Võlaõigus › Võõrandamislepingud

korteriomand nr x, kinkija õele AU-le korteriomand nr x ning IU omandisse jäi korteriomand nr X. TU-le kuulus veel hilisemalt elamu pööningu arvel välja ehitatud korteriomand, mille ta võõrandas kolmandale isikule. Vastavalt Ida-Tallinna ja Lääne-Tallinna poolt osaliselt väljastatud IU terviseseisundit kajastavale epikriisile haigestus hageja isa 2009. aastal raskesse kopsuhaigusesse mil tal diagnoositi raske krooniline obstruktiivne kopsuhaigus emfüseemiga ja krooniline trombembooliline kopsuhaigus, (väljendus hingamispuudulikkuses), kopsutekkene südamehaigus, millega kaasnes kopsuarteri emboolia. Temal diagnoositud kehaline haigus pärssis ja mõjutas tema ajutegevust ja psüühilist seisundit veelgi negatiivsemas suunas. See oli mõjutatud kehalise haigusega kaasnenud negatiivsetest elamustest ja ka võetud ravimitest. Tema füüsilisest ja sellega progresseeruvalt kaasnenud psüühilisest haigusest tingitud tervisliku seisundi tõttu oli IU-l algselt sotsiaalkindlustusameti 01.02.2010 otsusega tuvastatud sügav puue töövõime kaotusega 100% kuni 05.07.2012. Korduvekspertiisi alusel vastavalt sotsiaalkindlustusameti 13.07.2012 otsusele nr 886233 tuvastati tal raske puue ja haigusliku seisundi halvenemine, mistõttu vajas ööpäevalist kõrvalabi füüsilistes toimingutes ning kehalise haiguse tulemusena kõrvalabi ka suhtlemisel. Hageja oli veendunud, et isal puudus tahe enda korteriomandi kinkimiseks kostjale ning see oli tehtud temal esinenud psüühilise haigusliku seisundi tõttu. Nimetatud väidet tõendab ka asjaolu, et 19.05.2009 notariaalse testamendiga pärandas ta kogu oma vara oma kolmele lapsele. Kui isal oleks olnud tahe korteriomand kinkida kostjale, siis oleks ta tühistanud ka lastele tehtud testamendi, mida ta aga ei teinud. Hageja oli seisukohal, et kinkeleping on tühine, leides, et kui kohus ei nõustu, et IU oli kinkelepingu sõlmise ajal piiratud teovõimega, siis esines IU-l kinkelepingu sõlmimise ajal vaimutegevuse häire. Täiendavalt osutas hageja, et IU oli 16.03.2012-21.03.2012 haiglaravil. Tema haiguslik seisund, sh psüühiline, oli tol perioodil eriti raske. Kostja, olles meditsiinilise haridusega, kasutas seda võimalust ära, kallutades hageja isa ebaõigete selgituste ja tegelike asjaolude varjamisega korterit enda nimele kirjutama ja toimetades hageja isa notari juurde, kus kõnealune leping sõlmiti. Pärast kinkelepingu sõlmimist 2012 sügisel hakkas IU teatud määral mõistma, et oli korteri ära kinkinud ja seetõttu ei ole korteri lastele testamendiga jätmine enam võimalik. Tema soov oli korter tagasi saada ja oma tegeliku tahte realiseerimiseks läksid nad koos hagejaga kinkelepingu tõestanud notari juurde, kus ta taganes lepingust. Kostja ei reageerinud kinnistu tagasiandmisele, mistõttu esitas IU 16.12.2013 hagi kohtusse korteriomandi tagasisaamiseks tuginedes sellele, et oli kinkelepingu teinud meeltesegaduses. Samuti leidis hageja, et kostja käitumine ja tegevus kinkelepingu sõlmimisel, samuti kinkelepingu eesmärk oli vastuolus heade kommetega. Kostja kasutas kinkelepingu sõlmimiseks ära IU rasket haigust ja vahetult haiglast tulekut. IU meenutuste kohaselt, tulles 21.03.2012 haiglast koju, oli kostja talle rääkinud, et tema tädipoeg TU soovib oma korteriomandit nr X ära müüa. Selleks, et seda osta, on vaja laenu. Kuna IU-le laenu ei anta, siis oleks vaja korter kostja nimele kirjutada. Ta saaks korteri tagatiseks andes laenu ja sellega ostaks TU-le kuulunud korteri. Kuna elamu on koguaeg olnud U perekonna omandis, siis uued võõrad omanikud tekitaksid ja põhjustaksid tülisid. Hageja leidis, et kostjal oli kinkelepingu sõlmimisel plaan saada endale IU korter, et seda käsutada oma võlgade kustutamiseks ja/või maha müüa. Kinkelepingu projekti valmistas ette kostjale tuttav notar. Kinkijale IU-le eelnevalt lepinguprojekti ei näidatud, tehingu tegelik sisu, eesmärk ja tagajärjed jäeti talle selgitamata. Hageja isa allkirjastas kinkelepingu olukorras, kus kostja oli loonud temas ebaõige ettekujutuse tegelikest asjaoludest. Hageja isal puudus igasugune tahe, vajadus ja mõistlik põhjendus oma korteri kinkimiseks kostjale. Kinkeleping on ilmselgelt kinkijale kahjulik. Tehing on heade kommetega vastuolus mh siis, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt kogenematusest või muust sellisest asjaolust ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel

või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalus väljas. Kui tehingust pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagiavalduse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et hageja ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit, mille alusel saaks tõendada, et IU oli piiratud teovõimega või otsusevõimetu. Korteri kinkimise initsiatiiv tuli IU-lt, kelle tegevuse mõte oli säilitada korteriomand perekonnale. Ta ei usaldanud oma poega MU-t seoses viimase kriminaalse ja kahtlaste tegevuste tõttu (pidevad võlad, arestitud arved ja varad). IU-l oli küll raske hingamispuudulikkus, kuid ta oli kõrvalise abita liikuv inimene, kuna 6minutilise käimistesti jooksul läbis 240 m. Ühestki tõendist ei nähtu, et IU oleks olnud psüühiliselt haige. IU-l oli kopsuhaigus, millel ei ole mingisugust seost isiku vaimse seisundiga. Kostja kinnitas, et sisuliselt vajas IU kõrvalist abi, aga seda üldise olme ja majapidamise korraldamisel ning raviskeemi järgimisel. IU ametlikuks hooldajaks oli seetõttu määratud tema õde AU alates 01.08.2012, kelle juures IU elas alates 2012, mitte aga tema poeg MU, kes oleks võinud ja saanud ise isa hooldada. Hageja huvi oma isa vastu tekkis siis, kui ta sai teada, et isa on kinkinud oma korteri kostjale. Sellest ajast hakkas hageja nii oma isa kui kostjat survestama. Kui hageja septembris 2012 sai teada, et isa oli korteri kostjale kinkinud, käis IU kostjat rahustamas, kuna hageja oli hakanud teda ähvardama, et ärgu muretsegu ning asjad peavad jääma nii nagu on. IU soovis tegelikult, et kinkeleping jääks kehtima, kuna taganemisavalduses ei soovinud ta täpsustada ega avaldada milles seisneb kingisaaja jäme tänamatus. Omaette märkimist väärib hageja enda poolt esitatud faktiväidete vastuolulisus. Nimelt, kui hageja tõsikindlalt väidab, et 23.03.2012 oli IU täiesti teovõimetu, psüühiliselt haige, luululine, voodihaige ratastoolis vanur, siis kuidas suutis hageja 10.10.2012 ligi 7 kuud hiljem IU notari juurde toimetada. Kostja kinnitas, et hageja väited nagu oleks kostja makseraskustes ning hageja isa korterit nr 3 oli tal vaja oma võlgnevuste katteks, on väljamõeldis. Kostjal ei ole kunagi olnud makseraskusi ega ühtegi hilinemisega tasutud arvet. Maakohtu otsus 29.10.2014 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus mõistis TsMS § 190 lg 4 alusel hagejalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja riigilõivu summas 850 eurot, mille tasumisest hagiavalduse esitamisel hageja 02.05.2014 määrusega menetlusabi korras vabastati. Kohus määras, et riigilõivu tasumisega viivitamise korral tuleb hagejal lahendi jõustumisest kuni täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hagi esitas 16.12.2013 IU. 10.01.2014 IU suri. 04.03.2014 väljastas notar pärimistunnistuse, mille kohaselt on IU pärijaks MU. 18.03.2014 määrusega lubas kohus MU-l astuda menetlusse hagejana IU asemel. Võlaõigusseaduse § 259 lg 1 järgi kohustub kinkelepinguga üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. VÕS § 268 lg 1 järgi kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda käesoleva seaduse § 267 punktides 1-3 ettenähtud juhtudel. VÕS § 267 p 1 järgi võib kinkija lepingust

taganeda kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu jämedat tänamatust. Kohus märkis, et kinkelepingust taganemiseks peavad olema täidetud nii formaalsed kui ka materiaalsed eeldused. Formaalne eeldus on vastavasisuline teade kingisaajale, mis hakkab kehtima alates teise pooleni jõudmisest. Taganemisavaldus kehtib aga ainult tingimusel, et täidetud on ka taganemise materiaalsed eeldused, milleks on lepingust taganemise õiguse aluste olemasolu. Käesolevast asjast nähtuvalt ei soovinud IU kinkelepingust taganemisel avaldada ega täpsustada milles seisnes kostja jäme tänamatus, mille tõttu IU kinkelepingust taganes. Kuna pole teada, mis oli kingisaaja käitumine, mida IU jämedaks tänamatuseks pidas, siis on tõendamata ka lepingust taganemise õiguse aluse olemasolu. Kinkelepingust taganemine ei ole kehtiv. Hageja väidete kohaselt on kinkeleping tühine kuna IU oli lepingu sõlmimise ajal piiratud teovõimega või alternatiivselt otsusevõimetu. Kohus leidis TsÜS § 8 lg-le 2 viidates, et sättes loetletud piiratud teovõime aluste esinemine IU puhul ei ole asjas tõendamist leidnud. Vaimuhaiguse näol on tegemist haigusega, mis võib kesta lühemat või pikemat aega, nõrgamõistlikkuse puhul aga püsiva seisundiga. Kummagi nimetatu esinemine pole IU suhtes tõendamist leidnud. Üheks aluseks, miks isiku teovõime võib olla piiratud on ka muu psüühikahäire, mis ei kujuta endast vaimuhaigust ega nõrgamõistlikkust, kuid millest tulenevalt on inimese psüühika siiski kestvalt nii häiritud, et ta ei suuda oma tegudest ega nende tagajärgedest adekvaatselt aru saada. Asja materjalidest nähtuvalt oli IU-l algselt sotsiaalkindlustusameti 01.02.2010 otsusega tuvastatud sügav puue töövõime kaotusega 100% kuni 05.07.2012 (I kd, tlk 124). Korduvekspertiisi alusel vastavalt sotsiaalkindlustusameti 13.07.2012 otsusele nr 886233 tuvastati tal raske puue, millest tingituna vajab igal ööpäeval kõrvalabi söömisel, hügieenitoimingutel, riietumisel, liikumisel, suhtlemisel, juhendamist, järelevalvet. Hageja on leidnud, et nimetatu tõendab IU psüühilist haiguslikku seisundit. Kohus pidas vajalikuks osutada, et piiratud teovõime kindlakstegemise aluseks olevad asjaolud on § 8 lg 2 ammendavalt loetletud, seega ei saa lugeda inimest olevaks piiratud teovõimega mingil muul põhjusel, näiteks, et ta ei tule oma elu korraldamisega toime füüsilise puude, vanuse või muu asjaolu tõttu. Hageja on jätnud tähelepanuta 13.07.2012 otsuse, millest nähtuvalt on ekspertarst AO arvates IU-l raske puue hingamispuudulikkusest, koormustaluvuse langus ja sellest tulenenud igapäevatoimingutes suurenenud kõrvalabi vajadus (I kd, tlk 126). Mingit vaimse tervisega seotud tagasilangust tuvastatud ei ole. 25.07.2012 otsusest hoolduse seadmiseks ja hooldaja määramiseks ning hooldajatoetuse määramiseks (II kd, tlk 77-78) nähtub, et IU-le seati hooldus, hooldajaks määrati AU ning hooldaja ülesandeks oli abistada toidu toomisel ja valmistamisel, riietumisel, hügieenitoimingutel, eluruumi korrastamisel ja asjaajamisel. Asja materjalidele lisatud epikriisi (I kd, tlk 10) järgi oli IU diagnoos 2013 seotud südame-, veresoonkonna- ja kopsuhaigustega. Statsionaarse epikriiside (I kd, tlk 121-122) järgi oli 2009 diagnoositud IU-l kopsudega seotud haigused. TsÜS § 11 lg 1 järgi piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud, kui seaduslik esindaja tehingu hiljem heaks kiidab. TsÜS § 13 lg 1 kohaselt tehing, mille isik tegi vaimuhaiguse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), on tühine, välja arvatud, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks. Kuigi võib esineda ka olukord, kus inimene on sunnitud raske haiguse tõttu võtma ravimeid, mis võib tekitada talle raskusi oma tegude tähendusest aru saada, oli kohus seisukohal, et hageja väited IU poolt 2012. aastal selliste ravimite tarvitamisest, mille tagajärjel ei saanud ta teha adekvaatseid otsuseid, on jäänud tõendamata. Hageja viitab käesolevas asjas sellele, et kinkeleping sõlmiti vahetult peale seda kui IU haiglast tuli, osutades sellega kostja poolt

hageja isa tervisliku seisundi ärakasutamisele. Asja materjalidele lisatud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla haigusloo väljavõttest (I kd, tlk 123) nähtub, et IU hospitaliseeriti plaanilise haigena edasise raviskeemi täpsustamiseks. Patsiendi seisund haiglas olulise dünaamikata, 6min käimistesti pikkus 240 m. Jätkab kodus korrigeeritud raviskeemiga. Näidustatud kombineeritud ravi sh O2 balloonid kodusesse ravisse. IU haiguse diagnoosideks olid kopsuhaigus, hingamispuudulikkus, täpsustamata kopsutekkene südamehaigus ja kopsuarteri emboolia. Seega ei tõenda nimetatud tõend IU otsusevõimetust peale haiglast koju naasmist. Kohus pidas vajalikuks osutada, et ühegi tunnistaja ütlusest ei saa järeldada, et IU-l esines vaimuhaigus, nõrgamõistlikkus või muu psüühikahäire kestvalt või ajutiselt. Hageja vande all antud seletustest nähtuvalt oli tema isa vaimuhaige, kuid ükski teine tõend asjas seda väidet ei toeta. Tunnistaja AU ütlustest, kes IU-ga igapäevaselt koos elas, selgub vastupidine – IU oli konkreetsete seisukohtadega ja arutlusvõimeline kuni detsembrini 2013 kui tema tervis märgatavalt halvenes sh tekkisid ka mäluga seotud probleemid. Asjaolu, et veel 2013 mais oli IU võimeline ennast selgelt väljendama, on tõendatud tunnistaja AV ütlustega. Kohus pidas vajalikuks osutada, et kuigi ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ettemääratud jõudu, saab isiku psüühilist seisundit kõige veenvamalt tõendada siiski tuginedes psühhiaatrilises ekspertiisis väljendatud eksperdi arvamusele. Kohus tegi korduvalt hagejale ettepaneku ekspertiisi taotlemiseks, kuid hageja loobus sellest. Kohus leidis, et asja materjali juures olevad tõendid ei tõenda IU piiratud teovõimet või otsusevõimetust vaidlusaluse kinkelepingu sõlmimise ajal. TsÜS § 86 lg 1 järgi heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine, lg 2 järgi tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool peab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Arvestades hagis väljendatut oli kohus seisukohal, et hageja tugineb TsÜS §-s 94 sätestatud pettusele või TsÜS §-92 sätestatud eksimusele, kuivõrd hiljem selgus väidetavalt, et TU oma korterit müüa ei tahtnud. Seejuures tugines kohus TsÜS § 94 lg-le 1, § 92 lg-tele 1 ja 2, § 99 lg 1 p-le 2 ja § 98 lg-le 1. Kohus osutas, et tühistamisavalduses ei pea viitama tehingu tühistamise täpsele õiguslikule alusele, piisav on, kui avalduses on välja toodud faktilised asjaolud, millest võib järeldada, millistel põhjusel tehing tühistada soovitakse. IU kinkelepingut ei tühistanud. Kuna tehing ei ole tühistatud, siis on hageja leidnud, et tehing on tühine heade kommete vastasuse tõttu. Kohus leidis, et kuigi tehingu tühistamise alused näiteks pettus TsÜS § 94 ja eksimus TsÜS § 92 kujutavad endast ühtlasi ka heade kommete vastast käitumist, on tehingu tühistamist väljendavad normid erinormideks § 86 suhtes ning pettuse ja eksimuse aluste esinemisel saab kohaldada ainult erinorme, mitte tugineda §-le 86. Seega ei ole hageja väited, mille kohaselt viis kostja IU tahtlikult eksimusse või pettis teda, põhjendatud. Hageja on tuginenud ka sellele, et kostja kasutas hageja haigusest tingitud erakorralist vajadust, sõltuvussuhet, kogenematust ja muud sellist asjaolu ära, soovides rikastuda hageja arvel ja saada majanduslikku hüve. Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (vt nt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-111-08 p 23, lahendi nr 32-1-140-07 p 30). Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade

kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (vt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-80-05 p 23). Kohus leidis, et kostja poolt hageja erakorralise vajaduse, sõltuvussuhte, kogenematuse ja muu sellise asjaolu ärakasutamine ei ole tõendatud juba seetõttu, et tõendamata on nende asjaolude esinemine. Kohtu arvates on AU ütlustega veenvalt tõendamist leidnud, et IU teadis väga hästi, et läheb sõlmima korteriomandi kinkelepingut. Hageja väited, et IU sõlmis lepingu teadmata selle sisust, on täielikult tõendamata. Kohtu arvates on hageja jätnud ka tähelepanuta, et esiteks on kinkelepingu puhul üldjuhul tegemist olukorraga, kus kinkija kohustub kingisaajat tasuta rikastama. Seejuures on kinkelepingu puhul tavaliselt tegemist lepinguga, millega tihti täidetakse moraalseid kohustusi, mistõttu on õigusliku regulatsiooni puhul arvesse võetud ka eetilise käitumise nõudeid sh võib kinkelepingu eesmärgiks olla lähedaste suhete toetamine ja/või mingi majandusliku huvi taotlemine. Kohus tõi otsuses esile poolte poolt avaldatust, poolte seletustest ja tunnistaja AU ütlustest nähtuvad asjaolud ning märkis, et lepingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, mh nii lepingu sisu kui ka lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke. Arvestades kõiki esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses leidis kohus, et IU poolt sõlmitud kinkeleping ei ole vastuolus heade kommetega. IU sõlmis kinkelepingu ühelt poolt huvist, et korter jääks perekonda ja teiselt poolt huvist, et see korda tehakse ehk et kogu maja remonditakse. Kostja oli oma tahet maja eest hoolitseda ja seda remontida näidanud ning elades samas majas abistas igapäevastes asjades vajadusel nii IU-t kui ka AU-t. Seega oli kinkelepingu eesmärgiks nii lähedaste suhete toetamine kui ka majanduslik huvi, mis tavapäraselt ongi kinkelepingu sõlmimise eesmärgiks. Apellatsioonkaebus 28.11.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 29.10.2014 otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Hageja hinnangul on maakohus jämedalt rikkunud menetlusnorme, ebaõigesti hinnanud tõendeid ja teinud nendest meelevaldsed järeldused. Kohus tugines alusetult kostja paljasõnalistele väidetele ega andnud hinnangut hagi alusena toodud asjaoludele ega hageja esitatud tõenditele ega põhjendustele kostja vastuväidete alusetuse kohta, millega kohus rikkus TsMS § 442 lg-t 8 ja § 436 lg-t 1. Ebaõige on maakohtu seisukoht kinkija IU piiratud teovõime ja/või otsusevõime puudumise kohta kinkelepingu sõlmimisel. Kaebuses viitab hageja Sotsiaalkindlustusameti 01.02.2010 otsusele ja 13.07.2012 otsusele nr 886233. Hageja märgib, et hingamisvõimetusest tingitud õhupuuduse tõttu oli IU võimeline elama ainult hapnikuaparaadi abil ning oli 2011. aasta lõpust praktiliselt voodihaige ja võimeline liikuma ratastooli abil. IU psüühilises seisundis esinesid juba enne kehalist haigust psüühilised kõrvalekalded normaalsest, mis väljendusid vahetevahel arusaamatus jutus ja luululises mõtlemises, mis tema käitumist mõjutas. IU-l diagnoositud kehaline haigus pärssis ja mõjutas tema ajutegevust ja psüühilist seisundit veelgi negatiivsemas suunas. See oli mõjutatud kehalise haigusega kaasnenud negatiivsetest hingamishäiretest ehk hapnikupuudusest ja ka võetud ravimitest. Seetõttu esines psüühilise tegevuse desorganiseeritus. Hageja on lähtuvalt isaga suhtlemisel kogetu ja Sotsiaalkindlustusameti 13.07.2012 otsusega nr 886233 määratud ööpäevaringse suhtlemisabi ning juhendamise ja järelevalve vajadusest lähtuvalt kindlalt veendunud, et PKS § 203 lg 1 mõttes oli IU näol vaidlustatud kinkelepingu sõlmimise ajaperioodil tegemist piiratud teoja/või otsusevõimetu isikuga vaimuhaiguse ja/või mõne muu psüühikahäire tõttu. Hageja

hinnangul vastavat seisundit kirjeldab ja kinnitab ka visuaalsel vaatlusel IU foto, mille hageja esitas oma esialgse hagiavaldusega. Hageja hinnangul IU-le määratud kõrvalabi vajadus suhtlemisel ning tema üle järelevalve teostamise ja juhendamise vajadus kinnitavad tema psüühilist haiguslikku seisundit ja PKS §-s 203 sätestatud aluseid tema teovõimetuks tunnistamiseks või selle piiramiseks tema isiklike ja varaliste õiguste kaitseks eestkoste seadmise läbi. Hageja märgib, et kooskõlas PKS § 203 lg-ga 2 ei seatud IU-le eestkostet põhjusel, et tema huvid olid igapäevastes toimingutes, ravi ja arstiabi tagamisel kaitstud õe AU hooldajaks vormistamisega. Maakohus ei ole sisuliselt käsitlenud ega analüüsinud hageja poolt IU psüühilise haigusliku seisundi tõendamiseks esitatud IU-le hoolduse seadmise aluseks olnud Tallinna linna Kesklinna Valitsuse 25.07.2012 otsuse nr 5-3/4640 ja selle aluseks olevate dokumentide sisu ja põhjuseid. Hageja märgib, et 24.07.2012 hoolduse hindamise akti kohaselt vajab IU lisaks kostja väidetud abivajadusele ka abi pesemisel, riietumisel, eluaseme korrastamisel, pesu pesemisel, liikumisel, tervise abi ja abi asjaajamisel väljaspool kodu. Hoolduse seadmise 25.07.2012 otsusega on hoolduse seadmise põhjusena tuvastatud, et IU igapäevane tegutsemine on piiratud ja ta võtab regulaarselt ravimeid. Hageja hinnangul ei saa olla kahtlust, et mõiste asjaajamine väljaspool kodu tähendab suhtlemist kolmandate isikutega ning õiguslike toimingute ja -tehingute tegemist, mis oli võimalik ja vajalik ainult hooldaja abiga ja juuresolekul. Hageja leiab, et IU abivajadus oli AU-le ja temaga ühes majas elanud kostjale ammu teada, mida kasutati ära omakasu eesmärgil. AU jättis kostja huvides hooldaja kohustused täitmata ja ilustas kohtuistungil antud ütlustega IU tervislikku seisundit hageja kahjuks, mistõttu ei ole tema ütlused, mida maakohus praktiliselt ainukese tõendina otsuse tegemisel aluseks võttis, usaldusväärsed. Samuti rõhutab hageja, et notari tõestatud kinkelepingu kohaselt ei ole notar ka kontrollinud ega tuvastanud kinkija teo- ja otsustusvõimet, st kas kinkija on suuteline oma psüühilise seisundi tõttu aru saama kinkelepingu sisust, selle olemusest ja tagajärgedest. Samuti on maakohus meelevaldselt ja kontekstist välja rebituna käsitlenud üksikuid fraase IU haiguslikku seisundit kajastavatest epikriisidest. Seda ilmestab hageja hinnangul näiteks ka IU haigusloo nr R09003862 15.02.2009 epikriis, mille kohaselt on IU hospitaliseeritud erakorraliselt ning ta on suuteline käima 10-15 m. IU haigusloos seisuga 24.09.2013 nr 20130924-360948/02-25 epikriisis nr 10822068 on fikseeritud, et haige ei ole alates jaanipäevast isegi hingamisaparaadiga saanud väljas käia. Eeltoodud asjaoludele ja tõenditele tuginedes leiab hageja, et vaidlusalune kinkeleping on vastavalt TsÜS § 11 lg-le 1 tühine. Lisaks leiab hageja eeltoodud asjaoludele ja tõenditele tuginedes, et IU sõlmis vaidlusaluse kinkelepingu otsusevõimetult ja endale ilmselt kahjuliku tehingu, mistõttu tuleb TsÜS § 13 lgle 1 ja 3 alusel eeldada, et vaidlusalune kinkeleping on tühine. Asjakohatu on maakohtu põhjendus, mille kohaselt ei ole hageja tõendanud IU poolt selliste ravimite tarvitamist, mille tagajärjel ei saanud ta teha adekvaatseid otsuseid. Vaidlust ei ole selles, et IU oma raske haiguse tõttu tugevatoimelisi ravimeid kasutas ja oli võimeline hingama ainult hapnikuaparaadi abil. Seega kui hageja on tuginenud väitele, et kehaline haigus kogumis määratud raviga süvendasid IU otsustusvõimetust, siis on asjakohatu maakohtu poolt väita, et hageja ei ole tõendanud ja sisuliselt esile toonud nende ravimite nimetusi. Hageja hinnangul on maakohtul, SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla haigusloo väljavõttele (kd I, tl 123) viidates küüniline väita, et kuivõrd IU viibis ravil plaanilise haigena, siis see ei tõenda, et kostja kasutas ära tema haiguslikku seisundit kinkelepingu sõlmimiseks ning tema otsusevõimetust sel ajal. Hageja ei nõustu kohtu väitega, mille kohaselt tõendaks hageja põhjendusi ja IU psüühilist seisundit ainult tema suhtes läbi viidav psühhiaatriline ekspertiis. Hageja oli esitanud kirjalikud tõendid (puude otsus ja hoolduse seadmise dokumendid), mis kinnitavad

hageja põhjendusi ja kõiki kolme nõude aluseid. Lisaks leiab hageja, et maakohus ei ole otsusevõimetuse lahendamisel andnud hinnangut Sotsiaalkindlustusameti 01.02.2010 ja 13.07.2012 otsusega nr 886233 määratud IU ööpäevaringse suhtlemisabi ning juhendamise ja järelevalve vajadusele, Tallinna Kesklinna Valitsuse 25.07.2012 otsuse nr 5-3/4640 ja selle aluseks olnud dokumentides tuvastatud hoolduse seadmise põhjustele ega hageja poolt vande all antud selgitustele ja põhjendustele ning IU esitatud dokumentaalsetele tõenditele, rikkudes oluliselt TsMS § 442 lg-t 8. IU otsusevõimetust ja tema puudulikku arusaamist kinkelepingu sõlmimise asjaoludest ja selle tegelikust vajaduse(tuse)st lähtuvalt TU korteri võõrastele võõrandamise küsimuse lahtisusest kinnitab fakt, et pärast kinkelepingu sõlmimist 2012 sügisel hakkas isa hageja antud selgituste tulemusel teatud määral mõistma, et oli oma korteri ilma vajaduseta kinkelepinguga kostjale ära kinkinud, kes on seetõttu tema korteri omanik ning korteri lastele jätmine testamendiga ei ole enam võimalik. Otsusevõimetust ja tahte puudumist alusetuks ja põhjendamata kinkelepingu sõlmimiseks kinnitab ka fakt, et IU oli 19.05.2009 tehtud testamendiga pärandanud kogu oma vara oma kolmele lapsele, s.h hagejale. Kostjale korteri kinkimisel ta testamenti ei tühistanud. Samuti ei ole kohus käsitlenud ega andnud hinnangut AV teistele ütlustele, mis vastupidi maakohtu seisukohale tõendavad kogumis hageja põhjendusi otsusevõime puudumise ja heade kommete vastasuse kohta. Ka ei ole maakohus andnud hinnangut hageja poolt TsÜS § 13 lg 3 alusel toodud põhjendusele, et IU olles sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud asjaolu mõju all, tegi endale ilmselt kahjuliku tehingu, millest lähtuvalt tuleb eeldada, et ta tegi tehingu otsusevõimetuna. Kahjulikuks tehinguks on, et IU kinkis kostjale ilma mingi vajaduseta ja vastusooritust saamata ära oma ainukese vara. Seoses hageja nõudega tuvastada TsÜS § 86 lg 1 alusel kinkelepingu tühisus heade kommetega vastuolu tõttu märgib hageja, et maakohus on nimetatud nõude põhjendamisel asunud täitma kostja ülesannet ning vastuolus TsMS § 5 lg-tega 1 ja 2, § 230 lg-tega 1 ja 2 ning §-ga 436 oletama põhjuseid, miks kinkeleping ei ole vastuolus heade kommetega. Alusetu on maakohtu seisukoht, et hageja on hagis tuginenud TsÜS §-s 94 sätestatud pettusele ja TsÜS §-s 92 sätestatud eksimusele, kuna hiljem selgus väidetavalt, et TU oma korterit müüa ei tahtnud. Hageja leiab, et kohtu nimetatud põhjendus ei ole käsitletav pettusena TsÜS § 94 mõttes. Hageja hinnangul oleks pettusega tegemist siis kui TU ei oleks korteri müügi soovi avaldanud, millest kostja tahtlikult IU-t eksitas. Kohtu järeldus on ümber lükatud kostja vande all antud seletusega, et 2012. aastal mõtles T korteri nr X maha müüa ja seda müümist mõtles ta aeg-ajalt. Seega ei saanud tegemist olla pettusega, kuna kostja ei eksitanud tahtlikult IU-t TU korteri võõrandamise võimalikkuse suhtes ja mitte võõrandamise otsuse otsustas kolmas isik TU pärast kinkelepingu sõlmimist 2013. aastal. Alusetu on kohtu väide, et leping oli sõlmitud eesmärgiga, et korter jääks perekonda, kuna tegelikkuses sellele ohtu ei tekkinudki TU korteri müüki panemata jätmise tõttu. Hageja märgib, et võõrastele müümisega hirmutamist kinnitab fakt, et TU ei ole siiani oma korterit müünud, mille kostja oli võõraste inimese majja tuleku vältimiseks IU-le korteri tema nimele kirjutamise põhjendusena toonud. Kinkelepingu projekti valmistas ette kostjale tuttav notar, kinkijale IU-le eelnevalt lepinguprojekti ei näidatud ning tehingu tegelik sisu, eesmärk ja tagajärjed jäeti talle selgitamata. Kostja ei vaidle vastu ja võtab õigeks, et sõlmitud kinkelepingu projekti nägi IU esmakordselt notaribüroos notari poolt ettelugemisel. Samuti leiab hageja, et kinkelepingu heade kommete vastasust kinnitab ilmselgelt fakt, et kostja organiseeris notari juurde kinkelepingu sõlmimise aja juba üks päev pärast IU haiglast tulekut ja temale korteri ümerkirjutamise soovi ja põhjuste selgitamist 23.03.2012. Samuti on heade kommete vastane, et kostja kasutas põhjendamatult sõlmitud kinkelepingut pahatahtlikult ära oma võlgade lisakatteks majandusliku kindlustunde huvides. Vale on kostja vastuväide hagile temal laenukohustuste puudumise kohta, milleks on ainult võlg, mille tagatiseks on seatud hüpoteek

XXXX XX XX korterile X. Hageja ei nõustu kohtu väitega, et kohus on vaidlusaluse lepingu heade kommete vastasuse osas hinnanud kõiki esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses. Tunnistaja AV ütlustega on tõendatud hagi aluseks olevad asjaolud kostja ebaeetilise ja -moraalse tegevusega IU mõjutamisel omakasu eesmärgil kinkelepingu sõlmimiseks. Tunnistaja IS ütlustega on tõendatud IU halb tervislik seisund, mis võimaldas kostjal teda kallutada ja meelitada kinkelepingut sõlmima ning ümber on lükatud kostja väited I eest hoolitsemise kohta enne kinkelepingu sõlmimist, nagu see oleks olnud üks põhjus talle korteri kinkimiseks. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 29.10.2014 otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Esmalt vastab ringkonnakohus hageja väidetele, mille kohaselt on vaidlusalune kinkeleping tühine kinkija IU piiratud teovõime ja/või otsusevõime puudumise tõttu. Põhjendamatu on hageja seisukoht, et IU kõrvalabi vajadus suhtlemisel ning tema üle järelevalve teostamise ja juhendamise vajadus kinnitavad tema psüühilist haiguslikku seisundit ja perekonnaseaduse §s 203 sätestatud aluseid tema teovõime piiramiseks eestkoste seadmise läbi. Ringkonnakohus peab vajalikuks korrata maakohtu poolt märgitut, mille kohaselt on piiratud teovõime kindlakstegemise aluseks olevad asjaolud TsÜS § 8 lg-s 2 loetletud ammendavalt. Asjaolu, et isik vajab oma kõrge vanuse, füüsilise puude või muu asjaolu tõttu igapäevaselt kõrvalabi, ei võimalda teha järeldusi isiku psüühilise seisundi osas ega tähenda, et tegemist oleks piiratud teovõimega isikuga. Samuti ei kinnita erinevalt hageja seisukohast IU piiratud teovõimet ega otsusevõimetust hageja esialgse hagiavaldusega esitatud foto IU-st (I kd, tl 7), kuivõrd foto visuaalsel vaatlusel ei ole võimalik tuvastada, kas kinkija IU vaimses tervises esinesid vaidlusaluse kinkelepingu sõlmimise ajal häired, mis annaksid aluse väita, et kinkija oli lepingu sõlmimise ajal piiratud teovõimega või otsusevõimetu. Ka on maakohus õigesti leidnud, et tõendamata on jäänud hageja väited IU poolt 2012. aastal selliste ravimite tarvitamisest, mille tagajärjel ei saanud ta teha adekvaatseid otsuseid. Vastupidiselt kaebuses väidetule ei ole maakohus heitnud hagejale ette, et hageja ei ole toonud esile selliste ravimite nimetusi. Hageja väidetu, mille kohaselt kasutas IU oma haiguse tõttu tugevatoimelisi ravimeid, ei tõenda, et tarvitatud ravimid mõjutasid kinkelepingu sõlmimisel IU võimet teha adekvaatseid otsuseid. Kuna käeolevas asjas ei ole tõendatud, et IU poolt võetud ravimid tekitasid talle raskusi oma tegude tähendusest aru saamisel, ei võimalda sellekohased väited seada kahtluse alla ka IU otsusevõimet vaidlusaluse kinkelepingu sõlmimise ajal. Tõele ei vasta apellatsioonkaebuses märgitu, mille kohaselt on maakohus väitnud, et IU psüühilist seisundit tõendaks ainult tema suhtes läbi viidav psühhiaatriline ekspertiis. Maakohus on vaidlustatud otsuses üksnes osundanud, et kõige veenvamalt saab isiku psüühilist seisundit tõendada psühhiaatrilises ekspertiisis väljendatud eksperdi arvamusele tuginedes. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käesolevas asjas esitatud tõenditest ega tunnistajate ütlustest ei saa järeldada, et IU-l esines vaimuhaigus, nõrgamõistuslikkus või muu psüühikahäire. Tõendamata on ka hageja väide, et IU psüühilises seisundis esinesid kõrvalekalded normaalsusest juba enne kehalist haigust.

IU otsusevõimetust ei saa eeldada ka asjaolust, et kinkelepingu sõlmimisel on kinkija hageja hinnangul teinud endale kahjuliku tehingu, kinkides ilma mingi vajaduseta ja vastusooritust saamata ära oma ainukese vara. Arvestades, et tavapäraselt võibki kinkelepingu sõlmimise eesmärgiks olla lähedaste suhete toetamine või mingi majandusliku huvi taotlemine, millele on osundanud ka maakohus, ei saa kinkelepingu sõlmimist seostada selleks mingi vajaduse esinemise või vastusoorituse saamisega. IU otsusevõimes kahtlemiseks kinkelepingu sõlmimise ajal ei anna alust ka kaebuse väited, et kinkelepingu projekti IU-le eelnevalt ei näidatud ning notari tõestatud kinkelepingu kohaselt ei ole notar kontrollinud ega tuvastanud kinkija teo- ega otsusevõimet, st kas kinkija on suuteline oma psüühilise seisundi tõttu aru saama kinkelepingu sisust, selle olemusest ja tagajärgedest. 23.03.2012 IU ja kostja vahel sõlmitud kinkeleping (kd I tl 20-26) oli notariaalselt tõestatud. Vastavalt tõestamisseaduse (TõS) § 11 lg-tele 1 ja 2 veendub notar tehingu notariaalsel tõestamisel ka kinkijal tehingu tegemiseks vajaliku teo- ja otsusevõime olemasolus ning märgib vastava kahtluse notariaalakti. Kuivõrd vaidlusaluses kinkelepingus ei ole notar teinud märkeid kahtluse kohta kinkija teo- või otsusevõimes, tuleb seega eeldada, et kinkija oli kinkelepingu sõlmimisel teoja otsusevõimeline. Kohtul puudub alus kahelda, et notar on jätnud tõestamistoimingu tegemisel täitmata seadusest tuleneva kohustuse tuvastada kinkija teo- ja otsusevõime. Samuti puudub põhjus kahelda selles, et notar ei ole TõS §-s 18 sätestatud selgitamiskohustuse raames selgitanud välja kinkija tahet, selgitanud tehingu tähendust, õiguslikke tagajärgi ega hoolitsenud selle eest, et välistataks eksimused ja kahtlused ega kahjustataks kogenematu ja asjatundmatu osaleja huve. Maakohus on tehingu tühistamise aluseid sätestavate TsÜS §-de 92 ja 94 kui erinormide ning heade kommetega vastuolu sätestava TsÜS § 86 kui üldnormi vahekorra hindamisel õigesti leidnud, et kuigi tehingu tühistamise aluseks olevad pettus ja eksimus kujutavad endast ühtlasi ka heade kommete vastast käitumist, on tehingu tühistamist võimaldavad normid erinormideks TsÜS § 86 suhtes ning järelikult saab kohaldada üksnes erinorme, mitte tugineda §-le 86. Kuivõrd maakohus on õigesti leidnud, et IU ei ole kinkelepingut tühistanud, ei oma seega asja lahendamisel tähtust hageja väited tehingu tühistamise aluste osas, mis kujutavad endast ühtlasi heade kommete vastast käitumist. Ringkonnakohus leiab, et IU sõlmitud kinkeleping ei ole vastuolus heade kommetega ka muudel hageja poolt esiletoodud põhjustel. Tulenevalt sellest, et asjas ei ole tõendatud IU erakorralise vajaduse, sõltuvussuhte, kogenematuse ja muu sellise asjaolu esinemine (TsÜS § 86 lg 2), ei saa olla tõendatud ka kostja poolt selliste asjaolude ärakasutamine. Asja materjalide põhjal saab asuda seisukohale, et vaidlusaluse kinkelepingu sõlmimine vastas kinkija IU tegelikule tahetele. Maakohtu väidet, mille kohaselt oli kinkeleping sõlmitud muu hulgas huvist, et korter jääks perekonda, ei väära kaebuses märgitu, et tegelikkuses sellele ohtu ei tekkinud, kuna korterit müüki ei pandud. Asjaolu, et korterit tegelikult siiski ei müüdud, ei tähenda, et sõlmitud kinkeleping oleks vastuolus heade kommetega, kuivõrd nimetatu ei mõjuta kinkija IU ajendeid kinkelepingu sõlmimisel, millest üheks oli vältida korteri minemist võõraste omandisse. Võttes lisaks eeltoodule arvesse, et asja materjalidele lisatud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla haigusloo väljavõttest (kd I tl 123) nähtuvalt viibis IU perioodil 16.03.2012 kuni 21.03.2012 plaanilisel ravil seoses kopsuhaigusega, hingamispuudulikkusega, kopsutekkese südamehaigusega ja kopsuarteri embooliaga, siis ei saa kostja poolt notariaja broneerimist kuupäevale 23.03.2012 kuidagi pidada heade kommete vastaseks käitumiseks, mis võiks omada mõju kinkelepingu kehtivusele. Ka ei saanud IU kinkelepingu sõlmimise eelne ravil viibimine sõltuvalt ravi põhjustest omada mõju tema otsusevõimele kinkelepingu sõlmimisel. Menetluskulud

Kuna ringkonnakohus jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jätab ta apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda (TsMS § 171 lg 1). Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-147-14 p-22 selgitanud menetluskulude kindlaksmääramise korda järgmiselt: „1. jaanuaril 2015 jõustusid TsMS-i muudatused, mis olulisel määral muutsid menetluskulude kindlaksmääramise korda. TsMS § 174 lg 1 esimese lause uue redaktsiooni kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. TsMS § 177 lg 1 uue redaktsiooni kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (p 1) või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (p 2). Seejuures nähakse TsMS § 176 lg 4 uues redaktsioonis ette menetlusosaliste kohustus esitada igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, menetluskulude nimekiri selle kohtuastme menetlusega seotud kulude kohta. /....../ Kolleegiumi arvates tuleb kohtutel eespool nimetatud probleemi ületamiseks tõlgendada kehtivaid menetluskulude kindlaksmääramise sätteid selliselt, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv)“. Tallinna Ringkonnakohtu 11.02.2015 määrusega anti hagejale menetlusabi ja vabastati ta riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel täies ulatuses, s.o summas 1 000 eurot. TsMS § 190 lg 4 kohaselt kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata jätmisel menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Kuivõrd maakohus jättis hagi rahuldamata ning ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb hagejal riigilõiv tasuda riigituludesse. Vastavalt TsMS § 179 lg-le 9 tuleb riigi kasuks välja mõistetud menetluskulude tasumisega viivitamise korral tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.