4.Jätta menetluskulud S.Y kanda. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse
kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.S.Y ja Y.X (avaldajad) palusid kanda Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr XXXXXXXXXX kolmandasse jakku märkuse juurdepääsuõiguse kohta X kinnisasjale, registriosa nr XXXXXXX, Pärnu Maakohtu 3. märtsi 2026 määruses tsiviilasjas nr 2-25-5455 toodud tingimustel.
2.Tartu Maakohtu kinnistusosakond andis 5. juuli 2026 määrusega avaldajatele tähtaja kuni
26.augustini 2026 notariaalselt tõestatud reaalservituudi seadmise asjaõiguslepingu ja kinnistamisavalduse esitamiseks ja riigilõivu tasumiseks. Määruse kohaselt on pooled kompromissiga leppinud kokku juurdepääsutee kasutamise tingimustes. Servituudi seadmise asjaõiguslikku kokkulepet kompromiss ei sisalda. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg 1, mille järgi on kinnisasja omanikul, kelle kinnisasjale puudub juurdepääs avalikult teel, õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja, kohaldub, kui pooled ei saavuta kokkulepet. Sel juhul määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Praeguses asjas on pooled sõlminud kokkuleppe juurdepääsutee kasutamiseks, seega AÕS § 156 ei kohaldu. Kinnisasjale juurdepääsu tagamiseks saavad kinnisasjade omanikud sõlmida servituudi seadmise lepingu.
3.S.Y esitas määruskaebuse, milles taotleb kinnistusosakonna määruse tühistamist ning kinnistamismenetluse jätkamist ja taotletud kande tegemist. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt lähtub kohtunikuabi ekslikult eeldusest, nagu oleks avaldajad taotlenud servituudi kinnistusraamatusse kandmist. Avaldajad taotlesid kohtumäärusest tuleneva märkuse sisse kandmist juurdepääsuõiguse kohta. Seetõttu ei saa avaldajatelt nõuda dokumente teistsuguse kande tegemiseks. Kinnistusosakond peab lahendama taotletud kande tegemise küsimuse, mitte asendama märkust omal algatusel reaalservituudiga. Pärnu Maakohus selgitas kohtumääruses, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 430 lg 6 kohaselt asendab kohtu kinnitatud kompromiss kokkuleppe notariaalset tõestamist. Praeguses asjas on Y.X kui YY kinnisasja omanik andnud kompromissis nõusoleku märkuse kandmiseks. Kohus on kompromissi kontrollinud, pidanud seda seaduslikuks ja täidetavaks ning kinnitanud kompromissi kohtumäärusega. Seetõttu ei ole põhjendatud nõuda samade poolte vahel sama juurdepääsuõiguse kinnistusraamatus kajastamiseks notariaalselt tõestatud kokkulepet. Kompromiss saavutati AÕS § 156 alusel toimunud juurdepääsumenetluses. Kohtu kinnitatud kompromiss ei muuda menetlust tavaliseks kohtuväliseks servituudilepinguks. Vastasel juhul oleks kohtumenetluses kompromissi sõlminud isik halvemas olukorras kui isik, kelle kasuks kohus määrab juurdepääsu ilma kompromissita. Selline tulemus ei ole kooskõlas TsMS § 430 eesmärgiga soodustada kohtulikke kompromisse. Riigikohus on selgitanud, et kohtuotsuse alusel seatava juurdepääsu ja tasu maksmise kohustuse saab muuta kolmandatele isikutele kehtivaks kinnistusraamatusse kantava märkusega AÕS § 63 lg 1 p 4 ja § 141 lg 3 alusel (RKTKo 30. märts 2004 nr 3-2-1-33-04, p 22). Seega ei eelda AÕS § 156 alusel kohtumenetluses lahendatud juurdepääsuõiguse kinnistusraamatus kajastamine vältimatult reaalservituudi seadmist ega eraldi notariaalse asjaõiguslepingu sõlmimist. Märkuse kandmise eesmärk on teha kohtulahendist tulenev juurdepääsukitsendus nähtavaks ja tagada selle kehtivus teeniva kinnisasja eriõigusjärglaste
suhtes. AÕS § 141 lg 3 ja TsMS § 460 lg 2 järgi välistab kinnistusraamatusse kantud märkus uue omaniku heausksuse. Kui kande sõnastus oli kinnistusosakonna meelest ebaselge, tulnuks anda tähtaeg selle täpsustamiseks. Kannet takistav puudus ei seisne notariaalse reaalservituudi lepingu puudumises, sest sellist kannet avaldajad kohtumääruse alusel ei taotle. Kande aluseks on Pärnu Maakohtu 3. märtsi 2026 kohtumäärus, millega kohus kinnitas kompromissi, tuvastas omaniku nõusoleku ja nägi ette märkuse kandmise. Seetõttu ei saa kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 46 lg 3 alusel nõuda dokumenti, mis ei vasta taotletava kande liigile ega kohtumääruse resolutsioonile. Kinnistusosakonna seisukoht, et kompromissi tõttu AÕS § 156 ei kohaldu, ei ole kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Riigikohus on pidanud AÕS § 156 kohaldamist võimalikuks ka olukorras, kus vaidluse tuum ei ole faktiline läbipääsu takistamine, vaid senise juurdepääsukorra õiguslikult korrektne vormistamine kokkuleppel või kohtu määratava asjakohase tasu eest (RKTKm 28. mai 2014 nr 3-2-1-46-14, p 14). Praeguses asjas toimus just selline vormistamine kohtumenetluses: pooled saavutasid kompromissi, kohus kontrollis selle seaduslikkust ja täidetavust ning kinnitas kompromissi kohtumäärusega.
4.Kohtunikuabi edastas määruskaebuse 24. juulil 2026 läbivaatamiseks Tartu Maakohtu kohtunikule.
5.Tartu Maakohtu kohtunik jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659 kohaselt rahuldamata ja Tartu Maakohtu kinnistusosakonna 5. juuli 2026 määrus muutmata.
7.Kohtunikuabi leidis põhjendatult, et taotletud kannet ei saa teha. Määruskaebuse väited ei anna alust kinnistusosakonna määruse tühistamiseks. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
8.Märkuse saab AÕS § 63 lg 1 p 4 ja § 63 1 lg 7 kohaselt sisse kanda muude seadusega kinnistusraamatusse kanda lubatud asjaolude nähtavaks tegemiseks. Juurdepääsu kohta märkuse kandmist ei näe otsesõnu ette ükski säte, vaid kohtupraktika on selle tuletanud AÕS § 156 lg 1, 141 lg 3 ja § 63 lg 1 p 4 koosmõjust (RKTKo 30. märts 2004 nr 3-2-1-33-04, p 21–22). Kohtulahendi alusel seatav kitsendus tähendab seejuures, et tegemist ei ole poolte kokkuleppega, vaid kohtulahend asendab kellegi tahteavalduse. Kompromiss on poolte kokkulepe, kus tahteavaldusi ei asendata. Tsiviilõiguse mõttes on tegemist mitmepoolse tehingu ehk lepinguga, mille sõlmimisele on kohaldatavad tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud tehingu tegemise ja lepingu sõlmimise normid (V. Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2017. § 430 komm 3.3.3). Kokkuleppe kinnitamine kohtumäärusega asendab tehingu notariaalse tõestamise vorminõude (TsMS § 430 lg 6), kuid ei tähenda, et pooled saaks leppida kokku milleski, milles nad kohtuväliselt kokku leppida ei saaks. Kompromissiga kokku lepitud kitsendus on tehinguline, mitte kohtuotsuse alusel tekkiv kitsendus. Ükski säte ei näe ette juurdepääsu kohta märkuse kandmist kinnistusraamatusse poolte kokkuleppel. Seega ei saa pooled sellise märkuse kandmist leppida kokku ka kohtulikus kompromissis. Kompromissi kinnitamine ei muuda kandevõimetut kokkulepet kandevõimeliseks.
9.S.Y M. nimetatud Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-46-14 ei tulene, et kokkuleppel saaks kinnistusraamatusse kanda juurdepääsu kohta märkuse. Viidatud lahendi ps 14 selgitas Riigikohus, et AÕS § 156 kohaldamine ei eelda juurdepääsu takistamist, vaid piisab ka sellest, kui on keeldutud juurdepääsu õiguslikult korrektselt vormistamast. Juurdepääs vormistatakse kas kokkuleppel või määrab selle kohus. Kui juurdepääs lepitakse kokku ja soovitakse seda kitsendusena kinnistusraamatusse kanda, tuleb selleks valida mõni piiratud asjaõigus. Juurdepääsu puhul on kohane piiratud asjaõigus reaalservituut. Kui reaalservituudis lepitakse kokku kohtumenetluse käigus, saavad pooled selle kokkuleppe esitada kohtule kinnitamiseks ja vältida seeläbi tehingu notariaalset tõestamist.
10.Praeguses asjas kehtib kohtu kinnitatud kokkulepe menetluse poolte vahel ning kokkuleppe vormist tulenevalt on see ka täitedokument. Kui pooled soovivad muuta juurdepääsuõigust siduvaks kinnisasjade igakordsete omanike suhtes, tuleb neil seada servituut ja lasta see kanda kinnistusraamatusse. Kohtunikuabi viitas seega põhjendatult, et juurdepääsuõiguse kinnistusraamatusse kandmiseks peab reaalservituudi seadmise asjaõiguslik kokkulepe sisalduma kas kohtu kinnitatud kompromissis või notariaalselt tõestatud asjaõiguslepingus.
11.TsMS § 430 lg 3 sätestab, et kohus ei kinnita kompromissi, kui see on vastuolus heade kommetega või seadusega või rikub olulist avalikku huvi või kui kompromissi ei ole võimalik täita. Seadusega vastuolus olev tingimus tuleb jätta kinnitamata (RKTKm 17. detsember 2008 nr 3-2-1-132-08, p 12). Eelnevast tulenevalt peab kohus enne kompromissi kinnitamist kontrollima selle täidetavust, sh kinnistusraamatusse kande tegemise taotluse puhul õiguse või märke kandevõimelisust. Kitsenduste puhul tuleb arvestada, et eraõiguslik kitsendus lepitakse kokku ja kantakse kinnistusraamatusse eelkõige piiratud asjaõigusena (AÕS § 141 lg 11).
12.Kuna avaldajatele puuduste kõrvaldamiseks määratud tähtaeg on praeguseks möödunud, pikendab ringkonnakohus seda TsMS § 64 lg 1 alusel. Kui avaldajad ei kõrvalda puudust tähtaegselt, jätab kinnistusosakond avalduse kandemäärusega rahuldamata (TsMS § 596 lg 2 teine lause).
13.Menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 2 esimese lause järgi S.Y kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.