28. september 2026 (täiendatud kirjeldava ja põhjendava osaga 1. oktoobril 2026)
Kohtunik
Ene Andresen
Kohtuasi
Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X’i kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks
Menetlusosalised
Taotleja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Mark Pilin Isik, kelle suhtes taotletakse loa andmist (puudutatud isik) – X, esindaja Janus Paurman
Asja läbivaatamise vorm
Lihtmenetlus, kohtuistung 28. septembril 2026 Tartus
RESOLUTSIOON
Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti taotlus osaliselt. Anda Politsei- ja Piirivalveametile luba X’i kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks, s.o 28. novembrini 2026 (kaasa arvatud).
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul käesoleva määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5 ja § 204 lg 1). Määrus toimetatakse kohe kätte Politsei- ja Piirivalveametile ja puudutatud isiku esindajale. Pärast määruse araabia keelde tõlkimist toimetatakse määrus koos tõlkega kätte puudutatud isikule.
Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 26. septembril 2026 Jõgeva raudteejaamas kinni kolm isikut, kes olid rongiga teel Valgast Tallinnasse. Üks neist oli X. Tal ei olnud kaasas reisidokumenti ega muud isikut tõendavat dokumenti. PPA pidas X’i samal päeval kl 16:18 kinni väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) alusel. Pärast seda, kui isik avaldas
26.septembril 2026 soovi taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset, pidas PPA ta samal päeval kl 16:37 kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 65 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel.
3-26-3042
2.PPA Lõuna prefektuur esitas 27. septembril 2026 Tartu Halduskohtule taotluse saada VRKS § 65 lg 2 p-de 1, 2 ja 7 alusel luba X’i kinnipidamiseks ja tema PPA kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni neljaks kuuks. Taotluses on esitatud järgmised asjaolud ja põhjendused.
2.1.X on enda väitel Y kodanik. Ta selgitas PPA-le, et tema reisiteekond oli Alžeeria– Venemaa–Valgevene–Läti–Eesti.
2.2.X esitas PPA-le 26. septembril 2026 soovi taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset, kuid PPA ei ole veel taotlust vastu võtnud. Ta sisenes Schengeni alale Valgevenest Läti Vabariigi kaudu. PPA käsitab Lätit X’i rahvusvahelise kaitse taotluse eest vastutava liikmesriigina vastavalt EL määruse 2024/1351 art 31 lg-le 1 ning teeb tagasivõtutaotluse tema üleandmiseks Läti Vabariigile. Isiku kinnipidamine on vajalik selleks, et tagada tema üleandmine Läti Vabariigile.
2.3.PPA hinnangul esineb isiku osas põgenemisoht VSS § 6 8 p-des 3 ja 6 nimetatud asjaolude tõttu: PPA-l on kahtlus tema isikusamasuses ning PPA järeldab isiku hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi väljasõidukohustust täita. Isik saabus Schengeni alale ja Eestisse ebaseaduslikult. Ta selgitas, et maksis Valgevenest Lätti ja Eestisse jõudmiseks tundmatule isikule 5000 dollarit. Kuna isik sisenes nii Schengeni alale kui ka Eestisse ebaseaduslikult, näitab see tema suhtumist reeglitesse ja õiguskorda. Isik ei pöördunud Lätis rahvusvahelise kaitse saamiseks sealsete pädevate ametiasutuste poole, vaid jätkas liikumist Eesti suunas. Rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soov tekkis tal alles pärast Eestis kinnipidamist. Ei saa välistada, et taotluse esitamise üheks ajendiks oli soov vältida kinnipidamist ja väljasaatmist. Ta kinnitas PPA-le menetlustoimingute käigus, et soovis liikuda teistesse Euroopa riikidesse. Isiku selgitustest nähtuvalt oli tema tegevus planeeritud: ta andis oma dokumendid vabatahtlikult smugeldajale ning kasutas ebaseaduslikult piiride ületamiseks kõrvaliste isikute abi. Seegi toetab järeldust, et ta on valmis kasutama oma eesmärgi saavutamiseks ebaseaduslikke võimalusi. Lisaks puuduvad tal isikut tõendavad dokumendid. PPA tuvastas ta üksnes tema ütluste alusel. Nii lühikese aja jooksul ei ole PPA-l võimalik isikusamasuses ega isikuandmete õigsuses veenduda.
2.4.Isiku kinnipidamine ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Põgenemisohu tõttu ei ole võimalik kinnipidamise alternatiive kohaldada. PPA-le teadaolevalt ei esine isikul erivajadusi ega meditsiinilist seisukorda, mis takistaks tema kinnipidamiskeskusesse paigutamist.
3.Kohus kuulutas 27. septembri 2026. a määrusega kohtuistungi X’i õiguste kaitseks kinniseks.
4.Kohus rahuldas 28. septembri 2026. a istungil PPA loataotluse osaliselt, vormistas määruse ilma kirjeldava ja põhjendava osata ning kuulutas määruse resolutsiooni suuliselt.
KOHTU SEISUKOHT
5.Kohus täiendab käesoleva määrusega 28. septembri 2026. a määrust kirjeldava ja põhjendava osaga (HKMS § 169 lg 2 ja § 178 lg-d 2 ja 3 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 464 lg 3).
6.PPA taotleb X’i kinnipidamiseks luba VRKS § 65 lg 2 p-de 1, 2 ja 7 alusel.
3-26-3042 Nimetatud alustel võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada järgmistel eesmärkidel: isiku ja tema kodakondsuse tuvastamiseks või kontrollimiseks (VRKS § 65 lg 2 p 1); rahvusvahelise kaitse taotluse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on põgenemise oht (VRKS § 65 lg 2 p 2) ning isiku üleandmiseks EL määruse 2024/1351 artiklis 44 sätestatud alusel ja korras (VRKS § 65 lg 2 p 7).
6.1.Kohtu hinnangul on VRKS § 65 lg 2 p 7 ülejäänud kinnipidamise aluste suhtes erinorm. Seetõttu ei saa seda kohaldada koos muude VRKS § 65 lg-s 2 nimetatud kinnipidamise alustega. EL määrus 2024/1351 reguleerib alates 1. juulist 2026 varjupaiga- ja rändehaldust Euroopa Liidus. Muu hulgas näeb see määrus ette kriteeriumid ja mehhanismid rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi kindlaksmääramiseks (art 1 p c). Varem kehtis samas valdkonnas nn Dublini III määrus, s.o EL määrus nr 604/2013. EL määruse 2024/1351 V peatüki V jagu reguleerib isiku kinnipidamist üleandmise eesmärgil. Üleandmise all peetakse silmas isiku toimetamist üleandmisotsuse alusel teisele EL liikmesriigile, kes vastutab isiku rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest. Välismaalase suhtes, keda liikmesriik kavatseb nimetatud määruse alusel teisele liikmesriigile üle anda, näeb selle määruse 2024/1351 art 44 lg 2 ette iseseisvad kinnipidamise alused. Neid aluseid tuleb eristada EL direktiivi 2024/1346 art 10 lg 4 p-des a–f sätestatud rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise alustest (vt ka sama direktiivi art 10 lg 4 p g).
6.2.PPA märkis loataotluses, et X’i kinnipidamine on vajalik selleks, et tagada tema üleandmine Läti Vabariigile. Ka istungil märkis PPA esindaja, et PPA plaanib anda X’i üle Läti Vabariigile (istungi protokoll, 00:30:04). Kohtu hinnangul ei ole X’i Läti Vabariigile üleandmine ilmselgelt välistatud, sest teadaolevate andmete kohaselt sisenes ta EL-i Läti kaudu ning ületas Valgevene–Läti piiri ebaseaduslikult. Sellisel juhul peaks määruse 2024/1351 art 33 kohaselt vastutama rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest Läti kui esimene liikmesriik, kuhu taotleja sisenes.
6.3.Seetõttu kontrollib kohus X’i kinnipidamise lubatavust ja põhjendatust üksnes EL määruse 2024/1351 art 44 alusel.
7.EL määruse 2024/1351 art 44 lg 2 näeb ette, et kui on olemas põgenemise oht või kui see on vajalik riigi julgeoleku või avaliku korra kaitsmiseks, võivad liikmesriigid asjaomast isikut kinni pidada, et tagada üleandmismenetluse täideviimine kooskõlas selle määrusega, kui kinnipidamine toimub isiku olukorra individuaalse hindamise alusel ja on proportsionaalne ning muid leebemaid alternatiivseid sunnimeetmeid ei ole võimalik tulemuslikult kasutada. Praeguses asjas peab PPA isiku kinnipidamist vajalikuks põgenemisohu tõttu. Põgenemisohu sisustamise aluseks olevad objektiivsed kriteeriumid tuleb kindlaks määrata riigisiseses õiguses (määruse 2024/1351 art 2 p 18). PPA tugineb loataotluses VSS § 68 p-des 3 ja 6 nimetatud kriteeriumidele. Nimetatud sätete kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui on põhjendatud kahtlus välismaalase isikusamasuses või tema kodakondsuses (p 3) ning kui välismaalane on PPA-le või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi väljasõidukohustust täita (p 6).
3-26-3042
7.1.Kohtu hinnangul ei ole praeguses asjas VSS § 68 p-le 3 tuginemine põhjendatud. Põgenemisoht VSS § 68 p 3 tähenduses esineks juhul, kui PPA-l on põhjendatud kahtlus isiku isikusamasuse või kodakondsuse osas. Puudutatud isikul polnud küll Eestisse saabudes kaasas isikut tõendavat dokumenti, kuid ainuüksi see asjaolu ei anna alust kahelda tema isikusamasuses või kodakondsuses. X selgitas istungil, et ta jättis oma dokumendid Valgevenes olles metsa (istungi protokoll, 00:20:43). PPA-le selgitas ta 27. septembril 2026, et ta palus isikutel, kes teda Euroopasse aitasid, saata oma dokumendid Euroopasse (digitoimiku leht (dtl) 6). Kohus möönab, et X’i selgitused ei mõju veenvalt (vt ka istungi protokoll, 00:22:03). Siiski ei osuta tema selgitused soovile esitada enda isiku kohta ebaõigeid andmeid. Kuna ka PPA ei ole esile toonud asjaolusid, mis osutaksid isiku soovile oma tegelikke isikuandmeid varjata, ei ole VSS § 68 p 3 kohaldamiseks alust.
7.2.Kohus nõustub PPA-ga põgenemisohu olemasolus VSS § 68 p 6 tähenduses. X sisenes Euroopa Liitu Läti kaudu, kuid ta ei esitanud Lätis rahvusvahelise kaitse taotlust. Ka Eestisse saabudes ei esitanud ta kohe rahvusvahelise kaitse taotlust, vaid otsustas sõita rongiga Valgast Tallinnasse. Kohus ei pea X’i kohtuistungil esitatud üldsõnaliste selgituste põhjal usutavaks, et tema tegelik eesmärk oli tulla Eestisse rahvusvahelist kaitset taotlema (istungi protokoll, 00:14:22). Kohus võtab seejuures arvesse, et ta oli varem PPA-le selgitanud, et soovis minna Rootsi või Hispaaniasse (dtl 6). Tema käitumise ja selgituste põhjal on vägagi usutav, et kui PPA ei oleks teda kinni pidanud, oleks ta liikunud Eestist edasi mõnda muusse EL liikmesriiki. X’i selgituste kohaselt abistas teda Valgevene–Läti piiri ületamisel üks tundmatu isik, kellele ta maksis 5000 dollarit (dtl 5). Kohus peab eeltoodu taustal usutavaks, et ta kasutas ka hilisemal liikumisel smugeldajate abi. Asjaolu, et X kasutas EL-i saabumiseks ja ühest liikmesriigist teise liikumiseks smugeldajate abi, osutab tema valmisolekule kasutada EL-i jäämiseks ebaseaduslikke võtteid. Seepärast peab kohus tõenäoliseks, et kui X jääks vabadusse, otsiks ta võimalusi, et liikuda Eestist mõnda teise EL liikmesriiki. Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus PPA-ga, et X võib vabadusse jäädes Eestist lahkuda või end politsei eest varjama asuda. Kuigi ta on seni olnud rahvusvahelise kaitse menetluse läbiviimisel koostööaldis ning puuduvad konkreetsed tõendid tema kavatsuse kohta Eestist lahkuda, ei saa temast lähtuvat põgenemisohtu eeltoodud põhjustel madalaks pidada.
8.EL määruse 2024/1351 art 44 lg 2 on isiku kinnipidamine lubatud juhul, kui muid leebemaid alternatiivseid sunnimeetmeid ei ole võimalik tulemuslikult kasutada. VRKS § 65 lg 1 lubab rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada juhul, kui VRKS § 60 lg-s 1 sätestatud liikumisvabaduse piiranguid ja VRKS § 67 lg-s 2 sätestatud kinnipidamise alternatiive ei ole võimalik tulemuslikult kohaldada. Kohus nõustub PPA-ga, et kinnipidamise alternatiivid ei leevendaks puudutatud isikust lähtuvat põgenemisohtu. Märkimisväärse põgenemisohu tõttu oleksid VRKS § 60 lg-s 1 sätestatud liikumisvabaduse piirangud (elamine kindlaksmääratud kohas; ilmumine regulaarselt PPA-sse registreerimisele) ebatõhusad meetmed. X’il puuduvad Eestiga sidemed ning tal pole enda toimetuleku tagamiseks raha. Reisidokumendi puudumise tõttu ei tule selle PPA-le hoiule andmine kõne alla.
9.Puudutatud isiku kinnipidamine pole ka muus osas proportsionaalsuse põhimõttega vastuolus. Kohtule teadaolevalt ei esine X’i suhtes asjaolusid, mille tõttu ei tohiks teda kinnipidamiskeskusesse paigutada. Tal ei ole tervise osas kaebuseid ning ta ei osutanud istungil ühelegi erivajadusele (istungi protokoll, 00:29:33).
10.PPA taotleb praeguses asjas luba X’i kinnipidamiseks kuni neljaks kuuks.
3-26-3042 Kohtu hinnangul tuleb EL õiguse ülimuslikkuse ja EL määruse vahetu kohaldatavuse põhimõtetest tulenevalt rakendada praeguses asjas kinnipidamise tähtaja osas EL määruse 2024/1351 sätteid.
10.1.Isiku kinnipidamine teisele liikmesriigile üleandmise eesmärgil peab kestma võimalikult lühikest aega. Kinnipidamine ei tohi ületada ajavahemikku, mida on põhjendatult vaja menetlustoimingute tegemiseks kuni isiku nõuetekohase üleandmiseni (määruse 2024/1351 art 44 lg 3). Selle määruse kohaselt nõutavad menetlustoimingud tuleks kinnipeetava isiku suhtes viia läbi esmajärjekorras ja võimalikult lühikeste tähtaegade jooksul (määruse põhjendus 65). Kuna X liikus teadaolevalt läbi Läti ilma, et ta oleks olnud Läti ametivõimudega kokkupuuteid, võib tagasivõtmisteate asemel olla asjakohane vastuvõtmispalve esitamine (vt määruse 2024/1351 art 36 lg 1).
10.2.Määruse 2024/1351 art 45 lg 1 esimese lõigu kohaselt ei tohi isiku kinnipidamise korral ületada tähtaeg vastuvõtmispalve või tagasivõtmisteate esitamiseks kaht nädalat alates rahvusvahelise kaitse taotluse sooviavalduse registreerimisest. Pärast seda, kui Eesti on esitanud Lätile puudutatud isiku vastuvõtmispalve, tuleb Lätil vastata hiljemalt ühe nädala jooksul; vastamata jätmise korral loetakse palve rahuldatuks (art 45 lg 2). Seejärel tuleb Eestil teha kahe nädala jooksul üleandmisotsus (art 42 lg 1). Isiku üleandmine peab toimuma võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt viie nädala jooksul pärast vastuvõtmispalve rahuldamist (art 45 lg 3). Kui üleandev liikmesriik, s.o Eesti Vabariik, ei suuda eespool nimetatud tähtaegadest kinni pidada, tuleb isik vabastada (art 45 lg 4). Eeltoodust nähtuvalt hakkab esimene tähtaeg kulgema alates rahvusvahelise kaitse taotluse sooviavalduse registreerimisest. Rahvusvahelise kaitse taotlus tuleb registreerida hiljemalt viie päeva jooksul rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise soovi avaldamise hetkest (määruse 2024/1348 art 27 lg 1). Seejärel võib isiku kinnipidamine kesta kuni kaheksa nädalat (2+1+5). Praeguses asjas pole täpselt teada, millal PPA puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse registreerib. Samas pole see tähtaeg kohtumääruse tegemise ajaks saabunud. Seepärast peab kohus põhjendatuks anda loa X’i kinnipidamiseks kuni kaheks kuuks, s.o mõne päeva võrra rohkem kui kaheksaks nädalaks.
11.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus PPA taotluse osaliselt. Kohus annab VRKS § 65 lg 2 p 7 ja EL määruse 2024/1351 art 44 lg 2 alusel loa X’i kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks, s.o 28. novembrini 2026. Juhul, kui kinnipidamise alus langeb ära või kui PPA ei suuda järgida EL määruse 2024/1351 art 45 lg-tes 1–3 ja art 42 lg-s 1 sätestatud tähtaegu, tuleb puudutatud isik kinnipidamiskeskusest viivitamatult vabastada (EL määruse 2024/1351 art 45 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt) Ene Andresen
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.