Y.F-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 25.05.2026 otsuse nr 12505260017-1 resolutsiooni punktide 1, 2, 4 ja 5 tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – Y.F (Ukraina kodanik, sünniaeg xx.xx.xxxx), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Anu Toomemägi-Kivistik Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Regina Lider
Asja läbivaatamise vorm
Kinnisel kohtuistungil 26.08.2026
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud, v.a kaebajale riigi õigusabi osutamisega kaasnenud õigusabi tasu, nende endi kanda.
3.Kaebajale riigi õigusabi osutamisega kaasnenud õigusabi tasu jääb riigi kanda.
4.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja sünniaeg tähemärgiga.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 14.10.2026. Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega. Vastuapellatsiooni võib esitada 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates vastuapellatsioonkaebuse esitajale või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui menetlusosaline vajab apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb esitada ringkonnakohtule vastav taotlus. Taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist.
1.Y.F (edaspidi ka taotleja või kaebaja) on Ukraina kodanik, kes saabus Eesti Vabariiki 2016. aastal, kui talle anti välismaalaste seaduse alusel tähtajaline elamisluba õppimiseks riiklikult tunnustatud õppekava alusel. Alates 10.06.2020 viibis kaebaja Eestis püsivalt Eestisse elama asumiseks antud elamisloa alusel, mille kehtivus lõppes 10.06.2025.
2.Kaebaja esitas 05.06.2025 Politsei- ja Piirivalveametile (edaspidi PPA) taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks, kuna Ukrainas toimub sõda.
3.PPA 25.05.2026 otsusega nr 12505260017-1 (edaspidi 25.05.2026 otsus) loeti kaebaja 26.05.2025 esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus kuni 12.06.2026 kehtinud välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (edaspidi VRKS) §-i 20 alusel põhjendamatuks ja see lükati tagasi (resolutsiooni punkt 1); kaebajat ei tunnustatud täiendava kaitse saajana VRKS § 22 lg 3 punktis 4 sätestatud välistava asjaolu tõttu (resolutsiooni punkt 2); talle tehti väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) § 72 lg 2 punktide 2 ja 4 alusel sundtäidetav ettekirjutus Ukrainasse lahkumiseks pärast seadusliku viibimisaluse lõppemist (resolutsiooni punkt 4) ning kohaldati VSS § 74 lg 2 alusel viieaastast Eesti Vabariiki ja Schengeni viisaruumi sissesõidukeeldu alates lahkumiskohustuse täitmisest (resolutsiooni punkt 5). PPA otsuse põhjendused on kokkuvõetult järgmised:
3.1.Kaebaja vestlusest ja rahvusvahelise kaitse taotlusest ei ilmnenud kartust tagakiusamise ees Ukraina ametivõimude või mitteriiklike ühenduste poolt ega ühtegi VRKS § 4 lg-s 1 või direktiivi 2011/95/EL artiklis 10 nimetatud tagakiusamise põhjust. Seega ei ole kaebaja pagulane.
3.2.Kuigi Ukrainas toimub rahvusvaheline relvakonflikt, mis võib asetada tsiviilisikud tõsisesse ohtu, siis ei saa taotlejat lugeda täiendava kaitse saajaks, kuna tema suhtes esineb täiendava kaitse andmist välistav asjaolu. Kaebajat on korduvalt süüdi mõistetud vägivallaga seotud kuritegude eest. Seejuures viimane süüdimõistev kohtuotsus tehti tegude suhtes, mis pandi toime eelmise kohtuotsuse katseajal. Kaebaja tegude korduvus, laad, ühe kannatanu alaealisus, teo tagajärgede pisendamine ja vähene kahetsus näitavad, et kaebajast tulenev oht avalikule korrale on tegelik ja võib püsida. Seetõttu esineb PPA hinnangul VRKS § 22 lg 3 punktis 4 sätestatud välistav asjaolu.
3.3.Kuna rahvusvahelise kaitse taotlus tunnistati põhjendamatuks ja kaebajat peeti ohuks avalikule korrale, leidis PPA, et VSS § 72 lg 2 punktide 2 ja 4 alusel tuleb teha kohe sundtäidetav lahkumisettekirjutus vabatahtliku lahkumise tähtaega määramata. PPA hinnangul puudusid kaebajal sellised majanduslikud, sotsiaalsed või tervislikud asjaolud, mis takistaksid ettekirjutuse tegemist või täitmist. Ukrainas esinevast sõjaohust hoolimata peeti võimalikuks riigisisest ümberpaiknemist vähem mõjutatud piirkondadesse ning Ukraina määramist sihtriigiks. Ettekirjutus kuulub täitmisele pärast kaebaja seadusliku viibimisaluse lõppemist.
3.4.PPA kohaldas VSS § 74 lg 2 alusel viieaastast sissesõidukeeldu, sest kaebajale ei antud vabatahtliku lahkumise tähtaega. Arvesse võeti avaliku korra ohtu, Eestis viibimise kestust, vähest lõimumist, pereliikmete ja oluliste majanduslike huvide puudumist Eestis ja teistes Euroopa Liidu liikmesriikides ning PPA-le teadaolevalt tõsiste terviseprobleemide puudumist. PPA ei tuvastanud humaanseid ega muid kergendavaid asjaolusid, mis õigustaksid keelu kohaldamata jätmist või lühemat tähtaega.
2 (11)
4.Kaebaja esitas 20.06.2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 25.05.2026 otsuse punktide 1, 2, 4 ja 5 tühistamiseks ning PPA kohustamiseks tema rahvusvahelise kaitse taotlust uuesti läbi vaatama.
5.Kuigi kaebaja esitas 17.08.2026 kohtule avalduse, millest võis välja lugeda soovi kaebuse muutmiseks ning täiendavalt PPA 25.05.2026 otsuse punkti 3 vaidlustamiseks, ning 25.08.2026 kohtule esitatud avalduses kaebaja esindaja seda ka tegi, siis keeldus kohus kaebuse muutmise vastuvõtmisest ning tagastas kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu PPA 25.05.2026 otsuse nr 12505260017-1 resolutsiooni punkti 3 tühistamise nõude.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja seisukoht Pagulasseisundi hindamine
6.1.Kaebaja leiab, et PPA hindas tema selgitusi ja rahvusvahelise kaitse taotlust meelevaldselt ega seostanud Ukraina sõja ja mobilisatsiooni kohta kogutud teavet tema isiklike asjaoludega. Kaebaja on mobilisatsiooniealine Ukraina kodanik, kellel on ametlikult tuvastatud osaline töövõime ja dokumenteeritud tervisehäired. Tema hinnangul jättis PPA välja selgitamata, kas ja mil määral tunnustataks Ukrainas Eestis tuvastatud osalist töövõimet, kas terviseseisund annaks aluse sõjaväeteenistusest vabastamiseks või selle edasilükkamiseks ning kas enne võimalikku teenistusse suunamist hinnataks tema tervist nõuetekohaselt. Kaebaja väidab, et relvakonflikti tingimustes sõjaväekohustustele allutamine võib seada tema elu ja tervise otsesesse ning tõsisesse ohtu. Samuti tugineb ta usulistele ja südametunnistusest tulenevatele veendumustele, mille tõttu on vastu relva kandmisele, vägivalla kasutamisele ja sõjas osalemisele. PPA ei olevat hinnanud võimaliku teenistusest keeldumise õiguslikke ja faktilisi tagajärgi, alternatiivteenistuse või vabastuse tegelikku kättesaadavust ega keeldumisega kaasneda võivaid sanktsioone. Kaebaja leiab, et neid asjaolusid tuleb hinnata direktiivi 2011/95/EL artikli 9 lõike 2 punkti e ning VRKS § 4 lõike 1 alusel koos tema terviseseisundi ja Ukraina sõjaolukorraga. Täiendava kaitse vajaduse hindamine
6.2.Kaebaja väidab, et PPA ei hinnanud piisavalt tema ametlikult tuvastatud osalist töövõimet, pikaajalisi neuroloogilisi, kardioloogilisi ja ortopeedilisi terviseprobleeme, Eestis pooleliolevat ravi, füsioteraapiavajadust ega 1. oktoobriks 2026 kavandatud ortopeedi vastuvõttu. PPA ei olevat välja selgitanud ravi katkestamise tagajärgi ega seda, kas vajalik ravi, ravimid, füsioteraapia ja eriarstiabi oleksid Ukrainas talle tegelikult ja katkematult kättesaadavad. Kaebaja hinnangul võib väljasaatmine põhjustada tema tervise tõsise, kiire ja pöördumatu halvenemise, intensiivseid kannatusi või eluea olulist lühenemist ning seetõttu tuleb tagasisaatmise lubatavust hinnata EIÕK artikli 3, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 4 ja artikli 19 lõike 2 ning mittetagasisaatmise põhimõtte järgi. Lisaks leiab kaebaja, et PPA enda otsuses kajastatud sõja, tsiviilohvrite, rünnakute, ümberasustamise ning tervishoiu- ja muu taristu kahjustamise andmed näitavad vähemalt vajadust hinnata tema individuaalset ohtu VRKS § 4 lõike 3 ja direktiivi 2011/95/EL artikli 15 punkti c alusel. Täiendava kaitse välistamise kohta märgib kaebaja, et ta ei eita jõustunud kriminaalkohtu otsuseid, kuid varasemate süüdimõistmiste olemasolust ei saa automaatselt järeldada tema praegust ohtu avalikule korrale. Ta kannab karistust vabaduses kriminaalhoolduse kontrolli all, täidab üldkasuliku töö ja muid kohustusi ning tema väitel ei ole tingimusliku karistuse kandmise ajal esinenud uusi intsidente. PPA ei olevat hinnanud tema hilisemat käitumist, kohustuste täitmist, õigusrikkumiste raskust, uute rikkumiste tõenäosust ega seda, et kriminaalkohus pidas
3 (11)
võimalikuks karistuse kandmist vabaduses. Kaebaja peab seetõttu avaliku korra ohu hinnangut ebapiisavalt individuaalseks, ajakohaseks ja tulevikku suunatuks.
Lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamine
6.3.Kaebaja leiab, et sundtäidetav lahkumisettekirjutus Ukrainasse ja viieaastane Eesti Vabariiki ning Schengeni viisaruumi sissesõidukeeld on ebaproportsionaalsed. Ta on elanud Eestis alates 2016. aastast, tema ravi ja eriarstlik hindamine on siin pooleli ning Ukrainasse naasmine tähendaks tema jaoks rasket elumuutust ja sõjaolukorda sattumist. PPA ei olevat põhjendanud, miks ei saa kasutada vähem koormavaid abinõusid, jätta sissesõidukeeldu kohaldamata või määrata seda lühemaks ajaks. Kaebaja väidab ka, et väljasaatmine muudaks faktiliselt võimatuks kriminaalasjades nr 1-25-438-14 ja 1-25-6184 jõustunud kohtuotsustega pandud kriminaalhooldus-, üldkasuliku töö ja muude kohustuste täitmise; PPA ei olevat selgitanud, kuidas lahkumisettekirjutus nende kohtuotsuste täitmisega kokku sobib. Kaebaja palub tühistada PPA 25. mai 2026 otsuse resolutsiooni punktid 1, 2, 4 ja 5, kohustada PPA-d rahvusvahelise kaitse taotlust uuesti läbi vaatama ning hüvitada menetluskulud. Esialgse õiguskaitse korras palub ta peatada punktide 4 ja 5 täitmise, keelata tema väljasaatmine ning võimaldada tal kohtumenetluse ajal Eestis viibida, sest väljasaatmine võiks katkestada ravi, tekitada pöördumatut kahju ning takistada kriminaalkohtu otsuste täitmist.
7.Vastustaja seisukoht Pagulasseisundi hindamine
7.1.PPA 25.05.2026 otsus on õiguspärane. Kaebaja ei väitnud haldusmenetluses, et tal oleks selline ravivajadus, mille tõttu tooks väljasaatmine kaasa tervise olulise halvenemise, ega selgitanud vajaliku ravi sisu või selle kättesaamatust Ukrainas. Alles kohtumenetluses esitatud väited ei ole vastustaja hinnangul kooskõlas kaebaja nõusolekuga asendada vangistus üldkasuliku tööga, mis eeldab suutlikkust kohustusi täita. Väljasaatmine ei ole vahetult eesseisev ning selle lubatavust ja terviseandmeid tuleb uuesti hinnata lahkumiskohustuse aktualiseerumisel. Esitatud töövõime toetuse otsusest ei nähtu osalise töövõime tuvastamise põhjused ja töövõime taotluses kirjeldatud terviseprobleemid pärinevad kaebajalt endalt. Need erinevad vastustaja hinnangul rahvusvahelise kaitse menetluses antud selgitustest, kus kaebaja eitas vestlust või menetlust mõjutavaid terviseprobleeme, rääkis jalgpalli mängimisest ja kirjeldas varasemat ehitustööd. Haavatavuse hindamise akti järgi ei vaja ta igapäevaseks toimetulekuks kõrvalist abi. Seetõttu peab vastustaja terviseprobleemide ulatust ja mõju puudutavaid kohtumenetluses esitatud väiteid liialdatuks. Täiendava kaitse vajaduse hindamine
7.2.Mobilisatsioonihirmu ning usulistel või südametunnistusest tulenevatel veendumustel põhinevat vastuseisu sõjaväeteenistusele ei esitatud haldusmenetluses. Rahvusvahelise kaitse vajadust põhjendati üldiselt Ukrainas toimuva sõjaga. Vastustaja seab kaebaja vägivallavastasuse väite usutavuse kahtluse alla tema korduvate vägivallakuritegude tõttu. Ukraina peab kaitsesõda ning vastustaja hinnangul ei ole tõenäoline, et teenistus Ukraina relvajõududes tooks kaasa rahvusvahelise kaitse normides silmas peetud kuritegudes osalemise. Avaliku korra ohu hinnangut peab vastustaja individuaalseks ja proportsionaalseks. Varasem katseaeg ei täitnud eesmärki, sest kaebaja pani selle ajal toime uue tahtliku vägivallakuriteo. Arvestades eri kannatanute vastu toime pandud korduvaid vägivallategusid, ohtlikku käitumist 4 (11)
avalikus kohas, ähvardamist ning sisulise kahetsuse puudumist, kujutab kaebaja vastustaja hinnangul jätkuvalt reaalset ohtu avalikule korrale.
Lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kohaldamine
7.3.Vastustaja peab sundtäidetavat lahkumisettekirjutust ja viieaastast sissesõidukeeldu õiguspäraseks ning proportsionaalseks. Kaebaja väljasaatmine ei ole võimalik enne kriminaalhoolduse lõppemist 27.11.2027 ning väljasaatmise lubatavust hinnatakse uuesti vahetult enne täideviimist. Vastustaja viitab, et kohtupraktikas on peetud avalikku korda ohustavate Ukraina kodanike väljasaatmist võimalikuks ja Ukraina sõja kartust mitte tingimata ülekaalukaks võrreldes riigi huviga kaitsta avalikku korda. Viieaastast sissesõidukeeldu õigustab vastustaja hinnangul kaebajast lähtuv avaliku korra oht ja sellest tulenev ebasoovitavus Schengeni alal. Konkreetse kaasuse raames eraldi päritoluriigi teabe päringut ei tehtud; otsuses kasutati teise menetluse raames kogutud Ukraina julgeolekuolukorra ja riigisisese ümberpaiknemise teavet ning kohtule esitati kaks asjakohast raportit. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, PPA 25.05.2026 otsuse muutmata ja menetluskulud kaebaja enda kanda.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Kaebaja vaidlustab PPA 25.05.2026 otsust1, milles talle ei antud pagulasseisundit ega täiendavat kaitset, tehti sundtäidetav lahkumisettekirjutus Ukrainasse ning kohaldati viieaastast Eesti Vabariiki ja Schengeni alale sissesõidukeeldu.
9.Enne kaebuse lahendamist märgib kohus, et kontrollib PPA 25.05.2026 otsuse õiguspärasust selle andmise ajal kehtinud õiguse alusel, st kuni 12.06.2026 kehtinud VRKS-i alusel. See ei tähenda aga seda, et kohus piirduks üksnes nende kaebaja väidetega, mis esitati haldusmenetluses. Nimelt kehtib rahvusvahelise kaitse asjades põhimõte, mille kohaselt peab kohus tegema rahvusvahelise kaitse vajaduse faktiliste ja õiguslike asjaolude täieliku ning ex nunc hindamise. Seetõttu hindab kohus ka kohtumenetluses esitatud mobilisatsiooni-, südametunnistuse- ja terviseväiteid. Asjaolu, et need väited esitati alles kohtumenetluses või et need muutusid menetluse käigus detailsemaks, ei kõrvalda neid automaatselt, kuid väidete esitamise aeg, järjepidevus ja selgitus muutumise kohta võivad mõjutada nende usaldusväärsust.
10.Kohtu hinnangul tuleb seejuures arvestada ka kaebaja kohtuistungil antud selgitusi rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise põhjuste kohta. Kohtuistungil selgitas kaebaja, et elamisloa pikendamise taotluse esitamist takistasid tema sõnul pikk broneerimisaeg ja vajalike dokumentide puudumine. Kui kohus küsis, miks kaebaja otsustas viis päeva enne elamisloa lõppemist esitada rahvusvahelise kaitse taotluse, mitte elamisloa taotluse, seostas kaebaja oma pöördumist sellega, et ta märkas elamisloa peatset aegumist, otsis sobivat aega, tal puudusid dokumendid ning ta pöördus teenindusse. Sellest ei saa järeldada, et kaebaja vajadus rahvusvahelise kaitse järele on välistatud, kuid kaebaja selgitus on asjakohane taotluse esitamise motiivi ning hiljem kohtumenetluses täpsustunud mobilisatsiooni-, südametunnistuse- ja terviseväidete usaldusväärsuse hindamisel. Uurimispõhimõtte kohaldamine
11.Kaebaja heidab PPA-le ette uurimiskohustuse rikkumist. Kohus sellega ei nõustu. VRKS § 11 lg 2 sätestab rahvusvahelise kaitse taotleja kaasaaitamiskohustuse ning sellest tulenevalt on rahvusvahelise kaitse menetluses uurimiskohustus PPA ja taotleja vahel jagatud. Taotleja peab esitama võimalikult kiiresti tema käsutuses olevad olulised asjaolud ja tõendid, kuid pädev asutus peab temaga koostöös hindama taotluse asjakohaseid elemente ning kasutama ajakohast ja usaldusväärset päritoluriigi teavet. Mida konkreetsem ja tõendatum on väide võimaliku tagakiusu või tõsise ohu kohta, seda põhjalikumalt peab PPA asjaolusid kontrollima. Pelgalt hirm või hüpoteetiline väide ei too kaasa PPA-le kohustust uurida kõiki võimalikke riske.
12.Käesolevas asjas ei toonud kaebaja haldusmenetluses esile selliseid individualiseeritud asjaolusid, mis oleksid kohustanud PPA-d koguma täiendavat eriteavet just tema terviseseisundi, võimaliku mobiliseerimise, alternatiivteenistuse, sõjaväeteenistusest vabastamise või Ukrainas vajaliku ravi tegeliku kättesaadavuse kohta. Kaebaja põhjendas rahvusvahelise kaitse taotlust eeskätt üldise sõjaolukorraga Ukrainas. Kaebaja ei viidanud mobilisatsioonikutsele, sõjaväearvestusele võtmisele, konkreetsele menetlusele sõjaväekohustuse täitmiseks, varasemale süstemaatilisele usulisele või südametunnistusest tulenevale teenistusest keeldumisele ega sellisele ravivajadusele, mille katkemine tooks kaasa tõsise, kiire ja pöördumatu tervisekahjustuse. Seetõttu ei saanud PPA-l olla kohustust omal algatusel kontrollida kõiki abstraktselt võimalikke riske, mis ei tulenenud kaebaja enda esitatud asjaoludest või esitatud tõenditest. Asjaolu, et kaebaja täpsustas oma rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevaid asjaolusid või tõi uusi asjaolusid välja kohtumenetluses, ei muuda PPA 25.05.2026 otsust õigusvastaseks. Kohus hindab neid väiteid ex nunc põhimõttest lähtudes.
13.PPA uurimiskohustuse rikkumist saab hinnata selle järgi, millised asjaolud olid PPA-le otsuse tegemise ajal esitatud või pidid olema mõistlikult tuvastatavad. Kuna kaebaja väited mobilisatsiooni, südametunnistuse ja ravi kohta ei olnud haldusmenetluses sellisel määral konkretiseeritud, ei saa PPA-le ette heita, et ta ei kogunud nende kohta eraldi ja individualiseeritud lisateavet. Pagulasseisundi hindamine
14.Kohus nõustub PPA 25.05.2026 otsuses toodud põhjendustega ning lõppjäreldusega, et kaebajat ei tule tunnustada pagulasena. Kooskõlas VRKS § 165 lg-ga 2 ei pea kohus vajalikuks PPA otsuse põhjendusi selles osas korrata. Vastuseks kaebuse väidetele märgib kohus aga järgmist.
15.VRKS § 4 lg 1 ja selle aluseks oleva direktiivi 2011/95/EL järgi eeldab pagulasseisund põhjendatud kartust tagakiusamise ees rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või teatavasse sotsiaalsesse gruppi kuulumise tõttu. Nõutav on seos tagakiusamise või selle eest kaitse puudumise ja vähemalt ühe nimetatud põhjuse vahel. Üldine sõjahirm, sõjaväeteenistuse ebameeldivus või soov vältida relvakonflikti iseenesest pagulasseisundit ei anna. Direktiivi 2011/95/EL artikli 9 lg 2 punkti e järgi võib tagakiusamisaktiks olla karistuse mõistmine või karistamine sõjaväeteenistusest keeldumise eest konfliktis, kui teenistus hõlmaks artikli 12 lg-s 2 nimetatud kuritegude või tegude toimepanemist. Euroopa Kohus selgitas 19.11.2020 kohtuotsuses, Bundesamt für Migration und Flüchtlinge, C-238/19, et sõjaväeteenistusest keeldumisel põhineva rahvusvahelise kaitse taotluse puhul tuleb hinnata, kas teenistus tooks kaasa vältimatu või vähemalt väga tõenäolise otsese või kaudse osalemise sõjakuritegudes või muudes rahvusvahelise õiguse vastastes tegudes. Kui päritoluriigis puudub tegelikult kättesaadav õiguslik menetlus teenistusest keeldumiseks (nt süümetõrke esitamiseks), ei saa taotlejale ette heita selle võimaluse kasutamata jätmist. Küll aga peab teenistusest keeldumine olema usutav ja individuaalselt tuvastatav ning sellele järgnev karistus või tagakiusamine seotud mõne Genfi konventsiooni kohase kaitstava tunnusega (nt omistatud poliitilise arvamusega). 6 (11)
16.Kaebaja hirm mobilisatsiooni ees on hüpoteetiline ega ole seotud objektiivsete asjaoludega. Kaebajaga rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses toimunud intervjuu protokollist 2 ja esitatud kirjalikest seisukohtadest3 ei nähtu, et ta oleks tuginenud saadud mobilisatsioonikutsele, varasemale teenistusele, sõjaväearvestusele, Ukraina ametivõimude konkreetsele huvile või juba alanud menetlusele sõjaväekohustuse täitmiseks. Ka kohtumenetluses esitas kohus kaebajale küsimusi võimaliku mobiliseerimise kohta ning sõjaväeteenistuse läbimise kohta ja selgus, et kaebaja ei ole Ukraina sõjaväes käinud, teda ei ole Ukraina sõjaväes arvele võetud ning ta ei ole saanud ka mobilisatsioonikutset4. Lisaks küsis kohus kaebajalt istungil korduvalt, miks ta arvab, et teda rindele saadetakse, kuid ka nendele küsimustele vastates jäi kaebaja napisõnaliseks ning viitas pigem eeldustele, kui faktilisele olukorrale. Seega põhineb kaebaja kartus eelkõige üldistel oletustel ja tema hinnangul Ukraina sõjaolukorrale. Need asjaolud võivad põhjendada subjektiivset hirmu, kuid ei individualiseeri tagakiusamisriski.
17.Kohtumenetluses väitsid kaebaja ja tema esindaja, et kaebaja usulised ja südametunnistusest tulenevad veendumused välistavad relva kandmise, vägivalla kasutamise ning sõjas osalemise. Need väited on jäänud paljasõnaliseks. Kaebaja ei selgitanud veenvalt, milles tema usuline või südametunnistusest tulenev veendumus seisneb, millal ja kuidas see kujunes, kuidas see on tema senises käitumises avaldunud või miks välistab see just tema puhul sõjaväeteenistuse. Samuti ei esitanud ta selle kohta ühtegi tõendit ega viidanud sellisele järjepidevale varasemale käitumisele, mis kinnitaks püsivat usu- või südametunnistusepõhist vastuseisu vägivallale. Küsimusele, miks ta ei soovi Ukraina eest sõdida, seostas ta vastuse eeskätt tervise ja füüsilise võimekusega. Tervise tõttu teenistust vältida soovimine on mõistetav, kuid see ei ole ilma täiendavate asjaoludeta usu- või südametunnistusepõhine keeldumine pagulasseisundi tähenduses.
18.Samuti ei ole kaebaja esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et tema võimalik sõjaväeteenistus tooks vältimatult või väga tõenäoliselt kaasa osalemise direktiivi 2011/95/EL artikli 12 lg-s 2 nimetatud kuritegudes. Selliseid asjaolusid ei nähtu ka päritoluriigi infost. Relvakonflikti olemasolu ja abstraktne võimalus sattuda teenistusse ei täida artikli 9 lg 2 punkti e tingimusi.
19.Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kaebaja ei ole näidanud individuaalset ja põhjendatud tagakiusamiskartust ega seost võimaliku tagakiusamise ja rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise vahel. PPA keeldumine kaebaja pagulasena tunnustamisest oli õiguspärane. Täiendava kaitse vajaduse hindamine
20.Täiendava kaitse andmise aluseks on tõsine oht (VRKS § 4 lg 3). VRKS § 4 lg 3 punkti 3 ja direktiivi 2011/95/EL artikli 15 punkti c järgi võib tõsiseks kahjuks olla tsiviilisiku elu või isikupuutumatust ähvardav tõsine ja individuaalne oht, mis tuleneb juhuslikust vägivallast rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti puhul. Euroopa Kohtu 17.02.2009 kohtuotsus, Elgafaji, C-465/07, järgi ei pea taotleja tõendama, et teda ohustataks just tema isiklike asjaolude tõttu, kui juhusliku vägivalla tase asjaomases piirkonnas on erakordselt kõrge.
21.Vaidlust ei ole, et PPA asus 25.05.2026 otsuse punktis 5.2 seisukohale, et Ukrainas käib rahvusvaheline relvakonflikt, mis võib tsiviilisikuid tõsisesse ohtu seada (ehk eeldused täiendava kaitse jaoks võiksid üldiselt olla olemas). Seega ei hinda kohus täiendavalt, kas VRKS § 4 lg 3 kohaldamise eeldus – oht sattuda tõsisesse ohtu – on täidetud. Tõsise ohu
Dtl 155–160. Dtl 166–169.
Dtl 467.
7 (11)
olemasolu ei tähenda aga seda, et kaebajat tuleb tunnustada täiendava kaitse saajana. Nimelt sätestab VRKS § 4 lg 3, et täiendava kaitse saajaks saab lugeda sellise isiku, kelle suhtes ei esine täiendava kaitse andmist välistavaid asjaolusid. Täiendava kaitse andmist välistavad asjaolud on toodud VRKS § 22 lg-s 3.
22.Praegusel juhul asus PPA seisukohale, et kaebajat ei saa tunnustada täiendava kaitse
saajana, kuna esineb VRKS § 22 lg 3 punktis 45 sätestatud alus. Kohus nõustub PPA 25.05.2026 otsuses toodud seisukohaga, seda siinkohal täiendavalt kordamata (HKMS § 165 lg 2).
23.VRKS § 22 lg 3 punkt 4 sätestab, et välismaalast ei tunnustata täiendava kaitse saajana, kui
on põhjendatud alus arvata, et ta võib ohustada avalikku korda või riigi julgeolekut. Viidatud aluse sisustamisel lähtus PPA sellest, et kaebaja on toime pannud korduvalt vägivallategusid: Harju Maakohtu 22.04.2025 kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuses6 tunnistati kaebaja süüdi avaliku korra raskes rikkumises vägivallaga (KarS § 263 lg 1 punkt 1) ja korduvas kehalises väärkohtlemises (KarS § 121 lg 2 punkt 3). Episoodid hõlmasid kivide ja süütepudelite viskamist sõiduki ja isiku suunas ning valu tekitamist; Harju Maakohtu 27.11.2025 kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuses7 tunnistati kaebaja süüdi korduvas kehalises väärkohtlemises (KarS § 121 lg 2 punkt 3) ja ähvardamises tapmisega/tervisekahjustusega (KarS § 120 lg 1). Kaeba lõi kannatanule näo/pea piirkonda, otsene ähvardus. Ühes episoodis oli kannatanuks alaealine. Lisaks hindas PPA kaebaja retsidiivsusriski eeskätt tema varasemate vägivallategude mustri põhjal ning leidis, et kuna uued kuriteod pandi toime hoolimata varasemast karistusest ja katseajast, ei avaldanud karistus heidutavat mõju ning kordusrisk püsib. Täiendavalt leidis PPA, et retsidiivsusriskile viitab ka see, et ühes episoodis oli kannatanuks alaealine, mis laiendab ohupiirkonda haavatavatele isikutele. Samuti märkis PPA 25.05.2026 otsuses, et 16.07.2025 vestlusel ei ilmutanud kaebaja siirast kahetsust ning vastustest kumas tegude ja tagajärgede pisendamine ning süü nihutamine provokatsioonile või “mänguolukorrale”. See viitab, et kaebaja ei teadvusta oma käitumise õigusvastasust ega kahjulikkust, mis omakorda suurendab ühiskonnaohtlikkust ja soodustab retsidiivsust.
24.VRKS § 22 lg 3 punktis 4 ja direktiivi 2011/95/EL artikli 17 lg 1 punktis d sätestatud avaliku korra või julgeoleku välistamisalust ei saa kohaldada automaatselt iga süüdimõistmise korral. Vaja on individuaalset hinnangut sellele, kas isiku enda käitumine kujutab hindamise ajal tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu mõnele ühiskonna põhihuvile. Hinnang peab olema ajakohane ja tulevikku suunatud. Arvestada tuleb muu hulgas kuritegude laadi, raskust ja asjaolusid, kannatanutele tekitatud kahju, korduvust, toimepanemisest möödunud aega, varasemate mõjutusvahendite toimet, karistuse täitmist, kriminaalhoolduse käiku, hilisemat käitumist, uusi rikkumisi ning isiku hoiakuid.
25.Kohtu hinnangul on PPA individuaalse hindamise kohustuse täitnud ning kohus nõustub PPA hinnanguga, et kaebaja korduvad süüteod teod on kahjustanud avalikku korda ja ühiskonna turva- ning õigustunnet ning kaebaja käitumine kujutab tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu ühiskonna põhihuvidele. Nagu Harju Maakohtu otsustest nähtub, siis on kaebaja Eestis korduvalt süüdi mõistetud vägivallaga seotud kuritegudes. Määrav ei ole süüdimõistmiste arv eraldivõetuna, vaid see, et hilisemad vägivallateod pandi toime pärast varasemat süüdimõistmist ning kohtuotsusega määratud katseaja jooksul. See näitab, et varasem riiklik reaktsioon ei hoidnud kaebajat uue vägivallaga seotud õigusrikkumise toimepanemisest. Kaitstav ühiskondlik
PPA otsuse resolutsioonis on märgitud VRKS § 22 lg 3 punkt 4 , kuid otsuses esineb ka kohti, kus on märgitud VRKS § 22 lg 2 punkt 4.
Dtl 373–375.
Dtl 368–372.
8 (11)
põhihuvi on teiste inimeste elu, tervis ja kehaline puutumatus ning sõltuvalt kohtuotsustes tuvastatust ka vara turvalisus.
26.Kohus ei nõustu väitega, et kriminaalhoolduse kohaldamine või kriminaalhoolduskohustuste täitmine välistaks iseenesest järelduse ohu olemasolu kohta. Asjaolu, et kriminaalkohus võimaldas kaebajal karistust kanda vabaduses ning allutas ta kriminaalhooldusele, näitab üksnes seda, et karistuse eesmärke peeti võimalikuks saavutada ilma vangistust täitmisele pööramata. Sellest ei tulene siiski, et kaebaja ei võiks enam kujutada ohtu avalikule korrale või ühiskonna põhihuvidele. Ka PPA arvestas 25.05.2026 otsuses neid asjaolusid. Kriminaalkohtu hinnang karistuse täitmise viisile ja rahvusvahelise kaitse menetluses antav hinnang tulevasele ohule teenivad erinevaid eesmärke ning seetõttu ei määra esimene automaatselt teise tulemust.
27.Kohus möönab, et pärast viimase kohtuotsuse tegemist ja kontrollinõuete kehtestamist ei ole kaebaja uusi kuritegusid toime pannud, kuid see ei välista tuleviku riski. Uute rikkumiste puudumise kaalu vähendab see, kui rikkumisvaba aeg on olnud lühike või möödunud intensiivse kriminaalhoolduse tingimustes. Seejuures tuleb tähele panna, et ka kohtuistungil vaidlustas kaebaja jõustunud otsustes tuvastatud vägivallategude toimepanemise sisulise kirjelduse. Kuigi kohus möönab, et kaebajal on õigus kaitsta oma seisukohta, siis on mõlemad kohtuotsused tehtud kokkuleppemenetluses ehk kaebaja on teadlikult ja vabatahtlikult nõustunud süüdistuse sisu ja kuriteo kvalifikatsiooniga ning selle alusel on tema suhtes jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, millega on tema süü ja teokoosseisule vastav tegu lõplikult tuvastatud. Kohus nõustub PPA-ga, et vastutuse eitamine, koos kuritegude korduvuse ja muude riskiteguritega näitab, et kaebaja ei ole mõistnud oma käitumise õigusvastasust, mistõttu ei saa välistada avaliku korra rikkumisi tulevikus. Seega arvestades jõustunud kohtuotsustes tuvastatud vägivalla iseloomu, uue vägivallateo toimepanemist pärast varasemat süüdimõistmist, varasema mõjutusvahendi ebapiisavat preventiivset mõju, tegude ajalist lähedust ning kohtuistungil ilmnenud vähest kriitilist hoiakut oli PPA-l alus järeldada, et kaebaja isiklikust käitumisest lähtuv oht teiste inimeste kehalisele puutumatusele oli otsuse tegemise ajal tõeline, vahetu ja piisavalt tõsine. Kriminaalhoolduskohustuste täitmine ja uute teadaolevate rikkumiste puudumine ei kaalu käesoleva asja asjaoludel seda järeldust üles.
28.Eelnevast tulenevalt on PPA õiguspäraselt tuvastanud täiendava kaitse välistamisaluse.
29.Välistamisaluse kohaldamine ei kõrvalda aga riigi absoluutset kohustust hoiduda kaebaja saatmisest kohta, kus teda ähvardaks EIÕK artikli 3 või harta artikli 4 vastane kohtlemine. Küll aga väärib märkimist, et PPA kohtule esitatud päritoluriigi infost8 nähtub, et Ukrainas toimib jätkuvalt vähemalt osa riigisiseste ümberasujate abimeetmetest. Kohus ei tee sellest järeldust, et kaebajale oleks Ukrainasse naastes tagatud konkreetne eluase või ravi, kuid see teave on oluline tagasisaatmise võimaluste hindamisel. Kaebaja väited seoses tervisega
30.Kaebaja on esitanud vastuväiteid PPA 25.05.2026 otsusele ka seoses sellega, mis puudutab tema tervislikku seisundit. Seoses sellega märgib kohus, et mitte igasugune ravi või selle puudumine väljaspool koduriiki ei ole aluseks täiendava kaitse andmisele või väljasaatmise välistamiseks. Kohtu hinnangul võib kolmanda riigi tervishoiusüsteemi puudulikkusest tulenev oht anda täiendava kaitse direktiivi artikli 15 punkti b alusel üldjuhul vaid siis, kui tõsine kahju tuleneb rahvusvahelise kaitse õiguses tunnustatud kahju põhjustaja tahtlikust tegevusest, näiteks ravi tahtlikust äravõtmisest. Pelk erinevus Eesti ja Ukraina ravi kvaliteedis või kättesaadavuses ei ole iseenesest täiendava kaitse alus.
Dtl 366–367.
9 (11)
31.Kohtule ei nähtu, et kaebaja tervislik seisund välistaks tema tagasisaatmise Ukrainasse või oleks vastuolus EIÕK artikliga 3 või harta artiklitega 4 ja 19 lg-ga 2. Kaebaja ei ole esitanud arsti hinnangut, et ravi katkestamine või Ukrainas jätkamine põhjustaks tõsise, kiire ja pöördumatu halvenemise, intensiivsed kannatused või eluea olulise lühenemise. Samuti ei nähtu esitatud teabest, et 01.10.2026 ortopeedi vastuvõtt oleks vältimatu erakorraline ravi, mida ei saaks ajaliselt või ravikorralduslikult kohandada. Planeeritud vastuvõtu olemasolu kinnitab ravi jätkumist, kuid ei tõenda iseenesest tõsist ohtu või väljasaatmistakistust. Seejuures tuleb tähele panna, et kaebajal on õigus Eestis viibida kuni 27.11.2027 ning seda enda ravi planeerimisel arvestada.
32.Kohtuistungil põhjendas kaebaja Ukrainas ravi kättesaamatust peamiselt sellega, et tal puudub seal perearst. See on eluline paratamatus, mida on aga võimalik Ukrainasse naastes muuta. See ei tähenda, et ravi oleks kättesaamatu. Lisaks märgib kohus, et kaebaja vastustest kohtuistungil võis järeldada, et ta ei ole kontrollinud, kas talle määratud ravimid, füsioteraapia või ortopeediline ja kardioloogiline abi on tema sihtpiirkonnas kättesaadavad või mitte. Kaebaja üksnes oletab, et see nii ei ole.
33.Täiendavalt märgib kohus ka seda, et kuigi kaebajal tuvastati Eestis osaline töövõime, siis on ta veevärgilukksepp. Ehkki praegusel juhul ei asu kohus hindama, kas ja mis põhjusel kaebajal osaline töövõime tuvastati, siis on kaebaja tegelik töövõime asjakohane tema üldise toimetuleku hindamisel. Kohtule ei nähtu, et kaebaja tervislik seisund oleks selline, et selle alusel võiks väita, et kaebaja on sedavõrd raskelt haige, et tema tervis halveneks Ukrainas sobiva ravi puudumise või tegeliku kättesaamatuse tõttu tõsiselt, kiiresti ja pöördumatult, põhjustades intensiivseid kannatusi või eluea olulist lühenemist. Lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse hindamine
34.Kohus nõustub PPA 25.05.2026 otsusega, millega kaebajale tehti lahkumisettekirjutus, mis kuulub täitmisele tema seadusliku viibimisaluse lõppemise korral. Arvestades Harju Maakohtu 27.11.2025 otsust, siis on kaebajal õigus Eestis viibida VMS § 43 lg 1 punkti 5 alusel kuni 27.11.2027. Kohtule ei nähtu selliseid asjaolusid, mis lahkumisettekirjutuse tegemist oleks välistanud. Kaebaja (endine) abikaasa ei ela Eestis vaid Venemaal, kaebajal ei ole alaealisi lapsi või pereelu Eestis, mis kaaluks üles riigi huvi saata kaebaja Eestist välja.
35.Lahkumisettekirjutus ei too praeguses olukorras kaasa kaebaja vahetut väljasaatmist ega takista tal kuni seadusliku viibimisaluse lõppemiseni Eestis viibida ja Harju Maakohtu kriminaalasjas tehtud kohtuotsustest tulenevaid kriminaalhooldus-, üldkasuliku töö ja muid kohustusi täita. Seetõttu ei saa nõustuda kaebaja väitega, et lahkumisettekirjutus muudaks kriminaalkohtu otsuste täitmise juba praegu faktiliselt võimatuks. Väljasaatmise tegelik lubatavus, sealhulgas kaebaja terviseseisund, ravi jätkumine, Ukraina julgeolekuolukord ja võimalikud mittetagasisaatmise põhimõttest tulenevad takistused, tuleb vajaduse korral uuesti hinnata ajal, mil lahkumiskohustuse täitmine muutub tegelikult aktuaalseks. Sissesõidukeelu õiguspärasuse hindamine
36.Ka sissesõidukeelu kehtestamine kaebajale oli õiguspärane. Kuna kaebajale tehti sundtäidetav lahkumisettekirjutus vabatahtliku lahkumise tähtaega määramata ning PPA pidas teda avaliku korra ohuks, oli sissesõidukeelu kohaldamiseks seaduslik alus. Kohus ei pea vajalikuks PPA 25.05.2026 otsuse põhjendusi tervikuna korrata, kuid märgib vastuseks kaebuse väidetele, et sissesõidukeelu eesmärk on vältida olukorda, kus avalikku korda ohustav isik saaks pärast lahkumiskohustuse täitmist kohe uuesti Eestisse või Schengeni alale naasta. See eesmärk on kaebaja senist käitumist arvestades kaalukas. Kaebaja on korduvalt toime pannud 10 (11)
vägivallategusid ning uus tegu pandi toime pärast varasemat süüdimõistmist ja katseajal, mis näitab, et varasemad mõjutusvahendid ei olnud piisavad uue õigusrikkumise ärahoidmiseks. Sellest nähtuv korduvusriski ja ohu tõsidus õigustab ka sissesõidukeelu kestust. Kohus ei tuvastanud kaebajal Eestis ega mujal Schengeni alal selliseid perekondlikke, majanduslikke või muid kaalukaid sidemeid, mis kaaluksid avaliku korra kaitse vajaduse üles. Kaebaja perekonnaliikmed elavad väljaspool Eestit ning tal ei ole Eestis alaealisi lapsi ega muud kaitstavat pereelu, mille tõttu viieaastane keeld oleks ilmselgelt ülemäärane. Lühem sissesõidukeeld või keelu kohaldamata jätmine ei tagaks avaliku korra kaitset samaväärselt, sest see ei arvestaks piisavalt kaebaja senisest käitumisest nähtuvat korduvust, varasemate mõjutusvahendite ebapiisavat mõju ega riigi huvi kaitsta teiste inimeste elu, tervist ja kehalist puutumatust. Seetõttu ei ole viieaastane sissesõidukeeld käesoleva asja asjaoludel ebaproportsionaalne.
37.Eelnevast tulenevalt jääb kaebus tervikuna rahuldamata. Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused
38.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jääksid üldreegli järgi menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud, mistõttu tema võimalikud kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 neljas lause). Kaebajale on aga antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud (Tallinna Halduskohtu 25.06.2026 määrus asjas nr 3-26-1792). Seetõttu jäävad riigi õigusabi kulud HKMS § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Muus osas jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
39.Kohus asendab omal algatusel kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nime tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3). Kohtu hinnangul ei ole otsuses muid andmeid, mis võimaldaks kaebajat üheselt tuvastada. Kui menetlusosaline leiab, et esineb vajadus otsuse täiendavaks varjamiseks (nt HKMS § 175 lg-te 4 või 5 alusel), tuleb seda kohtult aegsasti enne võimalikku jõustumist ja avaldamist taotleda.
40.Kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse jättis kohus esialgse õiguskaitse vajaduse puudumisele viidates läbivaatamata 09.07.2026 määrusega.
(allkirjastatud digitaalselt)
11 (11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.