Kaija Piirmets (eesistuja), Aleksandr Kondrašov, Siret Siilbek
Määruse tegemise aeg ja koht 28.09.2026, Tallinn Kohtuasja number
2-17-1851
Kohtuasi
X-i (X) kohustustustest vabastamise menetlus
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 31.10.2025 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
Swedbank AS-i 13.11.2025 määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Võlgnik X (isikukood XXX) Võlausaldajad Pärnu kohtutäitur Rannar Liitmaa Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu, registrikood 70000349), lepinguline esindaja Kaire Jurjev Swedbank AS (registrikood 10060701), lepinguline esindaja Maria Kraav Kuressaare kohtutäitur Enno Kermik
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 31.10.2025 määrus muutmata.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Swedbank AS-i kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb
2-17-1851 määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Pärnu Maakohus lõpetas 10.04.2018 määrusega X-i (võlgnik) pankrotimenetluse raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist. Sama määrusega algatas maakohus menetluse võlgniku kohustustest vabastamiseks. Maakohus määras võlgniku iseenda usaldusisiku kohustusi täitma.
2.Swedbank AS esitas 10.05.2022 kohtule taotluse, milles palus lõpetada võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja jätta võlgnik pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata. Maakohus jättis taotluse rahuldamata ning andis võlgnikule võimaluse teha võlausaldajatele väljamakseid vastavalt jaotise protsendile kuni kohustustest vabastamise menetluse üldise 5-aastase tähtaja täitumiseni.
3.Võlgnik esitas 12.04.2023 avalduse, milles palus menetluse lõpetada ja ta täitmata jäänud kohustustest vabastada.
4.Maakohus tegi päringud võlgniku sissetulekute ja majandusliku seisundi kontrollimiseks Maksu- ja Tolliametile, Sotsiaalkindlustusametile, Eesti Töötukassale ning Eestis tegutsevatesse krediidiasutustesse ning küsis võlausaldajatelt seisukoha võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise ja kohustustest vabastamise kohta.
5.Kohtutäitur Rannar Liitmaa ei omanud vastuväiteid võlgniku avaldusele kohustustest vabastamiseks ja menetluse lõpetamiseks.
6.Swedbank AS leidis, et võlgniku kohustustest vabastamise menetlus tuleb lõpetada ning võlgnik tuleb jätta täitmata kohustustest vabastamata. Võlausaldaja tunnustatud nõudest saamata jäänud nõue oli 22 508,54 eurot. Võlgnik on kogu kohustustest vabastamise perioodi jooksul teinud võlausaldajale väljamakseid kokku 210 eurot. Võlgnik on edastanud kohtule aruande perioodi 11.04.2022–10.04.2023 kohta, millele on lisatud konto väljavõte. Konto väljavõttel on näha sissetulekuid, kuid ei ole edastatud võlgniku kulutusi ning kindel ei saa olla, et kajastatud on kõik sissetulekud. Võlgnik oleks pidanud viimase aasta jooksul tegema võlausaldajatele väljamakseid kokku 890,63 eurot, millest Swedbank AS-ile 832,47 eurot. Vastavas summas väljamakset ei ole võlgnik teinud. Lisaks on võlgnik saanud kohustustest vabastamise menetluse kestel endale päranduse. Võlgnik tuleb jätta kohustustest vabastamata saamata jäänud pärandvara osa jaotise ja sissetulekutelt võlausaldajatele vähem tasutud jaotise tõttu.
7.Maakohus kuulas võlgniku ära 30.05.2023 ärakuulamisel.
MAAKOHTU MÄÄRUS JA PÕHJENDUSED
8.Pärnu Maakohus lõpetas 31.10.2025 määrusega võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ning vabastas võlgniku tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Menetluskulud jättis maakohus võlgniku kanda ning märkis, et rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
9.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuli võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise ja tema kohustustest vabastamise küsimus lahendada kuni 30. juunini 2022
2-17-1851 kehtinud pankrotiseaduse (PankrS) alusel (füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse § 68 lg 2). Maakohus tuvastas, et võlgniku pankrotimenetluses jäid võlausaldajate tunnustatud nõuded rahuldamata kokku 24 080,66 euro ulatuses. Kogutud andmetest nähtus, et Eesti Vabariik on Maksu- ja Tolliameti kaudu oma nõude 191,52 eurot kinni pidanud võlgniku tuludeklaratsioonide alusel tagastamisele kuuluvast tulumaksust ning nõue on võlgniku poolt tasutud (dtl 350). Kohtutäitur Enno Kermikule (nõude jääk 129,86 eurot) ja kohtutäitur Rannar Liitmaale (nõude jääk 1285,70 eurot) väljamakseid tehtud ei ole. Swedbank AS-i kinnitusel on võlgnik Swedbankile tasunud menetluse kestel kokku 210 eurot ning seega võla jääk on 22 298,54 eurot. Maakohus tuvastas, et võlgnik on kokku tasunud võlausaldajatele 401,52 eurot.
10.Maakohus leidis, et võlgnik on töötamise ja tulusama töö otsimise kohustust üldjoontes täitnud. Võlgnik töötas suurema osa kohustustest vabastamise menetlusest, kuid teenis valdavalt miinimumpalga lähedast sissetulekut. Võlgnikul oli üks alaealine ülalpeetav ning tema sissetuleku suurust arvestades tekkis kohustus teha võlausaldajate kasuks kinnipidamisi üksnes üksikutel kuudel. Enamasti jäi võlgniku sissetulek alla summa, mille ta võis seaduse kohaselt endale jätta. Maakohus ei nõustunud Swedbank AS-i arvestusega täies ulatuses. Kuna Swedbank AS-i jaotis oli 93,472%, pidanuks võlgnik maakohtu arvestuse järgi tasuma Swedbank AS-ile 659,47 eurot. Tegelikult tasutud 210 eurot moodustas sellest 31,84%.
10.1.Võlgniku rikkumiseks ei saanud lugeda seda, et Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti) kaudu tasaarvestas võlgniku tulumaksutagastuse nõude enda nõudega. Maakohus märkis, et kui tasaarvestatud tulumaks 191,52 eurot oleks laekunud võlgniku pangakontole, oleks see suurendanud võlausaldajatele makstavat summat üksnes 2018. aasta aprillis. Järgmisel kahel aastal jäeti tulumaksu tagastamise taotlused rahuldamata. Kui tulumaksutagastuse tasaarvestust võlgniku kohustuste täitmisena mitte arvestada, tasus võlgnik võlausaldajatele 495,53 eurot vähem, kui ta pidi tasuma.
10.2.Maakohus märkis, et võlausaldajatele ettenähtust väiksemas ulatuses maksmine on iseenesest käsitatav võlgniku kohustuste rikkumisena. Võlgnik selgitas ärakuulamisel, et ta ei osanud sissetulekust võlausaldajatele makstavat summat õigesti arvutada ja maksis igal kuul sama summa. Kuigi maakohus korraldas menetluse kestel kolm ärakuulamist ning selgitas võlgnikule kohustust teha mõistlikult tulutoovat tööd ja otsida tasuvamat tööd, ei pöördunud võlgnik kohtu poole küsimusega, kuidas arvutada kuusissetulekust võlausaldajate jaoks hoiustatav summa. Seetõttu oli võlgnik objektiivselt vähemalt hooletu. Võlgniku käitumisest ega vande all antud selgitustest ei saanud aga järeldada, et ta soovis kahjustada võlausaldajate huve või maksta neile teadlikult vähem. Pärast ärakuulamist võttis võlgnik arvesse kohtu soovitust näidata üles head tahet ning kogus ja maksis võlausaldajatele 10–20 euro kaupa raha ka siis, kui seaduse järgi ei tulnud sissetulekust võlausaldajatele midagi maksta. Võlgnik selgitas, et pere keerulise majandusliku olukorra, terviseprobleemide ja alaealise lapse ülalpidamise tõttu ei ole ta suuteline tasuma aastate jooksul tasumata jäänud ligikaudu 500 eurot ning pere püüab toime tulla uusi laene võtmata.
10.3.Maakohus tuvastas, et Swedbank AS, kes ainsana vaidles kohustustest vabastamisele vastu, on võlgniku suurim võlausaldaja u 22 000 euro suuruse nõudega. Võlgniku selgitustest ja pankrotimenetluse dokumentidest nähtuvalt on Swedbank AS-i nõude aluseks Pärnu Maakohtu 12.08.2016 tagaseljaotsus, millega mõisteti võlgnikult Swedbank AS-i kasuks 2007. a sõlmitud hüpoteegiga tagatud eluasemelaenu lepingust ja 2012. a sõlmitud väikelaenulepingust tulenev võlgnevus, mis jäid katmata, kui pärast laenulepingute ülesütlemist laenukohustuste tagamiseks võlgnikule kuulunud korteriomandile seatud hüpoteek realiseeriti ning korter 2014. a sundenampakkumisel müüdi. Enne laenulepingu
2-17-1851 ülesütlemist tasus võlgnik eluasemelaenulepingust tulenevaid makseid rohkem kui viie aasta jooksul, põhinõude jäägi suurus sõltub sellest, kuidas võlausaldaja võlgniku makseid põhivõla ja võimalike lisakohustuste katteks arvestas. 2016. a hagi tagaseljaotsusega rahuldamisel vastavalt tolleaegsele kohtupraktikale kohus neid asjaolusid ei kontrollinud. Samuti erinevalt praegusest kohtupraktikast ei ole tagaseljaotsuse tegemisel ega võlausaldaja nõude pankrotimenetluses tunnustamisel hinnatud tarbijaga väikelaenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist, laenulepingu kehtivust ja sellest tulenevalt võlausaldaja põhjendatud nõude tegelikku suurust. Seetõttu leidis maakohus, et siinsel juhul võlausaldaja huvi saada võlgniku kohustustest vabastamata jätmisega võimalus temalt jätkuvalt võlga sisse nõuda ei kaalu üles võlgniku huvi saada seaduses ettenähtud võimalus pankroti- ja kohustustest vabastamise menetluse kaudu kohustustest vabaneda. Võlausaldajaks on suurpank, kes täitmata laenukohustustele vaatamata teenib kasumit, samal ajal võlgniku kohustustest vabastamata jätmine raskendab lisaks võlgnikule ka tema abikaasa ja alaealise lapse olukorda.
11.Maakohtu hinnangul ei saanud pidada võlgniku kohustuste süüliseks rikkumiseks ka pärandvara väärtusest ettenähtud osa hüvitamata jätmist. Võlgnik ei ole pärandi saamist varjanud, vaid on selle 2019. a esitatud aruandes välja toonud. Korter on võlgniku, tema abikaasa ja lapse elukoht. Korteri müümine tähendaks perele elukoha kaotust. Võlgniku ühisomandiosa eraldi müüa ei ole võimalik. Võlgniku sõnul ühisomanikuks olev õde ei soovi korterit müüa. Selge oli see, et kahetoalisest korteriomandist 1⁄2 mõttelise kaasomandiosa eraldi müümisel ei ole selle väärtus võrdne poolega korteriomandi kui terviku väärtusest. Kõiki neid asjaolusid arvesse võttes ei saanud võlgnikult mõistlikult oodata pärandvara väärtusest poole võlausaldajatele hoiustamist.
12.Kokkuvõttes leidis maakohus, et võlgnik on teinud piisavalt pingutusi võlausaldajate nõuete täitmiseks, ta ei ole kohustusi rikkunud süüliselt ja talle võib anda võimaluse uueks majanduslikuks alguseks, normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks.
13.Kuna kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise otsustus tehakse võlgniku huvides, siis jäid menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg 1 alusel võlgniku kanda. Teadaolevalt ei olnud tekkinud menetluskulusid, mille hüvitamist võlgnikult nõuda.
MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS
Määruskaebus
14.Swedbank AS esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud maakohtu määruse tühistada ning teha uus määrus, millega lõpetada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus teda kohustustest vabastamata. Lisaks palub Swedbank AS tagastada määruskaebuse rahuldamisel määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu.
15.Määruskaebuse kohaselt rikkus võlgnik PankrS § 173 lg-tes 3–5 sätestatud loovutamiskohustust, sest ta ei loovutanud ettenähtud ulatuses töösuhtest saadud või sellega sarnast tulu ega maksnud seda iseenda usaldusisikuna võlausaldajatele välja. Võlausaldaja hinnangul rikkus võlgnik kohustusi süüliselt PankrS § 175 lg 2 p 2 tähenduses, kuna ta ei pöördunud kordagi kohtu poole väljamaksete arvestamise kohta selgituste saamiseks ja oli seetõttu vähemalt raskelt hooletu. Võlausaldaja viitab Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilasjas nr 2-14-57021 väljendatud seisukohale, et kui võlgnikul on piisavalt vahendeid võlausaldajate nõuete rahuldamiseks suuremas ulatuses, kui ta seda teeb, ei saa tema käitumist pidada pelgalt hooletuks. Võlausaldaja leiab, et loovutamiskohustuse rikkumisega kahjustas võlgnik
2-17-1851 võlausaldajate huve, sest võlausaldaja jäi ilma rahast, millele tal oli seaduse järgi õigus. Samuti peab võlausaldaja asjakohatuks maakohtu viiteid võlausaldaja ettevõtte suurusele ja kasumlikkusele ning rõhutab, et kohustustest vabastamise menetluses tuleb tagada ka võlausaldajate kaitse. Kokkuvõttes leiab võlausaldaja, et võlgnik ei ole andnud endast parimat võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Menetlusosaliste seisukohad
16.Võlgnik pidas määruskaebust ebaõigeks ning märkis, et tema rahaline olukord ja tervislik seisund ei ole muutunud.
17.Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu) jättis määruskaebuse osas otsuse tegemise kohtu kanda, kuivõrd Maksu- ja Tolliameti tunnustatud nõue võlgniku pankrotimenetluses on tasutud.
18.Kohtutäitur Rannar Liitmaa jäi määruskaebuse osas erapooletuks ega soovinud seisukohta esitada. Menetluse edasine käik
19.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
20.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb määruskaebus jätta rahuldamata ja vaidlustatud maakohtu määrus muutmata.
21.Maakohus algatas võlgniku suhtes kohustustest vabastamise menetluse 10.04.2018 määrusega. Usaldusisik jäeti määramata ning võlgnikku ennast kohustati täitma usaldusisiku kohustusi. Võlgniku pankrotimenetluses jäi täitmata tunnustatud nõudeid kokku 24 080,66 euro ulatuses. Määruskaebuse esitaja tunnustatud nõude suurus on 22 508,54 eurot ja jaotise suurus 93,472%. Määruskaebuse esitajal jäi kohustustest vabastamise menetluses saamata toimiku materjalide kohaselt 22 298,54 eurot. Ülejäänud võlausaldajad ei ole maakohtu määrust, millega maakohus vabastas võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest, vaidlustanud.
22.Füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse § 68 lg 2 kohaselt kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist esitatud kohustustest vabastamise avalduste alusel algatatud menetlustele kuni 30. juunini 2022 kehtinud pankrotiseaduse redaktsiooni. Kuni 30. juunini 2022 kehtinud PankrS § 175 lg 1 järgi otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Võlgniku kohustustest vabastamine on PankrS § 175 lg 1 järgi kohtu kaalutlusotsus, kuid kaalutlusõiguse teostamisel peab kohus arvestama sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud kohustustest vabastamisest keeldumise alustega. PankrS § 175 lg 2 järgi keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või kui ta on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.
23.Määruskaebuse kohaselt oleks maakohus pidanud jätma võlgniku PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata, kuna võlgnik on süüliselt
2-17-1851 (s.o vähemalt raskelt hooletult) loovutamiskohustust.
rikkunud PankrS § 173 lg-test 3–5 tulenevat
24.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et võlgnik ei ole rikkunud süüliselt oma PankrS § 173 lg-st 3 tulenevat loovutamiskohustust. Määruskaebuse esitaja väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.
24.1.Ringkonnakohtu hinnangul tuleb võlgniku käitumise süülisuse hindamisel arvesse võtta ka asjaolu, et siinsel juhul jättis maakohus võlgnikule usaldusisiku määramata ja kohustas võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi. Pankrotiseadus eristab usaldusisiku kohustusi ja võlgniku kohustusi, samuti nende kohustuste rikkumise tagajärgi. Kui võlgnik rikub enda kohustusi, võib kohus PankrS § 175 lg-te 2 ja 3 alusel keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast. Kui usaldusisik ei täida enda kohustusi kohaselt, võib kohus usaldusisiku vabastada ja määrata uue usaldusisiku (PankrS § 172 lg 5). Seega ei saa kohustustest vabastamise keeldumise aluseks olla need võlgniku rikkumised, mille ta paneb toime iseenda usaldusisiku ülesandeid täites. Usaldusisiku aruande esitamine ja võlausaldajatele väljamaksete tegemine ei ole võlgniku kohustus PankrS § 173 järgi, mille süüline rikkumine annaks PankrS § 175 lg 2 p 2 järgi alust lõpetada kohustustest vabastamise menetlus (TlnRnKm 16.12.2025, 2-10-57941, p 27.1).
24.2.PankrS § 172 lg 6 kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel, eelkõige juhul, kui usaldusisiku määramine tooks ilmselt kaasa põhjendamatuid kulutusi ja kohus on veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita, jätta usaldusisiku määramata ja kohustada võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi. Sel juhul kontrollib kohus, kas võlgnik oma kohustusi täidab. Riigikohus on selgitanud, et kui kohus määrab võlgniku enda usaldusisikuks, peab ta olema veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita. Kui kohus on võlgniku usaldusisikuks siiski määranud, on kohtul PankrS § 172 lg 6 teise lause järgi ka kohustus kontrollida, kas võlgnik täidab usaldusisiku kohustusi. Eelviidatud kohustuse raames tuleb kohtul eelkõige kontrollida, kas võlgnik täidab ja saab nõuetekohaselt hakkama PankrS §-s 172 sätestatud kohustuste täitmisega (RKTKm 02.11.2016, 3-2-1-31-16, p 18). Kui menetluse kestel ilmneb, et võlgnik ei ole võimeline usaldusisiku kohustusi nõuetekohaselt täitma, tuleb kohtul kaaluda usaldusisiku määramist. Võlgnikku ei saa üksnes usaldusisiku ülesannete täitmisega toimetulematuse tõttu jätta ilma võimalusest vabaneda pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.
24.3.Maakohus korraldas menetluse kestel kolm ärakuulamist ning selgitas võlgnikule kohustust teha mõistlikult tulutoovat tööd ja otsida tasuvamat tööd, et rahuldada võlausaldajate nõudeid. Võlgnik ei pöördunud maakohtu poole täiendavate küsimustega selle kohta, kuidas täita usaldusisiku kohustusi, sh kuidas arvutada võlausaldajatele hoiustatav ja väljamakstav summa. Seetõttu on maakohus põhjendatult tuvastanud, et objektiivselt oli võlgnik vähemalt hooletu. Ringkonnakohus nõustub siiski maakohtuga, et asjaoludest ei nähtu võlgniku soovi kahjustada võlausaldajate huve ega maksta neile teadlikult vähem. Maakohus võttis põhjendatult arvesse, et võlgnik kogus ja maksis võlausaldajatele raha ka siis, kui tema sissetulek jäi enamasti alla seaduse järgi talle jäetava summa. Samuti arvestas maakohus võlgniku terviseprobleeme, mis takistasid parema töötasu teenimist ja mille tõttu pidi võlgnik lahkuma paremat töötasu võimaldanud töökohalt, ning tema perekonna keerulist majanduslikku olukorda.
24.4.Kohustustest vabastamise menetluses peab võlgnik olema tavapärasest hoolsam ning tegema võlausaldajate nõuete rahuldamiseks endast oleneva. Käesoleval juhul ei anna ülalmärgitud asjaolud siiski alust järeldada, et võlgnik rikkus oma kohustusi süüliselt, s.o
2-17-1851 vähemalt raskelt hooletult VÕS § 104 lg 4 tähenduses. Seetõttu ei ole täidetud PankrS § 175 lg 2 p 2 eeldused ning võlgnikku ei ole alust jätta pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
25.Kuivõrd määruskaebus jääb rahuldamata, siis jäävad määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitaja kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.