Muud › CMR

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 16.04.2014 esitas Xxx OÜ hagi OÜ XXX ja Osaühing XXX vastu ja palus lõpliku nõudena kostjatelt solidaarselt hagejale välja mõista kahju hüvitamiseks 15 458,46 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 355,75 eurot (perioodi 31.10.2013 kuni 16.04.2014 eest) ja edasi protsendina põhinõudest VÕS § 113 lõikes 1 ja § 94 lõikes 1 sätestatud määras kuni põhinõude kohase täitmiseni. Hagi kohaselt tellis Vene äriühing XXX17.10.2013 hagejalt kaubaveo (leping nr 035) Eestist Venemaale. Hageja sõlmis 17.10.2013 omakorda veolepingu nr 13-043 OÜ-ga Xxx. Tegelikuks vedajaks oli osaühing xxx. Kauba laadimine toimus 21.10.2013 Eestis ja selle kohta on CMR nr 07-2013W. 25.10.2013 kauba kohaletoimetamisel sihtpunkti avastati, et puudub signalisatsiooniseadme komplekt ja selle kohta koostati akt. 30.10.2013 esitas hageja OÜ-le Xxx pretensiooni, millele viimane vastas 23.01.2014, et CMR art 23 lg 3 alusel kuulub kahju hüvitamisele 721,21 euro ulatuses, kuid arvestades seda, et hageja ei ole veotasu 1850 eurot maksnud, ei hüvita OÜ Xxx hagejale midagi. Hageja ei vaidle, et tal oli kohustus tasuda kostjale I veotasu 1850 eurot. Hageja on kaubavedaja, kes hüvitas tekitatud kahju ja sellest tulenevalt on tal kostjate suhtes CMR § 37 järgi nõudeõigus. Hageja on kandnud kahju summas 17 308,46 eurot, mis koosneb OÜ-le xxx hüvitatud kauba väärtusest summas 12 420,46 eurot, kauba tollimaksetest summas 1028 eurot, kauba transportimisega seotud kuludest Itaaliast Eestisse summas 210 eurot ja Eestist Venemaale summas 1800 eurot. xxx jättis hagejale hüvitamata transpordikulud, mis on seotud 21-25.10.2013 toimunud kaubaveoga. Hageja kannab kahju summas 1850 eurot, mis on tekkinud OÜ-ga xxx sõlmitud lepingu alusel. Hageja asendas kaotsiläinud kauba, mille väärtuseks oli 12 420,46 eurot. xxxOÜ soetas hageja palvel kaupa kaotsiläinud kauba asendamiseks, mis on tarnitud Venemaale. Kauba väärtus on tõendatud xxx 28.10.2013 arvega nr 1500021101, maksekorraldusega arve tasumise kohta ja hageja võlatunnistusega xxx OÜ-le, kes tasus hageja eest kauba maksumuse. 29.11.2014 xxx AS arve nr CD129139 ja selle tasumist tõendava maksekorraldusega on tõendatud, et seoses kauba täiendava tarnimisega Itaaliast Eestisse tekkis hagejal kahju summas 210 eurot. 30.12.2013 xxx OÜ arve nr 62/13 ja selle tasumist tõendava maksekorraldusega on tõendatud, et seoses kauba täiendava tarnimisega Eestist Venemaale kandis hageja kahju 1800 eurot. Kauba vedamiseks on kasutatud mitmeid firmasid, mille üle kostjal I puudus kontroll. Kauba kadumise asjaolud on ebaselged. Autojuht selgitas, et peatus Pustoška linnas kaupluse juures 10 minutiks, mis näitab, et ta ei olnud piisavalt hoolikas temale antud kauba suhtes. Kostja II vastutuse osas viitab hageja CMR art-le 4. Hageja hinnangul tõendab lepingut kostjate vahel CMR saatekiri. Kui kostja II vedajana oma tegevuses kasutas teisi isikuid, siis CMR art 3 kohaselt vastutab vedaja nii oma tegevuse kui ka oma agentide ja teiste isikute, kelle teenuseid ta

kasutab, eest. Kostja II kui vedaja vastutab kauba osalise kaotsimineku eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni CMR art 17 lg 1 kohaselt. Vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 alusel vastutusest ja kahju hüvitamise kohustusest, kui kahju tekkis asjaoludest, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. Selle tõestamine tulenevalt CMR art-st 18 lasub vedajal. Kostja II ei ole nimetatud asjaolusid tõendanud. Kostjad vastutavad solidaarselt. Isegi kui eeldada, et kaup oli varastatud, ei ole see asjaolu, mis vabastaks kostjaid vastutusest. Kostja II ei ole esitanud asjaolusid ega tõendeid, mis välistaksid tema kui vedaja vastutust CMR art 18 alusel. Kostja II vedajana näitas kauba vedamisel üles ükskõiksust ja jättis täitmata vedajal lasuva käibes vajaliku hoolsuskohustuse ja ta põhjustas sellega hagejale kahju. Tegemist on vedaja raske hooletusega, mis on võrdsustatud sihiliku vähemalt kohustuste mittenõuetekohase täitmisega CMR art 29 p 1 mõttes. Kostja II poolt viidatud kauba varastamist liikuvast veoautost ei ole tõendatud. Hagejal on kohustus tasuda kostjale I kaubaveo eest 1850 euro. Antud summa on xxx poolt hagejale hüvitamata. Hageja tasaarvestab oma nõude summas 1850 euro kostja I nõudega summas 1850 euro. Pärast tasaarvestamist jääb nõude suuruseks kostjate vastu 15 458,46 eurot. Kostja I vastuväited Kostja I palub jäta hagi rahuldamata. Kõnesoleval juhul sõlmiti kauba vedamiseks Eestist Venemaale eraldi vähemalt neli veolepingut. Kauba laadimine toimus 21.10.2013 ja tegelikuks vedajaks oli OÜ xxx. Veo käigus varastati osa koormast. Kauba mahaaadimisel fikseeriti kauba puudujääk - 200 autosignalisatsiooni süsteemi osa, brutokaaluga 76,77 kg. Kuna tegeliku vedaja tsiviilvastutus oli kindlustatud, siis kostjale teadaolevalt pöördus vedaja kindlustusandja poole, kes maksis kauba omanikule välja kindlustushüvitise summas 721,21 eurot, kohaldades hüvitise tasumäära piirangut CMR art 23 lg 3 alusel. 30.10.2013 pretensiooniga nõuab xxx hagejalt kaotsiläinud kauba maksumuse 17 890 eurot hüvitamist. Hageja omakorda nõuab selle summa hüvitamist kostjatelt. Kostjal ei ole vastuväiteid selle kohta, et kauba kaotsiminek toimus kauba vedamisel Eestist Venemaale, samuti kaotsiläinud kauba koguse ja kaalu osas, kuid hagi rahuldamiseks alus puudub. Kuna tegemist on rahvusvahelise autokaubaveoga, kohaldub antud asjas poolte lepingule CMR konventsioon. Kostja leiab, et hageja, kostjad ja OÜ xxx ei olnud järjestikku vedajad CMR art 34 mõttes. CMR art 34 reguleerib üht vedu ühe lepingu alusel järjestikku vedavate isikute suhteid. Kuna tegemist ei ole järjestikku vedajatega, ei kohaldu ka CMR art 37. Seega ei oma antud juhul tähendust, kas ja millises ulatuses hageja on hüvitanud või kavatseb hüvitada tellijale xxx kahju, kuna see ei tekita hagejal regressinõuet kostjate vastu hageja ja tellija vahelisest kahju hüvitamise kokkuleppest tulenevas ulatuses. Hageja ja kostja I vahelised suhted, sh vastutus lepingu rikkumise eest on reguleeritud poolte vahel sõlmitud lepinguga ning vastutuse ulatus ning tekkimise alused tulenevad samuti CMR-ist. Kostja I vastutab hageja ees lepingu alusel kui vedaja CMR art 3 alusel. Hageja soovib kahju hüvitamist. Seega CMR art 23 kohaldamiseks tuleb eelnevalt tuvastada, kas vedajal on kohustus hüvitada nõudeõigusega isikule veolepingu rikkumisega, antud juhul kauba kaotsiminekuga tekitatud kahju, ning kas ei esine vedaja vastutusest vabastamise või vastutust piiravaid asjaolusid (CMR art. 17, 18). CMR art 23 p 3 sätestab, et hüvituse suurus ei või siiski ületada 8,33 SDR puuduoleva kauba brutokaalu kilogrammi eest. Antud juhul läks kaotsi osa autosignalisatsiooni süsteemi osade saadetisest koguses 200 tükki. Vastavalt hageja poolt esitatud dokumentidele anti vedajale 21.10.2013 üle autosignalisatsiooni süsteemi osade saadetis, mis sisaldas 230 tükki brutokaaluga kokku 88,29 kg. Järelikult moodustab kauba kaotsiläinud osa 88,29/230 x 200 = 76,77 kg. Sellest tulenevalt on vedaja vastutuse maksimaalne suurus CMR art

23 lg 3 alusel 76,77 x 8,33 = 639,49 SRD = 721,21 eurot. Vastavalt Rahvusvahelise Valuutafondi andmetele oli SDR väärtus 21.10.2013 seisuga 1,2778 eurot. Asjakohased ei ole hageja viited CMR art 29 p-le 1. Kostja I poolt hüvitamisele kuuluva kahju suurus tuleb kindlaks teha kooskõlas CMR art-ga 23, sh, arvestades lõikes 3 sätestatud hüvitise piirmäära. Samas kostjale teadaolevalt on antud summa makstud kauba omanikule välja tegeliku vedaja OÜ Xxx kindlustusandja poolt. Isegi kui kostjal I puudub õigus viidata CMR art 23 lg 3, ei ole hageja nõue siiski põhjendatud. Hüvitamisele kuuluva summa suurus määratakse kindlaks kauba veoks vastuvõtmise kohas ja ajal kehtiva kauba maksumuse alusel (CMR art 23 lg 1). CMR art 23 lõikes 2 täpsustatakse, et kauba maksumus määratakse kindlaks börsi koteeringu alusel või kui see puudub, siis kehtiva turuhinna alusel, või mõlema puudumise korral sama liiki ja kvaliteediga kauba tavalise maksumuse alusel. Kostja viitab VÕS § 794 lg 4 ja märgib, et kui veos müüdi vahetult enne vedamiseks andmist, eeldatakse, et veose väärtuseks on ostuhind, millest on maha arvatud selles sisalduvad veokulud. CMR-il nr 1021-972, millele kirjutasid alla mõlemad kostjad, on kauba saatjaks märgitud Xxx ning saajaks xxx. Saatelehe lahtri 5 kohaselt olid saatelehele lisatud alljärgnevad dokumendid: Invoice nr 08 dd.21.10.2013 4 ja spetsifikatsioon nr 08. Xxx 21.10.2013 arvest nr 08 tulenevalt Xxx müüs ja xxx ostis 21.10.2013 saatelehes märgitud kaupu. Kusjuures kõnesolevate autosignalisatsiooni süsteemi osade (kokku 230 tk) ostuhinnaks on 4289,50 USD. Antud tehing toimus samal päeval, millal veos anti vedamiseks, seega tulenevat CMR art 23 ja VÕS § 794 lg 4 sätestatust tuleb kauba saatja poolt määratud kauba müügihinda pidada veose väärtuseks, mille hüvitamist proportsionaalselt kaotsi läinud veose kogusele on hagejal õigus nõuda, juhul kui ei kohaldu CMR art 23 lg 3. Kuna kostja I ei tunnista hageja põhinõuet, siis ei tunnista ta ka viivisenõuet. Juhul kui kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele, siis viivise suuruse määramisel tuleks lähtuda CMR art 27 lg 1, mille kohaselt nõude esitaja võib nõuda hüvitamisele kuuluvalt summalt viivise tasumist. See arvutatakse (5% aastas) vedajale kirjaliku nõude saatmise päevast või kui sellist nõuet ei esitatud, siis hagi esitamise päevast. Kostja II vastuväited Kostja II palub jätta hagi rahuldamata. 23.10.2013 kella 22 ja 23 vahel teekonnal Pustoška linnast Pihkva oblastis OÜ-sse “xxx”, mis asub Tveri oblasti Zapadnodvinski rajooni territooriumi läbiva M-9 “Baltija” mantee 372 kilomeetril, varastati sõidukist Mersedes Benz (reg.nr xxx)/ poolhaagis Krone (reg.nr xxx) teadmata isiku poolt 22 karpi sõidukite signalisatsiooniga. Avaldus varguse kohta oli esitatud ja registreeritud 24.10.2013 Venemaa Siseministeeriumi “Zapodnodvinski” Kohalike Omavalitsustevahelise Osakonna kuritegude teadete registreerimise raamatus numbri 1845 all. Toimub esitatud faktide kontrollimine. Kostja II leiab, et on täidetud eeldused vedaja vastutusest vabanemiseks CMR art 17 lg 2 alusel, sest tegemist on asjaoluga, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. Kostja II on täitnud oma kohustust mõistliku hoolsusega ning on teinud endast sõltuva, et kohustust nõuetekohaselt täita. Hageja nõuab kahju hüvitamist, mis tekkis kolmandal isikul. Tõendeid selle kohta, et hagejal oleks kahju tekkinud, pole esitatud. 30.10.2013 sai hageja tellijalt xxx pretensiooni kauba puudujäägi kohta. Pretensiooni aluseks oli xxx kaubasaajast xxx esitanud pretensioon, mille järgi ei ole kohale toimetatud kaup olnud komplektsuses. Xxx on nõudnud hagejalt kahju hüvitamist

summas 17 890 eurot. Hageja nõustus tellija pretensiooniga, kuid hagiavalduses ei ole märgitud, kas hageja on hüvitanud tellijale tekitatud kahju ja sellest oleks hagejale tekkinud kahju. Kooskõlas kindlustuslepinguga nr 727221 on kindlustatud kindlustusvõtja tsiviilvastutus seoses tasuliste kaubaveo lepingutega, mis on sõlmitud kliendiga vastavalt rahvusvaheliste vedude raames teostavate saadetiste rahvusvaheliste maanteevedude lepinguid käsitleva konventsiooni kehtiva redaktsiooniga. Maakohtu otsuse põhjendused Esmalt märgib kohus, et hageja poolt esiletoodud asjaolud on menetluses olnud väga ebaselged. Samuti on hageja esitatud asjaolusid mitmel korral muutnud. Kohus on andnud kolmel korral hagejale võimaluse esitada konkreetsed põhjendused ja selged asjaolud (I kd lk 48, 149, 150, 154, 200, 200 pöördel). Kohus on ette heitnud hageja esindajale, et viimane ei suuda konkreetselt kohtu küsimustele vastata, samuti on kohus teinud hagejale ettepaneku kaaluda esindaja vahetust, kuna antud juhul võivad hageja huvid jääda kaitseta (I kd lk 200 pöördel). Vaatamata kohtu selgitustele ja hagejale antud võimalustele hagi asjaolude ja põhjenduste täpsustamiseks on hageja hagi jäänud ebaülevaatlikuks ning hageja esindaja ei ole suutnud välja tuua selgeid asjaolusid ning nõude põhjendusi. Kohus, tutvunud asja materjaliga, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ja kuulanud pooled ära, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Kohus tuvastas asja lähendamiseks järgmised olulised asjaolud: 17.10.2013 tellis Vene äriühing XXX hagejalt autovaruosade veo Eestist Moskvasse (I kd lk 911), hageja tellis omakorda veo OÜ-lt Xxx (I kd lk 12), kes tellis selle omakorda XxxOÜ-lt (I kd lk 91, 100), kes sõlmis lepingu tegeliku vedajaga osaühinguga XXX. CMR 07-2013W (I kd lk 13-14) ja CMR 1021-972 (I kd lk 15-17) tuleb vaadelda koostoimes ja nendega on tõendatud, et kaup on 21.10.2013 üle antud osaühingule XXX. Veo käigus osa koormast varastati ja selle kohta koostati 25.10.2013 akt (I kd lk 28-33). Esmalt tuvastab kohus, kas kohaldamisele kuuluvad Rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsiooni (CMR-i) või võlaõigusseaduse (VÕS-i) sätted. Tulenevalt CMR-i preambulast on konventsiooni eesmärgiks ühtlustada kaupade rahvusvahelise autoveo lepingu tingimusi, iseäranis sellel veol kasutatavaid dokumente ja vedaja vastutust. CMR konventsiooni artikli 1 järgi kohaldatakse igasuguse kauba autoveo lepingu suhtes, mida tehakse tasu eest sõidukiga, kui lepingus näidatud kauba vastuvõtmise koht ja üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides, millest vähemalt üks pool on konventsiooni osapool, olenemata lepingupoolte elukohast ja rahvusest, CMR konventsiooni. Kuna kauba vastuvõtmiseks ja üleandmiseks ettenähtud kohad on eri riikides, tuleb CMR art 1 järgi veolepingule kohaldada CMR-i. Maakohtu järeldus on kooskõlas Riigikohtu samasisulise seisukohaga (vt CMR-i kohaldamise kohta ka RKTK 19.12.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-16512, p 40; 20.03.2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-03, p 16; 30.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-21-143-08, p 10; 30.11.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-10, p 11). Pooltel on vaidlus selles, kas menetlusosaliste puhul on tegemist järjestikuste vedajatega, kas kahju tekkimine ja selle suurus on tõendatud, kas hageja on hüvitanud tekkinud kahju Vene äriühingule OOO KONFES, kas hagejal on sellest tulenevalt regressiõigus CMR art 37 alusel. CMR art 34 sätestab, et kui ühe lepinguga kindlaksmääratud tingimustel vedu korraldatavad järgemööda mitu autovedajat, siis igaüks neist kannab vastutust kogu veo eest; teine vedaja ja

igaüks järgnevatest vedajatest muutub seoses kauba saatekirja vastuvõtmisega veolepingust osavõtjaks saatekirjas nimetatud tingimustel. Maakohus leiab, et praeguses asjas ei ole tegemist järjestikuse veoga. Vedu ei ole toimunud ühe saatekirja alusel. CMR art 34 reguleerib üht vedu ühe lepingu alusel järjestikku vedavate isikute suhteid. Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, millest võiks järeldada, et hageja ja kostjad olid järjestikused vedajad CMR art 34 mõttes. Kuna tegemist ei ole järjestikuste vedajatega, ei kohaldu ka CMR art 37, sest viimati nimetatud säte asub konventsiooni viiendas peatükis, mis käsitleb järjestikku mitme vedaja korraldatavaid vedusid puudutavaid õigussuhteid. Ka Riigikohus on 10. mail 2002 tsiviilasjas nr 3-2-1-59-02 tehtud otsuse p-s 12 leidnud, et CMR art 37 kohaldamise eelduseks on, et ühe lepinguga kindlaksmääratud tingimustel veavad mitu vedajat järgemööda. Antud juhul tellis Vene äriühing XXX hagejalt kaubaveo. Hageja sõlmis omakorda lepingu OÜ-ga Xxx, kes tellis selle omakorda Xxx OÜ-lt, kes sõlmis lepingu tegeliku vedajaga osaühinguga XXX. Hageja ja kostja II vahel lepinguid sõlmitud ei ole ja hageja suhtes ei olnud vedajaks kostja II. Kostja II vastutuse alus Hagi kostja II vastu tuleb jätta rahuldamata. Hageja on hagi esitamisel kostja II vastu tuginenud sellele, et kostja II oli kauba kaotsimineku ajal tegelik vedaja. Hageja ja kostja II vahel leping puudus, ka tuvastas kohus eespool, et kostja II ei ole muutunud hageja ja kostja I vahel sõlmitud lepingu pooleks ja tegemist ei ole järjestikuste vedajatega CMR art 34 mõttes. Riigikohus on 19. aprilli 2010. a otsuses nr 3-2-1-25-10 selgitanud, et juhul kui hagejal lepingut kostjaga II ei olnud, võib tema nõue olla lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamise nõue võlaõigusseaduse kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja II teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja II põhjustas talle õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja II vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise. Hageja selgitas 27.08.2014 istungil, et tal on kostja II vastu lepinguväliselt tekitatud kahju hüvitamise nõue (I kd lk 154). Kohus ei tuvastanud, et kostja II oleks põhjustanud hagejale õigusvastaselt kahju. Hageja tugineb oma nõudes 30.10.2013 Xxx pretensioonile (I kd lk 35, 36), milles on loetletud kaubad, mida ei olnud kohale toimetatud ja mille hageja on enda kinnitusel viimasele hüvitanud. Samas on hageja menetluses kinnitanud, et kaotsi läks 200 tk signalisatsiooniseadmeid (protokoll I kd lk 151). Xxx pretensioonis esitatud kauba koosseis erineb sellest nii koguseliselt kui nimetustelt. Asjaolusid, millest tulenevalt on kostja II hagejale tekitanud õigusvastaselt kahju Xxx pretensiooni toodud kaupade osas, kohus ei tuvastanud. Ka ei olnud kostjale II sellise kahju tekkimine ettenähtav. Kostja I vastutuse alus Hageja nõue kostja I vastu tuleneb nendevahelisest lepingust. Hageja ja kostja I vahelised suhted on reguleeritud poolte vahel sõlmitud lepinguga (I kd lk 12), mille kohaselt oli hageja veo tellija (saatja) ja kostja I vedaja. Kostja I pidi kauba võtma peale Eestist (XxxAS, xxx) ja toimetama selle saajale Venemaale. Kuna täidetud on CMR art 1 p-s 1 sätestatud konventsiooni kohaldamise tingimused, tuleb asi lahendada CMR art 17 alusel.

Veo käigus toimus vargus. Kostja I leidis, et ta vabaneb vastutusest, kuna kaup kadus ära asjaoludel, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida (CMR art 17 punkt 2). Riigikohus on 19. aprill 2010. a tehtud otsuses nr 3-2-1-25-10, leidnud, et CMR art 17 alusel võib vedajalt kahju hüvitamist nõuda üldjuhul teine lepingupool, st saatja. Nõude esitamise eelduseks ei ole see, et saatja on kahjustatud kauba omanik. CMR art 17 p 1 kohaselt vastutab kauba eest vedaja. Artikkel 3 sätestab, et käesoleva konventsiooni kohaldamise korral vastutab vedaja nii oma tegevuse ja hooletuse eest kui ka oma agentide, teenistujate ja kõigi teiste isikute, kelle teenuseid ta kasutab, tegevuse ja hooletuse eest, kui need agendid, teenistujad või teised isikud tegutsevad nendele pandud kohustuste piires. Vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 järgi vastutusest, kui kaup sai kahjustada nõude esitaja ebaõige tegevuse või hooletuse tõttu; nõude esitaja antud juhiste tagajärjel, mida ei olnud ajendanud vedaja ebaõige tegevus või hooletus; kaubale omasest defektist või asjaoludest, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. CMR-i kohaselt vastutab vedaja kauba kahjustamise eest sõltumata oma süüst (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-25-10, p 13). Selle tõestamine, et kauba kaotsiminek oli esile kutsutud art 17 p-s 2 toodud asjaolude tõttu, lasub vedajal, seega kostjal I CMR art 18 punkti 1 järgi. Riigikohus on 20. märtsi 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-18-03 asunud seisukohale, et CMR artikkel 17 lg 1 mõttes saab kauba kaotsiminekuks lugeda olukorda, mil kaupa ei ole võimalik kaubasaajale üle anda, ja selline olukord võib tekkida kauba röövimise tulemusena. Kolleegium leidis, et vedaja vastutab sõltumata oma süüst ning pidas veose röövimist liikluspolitseinikena esinenud isikute poolt piisavalt erandlikuks asjaoluks CMR art 17 lg 2 mõttes vedaja vastutusest vabastamiseks. Seejuures ei pidanud kolleegium mitte igasugustel asjaoludel toimunud röövi vedaja vastutusest vabanemise aluseks. Riigikohus jäi 07. detsembri 2005. a otsuses nr 3-2-1-127-05 varem väljendatud seisukohale, et vedaja vastutus ei sõltu vedaja süüst. Pigem on rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsioonis sätestatud vedaja vastutus lähedane riskivastutusele, sest vedaja vabaneb CMR art 17 lg 2 alusel vastutusest vaid juhul, kui tõendab, et rakendas kahju ärahoidmiseks kõrgendatud, mitte üksnes tavapärast hoolsust. Seetõttu vabaneb vedaja vastutusest vaid juhul, kui kahju tekkis erilistel asjaoludel, mida vedaja ei oleks suutnud ära hoida ka kõrgendatud hoolsuse ülesnäitamisel. Kauba rööv ei ole iseenesest selline asjaolu, mis vabastaks vedaja igal juhul vastutusest CMR art 17 lg 2 järgi. Vedaja vabaneb vastutusest vaid juhul, kui vedaja, vaatamata rakendatud kõrgendatud hoolsusele, ei suutnud röövi toimumist ära hoida ja kahju tekkimist vältida. Riigikohus on samas lahendis märkinud, et vaidluse lahendamisel tuleb selgitada, kas vedaja käitus kõrgendatud hoolsusega, et kahju tekkimist ära hoida. Selleks, et selgitada, kas vedaja rakendas kõrgendatud hoolsust, tuleb vedaja käitumist võrrelda kompetentse professionaalse vedaja hüpoteetilise käitumistega samadel asjaoludel. Seega määrab kõrgendatud hoolsuse ulatuse kindlaks hüpoteetilise professionaalse vedaja äärmiselt hoolas käitumine samasuguses situatsioonis ja vedajal lasub CMR art 18 lg 1 järgi kohustus tõendada, et ta rakendas kõrgendatud hoolsust röövi ärahoidmiseks. Venemaa Siseministeeriumi tõendiga loeb kohus tõendatuks, et 23.10.2013 kella 22 ja 23 vahel teekonnal Pustoška linnast Pihkva oblastis OÜ-sse “xxx”, mis asub Tveri oblasti Zapadnodvinski rajooni territooriumi läbiva M-9 “Baltija” maantee 372 kilomeetril, varastati sõidukist Mersedes Benz (reg.nr xxx)/ poolhaagis Krone (reg.nr xxx) teadmata isiku poolt 22 karpi sõidukite

signalisatsiooniga. Avaldus varguse kohta oli esitatud ja registreeritud 24.10.2013 Venemaa Siseministeeriumi “Zapodnodvinski” Kohalike Omavalitsustevahelise Osakonna kuritegude teadete registreerimise raamatus numbri 1845 all. Toimub esitatud faktide kontrollimine (I kd lk 87, 88, 122). Kohus kuulas 02.12.2014 istungil tunnistajana üle autojuhi (I kd lk 199), kelle ütlustest nähtuvalt toimus vargus liikuvast autost. Autojuhi sõnul tegi ta 10 minutilise peatuse Pustoška linnas poe juures, poest väljudes olid plommid kohal, seejärel sõitis ta umbes 100 km ja keeras parklasse, kus koos parkla valvuriga kontrollides selgus, et plommid olid maas ja viimase aluse pakend katki. Muid tõendeid varguse toimumise asjaolude kohta esitatud pole, samuti tõendeid, millest nähtuks, et vedaja, vaatamata rakendatud kõrgendatud hoolsusele, ei suutnud röövi toimumist ära hoida ja kahju tekkimist vältida. Kui vedaja on vastavalt käesoleva konventsiooni sätetele kohustatud hüvitama kauba täieliku või osalise kaotsiminekuga tekkinud kahju, siis hüvitamisele kuuluva summa suurus määratakse kindlaks CMR art 23 p 1 kohaselt kauba veoks vastuvõtmise kohas ja ajal kehtiva kauba maksumuse alusel. Sama artikli punkti 3 järgi ei või hüvituse suurus siiski ületada 25 franki puudu oleva bruto kaalu kilogrammi eest. Frangi all mõistetakse kuldfranki, mille kaal on 10/31 grammi kullaprooviga 0,900. Sama artikli neljanda lõike järgi tuleb lisaks täielikult hüvitada veomaksed, tollimaksud ja -lõivud kogu kauba kaotsimineku korral ja proportsionaalselt kahju suurusele osalise kaotsimineku korral. CMR artikli 24 kohaselt võib saatja veomaksete kokkulepitud lisamaksu tasumisel deklareerida saatedokumendis kauba maksumuse, mis ületab artikli 23 punktis 3 näidatud piiri ja sel juhul asendab deklareeritud summa selle piiri. Asjas tuvastatud asjaoludel olid hageja ja kostja I lepingujärgseks veetavaks kaubaks autovaruosad 2158 kg. Hageja kinnitusel puudutab vaidlus kaotsiläinud 200 tk signalisatsiooniseadmeid (protokoll I kd lk 151). Kostja I ei vaidlusta, et 21.10.2013 anti vedajale üle 230 tk autosignalisatsiooni süsteemi osadest, brutokaaluga 88,29 kg ja sellest läks kaotsi 200 tk (kostja I vastus I kd lk 78). Kostja I arvestusel moodustab kaotsiläinud osa 76,77 kg. CMR artikli 24 kohaselt võib saatja veomaksete kokkulepitud lisamaksu tasumisel deklareerida saatedokumendis kauba maksumuse, mis ületab artikli 23 punktis 3 näidatud piiri ja sel juhul asendab deklareeritud summa selle piiri. CMR art 26 p 1 kohaselt võib saatja kindlaks määrata kohaletoimetamise erihuvi pakkuva kaubakoguse kaotsimineku korral, kui ta tasub veomaksete kokkulepitud lisamaksu. Sama artikli punkti 2 kohaselt, kui kohaletoimetamise erihuvi on deklareeritud, siis olenemata hüvitusest, mis on ette nähtud artiklites 23, 24 ja 25, võib eraldi nõuda tõendatud täiendava kahju või vigastuse hüvitamist deklareeritud summa piires. Maakohus leiab, et kuna hageja ei ole avaldanud ega näidanud 21.10.2013 saatekirjas (I kd lk 1517) kauba maksumust, mis ületab CMR artikli 23 p-s 3 näidatud piiri ega määranud kindlaks kohaletoimetamise erihuvi kauba kaotsimineku korral, ei ole tal õigus saada kahju hüvitamist suuremas summas, kui näeb ette CMR art 23 p 3, so summas 721,21 eurot. Sellele arvestusele ei esitanud hageja ka vastuväiteid. Seda, et kaup oleks läinud kaotsi vedaja raske hooletuse tõttu, ei ole tõendatud, mistõttu CMR artikkel 29 kohaldamisele ei kuulu. Seda, et kaup läks veol kaduma vedaja tahtluse või raskelt hooletu tegevuse tõttu, peab tõendama kahjunõude esitaja. Seega tuleb hageja nõue kostja I vastu jätta rahuldamata. Viivisenõudest ja tasaarvestusest Hagejal on CMR art 27 lg 1 alusel õigus nõuda hüvitatavalt summalt viivist 5% aastas. Viivist võib TsMS § 367 alusel nõuda ka etteulatuvalt kuni põhinõude täitmiseni.

Asjas nähtub, et hageja esitas 30.10.2013 kostjale I pretensiooni. Seega tuleb viivist arvestada alates 31.10.2013 kuni kohtuotsuse tegemiseni 06.04.2015 (523 päeva) põhinõudelt 721,21 eurolt, määras 5% aastas, mis teeb viivise summaks 51,67 eurot. Kohus tuvastas, et hagejal on kostja I vastu 721,21 euro suurune kahjunõue ja 51,67 euro suurune viivisenõue. Vaidlust ei ole selles, et hageja kohustus tasuma lepingu järgi kostjale I veotasu 1850 eurot ja et see summa on tasumata. Seega on kostjal I hageja vastu 1850 euro suurune veotasu nõue, mille kostja I on tasaarvestanud. Hageja tasaarvestusele vastuväiteid ei esitanud. Pooltel on seega tasaarvestatavad nõuded, mis on tasaarvestuse tulemusena kattuvas ulatuses lõppenud. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad kõik menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Alates 01.01.2015 kehtiva TsMS § 177 lg 1 p 1 ja 2 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kas kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Sama sätte lg 2 järgi, kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. 03.03.2015 istungil taotlesid pooled, et kohus määraks menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Käesoleval juhul peab kohus põhjendatuks kohaldada TsMS § 177 lg 2. Toodust tulenevalt, juhul kui kostjad soovivad menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, tuleb neil esitada maakohtule vastav taotlus koos menetluskulude nimekirjaga, milles on detailselt näidatud kulude koosseis, 30 päeva jooksul peale kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest maakohtule.

/allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.