30.septembril 2026 Tallinnas, vormistatud kirjalikult 1. oktoobril 2026
Haldusasja number
3-26-3063
Haldusasi
Politsei- ja Piirivalveameti taotlus saada luba V.Ri kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks Taotluse esitaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad Siiri Sepa ja Ege-Lii Luik Puudutatud isik V.R (nimekuju taotluses T.M), esindaja Nora Kurik Lihtmenetluses, 30. septembri 2026 kinnisel kohtuistungil
Menetlusosalised
Asja läbivaatamise viis
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti taotlus. Anda luba pidada V.R (nimekuju taotluses T.M, sündinud xx.xx.xxxx) kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, aga mitte kauem kui kolmeks kuuks, s.o kuni 30. detsembrini 2026 (kaasa arvatud).
2.Määruse avaldamise korral asendada puudutatud isiku nimi ja sünniaeg tähemärkidega. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, § 204).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas V.Ri 28. septembril 2026 kell 13.25 Tallinnas Tartu mnt 47 juures kinni. Isik ei esitanud isikut tõendavat ega muud reisidokumenti ega suutnud tõendada oma seaduslikku riigis viibimist. Tema selgituste kohaselt on ta Etioopia Demokraatliku Liitvabariigi kodanik, kes saabus ta Eestisse 27. septembril 2026 Valgevene ja Läti kaudu. Isik toimetati kinnipidamiskeskusesse. 29. septembril 2026 avaldas ta soovi taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset ning peeti kell 13.44 kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 65 lg 2 p-de 1, 2, 5, 6 ja 7 alusel.
2.PPA esitas 29. septembril 2026 taotluse saada luba T.Mi kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kolmeks kuuks. PPA taotluse põhjendused on järgmised.
2.1.PPA taotleb isiku kinnipidamist esmalt VRKS § 65 lg 2 p 7 alusel, et tagada tema kättesaadavus määruse (EL) 2024/1351 kohases üleandmismenetluses. PPA esialgse kontrolli järgi sisenes isik Schengeni alale Valgevenest Läti kaudu, mistõttu võib Läti Vabariik vastutada tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise eest. PPA esitab Läti pädevatele ametiasutustele määruse (EL) 2024/1351 art 33 lg 1 alusel tagasivõtutaotluse ning selle rahuldamise korral alustab isiku üleandmist sama määruse art-s 44 sätestatud alusel ja korras. Kinnipidamine on PPA hinnangul vajalik, et isik oleks tagasivõtu- ja üleandmismenetluse toiminguteks kättesaadav ega hoiduks menetlusest või võimalikust Lätile üleandmisest kõrvale.
2.2.PPA tugineb lisaks VRKS § 65 lg 2 p-le 2, mille järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada taotluse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige põgenemisohu korral. PPA hinnangul esineb VRKS § 65 lg 3 p 1 ja VSS § 6 8 p 6 tähenduses isiku põgenemise oht. Isik viibis pärast õppeviisa kehtivuse lõppemist ligikaudu viis kuud ebaseaduslikult Valgevenes, ületas 23. septembril 2026 koos viie kaaslasega ebaseaduslikult Valgevene ja Läti vahelise riigipiiri ning jätkas teekonda Eestisse, kuigi tal oli võimalik taotleda rahvusvahelist kaitset Lätis. Kaitse taotlemise soov avaldus alles pärast kinnipidamist Eestis. Tema reis oli eelnevalt korraldatud vahendajate abil, selle eest tasuti 4000 USA dollarit ning ta saabus Eestisse isikut tõendavate dokumentideta. PPA leiab nende asjaolude kogumis, et isik võib vabaduses hoiduda menetlusest või Lätile üleandmisest kõrvale, jätkata ebaseaduslikku liikumist teise Euroopa Liidu liikmesriiki või jätta talle pandud kohustused täitmata. VRKS § 67 lg 2 p-des 1–2 sätestatud kinnipidamise alternatiivid ja VRKS § 60 lgtes 1–2 sätestatud liikumisvabaduse piirangud ei ole PPA hinnangul piisavad, sest isikul puuduvad Eestis püsivad sidemed ja piisavad rahalised vahendid ning Schengeni liikmesriikide vahelise piirikontrolli puudumine ei takistaks tema edasiliikumist.
3.Istungil täpsustas isik, et tema nimi on V.R. Isik palus PPA taotletud kolmekuulist tähtaega lühendada. Isiku esindaja hinnangul on asjaolud võimalik välja selgitada palju lühema tähtaja, nt ühe kuu jooksul. Isik ei plaani kuhugi edasi liikuda ning põgenemisohtu ei ole veenvalt põhjendatud. Tallinna Ringkonnakohus on asjas nr 3-26-2293 selgitanud, et põgenemisoht ei saa seisneda ainult dokumentide puudumises ja asjaolude selgitamise vajaduses. Direktiivi (EL) 2024/1346 art 10 lg 1 järgi ei tohi kinnipidamine olla karistuslik. Ka kinnipidamise kestus peab olema põhjendatud (Tallinna Ringkonnakohtu määrus asjas nr 3-26-2300).
KOHTU PÕHJENDUSED
4.Kohus tegi 30. septembri 2026. a istungil suulise määruse, millega rahuldas PPA taotluse ja andis loa isiku kinnipidamiseks kuni kolmeks kuuks mõlemal PPA taotletud alusel. Käesolevaga vormistab kohus selle määruse kirjalikult.
5.VRKS § 66 lg 2 alusel võib halduskohus anda PPA-le loa pidada rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni kuni neli kuud VRKS § 65 lg-s 2 sätestatud juhtudel (vt ka VRKS § 66 lg 1). Kinnipidamine on lubatud, kui leebemaid alternatiive pole võimalik tulemuslikult kohaldada (VRKS § 65 lg 1).
6.VRKS § 65 lg 2 p 2 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada taotluse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui esineb põgenemise oht. Rahvusvahelise kaitse taotlejat võib kinni pidada tema üleandmiseks Euroopa Parlamendi ja
nõukogu määruse (EL) 2024/1351 art-s 44 sätestatud alusel ja korras (VRKS § 65 lg 2 p 7). Kinnipidamise üheks eelduseks on mõlemal juhul põgenemisohu esinemine. Põgenemisohuna käsitatakse seda, kui esineb mõni väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §-s 6 8 nimetatud asjaolu, arvestades Euroopa Liidu ühtse rahvusvahelise kaitse õiguses sätestatud menetluse erisusi (VRKS § 65 lg 3 p 1).
7.Ülaltoodust tulenevalt peab taotluse rahuldamiseks: 1) esinema kinnipidamise alus; 2) esinema põgenemisoht; 3) leebemate meetmete kohaldamine ei ole võimalik ning 4) kinnipidamine peab olema proportsionaalne.
8.Kinnipidamiseks loa saamise taotluses esitatavate andmete ja tõendite loetelu on kehtestatud siseministri 29. mai 2026. a määrusega nr 21 „Kinnipidamiseks loa saamise taotluses esitatavate andmete ja tõendite loetelu“. PPA esitatud taotlus vastab määruses toodud nõuetele (§ 2 lg-s 4).
9.Kohus leiab, et praegusel juhul on kinnipidamine võimalik mõlemal PPA viidatud alusel ning menetluse praeguses etapis võib nendele alustele tugineda üheaegselt. PPA viib esmajärjekorras läbi isiku Läti Vabariigile üleandmise menetlust. Määruse (EL) 2024/1351 art 33 lg 1 kohaselt vastutab rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest üldjuhul esimene liikmesriik, kuhu taotleja Schengeni alale ebaseaduslikult sisenes. Asjas kogutud andmed annavad põhjendatud aluse arvata, et isiku esimene Schengeni alale saabumise riik oli Läti, kust ta liikus edasi Eestisse. Seega on PPA alustanud esmaseid toiminguid üleandmismenetluses, mille läbiviimisel tuleb järgida määruses (EL) 2024/1351 sätestatud tähtaegu.
10.VRKS § 65 lg 2 p 7 kohaldamine ei eelda, et vastuvõtmispalve või tagasivõtmisteade oleks juba esitatud või vastutav liikmesriik lõplikult kindlaks määratud. Määruse (EL) 2024/1351 art 38 lg 1 järgi algatatakse vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise menetlus viivitamata. Määruse art 45 lg-st 1 tuleneb sõnaselgelt, et art 44 alusel kinnipidamine võib eelneda vastuvõtmispalve või tagasivõtmisteate esitamisele. Seega võib VRKS § 65 lg 2 p 7 kohaldada ka ajal, mil vastutuse kindlaksmääramiseks vajalikud toimingud veel kestavad.
11.Taotluses esitatud andmete põhjal on tõenäoline, et Eesti ei vastuta puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest ning vastutav liikmesriik on Läti Vabariik. PPA esitab Läti Vabariigi pädevatele ametiasutustele tagasivõtutaotluse. Kohtul ei ole alust arvata, et menetlus ei võiks praegusel juhul toimida ladusalt.
12.PPA ei ole veel Lätile tagasivõtutaotlust esitanud ning määruse (EL) 2024/1351 art 45 kohaselt on selleks aega kuni kaks nädalat. Kui üleandmine osutub võimalikuks, ei tule Eestil puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotlust sisuliselt lahendada. Kui Läti keeldub isikut vastu võtmast, tuleb rahvusvahelise kaitse taotlus lahendada Eestis. Seetõttu on mõlemad kinnipidamise alused asjakohased. Ebaseadusliku rändesurve olukorras ei oleks põhjendatud nõuda PPA-lt iga kinnipidamise aluse kohta eraldi taotluse esitamist, kui kinnipidamise alused esinevad samaaegselt. Selline nõue ei oleks kooskõlas ka menetlusökonoomia põhimõttega.
13.Kui leiab kinnitust, et rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutab teine liikmesriik ning see liikmesriik nõustub isiku vastu või tagasi võtma, on tegemist samas asjas kohtulikult hinnatud üleandmismenetluse järgmise etapiga, mitte uue kinnipidamise eesmärgiga. VRKS § 65 lg 2 p 7 alusel kinnipidamisel tuleb üleandmismenetluses järgida määruse (EL) 2024/1351 art-s 45 sätestatud tähtaegu. Kui Läti Vabariik peaks vastama eitavalt, jätkab PPA puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse menetlust Eestis, arvestades selleks sätestatud tähtaegu (vt määruse (EL) 2024/1348 art 35).
14.Kohtu hinnangul ei saa kolmekuulist kinnipidamise tähtaega pidada eeltoodut arvestades ebaproportsionaalselt pikaks. PPA on selgitanud, et esialgne plaan on isik saata
Läti Vabariiki. Määruse (EL) 2024/1351 art 45 lg 1 kohaselt tuleb vastuvõtmispalve esitada hiljemalt kahe nädala jooksul. Sellele tuleb vastata hiljemalt ühe nädala jooksul (art 45 lg 2). Pärast seda peab isiku üleandmine toimuma viie nädala jooksul vastuvõtmispalve rahuldamisest arvates (art 45 lg 3 p a). Seega võib selliseks menetluseks kuluda juba ligi kaks kuud. Juhul kui isik vaidlustab enda üleandmise otsuse, võib kohus sellele anda peatava mõju (määruse art 43 lg 3), mis võib menetlust pikendada veel vähemalt kuu aja võrra. Juhul kui üleandmine mingil põhjusel nurjub, peab riik aga asuma ise menetlema puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotlust. See võib isegi kiirendatud menetluses võtta kuni kolm kuud (määruse (EL) 2024/1348 art 35 lg 3). PPA ei alusta eeldatavasti isiku rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevate asjaolude sisulist hindamist enne, kui on selgunud isiku üleandmise võimatus. Seega võib kolmekuuline kinnipidamine olla nii ühel kui teisel kinnipidamise eesmärgil vajalik ja seda sõltumata PPA töökoormusest. Ometi nähtub ka Euroopa Liidu õigusest, et suur rändesurve on aktsepteeritav alus menetluste teatavaks pikenemiseks (vt nt määruse (EL) 2024/1348 art 35 lg 2 p a ja lg 5 p a).
15.PPA põhjendab põgenemisohtu isiku senise käitumise, hoiakute ja Eestisse saabumise asjaoludega (vt VSS § 68 p 6).
15.1.Isik viibis pärast õppeviisa kehtivuse lõppemist ligikaudu viis kuud ebaseaduslikult Valgevenes ja ületas 23. septembril 2026 koos viie kaaslasega ebaseaduslikult Valgevene ja Läti vahelise riigipiiri. Ta jätkas teekonda Eestisse ega taotlenud rahvusvahelist kaitset Lätis. Isiku reis oli eelnevalt organiseeritud, ta tasus selle eest 4000 USA dollarit, kasutas vahendajate abi ning saabus Eestisse ilma isikut tõendavate dokumentideta.
15.2.Kohus nõustub PPA järeldusega, et isiku varasem eesmärgipärane ja sisserännet reguleerivaid õigusnorme eirav käitumine annab aluse arvata, et vabaduses viibides võib ta menetlusest või Lätile üleandmisest kõrvale hoiduda ega pruugi talle pandud kohustusi täita. Tegu ei ole direktiivi (EL) 2024/1346 art 10 lg 1 mõttes karistusliku kinnipidamisega ning kinnipidamise aluseks pole ka ainuüksi asjaolu, et isik sisenes Euroopa Liitu ebaseaduslikult. Asjaoludest nähtuvalt on puudutatud isikul kogemus ja valmisolek varjuda ametivõimude eest oma eesmärgi saavutamiseks.
16.Kohtu hinnangul on asjassepuutumatu puudutatud isiku esindaja viidatud Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2026. a määruse asjas nr 3-26-2293 p 10. See lõik ei käsitle mitte VRKS § 65 lg 2 p 2, vaid p 1 kohaldamist. Seevastu vastab PPA taotlus aga sama määruse p-le 14, mille kohaselt VRKS § 65 lg 2 p 2 kohaldamiseks peab lisaks asjaolude selgitamise vajadusele esinema ka isiku põgenemise oht.
17.VRKS § 67 lg 1 kohaselt võib PPA kohaldada kinnipidamise asemel leebemaid meetmeid: elamist kindlaksmääratud kohas, PPA-s registreerimas käimist või dokumendi hoiule andmist (vt VRKS § 67 lg 2 ja § 60 lg 1 koostoimes). Praeguses menetlusetapis ei ole põgenemisohtu ja isiku ütluste kontrollimise vajadust arvestades piisavalt alust eeldada, et leebemad järelevalvemeetmed tagaksid isiku kättesaadavuse PPA-le.
18.Kinnipidamiskeskuses on puudutatud isikule tagatud toitlustamine, majutus ja huvitegevus, vajaduse korral ka meditsiiniline ja psühholoogiline abi. Kohtule ei ole teada kinnipidamiskeskusesse paigutamist välistavaid asjaolusid. Kohtu hinnangul ei ole isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine kuni kolmeks kuuks ebaproportsionaalne meede, arvestades eesmärke.
19.Eeltoodust lähtuvalt rahuldab kohus PPA taotluse ning annab loa puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kolmeks kuuks (30. detsembrini 2026 (k.a)).
20.PPA-l on kohustus isik viivitamata kinnipidamiskeskusest vabastada, kui kinnipidamise alused ära langevad (VRKS § 71 lg 1). VRKS § 65 lg 2 p 7 alusel, s.o isiku teisele riigile üleandmiseks kinnipidamisel, tuleb kinnipidamise aluse äralangemist hinnata määruse (EL) 2024/1351 art-st 44 tulenevate tähtaegade põhjal. Määruse (EL) 2024/1351 art 45 lg 4 järgi tuleb isik vabastada muu hulgas juhul, kui üleandev liikmesriik ei pea kinni vastuvõtmispalve esitamise tähtaegadest, ei tee art 42 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul üleandmisotsust või kui üleandmine ei toimu art 45 lg-s 3 nimetatud viienädalase tähtaja jooksul. Samuti tuleb isik vabastada siis, kui langeb ära VRKS § 65 lg 2 p-st 2 tulenev kinnipidamise alus, st vajadus selgitada välja rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevad asjaolud.
Kohus tõlgib määruse isikule masintõlkeprogrammiga tigrinja keelde.
22.Määruse avaldamise korral tuleb puudutatud isiku nimi ja sünniaeg asendada tähemärkidega (HKMS § 175 lg 5, VRKS § 9 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.