Hageja: Holm Bank AS (registrikood 14080830), Lepinguline esindaja: K.T. (e-post: XXX) Kostja: L. L. (isikukood XXX)
Menetluse liik
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta hagiavaldus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud hageja menetluskulud.
kanda.
Asjas
puuduvad
kindlaksmääratavad
Edasikaebamise kord Käesolevale kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (eposti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Holm Bank AS esitas 03.02.2026 Harju Maakohtusse hagi L. L. vastu võla nõudes. Hageja ja kostja sõlmisid 13.09.2024 laenulepingu nr 52409130006, mille kohaselt väljastas hageja kostjale laenu 11 000 eurot. Hageja maksis 1345,47 eurot kostja kontole ja 9654,53 Bondora AS kontole nõuete refinantseerimiseks. Lepingu koostamise päeval on lepingu punkti 3 alusel krediidi kulukuse määr 21,84% aastas eeldusel, et intressimäär on 12,99% aastas, laenutähtpäev 10.09.2034, lepingu sõlmimise tasu 110,00 eurot, laen võetakse kohe kasutusse ja leping kehtib kokkulepitud aja jooksul. Vastavalt lepingu punktile 2 on lepingu sõlmimise päeval viivisemäär 12,99% aastas (0,04% päevas). Maksegraafiku kohaselt pidi laenu, intresside ja lepingutasu tagastamine toimuma 10.10.2024 kuni 10.08.2034 osamaksena summas 211,63 eurot ja 10.09.2034 osamaksena summas 211,12 eurot.
2.Kostja tasus graafikujärgseid osamakseid kuni 10.06.2025. Lepingu p 2 kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt lisaks lepingus kokkulepitule muude hinnakirjas toodud kulude hüvitamist. Hageja hinnakirja kohaselt on hagejal õigus nõuda võlateatise edastamisel kuni 5 eurot. Hageja on saatnud 2 tasulist meeldetuletuskirja ja 2 tasuta meeldetuletuskirja.
3.Kuna kostja rikkus oluliselt talle lepingust tulenevaid maksekohustusi, saatis hageja 22.09.2025 kostja e-postile ja tähitud kirjana ülesütlemise avalduse. Hageja andis kostjale 2nädalase tähtaja võlgnevuse summa tasumiseks või kokkuleppe saavutamiseks ning informeeris, et võlgnevuse mittetasumisel või kokkuleppe mittesaavutamisel loeb hageja lepingu alates 07.10.2025 olulise rikkumise tõttu üles öelduks. Hageja ütles lepingu 07.10.2025 üles.
4.Hageja palub kostjalt mõista välja 11 952,67 eurot, millest 10 716,26 eurot moodustab põhivõlg, 672,80 eurot intress, 455,99 eurot viivis, 97,62 eurot lepingutasu ja 10 eurot menetluskulu meeldetuletuskirjade saatmise eest.
5.Kostja pole hagiavaldusele vastanud.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
6.Kohus lahendab käesoleva tsiviilasja kirjalikus menetluses lähtudes TsMS § 403 lg 1, mille kohaselt poolte nõusolekul võib kohus lahendada asja seda kohtuistungil arutamata. Hageja on nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses ja kohus eeldab käesoleval juhul ka kostja nõustumist kirjaliku menetlusega. Kuna kostja pole hagile vastanud ning hagejalt on kohus juba täiendavaid selgitusi küsinud, siis kõik avaldused ja dokumendid, mida pooled on pidanud vajalikuks esitada, on juba esitatud. Seega menetlusökonoomiat arvestades (TsMS § 2) ei oleks mõistlik määrata veel täiendavat avalduste ja dokumentide esitamise tähtpäeva, samuti otsuse avalikult teatavakstegemise aega ning sellest eraldi menetlusosalisi informeerida.
7.Hagi kohaselt sõlmisid 13.09.2024 L. L. ja Holm Bank AS laenulepingu nr. 52409130006, mille laenusumma oli 11 000 eurot (dtl 18-22). Laenulepingu intressimäär oli 12,99% aastas, lepingu sõlmimise tasu 110 eurot, viivisemäär 12,99% aastas ja laenutähtpäev 10.09.2034 (dtl 18).
8.Hagis esile toodud asjaolude kohaselt maksis kostja 10.10.2024-10.06.2025 osamaksed, seega tasumata on 10 716,26 eurot.
9.Kohtu hinnangul vastab kostja ja Holm Bank AS vaheline laenuleping nr 52409130006 tarbijakrediidilepingu tunnustele. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev
krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kohtule esitatud maksegraafikust nähtub, et kostja kohustus tasuma põhivõlgnevust kui ka intressi (dtl 20-22). Seega on kohtu hinnangul tegemist tarbijakrediidilepinguga.
10.Hageja põhivõlgnevuse, intressi, lepingutasu, menetluskulu ja viivise nõuded võiksid kuuluda rahuldamisele VÕS § 108 lg 1 alusel, edasiulatuva viivise nõue TsMS § 367 alusel. Põhivõlgnevuse, intressi, lepingutasu, menetluskulu ja viivise nõude rahuldamiseks peavad esinema järgmised eeldused: kehtiv leping, lepingus sisalduv kokkulepe põhivõlgnevuse, intressi, lepingutasu, menetluskulu ja viivise maksmiseks (hagis nõutud määras ja ulatuses), kostja poolne lepingu rikkumine, kostja vastutus rikkumise eest, hagis nõutud ulatuses täitmist välistavate kostja vastuväidete puudumine või nende alusetus.
11.Vastavalt laenulepingu nr 52409130006 oli krediidi kulukuse määr 21,84% aastas (dtl 18). Eesti Panga poolt avaldatud keskmine eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 2024. aasta septembris (13.09.2024 lepingu sõlmimisel) oli 16,65%, seega ei ületa lepingu krediidikulukuse määr Eesti Panga avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda ning tarbijakrediidileping on kehtiv.
12.Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, p-d 20-23). Selleks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet või seda sisustama. Seega kontrollib kohus järgnevalt, kas krediidiandja on järginud kostjaga lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.
13.Lepingu sõlmimise ajal (13.09.2024) kehtinud ja praegu kehtiva VÕS § 403 4 lg 1 punktide 1 ja 2 kohaselt krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg 6 järgi krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
14.Vastavalt VÕS § 4034 lõikele 13 vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. Hageja esitas krediidivõimelisuse kontrolli tõendamiseks kostja krediiditaotluse ja otsuse (dtl 25-26), maksehäire kontrolli (dtl 27), päringu Maksu-ja Tolliametisse (dtl 28), Accountscoringu väljavõtte (dtl 29-63) ja konto väljavõtte andmed (dtl 64). Krediiditaotlusest nähtub, et kostja igakuised kohustused, mis ei kuulu refinantseerimisele on 67 eurot ja igakuine sissetulek 1369 eurot. Kostja on märkinud igakuiseteks majapidamiskuludeks 0 eurot. Hageja arvestas majapidamiskuludeks ja finantskohustusteks kokku 405,2 eurot ja keskmiseks sissetulekuks
1340 eurot. Accountscoringu väljavõttest nähtub, et kostjal olid ka muudes krediidiasutustes kohustused (mh Coop Finants AS, Inbank Finance AS). Kohtule ei nähtu, et hageja oleks neid krediidivõimelisuse hindamisel arvestanud. Lisaks, hageja ei ole selgitanud, mille alusel hageja hindas, et elatusmiinimumist ehk 338,2 eurost kostjale piisab. Krediidiandja ülesanne on põhjendada, miks ta leidis, et just selline üldkohaldatav määr on asjakohane ka just selle tarbija puhul. Hageja ei ole esile toonud ka andmeid kostja eluaseme kohta. Kuivõrd hageja tuvastas, et kostjal puudub kinnisvara, siis oleks pidanud hageja kontrollima, kas kostja üürib oma eluaset ja mis on selle igakuised kulud.
15.Kuivõrd kostja jättis majapidamiskulude välja täitmata, siis on võimalik, et kostja ei saanud aru, mida selle all hageja silmas pidas. Laenutaotluse vormis tuleb selgelt välja tuua majandamiskulude komponendid ja lahti kirjutada, mida tähendab kohustuste andmeväli, et tarbija saaks täpselt aru, mille kohta temalt andmeid küsitakse. Majandamiskulud hõlmavad eelkõige eluaseme, toidu ja sidekulusid.
16.Kohus ei nõustu hageja hinnanguga, et tegemist oli lühiajalise ja väikses mahus tarbijakrediidiga. Kohtu hinnangul 10-aastane laenukohustus kogukuluga 25 395,09 eurot (dtl 18) ei ole eraisikule väike kohustus. Oluline on enne tarbijale krediidilepingu sõlmimist välja selgitada vähemalt tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, tema teised varalised kohustused ning muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud, samuti ülalpeetavate arv (KAVS § 49 lg 1 p 1-7).
17.Kohtule ei nähtu, kuidas analüüsis laenuandja muid kogutud andmeid, ning mis konkreetsete andmete kogumise tulemusel jõudis laenuandja järeldusele, et kostja on krediidivõimeline. Kohtu hinnangul ei hinnanud hageja kogumis saadud andmeid, kuivõrd hageja ei teinud kindlaks kostja majapidamiskulusid, finantskohustuste suurust ja muud finantskäitumist. Kohtu hinnangul nähtub esitatud asjaoludest ja tõenditest, et krediidiandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet – kostja varalist seisundit ega kohustusi nõuetekohaselt kindlaks ei tehtud. Järelikult ei oleks krediidiandja VÕS § 403 4 lg 6 kohaselt tohtinud kostjaga praeguse vaidluse esemeks olevat krediidikonto lepingut sõlmida.
18.Vaidlusaluse lepingu sõlmimisel kehtinud VÕS § 4034 lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas. Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest. Eelnevat ei kohaldata juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud vajaliku teabe esitamata või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Praegusel juhul ei ole hageja tuginenud asjaolule, et kostja oleks teadlikult valeandmeid esitanud. Asja materjalides puuduvad tõendid, millest nähtuks, kas ja millist teavet on krediidiandja kostjalt täiendavalt küsinud.
19.Hageja esitas 25.09.2026 kohtule seadusjärgse intressimääraga ümberarvestuse. Kostja on teinud tagasimakseid kogusummas 1904,67 eurot. Hageja täpsustas 29.09.2026 esitatud menetlusdokumendis, et leping ei ole ümberarvestuse järgi kehtivalt üles öeldud. Hageja nõuab ümberarvestuse järgi üksnes põhivõla 9669,95 euro tasumist.
20.VÕS § 82 lg 7 sätestab, et kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Hageja ei ole selgitanud, mille alusel hageja nõuab põhivõla tasumist summas 9669,95 eurot, kui leping on endiselt kehtiv ning maksegraafiku järgselt on viimase osamakse tasumise tähtpäev 10.09.2034 (dtl 22). Kohtu hinnangul ei ole muutunud laenulepingust tulenev koguvõlgnevus sissenõutavaks ning seetõttu ei saa rahuldada ka hageja nõuet. Hageja ei ole
ka esile toonud, mis summas osamaksed olid ümberarvestuse tegemise ajaks muutunud sissenõutavaks, mistõttu ei saa hagiavaldust ka osaliselt rahuldada.
21.Kohus märgib, et tarbijakrediidilepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused näeb ette VÕS § 416 lg 1. Kui need eeldused ei ole täidetud ehk kui tarbija ei ole maksetega viivitanud, siis ei ole krediidiandjal õigust lepingut üles öelda. Sellisel juhul ei ole ülesütlemisavaldusel õiguslikku toimet ning kui lepingu tähtpäev on tulevikus, on leping jätkuvalt jõus. Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2020 otsuses nr 2-18-124588 p-s 23 on selgitatud, et „Kuna kostja laenu tagastamise kohustust ei rikkunud, siis polnud hagejal laenulepingu ülesütlemiseks alust - laenulepingu ülesütlemine ei omanud toimet ja seetõttu laenuleping kehtis edasi“.
22.Eeltoodust tulenevalt jääb hagi rahuldamata.
23.Tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata, siis jäävad menetluskulud hageja kanda. Kuna kostja pole menetluses aktiivselt osalenud ja hagile vastanud, siis ei ole kostjal saanud käesolevas asjas menetluskulusid tekkida, mistõttu ei saa kohus kostja menetluskulusid ka kindlaks määrata. Kuivõrd menetluskulud jäävad hageja kanda, siis ei määra kohus kindlaks ka hageja menetluskulusid.
24.Kohus selgitab, et TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 178 lg 4 on sätestatud, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.