Osaühingu EUROPARK ESTONIA hagi X-i vastu leppetrahvi 55 € nõudes
Vaidlustatud otsus
Harju Maakohtu 27.05.2026 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Osaühingu EUROPARK ESTONIA 19.06.2026 apellatsioonkaebus
Asja hind ringkonnakohtus
55 €
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (apellant) Osaühing EUROPARK ESTONIA (registrikood 10811490), lepinguline esindaja Marge Juur Kostja (vastustaja) X (isikukood XXX)
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Võtta hageja apellatsioonkaebus menetlusse.
2.Otsustada asi TsMS § 646 alusel üksnes apellatsioonkaebuse põhjal.
3.Harju Maakohtu 27.05.2026 otsus tühistada.
4.Saata asi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Osaühing EUROPARK ESTONIA (hageja) esitas 15.12.2025 maksekäsu kiirmenetluse avalduse X-ilt (kostja) 70 € saamiseks. Pärast kostja vastuväidet esitas hageja Harju Maakohtule 23.01.2026 hagi, milles nõudis kostjalt 55 € leppetrahvi tasumist. Hageja väitel parkis kostja 31.07.2024 sõiduki registreerimismärgiga XXXXXX hageja opereeritaval parkimisalal Linnamäe tee 3, Tallinn, rikkudes parkimistingimusi, sest parkimise eest ei tasutud. Hageja esitas kostjale 55 € leppetrahvinõude, mille tasumise tähtpäev oli 07.08.2024.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Parkimislepingu tingimused, sh leppetrahvi tingimus, ei olnud talle enne parkimist mõistlikult kättesaadavad ning parkimislepingut ei sõlmitud. Kostja väitis ka, et leppetrahviteate jätmine sõiduki kojamehe vahele ei taga teate tegelikku jõudmist kostjani. Lisaks pidas kostja 55 € leppetrahvi ebaproportsionaalseks, sest see ületas parkimistasu maksimaalset määra enam kui kümnekordselt, ning palus vajaduse korral leppetrahvi vähendada mõistliku summani.
MAAKOHTU OTSUS
3.Harju Maakohus jättis 27.05.2026 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Pooled sõlmisid 31.07.2024 parkimislepingu, kuid hageja tüüptingimustes sisalduv 55 € leppetrahvikokkulepe on tarbijast kostjat ebamõistlikult kahjustav ja VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi tühine. Seetõttu puudus hagejal õigus kostjalt leppetrahvi nõuda. Põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.
3.1.Maakohus lahendas asja lihtmenetluses TsMS § 405 lg 1 alusel ja piirdus TsMS § 444 lg 2 järgi otsuse põhjendustes õigusliku põhjenduse ning nende tõendite märkimisega, millele järeldused rajati. Maakohus lähtus sellest, et leppetrahvinõude eeldused on kehtiv parkimisleping ja leppetrahvikokkulepe, kohustuse rikkumine ning vastutus rikkumise eest VÕS §-de 100, 103, 158, 159 ja 160 tähenduses, kusjuures hageja pidi neid asjaolusid tõendama TsMS § 230 lg 1 järgi.
3.2.Kostja oli sõiduki vastutav kasutaja ja sõiduk oli vaidlusalusel ajal hageja parkimisalal. Kohus leidis VÕS § 9 alusel, et pooled sõlmisid parkimislepingu sõiduki parkimisega parkimistingimuste mõjupiirkonnas. Tüüptingimused olid saanud lepingu osaks VÕS § 37 lg 1 järgi, sest parkimistingimused olid infotahvlitega teatavaks tehtud, samuti ei pidanud kohus leppetrahvitingimust VÕS § 37 lg 3 mõttes ebatavaliseks.
3.3.Tüüptingimustel sõlmitud lepingu tingimuste kehtivust tuleb kohtul kontrollida omal algatusel VÕS §-de 42–44 järgi. Kohus pidas seda kontrolli lubatavaks, sest menetluses oli juhitud tähelepanu tüüptingimuste sätetele, kostja oli tuginenud leppetrahvi ebamõistlikkusele ning hageja oli saanud esitada seisukohti leppetrahvi suuruse ja kehtivuse kohta.
3.4.Kostjat on tarbija VÕS § 1 lg 5 järgi, sest ta on füüsiline isik ja hageja ei toonud esile asjaolusid, millest nähtuks, et parkimisleping sõlmiti kostja majandus- või kutsetegevuses. Hageja oli kohtueelses meeldetuletuses viidanud tarbijalt sissenõudmiskulude hüvitamist puudutavale regulatsioonile, mis kinnitas, et kostjat käsitati tarbijana.
3.5.Leppetrahvi kokkulepe ei puuduta lepingu põhilist eset VÕS § 42 lg 2 tähenduses. Parkimislepingu põhiesemeks oli parkimisala kasutamise eest makstav tasu, mitte rikkumise puhuks ettenähtud sanktsioon. Samuti ei tulenenud 55 € leppetrahv seadusest. Seetõttu ei välistanud VÕS § 42 lg 2 leppetrahvitingimuse sisulist kontrolli VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi.
3.6.Maakohus ei pidanud hageja viidatud kohtupraktikat siduvaks ega selgeks kujunenud praktikaks. Siduvad on üksnes samas asjas antud kõrgema astme kohtu seisukohad. Kuigi varasemat praktikat võib arvestada, ei välistanud see leppetrahvitingimuse tühisuse tuvastamist, sest parkimisleppetrahvide mõistlikkuse kohta on kohtupraktikas esinenud 2 (6)
erinevaid seisukohti ning iga tüüptingimuse kehtivust tuleb hinnata konkreetse lepingu ja tarbija seisukohast.
3.7.Vaidlusalusel parkimisalal oli 24 tunni maksimaalne parkimistasu 5 €, samas oli hagejal võimalik nõuda iga ööpäeva kohta 55 € leppetrahvi. Kohus nõustus, et leppetrahvil võib olla survefunktsioon ja see võib ületada parkimisteenuse hinda, kuid leidis, et konkreetsel juhul oli 11-kordne erinevus tarbijat ebamõistlikult kahjustav. Kohus arvestas ka seda, et hageja oleks pidanud 15 € tasumist piisavaks juhul, kui kostja oleks tasunud nõude vabatahtlikult seitsme päeva jooksul, ning hageja ei tuginenud leppetrahvi põhjendamisel konkreetsetele haldus- või menetluskuludele.
3.8.Maakohus märkis veel, et leppetrahv ei hõlmanud kohtuvälise sissenõudmise kulusid, sest hageja oli neid eraldi nõudnud VÕS § 1132 alusel, ning parkimistingimustest tulenes hagejale eraldi õigus nõuda tasumata parkimistasu. Kohus järeldas, et VÕS § 39 lg 2 järgi ei saa tühist leppetrahvitingimust tõlgendamise teel mõistliku sisuga asendada ega lugeda seda kehtivaks mõistlikus ulatuses. VÕS § 41 järgi jäi parkimisleping muus osas kehtima, kuid kehtiva leppetrahvikokkuleppe puudumise tõttu tuli jätta hagi rahuldamata.
APELLATSIOONKAEBUS
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada ja panna menetluskulud kostja kanda.
4.1.Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 42 lg 3 p 5 ja rikkus menetlusõigust. Hageja arvates ei selgitanud maakohus piisavalt, miks 55 € leppetrahvikokkulepe on tühine, kuigi kohus nõustus otsuses mitme hageja esitatud argumendiga, sh sellega, et leppetrahv võib ületada parkimisteenuse hinda ja täita survefunktsiooni.
4.2.Maakohus järeldas ekslikult 15 € soodussumma põhjal, nagu oleks see hageja jaoks piisav hüvitis. Hageja hinnangul oli tegemist üksnes kompromissettepanekuga vabatahtlikuks ja tähtaegseks tasumiseks. Parkimisleppetrahvil on eelkõige rikkumisi ennetav ja täitmisele suunav funktsioon, parkimistingimused peavad olema ühetaolised ning uuemas kohtupraktikas on peetud 55–70 € suurust parkimisleppetrahvi mõistlikuks. Leppetrahv sisaldab käibemaksu ja selle nõudmisega kaasnevad parkimisoperaatorile kulud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse ja lahendab asja TsMS § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Vaidlustatud otsus tühistatakse menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses, ja asi saadetakse uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule (TsMS § 656 lg 1 p-d 1 ja 5, § 657 lg 1 p 3). Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust (järgnevas p 6) ja jättis olulisel määral täitmata eelmenetluse ülesanded (p 7). Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, sest rikkumiste ulatuse tõttu ei saa ringkonnakohus asja ise sisuliselt lahendada.
6.Apellatsioonkaebuse keskne väide on põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus ei põhjendanud nõuetekohaselt, miks on praegusel juhul tüüptingimusena sõlmitud parkimiskokkulepe tühine VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel olukorras, kus maakohus nõustus, et leppetrahv võib ületada parkimisteenuse maksumust ja omada survefunktsiooni. Eelkõige ei põhjendanud maakohus nõuetekohaselt järeldust, et ööpäevasest parkimistasust 11 korda suurem leppetrahv on tarbijat ebamõistlikult kahjustav.
6.1.Maakohus leidis, et talle ei ole siduv varasem kohtupraktika, kus parkimisleppetrahve ka summas 55–70 € ei peetud ebamõistlikult suurteks. Ringkonnakohus nõustub, et maakohus on sõltumatu ja teeb otsuseid oma siseveendumuste kohaselt, aga see tähendab siiski kohtu kohustust teha objektiivseid ja ettearvatavaid otsuseid sarnaste asjaolude alusel, võttes arvesse mh ajalist aspekti ja muutunud olusid. Kui kohtulahend on ilmses vastuolus praegusel ajal 3 (6)
levinud praktikaga (nii kohtutes kui ühiskonnas laiemalt), peab kohus kõrvalekallet selgelt ja arusaadavalt põhjendama.
6.2.Maakohus tugines ringkonnakohtu varasemale praktikale (TlnRngKo 02.05.2017, 2-16123200/26, p-d 51–54), milles leiti, et parkimislepingu rikkumisel kuni 60 € suuruse leppetrahvi nõudmise õigus oli tarbijat ebamõistlikult kahjustav. Ringkonnakohus ei sea toonast järeldust kahtluse alla, aga viidatud otsuse tegemisest on möödunud ligi 10 aastat. Eesti majanduslik olukord on sedavõrd oluliselt muutunud, et 10 aastat tagasi tehtud järeldus leppetrahvi suuruse mõistlikkuse kohta ei tarvitse olla enam asjakohane.
6.3.Hilisema kohtupraktika kohaselt ei ole leppetrahv summas 55 € ebamõistlikult suur ka tarbija puhul (nt HMKo 01.07.2026, 2-25-125687; HMKo 19.06.2026, 2-23-133113; TMKo 15.05.2026, 2-25-113504). Kui leppetrahvi eesmärk on tagada parkimiskorra järgimine ning vältida olukorda, kus parkimistasu maksmata jätmine muutuks majanduslikult soodsamaks kui tingimuste täitmine, siis võib ka 60 € suurune leppetrahv olla proportsionaalne (TMKo 27.03.2026, 2-25-120139, p 15). Siinjuures ei ole parkija rikkumisega taotletava võimaliku varalise eelise hindamisel piisav võrrelda üksnes parkimistasu ja leppetrahvi suurust, st hinnata, kui pikka aega saanuks leppetrahvi summa eest parkida. Parkimisteenuse osutajal ei ole kohustust parkijaid regulaarselt kontrollida ega eeldada, et nad parkimistingimusi rikuvad. Lisaks võib vähene vahe parkimistasu ja leppetrahvi vahel põhjustada, et rikkuja jääb võrreldes parkimislepingu tingimuste kohaselt täitvate isikutega kokkuvõttes paremasse olukorda.
6.4.Leppetrahvil võib olla kahju hüvitav ja sanktsioneeriv (survestav) funktsioon. Kui eesmärk on kahju hüvitamine, tuleb kaaluda, millist kahju võisid pooled lepingu sõlmimisel ette näha, ja sel juhul on pigem kohane võrdlus lepingu hinnaga (vt VÕS komm § 42, p 4.8.1 lg 3 p 5 osa a). Kui leppetrahvi funktsioon on eelkõige rikkumise sanktsioneerimine, siis tuleb arvestada rikkumise raskust, poolte majanduslikku seisundit, huvi täitmise vastu jne. Vaidlustatud otsuse p-st 19 on aru saada, et maakohus lähtus survefunktsioonist. Samas puudub otsuses analüüs ja hinnang, kas ja kuidas sunniks väiksem leppetrahv parkijat siiski tasuma lepingus ette nähtud parkimistasu või täitma muid lepingutingimusi. Võrdlus hinnaga ei tarvitse olla täiesti asjakohatu, aga kindlasti pole see piisav. Näiteks saab parkimistingimusi rikkuda ka juhul, kui parkimistasu on null, aga parkimine eeldab loa või parkimiskella olemasolu. Neid aspekte maakohus põhjendusse ei kaasanud.
6.5.Sõltuvalt konkreetse parkimisalaga seotud asjaoludest (sh parkimisala asukoht, parkimiskohtade arv parkimisalal ja lähiümbruses jne) võib ringkonnakohtu hinnangul olla erandjuhul põhjendatud ka 60 €-st suurem leppetrahv isegi tarbija puhul, kui leppetrahvi peamine funktsioon on sundida parkijat lepingu tingimusi täitma. Täpsemaid asjaolusid ja leppetrahvi suuruse mõistlikkust tuleb hinnata lähtuvalt konkreetsest olukorrast. Vähemalt üldjuhul ei ole kuni 60 € suurune leppetrahv niivõrd ebamõistlikult suur ka tarbija puhul, et selle kohta tüüptingimusena sõlmitud kokkulepe oleks automaatselt tühine VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel. Seda ka juhul, kui leppetrahvi suurus ületab parkimistasu rohkem kui 10 korda.
6.6.Kokkuvõttes ei põhjendanud maakohus veenvalt, miks hindas ta 55 € suuruse leppetrahvi ebamõistlikult suureks. Ainuüksi leppetrahvi ja parkimisteenuse maksumuse 11kordne erinevus ei tähenda leppetrahvi suuruse ebamõistlikkust. Maakohus jättis sisulise tähelepanuta aspekti, miks tuleks käesoleval juhul kalduda kõrvale pigem levinud kohtupraktikast, kus 55 € suurust leppetrahvi ei ole peetud ebamõistlikult suureks.
7.Lisaks ei täitnud maakohus piisavalt selgitamiskohustust, mis seisnes eeskätt kohustuses juhtida poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldada neil avaldada selle kohta arvamust (TsMS § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 436 lg 4; vt ka nt RKTKo 29.04.2015, 3-2-1-41-15, p 18). Selgitamiskohustus hõlmab mh vajadust juhtida poolte 4 (6)
tähelepanu tüüptingimusena sõlmitud leppetrahvi võimalikule tühisusele VÕS § 42 lg 3 p 5 tähenduses.
7.1.Kohus ei ole seotud poolte õigusliku hinnanguga (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 ls 1), kuid on siiski kohustatud võimalikult varakult täitma poolte õigussuhte kvalifitseerimiskohustust (TsMS komm, § 436, p 3.2.1.2.a). Kvalifitseerimiskohustuse täitmine tähendab mh pooltele nõuete rahuldamise eelduste selgitamist (TsMS komm, § 436, p 3.2.1.3.e). Tarbijaga tüüptingimusena sõlmitud leppetrahvikokkuleppest tuleneva nõude rahuldamine sõltub mh kokkuleppe tüüptingimuse kehtivusest. Kvalifitseerimiskohustuse täitmiseks ei piisa kohustusele viitamisest, mille järgi hakkab kohus omal algatusel tüüptingimuse kehtivust kontrollima. Kohus peab eelmenetluses juhtima sõnaselgelt poolte tähelepanu leppetrahvi tüüptingimuse võimalikule tühisusele ja võimaldama pooltel esitada väiteid ja tõendeid kohtult saadud selgitustest lähtuvalt. Maakohus ei selgitanud aga pooltele enne otsuse tegemist, et ta kavatses hinnata leppetrahvikokkuleppe kehtivust VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi.
7.2.Kuigi kohus kohaldab õigust iseseisvalt ega ole poolte antava õigusliku hinnanguga seotud, ei saanud maakohus hinnata leppetrahvi tüüptingimuse tühisust üksnes poolte esitatud väidete alusel seoses kostja taotlusega leppetrahvi suurust vähendada. Kui leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib maksmiseks kohustatud pool VÕS § 162 lg 1 alusel taotleda selle vähendamist. Sellest eristub aga õiguslik olukord, kui ebamõistlikult kõrge leppetrahvi kokkulepe on tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi (vt eristuse kohta RKTKo 25.01.2017, 3-2-1-68-16, p 36). Pooltel peab enne asja sisulise arutamise lõpetamist olema arusaadav, et kuigi kostja on esitanud ainult leppetrahvi vähendamise taotluse, asub kohus hindama ka leppetrahvikokkuleppe tühisuse aluseid. Leppetrahvi mõistliku suuruse hindamisel peab kohus võimaldama hagejal põhjendada leppetrahvi suurust (VÕS komm § 162, p 4.2).
7.3.Maakohus ei selgitanud pooltele eeltoodut ega võimaldanud neil esitada väiteid ja tõendeid leppetrahvi suuruse põhjendatuse kohta. Pooled ei võtnud seega seisukohta, miks on praegusel juhul parkimistasust 11 korda suurema leppetrahvi nõudmine põhjendatud või mitte; mis funktsioon on kõnealusel leppetrahvil ja milles see funktsioon avaldub. Maakohus ei täitnud nõuetekohaselt selgitamis- ja kvalifitseerimiskohustust, mis pidi võimaldama pooltel (eeskätt hagejal) esitada kõiki asjakohaseid selgitusi ja tõendeid nõude põhjendamiseks ning sellele vastuvaidlemiseks. Ringkonnakohtu hinnangul rikkus maakohus õigusliku ärakuulamise põhimõtet.
7.4.Käesoleval juhul on eelmenetluse ülesanded jäänud täitmata ulatuses, mis vastab ärakuulamise põhimõtte olulisele rikkumisele ja õigustab otsuse tühistamist (nt RKTKo 25.11.2020, 3-18-10961, p 11 jj). Maakohus ei andnud eelmenetluse raames selgitusi seoses leppetrahvi suuruse võimaliku ebamõistlikkusega ega leppetrahvi tüüptingimuse tühisusega. Pooled ei saanud sisulist võimalust esitada väiteid ja tõendeid, mis võimaldaks kohtul nõuetekohaselt hinnata leppetrahvi funktsiooni ja suurust. Nii ei tarvitsenud vaidluse tuum olla pooltele asja arutamise lõpuks piisavalt selge.
8.Eeskirjeldatud rikkumisi ei saa ringkonnakohus kõrvaldada apellatsioonimenetluses, sest oluliste tõendite vahetu kogumine ja hindamine tuleb üldjuhul teha esimese astme kohtus. Samas peab olema selge ja jälgitav, kuidas maakohus lõppjärelduseni jõudis, et leppetrahv on ebamõistlikult suur.
9.Eeltoodu tõttu tuleb vaidlustatud otsus tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul selgitada pooltele eeskätt VÕS § 42 lg 3 p-ga 5 seonduvat ning selgitada vajadust esitada väiteid ja tõendeid kõigepealt selle kohta, miks parkimistasust 11 korda suurema leppetrahvi nõudmine on praegusel juhul põhjendatud või mitte, mis funktsioon on kõnealusel leppetrahvil ja milles see funktsioon avaldub. Samuti 5 (6)
tuleb maakohtul selgitada vajadust esitada tõendeid parkimisalaga seotud asjaolude kohta (sh parkimisala asukoht, parkimiskohtade arv parkimisalal ja lähiümbruses jms). Seejärel tuleb maakohtul hinnata kogutud tõendeid tervikuna ja põhjendada lõppotsuseni jõudmist.
10.Menetluskulude jaotus otsustatakse asja uuel läbivaatamisel (TsMS § 173 lg 3 ls 2). (allkirjastatud digitaalselt)
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.