Circle K Eesti Aktsiaselts hagi T.P vastu 1063 euro 90 sendi suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks
Tsiviilasja hind
2101 eurot 42 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Circle K Eesti Aktsiaselts (registrikood 10180925), lepinguline esindaja Fränk Valdmann (Julianus Inkasso OÜ, e-post [email protected]) Kostja T.P (isikukood XXX, elukoht XXX, XXX , e-post XXX, viibimiskoht XXX, XXX, määratud esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Nikolai Kõiv, e-post XXX)
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Circle K Eesti Aktsiaseltsi avaldus hagi tagasivõtmiseks 1 euro ja 71 sendi suuruse viivisenõude osas ning jätta hagi 1 euro ja 71 sendi osas läbi vaatamata.
3.Rahuldada Circle K Eesti Aktsiaseltsi hagi T.P vastu 1063 euro 90 sendi suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks.
4.Mõista T.P-lt Circle K Eesti Aktsiaseltsi kasuks välja 1063 euro 90 sendi suurune põhivõlg, leppetrahv 106 eurot 39 senti ja 929 eurot 42 senti, mis on perioodil 16.04.2024–13.10.2025 sissenõutavaks muutunud viivised.
5.Jätta menetluskulud T.P kanda. Mõista T.P-lt Circle K Eesti Aktsiaseltsi kasuks välja menetluskulud 850 eurot ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis menetluskuludelt (850 eurot) alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
6.Vabastada T.P talle riigi õigusabi korras määratud esindaja tasude ja kulude kogusummas riigituludesse tasumise kohustusest.
7.Toimetada otsus pooletele kätte. Edasikaebamise kord
Pooled võivad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg 1 kohaselt esitada kohtuotsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on TsMS § 632 lg 1 kohaselt 30 päeva alates kohtuotsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte rohkem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Selgitus menetlusabi taotlejale Apellatsioonkaebuse esitamiseks saab taotleda menetlusabi TsMS §-de 180–190 kohaselt. Menetlusabi andmise taotlus ei peata TsMS § 187 lg-te 5 ja 6 kohaselt aga seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Kaebuse esitamise tähtaja järgimiseks tuleb esitada tähtaja kestel ka kaebus või teha muu menetlustoiming, mille jaoks on menetlusabi taotletud. Kohus annab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Circle K Eesti Aktsiaselts (hageja) esitas 13.10.2025 T.P (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 1063 euro ja 90 sendi suurune põhivõlg, leppetrahv 106 eurot 39 senti ja hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 913 eurot 13 senti. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 12.03.2024 kliendikaardilepingu nr 11770-10-13K (leping), mille alusel andis hageja kostjale krediiti 1000 eurot kaupade ja teenuste ostmiseks ning kostja kohustus hagejale tagastama kasutatud krediiti igakuiselt esitatavate arvete alusel (dtl 3, 9-10).
1.1.Kostja rikkus lepingut, kui ta jättis 31.03.2024 väljastatud arve nr 801549862 kogusummas 1063 eurot 90 senti tasumata, tähtaeg 14.04.2024 (dtl 11-12). Kuna kostja ei tasunud hageja poolt esitatud arvet tähtaegselt, edastas hageja 15.05.2024 nõude Julianus Inkasso OÜ-le võlgnevuse sissenõudmiseks. Julianus Inkasso OÜ väljastas 16.05.2024 kostjale võlateatise e-postile ning 17.05.2025 postiaadressile (dtl 13-14). Kostja võlgnevust ei tasunud. Seega nõuab hageja kostjalt põhivõla tasumist, mis tuleneb tasumata arvest 1063 eurot 90 senti.
1.2.Tulenevalt lepingu üldtingimuste punkti 2.9 on kostjal kohustus tasuda leppetrahv suurusega 10% sissenõudmiseks üleantud nõude summast (dtl 10), milleks käesoleva juhul on 106 eurot 39 senti (1063,90x10%). Hageja nõuab kostjalt tulenevalt VÕS § 113 lg-st 1 ning lepingu p-st 3.2 viivist 0,16% päevas maksetähtpäevale järgnevast päevast (dtl 10), mis käesolevalt on alates 15.04.2024 kuni hagiavalduse koostamiseni 13.10.2025, mis teeb 931 eurot 13 senti. Hageja palub kostjalt välja mõista: põhivõlg 1063 eurot 90 senti leppetrahv 106 eurot 39 senti perioodil 15.04.2024–13.10.2025 sissenõutavaks muutunud viivis (0,16% päevas põhivõlalt 1063 eurot 90 senti) 931 eurot 13 sent. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud. Hageja menetluskulud on riigilõiv 350 eurot ja esindajatasud (dtl 15, 19).
2.Tartu Maakohus võttis hagiavalduse 13.11.2025 määrusega menetlusse ning andis kostjale tähtaja kohtule kirjaliku seisukoha esitamiseks. Kuna kostja viibis kohtumääruse alusel statsionaarsel psühhiaatrilisel sundravil, määras kohus 08.01.2026 määrusega kostjale riigi õigusabi korras advokaadi tema esindamiseks kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja
kulud. Riigi õigusabi korras määratud advokaadile anti ka tähtaeg hagile kirjaliku vastuse esitamiseks.
3.Kostjale määratud vandeadvokaat Nikolai Kõiv (esindaja) esitas kohtule 21.01.2026 esialgse vastuse, milles leidis, et antud juhul on tegemist perspektiivitu hagiga (dtl 35-38). Esindaja selgitas, et isikut, kes tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana (FIE) ei saa lugeda juriidiliseks isikuks, vaid õigussuhetes tegutseb ta füüsilise isikuna äriregistris registreeritud ettevõtja nime all. Tehingu teostamisel ja selle õiguslike tagajärgede puhul tuleks hinnata eelkõige tehingu teostaja, s.o. kostja teovõimet. Esindaja leiab, et kuna kostja on viibinud korduvalt sundravil, ja tahtest olenematul ravil, siis võib tema puhul olla tegemist piiratud teovõimega isikuga ning seega ka tehing algusest peale tühine tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 94 kohaselt.
3.1.Kostja selgitas esindajale, et ta ei ole hagiavalduses toodud hageja kliendikaardilepingule alla kirjutanud, vaid seda tegi hoopis R. L., kellele ta oli andnud oma ID-kaardi ning kes teadis ka tema ID-kaardi PIN-koode, ning kes tegi kostjal nimel mitmeid firmasid ja võttis laene. Kuna kostjal endal sõidukit ei olnud, ei vajanud ta ka bensiini. Kostja kinnitas, et ta ei ole mitte kunagi tegutsenud FIE-na. Kostja esindajal viitas, et FIE T.P on kantud äriregistrisse 11.03.2024 ja samal päeval, s.o 11.03.2024 on sõlmitud leping hagejaga. Kuid juba 16 päeva peale seda on kostja suhtes kohaldatud sundravi (27.03.2024 määrus nr 1-237212). Seega võis kostja väga suure tõenäosusega juba 11.03.2024 olla seisundis, kus ta ei saanud aru oma tegudest ja nende võimalikest tagajärgedest.
3.2.Kostja tunnistas oma esindajale, et ta on vaimse puudega isik ning tema sissetulekuks on vaid töövõimetustoetus ca. 500 eurot kuus, muu vara puudub (korteriomand on sundmüügis). Kostjal on kolm alaealist last, kellele peab ta elatist maksma. Esindaja leiab, et tegemist on sisuliselt maksejõuetu isikuga. Juhul, kui hageja leiab, et tegemist ei ole perspektiivitu hagiga ning ei soovi hagi tagasi võtta ega loobuda sellest, vaid soovib jätkata antud menetlust, palub esindaja kohtul anda võimalus täiendavate tõendite ja taotluste esitamiseks, sh taotlused vajalike tõendite kogumiseks, tuvastamaks, et kostja oli tehingu teostamise ajal piiratud teovõimega ja ta ei saanud aru oma tegudest või nende õiguslikest tagajärgedest.
4.Hageja leidis 09.02.2026 vastuses, et jääb hagiavalduses esitatud nõuete ja asjaolude juurde ning palub jätta kostja vastuses esitatud vastuväited, sh taotlused rahuldamata. Kostja vastus on valdavas osas oletuslik, paljasõnaline ja tõendamata ning ei lükka ümber hageja nõude aluseks olevaid asjaolusid ega dokumente (dtl 45-47). Kostja väide FIE staatusest ei muuda vaidluse sisu ning kostja arutlus selle osas ei kujuta endast sisulist vastuväidet hageja nõudele. Kostja teovõimetuse väited on paljasõnalised ja tõendamata. Hageja leiab, et ainuüksi asjaolu, et isik viibib sundravil, ei tähenda automaatselt tsiviilõiguslikku teovõimetust ega seda, et ta oli tehingu tegemise ajal teovõimetu. Kostja väited lepingu sõlmimise aja (märts 2024) teovõimetuse kohta on tõendamata. Väide maksejõuetuse/perspektiivituse kohta ei ole sisuline vastuväide nõude alusele ega anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Väide ID-kaardi „kuritarvitamisest“ on eluliselt ebausutav ja ei vabasta kohustusest. Kostja ei ole esitanud ka usutavaid tõendeid. Kui kostja annab ise ID-kaardi ja PIN-koodid kolmandale isikule, võtab ta teadlikult enda kanda sellega seotud riski ja tagajärjed. Riigikohtu praktika (RKTKo 2-16-124450 p 22) kohaselt, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID- kaarti (ja PIN-koode) kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele vahendid on väljastatud; vastupidist peab tõendama isik, kelle nimel tahteavaldus anti ja kes väidab, et see polnud tema. Kostja ei ole käesoleval hetkel seda eeldust ümber lükanud.
5.Tartu Maakohtu 03.03.2026 määrusega algatas kohus omal algatusel hagita menetlus kostja eestkostevajaduse hindamiseks ja eestkostja määramise üle otsustamiseks ning peatas käesoleva asja menetluse kuni eestkosteasjas tehtava menetlust lõpetava määruse jõustumiseni. Tartu Maakohus leidis 19.06.2026 määruses tsiviilasjas nr 2-26-4991, et eestkoste seadmise eeldused ei ole täidetud ning puudub alus puudutatud isiku teovõime piiramiseks. Tartu Maakohtu 04.08.2026 määrusega uuendati menetlus tsiviilasjas nr 2-2517146 ning kostjale esindajale anti tähtaeg, et esitada kohtule täiendav kirjalik seisukoht koos asjakohaste tõendite ja kõigi taotlustega (dtl 63-65).
6.Kostja esindaja leiab 25.08.2026 vastuses, et antud juhul on sisuliselt lootusetu võlanõudega kostja maksevõimetuse tõttu, kus hagi rahuldamise korral kohtuotsuse sundtäitmine oleks võimatu (dtl 67-69). Ka kostja korter on nüüdseks müüdud. Tsiviilasjas nr 2-26-4991 käigus esitaud andmeregistri STAR andmetel on kostjale määratud raske vaimne puue, tähtajaga 08.09.2022- 07.09.2027 ning Eesti Töötukassas on kostja hinnatud puuduva töövõimega tähtajaga 08.09.2022- 07.09.2027. Kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi 28.04.2026 aktist nr. 2-86/ 936-1 (tsiviilasjas nr 2-26-4991) nähtub, et kostjal on diagnoositud bipolaarne meeleoluhäire, psühootiliste sümptomiga mania (E31.21), mis on raske krooniline psüühikahäire hõlmatav mõistega vaimuhaigus. Kuna leping sõlmiti 12.03.2024 ning teistkordset sundravi kohaldati juba 27.03.2024, võib arvata, et kostja ei olnud juba 12.03.2024 lepingu sõlmimisel küllaldaselt adekvaatne.
7.Tartu Maakohus määras 08.09.2026 määrusega, et asi vaadatakse läbi kirjalikus menetluses. Kohus andis pooltele tähtaja kuni 11.09.2026 (k.a), et esitada soovi korral asjaolusid, tõendeid ja taotlusi (sh tõendite kogumise taotlus). Kuni 25.09.2026 (k.a) saavad pooled soovi korral vastata ning esitada asjaolusid, seisukohti ja tõendeid. Kohus määras, et nimetatud kuupäeval lõpeb eelmenetlus ning pärast 25.09.2026 (k.a) enam uusi asjaolusid ja tõendeid esitada ei saa. Kohus andis pooltele tähtaja kuni 01.10.2026 (k.a), et esitada soovi korral kohtule lõplikud seisukohad ja menetluskulude nimekiri ning kuni 05.10.2026 (k.a) saab soovi korral menetluskulude nimekirjale vastata. Kohus teeb otsuse avalikult teatavaks hiljemalt 21.10.2026.
8.Hageja esitas 15.09.2026 kohtule täiendava seisukoha ja taotlused. Hageja täpsustas hagi esinevaid ebatäpsusi, täiendas faktilisi asjaolusid ning korrigeeris oma nõudeid, sh esitas alternatiivsed nõuded. Ka esitas hageja seisukohad kostja vastuväidetele. Lepingu taotluse vormil on küll kuupäev 11.03.2024, kuid leping allkirjastati 12.03.2024. Lepingus on kliendina märgitud FIE T.P , registrikood 16939601. Leping taotleti FIE rekvisiitidega ärikliendi ROUTEX-kaardile. Tarbija või ettevõtja staatust tuleb hinnata tehingu eesmärgi järgi VÕS § 1 lg-te 5 ja 6 alusel, mitte üksnes füüsilise isiku staatuse põhjal. Lisaks, võlateatises nimetatud nr 11770-10-13K tähistab hageja ja Julianus Inkasso vahelist lepingut, mitte kostjaga sõlmitud lepingu numbrit. Hageja andis nõude Julianus Inkasso OÜle sissenõudmiseks 15.05.2024. Võlateatised koostati 16.05.2024 ja 17.05.2024, hagis postiteatise kohta märgitud aastaarv 2025 on ebatäpsus. Arve nr 801549862 (kogusumma 1063 eurot 90 senti) ja selle kaardipõhine tehingute väljavõte kajastavad seitsme tankimisega 13.03.2024 ja 16.03.2024 ostetud 676,14 liitrit diislikütust hinnaga kokku 1058 eurot ning ROUTEX-teenustasu 5 eurot 90 senti. Kostja ei ole esitanud arve tasumist tõendavat dokumenti. Kostja isikliku sõiduki või kütusevajaduse puudumine ei välista kaardilepingust tulenevat tasukohustust. Isikliku tankimise tõendamist kaardileping ei nõua. Arvel märgitud 14.04.2024 oli pühapäev, mistõttu loetakse maksetähtpäev TsÜS § 136 lg 8 järgi saabunuks 15.04.2024. Viivist arvestatakse 16.04.2024 (k.a) kuni 13.10.2025 (k.a),
kokku 546 päeva eest, mis teeb 929 eurot 42 senti (1063,90 × 0,0016 × 546). Seega hageja vähendab hagis nõutud 931 euro 13 sendi suurust viivist 1 euro 71 sendi võrra ning võtab hagi selles osas tagasi. Kui kohus ei pea 106 eurot 39 sendi väljamõistmist leppetrahvina põhjendatuks, palub hageja sama kõrvalnõude piires alternatiivselt välja mõista 40 eurot VÕS § 1131 lg 1 alusel. Tehinguaegne piiratud teovõime ja otsusevõimetus on tõendamata. Kostja diagnoos, raske puue ja puuduv töövõime ei tõenda, et kostja ei mõistnud lepingu sõlmimise või enda nimel tehingute tegemiseks volituse andmise tähendus. Ka karisusseadustiku (KarS) § 86 alusel sundravi kohaldamine ei võrdu lepingu tühisusega. 27.03.2024 ambulatoorse sundravi kohaldamise ajaline lähedus ei tõenda kostja piiratud teovõimet ega otsusevõimetust lepingu sõlmimisel. Lisaks märgib hageja, et kostjale jäeti eestkoste seadmata. Tulenevalt Riigikohtu seisukohast eeldatakse, et tahteavalduse on andnud isik, kes omas IDkaarti ja pin-koode. Kostja ei ole vastupidist tõendanud. Kostja väideta kohaselt andis ta ise oma ID-kaardi kolmandale isikule, kes teadis ka PIN-koode ja tegutses kostja nimel. Hageja hinnangul on tegemist volituse või talumis- või näivusvolitusega. Kostja peab oma vastuväite hindamiseks täpsustama, millal ja mis eesmärgil ta ID-kaardi üle andis, kuidas said PINkoodid teisele isikule teatavaks ning milliseid toiminguid ta lubas. Kostja praegune maksejõuetus, kinnisvara puudumine ja ülalpidamiskohustused ei lõpeta iseenesest kehtivalt tekkinud rahalist kohustust. Hageja peab lepingut kehtivaks. Kuid hageja tugineb tingimuslikult TsÜS § 84 lg 1 ning VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 2 alusel saadu väärtuse hüvitamisele kuni 1063 eurot 90 sendi ulatuses, kui lepinguline põhinõue jääb lepingu kehtetuse tõttu rahuldamata.. Hageja sooritus seisnes kostja lepingusuhte täitmisena 13.03.2024 ja 16.03.2024 väljastatud 676,14 liitris kütuses ning ROUTEX-teenuse osutamises. Kui selleks puudus kehtiv lepinguline alus, on täitmise aluseks olnud kohustus tekkimata. Saadu väärtusena tugineb hageja arvele ja tehingute väljavõttele. Soorituseomistamisel kostjale tugineb hageja tema kliendilepingule, kliendikaartide tehingutele, arvele ning kostja enda kirjeldusele tema nimel tegutsenud kolmandast isikust. Kauba vastuvõtmine teise isiku kaudu ei välista iseenesest kostjale tehtud sooritust. VÕS § 1028 alusel peab hageja tõendama kostjale tehtud soorituse ja selle õigusliku aluse puudumise. Hageja märkis, et kui kohus peab mõne tõenditaotluse suhtes kohaldatavaks 11.09.2026 tähtpäeva, palub hageja taotluse siiski vastu võtta TsMS § 331 lg 1 alusel. Taotlused puudutavad lepingudokumentide kontrollimist ning kostja enda viidatud kohtudokumentide menetluses kasutamist. Eelmenetlus ei ole lõppenud.
hageja palus lahendada kostja tühisuse vastuväite selgitatud tõendamiskoormise järgi. Kui kohus kavatseb tugineda tsiviilasjas nr 2-26-4991 tehtud 19.06.2026 määrusele või 28.04.2026 ekspertiisiaktile nr 2-86/936-1 või kriminaalasjas nr 1-23-7212 tehtud 27.03.2024 sundravi kohaldamise määrusele, palub hageja tingimuslikult TsMS §-de 236, 272 ja 278 alusel lisada nende asjakohased osad käesoleva asja tõendite hulka ning võimaldada nende kohta seisukoht esitada. Kui kohus peab vajalikuks täpsustada kostja väidet kolmanda isiku poolt lepingu sõlmimise kohta, palub hageja TsMS § 392 lg 3 alusel küsida, millal ja mis eesmärgil kostja ID-kaardi üle andis, kuidas said PIN-koodid kolmandale isikule teatavaks ning millist konkreetset kriminaalmenetlust kostja silmas peab. Need täpsustused puudutavad tahteavalduse ja esindusõiguse küsimust.
9.Kostjale määratud esindaja esitas 25.09.2026 taotluse riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks. Kostja täiendavaid seisukohti ega taotlusi kohtule peale kirjaliku
menetluse määrust ei esitanud. Ka ei esitanud kostja vastust hageja 15.09.2026 vastusele ega kostja lõppseisukohti.
KOHTU SEISUKOHT
10.Hageja on hagiavalduses tuginenud sellele, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv leping, mida kostja on rikkunud ning nõudnud lepingu täitmist ehk võla tasumist ning lepingu rikkumise tõttu lepingus sätestatud kõrvalnõuete (leppetrahv, viivised) väljamõistmist tulenevalt VÕS § 108 lg 1, § 113 lg 1 ning § 161 lg 1 kohaselt. Hageja esitas ka alternatiivse nõude VÕS § 1028 alusel juhuks kui leping ei kehti.
11.Kohus on tutvunud kohtuasja materjalidega ning leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kohus analüüsib esmalt menetluslikke küsimusi ja poolte võimalikke taotlusi (I), seejärel kvalifitseerib pooltevahelise võimaliku õigussuhte ja hindab lepingu kehtivust (II), ning viimaks nõude õiguslikku alust ja suurust ning teeb menetluslikud otsustused (III). I
12.Hageja esitas avalduse hagi tagasivõtmiseks 1 euro ja 71 sendi suuruse viivisnõude osas. TsMS § 423 lg 1 p 2 kohaselt jätab kohus hagi läbi vaatamata, kui hageja on võtnud hagi tagasi. TsMS § 424 lg 1 kohaselt võib hageja hagi kostja nõusolekuta tagasi võtta kuni eelmenetluse lõpuni. Kostja nõusolekul võib hagi tagasi võtta hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni. Kohus viitab, et eelmenetlus antud asjas lõppes 25.09.2026, kuid hageja esitas osalise hagi tagasivõtmise taotluse 15.09.2026, seega eelmenetluse kestel. Kohus rahuldab hageja taotluse ning jätab hagi läbi vaatamata 1 euro ja 71 sendi suuruse viivisnõude osas.
13.Hageja esitas 15.09.2026 taotlused ning palus need hoolimata kohtu 08.09.2026 määruses antud 11.09.2026 tähtaeg vastu võtta TsMS § 331 alusel, arvestades sh sellega, et eelmenetlus kestis veel kuni 25.09.2026. Kohus selgitab, et määruses antud tähtaeg 11.09.2026 oli tõesti mh antud tõendite kogumise taotluste esitamiseks, et kohtul oleks vajadusel aega kolmandatelt isikutel vajalikud tõendid välja küsida (TsMS § 239). Kuni 25.09.2026 oli pooltel võimalik esitada seisukohti ja tõendeid, peale mida lõppes eelmenetlus. Hageja esitas menetlusdokumendis ka selgitused, mis võivad olla taotlused. Ta palus lahendada kostja tühisusevastuväide selgitatud tõendamiskoormise järgi ning kui kohus peab vajalikuks täpsustada kostja väidet kolmanda isiku poolt lepingu sõlmimise kohta, palub hageja TsMS § 392 lg 3 alusel küsida, millal ja mis eesmärgil kostja ID-kaardi üle andis, kuidas said PIN-koodid kolmandale isikule teatavaks ning millist konkreetset kriminaalmenetlust kostja silmas peab. Need täpsustused puudutavad tahteavalduse ja esindusõiguse küsimust. Kohus märgib juhuks, kui hageja hinnangul oli tegemist tõendite kogumise taotlusega, et kohus jätab tõendite kogumise taotluse rahuldamata, sest see on hilinenud ega ole asjakohane. II
14.Kohus leiab, et pooltevaheline õigussuhe tuleb kvalifitseerida VÕS § 401 mõttes krediidilepinguks. Kohtu hinnangul ei ole tegemist VÕS § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidilepinguga. Tarbijakrediidileping on VÕS § 402 lg 1 järgi krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kohus leiab, et praegusel juhul ei ole täidetud eeldus, et lepingu saaks lugeda sõlmituks tarbijaga.
14.1.Riigikohus on leidnud, et tarbijakrediidilepinguga on tegemist üksnes juhul, kui tarbijakrediidilepingut iseloomustavad eeldused on täidetud, st krediiti või laenu annab majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik tarbijale. Tarbija on VÕS § 1 lg 5 kohaselt füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seostu iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Ettevõtja on sama seaduse tähenduses VÕS § 1 lg 6 järgi isik, kes teeb tehingu, mis seostub iseseisva majandus- või kutsetegevusega (RKTKo 11.10.2023, 2-21-20479/30, p 11).
14.2.Hageja on tuginenud sellele, et kostja ei sõlminud lepingut tarbijana. Kohus leiab, et hageja on kütusemüüjana majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik, kes andis kostja käsutusse krediiti, kuid kostjat ei saa käesoleval juhul käsitleda tarbijana, kuna ta sõlmis lepingu eesmärgiga ettevõtluse tarbeks. Kohus leiab, et hageja on tõendanud, et lepingu sõlmimine seostus kostja majandus- või kutsetegevusega, mistõttu ei sõlminud kostja lepingut tarbijana.
14.3.Hagile lisatud lepingust nähtub, et lepingupooleks on märgitud „FIE T.P “ äriühing lahtris ning kostja on märkinud valikuna selle, et soovib liituda ärikliendi iseteeninduse keskkonnaga (dtl 9). Leping sõlmiti FIE „nimele“ krediitkaardi saamiseks kütuse ostmise eesmärgil. Kohtu hinnangul tuleb sellise lepingu puhul eeldab, et seda krediiti (kütust) kasutatakse ettevõtluse tarbeks (isegi kui reaalselt tangitakse autot, mida kasutatakse osaliselt ka isiklikuks otstarbeks). Kostja on küll märkinud, et ta pole ettevõtlusega tegutsenud ning mitte kunagi autot omanud, kuid kostja pole enda väidete kinnitamiseks esitanud ühtegi tõendit. Kohus leiab, et puudub ka VÕS § 403 eriregulatsioon, mille järgi oleks leping tarbijakrediidileping, muuhulgas ei sõlminud kostja lepingut iseseisva majandus- või kutsetegevuse alustamiseks VÕS § 403 lg 2 mõttes. Eeltoodut arvestades kvalifitseerib kohus pooltevahelise võimaliku õigussuhte krediidilepinguks VÕS § 401 mõttes.
15.Pooled vaidlevad selle üle, kas potentsiaalse krediidilepingu sõlmis hagejaga kostja või on tahteavalduse lepingu sõlmimiseks andnud kolmas isik. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas leping on kehtiv, arvestades asjaolu, et kostja on enda väitel viibinud korduvalt psühhiaatrilisel sundravil, olgugi, et Tartu Maakohus leidis 19.06.2026 määruses tsiviilasjas nr 2-26-4991, et eestkoste seadmise eeldused ei ole täidetud ning puudub alus puudutatud isiku teovõime piiramiseks.
15.1.Kohus selgitas pooltele tõendamiskoormist (dtl 75–76) ning tõi muuhulgas selle, et hageja tõendamiskoormis on see, et ta sõlmis kostjaga kehtiva lepingu ning kostja rikkus seda, kuid kui kostja väide on, et kostja oli lepingu sõlmimise ajal piiratud teovõimega ja eestkoste seati pärast lepingu sõlmimist, peab kostja TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama, et kostja oli piiratud teovõimega ka lepingu sõlmimise ajal. Kui kostja väidab, et tema ei sõlminudki lepingut, kuid hageja on tõendanud, et lepingul oli kostja digiallkiri, on kostja tõendamiskoormis ära näidata, et tema tegelikult lepingut ei sõlminud vaid selle sõlmis kolmas isik. Kui kostja tõendab, et tahteavalduse lepingu sõlmimiseks andis tegelikult hoopis kolmas isik, aga hageja väidab, et kolmas isik seejuures kostjat esindas, peab hageja tõendama kostja ja kolmanda isiku vahelise esindussuhte olemasolu. Kohus lisas, et eeldatakse, et tahteavalduse on andnud isik, kelle ID-kaardi koode on kasutatud, kuid kui kostja tõendab, et tahteavalduse andis tegelikult kolmas isik, peab hageja tõendada, et ta andis tahteavalduse kostjat esindades (RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450/77, p 22; RKTKm 12.06.2024, 2-23-11584/18, p 10–11).
15.2.Kohus leiab, et hageja on tõendanud, et pooled sõlmisid kehtiva lepingu. Kohus tuvastab, et lepingu sõlmimiseks anti tahteavaldus kostja ID-koode kasutades ning kostja ei tõendanud, et tema tahteavaldust ei andnud, ehk et tema nimel tegi tehingu keegi kolmas isik. Hageja on esitanud lepingu sõlmimise kohta kohtule tõendina lepingu sõlmimise päeva isikutuvastuse väljavõtte (dtl 8), millest nähtuvad lepingu sõlmimise kohta kostja andmed ja
isikukood. Riigikohtu praktikat arvestades tuleb eeldada, et vaidlusaluse lepingu sõlmis seega kostja, kuid kostjal on võimalik tõendada, et tema ei andnud tahteavaldust.
15.3.Kohus leiab, et kostja ei ole ümber lükanud eeldust, et tahteavalduse andis tema. Kostja väitis, et ta oli andnud oma ID-kaardi Rivo Limbakile, kes teadis ka PIN-koode. Kostja avaldas, et ta ei ole mitte kunagi tegutsenud füüsilisest isikust ettevõtjana ning kostjal endal sõidukit ei olnud ja ta ei vajanud seega ka bensiini. Kostja tõi välja, et FIE T.P on kantud äriregistrisse 11.03.2024 ja samal päeval, s.o. 11.03.2024 on sõlmitud leping hagejaga. Kuid juba 16 päeva peale seda on kostja suhtes kohaldatud Tartu Maakohtu 27.03.2024 kohtumäärusega psühhiaatrilist sundravi. Kostja selgitas, et kuna ta on viibinud korduvalt tema tahtest olenematul psühhiaatrilisel ravil, võib tema puhul olla tegemist piiratud teovõimega füüsilise isikuga, kes ei saa aru oma tegudest ja nende võimalikest tagajärgedest. Seega leiab kostja, et tema nimetatud lepingut ei allkirjastanud (dtl 94).
15.4.Kohus ei saa hagiasja lahendamisel lähtuda aga ainuüksi poole väidetest ja kohtule esitatud seisukohtadest, kohus peab asja lahendama lähtudes poolte esitatud tõenditest ja vastavalt selgitatud tõendamiskoormisele. Hagiasjas määrab pool ise, milliste tõenditega ta soovib kohtu ette toodud asjaolusid tõendada. Kostja ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et ID-kaart võis olla teise isiku valduses või et ID-kaardiga tegi toimingu keegi teine. Seega oleks saanud näiteks esitada/koguda tõendeid selle kohta, milline oli autentimistoimingutel ja allkirjastamisel kasutatava telefoni ja/või arvuti IP-aadress ja kas need võisid kuuluda kostjale. Kostja ei ole täitnud TsMS § 230 lg 1 tulenevat kohustust.
15.5.Kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul asjakohased kostja viited tema sundravil viibimistele. Kohus nõustub hagejaga selles, et ainuüksi asjaolu, et isik viibib/on viibinud sundravil või tahtest olenematul psühhiaatrilisel ravil, ei tähenda automaatselt, et isik oli tehingu tegemisel piiratud teovõimega, mistõttu tehing ei kehtiks. Kohus lisab, et algatas omal algatusel eestkostemenetluse kostja teovõime kontrollimiseks, kuid Tartu Maakohus leidis 19.06.2026 määruses tsiviilasjas nr 2-26-4991, et eestkoste seadmise eeldused ei ole täidetud ning puudub alus puudutatud isiku teovõime piiramiseks. Kostja diagnoos, raske puue ja puuduv töövõime ei tõenda, et kostja ei suutnud 11.–12.03.2024 mõista kliendikaardilepingu sõlmimise või enda nimel tehingute tegemiseks volituse andmise tähendust. Ka 27.03.2024 ambulatoorse sundravi kohaldamise ajaline lähedus ei tõenda iseenesest kostja piiratud teovõimet ega otsusevõimetust lepingu sõlmimisel.
16.Kohus leiab, et eeltoodut arvestades on hageja tõendanud, et poolte vahel on kehtiv leping. Kohus tuvastab, et pooled sõlmisid 12.03.2024 kliendikaardilepingu, mille järgi sai kostja kütuse ja muude hageja pakutavate toodete ostmiseks krediiti 1000 eurot, mille ta kohustust tagastama vastavalt kasutatud krediidisummale kord kuus esitatavate arvete alusel (dtl 9–10). III
17.Kohus märgib, et hagejal võib olla õigus nõuda kostjatelt 1063 euro 90 sendi suuruse põhivõla tasumist ja leppetrahvi ning viiviseid eeldusel, et ta tõendab, et pooled sõlmisid kehtiva lepingu, kostja rikkus lepingut ja vastutab selle eest ning hagejal on õigus nõuda kostjalt lepingu täitmist VÕS § 108 lg 1 järgi. Hageja täpsustas 15.09.2026 seisukohas viivise arvestust. Hageja vähendas hagis nõutud 931 euro 13 sendi suurust viivist 1 euro 71 sendi võrra ning võttis hagi selles osas tagasi. Leppetrahvinõude rahuldamata jätmise korral palub hageja mõista selle asemel sama kõrvalnõude piires välja 40 eurot VÕS § 1131 lg 1 alusel, kui selle sätte eeldused on täidetud. Hageja on palunud lõplikul kujul kostjalt hageja kasuks välja mõista:
põhivõlg 1063 eurot 90 senti, leppetrahv 106 eurot 39 senti, alternatiivselt 40 eurot, perioodil 16.04.2024–13.10.2025 sissenõutavaks muutunud viivis 929 eurot 42 senti (1326,24 + 2334 eurot 93 senti – 307,16) 0,16% päevas põhivõlalt, alternatiivselt, lepingu kehtetuse tõttu lepingulise põhinõude rahuldamata jätmise korral mõista kostjalt hageja kasuks välja saadu väärtus kuni 1063 eurot 90 senti VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 2 alusel, menetluskuludena riigilõiv 350 eurot ja lepingulise esindaja kuludena kokku 1014 eurot.
18.Kohus leiab, et kostja rikkus kliendikaardilepingut, kui jättis krediidi hageja väljastatud arve kohaselt tähtaegselt tasumata (dtl 11). Kohustus tuleb VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumiseks võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. Kohus tuvastab, et kostja on saanud hagejalt krediiti kokku 1058 eurot (perioodil 13.-16.03.2024), kuhu lisandus ka Routex teenustasu 5 eurot 90 senti, ning mille on jätnud tähtaegselt tagastamata (dtl 11, 12). Tasumata on jäänud arve perioodil 12.03.2024–31.03.2024 eest ning hageja on esitanud arve ka kohtule (dtl 11,12). Kostja rikkus lepingut, kui jättis tasumata järgmise arve: 31.03.2024, tähtajaga 14.04.2024, summas kokku 1063 eurot 90 senti (dtl 11). Kostja ei ole esitanud vastuväiteid sellele, et kostja ei oleks kohustusi rikkunud ega ka tõendeid, millest nähtuks vastupidine. Kostja vastutab kohustuste rikkumise eest, vastutust välistavad asjaolud puuduvad. Ka on nõue muutunud sissenõutavaks, kuna arve tasumise tähtaeg on möödunud.
19.Kohus leiab, et eeltoodut arvestades tuleb hagi kostja vastu rahuldada. Kostjalt tuleb hageja kasuks VÕS § 108 lg 1 kohaselt välja põhivõlg 1063 eurot 90 senti. Ka tuleb VÕS § 158 ja § 161 alusel ning lähtuvalt lepingu üldtingimuste punkti 2.9 kohaselt mõista kostjalt hageja kasuks välja leppetrahv suuruses 106 eurot 39 senti (1063,90x10%). Rahuldada tuleb ka hageja viivisenõue. Hageja võib VÕS § 113 lg 1 kohaselt nõuda kostjalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivisemääraks VÕS § 113 lg 1 järgi lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus tuvastab, et lepingu üldtingimuste punkti 3.2 järgi leppisid pooled kokku, et viivis on 0,16% päevas. Hageja on viimatises seisukohas täpsustanud oma nõuet viiviste osas ning palunud kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 929 eurot 42 senti, mis on perioodil 16.04.2024–13.10.2025 sissenõutavaks muutunud viivis. Kohus leiab, et selles osas tuleb hagi VÕS § 113 lg 1 järgi rahuldada. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlg 1063 eurot 90 senti, leppetrahv 106 eurot 39 senti ja sissenõutavaks muutunud viivis 929 eurot 42 senti, kokku 2099 eurot 71 senti.
20.Kohus määrab TsMS § 173, 174 lg 2 ja § 177 kohaselt kindlaks menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse. Kohus jätab hagi rahuldamise tõttu menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt kostja kanda. Kostjal puudusid hüvitatavad menetluskulud.
21.Hageja esitas kohtule koos hagiavaldusega 13.10.2025 menetluskulude nimekirja ning 15.09.2026 täiendava nimekirja (dtl 19, 85), milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuluna riigilõiv 350 eurot ning lepingulise esindaja kulud kokku 1014 eurot (ilma km-ta) 6 tunni osutatud õigusabi eest tunnihinnaga 169 eurot. Hageja kandis järgmisi kulusid: 1) dokumentidega tutvumine ning hagiavalduse koostamine ja esitamine, 2h 2) kostja 21.01.2026 vastuse analüüs ja hageja 09.02.2026 seisukoha koostamine, 1h
3) kostja 25.08.2026 täiendava vastuse, 04.08.2026 ja 08.09.2026 määruste ning asjakohaste toimikumaterjalide analüüs, 0,5h 4) teovõime, digiallkirja, esindusõiguse ja alusetu rikastumise õiguslik analüüs ning asjakohase kohtupraktika kontroll, 1h 5) 15.09.2026 täiendava seisukoha ja tõenditaotluste koostamine, nõudearvestuse kontroll ja täpsustamine ning täiendava kulunimekirja koostamine, 1,5h.
22.Hageja palus lepingulise esindaja kulud TsMS § 174 lg 10 järgi välja mõista käibemaksuta, sest hageja on käibemaksukohustuslane ja tal on õigus käibemaksu tagasi arvestada. Hageja kinnitas, et kõik kulud on TsMS § 176 lg 5 kohaselt kantud seoses käesoleva tsiviilasja kohtumenetlusega. Hageja palus märkida menetluskulude kindlaksmääramisel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast viivist.
23.Kohus leiab, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista riigilõiv 350 eurot. Riigilõiv on menetluskulu, tasumise kohustus tuleneb TsMS § 138 lg 2 järgi seadusest.
23.1.Kohus mõistab lepingulise esindaja kulud TsMS § 175 lg 1 kohaselt välja vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja kulud on TsMS § 175 lg 1 kohaselt vajalikud ja põhjendatud osaliselt. Kohus lähtub Riigikohtu juhistest, et menetluskulude kindlaksmääramisel ei pea kohus üksikasjalikult välja tooma konkreetseid tegevusi ja kulusid menetluskulude nimekirjast ega hindama iga kuluartiklit eraldi. Kohus peab menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel andma eelkõige hinnangu lepingulise esindaja kulude suurusele tervikuna ning kaaluma, kas esindamisega seotud kulu tervikuna vastab mõistlikule keskmisele sarnase õigusteenuse hinnale. Kohus arvestab kohtuvaidluse asjaolusid, kohtuasjale kulunud aega, asja liiki, keerukust ja mahukust, dokumentide sisu ja mahtu, samuti kontrollib ega lepingulise esindaja tunnitasu ei ületa sarnase õigusteenuse hinda (RKTKm 17.04.2024 2-17-124505/94, p 12 jj; RKTKm 29.01.2024 2-21-9796/80, p 17 jj).
23.2.Kohus leiab, et lepingulise esindaja kvalifikatsiooni ja menetlusdokumentide sisu arvestades on põhjendatud ajakulu viis tundi ning põhjendatud juristi tunnitasu määr tüüphagi eest 100 eurot. Juristi õigusteenuse keskmine hind on senises kohtupraktikas olnud 100–120 eurot. Menetlusdokumendi sisu ja ülesehitust arvestades on aru saada, et tegemist on etteantud vormiga, kus on täidetud vajalikud kohad. Kohus arvestab, et tegemist on tüüphagiga ning sarnase teenuse turuhind on tavapäraselt olnud kindlaks määratud summana 85–100 eurot. Ka leiab kohus, et hagiavalduse koostamiseks ja eelnevalt dokumentide analüüsiks ei saanud käesoleval juhul kuluda 2h, kuna haginõude aluseks on kliendikaardileping ning üks väljastatud arve. Seega on hageja vajalik ja põhjendatud õigusabikulu 500 eurot (km-ta) 5 tunni tehtud töö eest õigusteenuse hinnaga 100 eurot. Eeltoodut arvestades tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuludena 850 eurot (350 + 500). Kohus rahuldab TsMS § 177 lg 4 kohaselt hageja taotluse mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates käesoleva kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
24.Kostja menetluskulud on talle riigiõigusabi korras määratud esindaja tasud ja kulud. Tartu Maakohus määras 08.01.2026 määrusega kostjale riigi õigusabi tema esindamiseks tsiviilasjas nr 2-25-17146 kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud.
24.1.Tartu Maakohus rahuldas 03.03.2026 määrusega vandeadvokaadi Nikolai Kõivu 21.01.2026 riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramise taotluse ning
kohus määras Advokaadibüroo Nikolai Kõiv vandeadvokaadi Nikolai Kõivu riigi õigusabi tasu ja kulude suuruseks tsiviilasjas nr 2-25-17146 kostjale osutatud õigusabi eest 401 eurot 76 senti (sh km). Tartu Maakohus rahuldas 06.10.2026 määrusega vandeadvokaadi Nikolai Kõivu 25.09.2026 riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramise taotluse osaliselt ning kohus määras Advokaadibüroo Nikolai Kõiv vandeadvokaadi Nikolai Kõivu riigi õigusabi tasu ja kulude suuruseks tsiviilasjas nr 2-25-17146 kostjale osutatud õigusabi 178 eurot 56 senti (sh km). Kokku olid kostjale määratud esindajatasud 580 eurot 32 senti.
24.2.TsMS § 190 lg 2 ja 5 kohaselt menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, kannab oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Kui kostja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Kohus leiab, et arvestades mh sellega, et kohus määras enda algatusel kostjale riigi õigusabi korra esindaja, tuleb käesoleva asja asjaolusid arvestada vabastada kostja talle määratud riigi õigusabi tasud ja kulud riigituludesse kandmise kohustusest TsMS § 190 lg 7 alusel. (allkirjastatud digitaalselt) Kohtunik Susann Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.