2-22-142821/19 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tartu Maakohus Tartu kohtumaja - lahend.ee

9.Mõista J. M. lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlakstegeva kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni. Kaja esitamine Kostja võib esitada Tartu Maakohtule (aadress Kalevi 1, Tartu linn, Tartumaa; e-post [email protected]) tagaseljaotsuse peale kaja, kui tema tegevusetus, mis oli tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest. Kaja võib esitada sõltumata mõjuva põhjuse olemasolust, kui hagi oli kostjale või tema esindajale kätte toimetatud muul viisil kui isiklikult allkirja vastu üleandmisega või elektrooniliselt või kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Kaja võib esitada tagaseljaotsuse kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul. Kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada. Kaja esitamise eest tuleb riigilõivuseaduse § 59 lg 19 järgi tasuda riigilõivu poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 2100 eurot. Apellatsioonkaebuse esitamine Hageja võib esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 järgi rahuldamata. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja laenuandja 5. märtsil 2022 tarbijakrediidilepingu nr XXX, mille alusel soetas kostja järelmaksuga kauba maksumusega 1299 eurot ning 8. märtsil 2022 tarbijakrediidilepingu nr XXX, mille alusel soetas kostja järelmaksuga kauba maksumusega 1171 eurot 22 senti. Seega on pooled sõlminud kaks tarbijakrediidilepingut VÕS § 402 mõistes. Kohtul on kohustus kontrollida omal algatusel tehingu tühisuse aluseid (vt nt Riigikohtu 17. detsembri 2009 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 12). Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt on kohtul omal algatusel kohustus kontrollida, kas tarbijaga sõlmitud lepingu teatavad tingimused on ebaõiglased (nt 21.12.2016 otsus kohtuasjas nr C‐154/15, 17.05.2018 otsus kohtuasi nr C-147/16). Samuti tuleb kohtul omal algatusel kontrollida kohustusliku teabe esitamise kohustuse täitmist ning teha järeldused, mis tulenevad siseriikliku õiguse alusel selle kohustuse rikkumisest (nt 21.04.2016 otsus kohtuasjas nr C‐377/14). Kohtul on ka kohustus omal algatusel kontrollida, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja toimida vastavalt riigisiseses õiguses selle kohustuse rikkumise puhuks ettenähtule (nt 05.03.2020 otsus kohtuasjas nr C‐679/18). Tartu Ringkonnakohus asus tsiviilasjas nr 2-22-118076 seisukohale, et kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel ja selleks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte sätestab VÕS § 4034 lg 1, mille kohaselt on krediidiandja kohustatud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Eeltoodu tähendab seda, et krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ja kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 26. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-st 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuste sisu krediidivõtja vastu hinnata viimase krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et laenu ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda tasuda jooksvast sissetulekust või tagasi maksta muust eluks otseselt mittevajalikust varast, tagades sellega, et laenuvõtja ei satu “laenuorjusse”, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal (hagejal). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et kostja krediidivõimelisuse hindamisel lähtuti kostja enda poolt laenutaotluses toodud andmetest, mille põhjal laenuandja tuvastas, et kostja igakuised kohustused olid väiksemad kui kostja sissetulekud (dtl 35) ning et täiendavalt tehti päringud ka maksehäireregistrisse, millest saadud andmete kohaselt kostjal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud (dtl 131). Kohus on seisukohal, et kostjal maksehäirete puudumise kontrollimine ning kostja laenutaotluses esitatud andmetest lähtumine ei ole piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise nõude täitmiseks VÕS § § 4034 lg 1 – 6 mõttes. Kohus nõustub hagejaga, et krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale vaid tõest informatsiooni. Vastavalt VÕS § 4034 lg 3 teisele lausele peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Küll aga on

Riigikohus sedastanud, et laenutaotlejal on VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda, ent samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (vt Riigikohtu 31. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 29.3). Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid maksehäire registri kontrollimist. Krediidiandja oleks pidanud kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Käesolevalt ei nähtu, et krediidiandja oleks kostja sissetulekuid üldse mingil viisil kontrollinud või teinud ettepaneku esitatud andmeid täpsustada. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. Eeltoodut arvestades on laenuandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidileping ei ole tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli Eesti Panga andmetel alates 1. jaanuarist 2022 kuni

suuruses, mistõttu ei ole põhjendatud viivise nõudmine määras 16% aastas ning kohaldada tuleb VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäära. Lepingust nr XXX tuleneva edasiulatuva viivisenõude rahuldab kohus hageja taotletud kujul. Hageja palub kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel välja mõista ka sissenõudmiskulud summas 100 eurot. Kohus rahuldab antud nõude. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 2470 eurot 22 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 72 eurot 78 senti, sissenõudmiskulud 100 eurot ning viivis lepingust nr XXX tulenevalt põhinõudelt 1299 eurolt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ning lepingust nr XXX tulenevalt põhinõudelt 1171 eurot 22 sendilt alates 1. märtsist 2023 kuni põhinõude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus selgitab tagaseljaotsuse kättetoimetamise kohta järgmist. Kohtul ei õnnestunud kostjale menetlusdokumente kätte toimetada kohtule teadaolevatel kostja aadressidel ega kostja sidevahendite andmeid kasutades. Kohus tegi kostja elukoha ja muude sidevahendite andmete väljaselgitamiseks päringu rahvastikuregistrisse, e-maksuametisse, kostja elukohajärgsele kohalikule omavalitsusele ning Politsei- ja Piirivalveametile. Kohtul ei õnnestunud välja selgitada kostja kehtivaid elukoha ja muude sidevahendite andmeid, mis oleksid viinud dokumentide kostjale kättetoimetamiseni. Kohtule ei ole pärast hagiavalduse ja kirjaliku vastuse esitamise nõude kostjale avalikult kättetoimetamist saanud teatavaks täiendavaid kostja elukoha ega muude sidevahendite andmeid. Rahvastikuregistrisse ega e-maksuametisse ei ole kostja kohta täiendavaid andmeid laekunud. Tagaseljaotsus tuleb toimetada kostjale TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel kätte otsuse resolutsiooni väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Väljavõttes tuleb TsMS § 317 lg 4 järgi märkida asja arutav kohus, menetlusosaline ja menetluse ese ning otsuse resolutsiooni punktid 1 – 3 ja 7 – 9 ning selgitused kaja esitamise kohta. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Hagi rahuldati ligikaudu 93% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 93% ulatuses kostja ja 7% ulatuses hageja kanda. Hageja palub mõista kostjalt hageja menetluskuludena välja riigilõivu 420 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 28 eurot 17 senti ja esindajakulu 647 eurot 83 senti (käibemaksuta). Riigilõiv 420 eurot on TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi põhjendatud menetluskulu. Vastavalt TsMS §-le 4842 määratakse maksekäsu kiirmenetluses avaldaja (hageja) menetluskulude katteks 20 eurot. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Seega on hageja menetluskulud maksekäsu kiirmenetluses põhjendatud ja vajalikud 20 euro ulatuses. Kui menetlusosaline peab kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Põhjendatud ja vajalikus ulatuses kulude kindlaks tegemisel tuleb hinnata esindamisele kulunud aega (töötundide arv) ja eraldi ühe tööühiku hinda (tunnihind) (vt Riigikohtu 1. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-16). Hagejale osutati õigusabi 3 tundi 50 minutit tunnihinnaga 169 eurot (käibemaksuta). Hageja esitas nõude kahest tarbijakrediidilepingust tuleneva põhivõla, intressi, sissenõudmiskulude ja viivise saamiseks. Tegemist ei ole õiguslikult keerulise vaidlusega. Hageja on Kohtute Infosüsteemist nähtuvalt esitanud sarnaseid hagisid sadu ja võimalik, et enamgi. Hageja lepingulise esindaja osalus menetluses on sisuliselt piirdunud hagiavalduse kohtusse