Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Kristjan Siigur
Määruse tegemise aeg ja koht
15.09.2026, Tallinn
Haldusasja number
3-26-2293
Haldusasi
Politsei- ja Piirivalveameti taotlus anda luba X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks
Menetlusosalised
Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Riina Lääne-Anton Puudutatud isik – X , esindaja Uljana Ponomarjova
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 03.08.2026 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 03.08.2026 määruse peale haldusasjas nr 3-26-2293.
2.Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 03.08.2026 määruse resolutsioon haldusasjas nr 3-26-2293 muutmata, asendades määruse põhjendused ringkonnakohtu määruse põhjendustega.
3.Tõlkida puudutatud isikule määruse sissejuhatus, resolutsioon, edasikaebamise kord ning kohtu põhjendused inglise keelde.
4.Jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi tähemärgiga.
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).
3-26-2293
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 28.07.2026 Tallinna Halduskohtule taotluse (täpsustatud 29.07.2026 kohtuistungil) anda luba X (puudutatud isik) kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni neljaks kuuks välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 65 lg 1, § 65 lg 2 p-de 1 ja 2, § 66 lg 2 ning väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 68 p-de 3, 6 ja 11 alusel. Taotluse kohaselt kontrollis PPA 27.07.2026 Tallinnas Soo tn 13 isikut, kellel ei olnud esitada isikut tõendavaid dokumente. Puudutatud isik peeti 27.07.2026 kell 14.18 VSS § 23 lg 1, lg 2 p-de 1, 2, 3, 6 ja 7 alusel kinni. Kinnipidamiskeskuses esitas isik soovi taotleda rahvusvahelist kaitset ja ta peeti 28.07.2026 kell 11.10 kinni VRKS § 65 lg 1, lg 2 p-de 1, 2, 4 ja 5 alusel. Puudutatud isiku väidetav reisiteekond oli Maroko-Türgi-Venemaa-Valgevene-Läti-Eesti. Isik soovis minna Prantsusmaale, kasutades Eestit transiitriigina. PPA-l on põhjendatud kahtlus tema isikusamasuses ja kodakondsuses (VSS § 6 8 p 3). Isikusamasus on kindlaks tehtud ainult isiku enda ütluste alusel. Päringute käigus ei saanud PPA kinnitavat infot, mille alusel saaks kindel olla isikus ja tema kodakondsuses. Olles kinnipidamiskeskuses kinni peetud, avaldas puudutatud isik soovi taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset. Kuivõrd see ei olnud Eestisse saabudes tema esimene tegevus, ei soovinud ta tegelikult Eestis rahvusvahelist kaitset, vaid soovis liikuda edasi järgmisesse, talle meelepärasesse liikmesriiki. Selline käitumine näitab selgelt, et isik ei ole orienteeritud õiguskuulekale käitumisele. Rahvusvahelise kaitse taotluse rahuldamata jätmisel on tõenäoline, et isik ei soovi väljasõidukohustust täita, vaid hakkab väljasaatmisest kõrvale hoiduma (VSS § 68 p 6). Isikul on selleks olemas juba piisavad kogemused, julgus ja kontaktid erinevates riikides. Isikule ei ole antud luba Eestisse siseneda. Isik ei ole endale eelnevalt taotlenud viisat Eestisse või mujale Schengeni alale sisenemiseks ja tuli Eestisse seadusliku aluseta (VSS § 68 p 11). Puudutatud isiku suhtes ei ole võimalik tõhusalt kohaldada VRKS §-s 67 sätestatud kinnipidamise alternatiive, kuna esineb tema põgenemise oht. Isik ei pruugi vabaduses viibides järgida talle kohaldatud järelevalvemeetmeid ja võib omavoliliselt lahkuda teise riiki.
2.Puudutatud isik selgitas 29.07.2026 kohtuistungil, et ei taha viibida kinnipidamiskeskuses. Ta saabus Euroopa Liitu ebaseaduslikult koos grupi välismaalastega, eesmärk oli jõuda Prantsusmaale, kus on tema tuttavad. Kinnipidamiskeskusest vabanemisel jätkaks ta oma teekonda Prantsusmaale Soome kaudu.
3.Tallinna Halduskohus rahuldas 03.08.2026 määrusega PPA taotluse ja andis PPA-le loa puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 29.11.2026 (k.a). Taotlus tuleb rahuldada VRKS § 65 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel. Puudutatud isik sisenes Schengeni alale ebaseaduslikult Valgevenest, kust liikus läbi Läti Eestisse. Isik, tema kodakondsus ja rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise aluseks olevad asjaolud vajavad täiendavat kontrollimist. Rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemine on alles algusjärgus. PPA-l on vaja koguda täiendavalt andmeid, et selgitada välja puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse vajadus. Asjas esitatud materjalide põhjal on usutav, et puudutatud isiku suhtes esineb põgenemisoht, kuna tal puuduvad isikut tõendavad dokumendid. Kuivõrd isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse alles pärast tema kinnipidamist kinnipidamiskeskuses ja mitte pärast Euroopa Liitu sisenemist Lätis, on suur tõenäosus, et ta asub väljasõidukohustuse täitmisest kõrvale hoidma. Liikumisvabaduse piiramine (VRKS § 60 lg 1) ega kinnipidamise alternatiivide kohaldamine (VRKS § 67 lg 1) ei ole võimalik. Puudutatud isikul ei ole kehtivaid reisidokumente, ta on sisenenud Eestisse ebaseaduslikult, esineb põgenemisoht ning tal puuduvad igasugused 2(7)
3-26-2293 seosed Eestiga. PPA eesmärk on välja selgitada isikusamasus, isiku kodakondsus ning rahvusvahelise kaitse taotlusega seotud asjaolud. Isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine kuni neljaks kuuks ei ole ebaproportsionaalne meede. Tõhusamate alternatiivide puudumisel on taotletav meede mõõdukas. Isikule on kinnipidamiskeskuses tagatud majutus, toitlustus, arstiabi ja võimalus viibida värske õhu käes.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.Puudutatud isik palub 07.08.2026 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 03.08.2026 määrus ja teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata või alternatiivselt lühendada kinnipidamise tähtaega 3 kuuni. VSS § 68 p-le 6 tuginemine ei ole põhjendatud. PPA ei ole esitanud ühtegi konkreetset asjaolu, mis viitaks sellele, et puudutatud isik oleks pärast kinnipidamist keeldunud koostööst, püüdnud ametiasutuste kontrolli alt lahkuda või muul viisil väljendanud kavatsust menetlusest kõrvale hoiduda. VSS § 68 p 11 ei kohaldu. See säte kohaldub piirimenetluse raames, kuid puudutatud isiku suhtes käib kiirendatud menetlus ehk ta on riiki lubatud. Neljakuuline kinnipidamine ületab märkimisväärselt kiirendatud menetluse kolmekuulist kestust, mis on ette nähtu määruse (EL) 2024/1348 art 35 lg-s 3. Lisaks näeb see säte ette, et menetlev ametiasutus viib kiirendatud läbivaatamismenetluse lõpule võimalikult kiiresti. Halduskohtu määrusest ei nähtu asjaolusid, mis viitaksid menetluse erandlikule keerukusele või muudele objektiivsetele takistustele, mis muudaksid nii pika kinnipidamisaja vajalikuks ja proportsionaalseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-de 52−54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
6.Halduskohus andis loa pidada puudutatud isik kinni VRKS § 65 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel.
7.VRKS § 65 lg 2 p 1 järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada isiku ja kodakondsuse tuvastamiseks või kontrollimiseks. See kinnipidamise alus tugineb direktiivi (EL) 2024/13461 art 10 lg 4 punktile a ning on identne varem kehtinud direktiivi 2013/33/EL art 8 lg 3 punktiga a, mille kohaselt võis rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada selleks, et tuvastada tema isik või kodakondsus või seda kontrollida.
8.VRKS § 65 lg 2 p 1 on seotud rahvusvahelise kaitse taotleja kaasaaitamiskohustusega. Vastavalt VRKS § 20 lg-le 2 ning määruse (EL) 2024/1348 art 9 lg 2 punktide a ja b alusel peab rahvusvahelise kaitse taotleja teatama PPA-le kaasaaitamiskohustuse raames oma nime, sünniaja ja -koha, soo ning kodakondsuse, samuti esitama kõik isikut tõendavad dokumendid või selgitused nende puudumise kohta. Euroopa Kohus leidis 14.09.2017 otsuses K. vs. Staatssecretaris van Veiligheid en Justitie, C-18/16 (p 42), et direktiivi 2013/33 art 8 lg 3 esimese lõigu punkti a sõnastusest nähtub, et rahvusvahelise kaitse taotlejat võib kinni pidada
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2024/1346, 14. mai 2024, milles sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded.
3(7)
3-26-2293 ainult juhul, kui ta hoolimata oma koostöökohustusest ei ole avaldanud oma isikut või kodakondsust või esitanud isikut tõendavaid dokumente, mille alusel neid oleks võimalik tõendada. Samas kohtuasjas esitatud kohtujuristi 04.05.2017 ettepanekus (p-d 59–63) on selgitatud, et isikusamasuse ja kodakondsuse kindlakstegemine on vajalik mitmete asjaoludega seoses: isiku vastavus rahvusvahelise kaitse andmise tingimustele, rahvusvahelise kaitse andmist välistavad asjaolud, vastutava liikmesriigi kindlaksmääramine, rahvusvahelise kaitse taotleja erivajadused. Lisaks selgitas kohtujurist (p 72): „Arvestades, et varjupaigataotlejad põgenevad tagakiusamise eest, on alust arvata, et paljud neist liiguvad võltsitud või puudulike dokumentidega. Vastuvõtudirektiivi artikli 8 lõike 3 punktist a koostoimes artikli 8 lõigetega 1 ja 2 tuleneb, et taotlejat võib sellel alusel kinni pidada üksnes juhul, kui ta oma isikut või kodakondsust ei avalda või kui pädevad ametiasutused ei usu tema väiteid. Isiku või kodakondsuse tuvastamise eesmärgil ei või kinni pidada iga taotlejat. Lisaks tuleb artikli 8 lõike 3 punkti a kohaldamisel silmas pidada vastuvõtudirektiivi eesmärke. Nende hulka kuuluvad proportsionaalsuse ja vajalikkuse põhimõtted, nagu ka põhimõte, et kinnipidamise aluste kontrollimiseks vajalik aeg on võimalikult lühike.“
9.Kooskõlas eeltoodud selgitustega on Euroopa Varjupaigaamet märkinud 2024. a suunistes kinnipidamise alternatiivide kohta2 selle kinnipidamise aluse osas (küll piirimenetluste kontekstis, kuid on asjakohane ka siinsel juhul) järgmist: „Seda ei tohiks tõlgendada nii, et see õigustab kõigi taotlejate kinnipidamist, kellel puuduvad nõuetekohased dokumendid. Kinnipidamist tuleks kohaldada juhul, kui on selge, et taotlejalt vabaduse võtmine on ainus viis, kuidas ametiasutused saavad kindlaks teha isiku identiteedi või kodakondsuse või seda kontrollida. Hindamisel võivad ametiasutustele olla abiks teatavad näitajad, näiteks isiku tahtlik katse ametiasutusi eksitada, selgete põhjuste olemasolu, mis võimaldavad arvata, et taotleja on pahauskselt hävitanud või kõrvaldanud isikut tõendava dokumendi, et vältida tema isikusamasuse või kodakondsuse kindlakstegemist; võltsitud dokumentide kasutamine; tahtlik taotlejapoolse koostöö puudumine taustakontrolli käigus; selgelt vastuolulise teabe esitamine; põgenemise oht.“
10.PPA ei tuginenud halduskohtule esitatud taotluses sellele, et puudutatud isik on jätnud oma isiku tuvastamise ning dokumentide esitamise osas kaasaaitamiskohustuse mingis aspektis täitmata. Puudutatud isik avaldas PPA-le kinnipidamisel kohe oma nime ja kodakondsuse ning selgitas isikut tõendavate dokumentide puudumist. Taotlusele oli lisatud 27.07.2026 isikusamasuse tuvastamise akt, mille kohaselt PPA luges isiku ütluste alusel tuvastatuks, et tegemist on X-iga . PPA pole ka esile toonud, et tal on tekkinud põhjendatud kahtlus, et puudutatud isik on soovinud eksitada PPA-d selles, kes ta on. Samuti pole PPA selgitanud, milliseid toiminguid ta tegi või kavatses teha, et isikusamasust ning kodakondsust tuvastada ja kontrollida. Pelgalt asjaolu, et isikut tõendava dokumendita rahvusvahelise kaitse taotleja puhul ei saa PPA reeglina olla tema isikusamasuses ja kodakondsuses kindel, ei saa olla automaatselt kinnipidamise alus, sest see tingiks iga isikut tõendavate dokumentideta rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise, mis oleks vastuolus direktiiviga (EL) 2024/1346 (põhjendus 26, art 10 lg 2) ja VRKS-i asjaomaste sätetega.
11.Seega ei saanud praegusel juhul kinnipidamise aluseks olla direktiivi (EL) 2024/1346 art 10 lg 4 punkt a ja VRKS § 65 lg 2 p 1.
12.VRKS § 65 lg 2 p 2 järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on põgenemise oht. See säte on samasisuline kuni 11.06.2026 kehtinud VRKS v.r § 36 1 lg 2 p-ga 4, mille kohta on Riigikohus selgitanud, et selle sätte all on silmas peetud muu hulgas taotleja rahvusvahelise kaitse vajadust puudutavate väidete kontrollimist, kui see eeldab taotleja
3-26-2293 isiklikku osalust ja kättesaadavust; säte aitab ühtlasi kaasa taotleja edasiliikumise ennetamisele (Riigikohtu 30.01.2018 määrus nr 3-17-792, p-d 18.1 ja 18.2). PPA peab siiski põhjendama, milliseid asjaolusid on vaja välja selgitada või kontrollida ja miks ei ole seda võimalik teha puudutatud isikut kinni pidamata, näiteks kohaldades järelevalvemeetmeid. Lisaks sellele, et rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamiseks on vaja kontrollida taotleja väidete õigsust, on kinnipidamise vajadus põhjendatud isiku põgenemise ohuga, kui asjaolude väljaselgitamine isiku osaluseta ei ole võimalik (Riigikohtu 02.07.2026 määrus nr 3-25-2126, p 11).
13.Puudutatud isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse, kuid menetlus oli halduskohtu määruse tegemise ajal alles algstaadiumis. PPA-l tuli korraldada taotlejaga isiklik vestlus, kontrollida vestlusel saadud andmeid, kõrvutades neid päritolumaa teabega, samuti võib olla vaja võimaldada puudutatud isikule anda täiendavalt selgitusi ja esitada võimalikud oma vastuväited PPA seisukohtadele. Sellised toimingud on osa rahvusvahelise kaitse taotluse sisulisest läbivaatamisest ja võivad eeldada taotleja kättesaadavust, et tagada PPA otsuse aluseks olevate faktiliste asjaolude õigsus (Riigikohtu 02.07.2026 määrus nr 3-25-2126, p 12). Seega on ilmne, et PPA ei olnud veel jõudnud teha vajalikke toiminguid ning nende toimingute tegemiseks peab puudutatud isik olema PPA-le kättesaadav.
14.Ainuüksi menetlustoimingute tegemise vajadus ei tingiks siiski puudutatud isiku kinnipidamist. Lisaks peab esinema põhjendatud kahtlus, et isik võiks kinnipidamiseta Eestist lahkuda või asuda ennast PPA eest varjama, st esinema peab isiku põgenemise oht. VRKS § 65 lg 3 p 1 sätestab, et VRKS §-s 65 nimetatud põgenemise ohuna käsitatakse seda, kui esineb VSS §-s 68 nimetatud asjaolu, arvestades Euroopa Liidu ühtse rahvusvahelise kaitse õigustikus sätestatud menetluse erisusi. Põgenemisohu kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (nt Riigikohtu 05.12.2022 määrus nr 3-20-2004, p 18.5; 31.05.2017 määrus nr 3-3-1-93-16, p 13).
16.VSS § 68 p 3 kohaldamiseks peaks PPA välja tooma, et esinevad mingid asjaolud, mis viitavad sellele, et puudutatud isik on oma isiku või kodakondsuse kohta esitanud valeandmeid, s.o PPA ei usu tema selgitusi. Pelgalt hüpoteetiline võimalus, et isikut tõendava dokumendita inimene ei pruugi olla see, kes ta väidab, et tähenda, et tekkinud on põhjendatud kahtlus tema isikusamasuses. Põhjendatud kahtlusele oma tegeliku identiteedi varjamises peavad viitama mingidki menetluses kogutud andmed ja tõendid.
17.Samuti ei olnud siinsel juhul pärast taustakontrolli läbimist asjakohane tugineda VSS § 68 p-le 11. Eestisse sisenemise loa küsimus tõusetub piirimenetluse puhul (määruse (EL) 2024/1348 art 43) või VSS-s ette nähtud sisenemiskeelu korral, kuid puudutatud isiku suhtes neid ei ole kohaldatud. Puudutatud isik on rahvusvahelise kaitse taotleja ning tal tekkis pärast taustakontrolli läbimist (s.o hiljemalt kolme päeva möödumisel esialgsest kinnipidamisest) õigus Eestis viibida (VRKS § 19 lg 1 ja lg 9 p 1, määruse (EL) 2024/1356 3 art 5 lg 1, art 7 ja art 8 lg 4).
18.PPA ja halduskohus on õigesti tuginenud puudutatud isiku põgenemise ohule VSS § 6 8 p 6 järgi koostoimes teiste juhtumi asjaoludega. Taotluse asjaoludest ja lisatud dokumentidest nähtub, et isik läks Marokost Türgi kaudu Venemaale, sealt edasi Valgevenesse, seejärel sisenes ebaseaduslikult Lätisse, kust liikus edasi Eestisse. Isik peeti 27.07.2026 kinni Tallinnas. Tal puudus isikut tõendav dokument. Taustakontrolli käigus selgus, et tema plaan
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2024/1356, 14. mai 2024, millega kehtestatakse kolmanda riigi kodanike taustakontroll välispiiridel ning muudetakse määrusi (EÜ) nr 767/2008, (EL) 2017/2226, (EL) 2018/1240 ja (EL) 2019/817.
5(7)
3-26-2293 on välja jõuda Prantsusmaale. Puudutatud isik on suure tõenäosusega teadlikult ja eesmärgipäraselt osalenud smugeldamisskeemis, mille eesmärk oli jääda nii Läti kui ka Eesti võimude eest varjatuks ning kasutada reegleid rikkudes Schengeni alal vaba liikumise võimalust, et jõuda sihtriiki. See näitab, et puudutatud isikul on kogemus ja valmisolek varjuda ametivõimude eest oma eesmärgi saavutamiseks. Juhul kui isik peaks pääsema vabadusse ja talle jääb üksnes kindlaksmääratud elukohas elamise või PPA-s registreerimas käimise kohustus (dokumente, mida hoiule anda, tal pole), on ebatõenäoline, et isik jätab kasutamata võimaluse liikuda Schengeni alal edasi ning jõuda oma esialgu planeeritud sihtkohta. Puudutatud isiku puhul ei ole erilisi tema isikuga, erivajadusega, vaimse või füüsilise tervisega, perekondliku olukorraga jne seotud asjaolusid, mis muudaksid lühiajalise kinnipidamise ebaproportsionaalseks võrreldes kaaluka avaliku huviga, et rahvusvahelise kaitse menetlus oleks võimalik tõhusalt ja nõuetekohaselt kiiresti lõpule viia, et otsustada isiku võimaluse üle jääda rahvusvahelist kaitset vajava pagulase või täiendava kaitse saajana Eestisse või alustada tema väljasaatmisega.
19.Kinnipidamise loa andmist ei ole alust pidada ebaproportsionaalseks ka selle kestusest tulenevalt. VRKS § 38 lg 6 kohaselt vaatab PPA taotluse läbi nii kiiresti kui võimalik, kuid hiljemalt määruse (EL) 2024/1348 art-s 35 sätestatud tähtajal. Rahvusvahelise kaitse taotlus tuleb läbi vaadata võimalikult kiiresti ning üldjuhul mitte hiljem kui kuue kuu jooksul (määruse (EL) 2024/1348 art 35 lg 4). Määruskaebuses väidab puudutatud isik, et PPA asus tema rahvusvahelise kaitse taotlust läbi vaatama kiirendatud menetluses. Toimikust ei nähtu, et PPA oli juba halduskohtus toimunud menetluse ajal seisukohal, et hakkab puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotlust läbi vaatama kiirendatud menetluses. Isegi kui PPA kohaldab kiirendatud menetlust, tuleb see määruse (EL) 2024/1348 art 35 lg 3 kohaselt viia lõpule võimalikult kiiresti ning hiljemalt kolme kuu jooksul alates taotluse esitamise kuupäevast. Samas näeb määruse (EL) 2024/1348 art 42 lg 2 ette, et kui menetlev ametiasutus leiab, et taotluse läbivaatamisega on seotud faktilised või õiguslikud asjaolud, mille läbivaatamine kiirmenetluse korras on liiga keerukas, võib ta jätkata taotluse sisulist läbivaatamist kooskõlas art 35 lg-ga 4 ja art-ga 39. Halduskohtu luba kinnipidamiseks neljaks kuuks ei andnud õigust pidada puudutatud isikut kinni kauem, kui on vältimatult vajalik rahvusvahelise kaitse menetluses asjaolude väljaselgitamiseks – see saab aga täpsemalt selguda alles menetluse käigus, sõltuvalt sellest, milliseid menetlustoiminguid ja kui suures mahus on tarvilik teha. Rahvusvahelise kaitse menetlus oli halduskohtu määruse tegemise ajal alles väga esialgses staadiumis ja siis ei olnud alust kindlalt väita, et asjaolude väljaselgitamine võtab aega vähem kui neli kuud. Kui asjaolude väljaselgitamiseks vajalikud toimingud on tehtud ning puudub muu seaduslik kinnipidamise alus, tuleb PPA-l taotleja vabastada (Riigikohtu 02.07.2026 määrus nr 3-25-2126, p 13.3). Siinsel juhul ei ole alust pidada puudutatud isiku kinnipidamist vastuolus olevaks ka isiku turvalisuse või tervise kaalutlustega.
20.Määruskaebuse asjaoludes märgitakse, et puudutatud isikule ei olnud halduskohtu istungi ajaks tagatud esindajat, kes määrati alles pärast halduskohtu loa andmist. Puudutatud isik ei väida, et tema kinnipidamine ja halduskohtu määrus oleks õigusvastane seetõttu, et tal ei olnud halduskohtu istungil tasuta õigusabi osutajat. Ta ei väida ka, et soovis kohtuistungiks esindajat. Talle on määruskaebemenetluses olnud tagatud õigus tasuta õigusabile. Seetõttu ei ole põhjust arvata, et tasuta õigusabi andmata jätmine saaks siinses asjas kaasa tuua menetluse sedavõrd suurt ebaõiglust ja olulist menetlusnormi rikkumist, et see tooks kaasa kohtumääruse tühistamise. Ringkonnakohus selgitab siiski järgmist.
21.Juhul kui rahvusvahelise kaitse taotleja seda soovib, tuleb talle tagada tasuta õigusabi osutaja halduskohtu istungile, kus otsustatakse tema kinnipidamise küsimust. VRKS § 65 lg 7 kohaselt teavitatakse rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamisel teda viivitamata kirjalikult temale arusaadavas keeles tema kinnipidamise põhjusest ja õigusest kinnipidamine 6(7)
3-26-2293 vaidlustada ning taotleda vaidlustamiseks tasuta õigusabi. VRKS § 16 lg 2 p 4 kohaselt on välismaalasel õigus saada tasuta õigusabi halduskohtumenetluses, kui välismaalane vaidlustab enda kinnipidamist VRKS-s sätestatud alusel – see tähendab, et õigus laieneb ka halduskohtus toimuvaks kinnipidamise loamenetluseks ning seda sõltumata sellest, kas rahvusvahelise kaitse taotlejale on jõutud määrata tasuta õigusabi osutaja rahvusvahelise kaitse menetluse raames (VRKS § 16 lg 2 p 1). VRKS-i osundatud sätted on mõeldud tagama, et rahvusvahelise kaitse taotleja, kelle kinnipidamist otsustatakse, saaks kasutada vastuvõtutingimuste direktiivist tulenevat õigust õigusabile kinnipidamise kohtuliku läbivaatamise käigus. Nimelt sätestab selle direktiivi põhjenduste p 26 viimane lause, et kui taotleja on kinni peetud, peaks tal olema tegelik juurdepääs vajalikele menetlustagatistele, näiteks kohtulikule läbivaatamisele, ning õigus tasuta õigusabile ja esindamisele, kui see on selle direktiivi alusel kohaldatav. Direktiivi (EL) 2024/1346 art 11 lg-d 4 ja 6 näevad ette tasuta õigusabi saamise õiguse juhul, kui kinnipidamise on otsustanud haldusorgan – kinnipidamiskorralduse peale kohtule kaebuse esitamiseks, kui ka juhul, kui kinnipidamist otsustab haldusorgani taotlusel kohus – sellisel juhul kohtus toimuvaks menetluseks. Täpsem korraldus sõltub iga liikmesriigi õigussüsteemi eripärast.
22.Eestis otsustab kinnipidamise menetleva asutusena PPA või Kaitsepolitseiamet, seejuures on kinnipidamine üle 48 tunni lubatud vaid halduskohtu loal. Isiku kinnipidamine ei ole kohtu, vaid haldusorgani otsustus ning kinnipidamiseks loa andmine ei kohusta loa taotlejat isikut kinni pidama (Riigikohtu 08.06.2021 määrus nr 3-20-1697, p 30). Haldustoiminguks loa andmisel peab halduskohus seega kontrollima, kas haldusorgan on otsustanud inimeselt vabaduse võtta põhjendatult. Välismaalane saab vaidlustada oma kinnipidamise seaduslikkust (s.o kaitsta ennast, tutvuda asja materjaliga, vaielda vastu taotluse väidetele ja tõenditele, esitada omalt poolt väiteid ja tõendeid, omada esindajat, jm menetluslikud õigused) Eesti õigusele eripärases halduskohtus toimuvas kohtuliku läbivaatamise korras. Asjaolu, et tegu on kohtuliku eelkontrolliga, mitte järelkontrolliga, ei muuda järeldust, et see on seotud isiku õigusega õiguskaitsevahendile. Põhiõigus õiguskaitsevahendile on tagatud alates halduskohtus toimuvast menetlusest, mitte alles määruskaebuse esitamisest teise astme kohtule.
23.Puudutatud isiku kinnipidamise protokollis ei ole talle selgitatud õigust saada tasuta õigusabi kinnipidamise menetluses esindamiseks (nii PPA esialgse 48-tunnise kinnipidamise vaidlustamiseks kui ka õiguste kaitsmiseks halduskohtus toimuvas eelkontrolli menetluses). Seega on PPA rikkunud puudutatud isiku õigusi, mis siiski ei too kaasa halduskohtu määruse tühistamist.
24.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 03.08.2026 määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb määruse põhjendusi.
25.Puudutatud isiku õiguste kaitseks asendatakse jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel tema nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3, § 265 lg 4).
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.