Maakohtus ja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jäävad hageja PR kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline
menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.PR esitas 22.06.2014 Harju Maakohtule hagi OÜ Viru Platsi Õigusbüroo vastu 27 626 euro suuruse nõude tunnustamiseks MK (pankrotis) pankrotimenetluses.
2.Hagiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 21.02.2014 välja MK pankroti. Hageja esitas pankrotihaldurile võlanõude suurusega 27 626 eurot. 29.05.2014 nõuete kaitsmise koosolekul vaidles kostja hageja nõudele vastu.
3.Nõude aluseks on hagejale kahju tekkimine hagi tagamise tõttu tsiviilasjas nr 2-08-67335, kus menetleti MK hagi PR vastu EV poolt PR kasuks tehtud notariaalse testamendi tühistamiseks. 08.04.2009 tegi kohus MK avalduse alusel hagi tagamise määruse, millega keelati notar Evelyn Rootsil väljastada PR-le pärimistunnistust, mis oleks võimaldanud pärandit kasutama hakata. Harju Maakohtu 26.12.2011 otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsus jõustus 11.05.2012.
4.Pärandvara hulka kuulus 1 753 502,20 krooni arveldusarvetel olnud raha, mida hageja ei saanud rohkem kui 3 aasta jooksul vallata ja kasutada ning selle kasutamisest kasu saada. Kahjuarvestuse aluseks on võlaõigusseaduses (VÕS) sätestatud viivisemäär 8% aastas. Kahju tekkis ajavahemikul 08.04.2009-11.05.2012 ja selle arvestuslik suurus on 27 626 eurot.
5.08.08.2014 menetlusdokumendis märkis hageja, et kui tal oleks olnud võimalus 2009.a jaanuaris osta 112 000 euro eest Tallinki aktsiaid ja need 2012.a mais müüa, oleks vara tootlus olnud 72,37% ehk 81 000 eurot. Hagejalt on raha kinnihoidmisega võetud võimalus teenida kasu rohkem kui 80 000 euro ulatuses. Põhjendatud võtta kahju arvestuse aluseks 8%, mille alusel arvutatud kahjunõue ei ületa kuidagi summasid, mida olnuks võimalik teenida raha investeerides. Hagi tagamisel kahju tekitamist eeldatakse. Kostja vastuväited
6.Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole põhistanud ega tõendanud kahju olemasolu ja selle kujunemist. Raha oli hoiustatud pangakontodel ja teenis intressi, mille tulemusena on hageja saanud teenitud intressi näol kasu 16 348,76 eurot. Olukorras, kus hageja möönab, et tal puudus arusaam, mida kontodel olnud rahaga peale hakata, on alusetu väita, et hagejal jäi mingi tulu saamata ja tekkis kahju. VÕS-s sätestatud viivisemääral ei ole seost hagi tagamisega tekitatud kahjuga, mis väljendub hageja arvates tema poolt saamata jäänud tulus. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
7.Maakohus rahuldas hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda.
8.29.05.2014 toimus MK pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolek. Hageja esitas pankrotimenetluses nõude suurusega 29 414,43 eurot, millest nõue suurusega 1788,43 eurot loeti kaitsmiseta tunnustatuks teises rahuldamisjärgus ja nõue suurusega 27 626 eurot jäi tunnustamata. Hageja nõude vaidlustasid kostja ja võlgnik.
9.Harju Maakohtu 08.04.2009 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-08-67335 tagati MK hagi PR vastu testamendi tühisuse tunnustamiseks ja notar Evelyn Rootsil keelati välja anda PR-le pärimistunnistus S-EV pärismisasjas. 16.12.2011 kohtuotsusega jäeti hagi rahuldamata ja hagi tagamine tühistati. Otsus jõustus 11.05.2012. AS Hansapank 21.10.2008 kirja kohaselt oli S-EV pangakontodel 22.10.2008 seisuga 1 689 136,55 krooni ja AS SEB Pank 21.10.2008 kirja kohaselt oli S-EV pangakontol seisuga 22.10.2008 64 365,65 krooni.
10.Hageja kahju seisneb selles, et ta ei saanud hagi tagamise tõttu oma raha 3 aasta jooksul kasutada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 391 lg 1 p 1 kohaselt peab hagi tagamist taotlenud pool hüvitama hagi tagamisega teisele poolele tekitatud kahju, kui jõustub kohtulahend, millega jäetakse tagatud hagi rahuldamata. Seega on hagejal pankrotivõlgniku vastu kahju hüvitamise nõudeõigus.
11.Vaidlus seisneb selles, kas hagejale on kahju tekkinud. Hageja jaoks on kahju saamata jäänud tulu, mis on VÕS § 128 lg 2 järgi kahju üheks liigiks. Hageja leiab, et saamata jäi tal vähemalt seadusjärgne viivitusintress. Hageja hinnangul oleks raha tootlikkus olnud isegi suurem – näiteks Tallink Grupp aktsiate ostmisel 72,37%. Kostja leiab, et investeerimisel oleks võinud tootlikkus olla ka negatiivne – näiteks tegi Baltika Group aktsia läbi 58,8% languse. Samuti teenis raha pangakontol intressi.
12.Raske on tõendada, et hageja oleks oma raha kindlasti paigutanud kasumit teenivatesse aktsiatesse. Seetõttu seda arutlust arvesse võtta ei saa. Samal põhjusel ei saa arvesse võtta ka arutlust, et hageja raha oleks kindlasti investeerimisel kaduma läinud (ning seetõttu oleks hageja kahjunõue välistatud). Kohus jätab selle arutluse kõrvale seda enam, et hageja ei ole oma nõudes sellele ka tuginenud. Hageja püüdis näidata, et raha tootlikkus võinuks olla oluliselt suurem kui ta hagis nõuab.
13.Käesolevas asjas on analoogia korras kohaldatav VÕS § 113 lg 1. Pankrotivõlgniku tahteavalduse kohaselt tehti hagi tagamise määrus, mille tõttu ei saanud hageja oma raha kasutada. Hagejal on põhjendatud nõuda oma raha kinnihoidmise eest vähemalt seaduses sätestatud viivisemäära. Seaduses sätestatud viivisemäär on mõistlik ning madalam kui turul kasutatav viivisemäär. Hageja käsitlus on mõistlik. Raha kinnihoidmise faktiga on hagejale tekitatud kahju, sest rahaliste vahendite eesmärgiks on eelkõige nende kasutamine. Eelistungil märkis hageja, et näiteks maja ostes pidi ta pangast laenu võtma, sest raha oli kinni. Nimetatu ilmestab rahaliste vahendite arestimise tagajärgi. Laenu võtmine on aga seotud (lepingu sõlmimise, intressi jm) kuluga. Raha igapäevase kasutamise takistus on käsitatav kahjuna.
14.Raha tootis pangas intressi nii pangakonto kui ka deposiitkonto intressi näol. Seda kinnitavad Swedbank AS 12.11.2014 kiri ja AS SEB Pank 17.11.2014 kiri, samuti SEV pärandvara pankrotihaldur. Poolte ja pankrotihalduri hinnangud intressi suuruse ja pankade kirjade tõlgendamise osas lähevad lahku. Kostja leiab, et hageja on saanud intressi 16 348,76 eurot, hageja leiab, et 5288 eurot. VÕS § 127 lg 6 järgi kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus.
15.Pankrotivõlgnik on oma käitumisega tekitanud hagejale kahju ja kahju suuruse määramiseks on mõistlik arvestada seadusest tuleneva viivise määra. Pangakonto tavapärane intress ei ole protsentuaalselt märkimisväärselt suur, mida tuleks kahju suuruse hindamisel arvesse võtta. Iga pangakontot omav isik omab elulist kogemust, et
pangakonto tavapärane intress ei tooda märkimisväärset tulu. Seetõttu kohus sellega ei arvesta.
16.Antud juhul tootis raha ka deposiitkonto tulu, mis on tavapärasest intressist kõrgem, kuid ka seda ei saa kahju hüvitamise määramisel kahju suurust vähendava tegurina arvesse võtta. Asjaolu, et raha oli paigutatud teenimiseks deposiitkontole ei tulenenud pankrotivõlgnikust. Tegemist oli enne kahju tekitavat tegevust tehtud investeerimisotsusega. See otsus ei saa vähendada kahju tekitaja vastutust. Pangakontodele laekunud intress ei anna alust kahju suuruse vähendamiseks.
17.Hageja raha hoiti kinni pankrotivõlgniku tegevuse tulemusena ning seda tegevust tuleks käsitleda õigusvastase ja süülise käitumisena. Raha kinnihoidmisest tekkis kahju, mille suuruse kindlaksmääramisel on mõistlik lähtuda seaduses sätestatud viivisemäärast, mida saaks ka iga teine isik, kui tema raha oleks kinni hoitud. Antud juhul nõuab hageja kahju 8%-st aastas. Perioodil 08.04.2009-11.05.2012 oli VÕS § 113 lg 1 kohane viivisemäär 8 - 9,5%. Seega nõuab hageja isegi vähem kui VÕS § 113 lg 1 järgne viivisemäär. Hageja nõue on TsMS § 391 lg 1 p 1 ja VÕS § 1043 alusel põhjendad, hagi tuleb rahuldada ja tunnustada hageja nõuet MK pankrotimenetluses suurusega 27 626 eurot teise rahuldamisjärgu nõudena. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
18.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
19.Maakohus tuvastas hagejal kahju tekkimise kahju hüvitamise eesmärki eirates. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Nii pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduses kui ka hagiavalduses ei ole hageja nimetanud mitte ühtegi konkreetset plaani või kavatsust, mis tal jäi realiseerimata seoses sellega, et hagi tagamise tulemusena puudus tal juurdepääs päritud rahalistele vahenditele. Kohus ei analüüsinud ega konstrueerinud olukorda, mis oleks tekkinud juhul, kui hagi ei oleks tagatud ning hageja oleks saanud hakata raha koheselt kasutama. Kohtu sellekohase analüüsi puudumine kohtuotsuses on ka mõistetav, sest hageja ei ole sellise hüpoteetilise olukorra konstrueerimise jaoks vajalikke asjaolusid kohtu ette toonud. Seoses kohtu poolt hüpoteetilise olukorra konstrueerimata jätmisega on kohtu järeldused hagejal kahju tekkimise kohta põhjendamatud.
20.Kohtu ette toodud asjaolud, põhistused ja tõendid ei anna alust arvata, et hageja oleks päritud rahaga midagi muud mõistlikku teinud kui hoiustamisega pangakontodel. Seega oleks raha olnud jätkuvalt pangakontodel ja sinna oleks laekunud ka intress. Väidetav pangalaenu võtmine, millele kohus otsuses viitas, on lisaks tõendamatusele ka asjasse puutumatu, kuivõrd sellekohastele asjaoludele hageja oma nõudeavalduses ei tuginenud.
21.Maakohus kohaldas lubamatult seaduse analoogiat. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 4 kohaselt kohaldatakse õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel sätet, mis reguleerib reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, kui õigussuhte reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile. VÕS § 113 lg 1 sätestab võlgniku kohustuse tasuda rahalise kohustuse täitmise viivitamisega viivitusintressi, milles suuruseks on VÕS § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8 % aastas.
22.Maakohus põhjendas VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud intressimäära alusel arvutatud kahjuhüvitist sellega, et see on mõistlik ja madalam kui turul kasutatav viivisemäär. Nimetatud põhjendused ei võimalda kohaldada analoogia korras VÕS § 113 lg 1 järgset intressimäära saamata jäänud tulu kindlaksmääramiseks, kuivõrd saamata jäänud tulu
kindlaksmääramise alused on reguleeritud VÕS § 128 lg-s 3 ja §-s 127, mistõttu puudub vajadus õigusliku lünga täitmiseks ja seetõttu ka võimalus kasutada seaduse analoogiat kasutada. VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisintressi määra näol tegemist intressimääraga, mida arvestatakse rahaliselt (s.h ka rahas kahju hüvitamise) kohustuselt. Tegemist ei ole intressimääraga, millega võiks sisustada rahalist (s.h kahju hüvitamise) kohustust ennast. Seega ei saa kahju hüvitamise põhinõuet põhistada ja seda rahuldada isegi mitte analoogia korras lähtudes VÕS § 113 järgsest kõrvalnõude intressimäärast.
23.Riigikohus leidis tsiviilasjas nr 3-2-1-75-08 tehtud otsuses, et VÕS § 94 ei ole kahju suuruse kindlakstegemisel kohaldatav. Olukorras, kus Riigikohus on lubamatuks pidanud VÕS § 94 kohaldamist hagi tagamise tulemusena kinni hoitud rahalt saamata jäänud tulu arvestamisel, on ka VÕS § 113 järgse viivitusintressi kasutamine saamata jäänud tulu ulatuse kindlaksmääramisel selgelt lubamatu.
24.Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, määrates kahju suuruse kindlaks diskretsiooni alusel. VÕS § 127 lg 6 kohaldamise eelduseks on objektiivsed raskused kahju täpse suuruse kindlaksmääramisel, kui kahju tekitamise fakt on kindlaks tehtud. Maakohtu otsusest ei selgu, kas kohus on VÕS § 113 lg 1 järgset viivismäära kohaldanud VÕS § 127 lg 6 järgse diskretsiooni raames või on VÕS § 127 lg-t 6 kasutatud põhistamaks kontodele laekunud intresside mittearvestamist kahju hüvitise vähendamisel. Esimesel juhul on diskretsiooni kohaldamine VÕS § 113 lg 1 järgset määra kasutades lubamatu. Teisel juhul ei ole tegemist aga diskretsiooni kohaldamise vajadusega, vaid tegemist oleks VÕS § 140 järgsete asjaolude kohaldamisega, mis ei oleks omakorda põhjendatud seetõttu, et intresside laekumine rahalistelt vahenditelt omab tähendust VÕS 127 lg 1 kohaldamise kontekstis.
25.Hageja poolt MK pankrotihaldurile esitatud nõudeavalduses ja kohtule esitatud hagis nimetatud asjaolude ja menetluses kogutud tõendite alusel ei ole kahju tekkimise fakti võimalik kindlaks määrata, mistõttu puudus üldse vajadus kahju suuruse kindlaksmääramiseks. Kuna hagejal puudus igasugune arusaam, mida saadud pärandi hulka kuulunud rahaga peale hakata, ei saanud tal ka raha kinnipidamisega seotud kahju saamata jäänud tulu näol kuidagi tekkida. Parimal juhul oleks kahju saanud väljenduda rahalt teenimata intressilt, mis oleks aga omakorda olnud välistatud seoses sellega, et raha teenis krediidiasutustes intressi.
26.Maakohus põhjendas VÕS § 127 lg 6 kohaldamise vajadust üksnes sellega, et poolte vaated krediidiasutuste poolt väljastatud päringu vastustel kajastatud laekunud intresside summa osas olid lahknevad. VÕS § 127 lg 6 kohaldamise aluseks ei ole poolte vahel tekkinud vaidlus kahju hüvitise suuruse määramise aluseks olevate tõendite tõlgendamise üle, vaid objektiivne võimatus kahju suurust vastavate tõendite hankimisega täpselt kindlaks määrata. Vastuolu tõendites oleks saanud menetluses kõrvaldada, juhtides poolte tähelepanu vajadusele esitada täiendavaid tõendeid vastuolu kõrvaldamiseks. Seejuures ei andnud maakohus krediidiasutuste tõenditele üldse hinnangut, tõdedes üksnes, et raha tõepoolest intressi teenis ja et pooled ei ole laekunud intressi suuruse osas üksmeelel. Hageja kahju saaks piirneda hagiavalduses esile toodud asjaolude kohaselt üksnes kohaliku keskmise intressiga, kuid seda ta teenis kontodel olnud rahalt.
27.Kohus rikkus TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud otsuse põhjendamise kohustust, mis viis ebaõige lõppjärelduseni. Kohus ei põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja väitega, et Swedbank AS ja AS SEB Pank tõenditel nähtuv ja kontodele välja makstud intress ongi keskmine kohalik intress ja et see ongi seostatav hagejale tekkinud võimaliku maksimaalse saamata jäänud tuluga.
28.VÕS § 128 lg 4 sätestab, et saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Kohus kohaldas kahju tekkimise kindlakstegemisel VÕS § 128 lg-t 4 valesti, kuna ei tuvastanud saamata jäänud tulul põhineva nõude tekkimise peamisi eeldusi, vaid rajas otsuse hageja põhistamata ja tõendamata väidetele. Riigikohus on VÕS § 128 lg 4 kohaldamisega seoses korduvalt rõhutanud, et saamata jäänud tulu eest hüvitise saamiseks peab hageja tõendama, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada.
29.Käesolevas asjas oleks hagejal tulnud tõendada seda, et tal oli kavatsus ja võimalus saada tulu hagi tagamise tagajärjel pangakontol kinni hoitud rahaliste vahendite arvelt. Antud asjaolu põhistamata ja tõendamata jätmisele on kostja pööranud menetluse jooksul korduvalt kohtu tähelepanu. Maakohus jõudis otsuses järeldusele, et hagejal on tekkinud kahju saamata jäänud tulu näol, jättes aga hindamata selle, kas tal oli olemas tõendatud kavatsus rahaliste vahendite arvelt tulu saada või mitte. Saamata jäänud tulu aluseks olevate asjaolude tuvastamiseks on vaja need kohtu ette tuua ja seejärel nende olemasolu ja tõendatus tuvastada võimalikult detailselt.
30.Käesoleva juhul ei tuginenud hageja pankrotimenetluse esitatud nõudeavalduses ega toonud ka kohtu ette mitte ühtegi konkreetset kavatsust (rääkimata seda kinnitavatest tõenditest), mis tal jäi seoses hagi tagamisega realiseerimata. Ka maakohus tõdes, et on raskesti tõendatav, et hageja oleks oma raha kindlasti paigutanud kasumit teenivatesse aktsiatesse või see, et raha oleks kindlasti investeerimisel kaduma läinud. Saamata jäänud tulul põhinevat kahju hüvitamise nõuet ei saa rahuldada üksnes nõude esitaja tagantjärele tehtud oletuse põhjal, et raha oleks tõenäoliselt teatud viisil kasutatud. See ei ole kooskõlas VÕS § 127 lg-ga 4 ja VÕS § 128 lg-ga 4, kuivõrd võimaldaks ka ülimalt hüpoteetilise ja tõendamata kahju hüvitamist.
31.Kavatsus tulu teenimiseks ei saa tekkida ka ajaliselt hilisemalt võrreldes kahju tekkimise ehk tulu saamata jäämise ajaga, st kavatsus tulu teenimiseks ei saa tekkida tagantjärele. Hageja on alles pärast hagi tagamise abinõu tühistamist asunud arutlema teemal, mida hagi tagamise abinõu tulemusena kinni hoitud rahaga oleks saanud peale hakata ja rajanud oma saamata jäänud tulul põhineva kahju hüvitamise nõude tagantjärele tehtud oletustele. Vastus apellatsioonkaebusele
32.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
33.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
34.Maakohus tuvastas õigesti, et 29.05.2014 toimus MK pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolek. Hageja esitas pankrotimenetluses nõude suurusega 29 414,43 eurot, millest nõue suurusega 1788,43 eurot loeti kaitsmiseta tunnustatuks teises rahuldamisjärgus ja nõue suurusega 27 626 eurot jäi tunnustamata. Hageja nõudele vaidlesid vastu kostja ja pankrotihaldur (kohtuotsuses on ekslikult märgitud, et teine vaidlustaja oli võlgnik).
35.Harju Maakohtu 08.04.2009 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-08-67335 tagati MK hagi PR vastu testamendi tühisuse tunnustamiseks ja notar Evelyn Rootsil keelati välja anda PR-le pärimistunnistus S-EV pärismisasjas. 16.12.2011 kohtuotsusega jäeti hagi rahuldamata ja hagi tagamine tühistati. Otsus jõustus 11.05.2012. AS Hansapank
21.10.2008 kirja kohaselt oli S-EV pangakontodel 22.10.2008 seisuga 1 689 136,55 krooni ja AS SEB Pank 21.10.2008 kirja kohaselt oli S-EV pangakontol seisuga 22.10.2008 64 365,65 krooni.
36.Hageja tugineb hagiavalduses asjaolule, et pärandvara hulka kuulus 1 753 502,20 krooni arveldusarvetel olnud raha, mida ta ei saanud rohkem kui 3 aasta jooksul vallata ja kasutada ning saada selle kasutamisest kasu.
37.TsMS § 391 lg 1 p 1 kohaselt peab hagi tagamist taotlenud pool hüvitama hagi tagamisega teisele poolele tekitatud kahju, kui jõustub kohtulahend, millega jäetakse tagatud hagi rahuldamata. Maakohus leidis õigesti, et sellisel juhul ei ole vaja tõendada kahju tekitamise õigusvastasust. Selleks piisab juba hagi tagamisest, kui hagi jäetakse hiljem rahuldamata, st deliktiõiguse mõttes ongi selline hagi tagamine õigusvastane. Lisaks ei saa sellise kahju hüvitamise nõude puhul vabastada kahjutekitajat vastutusest süü puudumine, kuna hagi tagatakse üksnes poole taotluse alusel, taotluse esitamine on aga teadlik ja tahtlik tegevus. Hagi tagamise taotluse esitamisega võtab hageja endale riski hagi tagamisest kostjale tekkida võiva kahju hüvitamiseks, kui hagi jääb rahuldamata. Nii peab hageja talle varasemas menetluses hagi tagamisega tekitatud kahju hüvitamiseks tõendama, et hagi tagati ja hagi jäi jõustunud kohtulahendiga rahuldamata.
38.Samas ei arvestanud maakohus sellega, et hageja peab tõendama ka kahju tekkimise ning selle, et tekkinud kahju on hagi tagamise taotluse esitamisega põhjuslikus seoses VÕS § 127 lg 4 tähenduses ja kehtib üldine conditio sine qua non põhimõte. Samuti ei arvestanud maakohus sellega, et kahju hüvitamise eesmärk VÕS § 127 lg 1 järgi on saavutada olukord, mis oleks võimalikult lähedane hüpoteetilisele olukorrale, kui hagi ei oleks tagatud, st nn negatiivse kahju hüvitamine.
39.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, et raha igapäevase kasutamise takistus tähendab iseenesest kahju tekkimist ja hagejal on õigus nõuda seaduse analoogia alusel hüvitist VÕS § 113 lg 1 järgses viivisemääras.
40.Hageja väitel võeti temalt raha kinnihoidmisega võimalus saada kasu. Saamata jäänud tulu võib VÕS § 128 lg 4 teise lause järgi seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Seega pidi hageja esile tooma asjaolud ja muutma usutavaks selle, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada, kuid see jäi saamata hagi tagamise tõttu. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, millest nähtuks tulu saamise tõenäosus. Hageja arutlused teemal, milleks ta oleks võinud raha kasutada, on oletuslikud. Üksnes faktist, et hagejal ei olnud võimalik kontodel olevat raha kasutada, kahju tuvastamiseks ei piisa, nagu leidis ekslikult maakohus.
41.Kuna ringkonnakohtu hinnangul ei ole hagejale kahju tekkimine saamata jäänud tulu näol tõendatud, tuleb jätta hagi rahuldamata. Kuigi põhjendatud on ka apellatsioonkaebuse väited seaduse analoogia lubamatu kohaldamise, kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, sh VÕS § 127 lg 6 alusel kahju suuruse määramise kohta diskretsiooniotsusena, ringkonnakohus neid menetlusökonoomika kaalutlusel põhjalikumalt ei käsitle.
42.Lisaks eeltoodule märgib ringkonnakohus, et hageja ei saavutaks taotletud eesmärki, st nõude tunnustamist MK (pankrotis) pankrotimenetluses ka seetõttu, et lisaks kostjale vaidles nõuete kaitsmise koosolekul hageja nõudele vastu ka pankrotihaldur, kelle vastu ei ole nõude tunnustamiseks hagi esitatud.
Menetluskulud
43.Kuna ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata, jäävad kõik maakohtu ja apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda.
Menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2).
Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/
Iko Nõmm /allkirjastatud digitaalselt/
Ande Tänav /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.