Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja: X (isikukood XXX), lepinguline esindaja Olga Väina-Kesler Kostja: Y (isikukood XXX), lepinguline esindaja: vandeadvokaat Tiina Mare Hiob
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Keelduda Y 19. juunil 2026 ja 20. juulil 2026 esitatud tõendite vastuvõtmisest ja eemaldada need asja materjali hulgast.
2.Jätta Harju Maakohtu 3. detsembri 2025. a otsus muutmata.
3.Parandada ebatäpsus maakohtu resolutsiooni punktis 4, milleks lisada algava sulu märk sõna „baassumma“ ette ja teine lõppeva sulu märk sõna „lapsetoetusest“ järele.
5.Jätta poolte ringkonnakohtus kantud menetluskulud Y kanda.
6.Jätta menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata.
7.Kohtuotsuse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:
7.1.Jätta rahuldamata kostja 10. juuli 2025 taotlus menetluse peatamiseks.
7.2.Rahuldada hagi osaliselt.
7.3.Jätta rahuldamata hageja tagasiulatuva elatise nõue 245 euro väljamõistmiseks.
2-24-137052
7.4.Välja mõista Y-il X-i ülalpidamiseks igakuine elatis alates 14.10.2024 kuni hageja täisealiseks saamiseni, s.o 21.06.2042 summas 287,72 eurot kuus (272,76 eurot (baassumma) + 54,96 eurot (kolm protsenti keskmisest brutokuupalgast) – 40 eurot (50% lapsetoetusest)), mis muutub iga aasta 1. aprillil (esimest korda 1. aprill 2025), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt perekonnaseaduse § 101 lg-tele 3 ja 4 ning lapsetoetuse (kehtiva perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates toetuste suuruse muutmisele järgnevast kuust.
7.5.Y-l tuleb tasumisele kuuluv igakuine elatis tasuda ette iga kuu 1. kuupäevaks C arvelduskontole nr
XXXXXXXXXXXXXXXXXXX
märkides maksekorralduse selgitusse „Elatis X“.
7.6.Jätta poolte maakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
7.7.Jätta poolte ringkonnakohtus kantud menetluskulud Y kanda.
7.8.Jätta menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X (hageja) esitas 14.10.2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Y-lt (kostjalt) elatisena 300 euro väljamõistmiseks. Võlgnik esitas nõudele vastuväite, mille kohaselt ta elab lapsega koos ja osaleb tema üllapidamises, on täitnud oma ülalpidamiskohustust. Samuti heitis kostja ette, et elatise suurus on määratud ebaõigesti. Seoses võlgniku vastuväitega anti asi üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
2.Hageja esitas 17.12.2024 hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja igakuine elatis alates avalduse esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni perekonnaseaduse (PKS) § 101 alusel arvutatud muutuvas summas. Samuti palus hageja mõista välja elatise 245 eurot tagasiulatuvalt ajavahemiku eest 18.09.2024–14.10.2024. Menetluskulud palus hageja jätta poolte endi kanda.
2.1.Hagiavalduse kohaselt on kostja hageja isa. Hageja vanemate kooselu lõppes 18.09.2024, pärast mida jäi hageja elama emaga. Hageja kohtub 07.10.2024 esialgse õiguskaitse määruse (tsiviilasi nr 2-24-144044) alusel kostjaga igal nädalal neljal päeval 2,5 tundi. Kostja ei osale hageja ülalpidamises vahetult ega maksa elatist.
2-24-137052 Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
3.1.Kostja vastuväidete kohaselt ei olnud hageja emal vaja last isa juurest ära viia, veel vähem turvakodusse. Kostja on hagejat aidanud ja toetanud ning kandnud hageja kulusid. Kostja osaleb lapse kasvatamises ja teeks seda rohkemgi, kui lapse ema seda ei takistaks. Kostja on ostnud lapsele kõik vajaliku ja tasunud tema massaažide eest. Isa ostis juba enne hageja sündi talle riideid, mis pidid katma tema esimese eluaasta vajadused. Ema ei ole lapsega seotud kulusid kandnud. Kuna hageja elab emaga turvakodus, ei ole tal eluasemekulusid.
3.2.Lapse vajadused ei õigusta seaduses sätestatud määras elatise väljamõistmist. Lapse vajadused tuleb kindlaks teha. Samuti tuleb kindlaks teha, kuivõrd on ema ülalpidamiskohustust täitnud. Vastasel korral ei saa võrrelda, kas vanemate panused on võrdsed. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja ülalpidamiseks välja igakuise elatise muutuvas suuruses vastavalt PKS § 101 sätestatud regulatsioonile, sh arvestades lapsetoetust. Hageja tagasiulatuva elatise nõude jättis maakohus rahuldamata. Menetluskulud jäid poolte endi kanda.
4.1.Maakohtu otsuse kohaselt ei ole vaidlust selles, et hageja elab emaga ja kostjal on hageja ülalpidamiskohustus.
4.2.Hageja kasuks tuleb elatis välja mõista PKS §-s 101 sätestatud määras muutuva summana. Aluseid elatise vähendamiseks ei esine.
4.2.1.Kuna hageja nõuab elatist seaduses sätestatud miinimumsuuruses, ei ole tal vaja tõendada oma igakuiste kulude olemasolu ega nende kandmist.
4.2.2.Harju Maakohus määras 05.06.2025 tsiviilasjas nr 2-24-14404 kindlaks hageja ja kostja suhtluskorra, mille järgi viibib hageja kostjaga vähem kui 7 ööpäeva kuus (igal teisipäeval ja neljapäeval kell 16–19; iga paarisnädala laupäeval kell 12–18 ja iga paaritu nädala pühapäeval kell 15–19, kui ei ole kokku lepitud teisiti). Ka enne 05.06.2025 viibis hageja kostjaga vähem kui 7 ööpäeva kuus. Seda kinnitab ka kostja tabel lapsega kohtumiste kohta. Seega ei mõjuta suhtluskord elatise suurust.
4.2.3.Kostja ei ole tõendanud, et ta peaks hagejat vahetult ülal. Samuti ei ole kostja hageja emaga, kes korraldab lapse igapäevaelu, asjade ostmises kokku leppinud. Apellatsioonkaebus
5.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja menetluskulud palub kostja jätta hageja esindaja kanda, alternatiivselt jaotada menetluskulud vastavalt seadusele.
5.1.Kaebuse kohaselt ei vaidlusta kostja asjaolu, et hageja elab emaga ja kostjal on hageja ülalpidamiskohustus. Kostja ei nõustu tasuma elatist hageja nõutud ulatuses.
2-24-137052
5.2.Maakohus võttis isa ja lapse koos veedetava aja hindamisel ebaõigesti aluseks jõustumata kohtulahendi tsiviilasjas nr 2-24-14404. Laps on ema soovil viibinud isaga oluliselt enam. Kogu info on kohtule esitatud, kuid maakohus lähtus hageja ema paljasõnalistest väidetest.
5.3.Maakohus määras elatise PKS § 101 alusel, kuid ei arvestanud hageja vajadusi ja tavalist elulaadi, vanemate varalist seisundit ega kulutuste jaotust vanemate vahel.
5.4.Maakohus lähtus ebaõigesti Riigikohtu praktikast tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, kui hilisemas asjas nr 2-21-16454 selgitas Riigikohus, et kui teine vanem vaidleb miinimumnõudele vastu, peab elatise nõudja tõendama igapäevaseid vajalikke kulusid. See on oluline, kuna hageja on alla kaheaastane lasteaias mittekäiv laps.
5.5.Maakohus jättis arvestamata kostja tõenditega, millest nähtub, et lapse ema ei pea määratud suhtluskorrast kinni. Kostja kohtub lapsega palju enam kui kaks tundi. Maakohus pidi tuvastama tegelikult toimiva suhtluskorra ega saanud lähtuda üksnes suhtluskorda reguleerivast määrusest, mida rikutakse. Maakohus jättis käesoleva asja menetluse ebaõigesti peatamata kuni tsiviilasjas nr 2-24-14404 tehtud lahendi jõustumiseni.
5.6.Alates 2025. a algusest viibis laps isa juures regulaarselt neli korda nädalas, iga kord 6–7 tundi. Peaaegu igal kuul (juuli, august, september, oktoober, november), on laps viibinud kostjaga 60–80 tundi. Maakohus leidis ebaõigesti, et 4–6 tundi lapsega koos viibimine ei tähenda koos viibimist terve ööpäev.
5.7.Kohus lähtus ebaõigesti hageja paljasõnalistest väidetest, mille järgi ei ole hageja kostja poolt ostetud asju saanud ja kostja ei ole ostmist hageja emaga kooskõlastanud. Kui laps on isaga, ostab isa lapsele süüa, mähkmeid ja mänguasju. Maakohus jättis kajamata lapse ravikulud. Elamine 700 eurot maksvas üürikorteris on ema enda valik. Laps võib elada ka isaga. Vastustaja seisukoht
6.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus parandab siiski ilmse ebatäpsuse maakohtu otsuse resolutsioonis. Menetluskulud jäävad kostja kanda. I
8.Hageja nõuab kostjalt kui oma ülenejalt sugulaselt elatist seaduses, s.o PKS §-s 101 sätestatud määras. Pooled ei vaidle kostja ülalpidamiskohustuse, kuid vaidlevad selle ulatuse üle.
9.Ringkonnakohus märgib esmalt, et kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (TsMS § 651 lg 1). Kostja palub oma apellatsioonkaebuse täpsustuses, et ringkonnakohus tühistaks maakohtu otsuse täielikult, kuid apellatsioonkaebuse ega selle täpsustuse sisust ei nähtu, et
2-24-137052 kostja tegelikult vaidlustaks maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis hageja tagasiulatuva elatise väljamõistmise nõude rahuldamata. Ringkonnakohus hindab seega maakohtu otsust üksnes osas, millega maakohus rahuldas hageja edasiulatuva elatise nõude ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise seaduses sätestatud määras.
10.Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole asja lahendamisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ega rikkunud menetlusõiguse norme, samuti ei ole maakohus eksinud tõendite hindamisel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega hagi rahuldamise kohta ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
11.Maakohus märkis õigesti, et kuna hageja nõuab elatise väljamõistmist seaduses sätestatud määras, ei pea ta enda vajadusi ja kulutusi eraldi esile tooma ega tõendama. Seadusega ettenähtud minimaalne elatis vastab eelduslikult lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks vajalikule summale ja see on ligilähedane ka lapse minimaalsete vajaduste statistilise uurimuse tulemusega ega ole ülemäära suur (vt ka RKTKo 17.05.2011, 3-2-1-33-11, p 21). Kostja väide, nagu oleks Riigikohus oma 29.10.2025 otsuses nr 2-21-16454 näinud ette teistsuguse tõendamisstandardi, ei ole õige. Sellist küsimus viidatud lahend ei käsitle. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole siinses menetluses toodud esile asjaolusid, mis oleksid lükanud ümber miinimumelatise eelduse või toonud kaasa vajaduse teha lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus eraldi kindlaks. Selleks ei anna alust ainuüksi asjaolu, et kostja miinimumelatise suurusega ei nõustu ega see, et hageja on kaheaastane lasteaias mittekäiv laps.
12.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. PKS § 102 lg 2 ja § 105 lg 3 esimesest lausest tulenevalt eeldatakse, et vanemad on võimelised andma lapsele ülalpidamist vähemalt seaduses sätestatud määras ja et nende panus on seejuures võrdne. Kostja ei toonud esile, et ta oleks olukorras, milles ei ole objektiivselt võimalik lapsele nõutavas ulatuses ülalpidamist anda ega tuginenud vanemate oluliselt erinevatele majanduslikele võimalustele. Seetõttu on alusetu etteheide, et maakohus ei selgitanud välja vanemate varalist seisundit ega kulutuste jaotust vanemate vahel.
13.Maakohus leidis õigesti ka seda, et PKS § 101 lg 6 kohaldamise eeldused on täitmata, mistõttu ei anna elatise vähendamiseks alust asjaolu, et hageja veedab aega ka kostjaga. Elatise vähendamiseks PKS § 101 lg 6 alusel pidi kostja tõendama, et hageja on viibinud ja viibib ettenähtavas tulevikus tema juures aasta jooksul keskmiselt vähemalt seitse ööpäeva kuus. Kostja ei ole seda teinud.
13.1.Õige ei ole etteheide, nagu oleks maakohus lähtunud isa ja lapse koosveedetava aja hindamisel ebaõigesti isa ja lapse suhtluskorda reguleerivast jõustumata kohtulahendist tsiviilasjas nr 2-24-14404. Maakohus osundas õigesti, et lapsega suhtlemist korraldav kohtumäärus kehtib ja seda tuleb täita sõltumata jõustumisest viivitamata alates päevast, kui see tehakse teatavaks isikutele, kelle kohta on määrus tehtud (TsMS § 562 1 lg 3). Seega ei oma tähtsust, et kohtumäärus ei olnud maakohtu otsuse tegemise ajaks veel jõustunud.
13.2.Eeltoodud põhjusel on asjakohatu ka väide, nagu tulnuks siinse asja menetlus kuni tsiviilasjas nr 2-24-14404 tehtud lahendi jõustumiseni peatada. See kostja etteheide on ka vastuoluline, kuna kostja heidab samal ajal maakohtule ette, et maakohus lähtus kohtumäärusest, mida vanemad ei täida, mitte tegelikust elukorraldusest. See etteheide ei ole samas ka õige.
2-24-137052
13.3.Maakohus tuvastas, et isa ja lapse suhtluskorda reguleeriv kohtumäärus näeb ette, et hageja viibib kostjaga vähem kui seitse ööpäeva kuus. Seda asjaolu ei ole kostja vaidlustanud. Õige ei ole aga etteheide, nagu oleks maakohus jätnud arvestamata kostja selgitused, mis tema hinnangul kinnitavad, et hageja viibib kostjaga koos rohkem kui suhtluskorda reguleeriv määrus ette näeb. Maakohus on kostja esitatud ajatabelit hinnanud ja järeldas sellest õigesti, et ka sellest ei nähtu, et kostja viibiks hagejaga koos vähemalt seitse ööpäeva kuus. Eeltoodust tulenevalt ei ole õige etteheide, nagu oleks maakohus jätnud hageja ja kostja tegeliku koosviibimise aja välja selgitamata.
13.4.Kolleegium märgib, et kostja soovib käesolevas menetluses tõendada seda, et hageja ema ei täida suhtluskorda reguleerivat määrust, võimaldades hagejal ja kostjal kohtuda rohkem, kui määrus ette näeb. See asjaolu üksi ei ole aga PKS § 101 lg 6 alusel elatise vähendamiseks piisav.
13.5.Asjaolu, et hageja viibib kostja juures aastas keskmiselt vähemalt seitse ööpäeva kuus, ei kinnita ka kostja apellatsioonimenetluses esitatud väited. Kostja tõi apellatsioonkaebuses esile, et 2025. a alguses viibis hageja kostja juures regulaarselt neli korda nädalas, iga kord 6– 7 tundi järjest ning juulist novembrini oli kostja tegelik hooldusmaht 60–80 tundi kuus. Arvestades, et ühes kuus on ligikaudu 720 tundi, on kostja järeldus, nagu vastaks olukord jagatud vanemlusele, ekslik. Eeldades kostja esitatud andmete õigsust viibib hageja tema juures kuni 11% ajast, s.o vähem kui 3,5 ööpäeva kuus. Teistsugust järeldust ei saa teha ka kostja 19.06.2026 esitatud arvestusest lapsega koos veedetud aja kohta. Selle arvestuse kohaselt viibis hageja ajavahemikus detsembrist 2025 kuni maikuuni 2026 kostjaga keskmiselt 58,13 tundi kuus, s.o vähem kui 2,5 ööpäeva. Kostja seisukoht, nagu tuleks lähtuda päeva, mitte ööpäeva arvestusest, ei ole kooskõlas PKS § 101 lg-s 6 sätestatuga.
14.Maakohus ei ole asja lahendamisel lähtunud hageja paljasõnalistest väidetest. Hageja ei pidanud tõendama, et ta ei saanud kostja poolt väidetavalt ostetud asju kätte ja et ostud ei olnud hageja emaga kooskõlastatud. Asjaolud, mis annavad aluse elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud määra, pidi esile tooma ja tõendama kostja ise. PKS § 100 lg 1 kohaselt tuleb ülalpidamist üldjuhul anda raha perioodilise maksmisega. Üksnes siis, kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil. Elatise maksmine lapsega koos elavale vanemale perioodilise maksena rahas on oluline selleks, et vanem saaks lapse kulutusi planeerida ja olemasolevate rahaliste vahenditega arvestada. Elatise vähendamiseks ei anna seetõttu alust väide, et kostja soovib osta hagejale asju. Nimetatut saaks arvesse võtta üksnes juhul, kui selle kohta oleks vanemate kokkulepe (PKS § 100 lg 3). Maakohus märkis õigesti, et kostja ei ole sellise kokkuleppe olemasolu esile toonud ega tõendanud. Kostja üldsõnalised ja konkretiseerimata väited selle kohta, et ta on ostnud hagejale mingeid asju ja maksnud ravikulusid, ei võimalda seega järeldada, et kostjal oleks mõjuv põhjus anda ülalpidamist muul viisil kui raha maksmisega ega seda, et kostja kannab mingeid hageja ülalpidamiskulusid regulaarselt ja millises ulatuses ta neid kannab. Kostja ei ole ka apellatsioonkaebuses selgitanud, millistest tema esile toodud asjaoludest ja tõenditest saanuks maakohus vastavaid järeldusi teha. II
15.Kostja esitas 19.06.2026 ringkonnakohtule menetlusdokumendi koos kuue uue tõendiga ja 20.07.2026 menetlusdokumendid 19 uue tõendi ja seisukohtadega. TsMS § 652 lg 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel alusel esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud. TsMS § 652 lg 3 kohaselt hindab ringkonnakohus apellatsioonimenetluses esitatud uusi asjaolusid ja tõendeid siis, kui neid ei saanud varem
2-24-137052 esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, mh põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Üldjuhul saab apellatsiooniastmes esitada uusi tõendeid üksnes koos apellatsioonkaebuse või sellele esitatud vastusega (vt TsMS § 633 lg 3 p 3 ja § 642 lg 2). Sellisel juhul tuleb ühtlasi märkida uute asjaolude või tõendite esimese astme kohtus esitamata jätmise põhjus (vt TsMS § 633 lg 5 ja § 642 lg 2). Sama sätestab TsMS § 652 lg 4, mille kohaselt peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Kui tõendi esitamine on lubatav, peavad tõendite vastuvõtmiseks olema täidetud ka tõendite esitamise ja vastuvõtmise üldised eeldused. Eelkõige peavad tõendid olema asjakohased ja lubatavad TsMS § 238 tähenduses.
15.1.Kostja esitas tõendina hageja lepingulise esindaja siinses menetluses 21.07.2025 esitatud menetlusdokumendi ja oma 14.08.2025 esitatud vastuse sellele. Tegemist on siinse asja menetlusdokumentidega, mis on asja materjali juures olemas. Kostja ei selgitanud, miks on need vajalik võtta asja juurde tõendina. Kohus keeldub nende vastuvõtmisest TsMS § 238 lg 1 ja lg 2 p 4 alusel.
15.2.Kostja esitas tsiviilasjas nr 2-26-5031 Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti 12.03.2026 esitatud seisukoha ja palus kohtul küsida vajaduse korral seisukohta lastekaitselt, kuna lastekaitse on olnud kursis vanemate suhtluse, lapse üleandmiste ja kohtumiste tegeliku korraldusega. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi eelkõige poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel. Seega, kui kostja leidis, et asjas on vaja esitada lastekaitse seisukoht, oli tal võimalik selleks pöörduda ise lastekaitse poole või esitada nõuetekohane tõendi kogumise taotlus ringkonnakohtule. Kostja ei ole seda teinud. Kuigi lapse huve puudutavas vaidluses võib kohus tõendeid koguda ka omal algatusel, ei pea kohus seda kostja esile toodud asjaoludel vajalikuks. Kõnealuse tõendi vastuvõtmisest keeldub ringkonnakohus TsMS § 238 lg 1 alusel, kuna tsiviilasjas nr 2-26-5031 esialgse õiguskaitse taotluse kohta esitatud arvamus ei oma siinse asja lahendamisel tähtsust.
15.3.Samuti keeldub ringkonnakohus TsMS § 238 lg 1 ja lg 3 p 4 alusel tsiviilasjas nr 2-265031 tehtud kohtumääruste ning tsiviilasjas nr 2-24-14404 tehtud e-toimiku vaate kuvatõmmise asja juurde võtmisest. Kostja esiletoodust ei selgu, millist tähtsust omab elatise suuruse määramisel asjaolu, et hageja ema ja kostja vahel on käimas ka teine tsiviilasi ja et hageja ema esitas tsiviilasjas nr 2-24-14404 20.05.2025 menetlusdokumendi.
15.4.Ringkonnakohus keeldub TsMS § 652 lg 3 nimetatud aluste puudumise tõttu ja § 652 lg 4 alusel kostja 20.07.2026 esitatud tõendite asja materjali juurde võtmisest ega käsitle kaebuse lahendamisel 20.07.2026 esitatud asjaolusid ja väiteid, mis puudutavad hageja vanemate omavahelisi pingeid ega seondub hageja elatisnõudega kostja vastu. Ringkonnakohus selgitas 01.07.2026 kirjas, et uute asjaolude ja tõendite esitamisel tuleb esile tuua ka õiguslik alus, mis nende esitamist praeguses menetlusetapis veel võimaldab. Kostja ei ole seda teinud. III
16.TsMS § 447 lg 2 esimese lause kohaselt parandab kohus igal ajal otsuses kirja- ja arvutusvead ning ilmsed ebatäpsused, mis ei mõjuta otsuse sisu. Selline kohustus on kohtul ex offico. Siinsel juhul on maakohtu otsuse resolutsioonis ilmsed kirjavead. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks elatise välja õigesti seaduses sätestatud määras, kirjeldades õigesti ajas
2-24-137052 muutuva elatise lõppsumma osised. Resolutsioonis esitatud arvutuskäigust on aga puudu osad sulumärgid.
16.1.Maakohus sõnastas resolutsiooni punkti 4 järgmiselt: Välja mõista kostjalt hageja ülalpidamiseks igakuine elatis alates 14.10.2024 kuni hageja täisealiseks saamiseni, s.o 21.06.2042 summas 287,72 eurot kuus (272,76 eurot baassumma) + 54,96 eurot (kolm protsenti keskmisest brutokuupalgast) – 40 eurot (50% lapsetoetusest), mis muutub iga aasta
1.aprillil (esimest korda 1. aprill 2025), lähtudes baassumma indekseerimisest ja brutokuupalga muutusest vastavalt PKS § 101 lg-tele 3 ja 4 ja lapsetoetuse (kehtiva perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 esimene lause) suuruse muutumisest alates toetuste suuruse muutmisele järgnevast kuust.
16.2.Seadusjärgne miinimumelatis 287,72 eurot kuus tuleneb seega järgmisest arvutustehtest: 272,76 + 54,96 – 40. Seega puudub sulumärk sõna „baassumma“ eest. Samuti puudub teine sulumärk sõna „lapsetoetus“ järel, kuna iga aasta 1. aprillil muutub välja mõistetud elatise summa, mitte lapsetoetus. Ringkonnakohus parandab need ebatäpsused ametiülesande korras. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
17.Maakohu ei ole eksinud ka menetluskulude jaotamisel. Maakohus jättis menetluskulud õigesti TsMS § 164 lg 1 alusel poolte endi kanda. Viidatud sätte kohaselt kannab alaealise lapse ülalpidamisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Asjaolusid, mis tingiksid §-s 164 ette nähtud erandite kohaldamise, ei esinenud.
18.Kõrgema astme kohtu menetluskulude kohta sätestab erisuse TsMS § 171 lg 1, mille järgi, kui kaebus jääb rahuldamata, kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja. Seoses kostja apellatsioonkaebuse tervikuna rahuldamata jätmisega jäävad apellatsioonimenetluse kulud seega TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Selline kulude jaotus on kaebuse põhjendamatuse tõttu ka õiglane TsMS § 164 lg 2 tähenduses.
19.Kuna hageja ei esitanud ringkonnakohtule määratud tähtajaks menetluskulude nimekirja, jääb menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.