poolt lepingu olulist rikkumist. Pooled ei ole väitnud, et nende vahel olid tööde teostamiseks kokku lepitud konkreetsed tähtajad. Ringkonnakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud, et hageja on lepingut oluliselt rikkunud. Enne 13.04.2021 avalduse tegemist ei ole kostja suhelnud hagejaga viisil, millest saaks järeldada, et kostja heidaks hagejale ette lepingu täitmisega viivitamist. Nii on kostja veel 07.04.2021 (s.o vahetult enne taganemise avalduse esitamist) kirjutanud hagejale, et soovib esimesel võimalusel seadme paigaldamise aega broneerida (dtl 99). Seadmeks on poolte kirjavahetuse kohaselt maasoojuspump. Hageja saatis kostjale pärast kirja saamist 07.04.2021 arve seadme eest tasumiseks, kuid kostja seda ei tasunud. Kostja ei ole enne 13.04.2021 kirja saatmist hagejale teatanud, et ei soovi enam seadme paigaldamist. Kostja rõhutas, et juba 10.01.2020 pöördus ta hageja poole seoses tööde tegemise tähtaegadega (dtl 77). Kostja on hagejale 10.01.2020 saadetud e-kirjas tundnud huvi, kui kaugel on maakütte paigalduse tööd, kuid kirjas ei ole esitatud nõudmist töödega alustamiseks ega pole antud täiendavat tähtaega. Samas 07.08.2020 kirjas on kostja uurinud hagejalt, kas ettemaksu arvel saaks ta tellida hagejalt ka ventilatsioonitöid ja torude paigaldamist (dtl 99). Aprillis 2021. a tehtud maakontuuri paigaldamise tööd on kostja vastu võtnud, märkimata, et ta ei nõustu tööde tegemisega viivitamisega. Ringkonnakohus leidis, et kostja saadetud e-kirjadest ja käitumisest maakontuuri paigaldamise tööde vastuvõtmisel ei saanud hageja järeldada, et kostja pole rahul tööde tempoga. Arvestades poolte käitumist lepingu täitmisel ja kostja poolt hagejale saadetud e-kirju, leidis ringkonnakohus, et hageja poolt tööde teostamisega alustamist 1,5 aastat pärast lepingu sõlmimist ei ole alust pidada käesoleval juhul lepingu oluliseks rikkumiseks, mis oleks andnud kostjale aluse lepingust taganemiseks, mistõttu ei ole kostja kehtivalt pooltevahelisest töövõtulepingust taganenud.
20.Eeltoodust tuleneb, et hageja ei ole oluliselt lepingut rikkunud ja kostjal puudus alus lepingust taganemiseks.
21.Järgnevalt hindab kohus, kas kostja on poolte vahel sõlmitud suulise töövõtulepingu üles öelnud.
22.VÕS § 655 lg 1 kohaselt tellija võib töövõtulepingu igal ajal üles öelda. Kui tellija on töövõtulepingu üles öelnud, on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Riigikohus on selgitanud, et töövõtulepingust on võimalik taganeda või see üles öelda. Taganemise kõrval tuleneb tellijale VÕS § 655 lg-st 1 võimalus töövõtuleping igal ajal üles öelda, sõltumata sellest, kas töövõtja on lepingut rikkunud (Riigikohtu 11.02.2016 otsus tsiviilasjas 3-2-1-17115, p 15; 05.06.2013, otsus tsiviilasjas 3-2-1-59-13, p 14; 21.09.2011 otsus tsiviilasjas 3-2-164-11, p 11). Õiguskirjanduses on leitud, et nimetatud sättest tuleneva töövõtja tasunõuet
puudutava erireegli kohaselt ei vabasta lepingu ülesütlemine tellijat töövõtjale kokkulepitud tasu maksmise kohustusest. Selle õiguse ettenägemise mõtteks on kaitsta töövõtjaid tellija ülesütlemisõiguse kasutamisel kaasnevate negatiivsete tagajärgede eest. Sisuliselt peaks tooma sätte õige rakendamine kaasa olukorra, kus varalises mõttes ei satu töövõtja /.../ ülesütlemise korral halvemasse seisundisse kui lepingu nõuetekohase täitmise korral (Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne. § 655 komm., p 3.2).
23.Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja saatis hagejale 13.04.2021 e-kirja, milles teatab, et ta on otsustanud hagejaga koostöö lõpetada ja ta ei soovi oma otsust põhjendada. Kohus leiab, et kostja soovi koostöö lõpetada saab käsitleda lepingu lõpetamise soovina, s.o lepingu ülesütlemisena VÕS § 655 lg 1 alusel.
24.Hinnapakkumises on märgitud, et esimene osamakse 20% tasutakse pakkumise aktsepteerimisel/ tellimuse kinnitamisel. Seadme väljaostuhinna lõplik tasumine enne seadme tarnet objektile (dtl 27). Poolte vahel puudub vaidlus, et kostja on tasunud 13.11.2019 koostatud pakkumise nr XXX alusel koostatud arve nr 20192048 (dtl 29) summas 1778,93 eurot. Nimetatud arve tasus kostja 14.11.2019.
25.Kostja väitel on hagejal kohustus kostjale nimetatud summa tagastada. Kui tellija on töövõtulepingu üles öelnud, on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada (VÕS § 655 lg 1). Õiguskirjanduses on selgitatud, et lepingu ülesütlemine ei vabasta tellijat töövõtjale kokkulepitud tasu maksmise kohustusest. Vastavate kokkulepitud tasunõuet vähendavate eelduste täitmist peab tõendama tellija (Võlaõigusseadus III. Kommenteeritud väljaanne. § 655 komm., p 3.2).
26.Hageja on 16.07.2024 vastuses kohtunõudele (dtl 238) välja toonud, et hageja pidi seadmed ise välja ostma, hageja kandis sellega seoses lao- ja tööjõukulu (sh kulu kostjaga suhtlemisele, projektijuhtimiskulu) ning ka seadmete väärtuse vähenemise riisikot ja kulu (2019. aasta mudelid ei maksa 2021. aastal enam sama hinda). Seega on hageja põhistanud, et ta on kostja poolt tasutud ettemaksu arvelt kulutusi kandnud. Mahaarvamiste osas VÕS § 655 lg 1 mõistes on tõendamiskoormis kostjal. Kostja ei ole käesoleval juhul tõendanud, et hageja oleks lepingu ülesütlemise tõttu midagi kokku hoidnud või oleks tööjõu teistsuguse kasutamisega midagi võinud omandada.
27.Kohus määras pooltele 12.06.2024 kirjaga tähtajad oma seisukohtade esitamiseks, palus pooltel kohtu ette tuua VÕS § 655 lg 1 järgi lepingu ülesütlemisel tekkivate rahaliste nõuete aluseks olevad asjaolud ning selgitas pooltele VÕS § 655 lg 1 alusel lepingu ülesütlemise tagajärgi. Kostja ei ole kohtu 12.06.2024 kirjale vastanud. Seega leiab kohus, et kostja ei ole VÕS § 655 lg 1 järgi lepingu ülesütlemisel tekkivate rahaliste nõuete aluseks olevaid asjaolusid kohtu ette toonud. Kohus on seisukohal, et kostja ei ole tõendanud enda tasaarvestatavat nõuet, mistõttu tasaarvestust käesoleval juhul teha ei saa.
28.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kostja tasaarvestuse avalduse rahuldamata.
29.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
30.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohtud on hageja hagi rahuldanud (Harju Maakohtu 01.07.2022 otsus, Tallinna Ringkonnakohtu 15.12.2023 otsus) ja kohus jätab kostja tasaarvestuse avalduse rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
31.TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 2 määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kohus ei pea menetlusökonoomia seisukohalt otstarbekaks käesolevas kohtuotsuses menetluskulude rahalist suurust kindlaks määrata. Kooskõlas TsMS § 174 lg-ga 4 määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
32.TsMS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Mölder kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.