Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

avaldusele

Kohtumääruse põhjendused Kohus, kuulanud ära töötaja ja tööandja ning tutvunud tsiviilasja kõigi materjalidega, leiab, et pankrotiavalduse menetlus tuleb lõpetada. PankrS § 1 lg 2 kohaselt võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Kohus leiab, et kogutud tõenditega on kindlaks tehtud, et võlgnik on maksejõuetu. Kohus võttis 10.09.2024. a pankrotiavalduse menetlusse. Võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks on asjaolu, et 11.06.2024 esitas töötaja tööandjale nõude-pankrotihoiatuse, kus märkis, et võlgnik peab töötajale maksma töötasu. Hoiatuse esitamise seisuga jäi tööandjal maksmata töötasu perioodi 23.12.23 kuni 11.06.2024 eest kokku 10 726,93 eurot neto. PankrS § 10 lg 4 kohaselt peab pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja esitama tõendid oma nõude suuruse, aluse ja täitmise tähtaja kohta ning lg 5 järgi kui nõude kohta on jõustunud kohtulahend või vahekohtu otsus, ei pea võlausaldaja nõude kohta muid tõendeid esitama. PankrS § 15 lg 41 14.05.2018. a jõustunud redaktsioon sätestab, et kui töötaja on esitanud tööõigussuhtest tuleneva nõude alusel tööandja vastu pankrotiavalduse ning kohus on nõudnud töötajalt käesoleva seaduse §-s 11 nimetatud rahasumma tasumist ja ajutise halduri nimetamata jätmise aluseks on muu hulgas käesoleva paragrahvi lõike 3 punkt 5, teeb kohus, kui töötaja on pankrotiavaldust piisavalt põhistanud ja oma nõude olemasolu tõendanud, ajutise halduri nimetamata jätmise kohta määruse, milles hindab, kas töötaja on pankrotiavaldust piisavalt põhistanud ja oma nõude olemasolu tõendanud, ning toob välja asjaolud, millest nähtub, et pankrotivara ei jätku pankrotimenetluse kulude katteks. PankrS § 10 lg 2 p 1 kohaselt võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks peab võlausaldaja muu hulgas tuginema vähemalt ühele järgmistest asjaoludest:1) võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse

sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul ning p 2 kohaselt võlgniku suhtes toimuvas täitemenetluses ei ole kolme kuu jooksul vara puudumise tõttu saadud nõuet rahuldada või kui täitemenetluses ilmneb, et võlgnikul ei jätku vara kõigi kohustuste täitmiseks. 11.06.2024. a esitas töötaja tööandjale pankrotihoiatuse. Tööandja kohustust ei täitnud. Äriregistri B - kaardi väljatrükilt nähtub, et äriühingul on seisuga 21.10.2024. a maksuvõlg summas 11 424,98 eurot. 2023. majandusaasta aruanne on registripidajale esitamata, käibedeklaratsioonid on esitamata alates 22.01.2024. a. Äriühing on asutatud sissemakset tegemata. Kohtu hinnangul on äriühing 2023. aastal muutunud maksejõuetuks. Kuivõrd veebipood on suletud, ei toimu äriühingus ka majandustegevust alates 2023. aastast. Vastavalt Äriseadustiku § 180 lg 51 osaühingu juhatus kohustatud viivitamatult esitama kohtule pankrotiavalduse kui osaühing on maksejõuetu. Vastavalt äriseadustiku §-le 176 oli osaühingu tegevuse jätkamine õiguspärane seni, kuni osaühingu omakapital ehk netovara oli vähemalt pool osakapitalist, kuid mitte vähem kui 2 500 eurot. Sellest hetkest alates, mil võlgniku netovara vähenes alla 2 500 euro, oli võlgniku juhatuse liikmel vastavalt äriseadustiku §-le 171 lg 2 p 1 kohustus kutsuda kokku osanike koosolek. Eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et võlgniku juhatuse liige ja endised juhatuse liikmed D. K., D. S. ja O. K. on rikkunud äriseadustiku § 171 lg 2 ja § 180 lg 51 sätestatud kohustusi. Juhatuse liige ja endised juhatuse liikmed pankrotiavalduse esitamise kohustust täitnud ei ole. Endine juhatuse liige O. K. andis 25.03.2024. a äriühingu juhtimise üle L. H.. Äriseadustik § 183 kohaselt juhatus korraldab osaühingu raamatupidamist ning § 179 lg 4 järgi juhatus kohustub esitama äriregistrile majandusaasta aruanded kuue kuu jooksul pärast majandusaasta lõppu. Võlgniku juhatus on kohtu hinnangul rikkunud Äriseadustik §§ 183 ja 179 sätestatut sellega, et ei ole registripidajale esitanud 2023. majandusaasta aruannet. Majandusaasta aruande esitamata jätmine viitab juhatuse soovile varjata tehinguid äriühingu varaga ning võimalikku vara väljaviimist äriühingust. Endised juhatuse liikmed leiavad kohtu hinnangul ekslikult, et enese distantseerimisega äriühingu kohustustest ja võlausaldajatest ning äriühingu juhtimise üleandmisega likvideerimisteenust pakkuvale L. H. on nende vastutus äriühingu ees välistatud. Kohus leiab, et võlausaldaja on põhistanud võlgniku maksejõuetuse ning töötaja on tõendanud nõude olemasolu. Võlgniku kohustus töötaja ees on suurem kui PankrS § 15 lg 3 p 3 sätestatud nõude alampiir. Kohus leiab, et seega on pankrotiavalduses olemas PankrS § 10 lg 2 p 1 sätestatud pankrotiavalduse aluseks olev asjaolu. Kohtu hinnangul on maksejõuetus tõendatud ja puuduvad eeldused võlgniku kohustuste täitmiseks. Võlgnik maksejõuetusele vastu ei vaielnud. Toodud asjaoludel lõpetab kohus pankrotiavalduse menetluse. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. PankrS § 15 lg 6 kohaselt kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud avaldaja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak Kohtunik 3(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.