1.Võtta tõendina asja juurde aktsiaseltsi Janvemar 16. septembril 2026 esitatud puksiirteenuse arve ja 17. septembril 2026 esitatud pangaülekande kuvatõmmis.
2.Jätta Tartu Maakohtu 12. detsembri 2025 otsus muutmata.
Jätta menetluskulud ringkonnakohtus aktsiaseltsi Janvemar kanda. Hüvitatavad menetluskulud puuduvad.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Töövaidluskomisjon (TVK) rahuldas 27. märtsi 2025 otsusega Vahur Jõrase (hageja) töövaidlusavalduse aktsiaseltsi Janvemar (kostja) vastu osaliselt. TVK luges tuvastatuks, et kostja avaldus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ei ole tühine ja et poolte tööleping lõppes erakorralise ülesütlemisega 30. detsembril 2024. TVK jättis rahuldamata hageja taotluse töölepingu lõpetamiseks TLS § 107 lg 2 alusel, hageja TLS § 109 lg 1 alusel esitatud hüvitise nõude, mõistis kostjalt hageja kasuks välja ületunnitöö tasu 1422,19 eurot (bruto), välislähetuse päevaraha 540 eurot (neto) ja jättis rahuldamata hageja nõude välislähetuse päevaraha nõudes 450 eurot (neto).
2.Hageja esitas maakohtule nõude tunnistada kostja töölepingu ülesütlemine kehtetuks ja mõista kostjalt välja hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, kokku 2460 eurot, tasu ületundide eest 1422,19 eurot (bruto) ja välislähetuse päevaraha 540 eurot (neto). Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Hageja töötas kostja juures autojuhina alates 15. novembrist 2024 kuni 30. detsembrini 2024. Kostja ütles katseajal töölepingu erakorraliselt üles töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1 p 3 alusel, viidates sellele, et hageja ei ilmunud tööle ja rikkus raskelt töökohustusi. Samas ei olnud kostja tööaja arvestus korrektne ja puudus selge tööajakava. Pärast viimase lähetuse lõppu teatas kostja, et seoses jõulude ja aastavahetusega tööd ei ole. Samuti ei andnud kostja hagejale võimalust töölt puudumist selgitada. Hageja ei ole nõus, et töölepingu erakorraline ülesütlemine oli õiguspärane, sest kostja ei järginud seadusest tulenevaid nõudeid, ei arvestanud hageja selgitusi ega töö korraldust. Katseajal tuleb töölepingu ülesütlemisest teatada ette vähemalt 15 kalendripäeva. Kostja lõpetas hagejaga töölepingu 30. detsembril 2024 tuginedes 27. detsembril antud hoiatusele. Kostja viitas töölepingu erakorralise ülesütlemise alusele, mitte katseajal töölepingu lõpetamisele. Kostja ei andnud hagejale kokkulepitud tööd. Puudumise ettekäändel lepingu ülesütlemine oli formaalne ja pahatahtlik. Kuna töölepingu lõpetamine oli õigusvastane, tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses TLS § 109 lg 1 alusel 2460 eurot. Töökuulutuses oli märgitud, et töötasu on 2500 eurot kuus (bruto). Kostja selgitas hagejale, et tööleping sõlmitakse miinimumpalgaga, millele lisandub lähetusraha 50 eurot päevas. Hiljem muutis kostja oma seisukohta ja väitis, et päevaraha makstakse vastavalt töötulemustele. Hageja sellega ei nõustu, sest päevaraha on seadusest tulenev hüvitis, mitte preemia. Kostja muutis ühepoolselt töötasu kokkulepet. Hagejal on õigus kokkulepitud lähetustasule. Hageja oli lähetuses 20 päeva, mille eest lähetustasu kokku on 1000 eurot. Kostja maksis 460 eurot, maksmata on 540 eurot. Hageja tegi 153 tundi ületunnitööd, mille eest on tal õigus saada 1496,34 eurot (6,52 × 1,5 × 153, bruto).
3.Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu. Kostja leiab, et TVK otsus ei ole seaduslik ja põhjendatud osas, milles TVK mõistis kostjalt hageja kasuks välja töötasu ületundide eest 1422,19 eurot ja välislähetuse päevaraha 460 eurot. Hageja need nõuded tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja nõuab välislähetuse päevaraha arvestusega 50 eurot/päev, kui ei ole tõendanud välislähetuses oldud päevade arvu ega kokkulepet päevaraha kohta. Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009 määrusega nr 110 kinnitatud „Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord“ (määrus nr 110) § 4 lg 2 sätestab, et välislähetusse väljasõidu päeva eest makstakse päevaraha, kui välisriiki suunduv sõiduk väljub hiljemalt kell 21.00, ning välislähetusest saabumise päeva eest makstakse päevaraha, kui sõiduk saabub pärast kella 3.00. Raamatupidamisdokumentide järgi viibis hageja välislähetuses 20 päeva. Määruse nr 110 § 3 kohaselt on välislähetuse päevaraha alammäär 22,37 eurot päevas. Kostja ei nõustu hageja väitega, et poolte kokkuleppel oli päevaraha 50 eurot. Küll aga võtab kostja omaks, et ta on öelnud, et kui lähetuses sujub kõik plaanipäraselt ja mingeid rikkumisi ei esine, siis on ta nõus pärast katseaega maksma töötajatele päevarahana kuni 50 eurot päevas. TVK luges sellega hageja nõude tõendatuks, kuid tõlgendas seejuures kostja märgitut meelevaldselt ja tegelikkusele mittevastavalt. Kostja ei ole kunagi rääkinud välislähetuse päevaraha kindlast summast, vaid selgitanud, et lisaks töötasule on hagejal õigus saada lähetuse päevaraha kuni 50 eurot, et katseajal makstakse päevaraha alammääras ehk 22,37 eurot ning pärast katseaja lõppemist sõltub päevaraha suurus töökohustuste täitmise tulemuslikkusest. Tegemist ei ole hagejaga sõlmitud kokkuleppega, vaid hagejale töövestluse käigus töötasu suuruse kujunemise kohta antud selgitusega. Töötasu lepiti kokku töölepingus, mitte töökuulutuses. Hageja on ka ise märkinud, et tema arusaamise järgi koosnes töötasu palgast ja lähetusrahadest, kokku iga tööpäeva eest 90 eurot kätte. Ületunnitöö kohta on hageja väited paljasõnalised, kostja hageja nõuet ei tunnista. Ületunnitöös peavad töötaja ja tööandja eraldi kokku leppima. Kostjal hagejaga ületunnitöö tegemiseks kokkulepet ei olnud. Hageja ületunde ei teinud. Kostja ütles töölepingu üles seadusega kooskõlas, selleks oli nii seaduslik alus kui ka mõjuvad põhjused. Hagejal ei olnud võimalik kostjaga töösuhet jätkata. Ülesütlemisavaldus vastab TLS § 95 lg 1 toodud vorminõuetele. Hageja väited, et kostjal puudus tööajakava ja tööajaarvestus ei olnud korrektne ning et kostja ei andnud hagejale võimalust oma seisukohti selgitada, ei vasta tõele. Hageja ise rikkus töö- ja puhkeaja nõudeid, kui kaldus kõrvale ettenähtud marsruudist. Kostja nõudis hagejalt selgitust sõnumite ja e-kirjadega. Hageja rikkumised (26.11.2024, 06.12.2024, 20.12.2024) puudutasid ühel või teisel moel laadimistähtaegade ja tööandja etteantud marsruutide eiramist, tööülesannete täitmiseks antud transpordivahendi kahjustamist, veoülesande täitmise hilinemisega või tööandja varaga seotud kahju tekkimisest tööandja teavitamata jätmist ning töölt omavolilist puudumist. Hageja mitte ainult ei eiranud tööandja korraldusi, vaid tekitas töökohustuste mittenõuetekohase täitmisega kostjale ka ca 13 000 euro suuruse varalise kahju seoses sõiduki remondiga. Kuna tööleping öeldi nõuetekohaselt üles, ei ole alust ka kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel kolme kuu keskmise töötasu suurust hüvitist välja mõista.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohus rahuldas 12. detsembri 2025 otsusega hagi osaliselt, jättis rahuldamata nõuded tunnistada töölepingu erakorraline ülesütlemine kehtetuks, mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitis TLS § 109 lg 1 alusel ja mõista kostjalt hageja kasuks välja ületunnitasu. Maakohus mõistis kostjalt hagejal kasuks välja välislähetuse päevaraha 540 eurot. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selle üle, et pooled sõlmisid 15. novembril 2024 töölepingu, mille kohaselt asus hageja kostja juures tööle autojuhina, kostja esitas 30. detsembril 2024 kostjale töölepingu ülesütlemise avalduse TLS § 88 lg 1 p 3 alusel ja hageja sai avalduse kätte 30. detsembril 2024. Kostjal oli õigus lõpetada tööleping TLS § 88 lg 1 p 3 alusel, sest hageja ei kirjutanud kostjale välislähetusel tekkinud probleemide tõttu seletuskirju ega ilmunud tööle, millega rikkus TLS § 15 lg 2 p 1 ja 2 ning § 16 lg 1. Kuna töölepingu ülesütlemine ei ole tühine, jättis maakohus rahuldamata hageja nõude hüvitise välja mõistmiseks TLS § 109 lg 1 alusel. Hageja juhikaardi andmed ei kattu sõidumeeriku andmetega. Kostja ei ole erinevust selgitanud. Tööaja arvestuse pidamine on TLS § 28 lg 2 p 4 alusel tööandja kohustus. Maakohus lähtus töötajale soodsamatest andmetest ja luges hageja tööajaks 141 tundi 51 minutit. Kuna hageja töötatud ajavahemiku täistööaeg oli 224 tundi ja hageja töötatud aeg sellest väiksem, jättis maakohus ületundide tasu nõude rahuldamata. Maakohus tuvastas, et poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et välislähetuse päevaraha tuli maksta 20 päeva eest ja kostja maksis hagejale 460 eurot. TLS § 40 lg 2 ja lg 3 ning Vabariigi Valitsuse määruse nr 110 kohaselt on välislähetuse päevaraha alammääraks 22,37 eurot päevas. Töölepingus ei ole välislähetuse päevaraha suurust, kumbki pooltest ei ole esitanud päevaraha kohta sõlmitud kirjalikku kokkulepet. See, millises summas pooled suuliselt kokku leppisid, ei ole samuti tõendatud. Hageja ütluste kohaselt oli päevaraha kohta suuline kokkulepe, et see on 50 eurot. Töökuulutuse järgi pidi hageja brutopalk olema 2500 eurot kuus koos lisatasude ja preemiaga. Kuna hageja töötasu oli töölepingu järgi 820 eurot, ei ole usutav, et ülejäänud 2/3, st 1680 eurot, tuli ainult lisatasudest ilma päevarahata. See summa ei saanud tulla ka ainult päevarahast 50 eurot/päev. Maakohus leidis, et tõenäoliselt sisaldas kostja pakutud 2500 eurot/kuus nii lähetustasu kui ka lisatasusid. Pole selge, miks peaks töötaja olema nõus minimaalse päevarahaga ja sellega, et ta kõige suurema osa sissetulekust saab lepingus kindlalt piiritlemata lisatasudest. Maakohus luges lõppjäreldusena tõendatuks, et pooltel oli kokkulepe päevaraha maksmiseks 50 eurot/päev. Kui hageja oli lähetuses 20 päeva, pidi ta saama kokku 1000 eurot. Hageja on saanud 460 eurot, seega mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja 540 eurot. Menetluskulude jaotusel arvestas maakohus seda, et päevaraha kirjalikult kokku leppimata jätmine on kostja tegemata jätmine. Kostja ei esitanud TVK-le hageja tööaja kohta tõendeid ning TVK menetluses ei olnud üheselt selge, kas kostja vaidleb päevaraha suurusele vastu. Seega on mõlemad pooled kohtumenetluse tekkimiseks põhjust andnud.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 12. detsembri 2025 otsuse tühistamist osas, milles kohus rahuldas hagi 540 euro suuruse välislähetuse päevaraha väljamõistmise nõudes ja jättis menetluskulud poolte endi kanda, ning uue otsuse tegemist, millega jätta hageja nõue välislähetuse päevaraha väljamõistmiseks rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus eelmenetluses tähtsust omavad asjaolud välja selgitamata. Maakohus ei arutanud pooltega nende väidetes esinevaid vastuolusid ega tõendite puudusi ning rikkus sellega selgitamiskohustust. See, et töövaidluse lahendamisel käsitatakse töötajat nõrgema poolena, ei tohiks kaasa tuua tõendamiskoormise ümberpöördumist. Hageja ei esitanud kohtule ühtegi tõendit, et pooled oleks leppinud kokku 50 euro suuruses päevarahas või et kostjal oleks kohustus päevaraha maksta. Kostja võimalus kokkuleppe puudumise tõendamiseks on raskendatud. Hageja saaks kostjalt nõuda
välislähetuse päevaraha üksnes 447,40 eurot (20 × 22,37). Kostja on maksnud hagejale päevaraha kokku 460 eurot, mistõttu tuleb nõue suurema päevaraha saamiseks jätta rahuldamata. Kostja hinnangul rikkus maakohus otsuse tegemisel põhjendamiskohustust, jättes andmata hinnangu kostja väitele, et hageja väidetud 2500 euro suurust brutotöötasu ei saa pidada poolte kokkuleppeks, vaid tegemist oli CV Keskuses avaldatud tööpakkumises märgitud töötasu suurusega ja töövestlusel antud selgitusega tööpakkumises märgitud töötasu suuruse kujunemise kohta. Samuti ei põhjendanud maakohus, miks ta ei nõustunud kostjaga, et töötasu kokkulepe on kirjalik ja hageja töötasu on kajastatud töölepingu p-des 4.1 ja 4.3. Töötasuks oli kokku lepitud 820 eurot (bruto) ning lisaks oli hagejal sõltuvalt tööülesannete täitmise tulemuslikkusest õigus saada lisatasu või preemiat. Maakohtu otsusest ei nähtu põhjendusi, miks kohus ei arvestanud kostja väiteid selle kohta, et töökuulutuses märgitud töötasu koosnes nii töölepinguga kokkulepitud põhitöötasust, võimalikest lisatasudest ja preemiatest kui ka lähetuse päevarahast, kuigi ka kohus ise jõudis lõppjäreldustes samale seisukohale. Maakohus ei andnud ka hinnangut kostja väitele, et ta ei ole hagejat eksitanud ning peab muu kokkuleppe puudumisel maksma välislähetuse päevaraha seaduses sätestatud määras, mida ta on ka teinud. Põhjendamiskohustuse rikkumine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine ja võis mõjutada asja tulemust. Maakohtu põhjendused on vastuolulised osas, milles maakohus tuvastas, et päevaraha kokkulepe ei ole tõendatud, kuid luges tõendatuks, et pooltel oli kokkulepe päevaraha maksmiseks 50 eurot/päev. Menetluskulude jaotus on kostja suhtes ebaõiglane, maakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg-st 1 tulenevat kaalutlusõigust. Kostja ei nõustu, et päevaraha suuruse kirjalikult kokku leppimata jätmine on tööandja tegemata jätmine. TLS § 40 lg-st 2 ei tulene, et tööandja peaks sõlmima kirjaliku kokkuleppe päevaraha maksmiseks. Kostjale ei saa ette heita, et ta ei esitanud TVK-le hageja tööaja kohta tõendeid. Hageja väited ületunnitöö ja päevaraha kohta olid paljasõnalised. Kostja ei pidanud oma vastuväiteid tõendama, kuni hageja polnud esitanud oma väidete kinnituseks tõendeid. Lisaks jääb kostjale arusaamatuks maakohtu põhjendus, et TVK menetluses ei olnud selge, kas kostja vaidles päevaraha summale vastu. Kostja märkis TVK-le 6. märtsil 2025 saadetud vastuses otsesõnu, et ei tunnista päevaraha nõuet. Kostja vaidles vastu nii lähetuses oldud päevade arvule kui ka päevaraha suurusele. Seega ei ole kostja kohtumenetluseks põhjust andnud. Menetluskulusid ei saa jätta kostja kanda üksnes seetõttu, et ta ei nõustunud TVK otsusega. Menetluskulude jaotus ei arvesta ka nõude rahuldamise proportsiooni. Vastuseks ringkonnakohtu küsimusele hagejale 8. detsembril 2024 üle kantud 1100 euro kohta selgitas kostja, et see oli puksiirteenuse tasu. Hageja aga raha puksiirteenuse jaoks ei kasutanud, vaid jättis selle endale. Hageja palgapäev pidanuks olema alles 10. detsembril 2024, mil ta oleks pidanud saama novembrikuu töötasu 395,95 eurot. Kostja käsitas ülejäänud summat detsembrikuu palga ettemaksuna. Kostja sai puksiirteenuse osutajalt arve juba detsembris, varasemates menetlusdokumentides on kuupäevas viga.
6.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Maakohus tuvastas korrektselt asjaolud, hindas poolte ütlusi ja tõendeid ning jõudis põhjendatud järeldusteni. Apellatsioonkaebuse väited kordavad maakohtus esitatud seisukohti, millele kohus on juba vastanud. Kostja ei ole näidanud, milles seisnes maakohtu otsuses oluline õigus- või menetlusnormi rikkumine TsMS § 652 tähenduses. Apellatsioonkaebus on suunatud peamiselt tõendite ümberhindamisele. Tõendite hindamises puudusi ei esine.
Hagejale 8. detsembril 2024 üle kantud 1100 eurot oli ligikaudselt nii palju, kui hageja oli enda arvates selleks ajaks töötasu ja lähetustega välja teeninud. 50-eurose päevaraha puhul oleks hagejale tulnud üle kanda 1095,95 eurot. Tegemist ei olnud rahaga, mille hageja oleks pidanud edastama kolmandale isikule. Hageja ei nõustu kostja arvutusega, mille kohaselt tekkis kostjal ülekandega 382,05 eurot ettemaksu. Hageja oli valmis puksiirteenuse eest ise tasuma, kuid teadmata põhjusel ei läinud pangast tehtud ülekanne läbi ning seetõttu jäi arve tasumata. Ülekande selgitus ei toeta kostja versiooni, lisaks sai kostja Assistansbolaget Rescue Europe AB-lt evakuaatori teenuse kohta arve alles 11. jaanuaril 2025.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.
8.Võtta asja juurde kostja 16. septembril 2026 esitatud puksiirteenuse arve (dtl 413) ja 17. septembril 2026 esitatud pangaülekande kuvatõmmis (dtl 418). Hageja ei ole tõendite vastuvõtmisele vastu vaielnud ning on esitanud nende kohta oma seisukoha.
9.Hageja esitas 20. septembril 2026, st pärast seisukohtade esitamiseks määratud tähtaja möödumist vastuse kostja 16. septembri 2026 vastusele, jättes ka tähelepanuta, et 4. septembri 2026 kohtumääruse kohaselt ei saanud seisukohtadele enam täiendusi ega vastuväiteid esitada. Kostja taotleb hageja vastuse tähelepanuta jätmist. Ringkonnakohus märgib, et hageja vastuses ei ole sisuliselt uusi seisukohti, mille arvestamine või arvestamata jätmine mõjutaks asja lahendamist. Samuti selgitab ringkonnakohus hagejale, et vaidlustatud maakohtu otsus ei ole tõend samas asjas vaidlusaluse asjaolu kohta. Apellatsioonimenetluse eesmärk ongi muu hulgas kontrollida, kas maakohtu järeldused on põhjendatud.
10.Kostja vaidlustab maakohtu otsusest temalt välislähetuse päevaraha 540 euro välja mõistmist ja menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust vaidlustatud osas (TsMS § 651 lg 1). Ülejäänud osas on maakohtu otsus jõustunud.
11.Kostja hinnangul on hageja välislähetuse päevaraha nõue tõendamata, maakohus ei arutanud pooltega tõendite puudusi ega arvestanud otsust tehes hageja väidetega. Maakohus tuvastas, et kirjalikku kokkulepet välislähetuse päevaraha suuruse kohta pooltel ei olnud ja nende ütlused päevaraha kohta on vastuolulised. Maakohus hindas otsust tehes raamatupidaja teadet päevaraha arvestuse kohta, töölepingut ja töökuulutust (dtl 329) ning järeldas, et töökuulutuses kuupalgana nimetatud kuni 2500 eurot pidi sisaldama nii töötasu, päevaraha kui ka lisatasusid ning töötaja ei pidanud olema nõus miinimumsuuruses päevarahaga. Maakohus arvestas ka poolte väiteid, kui järeldas, et pooltel oli kokkulepe 50 euro suuruse päevaraha maksmiseks.
12.Ringkonnakohus täiendab maakohtu põhjendust 8. detsembril 2024 hagejale tehtud ülekande kohta antud poolte selgituste analüüsiga. Vaidlust ei ole, et välislähetuse päevaraha kokkuleppe kohta ei ole kirjalikku dokumenti, kuigi tööleping peab TLS § 4 lg 2 kohaselt olema sõlmitud kirjalikus vormis. Kokkuleppe sisu tuleb seega tuvastada muude tõendite alusel. Muu hulgas tuleb lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg 5 p 3 kohaselt arvestada poolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Poolte käitumiseks päevaraha suuruse kohta sõlmitud kokkuleppe sisu tuvastamisel saavad olla töösuhte kehtivuse ajal makstud summad. Hageja töötas kostja juures vaid väga lühikest aega, seega saab tugineda vaid novembrikuu eest makstule.
8.detsembril 2024 kandis kostja hagejale üle 1100 eurot selgitusega „töötasu, töölähetused“.
30.detsembril 2024 kandis kostja hagejale lõpparvena üle 357,63 eurot (dtl 125). Kostja esitatud palgalehtedelt nähtub, et kostja arvestas hagejale töötasu novembris 395,95 eurot (dtl 128) ja detsembris 601,68 eurot (dtl 127). TVK ega maakohtu menetluses ei tekkinud küsimust, miks kandis kostja hagejale 8. detsembril üle suurema summa kui novembri töötasuks arvestatud. Kostja selgitas, et 1100 eurot kanti hagejale üle puksiirteenuse eest tasumiseks. Summa on samas suurusjärgus nagu puksiirteenuse eest esitatud arve, mille summaks eurodes on kostja avaldanud 1092,08 eurot (dtl 410). Kostja viitab ka hageja TVK istungil antud ütlustele, et pärast autoga kraavi sõitmist helistas ta kostjale ja teatas, et peab puksiiri kinni maksma, kuid tal ei ole selleks raha, mispeale kostja saatis raha ning pani selgitusse töötasu ja päevarahad (dtl 134). Kostja tegi ülekande öösel, ajal, mil hageja oli teelt välja sõitnud (dtl 93, 189, 418). Kostja saatis hagejale 20. detsembril 2024 e-kirja süüdistusega, et puksiiri eest on tasumata (dtl 11), mis tõendab, et kostja teadis sellest enne hagejale lõpparve maksmist. Teisalt on ülekantud summa ka samas suurusjärgus sellega, kui palju hagejale oleks tulnud üle kanda 50-eurose lähetuspäeva puhul: enne 8. detsembrit 2024 käis hageja kolmes lähetuses, kokku 14 lähetuspäeva, ning (1100 – 395,95):14 annab tulemuseks 50,29. Ülekande selgitus „töötasu, töölähetused“ ei viita puksiiri eest tasumisele. Kuigi kostja märgib, et hageja palgapäev pidi olema alles 10. detsembril, mistõttu ei saa 8. detsembril ülekantu olla hageja töötasu, ei ole kohtule esitatud andmeid, et hageja oleks kostjale 10. detsembril töötasu maksnud. Seega käsitasid pooled makstud summat siiski töötasu ettemaksuna, millest hageja oleks kostja arusaamise kohaselt pidanud hüvitama kraavi sõitmisest tekkinud kahju. Kostja on möönnud, et lubas töötajatele, et kui välislähetuses kulgeb kõik plaanipäraselt ning mingeid rikkumisi ei esine, siis on ta nõus maksma päevarahana ka kuni 50 eurot (dtl 90). Seega olid pooled 50-eurose päevaraha maksmist arutanud. Ringkonnakohtus hinnangul ei saa päevaraha suurus sõltuda sellest, kuidas töötaja lähetuses käitub. Päevaraha on mõeldud töötaja kulude katteks lähetuses olemise ajal, sel ei saa olla tulemustasu iseloomu ja selle suurus ei saa olla seotud võimalike sanktsioonidega. Preemiad ja lisatasud on töötasu, mitte päevaraha komponendid. Ringkonnakohtu hinnangul on tulenevalt poolte käitumisest lepingu kehtivuse ajal, esitatud tõenditest ja poolte selgitustest kogumis tuvastatav, et 8. detsembril 2024 maksis kostja hagejale välja töötasu, mille maksmise tähtpäev oli 10. detsember, ning lähetuspäeva tasuks oli kokku lepitud 50 eurot/päev. Maakohus mõistis seega õigesti kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud päevaraha 540 eurot.
13.Menetluskulude jätmine poolte kanda on TsMS § 163 lg 1 järgi kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub ainult siis, kui on ületatud kaalutluse piire. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus otsuses menetluskulude jaotust nõuetekohaselt põhjendanud.
14.Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Toimiku andmetel ei ole hagejal hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.