Politsei- ja Piirivalveameti taotlus saada luba F.R kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks
Menetlusosalised
Taotluse esitaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ege-Lii Luik Puudutatud isik F.R, esindaja Janus Paurman
Asja läbivaatamise viis
Lihtmenetluses, kohtuistungil
oktoobril
kinnisel
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti taotlus. Anda luba pidada F.R (sündinud xx.xx.xxxx) kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, aga mitte kauem kui neljaks kuuks, s.o kuni 3. veebruarini 2027 (kaasa arvatud).
2.Määruse avaldamise korral asendada puudutatud isiku nimi ja sünniaeg tähemärkidega. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, § 204).
Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) kontrollis Kameruni Vabariigi kodanikku F.R 2. oktoobril 2026 kell 09.49 Tallinnas aadressil Uus-Sadama 24. Isik esitas kaks kehtetut Kameruni passi ning selgitas, et saabus Schengeni alale 7. septembril 2026 Itaalia kaudu kolmanda passiga, mida tal enam kaasas ei olnud. Tema asjade hulgast leiti Itaalia ühekordse viisa nr ITA046433294 pilt; viisa kehtis 24. augustist kuni 23. septembrini 2026. Isikul oli kaasas ka kaks kehtetut Türgi elamisluba. PPA tuvastas, et isik viibis Schengeni alal kaheksa päeva ebaseaduslikult, pidas ta väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 6 13 lg 1 ja § 23 lg 1, lg 2 p-de 1, 2, 6 ja 7 alusel kuni 48 tunniks kinni ning toimetas kinnipidamis keskusesse. Isik avaldas 2. oktoobril 2026 kell 11.06 soovi taotleda Eestis rahvusvahelist
kaitset ning tema kinnipidamine vormistati ümber VRKS § 65 lg 2 p-de 1, 2, 5 ja 6 alusel. Isik tuvastati tema ütluste ja passi nr YYY fotode alusel.
2.PPA esitas 2. oktoobril 2026 taotluse saada luba F.R kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni neljaks kuuks. PPA taotluse põhjendused on järgmised.
2.1.PPA hinnangul esinevad VRKS § 65 lg 2 p-des 2, 5 ja 7 sätestatud kinnipidamise alused. Isiku kinnipidamine on vajalik rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamiseks, väljasaatmise vältimiseks esitatud taotluse tõttu ning tema üleandmiseks määruse (EL) 2024/1351 artiklis 44 sätestatud alusel ja korras. Isik sisenes Schengeni alale Itaalia Vabariigi kaudu Itaalia viisa alusel ning PPA teeb Itaaliale vastuvõtmispalve või tagasivõtmisteate.
2.2.PPA hinnangul esineb VSS § 68 p 6 tähenduses põgenemise oht. Isik sisenes 7. septembril 2026 Itaalia viisa alusel Schengeni alale ning liikus marsruudil Itaalia– Prantsusmaa–Belgia–Saksamaa–Poola–Leedu–Läti–Eesti. Ta ei taotlenud rahvusvahelist kaitset neis riikides, vaid soovis minna enda sõnul turismi eesmärgil Soome ja esitas Eestis rahvusvahelise kaitse taotlemise soovi pärast kinnipidamist. PPA hinnangul ei taga VRKS § 67 lg 2 p-des 1–2 sätestatud alternatiivid ega VRKS § 60 lg-tes 1–2 sätestatud liikumisvabaduse piirangud isiku kättesaadavust. Neljakuuline kinnipidamine on PPA hinnangul vajalik rahvusvahelise kaitse taotluse lahendamiseks vajalike asjaolude väljaselgitamiseks ning võimaliku Itaaliale üleandmise tagamiseks.
3.Istungil ei esitanud puudutatud isik kinnipidamisele vastuväiteid. PPA täpsustas, et kuigi kogemused uue rändepaketi kontekstis puuduvad, siis varem on olnud isikute Itaaliasse tagasisaatmisega probleeme, kuna Itaalia ei võta neid vastu. Seetõttu on taotletud ka neljakuist kinnipidamist.
KOHTU PÕHJENDUSED
4.VRKS § 66 lg 2 alusel võib halduskohus anda PPA-le loa pidada rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni kuni neli kuud VRKS § 65 lg-s 2 sätestatud juhtudel (vt ka VRKS § 66 lg 1). Kinnipidamine on lubatud, kui leebemaid alternatiive pole võimalik tulemuslikult kohaldada (VRKS § 65 lg 1).
5.VRKS § 65 lg 2 p 2 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada taotluse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui esineb põgenemise oht. VRKS § 65 lg 2 p 5 alusel võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada, kui ta on väljasõidukohustuse menetluses kinni peetud ning on põhjendatud alus arvata, et ta on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes väljasõidukohustuse edasilükkamiseks või täideviimise takistamiseks. Rahvusvahelise kaitse taotlejat võib kinni pidada tema üleandmiseks määruse (EL) 2024/1351 art-s 44 sätestatud alusel ja korras (VRKS § 65 lg 2 p 7). Kinnipidamise üheks eelduseks on nii p 2 kui ka p 7 alusel põgenemisohu esinemine. Põgenemisohuna käsitatakse seda, kui esineb mõni VSS §-s 6 8 nimetatud asjaolu, arvestades Euroopa Liidu ühtse rahvusvahelise kaitse õiguses sätestatud menetluse erisusi (VRKS § 65 lg 3 p 1).
6.Kinnipidamiseks loa saamise taotluses esitatavate andmete ja tõendite loetelu on kehtestatud siseministri 29. mai 2026. a määrusega nr 21 „Kinnipidamiseks loa saamise taotluses esitatavate andmete ja tõendite loetelu“. PPA esitatud taotlus vastab määruses toodud nõuetele (§ 2 lg 4).
7.Kohus leiab, et praegusel juhul on kinnipidamine võimalik kõigil kolmel PPA viidatud alusel ning menetluse praeguses etapis võib nendele alustele tugineda üheaegselt.
8.PPA kavatseb esmajärjekorras läbi viia isiku Itaalia Vabariigile üleandmise menetluse. Taotlusest nähtub, et isik sisenes Schengeni alale Itaalia Vabariigi kaudu Itaalia ühekordse viisa alusel. PPA hinnangul vastutab seetõttu rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest Itaalia Vabariik ning PPA esitab Itaaliale määruse (EL) 2024/1351 art 29 lg 4 või art 33 lg 1 koostoimes art 45 lg-ga 1 vastuvõtmispalve või tagasivõtmisteate. Kohus nõustub, et määruse (EL) 2024/1351 art 29 lg-te 4 ja 2 alusel vastutab puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest praegusel juhul eeldatavasti Itaalia.
9.VRKS § 65 lg 2 p 7 kohaldamine ei eelda, et vastuvõtmispalve või tagasivõtmisteade oleks juba esitatud või vastutav liikmesriik lõplikult kindlaks määratud. Määruse (EL) 2024/1351 art 38 lg 1 järgi algatatakse vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise menetlus viivitamata. Määruse art 45 lg-st 1 tuleneb sõnaselgelt, et art 44 alusel kinnipidamine võib eelneda vastuvõtmispalve või tagasivõtmisteate esitamisele. Seega võib VRKS § 65 lg 2 p 7 kohaldada ka ajal, mil vastutuse kindlaksmääramiseks vajalikud toimingud veel kestavad.
10.Taotluses esitatud andmete põhjal on tõenäoline, et Eesti ei vastuta puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest ning vastutav liikmesriik on Itaalia Vabariik. PPA esitab Itaalia Vabariigile vastuvõtmispalve või tagasivõtmisteate ning jaatava vastuse korral alustab isiku üleandmist. Määruse (EL) 2024/1351 art 45 kohaselt on vastuvõtmispalve või tagasivõtmisteate esitamiseks aega kuni kaks nädalat. Kui üleandmine osutub võimalikuks, ei tule Eestil puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotlust sisuliselt lahendada. Kui Itaalia Vabariik keeldub isikut vastu või tagasi võtmast, tuleb rahvusvahelise kaitse taotlus lahendada Eestis. Seetõttu on VRKS § 65 lg 2 p-des 2 ja 7 sätestatud kinnipidamise alused asjakohased.
11.PPA on lisaks tuginenud VRKS § 65 lg 2 p-le 5, leides, et isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse väljasaatmise vältimiseks. Ka viimast on PPA kohtu hinnangul veenvalt põhjendanud, arvestades asjaolusid, et isik väitis esialgu end reisivat turismi eesmärgil, oli läbinud juba mitmeid Euroopa Liidu riike ilma rahvusvahelist kaitset taotlemata ning ka Eestis esitas rahvusvahelise kaitse taotluse alles pärast kinnipidamiskeskusesse viimist. Ka direktiivi (EL) 2024/1346 art 10 lg 4 p-s e on peamise sellele eesmärgile viitava tingimusena esile toodud see, kui taotlejal on juba olnud võimalus saada juurdepääs rahvusvahelise kaitse menetlusele. Sama on kinnitanud Riigikohus (vt nt määrus nr 3-24-951/80, p 15).
12.Kui leiab kinnitust, et rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutab teine liikmesriik, ning see liikmesriik nõustub isiku vastu või tagasi võtma, on tegemist samas asjas kohtulikult hinnatud üleandmismenetluse järgmise etapiga, mitte uue kinnipidamise eesmärgiga. VRKS § 65 lg 2 p 7 alusel kinnipidamisel tuleb üleandmismenetluses järgida määruse (EL) 2024/1351 art-s 45 sätestatud tähtaegu. Kui Itaalia Vabariik peaks vastama eitavalt või tekib probleeme isiku üleandmisel, jätkab PPA puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse menetlust Eestis, arvestades selleks sätestatud tähtaegu (vt määruse (EL) 2024/1348 art 35).
13.Kohtu hinnangul ei saa neljakuulist kinnipidamistähtaega pidada eeltoodut arvestades ebaproportsionaalselt pikaks. PPA esialgne plaan on isik üle anda Itaalia Vabariigile. Määruse (EL) 2024/1351 art 45 lg 1 kohaselt tuleb vastuvõtmispalve esitada hiljemalt kahe nädala jooksul ning sellele tuleb vastata hiljemalt ühe nädala jooksul (art 45 lg 2). Üleandmise korraldamine ja võimalik vaidlustamine võivad menetlust pikendada. Kui üleandmine ei õnnestu, sh arvestades Itaaliale üleandmisega varem esinenud probleeme, peab Eesti asuma ise menetlema puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotlust ning välja selgitama taotluse
aluseks olevad asjaolud. Seetõttu võib neljakuuline kinnipidamine olla vajalik nii üleandmismenetluse kui ka rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemise eesmärgil.
14.Minimaalselt menetlustoiminguteks vajalikust pikema kinnipidamistähtaja määramise lubatavust on kinnitanud Tallinna Ringkonnakohus 1. oktoobri 2026. a määruses asjas nr 3-26-2725 (p-d 11–12). Ringkonnakohus selgitas, et halduskohtu antud loa kehtivusaja jooksul ei ole kinnipidamine automaatselt alati seaduslik, vaid määratud tähtaeg tähistab hiliseimat aega, millal tuleb kinnipidamise seaduslikkust uuesti hinnata. Halduskohus otsustab juhtumi asjaoludest lähtudes, kui pika aja järel on uus kontroll vajalik. Praegusel juhul ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, mis annaks põhjust arvata, et kinnipidamine muutub juba enne PPA taotletud nelja kuu möödumist õigusvastaseks.
15.PPA põhjendab põgenemisohtu sellega, et isiku hoiak, senine käitumine ja tema antud selgitused annavad alust järeldada, et ta ei pruugi talle tulevikus tekkivat väljasõidukohustust täita (vt VSS § 68 p 6).
15.1.Isik sisenes 7. septembril 2026 Itaalia viisa alusel Schengeni alale ning liikus marsruudil Itaalia–Prantsusmaa–Belgia–Saksamaa–Poola–Leedu–Läti–Eesti. Kontrollimisel esitas ta kaks kehtetut Kameruni passi ja tema asjade hulgast leiti Itaalia viisa pilt ning kaks kehtetut Türgi elamisluba. Isik ütles esmalt, et soovib minna turistina Soome, kuid avaldas rahvusvahelise kaitse taotlemise soovi pärast kinnipidamiskeskusesse toimetamist. Ta ei taotlenud rahvusvahelist kaitset teistes läbitud liikmesriikides ning selgitas, et tema soov oli seda teha Soomes.
15.2.Kohus nõustub PPA järeldusega, et isiku kehtivate reisidokumentideta liikumine läbi mitme liikmesriigi, viibimisaja ületamine, rahvusvahelise kaitse taotlemata jätmine läbitud liikmesriikides ning väljendatud soov minna Soome annavad kogumis aluse pidada põgenemisohtu reaalseks. Isiku senine eesmärgipärane liikumine ja tema antud selgitused viitavad sellele, et ta võib vabaduses viibides püüda Itaaliale üleandmisest kõrvale hoiduda ega pruugi olla ametiasutustele kättesaadav.
16.VRKS § 67 lg 1 kohaselt võib PPA kohaldada kinnipidamise asemel leebemaid meetmeid: elamist kindlaksmääratud kohas, PPA-s registreerimas käimist või dokumendi hoiule andmist (vt VRKS § 67 lg 2 ja § 60 lg 1 koostoimes). Isikul ei ole taotluse kohaselt liikmesriigi territooriumil perekonnaliikmeid. Arvestades ühtlasi kehtivate dokumentide ja piisavate rahaliste vahendite puudumist, isiku vähest seotust Eestiga, varasemat liikumist läbi mitme liikmesriigi ning soovi minna Soome, ei ole praeguses menetlusetapis piisavalt alust eeldada, et leebemad järelevalvemeetmed tagaksid isiku kättesaadavuse PPA-le.
17.Kinnipidamiskeskuses on puudutatud isikule tagatud vajalikud vastuvõtutingimused, sealhulgas meditsiinilise abi kättesaadavus ja vajaduse korral psühholoogiline abi. Taotluse kohaselt ei kurda isik oma tervise üle, tal puuduvad erivajadused ning PPA-le teadaolevalt ei esine tal sellist meditsiinilist seisundit, mis välistaks tema kinnipidamise kinnipidamiskeskuses. Kohtu hinnangul ei ole isiku kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine kuni neljaks kuuks ebaproportsionaalne meede, arvestades eesmärke.
18.Eeltoodust lähtuvalt rahuldab kohus PPA taotluse ning annab loa puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui neljaks kuuks (3. veebruarini 2027 (k.a)).
19.PPA-l on kohustus isik viivitamata kinnipidamiskeskusest vabastada, kui kinnipidamise alused ära langevad (VRKS § 71 lg 1). VRKS § 65 lg 2 p 7 alusel, s.o isiku teisele riigile üleandmiseks kinnipidamisel, tuleb kinnipidamise aluse äralangemist hinnata määruse (EL) 2024/1351 art-st 44 tulenevate tähtaegade põhjal. Määruse (EL) 2024/1351 art 45 lg 4 järgi tuleb isik vabastada muu hulgas juhul, kui üleandev liikmesriik ei pea kinni
vastuvõtmispalve esitamise tähtaegadest, ei tee art 42 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul üleandmisotsust või kui üleandmine ei toimu art 45 lg-s 3 nimetatud viienädalase tähtaja jooksul. Kuna isiku kinnipidamiseks on luba antud ka VRKS § 65 lg 2 p-de 2 ja 5 alusel, tuleb isik vabastada siis, kui langevad ära kõik viidatud kinnipidamise alused.
Kohus tõlgib määruse isikule masintõlkeprogrammiga inglise keelde.
21.Määruse avaldamise korral tuleb puudutatud isiku nimi ja sünniaeg asendada tähemärkidega (HKMS § 175 lg 5, VRKS § 9 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.