1.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti taotlus. Anda luba pidada X. X (sündinud xx.xx.xxxx) kinni ja paigutada ta kinnipidamiskeskusesse kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, aga mitte kauem kui kolmeks kuuks (s.o 5. jaanuarini 2027 k.a).
2.Määruse avaldamise korral asendada tähemärkidega puudutatud isiku nimi ja sünniaeg. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, § 204).
PPA pidas X. X 3. oktoobril 2026 kell 16.55 väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 613 ja § 23 lg 1 ning lg 2 p-de 1, 2, 3, 6 ja 7 alusel 48 tunniks kinni, kuna tal puudusid isikut tõendavad ja Schengeni alal viibimisõigust tõendavad dokumendid. 4. oktoobril 2026 avaldas ta soovi taotleda Eestis rahvusvahelist kaitset ning ta peeti kell 20.20 kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 65 lg 2 p-de 1, 2, 5 ja 6 alusel.
2.PPA esitas 4. oktoobril 2026 taotluse saada luba X. X kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni neljaks kuuks. PPA taotluse põhjendused on lühidalt järgmised.
2.1.PPA taotleb kinnipidamist VRKS § 65 lg 2 p-de 1, 2, 5 ja 7 alusel. Isikul puudusid reisidokument ja muu isikut tõendav dokument ning tema isikusamasus, kodakondsus ja sünniaeg põhinevad üksnes tema ütlustel. Rahvusvahelise kaitse menetlus on algusjärgus ning taotluse aluseks olevad asjaolud vajavad väljaselgitamist. PPA hinnangul on kinnipidamine isiku parimates huvides ja tagab tema turvalisuse, sest ta on saatjata alaealine, võõras riigis, tal puuduvad piisavad elatusvahendid ja Eestis viibivad lähedased või perekonnaliikmed.
2.2.PPA hinnangul esineb põgenemise oht VSS § 6 8 p-de 3, 6 ja 11 alusel. Isik saabus Schengeni alale ebaseaduslikult, lahkus enda ütluste kohaselt Marokost 2. märtsil 2026, lendas Venemaale, liikus sealt 1. aprillil 2026 rongiga Valgevenesse ning ületas hiljem Valgevene–Läti piiri ebaseaduslikult. Ta ei taotlenud Lätis rahvusvahelist kaitset ning esitas Eestis kaitse taotlemise soovi pärast kinnipidamist. PPA hinnangul ei taga VRKS § 67 lg 2 pdes 1–2 sätestatud kinnipidamise alternatiivid ega VRKS § 60 lg-tes 1–2 sätestatud liikumisvabaduse piirangud menetluse eesmärki. Isiku Lätile üleandmiseks tugineb PPA määruse (EL) 2024/1351 artiklile 44 ning taotleb kinnipidamist tema kättesaadavuse tagamiseks.
3.Istungil kinnitas puudutatud isik, et tema sünniaeg on 13. juuni 2010 ning ta vanus on 16-17 aasta vahel. Vastuseks kohtu küsimusele, kuidas tal õnnestus nii noorelt Venemaale õppima minna, selgitas ta, et sõber aitas tal Venemaal ülikooli vastu võetud saada. Algul soovis ta õppida vene keelt ja seejärel arstiks. Kodumaal on isikul enda sõnul lõpetatud algne kool, s.o 9 klassi. Kinnipidamisele ta vastuväiteid ei esitanud.
3.1.PPA selgitas istungil vastuseks kohtu küsimusele, et VRKS § 65 lg 2 p-s 1 toodud kinnipidamise aluse eelduseks olev põhjendatud kahtlus isikusamasuse tugineb sellele, et PPA pole saanud oma päringutes kindlust, kas tegu on selle isikuga. PPA viitas asjaolule, et isik on viibinud Lätis kinnipidamisasutuses. PPA pidas võimalikuks, et isik võib olla Valgevenest põgenenud mingil põhjusel, kasutades selleks ebaseaduslikke kanaleid. Isik on rääkinud soovist minna Hispaaniasse ja kohtuda seal jalgpalliklubidega. Kui isiku soov oli aga õppima asuda, siis polnud tal takistust esitada rahvusvahelise kaitse taotlust juba Lätis.
KOHTU PÕHJENDUSED
1.VRKS § 66 lg 2 alusel võib halduskohus anda PPA-le loa pidada rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni kuni neli kuud VRKS § 65 lg-s 2 sätestatud juhtudel (vt ka VRKS § 66 lg 1). Kinnipidamine on lubatud, kui leebemaid alternatiive pole võimalik tulemuslikult kohaldada (VRKS § 65 lg 1).
2.Rahvusvahelise kaitse taotlejat võib muuhulgas kinni pidada tema isiku ja kodakondsuse kontrollimiseks (VRKS § 65 lg 2 p 1), samuti kaitse taotluse aluseks olevate asjaolude väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on põgenemise oht (p 2), kui ta on väljasõidukohustuse menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus arvata, et ta on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse üksnes väljasõidukohustuse edasilükkamiseks või täideviimise takistamiseks (p 5) või tema üleandmiseks määruse (EL) 2024/1351 artiklis 44 sätestatud alusel ja korras (p 7). Põgenemisohuna käsitatakse seda, kui esineb mõni VSS §-s 6 8 nimetatud asjaolu, arvestades Euroopa Liidu ühtse rahvusvahelise kaitse õiguses sätestatud menetluse erisusi (VRKS § 65 lg 3 p 1).
3.Alaealiste kinnipidamisel tuleb silmas pidada lapse parimaid huve („Lapse õiguste konventsiooni“ (LÕK) art 3). Alaealist võib kinni pidada erandjuhtudel, äärmusliku abinõuna
ja alles pärast seda, kui individuaalse hindamise tulemusel on kindlaks tehtud, et VRKS § 60 lg-s 1 nimetatud liikumisvabaduse piirangut ega § 67 lg-s 2 nimetatud kinnipidamise alternatiivi ei ole võimalik tõhusalt kohaldada (p 1) ning kinnipidamine on VRKS § 69 lg-s 2 sätestatu kohaselt alaealise heaolu ja turvalisuse kaalutlustel vajalik ja alaealise parimates huvides (VRKS § 69 lg 1, vt ka LÕK art 37). Tulenevalt VRKS § 69 lg 2 p-st 2 võib kinnipidamine olla alaealise parimates huvides saatjata alaealise puhul siis, kui kinnipidamine tagab tema turvalisuse. Alaealist peetakse kinni võimalikult lühikest aega (VRKS § 69 lg 3 ls 1).
4.Arvestades eeltoodut peab taotluse rahuldamiseks: 1) esinema kinnipidamise alus; sh saatjata alaealise puhul peab kinnipidamine olema tema heaolu ja turvalisuse kaalutlusel vajalik ning tema parimates huvides; 2) esinema põgenemisoht; 3) leebemaid meetmeid, st liikumisvabaduse piiramist ega kinnipidamise alternatiivide kohaldamine võimalik ei ole ning 4) kinnipidamine peab olema proportsionaalne.
5.Kohtu hinnangul on praegusel juhul täidetud tingimused VRKS § 65 lg 2 p 1 alusel kinnipidamiseks. Säte tugineb direktiivi (EL) 2024/1346 art 10 lg 4 p-le a, mille kohaselt võib isiku kinni pidada selleks, et tuvastada tema isik või kodakondsus või seda kontrollida. Tallinna Ringkonnakohus on selgitanud, et säte on seotud rahvusvahelise kaitse taotleja kaasaaitamiskohustusega, mis hõlmab rahvusvahelise kaitse taotleja kohustust teatada oma nimi, sünniaeg ja -koht, sugu ja kodakondsus, samuti esitada kõik isikut tõendavad dokumendid või selgitused nende puudumise kohta (Tallinna Ringkonnakohtu 24. augusti 2026. a määrus asjas nr 3-26-2220, p 10). Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt varem kehtinud direktiivi 2013/33 samasuguse sõnastusega art 8 lg-le 3 võib rahvusvahelise kaitse taotlejat sel alusel kinni pidada ainult juhul, kui ta hoolimata oma koostöökohustusest ei ole avaldanud oma isikut või kodakondsust või esitanud isikut tõendavaid dokumente, mille alusel neid oleks võimalik tõendada (C-18/16 K., p 42). Euroopa Varjupaigaamet on märkinud 2024. a suunistes kinnipidamise alternatiivide kohta, et seda kinnipidamise alust ei tohiks tõlgendada nii, et see õigustab kõigi taotlejate kinnipidamist, kellel puuduvad nõuetekohased dokumendid. Kinnipidamise vajalikkuse hindamisel võib arvesse võtta nt seda, kas isik on teinud tahtliku katse ametiasutusi eksitada, kas ta on pahauskselt hävitanud või kõrvaldanud isikut tõendava dokumendi, et vältida tema isikusamasuse või kodakondsuse kindlakstegemist, kasutanud võltsitud dokumente või pole teinud koostööd taustakontrolli käigus. Praegusel juhul viitavad kohtu hinnangul piisavale põhjendatud kahtlusele isikusamasuse osas vastuolud isiku ütlustes seoses tema vanusega. Nimelt ei pea kohus veenvaks isiku antud selgitusi selle kohta, et ta läks juba 15-aastaselt Venemaale ülikooli õppima, olles eelnevalt lõpetanud kodumaal ainult üheksa klassi. On üldteada, et tavapäraselt on ülikooliõpingute eelduseks gümnaasiumihariduse olemasolu, sh Venemaal. Neid asjaolusid arvestades vajavad isiku väited enda vanuse kohta täiendavat kontrolli ning selleks, et isik selleks kättesaadav oleks, on põhjendatud tema kinnipidamine.
6.VRKS § 65 lg 2 p 2 eelkäijaks olnud VRKS kuni 11. juunini 2026 kehtinud redaktsiooni § 361 lg 2 p 4 kohta on Riigikohus selgitanud, et selle sätte all on silmas peetud mh taotleja rahvusvahelise kaitse vajadust puudutavate väidete kontrollimist, kui see eeldab taotleja isiklikku osalust ja kättesaadavust; säte aitab ühtlasi kaasa taotleja edasiliikumise ennetamisele (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus nr 3-17-792/61, p-d 18.1 ja 18.2). Arvestades, et praegusel juhul on rahvusvahelise kaitse menetlus alles algstaadiumis ning isikuga on vaja alles korraldada vestlus, mille raames ta saaks anda täpsemaid ütlusi enda rahvusvahelise kaitse vajaduse kohta, on põhjendatud vajadus tagada isiku kättesaadavus vastavateks menetlustoiminguteks. Seega on selle sätte kohaldamise esmane eeldus täidetud. Lisaks eeldab säte aga põgenemisohu tuvastamist.
7.PPA põhjendab põgenemisohtu sellega, et esineb põhjendatud kahtlus isiku isikusamasuses ja kodakondsuses, ta sisenes Schengeni alale ebaseaduslikult, kasutas smugeldajate abi, ei taotlenud esimeses turvalises liikmesriigis rahvusvahelist kaitset ning avaldas Eestis kaitse taotlemise soovi alles pärast kinnipidamist (vt VSS § 68 p-d 3, 6 ja 11).
7.1.Eespool toodut arvestades on piisavalt põhjendatud VSS § 68 p-s 3 toodud põgenemisohu aluse olemasolu, s.o põhjendatud kahtlus isikusamasuses.
7.2.Asjakohane ei ole aga VSS § 68 p 11. Tallinna Ringkonnakohus on selgitanud, et sisenemisloa küsimus tõusetub piirimenetluse puhul või VSS-s ette nähtud sisenemiskeelu korral, kuid rahvusvahelise kaitse taotlejal tekib pärast taustakontrolli läbimist õigus Eestis viibida (viidatud määrus asjas nr 3-26-2220, p 19) ning praegusel juhul on puudutatud isik esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse sooviavalduse ja taustakontrolli on vähemalt alustatud (digitoimiku leht 10). Rahvusvahelise kaitse vajadusega isikule ei tohi õigusliku aluseta riiki sisenemist ette heita olukorras, kus tal ei pruukinud selleks teistsugust võimalust kaitse saamiseks olla.
7.3.Küll aga on PPA põhjendatult tuginenud isiku põgenemisohu osas VSS § 6 8 p-le 6. Isiku puhul, kes on Euroopa Liitu sisenenud ja ka siin edasi reisinud smugeldajate abiga, varjates ennast võimude eest ja sh jättes rahvusvahelise kaitse taotlemata esimeses riigis, kus tal selleks võimalus olnuks (Lätis), võib pidada reaalseks ohtu, et ta võib vabastamise korral proovida liikuda sarnastel meetoditel edasi mõnda teise Euroopa Liidu liikmesriiki (vt selles osas ka viidatud määrus asjas nr 3-26-2220, p-d 21 ja 22). Kohtu hinnangul on isiku Eestis liikumise viisi arvestades tõenäoline, et isiku sihtkohaks polnud Eesti, vaid mõni teine Euroopa Liidu riik, näiteks Hispaania, kuhu reisimise soovile isik on viidanud ja kus viibib tal sõpru (digitoimiku leht 14). Seega järeldas PPA lõppastmes õigesti isikul põgenemisohu olemasolu.
8.PPA on lisaks tuginenud VRKS § 65 lg 2 p-le 5. Direktiivi (EL) 2024/1346 art 10 lg 4 p-s e on peamise sellele eesmärgile viitava tingimusena esile toodud see, kui taotlejal on juba olnud võimalus saada juurdepääs rahvusvahelise kaitse menetlusele. Sama on kinnitanud Riigikohus (vt nt halduskolleegiumi määrus nr 3-24-951/80, p 15). Praegusel juhul on puudutatud isik jätnud rahvusvahelise kaitse taotlemata Lätis ja on selle asemel reisinud smugeldajate abiga edasi Eestisse, kusjuures ka siin esitas ta rahvusvahelise kaitse taotluse alles pärast enda kinnipidamist PPA poolt. Selles olukorras võib ka selle kinnipidamise aluse olemasolu nentida. Kohus rõhutab siiski, et juhul kui menetluse kestel saab selgemaks isiku tegelik rahvusvahelise kaitse vajadus, võib alus selle sätte alusel isiku kinnipidamiseks lõppeda sõltumata tema riiki saabumise asjaoludest. 16-aastasele Marokost pärit noormehele ei pruugi olla põhjendatud ette heita lähtumist smugeldajate juhistest ja teadmatust Euroopa Liidu rahvusvahelise kaitse süsteemi detailidest.
9.PPA on kinnipidamisel tuginenud ka VRKS § 65 lg 2 p-le 7 seoses eesmärgiga saata isik tagasi Lätti. Kohtu hinnangul ei ole PPA praegusel juhul usutavalt ära näidanud reaalset võimalust isik Lätti tagasi saata. Määruse (EL) 2024/1351 art 25 lg-st 1 lähtuvalt ei kohaldu saatjata alaealiste puhul tavapärane selles määruses ettenähtud vastutava liikmesriigi määramise kord, vaid ainult selles artiklis sätestatud kriteeriumid. Kuna praegusel juhul ei ole teada, et mõnes Euroopa Liidu riigis viibiks seaduslikult mõni puudutatud isiku pereliige või sugulane, kes saaks tema eest hoolitseda (lg-d 2–4), tuleneb vastutav liikmesriik art 25 lg-st 5, mille järgi vastutav liikmesriik on see liikmesriik, kus saatjata alaealise rahvusvahelise kaitse taotluse sooviavaldus esimest korda registreeriti, kui see on lapse huvides parim. Arvestades, et puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotluse sooviavaldus registreeriti olemasolevatel andmetel esimesena Eestis, vastutab taotluse lahendamise eest seega eelduslikult Eesti. Ka praktikas on Läti kohtule teadaolevalt keeldunud alaealiste rahvusvahelise kaitse taotlejate tagasivõtmisest sel alusel. Seega ei pea kohus vähemalt olukorras, kus isiku vanust puudutav
väide pole ümber lükatud, tema Lätti tagasisaatmise võimalust usutavaks ning seega ka sel alusel tema kinnipidamist põhjendatuks.
10.Seega esinevad eeltoodut arvestades puudutatud isiku kinnipidamiseks VRKS § 65 lg 2 p-des 1, 2 ja 5 toodud alused.
11.Kohtu hinnangul oleks PPA taotletud kinnipidamiskeskusesse paigutamise tähtaeg neljaks kuuks puudutatud isiku kui lapse huvides ebaproportsionaalselt pikk tähtaeg. Tallinna Ringkonnakohus on 1. oktoobri 2026. a määruses asjas nr 3-26-2725 selgitanud, et kuigi põhimõtteliselt on lubatav anda isiku kinnipidamiseks luba pikemaks ajaks kui menetlustoimingute tegemiseks hädavajalik, peab halduskohus otsustama kaalutlusõiguse alusel, kui pika aja järel oleks konkreetse juhtumi asjaoludest lähtudes vaja kinnipidamise seaduslikkust uuesti hinnata. Arvesse tuleks võtta eeskätt puudutatud isiku haavatavust, tervislikku seisundit, perekonnaelu, senise kinnipidamise kestust jm asjaolusid, mis võivad tingida vajaduse kontrollida kinnipidamise seaduslikkust sagedamini, kui see on kohustuslikuna nähtud ette VRKS § 66 lg-tes 2–4 (määruse p 11–12). Kohtu hinnangul ei ole seaduses ettenähtud maksimaalseks tähtajaks kinnipidamiseks loa andmine põhjendatud, vaid seda tuleb lühendada kolme kuuni, misjärel peab kohus igal juhul uuesti hindama jätkuva kinnipidamise põhjendatust.
12.VRKS § 67 lg 1 kohaselt võib PPA kohaldada kinnipidamise asemel leebemaid meetmeid: elamist kindlaksmääratud kohas, PPA-s registreerimas käimist või dokumendi hoiule andmist (vt VRKS § 67 lg 2 ja § 60 lg 1 koostoimes). Isikul ei ole taotluse kohaselt Eestis perekonnaliikmeid. Arvestades ühtlasi kehtivate dokumentide ja piisavate rahaliste vahendite puudumist, isiku vähest seotust Eestiga ning varasemat liikumist läbi mitme riigi, ei ole praeguses menetlusetapis piisavalt alust eeldada, et leebemad järelevalvemeetmed tagaksid isiku kättesaadavuse PPA-le. Kinnipidamine tagab ka puudutatud isiku kui alaealise turvalisuse, eeldusel et järgitakse alaealiste välismaalaste kinnipidamise erinõudeid.
13.Eeltoodust lähtuvalt rahuldab kohus PPA taotluse ning annab loa puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kolmeks kuuks (5. jaanuarini 2027 (kaasa arvatud)) VRKS § 65 lg 2 p-de 1, 2 ja 5 alusel. PPA-l on kohustus isik viivitamata kinnipidamiskeskusest vabastada, kui kinnipidamise alused ära langevad (VRKS § 71 lg 1).
14.Alaealist välismaalast ei paigutata vanglasse ega arestimajja (VRKS § 69 lg 3 ls 2). Kui alaealine paigutatakse kinnipidamiskeskusesse, tagatakse talle võimalus vaba aja tegevusteks, sh eakohasteks mänguteks ja huvitegevuseks ning tegevusteks vabas õhus (VRKS § 69 lg 4). Kui saatjata alaealine paigutatakse kinnipidamiskeskusesse, majutatakse ta täiskasvanutest eraldi (VRKS § 69 lg 5). Need tingimused tuleb PPA-l puudutatud isiku puhul tagada. Kinnipidamiskeskuses on puudutatud isikule tagatud toitlustamine, majutus ja huvitegevus, vajaduse korral ka meditsiinile ja psühholoogiline abi.
15.Kohus rõhutab, et saatjata alaealise kinnipidamisel tuleb teha tavapärasest intensiivsemaid jõupingutusi, et teda saaks kinnipidamiskeskusest võimalikult kiiresti vabastada.
Kohus tõlgib määruse isikule masintõlkeprogrammiga araabia keelde.
17.Praeguse määruse avaldamise korral tuleb puudutatud isiku nimi tema eraelu kaitseks asendada tähemärgiga. Tema sünniaeg tuleb jätta avaldamata (HKMS § 175 lg 3). /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.