X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 26. veebruari 2025. a otsuse nr E12984-2 resolutsiooni p 2 ja 26. veebruari 2025. a otsuse nr 3 tühistamiseks ning uue otsuse tegemiseks kohustamiseks Kaebaja X Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Merle Magnus
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X kaebus.
2.Tühistada Sotsiaalkindlustusameti 26. veebruari 2025. a otsuse nr E12984-2 resolutsiooni p 2 ja 26. veebruari 2025. a otsus nr 3 ja kohustada Sotsiaalkindlustusametit tegema kaebaja pensionitaotluse osas uus otsus.
3.Jätta menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
4.Asendada kohtulahendi avalikustamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 9. septembril 2026 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3-25-699
1.Sotsiaalkindlustusamet (SKA) määras 16. mai 2023. a otsusega nr 1 kooskõlas kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse (KVTRS) §-ga 393 või § 38 lg-ga 3 või § 38 lg-ga 4 kaebajale tegevteenistuspensioni alates 16. maist 2023 eluaegselt 1232,50 eurot kuus.
2.SKA määras 12. märtsi 2024. a otsusega nr 2 kooskõlas KVTRS §-ga § 393 või § 38 lg-ga 3 või § 38 lg-ga 4 kaebajale tegevteenistuspensioni alates 16. maist 2023 eluaegselt 1403,82 eurot kuus.
3.Kaebaja esitas 7. novembril 2024 õiguskantslerile avalduse, milles väljendas rahulolematust talle määratud kaitseväe tegevteenistuspensioniga. Õiguskantsleri Kantselei asus 6. detsembri 2024. a vastuses nr 7-4/241954/2407194 seisukohale, et SKA 16. mai 2023. a otsus nr 1 ei vasta haldusmenetluse seaduse § 55 lg-s 1 ja sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 26 lg 1 p-s 2 sätestatud nõuetele. Otsuses esinevate vigade tõttu võttis õiguskantsleri nõunik kontakti SKA-ga. Haldusorgan nõustus, et otsus ei ole korrektne ning tuleb teha uus otsus. Kui kaebaja ei ole uue SKA otsusega nõus, siis on kaebajal võimalik see vaidlustada.
4.SKA tunnistas 26. veebruari 2025. a otsusega nr E12984-2 kehtetuks 16. mai 2023. a otsuse nr 1 alates 26. veebruarist 2025 (resolutsiooni p 1) ning tunnistas osaliselt kehtetuks
12.märtsi 2024. a otsuse nr 2 õiguslike viidete osas ja luges õigeks, et tegevteenistuspension on määratud KVTRS § 39 lg 1 alusel (resolutsiooni p 2). Kaebajale määrati 16. mai 2023. a otsusega nr 1 alates 16. maist 2023 tegevteenistuspension KVTRS alusel. Kaitseressursside Ameti 22. märtsi 2023. a teatise nr 6-1/1288 alusel vabastati kaebaja tegevteenistusest 16. novembril 2014 ning arvati reservi. Pensioni määramisel valiti aluseks staabiohvitseri ametikoht, millel kaebaja teenis perioodil 1. august 2014 kuni 16. november 2014. Ekslikult jäi kaebajale määratud tegevteenistuspension 2023. a indekseerimata, mistõttu määrati SKA
12.märtsi 2024. a otsusega nr 2 kaebajale tegevteenistuspension 2023. a pensioniindeksiga indekseeritud palgaga. Mõlemal eelnimetatud otsusel oli märgitud, et tegevteenistuspension on määratud KVTRS § 393 või § 38 lg 3 või § 38 lg 4 alusel ning otsustes puudusid viited konkreetsele sättele, mille alusel pensioni suurus arvutati. Kaebajale on tegevteenistuspension määratud KVTRS § 39 lg 1 alusel. Tegevteenistuspensioni määramise aluste parandus ei mõjuta SKA 12. märtsi 2024. a otsuse nr 2 sisu.
5.SKA arvutas 26. veebruari 2025. a otsusega nr 3 ümber kaebaja tegevteenistuspensioni alates 1. aprillist 2024 eluaegselt ning määras talle KVTRS § 39 lg 1 alusel pensioni 1552,62 eurot kuus. Otsuses on viidatud ka KVTRS § 39 lg-le 3.
6.Kaebaja esitas 21. märtsil 2025 Tartu Halduskohtule kaebuse SKA 26. veebruari 2025. a otsuse nr E12984-2 resolutsiooni p 2 ja 26. veebruari 2025. a otsuse nr 3 tühistamiseks ning SKA kohustamiseks teha uus otsus, millega määrata kaebajale pension õiguspärasel alusel ja õiguspärases suuruses. Vaidlusalustest otsustest ei selgu, mil viisil kaebaja pensioni suurus arvutati ning kaebaja arvates on see arvutatud ebaõigesti.
7.Tartu Halduskohus võttis 26. märtsi 2025. a määrusega X kaebuse Sotsiaalkindlustusameti
26.veebruari 2025. a otsuse nr E12984-2 resolutsiooni p 2 ja 26. veebruari 2025. a otsuse nr 3 tühistamiseks ning uue otsuse tegemiseks kohustamiseks menetlusse. Kohus määras vastustajale tähtaja kaebusele kirjalikult vastamiseks.
8.Vastustaja esitas 28. aprillil 2025 vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebus rahuldamata.
3-25-699
9.Kaebaja esitas 19. mail 2025 täiendava seisukoha, milles leiab, et SKA ei ole haldusmenetluse käigus välja selgitanud kõiki olulisi asjaolusid. Samuti leiab kaebaja, et teda on pensioni määramisel koheldud ebavõrdselt.
10.Tartu Halduskohus määras 3. juuni 2026. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile vastuväidete esitamiseks. Kohus teatas määruses kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
11.Kaebaja põhjendab oma kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt.
11.1.Vastustaja ei ole järginud SÜS § 26 lg 1 p-s 2 sätestatut, sest otsustest ei selgu, mil viisil kaebaja pensioni suurus arvutati ning kaebaja arvates on see arvutatud ebaõigesti. KVTRS § 39 lg 1 reguleerib pensioni suuruse arvutamist, mitte seda, kellel on õigus tegevteenistuspensionile. Seega peab mingi muu normi alusel olema enne kindlaks tehtud, et isikul on õigus tegevteenistuspensionile. Sellisele normile vaidlustatud SKA otsustes viidet ei ole.
11.2.Kuna kaebaja lahkus tegevteenistusest 16. novembril 2014 ja KVTS jõustus 1. aprillil 2013, siis ei saa KVTRS § 39 lg-t 3 kaebaja puhul kohaldada, sest see säte reguleerib enne seaduse jõustumist lepingulisest teenistusest vabastatud isiku tegevteenistuspensioni saamise õigusi.
11.3.Järgitud ei ole KVTRS § 39 lg-t 2, sest kaebaja taotles tegevteenistuspensioni 2023. aastal. Kui kaebaja puhul võeti tegevteenistuspensioni suuruse arvutamisel aluseks palgatase, mis kehtis ajal, mil kaebaja viibis veel teenistuses, siis jäi kaebaja tegevteenistuspensioni taotlemise ja ametikohal teenimise vahele rohkem kui viis aastat. Seega ei peaks kaebaja puhul KVTRS § 39 lõige 1 kohalduma. Ometi on vastustaja õiguskantsleri selgituste saamise järgselt lähtunud varasemate otsuste parandamisel KVTRS § 39 lg-st 1.
11.4.Otsuses nr 3 on märgitud, et pensioni suuruse arvutamise aluseks on valitud palgaastmestiku keskmine 1700 eurot ja viidatud KVTRS § 39 lg-le 3, kuid jääb ebaselgeks, millisel õiguslikul alusel on pension ja selle suurus määratud. Otsusest nähtuvalt on arvestatud küll palgaastmestiku keskmist, kui mitte pensioni määramise hetkel isikul olnud auastmele vastava auastmetasuga, mistõttu ei ole järgitud ka KVTRS § 39 lg 1 tingimusi. Lisaks oleks sellisel juhul pidanud pensioni arvutamisel kohaldama KVTRS § 39 lg-te 5 ja 6 alusel koefitsienti 1,24.
11.5.Vastustaja lähtus üksnes Kaitseressursside Ameti teatisest, millel oli märgitud palgataseme keskmine määr, kaebaja auastet ja auastmele vastavat tasu summat SKA välja ei selgitanud. Jääb ebaselgeks, kuidas sai vastustaja üksnes teatisega piirduda, kui selles esitatud teave oli puudulik. Kaebaja pole teinud ka KVTRS § 39 lg 1 ja § 39 3 lg 5 sätestatud valikut, selle on teinud vastustaja ise. Kaebaja hinnangul on vastustaja tegelikult pensioni määramiselt tuginenud hoopis KVTRS § 393 lg 5 p-le 1.
11.6.Kaebajat on koheldud ebavõrdselt. Seadusandja on vaid kaitseväelaste pensioni puhul näinud ette, et pensioni suuruse määramisel võetakse aluseks tegevteenistusest vabastamisel kehtinud tema ametikoha palgaastmestiku keskmine. Teiste ametipensionide puhul on seadusandja näinud ette, et pensioni suuruse määramisel võetakse aluseks pensioni määramise hetkel kehtiv palk. Kui kaebajal oleks täitunud 29 aastat tegevteenistusstaaži 2023. aastal, oleks talle määratud pension suurem. Erinevust ei kompenseeri ka KVTRS § 396 lg 7 järgne indekseerimine, sest indekseeritav baas on erinev. Tegemist võib olla ka vanuselise diskrimineerimisega.
3-25-699
12.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vaidlustatud otsuste näol on tegemist tavapärase tegevteenistuspensioni määramisega, mille andmisel on tavapäraselt võetud aluseks Kaitseressursside Ametilt saadud andmed. Kaebaja tegevteenistuspensioni suuruse arvutamise õiguslikuks aluseks on KVTRS § 39 lg 1. Enne otsuse tegemist tehti pensioni määramiseks vajalike andmete saamiseks päring Kaitseressursside Ametile ning saadud vastuses kajastatud andmetele tugineti pensioni määramisel. Kaebaja ei ole varasemalt vaidlustanud nende andmete õigsust. Pensioni määramise aluseks valitud ametikohaks oli teatise kohaselt staabiohvitser, teenimise aeg sellel ametikohal 1. august 2014 – 16. november 2014, palgataseme keskmiseks määraks 1700 eurot. Kui kaebaja hinnangul olid Kaitseressursside Ameti teatises kajastatud andmed ebaõiged, siis oleks ta pidanud ise pöörduma Kaitseressursside Ametisse nende parandamiseks, sest SKA ise nende andmete õigsuse eest ei vastuta ning võtab saadud teatises kajastatud andmed pensioni määramisel aluseks. Vastustaja nõustub siiski kaebajaga selles, et otsuses nr 3 tehtud viide KVTRS § 39 lg-le 3 ei ole asjakohane.
KOHTU SEISUKOHT
13.Vaidluse all on SKA 26. veebruari 2025. a otsuse nr E12984-2 resolutsiooni p 2 ja 26. veebruari 2025. a otsuse nr 3 (dtl-d 16-17) õiguspärasus. Otsusega nr E12984-2 tunnistas SKA resolutsiooni punktiga 1 kehtetuks varasema 16. mai 2023. a otsuse nr 1 alates 26. veebruarist 2025 (resolutsiooni p 1) ning tunnistas resolutsiooni punktiga 2 osaliselt kehtetuks
12.märtsi 2024. a otsuse nr 2 õiguslike viidete osas ja luges õigeks, et tegevteenistuspension on määratud KVTRS § 39 lg 1 alusel. Otsusega nr 3 arvutas SKA ümber kaebaja tegevteenistuspensioni alates 1. aprillist 2024 eluaegselt ning määras talle KVTRS § 39 lg 1 alusel pensioni 1552,62 eurot kuus. Kaebaja palub otsuse nr E12984-2 resolutsiooni p 2 ja otsuse nr 3 tühistada, sest tema hinnangul on vastustaja uuesti eksinud pensioni määramise õiguslikus aluses ning määratud pension ei ole seetõttu samuti õiges suuruses. Kaebaja palub lisaks kohustada vastustajat tegema pensionitaotluse osas uue otsuse. SKA hinnangul on vaidlustatud otsused õiguspärased ning nende tühistamiseks kaebuses toodud ulatuses ei ole põhjendatud, samuti puudub seetõttu alus haldusorgani kohustamiseks.
14.Pooled on erinevat meelt selles, kas kaebajale on määratud pension õiges suuruses ning õigel õiguslikul alusel või mitte. KVTRS § 39 lg 1 näeb ette, et pärast kaitseväeteenistuse seaduse jõustumist tegevteenistusest vabastatud isikul, kellel on õigus tegevteenistuspensionile, on õigus lisaks KVTRS § 393 lg-s 5 sätestatud pensioni suuruse arvutamise alustele valida tegevteenistuspensioni arvutamise aluseks seni kehtinud kaitseväeteenistuse seaduse alusel isiku lepingulises teenistuses oldud aja viimase viie aasta kõrgeima ametikoha auastmele vastava palgataseme keskmise ja pensioni määramise hetkel isikul olevale auastmele vastava auastmetasu summa. Kaebaja on seisukohal, et KVTRS § 39 lg 1 reguleerib pensioni suuruse arvutamist, mitte seda, kellel on õigus tegevteenistuspensionile ning vaidlustatud otsuses ei ole viidatud normile, mis alusel on kaebajal õigus tegevteenistuspensionile. Kohus nõustub sellega. SKA ei ole viidanud tegevteenistuspensionile õigust andvale normile. Nimetatud normiks on KVTRS § 393 lg 3, mis näeb ette, et isikul, kellel on 2020. aasta 1. jaanuariks vähemalt 20-aastane tegevteenistusstaaž, on 50-aastaselt õigus tegevteenistuspensionile. Ka 1. jaanuaril 2020 jõustunud kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse seletuskirjas on selgitatud, et KVTRS § 393 lõike 3 alusel säilib õigus saada tegevteenistuspensioni 50 aasta vanuselt isikutel, kellel on 2020. aasta 1. jaanuariks omandatud tegevteenistuspensioni saamiseks vajalik tegevteenistusstaaž, kuid kes seisuga 1. jaanuari 2020. a seisuga enam tegevteenistuses ei ole (eelnõu seletuskirja lk 13).
3-25-699
15.Vastustaja hinnangul on vaidlustatud otsuses õigusliku alusena märgitud KVTRS § 39 lg 1 piisav ning otsus õiguspärane. Kohus sellega ei nõustu.
16.Esmalt peab kohus vajalikuks märkida, et enne uute otsuste tegemist esines SKA menetluses mitmeid minetusi, mis suurendas tema uurimiskohustust ja asjakohase teabe väljaselgitamise vajadust. SKA varasemad otsused (16. mai 2023. a otsus nr 1 ja 12. märtsi 2024. a otsus nr 2 ning otsus nr E12984-1 – dtl 12-13, 47) olid õiguslike aluste osas äärmiselt ebaselged, sest nendes viidati õiguslikele alustele alternatiivsetena (otsuses nr 1 ja 2 märgiti tegevteenistuspensioni määramise õigusliku alusena „KVTRS § 39.3 või § 38 lg 3 või § 38 lg 4“) ning otsustest 1 ja 2 ei selgunud, millist alust SKA pensioni määramisel täpselt kohaldas. See tingiski pärast õiguskantsleri sekkumist SKA-le vajaduse teha uued otsused (26. veebruari 2025. a otsused nr E12984-2 ja otsus nr 3). Samuti pidi SKA 12. märtsil 2024 otsusega E12984-1 pensioniarvestust muutma ning tegema otsuse nr 2, sest pensioniavalduse menetlemisel oli süsteemi sisestatud vale kuupäev ja kaebaja tegevteenistuspensioni ekslikult 2023. aasta pensioniindeksiga ei indekseeritud. Nimetatud asjaolud ilmestavad seda, et SKA oli juba enne praeguses asjas vaidlustatud uute otsuste tegemisest kaebajale tegevteenistuspensioni määramisel ja selle suuruse arvutamisel õiguslike aluste osas läbivalt ebajärjekindel ning menetluses esines juba enne vaidlustatud otsuste tegemist olulisi minetusi.
17.Uute otsuste tegemisel on SKA piirdunud õigusliku aluse puhul abstraktse viitega KVTRS § 39 lg-le 1, millele otsuses nr 1 ja 2 üldse ei viidatud, ning selle pinnalt ei ole võimalik aru saada, millisest konkreetsest alusest SKA tegevteenistuspensioni määramisel lähtus (kas KVTRS § 39 lg-s 1 sätestatud lisaalusest või KVTRS § 393 lg 5 punktides 1 ja 2 sätestatud alternatiivsetest alustest).
18.Kohtu hinnangul oli kaebajal KVTRS § 39 lg 1 koostoimes § 393 lg-ga 5 alusel õigus valida kolme erineva tegevteenistuspensioni määramise aluse vahel. 1. jaanuaril 2020 jõustunud kaitseväeteenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadusega kaotati üleminekuperioodi jooksul tegevväelase tegevteenistuspension ning tegevteenistuspensionile säilis õigus nendel kaitseväelastel, kes olid teenistuses 31. detsembril 2019, ja neile, kellel oli selleks ajaks omandatud pensioni saamiseks vajalik staaž. Seetõttu muudeti nii kaitseväeteenistuse seadust kui ka kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seadust. Selle seadusega kehtestati varasemalt KVTS-s sätestatud pensioni määramise alused KVTRS-s ning tunnistati KVTS-i normid selles osas kehtetuks (muu hulgas varem kehtinud KVTS-i § 206). Seepärast muudeti muu hulgas KVTRS § 39 lg-s 1 esinenud pensioni määramise õiguslikku viidet kaitseväeteenistuse seaduse § 206 lg-le 2 asendades selle viitega KVTRS § 393 lg-le 5. Nimelt täiendati KVTRS §-ga 393, millega reguleeriti tegevteenistuspensioni määramist alates 2020. aasta 1. jaanuarist. KVTRS § 393 lg 3 kohaselt on isikul, kellel on 2020. aasta 1. jaanuariks vähemalt 20-aastane tegevteenistusstaaž, õigus 50-aastaselt tegevteenistuspensionile. KVTRS § 393 lg 5 näeb ette, et pensioni suuruse arvutamise aluseks on isiku valikul: 1) tegevteenistusest vabastamisel kehtinud tema ametikoha palgaastmestiku keskmine või 2) tegevteenistuse viie viimase aasta hulgast valitud temale soodsaima palgaastmestiku keskmine rahuaja ametikoha järgi, millel ta teenis vähemalt 12 kuud järjest. KVTRS § 393 lg-s 5 sätestatud alused ühtivad varem KVTS § 206 lg-s 2 kehtinud pensioni määramise alustega.
19.Kohus selgitab, et KVTRS § 39 lg-s 1 sätestatud lisaaluse eesmärgiks oli säilitada kaitseväelasele võimalus piiratud ajaperioodi jooksul (vt KVTRS § 39 lg 2) valida tegevteenistuspensioni määramise aluseks ka enne 1. aprilli 2013 kehtinud kaitseväeteenistuse
3-25-699 seaduses sätestatud pensioni suuruse arvestamise alus. 1. aprillil 2013 jõustunud kaitseväeteenistuse seaduse ja kaitseväeteenistuse seaduse rakendamise seaduse järgi muutus kaitseväelaste väljateenitud aastate pension tegevteenistuspensioniks ning muutus ka kaitseväe palgakorraldus ning ametikohtade palgaastmestikud. Seejuures tuleb silmas pidada, et 1. aprillist 2013 tegevväelaste auastmetasusid palga osana enam ette ei nähtud. Riigikohus on selgitanud, et uued palgatasemed olid varasemast kõrgemad ning need kujundati eelduslikult selliselt, et nad kompenseeriksid palgakorralduses seni ette nähtud auastmetasudest loobumist. Muudatused kajastusid tegevteenistuspensioni arvutamise alustes, sest senine kahekomponendiline väljateenitud aastate pensioni arvutamise alus, mis koosnes ametikoha auastme palgataseme keskmisest määrast ja auastmetasust, asendati ühekomponendilisega. Tegevteenistuspensioni arvutatakse pensionitaotleja ametikoha palgataseme keskmisest, mis eelduslikult hõlmab nii varasemat auastmetasu, mida võeti arvesse väljateenitud aastate pensioni arvutamisel, kui ka potentsiaalselt suure mahuga lisatasusid, mida väljateenitud aastate pensioni arvutamisel arvesse võtta ei saanud (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 20. detsembri 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-44-16, p-d 21-24). 1. aprillil 2013. a jõustunud KVTRS § 39 lg 1 võimaldas seetõttu pensionitaotlejal tugineda ka varem kehtinud pensioni määramise alusele tema valikul, kuid seda viie aasta jooksul. Tegemist oli üleminekusättega. Lisaks tuleb silmas pidada, et auastmetasu komponenti ei võeta pensioni määramisel ja arvutamisel arvesse juhul, kui pensioni taotletakse pärast 1. aprilli 2013. aastal kehtinud palgaastmestikule tuginedes.
20.Vastustaja määras vaidlustatud otsustega kaebajale tegevteenistuspensioni KVTRS § 39 lg 1 alusel. KVTRS § 39 lg 2 kohaselt KVTRS § 39 lg-s 1 sätestatud alusel tegevteenistuspensioni taotlemisel ei või tegevteenistuspensioni suuruse arvutamise aluseks võetavast ametikohal teenimisest olla tegevteenistuspensioni määramise taotluse esitamise ajaks möödunud rohkem kui viis aastat. Kaebaja vabastati teenistusest 16. novembril 2014 ja arvati reservi. Tegevteenistuspensioni määramise taotluse esitas kaebaja kevadel 2023. Seega oli tegevteenistuspensioni määramise taotluse esitamiseks ajaks möödunud kaebaja tegevteenistuspensioni suuruse arvutamise aluseks võetavast ametikohal teenimisest rohkem kui viis aastat. Seega ei ole kaebajale pensioni määramine KVTRS § 39 lg 1 sätestatud lisaaluse alusel võimalik. Seetõttu ei oma tähtsust asjaolu, et Kaitseressursside Ameti teatisel ega SKA otsuses ei ole pensioni määramise hetkel isikul olnud auastmele vastav auastmetasu summa välja toodud, sest sellel alusel ei olnud kaebajale tegevteenistuspensioni määramine lubatav.
21.Eelnevast tulenevalt sai SKA kaebaja tegevteenistuspensioni määramisel lähtuda KVTRS § 393 lg 5 punktides 1 ja 2 sätestatud alternatiivsest alustest. SKA otsusest ei nähtu aga, millisele alusele SKA tugineb ning kas ja kuidas on selgeks tehtud kaebaja tahe. SKA tugines otsuse tegemisel üksnes Kaitseressursside Ameti 22. märtsi 2023. a teatises (dtl 44) kajastatud andmetele. Kohus on seisukohal, et kuigi üldjuhul võib SKA tugineda Kaitseressursside Ameti teatises kajastatud teabele ning nendega mittenõustumisel on kaitseväelasel võimalik taotleda andmete parandamist teatise esitanud haldusorganilt ja nõuda uue teatise esitamist, ei olnud praegusel juhul senises menetluses tehtud minetuste tõttu SKA-l alust üksnes sellele teatisele tugineda ning ta oleks pidanud lähtuvalt uurimispõhimõttest välja selgitama kaebaja tegeliku tahte ning sellest lähtuvalt määrama kaebaja tegevteenistuspensioni ja arvutama selle suuruse.
22.SKA on jätnud tähelepanuta senises menetluses toimunud minetused ning asjaolu, et ka Kaitseressursside Ameti teatises viidatud õiguslikud alused pole osaliselt õiged. Nimelt on Kaitseressursside Amet viidanud teatises õigusliku alusena muu hulgas KVTRS § 393 lg-le 1,
3-25-699 mis ei saa kaebaja puhul kuidagi kohalduda. KVTRS § 393 lg 1 näeb ette, et isikul, kes on 2019. aasta 31. detsembril tegevteenistuses ja jätkab katkematult teenistust, on 50-aastaselt õigus tegevteenistuspensionile, kui tal on pensionile jäämise ajaks vähemalt 20-aastane tegevteenistusstaaž. Kaebaja ei olnud 31. detsembri 2019. aasta seisuga enam kaitseväeteenistuses, sest ta vabastati tegevteenistusest 16. novembril 2014 ning arvati reservi. Seega ei saanud nimetatud norm olla kaebajale tegevteenistuspensioni määramise ja suuruse arvutamise õiguslikuks aluseks. Samuti ei ole Kaitseressursside Amet viidanud teatises tegevteenistuspensioni määramise alusena KVTRS § 393 lg-le 3.
23.Lisaks on kaebaja selgitanud, et ta ei ole teinud ise valikut KVTRS § 393 lg 5 p-de 1 ja 2 aluste vahel. Kohtul ei ole põhjust selles kahelda, sest nii Kaitseressursside Amet kui ka SKA on asunud õigusliku aluse osas osaliselt erinevatele seisukohtadele ning SKA pole KVTRS § 39 lg 1 kohaldamisel eristanud selles sättes viidatud KVTRS § 393 lg 5 punktides 1 ja 2 reguleeritud üldiseid aluseid KVTRS § 39 lg-s 1 sisaldunud täiendavast alusest. Kaitseressursside Ameti teatisest nähtub, et see tugineb § 393 lg 5 p-s 1 sätestatud alusele, samas ei ole kohtule arusaadav, kas see on kaebaja enda tahte alusel arvestatud alus või Kaitseressursside Ameti poolt tehtud valik. SKA otsuses kajastatud õigusliku aluse ja SKA kohtumenetluses esitatud põhjenduste pinnalt ei ole kohtule selge, millisest alusest kaebaja tegevteenistuspensioni määramisel üldse lähtuda soovis ning millisele alusele SKA otsuse tegemisel tugines. SKA ei ole välja toonud, kust nähtub kaebaja poolt valiku tegemine nende erinevate alternatiivsete aluste vahel, vaid on kohtumenetluses üldsõnaliselt viidanud vaid Kaitseressursside Ameti teatisele. Sellises olukorras ei saanud SKA uut haldusakti andes olla veendunud, et Kaitseressursside Ametil teatises toodud andmed vastavad kaebaja tegelikule tahtele. Olukorras, kus nende aluste valikust lähtuv arvestatav pensioni suurus võib erineda, ei olnud uute otsuste tegemiseks piisav tugineda Kaitseressursside Ameti teatises kajastatud teabele ning SKA oleks pidanud uurimispõhimõttest lähtuvalt täiendavalt kaebajalt või Kaitseressursside Ametilt uurima, millisest alusest kaebaja soovib lähtuda.
24.Vastustaja on lisaks 26. veebruari 2025. a otsuses nr 3 märkinud, et pensioni suuruse arvutamise õiguslikuks aluseks on valitud palgaastmestiku keskmine 1700,00 eurot ja teinud viite KVTRS § 39 lg-le 3. See viide on samuti ebaõige, mida SKA ka kohtumenetluses tunnistab. Nimetatud normi kohaselt enne kaitseväeteenistuse seaduse jõustumist lepingulisest teenistusest vabastatud isikul, kellel on enne kaitseväeteenistuse seaduse jõustumist täitunud seni kehtinud kaitseväeteenistuse seaduse § 196 lõikes 1 või 1l nõutav kaitseväeteenistuse staaž, tekib 50-aastaselt tegevteenistuspensioni saamise õigus, välja arvatud juhul, kui ta vabastati lepingulisest teenistusest tahtlikult toimepandud süüteo eest süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise tõttu või kui ta on süüdi mõistetud karistusseadustiku 15. peatükis või
17.peatüki 2. jaos sätestatud süüteo eest, mille eest karistusseadustik näeb ette vähemalt kuni viieaastase vangistuse. See norm reguleerib nende isikute õigust tegevteenistuspensionile, kes olid tegevteenistusest lahkunud enne 1. aprilli 2013, mil jõustus uus kaitseväeteenistuse seadus. Kaebaja vabastati tegevteenistusest 16. novembril 2014, mistõttu ei ole see norm kaebajale tegevteenistuspensioni määramisel ja selle suuruse arvestamisel asjakohane.
25.Eelnevale tuginedes on kohtu hinnangul vaidlustatud SKA 26. veebruari 2025. a otsuse nr E12984-2 resolutsiooni p 2 ja 26. veebruari 2025. a otsuse nr 3 õigusvastased, sest nendest ei selgu tegevteenistuspensioni määramise õige õiguslik alus ning SKA ei ole arvestanud, et tegevteenistuse määramisel tuleb arvestada pensioni taotleja valikut pensioni määramise aluste osas. Vaidlustatud otsuste pinnalt ei ole piisavalt selgelt aru saada, millise alusele SKA tegevteenistuspensioni määramisel ja arvutamisel tugines ning kas see vastab kaebaja tegelikule tahtele. Seetõttu rahuldab kohus X kaebuse ning tühistab SKA 26. veebruari 2025.
3-25-699 a otsuse nr E12984-2 resolutsiooni p 2 ja 26. veebruari 2025. a otsuse nr 3 ning kohustab SKA-d tegema kaebaja pensionitaotluse osas uue otsuse. Asja uuel läbivaatamisel peab SKA kindlaks tegema, millise KVTRS § 393 lg-s 5 sätestatud alternatiivse aluse kohaldamist kaebaja soovib ning vajadusel koguma täiendavat teavet. Kuna praegusel juhul pole selge, millise valiku kaebaja teeb, siis ei võta kohus seisukohta KVTRS põhiseaduspärasuse osas, sest pole selge, milline alustest saab olema asjassepuutuvaks sätteks.
26.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebus oli riigilõivuvaba ning menetlusosalised ei ole kohtule teiste menetluskulude tekkimist kinnitanud ega nende väljamõistmise taotlust esitanud, seega jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda.
27.Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.