Pankrotiõigus › Muud pankrotiasjad

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asjaolud ja hageja nõue

pandiõiguse omandamisel teadlik hüpoteegi tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Samuti ei omandanud kostja II pandiõigust hüpoteegile tasuta. Maakohtu otsus

Riigikohus on 23.10.2008 lahendi nr 3-1-2-87-08 p-s 11 selgitanud võlausaldajate huvide kahjustamise kohta, et võlausaldajate huvide kahjustamise eeldus on täidetud ka siis, kui kas või ühe võlausaldaja huvid on kahjustatud ning seda sõltumata tema nõude rahuldamisjärgust. PankrS § 114 lg 1 p-s 2 sisaldub kaks alternatiivset tagatise andmise tagasivõitmise koosseisu, millest kostja I kasuks seatud hüpoteegi puhul oli esimene täidetud, kuna TL pankrotimenetlus algatati 19.02.2009 ja hüpoteek kostja I kasuks seati 24.09.2008. Seega seati hüpoteek kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Kohus leidis, et hüpoteek seati 24.09.2008 kostja I kasuks juba tekkinud kohustuse tagamiseks ja võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud. Lepingu p 1.1.1 kohaselt maksti laen välja 30.06.2008 ja laenusaaja kohustus laenu tagastama hiljemalt 15.08.2008. Hüpoteek seati aga 24.09.2008 ehk juba tekkinud kohustuse tagamiseks. Lepingu järgi ei olnud laenusaaja kohustatud ühegi tagatise andmiseks, sh ei olnud laenusaaja kohustatud hüpoteegi seadmiseks. Seega oli täidetud ka PankrS § 114 lg 1 p 2 kohane teine eeldus hüpoteegi tagasivõitmiseks. Kostja I esitas menetluses üllatustõendina laenulepingu väidetava lisa, mis olevat sõlmitud laenulepinguga samal päeval ja mille järgi olevat võlgnikul olnud kohustus seada laenukohustuse täitmise tagamiseks hüpoteek korteriomandile. Esiteks ei välistaks lepingu lisa hüpoteegi tagasivõitmist ja teiseks oli tegemist ilmselt ebausaldusväärse tõendiga, mis tuli jätta arvestamata (TsMS § 238 lg 5). PankrS § 114 lg 1 p-st 2 koostoimes lõikega 2 tuleneb, et tagatis peab olema seatud enne ja seejärel peab võlgnik olema saanud raha, vastasel korral kuulub tagatis tagasivõitmisele. Isegi kui võlgnik oleks olnud kohustuse tekkimisel hüpoteegi seadmiseks kohustatud, ei seadnud võlgnik esmalt tagatist ega saanud seejärel enda käsutusse mingitki rahasummat. Kostja I esitas laenulepingu lisa esmakordselt pärast seda, kui hageja esitas tema suhtes tagasivõitmise hagi ja väitis, et TL ei olnud kostjaga I sõlmitud 28.06.2008 laenulepingu järgi ühegi tagatise andmiseks kohustatud. Ainus küsimus, mida lepingu lisas reguleeriti, oli TL poolt lepingu täitmise tagamiseks hüpoteegi seadmine XXXX XX XX-X/X korteriomandile. Usutav ei olnud, et lepingu lisa sõlmiti laenulepingu sõlmimise päeval. Leping on vaid 2 lk ja kui pooled oleksid soovinud panna TL-le kohustust seada lepingu tagamiseks kostja I kasuks hüpoteek, oleks see ilmselt olnud sätestatud lepingus. Usutav ei olnud, et võrdlemisi lakooniline leping sõlmiti samal päeval kahes osas. Tavapäraselt sõlmitakse lepingu lisasid selleks, et muuta või täiendada lepingut. Kui lisa sõlmitaksegi samaaegselt lepinguga, siis selliste küsimuste reguleerimiseks, mida mahukuse või tehnilise iseloomu tõttu ei ole otstarbekas või võimalik lepingusse lisada, kusjuures lepingus loetletakse kõik vastavad olemasolevad lisad. Antud juhul ei loetletud lepingus ühtegi lisa ja lisa reguleeris küsimust, mida praktikas reguleeritakse lepingus. Asjaolu, et hüpoteek kostja kasuks seati alles 24.09.2008 ehk ligi 3 kuud pärast väidetava lepingu lisa kuupäeva ja üle kuu peale laenu tagastamise tähtpäeva, kinnitas, et suure tõenäosusega ei pandud TL-le hüpoteegi seadmise kohustust 28.06.2008. Ka hüpoteegi seadmise lepingus ei ole laenulepingu lisa mainitud. Olukorras, kus on teada lepingu lisa olemasolu, ei räägitaks mõistlikkuse printsiibist lähtudes üksnes hüpoteetilistest „võimalikest“ lisadest. Seega ei olnud TL kohustuse tekkimisel vaidlusaluse hüpoteegi seadmiseks kohustatud. Lisaks eeltoodule oli TL hüpoteegi seadmisel 24.09.2008 maksejõuetu ja kostja I teadis või pidi TL maksejõuetusest teadma. Kostja I poolt pankrotihaldurile esitatud nõudeavalduse kohaselt ei olevat TL laenu mingiski osas tähtaegselt tagastanud. Hüpoteegi seadmise ajaks oli TL viivitanud laenu tagastamise kohustuse täitmisega juba enam kui üks kuu. 4.12.2008 esitati kohtusse TL suhtes pankrotiavaldus, mille alusel kohus algatas pankrotimenetluse 19.02.2009. Seega oli täidetud ka PankrS § 114 lg 1 p-s 2 sätestatud teine alternatiivne tagasivõitmise koosseis, s.o tagatis anti kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist

ja võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ning tagatise saaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma. Antud juhul ei esine PankrS § 114 lg-s 2 sätestatud aluseid, mil tagatise andmist ei saa tagasi võita. PankrS § 114 lg 1 p-st 2 koostoimes lg-ga 2 tuleneb, et tagatis peab olema seatud enne ning seejärel peab võlgnik olema saanud raha, vastasel korral kuulub tagatis tagasivõitmisele. Antud juhul ei seatud hüpoteeki laenulepingu tagamiseks ja võlgnik ei saanud pärast tagatise andmist enda käsutusse tagatud lepingu järgi mingitki rahasummat. Ebaõige oli kostja I seisukoht, nagu oleks hüpoteegi seadmise tagasivõitmisel asjaõigusleping tagasivõitmatu. Sellisel juhul muutuks tagasivõitmise regulatsioon mõttetuks. Tagatise andmise tagasivõitmise aluste olemasolul, tunnistab kohus kehtetuks nii kohustus- kui ka käsutustehingu. Kostja I viited Riigikohtu lahenditele olid asjakohatud. Kuigi tagasivõidetav on üksnes hüpoteegi seadmise kohustustehing, siis ei mõjuta see hageja nõudeid. PankrS § 119 lg 1 kohaselt kuuluks ka hüpoteegi seadmise kohustustehingu tagasivõitmise korral hüpoteek tagastamisele ehk kustutamisele. Lisaks oleks kohustustehingu tagasivõitmisel kehtetu ka tagatiskokkulepe (AÕS § 346 lg 2), kuna tegemist on kohustustehingu osaga. Tagatiskokkuleppe kehtetuks tunnistamisel puuduksid hüpoteegiga tagatud nõuded, mis oleks samuti alus hüpoteegi kustutamiseks. Vaidlusaluse hüpoteegi seadmine kahjustas ilmselgelt TL võlausaldajate huve (Riigikohtu 9.02.2011 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-143-10, p 21). Hüpoteek seati kostjat I ebaõiglaselt eelistades. Hüpoteegi seadmisega tekkis kostjal I teiste tagamata nõuetega võlausaldajate ees eelisõigus oma nõude rahuldamisele TL korteriomandi arvel. Korteriomand oli TL ainus väärtuslik vara, mille arvel saanuks rahuldada võlausaldajate nõudeid. Kostja I vastuväited hagile olid alusetud ja põhjendamata. Põhjendatud oli tagasivõitmise korras tunnistada PankrS § 114 lg 1 p 2 alusel kehtetuks TL ja kostja I vahel 24.09.2008 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu alusel hüpoteegi seadmine kostja I kasuks. Kuna ei eksisteeri kostja II kasuks hüpoteegile seatud pandil alust, ei saa pant eksisteerida. Hüpoteegi seadmise kehtivusest sõltus, kas üldse ja mis mahus on kostjal II õigus teostada hüpoteegipidaja õigusi. Pandi eksistentsi lõpetas juba hüpoteegi enda kehtetuks tunnistamine. Seega tuli tunnistada kehtetuks kostjate vahel 12.12.2011 sõlmitud hüpoteegi pandi- ja asjaõiguslepingu alusel pandi seadmine kostja II kasuks kostja I kasuks seatud hüpoteegile. Lisaks tuli kohustada kostjaid andma nõusolek XXXX XX XX-X/X korteriomandile seatud hüpoteegi kustutamiseks ja märkuse kustutamiseks kostja I kasuks seatud hüpoteegi pantimise kohta kostja II kasuks, milline märkus on kantud Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna kinnistusjaoskonna korteriomandi kinnistusregistri registriossa nr XXXXXX neljandasse jakku. Kostja I apellatsioonkaebus

laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks hüpoteek XXXX XX XX-X/X korteriomandile ja et selline kokkulepe oli olemas lepingu sõlmimise ajal 28.06.2008. Hageja ei ole vastupidist tõendanud. Asjaolud, millele tuginedes maakohus luges tõendi ebausaldusväärseks, on paljasõnalised ja tõendamata ning nendest ei saa järeldada laenulepingu sõlmimist muul kuupäeval. Kostja I nõue TL vastu on hüpoteegiga tagatud ja vastavalt PankrS § 103 lg-le 4 loetakse kinnistusraamatusse kantud pandiõigus kaitsmiseta tunnustatuks, mistõttu puudus vajadus esitada laenulepingu lisa koos nõudeavaldusega. Tagasivõitmise vaidluses tuleks uusi tõendeid, mida nõudeavaldusele polnud lisatud, lubada. Õigustada ei saa hagi esitamist, kui hageja isegi ei üritanud välja selgitada, kas laenulepingut, milles endas tagatise andmise kohustust sätestatud ei ole, pole enne laenu andmist muudetud või täiendatud. Oletuslikud ja spekuleerivad on maakohtu väited, et kui pooled oleks soovinud panna TL-le kohustust seada lepingu tagamiseks kostja kasuks hüpoteek, oleks see sätestatud lepingus ning et ei ole usutav lepingu sõlmimine kahes osas. Lepingudokumendi lugemine ebausaldusväärseks seetõttu, et see erineb „tavapärasest“, on lepinguvabaduse põhimõtte lubamatu piirang ja Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 lg 2 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse lubamatu riive. Kohtu arutluskäik „tavapärastest“ lepingu vormistamise reeglitest on asjakohatu, kuna kumbki lepingu pool ei ole õigusteadmistega isik. Asjaolu, et hüpoteek seati alles ca 3 kuud pärast laenulepingu ja selle lisa sõlmimist, ei tõenda, et lepingu lisa oleks sõlmitud muul kuupäeval ega muuda lepingu lisa tõendina ebausaldusväärseks. Maakohus jättis arvestamata hageja selgitused ja tõendid selle kohta, miks hüpoteegi seadmine viibis, rikkudes sellega TsMS § 442 lg-t 8. Hüpoteegi seadmise leping viitab nii laenulepingule kui ka selle kõigile võimalikele lisadele. Maakohus kohaldas ebaõigesti PankrS § 109 lg-t 1, § 114 lg 1 p 2 ja lg-t 2, tuvastades tagasivõitmise alused. PankrS § 114 lg 1 p 2 esimeses alternatiivis nimetatud aluseid ei esine, kuna TL oli kohustuse tekkimisel tagatise andmiseks kohustatud, mida tõendas 28.06.2008 sõlmitud lepingu lisa. PankrS § 114 lg 2 ei ole asjakohane. PankrS § 114 lg 2 eesmärk on laiendada tagatise andmise olukordi, mis ei ole tagasivõidetavad, mitte laiendada neid tagatise andmise olukordi, mis on tagasivõidetavad. Mingit tähendust ei ole, millal võlgnik sai enda käsutusse laenusumma. PankrS § 114 lg 1 p 2 ei saa viidates PankrS § 114 lg-le 2 tõlgendada selliselt, et tagasivõitmine on välistatud vaid juhul, kui võlgnik oli kohustuse tekkimise ajal tagatise andmiseks kohustatud ja võlgnik sai rahasumma enda käsutusse pärast tagatise andmist. Hageja ei tõendanud ka PankrS § 114 lg 1 p 2 teises alternatiivis nimetatud aluste esinemist. Kostja I ei teadnud ega pidanudki teadma tagatise andmise ajal TL maksejõuetusest. Asjaolust, et tagatise andmise hetkeks oli TL oma kohustuste täitmisega kostja I suhtes hilinenud ühe kuu, ei pidanud kostja I järeldama, et TL on maksejõuetu. TL vara kattis kostja I ees võetud kohustuse. Füüsilise isiku kohustuste kohta ei ole võimalik avalikest allikatest teavet saada ning pankrotihaldur ei tõendanud, et kostjal I oli informatsioon TL muude kohustuste kohta. TL suhtes esitatud pankrotiavaldusele viitamine on asjakohatu, kuna pankrotimenetlus ei algatatud kostja I avalduse alusel. Ka on tuvastamata võlausaldajate huvide kahjustamine, mistõttu tagasivõitmise alused puuduvad. Kostja II apellatsioonkaebus

toodud põhjendusi arvestada kostja II kaebuse põhjendustena ja ei korda oma kaebuses kostja I põhjendusi selle kohta, et 24.09.2008 hüpoteegi seadmine on kehtiv. Kui hüpoteegi seadmine jääb kehtima, puuduvad alused 12.12.2011 pandi seadmise kehtetuks tunnistamiseks. Maakohus jättis ebaõigesti 12.12.2011 pandi seadmise tagasivõitmise küsimuse analüüsimata ja tunnistas ebaõigesti pandi seadmise kehtetuks (TsMS § 654 lg 5). Kohus ei ole kostja II esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes põhjendatud seisukohta võtnud. Kostja II selgitas maakohtu menetluses, miks PankrS § 116 lg-s 2 toodud tingimused pandi seadmise tagasivõitmiseks ei ole täidetud. Kostja II ei nõustu hageja väitega, et kostjad on seotud isikud, kuna väidetavalt on neil sama domeen. Kostjate juhatuse liikmed ja omanikering ei kattu. Arusaamatuks jääb, kuidas kostja I volitatud esindaja poolt väidetavalt kasutatud e-posti aadressi (meili on võimalik saata selliselt, et saatjaks on märgitud ükskõik milline aadress) märkimine Ametlikes Teadaannetes pool aastat enne kostjalt I volituste saamist saab tekitada eelduse, et kostja II teadis TL tehingu tagasivõitmise alustest. PankrS § 116 lg 3 kohaselt saaks tehingu tagasivõidetavuse aluste asjaolude teadmise eeldusest rääkida vaid juhul, kui kostja II oleks võlgniku lähikondne. Hageja ei ole kunagi väitnud, et kostja II ja võlgnik oleksid lähikondsed ning see ei vasta ka tõele. 28.11.2013 hagi tervikteksti p-s 3.19 nimetatud tõenditest ei nähtu ükski PankrS § 114 lg 1 p-s 2 sätestatud asjaolu. Kuigi pandilepingu sõlmimise ajal oli kinnistusraamatusse kantud märkus TL pankroti väljakuulutamise kohta, ei nähtunud sealt pankrotimenetluse algatamise aeg. Arvestades pankroti väljakuulutamise aega 2.05.2011 ja hüpoteegi seadmise aega 24.09.2008 ei saanud ega pidanud kostja II kahtlustama, et hüpoteek seati 6 kuu jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Tõendatud pole, et kostja II teadis TL pankrotimenetluse algatamisest või sellest, et kinnistule seati kostja I kasuks hüpoteek 6 kuud enne pankrotimenetluse algatamist. Kostja II ei ole teadlik kostja I hüpoteegi seadmise aluseks olevast tehingu sisust või tingimustest. Hageja ei ole oma väiteid TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendanud. Kostja I poolt pankrotihaldurile nõudeavalduse saatmine aadressilt XXX@XXX (nõudeavalduses on märgitud e-postina XXX@XXX) ei näita seda, et kostja II teadis kostja I ja TL vahelise tehingu asjaolusid. Isegi juhul, kui kostjad kasutaksid sama domeeni, ei tähenda see, et vastastikku ollakse teadlik kõikide e-kirjade ja nende manuste sisust. Pärnu Maakohus on 8.03.2013 otsuses tsiviilasjas nr 2-11-8177 leidnud, et eriõigusjärglasele oli omandamise ajal teada asjaolu, et võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel tagatise andmiseks kohustatud, olukorras, kus eriõigusjärglane on omandanud laenulepingust tuleneva nõude pankrotivõlgniku vastu ning hüpoteegi ja ühishüpoteegid nõude loovutamise teel. Viidatud laenulepingus puudus kohustus anda tagatis. Kostja II ei ole TL võlausaldaja, seega ei teadnud ta TL pankrotimenetluses toimuvast nõuete kaitsmise koosolekust ja sellest, mida koosolekul otsustati. Eeldada ei saa, et kostja II kontrollib Ametlikest Teadaannetest tema jaoks tundmata isiku pankrotimenetlusega seotud asjaolusid. Pandilepingu seadmise eesmärgiks oli üksnes asjaolu, et kostjal II on nõuded kostja I vastu, mis vajasid tagatist. Kostja II ei nõustu hageja väitega, et kostja II omandas pandi tasuta, kuna kostjal II on kostja I vastu nõuded (pandilepingu p 2.2). Pandi aluseks on AÕS §-s 279 lubatavad nõuded. PankrS § 116 lg 2 p 2 pandilepingutele ei kohaldu, kuna pandi eest eraldi tasu ei maksta. Vastus apellatsioonkaebustele

Ringkonnakohtu seisukoht

mittenõustumisel kohustus tuvastada lepingulisa sõlmimise tegelik kuupäev. Tegelikult lasus kostjal I kohustus kohtus tõendada, et võlgnik oli laenukohustuse tekkimisel hüpoteegi seadmiseks kohustatud. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded või vastuväited. Praeguses menetluses oli asjas tähtsust omavaks asjaoluks PankrS § 114 lg 1 p 2 esimese alternatiivi kohaldamisel see, kas võlgnik oli laenukohustuse tekkimisel vaidlusaluse hüpoteegi seadmiseks kohustatud. Kuna maakohus tuvastas, et laenukohustuse tekkimisel ei olnud võlgnikul kohustust seada hüpoteeki, siis oli sellega PankrS § 114 lg 1 p 2 esimese alternatiivi kohaldamise eeldus kindlaks tehtud. Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, mille kohaselt kostja I pankrotihaldurile nõudeavalduse esitamine ilma vaidlusaluse lisata andis alust järeldada, et lepingul lisa ei olnud. Nõudeavalduses palus kostja I tunnustada 28.06.2008 laenulepingul põhinevat eesõigusnõuet ehk sama vaidlusaluse hüpoteegiga tagatud laenunõuet. Kostja I etteheide, et pankrotihaldurile oli kinnistusraamatust hüpoteek nähtav ja ta oleks pidanud ise täiendavaid tõendeid küsima, ei ole õige ega kooskõlas menetluspõhimõtetega. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus õigesti materiaalõigust, tuvastades hüpoteegi seadmise tagasivõitmise alused. PankrS § 114 lg 1 p-st 2 tuleneb koostoimes lõikega 2, et tagatis peaks olema seatud enne ning seejärel peab võlgnik olema saanud raha, vastasel korral kuulub tagatis tagasivõitmisele. Praeguses vaidluses, isegi juhul, kui võlgnik oleks olnud kohustuse tekkimisel hüpoteegi seadmiseks kohustatud, siis ei olnud võlgnik seadnud esmalt tagatist ega saanud seejärel enda käsutusse rahasummat. Maakohus tuvastas õigesti, et võlgnik TL seadis hüpoteegi kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist juba tekkinud kohustuse tagamiseks. Samuti tuvastas maakohus õigesti PankrS § 114 lg-s 2 sätestatud aluste, mil tagatise andmist ei saa tagasi võita, puudumise. PankrS § 114 lg 2 kohaselt ei saa tagatise andmist tagasi võita, kui tagatis anti laenu või muu krediidilepingu tagamiseks ja võlgnik sai pärast tagatise andmist enda käsutusse tagatud lepingu järgi tagatise väärtusele vastava rahasumma. Antud juhul ei seatud hüpoteeki laenulepingu tagamiseks ning võlgnik ei saanud pärast tagatise andmist enda käsutusse tagatud lepingu järgi mingitki rahasummat. Seega ei esine PankrS § 114 lg-s 2 sätestatud aluseid, mil tagatise andmist ei saa tagasi võita. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et tuvastamist leidis tagasivõitmise aluste olemasolu ka PankrS § 114 lg 1 p 2 teise alternatiivse koosseisu järgi, mille kohaselt oli võlgnik tagatise andmise ajal maksejõuetu ning tagatise saaja kostja I teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma. TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda apellatsioonikohus selles osas otsuse põhjendusi, sest nõustub nendega. Samuti ei vaja kordamist kohtu põhjendused otsuses osas, kus kohus tegi kindlaks võlausaldajate huvide kahjustamise vaidlusaluse hüpoteegi seadmisega. Kokkuvõtteks märgib ringkonnakohus, et maakohus tunnistas õigesti hüpoteegi seadmise tagasivõitmise korras kehtetuks ning kohustas kostjaid andma nõusoleku hüpoteegi ja pandimärke kustutamiseks kinnistusraamatust. Maakohtu otsus on kooskõlas TsMS § 442 lg-ga

pandipidajana hüpoteegipidaja õigusi. Seega pandi eksistentsi lõpetab juba hüpoteegi enda kehtetuks tunnistamine. Kohus on leidnud, et hüpoteegi seadmise kehtetuks tunnistamise tõttu tuleb kehtetuks tunnistada ka hüpoteegile pandi seadmine ning kohus on vastavat järeldust põhjendanud. Vaidluse lahendamise lõpptulemuse jaoks ei oma kostja II vastuväited, et kostjad ei olevat omavahel seotud ja et tegelikult ei omagi kostjate seotus tähtsust, sest tõendatud ei ole, et kostja II oli pandiõiguse omandamisel teadlik hüpoteegi tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest, sisulist tähendust. Samas peab ringkonnakohus võimalikuks neil vastuväidetel lühidalt peatuda. Kolleegium nõustub hagejaga, kes on maakohtus kostja II vastuväited hagile ümber lükanud ja oma väiteid tõendanud. Nii on kostjate seotus ja kostja II teadlikkus hüpoteegi tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest tõendatud sama domeeni alv.ee kasutamisega, st kostja II ametlik e-posti aadress on sama kostja I volitatud esindaja PH domeeniga, mille kasutamist hageja tõendas kirjalike tõenditega, mh TL pankrotimenetluses esitatud nõudeavaldus sama domeeni kasutades kostja I poolt. Kostja II ei tõendanud, et kostja I nõudeavaldus saadeti tegelikult mõnelt muult aadressilt kui nähtub e-kirja saatja realt (XXX@XXX). Kostjate seotusele viitas hageja ka PH-ga seotud äriühingute registriväljavõttes (II kd, lk 97-104), millest nähtuvalt on PH juhatuses oleku ajal äriühingute e-posti aadressiks XXX@XXX, millest nähtuvalt oli tema e-posti aadress sama enne kui ka pärast 26.04.2011 temale kostja I poolt üldvolikirja andmist. Õige on hageja väide, mille kohaselt ei ole kostjate juhatuse liikmete ja omanikeringi kattumine tähtis, sest kostjate seotust oli võimalik tõendada muude asjaoludega. Ekslik on kostja II kaebuse väide, mille kohaselt ei oma kostjate seotus tähtsust, kuivõrd nimetatu tõendamisel saab lugeda tuvastatuks kostja II pahausksus tagasivõitmise aluseks olevate asjaolude suhtes, mis PankrS § 116 lg 2 p 1 kohaselt on alus tagasivõitmise nõude esitamiseks kostja II kui võlgnikuga tehingu teinud poole eriõigusjärglase suhtes. Asjas kogutud tõenditega on ümber lükatud ka kostja II väide, et ta ei teadnud, et panditav hüpoteek oli seatud vähem kui 6 kuud enne pankrotimenetluse algust, kuna hüpoteegi pantimise ajal nähtus kinnistusraamatust märkus TL pankroti väljakuulutamise kohta, kuid ei nähtunud pankrotimenetluse algatamise aeg. Kostjale II oli kinnistusraamatu andmetel teada, et pandiõiguse omandamisel oli TL pankrot välja kuulutatud ja seda, et seega oli hüpoteek, millele kostja II pandiõiguse omandab, seatud pankrotivarale enne pankroti väljakuulutamist. Seega teadis kostja II pankrotimenetlusest ja et ta omandab pandiõiguse enne pankroti väljakuulutamist pankrotivarale seatud hüpoteegile. Hüpoteegiga tagatud nõuded olid sätestatud TL ja kostja I vahelises 24.09.2008 hüpoteegi seadmise lepingus. Hüpoteegi seadmise lepingu p 2.2.1 kohaselt on hüpoteegiga tagatud kõik kostja I nõuded TL vastu, mis tulenevad kostja I ja TL vahel 28.06.2008 sõlmitud laenulepingust nr 01/08 ning selle võimalikest muudatustest ja lisadest. Kuna laenulepingu p 1.1.1 kohaselt kohustus TL tagastama laenusumma kostjale I hiljemalt 15.08.2008, s.t hüpoteek seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks, oli kostjale II teada, et kohustuse tekkimisel ei olnud TL sellise hüpoteegi seadmiseks kohustatud, sest laenulepingus ei ole hüpoteegi seadmise kohustust märgitud. Need asjaolud annavad aluse hüpoteek tagasi võita PankrS § 114 lg 1 p 2 järgi. Kuna kostja II omandas pandiõiguse enne pankroti väljakuulutamist seatud hüpoteegile pärast TL pankrotimenetluses 01.12.2011 toimunud nõuete kaitsmise koosolekut, kus kostja I nõude esimene rahuldamisjärk jäi tunnustamata tagasivõitmise aluste olemasolu tõttu (I kd, lk 80), siis pidid vastavad asjaolud olema teada ka kostjale II. Kostja II õigused hüpoteegi pandipidajana sõltusid otseselt hüpoteegi seadmise kehtivusest ja hüpoteegiga tagatud nõuete olemasolust. Kostjate seotust näitab ka asjaolu, et pant kostja II kasuks seati hüpoteegile koheselt pärast nõuete kaitsmise koosolekut, millega leidis kinnitust kostjate soov takistada hüpoteegi tagasivõitmist. Nõustuda saab hagejaga, et tõendamist ei leidnud, et kostja II oleks omandanud pandiõiguse tasu eest, st et tal olevat kostja I vastu nõuded. Seega oli täidetud kostja II suhtes PankrS § 116 lg-s 2 sisalduv alus eriõigusjärglase vastu tagasivõitmise nõude

esitamiseks, st et kostja II omandas tagasivõidetavale hüpoteegile pandiõiguse tasuta. Kostja II ei tõendanud, et omandas pandiõiguse hüpoteegile mingite nõuete tagamiseks. TsMS § 230 lg 1 kohaselt oli see kostja II tõendamiskohustus. Ringkonnakohtu hinnangul tunnistas kohus õigesti hüpoteegile pandi seadmise kehtetuks ning kohustas kostjaid andma nõusoleku hüpoteegi ja pandimärke kustutamiseks kinnistusraamatust. Kostja II apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse muutmiseks või tühistamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.