Toomas Rüütmann hagi Versobank AS sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 171/2011/1243, 171/2011/1244 ja 171/2011/1249
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 1 595 eurot Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 21. märtsi 2014. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Toomas Rüütmanni apellatsioonkaebused
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
ja
Versobank
AS-i
Menetlusosalised ja nende esindajadApellant/vastustaja (hageja): Toomas Rüütmann (isikukood: XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rivo Kaldvee Vastustaja/apellant (kostja): Versobank AS (registrikood: 10586461), esindaja Karita Nilp
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 21. märtsi 2014.a otsus osas, milles kohus tunnistas lubamatuks sundtäitmise täiteasjas nr 171/2011/1243.
2.Rahuldada AS-i Versobank apellatsioonkaebus.
3.Jätta Toomas Rüütmanni apellatsioonkaebus rahuldamata.
„1. Jätta rahuldamata Toomas Rüütmanni hagi Versobank AS vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 171/2011/1243, 171/2011/1244 ja 171/2011/1249.
2.Lugeda täiteasjades nr 171/2011/1243, 171/2011/1244 ja 171/2011/1249 sundtäitmine lubatavaks põhinõudes 677 115 (kuussada seitsekümmend seitse tuhat ükssada viisteist) eurot ja 70 senti, intressis 17 497 (seitseteist tuhat nelisada üheksakümmend seitse) eurot ja 47 senti ning viivises 502 129 (viissada kaks tuhat ükssada kakskümmend üheksa) eurot ja 08 senti.
3.Tühistada kohtuotsuse jõustumisel Tartu Maakohtu 04. jaanuari 2012.a hagi tagamise määrus osas, millega peatati täitemenetlused täiteasjades nr 171/2011/1243, 171/2011/1244 ja 171/2011/1249.“
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud Toomas Rüütmanni kanda.
poolte
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.21. detsembril 2011 esitas Toomas Rüütmann Tartu Maakohtule hagi Versobank AS-i (end Marfin Pank Eesti AS) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 171/2011/1243, 171/2011/1244 ja 171/2011/1249. Hagejale kuuluvatele kinnisasjadele on seatud ühishüpoteek tagamaks T&T Õunaaiad OÜ laenukohustust Versobank AS-i ees. Täiteasjas nr 171/2011/1243 T. Rüütmanni suhtes algatatud täitemenetluse aluseks on Versobank AS-i 2. septembril 2009 esitatud täitmisavaldus. Täitedokumendina esitas sissenõudja Tallinna notar Mari-Liis Parmase poolt 4. oktoobril 2007 tõestatud notariaalse dokumendi nr 5815. Täiteasjas nr 171/2011/1244 T. Rüütmanni suhtes algatatud täitemenetluse aluseks on Versobank AS-i 2. septembril 2009 esitatud täitmisavaldus. Täitedokumendina esitas sissenõudja Tallinna notar Mari-Liis Parmase poolt 8. juunil 2006 tõestatud notariaalse dokumendi nr 3153. Täiteasjas nr 171/2011/1249 T. Rüütmanni suhtes algatatud täitemenetluse aluseks on Versobank AS-i 5. septembril 2009 esitatud täitmisavaldus. Täitedokumendina esitas sissenõudja Tallinna notar Mari-Liis Parmase poolt 8. juunil 2006 tõestatud notariaalse dokumendi nr 3153. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt tuleneb kõikides täiteasjades sissenõudja nõue T&T Õunaaiad OÜ-ga 4. oktoobril 2007 sõlmitud laenulepingust nr 3346/01/07. Täiteasjades nr 171/2011/1244 ja
171/2011/1249 on täitemenetlus algatatud sama täitedokumendi alusel. Samuti on laenulepingus sätestatud viivise määr kui tüüptingimus VÕS § 42 lg 1 mõttes tühine ja sellest tulenevalt peab kõik laekumised, mille kostja on senini ühepoolselt arvestanud viivise katteks, arvestama põhivõlgnevuse katteks. Alternatiivselt tuleb laenulepingus sätestatud viivise määra vähendada seadusjärgse viivise määrani. Laenulepingus sätestatud ebamõistlikult kõrge viivise määr kahjustab T&T Õunaaiad OÜd ebamõistlikult ning on seetõttu tühine.
2.AS Versobank vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata. T&T Õunaaiad OÜ ja kostja vahel on 04. oktoobril 2007 sõlmitud laenuleping nr 3346/01/07, mille alusel väljastas kostja laenajale T&T Õunaaiad OÜ laenu kokku summas 752 616,03 eurot intressimääraga 6 kuu EURIBOR + 6% aastas. Hageja seisukoht selle kohta, et ühe ja sama täitedokumendi raames ei saa algatada erinevaid täitemenetlusi ning seega tuleb täitemenetlused lõpetada, on ekslik ning põhjendamatu. Ei ole oluline, kas lepinguosalised on sõlminud ühe või mitu lepingut, vaid lähtuda tuleb lepingu sisust. Arvestades asjaoluga, et hagejale kuuluvad kinnistud moodustavad kokku üle 10,6 hektari põllumajandus- ja maatulundusmaad ning seega on nende hüpoteekide realiseerimine täitemenetluses keeruline, kuna võimalike ostjate ring on väga piiratud (nendeks saavad olla põllumajandusettevõtted või eraisikud tulenevalt kinnisasja omandamise kitsendamise seadusest) ja lähtudes kinnisasjade turuväärtust, oli mitme täitemenetluse algatamine põhjendatud. Kostja arvates on mitme täitemenetluse paralleelne algatamine kasulik ka hagejale, sest sellega lüheneb tõenäoliselt ka täitemenetluste läbiviimiste aeg ning viivise arvestamise periood. Hageja on teadlik nõude suurusest, muu hulgas tänu kostja poolt laenajale (s.o T&T Õunaaiad OÜle) korduvalt esitatud laenulepingust tulenevate nõuete täitmiseks täiendava tähtaja andmise teatistele, mille koopiad on igakordselt edastatud ka hagejale. Hageja ega laenaja ei ole kunagi vaidlustanud laenulepingust tuleneva nõude suurust ja tegi seda esmakordselt alles pärast täitmisavalduste esitamist kostja poolt. Paljasõnaline on hageja väide selle kohta, et talle jääb arusaamatuks viivise suurus.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas oma 21. märtsi 2014 otsusega hagi osaliselt. Kohus tunnistas lubamatuks sundtäitmise täiteasjas nr 171/2011/1243. Täiteasjades nr 171/2011/1244 ja 171/2011/1249 tunnistas kohus sundtäitmise lubatavaks põhinõude 677 115,70 euro, intressinõude 17 497,47 euro ning viivisenõude 502 129,08 euro ulatuses. Kohus määras, et kohtuotsuse jõustumisel tuleb tühistada Tartu Maakohtu 04. jaanuari 2012 hagi tagamise määrus osas, millega peatati täitemenetlused täiteasjades nr 171/2011/1243, 171/2011/1244 ja 171/2011/1249. Kohus jättis täiteasjas nr 171/2011/1243 täitekulud kostja kanda. Menetluskulud jättis kohus 2/3 ulatuses hageja ning 1/3 ulatuses kostja kanda. Maakohus asus oma otsuses järgmistele põhiseisukohtadele:
3.1.AÕS § 325 lg 1 kohaselt on oluline hüpoteegi sidumine tagatava nõudega. Kohus leidis, et täiteasi nr 171/2011/1243 on algatatud vale täitedokumendi alusel. Kohtu hinnangul tuleb täitedokumendi puudumist pidada TMS § 221 lg 1 mõttes põhjuseks, mille alusel peab tunnistama sundtäitmise lubamatuks.
3.2.Maakohus nõustus hageja seisukohaga, et TMS § 221 lg 1 alusel on võimalik vaidlustada sundtäitmist ka siis, kui sissenõudja nõuet ei eksisteeri täitedokumendis nimetatud ulatuses. Nimetatud seisukohta toetab Riigikohtu praktika, et hagi põhjendamiseks võib esitada ka vastuväite ebamõistlikult suure leppetrahvi või viivise suuruse kohta (RKTKo 3-2-1-162-12 p 15). Kõrvalnõuete suurus mõjutab aga otseselt sissenõudja kogunõude summat. T&T Õunaaiad OÜ laenulepingu nr 3346/01/07 võlgnevuse arvestusest seisuga 15.02.2012 (kd I tl 124) nähtub, et tähtaja ületanud põhivõlgnevus on 677 115,70 eurot, intress 17 497,47 eurot ning viivis 393 555,64 eurot. Kostja ei vaielnud vastu hageja väitele, et T&T Õunaaiad OÜ laenulepingust
tuleneva võlgnevuse katteks on kolmandad isikud teinud osalisi makseid. Kostja on arvestanud seda ka võlgnevuse üle arvestuse pidamisel (kd I tl 124).
3.3.Maakohus nõustus kostja seisukohaga, et tulenevalt asjaolust, et kostja nõue oli tagatud mitmele kinnisasjale seatud ühishüpoteegiga, oli mõistlik realiseerida täitemenetluses kõik kinnisasjad üheaegselt. Kuivõrd nõude rahuldamine toimus mitme kinnisasja arvel, oli põhjendatud ka mitme täitemenetluse algatamine kostja poolt. Kohus osundas, et TMS § 141 annab kohtutäiturile võimaluse, aga mitte kohustuse korraldada mitmele kinnisasjale sissenõude pööramiseks üks menetlus, kui seda tehakse ühe nõude tõttu sama võlgniku vastu või kinnisasjadele seatud sama õiguse tõttu või nõude tõttu, mille eest kinnisasjade omanikud vastutavad solidaarvõlgnikena.
3.4.Maakohus ei nõustunud hageja arvamusega, mille kohaselt pidi viivise proportsionaalsust tõendama kostja. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Kuivõrd viivis ei ületanud täiteasjas põhinõuet, ei ole viivisemäära proportsionaalsuse tõendamise kohustus kostja kanda (RKTKo 3-2-1-162-12 p 20). Hageja on ebamõistlikule viivisele viidates asunud seisukohale, et kostjale ei ole nii suurt kahju tekkinud ning viivisenõue 22,99 % - 26,46 % aastas ei ole hagejale teadaolevalt tavapärane. Lisaks toob hageja välja, et kostjal poleks olnud turul võimalik põhivõlgnevuselt nii suurt tulu teenida. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid hageja väljaöeldud seisukohti. Samuti ei ole majandus- ja kutsetegevuses viivisemäär 22,99 % - 26,46 % aastas ebatavapärane. Arvestades kostja kui laenuandja poolt laenuvõtjale T&T Õunaaiad OÜ väljastatud suuri summasid – sh vaidlusaluse laenulepinguga laenatud 1 000 217,30 eurot (15 650 000 krooni) – on mõistetav, et laenuvõtja poolse kohustuse mittetäitmise korral peab laenuandja oma äririske kuidagi maandama ning laenuvõlgnikku saab eelkõige kohustusi täitma sundida viivitamisel tasutava viivitusintressiga, mis peab olema piisavalt kõrge, motiveerimaks põhivõlga õigeaegselt tagastama. Viivisel on ka teataval määral võlgnikku distsiplineeriv ning sanktsiooniline iseloom. Seega ei ole kohtu arvates laenulepingu üldtingimustes sätestatud viivisemäär, milleks oli kolmekordne kokkulepitud intressimäär, lepingupoolte huvisid ning lepingu sisu arvestades ülemäära kõrge ega liigkasuvõtjalik. Samuti puuduvad laenuvõtja poolset põhikohustuse täitmise ulatust ning lepingupoolte õigustatud huvi arvestades lisaks eeltoodud põhjustele ka alused viivise vähendamiseks.
3.5.Põhjendatud on lugeda hüpoteegiga tagatuks viivis alates laenulepingu ülesütlemisest, s.o alates 02.10.2009, kolme aasta ulatuses, s.o kuni 02.10.2012. Kuivõrd viimases kohtule seisuga 15.02.2012 esitatud arvestuses (tl 124) oli viivisevõlgnevuseks kogunenud 393 555,64 eurot, lisandub sellele viivis põhinõudelt (677 115,70 eurot) perioodi eest 13.02.2012-02.10.2012 viivisemääraga 25,227 % aastas summas 108 573,44 eurot ning lubatavaks viiviseks tuleb pidada seega 502 129,08 eurot. Nimetatud summa ei ületa põhinõuet. Hagejale kuuluvatele XXX kinnisasjale ning XXX kinnisasjale seatud ühishüpoteek (hüpoteegisummaga 351 514 eurot) ei kata isegi nimetatud summat.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Versobank AS esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 21. märtsi 2014 otsuse tühistamist osas, millega tunnistati lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 171/2011/1243 ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi selles osas rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) ei saa täitedokumendi puudumist pidada TMS § 221 lg 1 mõttes põhjuseks, mille alusel peab tunnistama sundtäitmise lubamatuks. Kogu kohtumenetluse vältel on panga ja T. Rüütmanni vahel toimunud materiaalõiguslik vaidlus täitedokumendis dokumenteeritud nõude üle ning kordagi ei ole vastustaja taotlenud ega väitnud, et sundtäitmine täiteasjas nr 171/2011/1243 tuleb tunnistada
lubamatuks põhjusel, et täiteasi on algatatud vale täitedokumendi alusel. T. Rüütmann on palunud tunnistada täitemenetluse täiteasjas nr 171/2011/1243 lubamatuks üksnes põhjusel, et pangal puudub nõue täitedokumendis toodud mahus ning nõude kujunemine on ebaselge. Kohtuotsus on pangale üllatuslik. Pangal ei ole olnud võimalik nimetatud asjaolu ümberlükkamiseks vastuväiteid ning tõendeid esitada; 2) on tegemist ilmsete vigadega täitmisavaldustes ning tegelikkuses oli kõigi täiteasjade algatamise aluseks üks ja sama leping. Nimetatud asjaolu on kohus ka otsuse p-s 3.2 tuvastanud, kuid sellest hoolitama asunud seisukohale, et täiteasjas nr 171/2011/1243 on sundtäitmine lubamatu. Samas on jätnud kohus tuvastamata, kas pank on TMS § 23 lg 41 tuleneva pandilepingu ning tagatiskokkuleppe esitamise nõude hiljem täitnud, st oma eksimuse parandanud. Pank on esitanud kohtutäiturile täitedokumendina ka õige st 08.06.2006 sõlmitud lepingu, seega on ta täitnud TMS § 23 lg 41 tuleneva pandilepingu. Tagatiskokkuleppe esitamise nõude ning esialgselt vale täitedokumendi esitamine täitemenetluse algatamiseks ei anna piisavat alust tunnistada täitemenetlust lubamatuks (RKTKo 3-2-1-138-13 p 17).
5.T. Rüütmann vaidleb Versobank AS-i apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt: 1) on pank võtnud omaks, et ta esitas täiteasjas nr 171/2011/1243 kohtutäiturile vale täitedokumendi. Ebaõige on väide, et T. Rüütmann ei esitanud menetluses asjaolu, et täiteasjas nr 171/2011/1243 täitedokument puudub. T. Rüütmann on nimetatud asjaolule viidanud oma 03. jaanuari 2012 menetlusdokumendis ja 05. detsembril 2013 toimunud istungil; 2) on ebaõige panga väide, et maakohtu järeldus on üllatuslik. Maakohtu järeldust ei saa lugeda üllatuslikuks, kui vastaspool on samale väitele (mis kattub kohtu järeldusega) menetluses tuginenud (RKTKo 3-2-1-29-14 p 23, 3-2-1-144-13 p 11) ning samuti peab sissenõudja arvestama, et TMS § 23 lg 41 alusel peab sissenõudja esitama õige täitedokumendi. Samuti pidi pank T. Rüütmanni hagiväidet mõistma, kuivõrd 05. detsembri 2013 eelistungil pank teatas, et tema arvates toimub täitemenetlus õige lepingu alusel. Teiseks ei ole maakohtu otsus üllatuslik, kuna TMS § 23 lg-st 41 tulenevalt lasub sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel pangal koormis tõendada, et täitemenetlus viidi läbi õige täitedokumendi alusel; 3) on ebaõige väide, et maakohus oleks pidanud võtma arvesse, et kuigi pank oli esitanud täiteasjas nr 171/2011/1243 vale täitedokumendi, oli kohtutäiturile täiteasja nr 171/2011/1249 kaudu kättesaadav ka õige täitedokument. Kohtuotsust ei saa sel põhjusel tühistada. Kohtul oli võimalik asuda seisukohale, et täiteasjas nr 171/2011/1244 oli pank, lisades täiteavaldusele vale täitedokumendi koopia, teinud inimliku vea, kuna võlgnikule saadetud täiteteates oli siiski viidatud õigele täitedokumendile. Apellatsioonkaebuse aluseks olevas täiteasjas nr 171/2011/1243 puudus aga igasugune viide õigele täitedokumendile ja T. Rüütmannile edastati täitmisteade, milles oli tuginetud valele täitedokumendile. Seega oli täitemenetlus toimunud vale täitedokumendi alusel. Kuivõrd täiteasjadega nr 171/2011/1244 ja nr 171/2011/1243 seonduvad asjaolud on täiesti erinevad, ei saanud kohus jõuda nende osas samale järeldusele (et mõlemal juhul on tegemist inimliku veaga). Panga viide RKTKo otsusele kohtuasjas nr 3-2-1-138-13 p-le 17 ei ole asjakohane, sest erinevalt käesolevast vaidlusest ei olnud tegemist olukorraga, kus täitedokument oleks olnud vale ehk täielikult puudunud. Lisaks ei saanud maakohus järeldada, et täiteasjas nr 171/2011/1243 oli siiski õige täitedokument olemas ka seetõttu, et esimese astme kohtu menetluses pank sellekohast väidet ei esitanud.
6.T. Rüütmann esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab Tartu Maakohtu 21. märtsi 2014 otsust osas, milles kohus jättis hagi rahuldamata, ja palub teha uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:
1) ei ole maakohus võtnud seisukohta T. Rüütmanni väidete osas, et sundtäitmine on lubamatu, kuna tüüptingimusena sätestatud viivise määr on tühine, pangale ei ole viivise suuruses kahju tekkinud, viivis on sätestatud lisaks laenu põhiosa ja intressi maksmise kohustusele ning on arusaamatu, milles saaks kahju seisneda. Alternatiivselt palus T. Rüütmann vähendada viivise määra seadusjärgse viivise määrani. Maakohus ei ole põhjendanud, miks kohtu arvates ei kuulu panga poolt nõutud viivis alternatiivselt vähendamisele kuni seadusjärgse viivise määrani; 2) on maakohus tuginenud asjaoludele, mida pank ei ole menetluses esitanud. Esiteks on kohus otsuse p-s 3.10 märkinud, et viivis määras 22,99 % - 26,46 % ei ole ebatavaline, kuivõrd tihtipeale lepitakse kokku isegi kõrgemates määrades. Pank sellist argumentatsiooni ei toonud. Teiseks on kohus otsuse samas punktis märkinud, et praegusel juhul on viivisel ka sanktsioneeriv iseloom. Pank ei väitnud, et tema tahteks oleks olnud tüüptingimustes viivise määra sätestamisel T. Rüütmanni mõjutada laenulepingut mitte rikkuma; 3) jagas kohus ebaõigesti tõendamiskoormise. Tõendamiskoormise korrektse jagamise korral pole hagi rahuldamata jätmine võimalik. Tartu Maakohus leidis otsuse p-des 3.9 ja 3.10, et asjaolu, et tüüptingimusena kehtestatud viivise määr on ebaproportsionaalselt kõrge, peab tõendama T. Rüütmann. Lisaks pidi T. Rüütmann kohtu arvates tõendama, et pangale pole viivise ulatuses kahju tekkinud. Mõlemal juhul jagas esimese astme kohus tõendamiskoormise ebaõigesti. Esiteks jättis kohus arvestamata sellega, et viivise määr on reguleeritud tüüptingimusena, mille tõttu on tõendamiskoormis muutunud ja pank pidi esitama tõendid selle kohta, et viivise määr pole ebaproportsionaalselt kõrge ja kahjustav. Teiseks eksis kohus leides, et pangale kahju mitte tekkimist peab tõendama T. Rüütmann. Tegemist on negatiivse asjaoluga, mille tõendamiskoormis pöördub ja pank oleks pidanud tõendama, et talle on kahju tekkinud. Panga suutmatuse korral seda teha oleks kohus pidanud lugema T. Rüütmanni väite tõendatuks (RKTKo 3-2-1-64-12). Kui kohus oleks jaotanud tõendamiskoormise kirjeldatud viisil, oleks tulnud T. Rüütmanni argumendid lugeda tõendatuks ning hagi täies ulatuses rahuldada; 4) oleks kohus pidanud hindama täiteasjadega nr 171/2011/1244 ja 171/2011/1249 seotud asjaolusid ja tõendeid erinevalt. T. Rüütmann jääb kõigi oma varasemates menetlusdokumentides esitatud väidete juurde. Tüüptingimusena reguleeritud viivise määr on tühine, kuna see kahjustas T&T Õunaaiad OÜ-d ülemääraselt. Pangale ei tekkinud viivise suuruses kahju. Viimast eriti põhjusel, et pangale oli ette nähtud ka intressi maksmine. Alternatiivselt kuulub viivis vähendamisele seadusjärgse määrani. Viivise lepingujärgses määras välja mõistmine T. Rüütmannilt oleks ebaõiglane ning omaks laastavat mõju tema majanduslikult olukorrale. Tuleb arvestada, et T&T Õunaaiad OÜ on pankrotis. T. Rüütmann on füüsiline isik, kellele on tagajärjed võrreldes juriidiliste isikutega rängemad.
7.Versobank AS vaidles T. Rüütmanni apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Versobank AS põhjendas, et vaidlusalasest poolte vahel 04.10.2007 sõlmitud laenulepingust nr 3346/01/07 tulenev panga nõue on tunnustatud OÜ T&T Õunaaiad pankrotimenetluses. Nimetatud nõude tunnustamise osas on Tartu Maakohus teinud 10. märtsil 2014 kohtuotsuse tsiviilasjas nr 213-43130, mis on käesolevaks hetkeks jõustunud. Nimetatud kohtuvaidluses tuginesid kostjad OÜ Fruitexpert SP, OÜ Rõngu Aed ja OÜ Raadi Aed viivise määra puudutavas osas käesolevas vaidlusega kattuvatele asjaoludele, ja palusid alandada ka viivise määra, mis samuti tulenes ühtlasi käesoleva vaidluse aluseks olevast laenulepingust. Tsiviilasjas nr 2-13-43130 ei nõustunud Tartu Maakohus kostjate (OÜ Fruitexpert SP, OÜ Rõngu Aed ja OÜ Raadi Aed) seisukohaga, et laenulepingu p-s 17 sätestatud tingimus viivisemäära kohta on tühine ja kuna kostjad ei ole tõendanud, et viivis on ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata ja sama kohtuotsusega on tunnustatud panga nõuet OÜ T&T Õunaaiad pankrotimenetluses summas 769 668,59 eurot. Kuna T. Rüütmann ei esitanud teises kohtuvaidluses apellatsioonkaebust, siis saab lugeda, et ta on olnud nõus nimetatud viivisemääraga. Samuti ei esitanud T. Rüütmann panga nõudele vastuväiteid OÜ T& T Õunaaiad pankrotimenetluses. Seega on T. Rüütmann aktsepteerinud
panga nõuet viivise ja viivisemäära osas. Pangal on kõik TMS-s sätestatud alused täitemenetluse algatamiseks ja ühishüpoteegi realiseerimiseks ning apellandil puudub alus nõuda täitemenetluste nr 171/2011/1244 ja 171/2011/1249 lubamatuks tunnistamist. Samas juhib pank tähelepanu sellele, et Tartu Maakohtu otsuse p 1.2 kohaselt on vastustaja nõue vaidlusalustes täitemenetlustes piiratud ühishüpoteegi summaga 351 514 eurot.
8.Apellant T. Rüütmann esitas ringkonnakohtule 12.03.2015.a täiendavad seisukohad, mille kohaselt: 1) rikuks viivise vähendamata jätmine teiste OÜ T&T Õunaaiad võlausaldajate õigusi, kuivõrd Versobank AS-il ei ole nii suures summas kahju tekkinud. Viivise vähendamata jätmisel on üks võlausaldajatest põhjendamatult paremas seisus kui teised; 2) võib kahju puudumine olla aluseks viivise vähendamisele, kui selle väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega; 3) ei ole tõendatud, et võlgnik põhjustas oma maksejõuetuse tahtlikult või muutis end varatuks eesmärgiga pääseda viivise tasumisest. Võlgnik on püüdnud kohustust täita, käitudes heas usus; 4) püsiva maksejõuetuse tõttu on võlgniku maksevõime jäädavalt vähenenud ning põhjendatuks saab pidada äärmisel juhul seadusjärgset viivist, ehkki ka see on sätestatud silmas pidades tavapärast majanduskäivet ja mitte pankrotiolukorda; 5) võib vara müük tuua apellandi kui füüsilise isiku jaoks kaasa majanduslikult ränga tagajärje, kuna võõrandatakse olulisem osa tema varast.
9.Apellant AS Versobank esitas 5. märtsil 2015.a ringkonnakohtule täiendavad seisukohad, mille kohaselt ei anna OÜ T&T Õunaaiad pankrotiseisund käesolevas asjas alust viivise vähendamiseks järgmistel põhjustel: 1) kokkulepet viivise määra kohta ei ole alust pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel tühiseks; 2) viivise esialgne nõue summas 574 157,01 eurot ei ole kunagi ületanud põhivõla nõuet. Viivise nõue on kujunenud suureks põhivõlgniku poolt oma kohustuse pikaajalise (enam kui 2 aasta vältel) täitmata jätmise tõttu; 3) vastustaja on astunud omalt poolt samme vältimaks viivisenõude edasist suurenemist (pankrotiavalduse esitamine 17.06.2011.a; täitemenetluse algatamine). Põhivõlgnik ise seevastu sellel eesmärgil ei tegutsenud. T. Rüütmann oli ise OÜ T&T Õunaaiad (pankrotis) juhatuse liige ning seega täielikult teadlik põhivõlgniku majanduslikust olukorrast. Vastustaja leiab, et apellant on ise põhjustanud olukorra, kus ta on sunnitud tasuma viivist suures summas; 4) 4. märtsi 2015.a seisuga puudub vastustajal apellandi suhtes viivise nõue – viivise nõue ja osaliselt ka põhiosa nõue on täidetud kolmandatele isikutele kuulunud kinnisasjadele seatud hüpoteekide realiseerimise tulemusena. Vastustajal on põhinõue (tagastamata laenu põhiosa 548 292,17 eurot) ja kõrvalnõuded kantud kulutuste osas (3600 eurot). Vastustaja leiab, et viivise vähendamist ei saa nõuda pärast seda, kui viivise nõue on täidetud; 5) käesoleva vaidlusega samadel asjaoludel on tehtud lahendid tsiviilasjades nr 2-11-54246 ja 2-1151754, mis on jõustunud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 21. märtsi 2014. a otsus tuleb tühistada osas, milles kohus tunnistas lubamatuks sundtäitmise täiteasjas nr 171/2011/1243.
10.1.Ringkonnakohus rahuldab Versobank AS-i apellatsioonkaebuse ja jätab Toomas Rüütmanni apellatsioonkaebuse rahuldamata.
Kuna ringkonnakohtu otsuse kohaselt jääb Toomas Rüütmanni hagi Versobank AS-i (varasemad ärinimed ka AS SBM Pank, Marfin Pank Eesti AS) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 171/2011/1243, 171/2011/1244 ja 171/2011/1249 täies ulatuses rahuldamata, sõnastab ringkonnakohus kohtuotsuse resolutsiooni tervikuna järgmiselt: „1. Jätta rahuldamata Toomas Rüütmanni hagi Versobank AS vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 171/2011/1243, 171/2011/1244 ja 171/2011/1249.
2.Lugeda täiteasjades nr 171/2011/1243, 171/2011/1244 ja 171/2011/1249 sundtäitmine lubatavaks põhinõudes 677 115 (kuussada seitsekümmend seitse ükssada viistest) eurot ja 70 senti, intressis 17 497 (seitseteist tuhat nelisada üheksakümmend seitse) eurot ja 47 senti ning viivises 502 129 (viissada kaks tuhat ükssada kakskümmend üheksa) eurot ja 08 senti.
3.Tühistada kohtuotsuse jõustumisel Tartu Maakohtu 04. jaanuari 2012.a hagi tagamise määrus osas, millega peatati täitemenetlused täiteasjades nr 171/2011/1243, 171/2011/1244 ja 171/2011/1249.“ Ringkonnakohus muudab hagi rahuldamata jätmise tõttu ka menetluskulude jaotust ja jätab menetluskulud täies ulatuses hageja kanda.
10.2.TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Käesolevas asjas on apellatsioonimenetluses vaidluse all endiselt sundtäitmise lubatavus kõigis vaidlustatud täiteasjades, s.o nr 171/2011/1243, 171/2011/1244 ja 171/2011/1249. Versobank AS taotleb oma apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osalist tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi täielikult rahuldamata ja tunnustada sundtäitmise lubatavust ka täiteasjas nr 171/2011/1243. T. Rüütmann seevastu palub oma apellatsioonkaebuses rahuldada hagi täielikult ning tunnistada lisaks täiteasjale nr 171/2011/1243 sundtäitmine lubamatuks ka ülejäänud kahes täiteasjas, s.o nr 171/2011/1244 ja 171/2011/1249.
11.T. Rüütmanni apellatsioonkaebuse põhjendustest tuleneb, et ta peab sundtäitmist sisuliselt lubamatuks üksnes selles osas, mis puudutab tema poolt sissenõudjale (AS-ile Versobank) OÜ T&T Õunaaiad (pankrotis) võlgnevuse katteks tasumisele kuuluvate viiviste suurust. T. Rüütmann tugines viivise suuruse vaidlustamisel sellele, et tüüptingimusena sätestatud viivise määr on tühine, pangale ei ole viivise suuruses kahju tekkinud, viivis on sätestatud lisaks laenu põhiosa ja intressi maksmise kohustusele ning on arusaamatu, milles saaks kahju seisneda. Alternatiivselt palus T. Rüütmann vähendada viivise määra seadusjärgse viivise määrani. Käesolevas menetlusstaadiumis ei ole vaidluse all Versobank AS-i põhinõude ega intressinõude suurus ega arvestus. Asja materjalidest nähtuvalt on sissenõudja põhinõude suuruseks 677 115,70 eurot ja intressinõude suuruseks 17 497,47 eurot. Maakohus leidis, et põhjendatud viivisenõude suuruseks saab lugeda 502 129,08 eurot. Nimetatud ulatuses tunnustas maakohus sundtäitmise lubatavust täiteasjades nr 171/2011/1244 ja 171/2011/1249. Vaidlus puudub iseenesest ka selles, et sissenõudjal on kinnisasjadele seatud ühishüpoteegist tulenev õigus pöörata oma sissenõue T. Rüütmannile kuuluvatele kinnistutele XXX (registriosa nr XXX), XXX (registriosa nr XXX) ja XXX (registriosa nr XXX), mis on koormatud hüpoteekidega Versobank AS-i (endise ärinimega AS SBM Pank) kasuks. Vaidluse all ei ole asjaolu, et Versobank AS-i nõuded on muutunud sissenõutavaks.
12.Samas ei ole vaidlust ka selle üle, et hüpoteegisummana on kinnistusraamatusse kantud 351 514,07 eurot (5 500 000 krooni). AÕS § 346 lõikest 1 tulenevalt on hüpoteegisumma maksimaalne rahaline ulatus, milles on võimalik hüpoteegist tulenevalt kinnisasja arvel nõudeid (sh kõrvalnõudeid ja menetluskulude hüvitamise nõudeid) rahuldada (vt ka RKTKo 3-2-1-64-12 p 22). Ei täite- ega pankrotimenetluses ei saa kinnisasja arvel rahuldada hüpoteegiga tagatud nõudeid
hüpoteegisummast suuremas ulatuses. Kui hüpoteegisumma on tagatud nõuetest väiksem, jäävad nõuded tagamata osas (vähemalt hüpoteegist tulenevalt) rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et sundtäitmise lubatavuse hindamine hüpoteegi realiseerimisele suunatud täiteasjades ei tingi siiski seda, et kohtul tuleks asja lahendamisel tunnustada sundtäitmise lubatavust üksnes hüpoteegisumma piires, lugedes ülejäänud (s.o hüpoteegisummat ületavas) osas sundtäitmise lubamatuks. Sundtäitmise lubatavuse hagi iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet. Nõude suurus ei ole iseenesest sõltuvuses hüpoteegisummast. Põhjendatuks ei saaks pidada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagide esitamist ainuüksi sel alusel, et sissenõudja nõude arvestuslik suurus ületab hüpoteegisummat. Seega omandab hüpoteegisumma oma põhilise tähenduse täitemenetluse käigus kinnisasja müügist ja sundvalitsemisest saadud tulemi jaotamisel (TMS § 174 lg 3 p 2).
13.T. Rüütmanni apellatsioonkaebus
13.1.Viivisemäära tühisus viivisekokkuleppe kui tüüptingimuse ebamõistliku kahjustavuse tõttu Ringkonnakohus leiab, et maakohus on viiviste suuruse põhjendatuse hindamisel õigesti kohaldanud nii materiaal- kui menetlusõiguse norme ning apellatsioonkaebuses väidetu ei anna alust selles osas maakohtu otsuse muutmiseks. Viivisemäära suuruse põhjendatuse osas on käesolevas tsiviilasjas maakohtuga samadele järeldustele jõudnud maakohus ka 10. märtsi 2014 otsus tsiviilasjas nr 2-1343130. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsustes esitatud põhjendustega.
13.1.1.Riigikohus on asunud VÕS § 36 lg-le 3 tuginedes seisukohale, et võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsioon, sh VÕS § 42 lg 3, laieneb ka majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingutele (vt RKTKo nr 3-2-1-150-06, p 18 ja nr 3-2-1-139-14, p 10). Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste näidisloetelu tarbija jaoks kehtestab VÕS § 42 lg 3. Nimetatud lõikes ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine. Samas sätestab VÕS § 42 lg 3 p 5 mh, et ebamõistlikult kahjustav on tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist. Tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral on võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel. Riigikohus on ka üldiselt leidnud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt RKTKo nr 3-2-1-66-05, p 24). VÕS § 44 sätestab, et kui VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Seega tuleb VÕS § 44 kohaselt majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul samade tüüptingimuste korral vaid eeldada, et need on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad. Järelikult tuleb kohtumenetluses majandus- või kutsetegevuses kasutatud tüüptingimuse tühisuse üle tekkiva vaidluse korral tüüptingimuse kasutajal lükata ümber VÕS § 44 eeldus.
13.1.2.Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus jaotanud tõendamiskoormust valesti. Selleks, et tüüptingimuse kasutajal tekiks kohustus VÕS § 44 järgne eeldus ümber lükata, peaks tüüptingimuse tühisusele tugineja enne põhjendama, et konkreetse tüüptingimuse korral saaks üldse kõne alla tulla tingimuse ebamõistlikult kahjustav iseloom. Vaid sellisel juhul saaks tekkida eeldus, mille
tüüptingimuste kasutaja peaks ümber lükkama. Eeldust ei saa tekkida, kui tüüptingimus ei saa ilmselgelt olla ebamõistlikult kahjustav. Käesoleval juhul on asja materjalidest nähtuvalt viivisemäärana kokku lepitud 23,89 − 26,46 % aastas. Viivise päevamäär on seega 0,065−0,072 %. Riigikohus on majandustegevuses sõlmitud tehingu kohta leidnud, et kokkulepitud viivisemäär 0,2 % viivitatud summast päevas ei oleks seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist oleks tüüptingimusega (vt RKTKo nr 3-2-1-5-13, pd 48−49 ja nr 3-2-1-139-14, p 13). Praeguses asjas on viivisemäär oluliselt väiksem. Kokkuvõtlikult nõustub kolleegium maakohtuga, et kokkulepe viivise määra kohta ei vasta VÕS § 42 lg 3 p 5 tunnustele ega ole seega tühine.
13.2.Viivise vähendamise taotlemise õigus
13.2.1.Sarnaselt tsiviilasjaga nr 2-11-63312 (Royal Ace OÜ hagi Versobank AS-i vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 11/2011/1250, Riigikohtu menetluses nr 3-21-139-14) on käesoleval juhul viivise vähendamise taotluse esitanud isik, kelle kinnistu tagab sellekohase hüpoteegilepingu (tagatiskokkuleppe) alusel põhivõlgniku võlga. Ringkonnakohus märgib, et ehkki põhivõlgniku (T&T Õunaaiad OÜ) suhtes on 22. märtsil 2013.a välja kuulutatud pankrot ja PankrS § 35 lg 1 p 6 järgi lõpetatakse võlgniku vastu suunatud nõuetelt intressi ja viivise arvestamine pankroti väljakuulutamisega, siis ei peatu viivise arvestamine hüpoteegi realiseerimisnõude maksmapanekuks võlgnikuks mitteoleva kolmandast isikust kinnisasja omaniku suhtes, kes saab esitada nõudele vastuväiteid, nagu ta saaks esitada juhul, kui põhivõlgniku pankrotti ei oleks välja kuulutatud (RKTKo nr 3-2-1-81-12, p 13 ja nr 3-2-1-139-14, p 21). Hagejal kui hüpoteegiga koormatud kinnisasjade omanikul (pantijal) on iseenesest õigus esitada AÕS § 279 lg 7, VÕS § 149 lg 1 ja VÕS § 162 lg 1 või VÕS § 113 lg 8 alusel leppetrahvi või viivise vähendamise vastuväide (taotlus) ja seda ka juhul, kui võlgnik ei ole taotlust ise esitanud (RKTKo nr 3-2-1-139-14, p 17). Seejuures tuleb ka juhul, kui viivise vähendamise taotluse esitab pantija, arvestada põhivõlgniku majanduslikku seisundit ja tema poolt kohustuse täitmise ulatust, mitte aga pantija enda majanduslikku seisundit vm asjaolusid. Võlaõigusliku lepingu (laenulepingu) on sõlminud põhivõlgnik ja võlausaldaja, viimane on lepingu sõlmimisel arvestanud eelkõige just võlgniku majandusliku võimega lepingut täita. Seega tuleb kohtumenetluses viivise vähendamise taotluse esitamise korral tuvastada, kas ja millises ulatuses võinuks võlgnikul endal olla õigus taotleda viivise vähendamist. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi läbivaatamisel tuleb viivise vähendamise taotluse korral määrata otsuses viivise lõplik suurus. Kohus peab otsuse resolutsioonis võtma seisukoha, millest nähtuks, millises ulatuses on sissenõudjal õigus täitemenetluses saadud raha arvel viivist nõuda (vt RKTKo nr 3-2-1-162-12, p 19).
13.2.2.Viivise vähendamise taotlemise õigust ei välista iseenesest asjaolu, et sissenõudja AS Versobank selgituste kohaselt on tema viivisenõue käesolevaks ajaks täielikult rahuldatud teistes täiteasjades müüdud vara eest saadud raha arvel. Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-139-14 (p 22) märkinud, et ka sellises olukorras on vastavate eelduste esinemise korral siiski viivise vähendamine võimalik, mille tulemusena tuleks sissenõudjal teha ümberarvutused ja vähendada teistes täiteasjades sissenõutud ja käesolevas asjas kohtu poolt vähendatava viivise vahe ulatuses põhinõuet. Asjaolu, et ühishüpoteegi täitmiseks toimuvates paralleelsetes täitemenetlustes saavutab sissenõudja viivsenõude maksmapaneku nt mõne pantija viivise vähendamise taotluse esitamata või rahuldamata jätmise tõttu, ei võta teistelt tagatise andjatelt (pantijatelt) võimalust see taotlus ennast puudutavas täitemenetluses esitada. Kolleegium märgib, et ka Tartu Maakohtu 10. märtsi 2014 otsus tsiviilasjas nr 2-13-43130, millega rahuldati osaliselt Versobank AS-i hagi OÜ Fruitexpert SP ja OÜ Raadi Aed vastu nõude tunnustamiseks OÜ T&T Õunaaiad pankrotimenetluses, mh viiviste osas, ei välista käesolevas
tsiviilasjas T. Rüütmanni vastuväiteid viivise suurusele. VÕS § 149 lg 1 kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, ning seda ka juhul, kui põhivõlgnik loobus vastuväidetest.
13.3.Viivise vähendamise taotluse põhjendatus
13.3.1.Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitatud viivise vähendamise taotlus tuleb lahendada VÕS § 162 alusel. VÕS § 162 reguleerib leppetrahvi vähendamist, kuid VÕS § 113 lg 8 kohaselt tuleb VÕS § 162 järgi lahendada ka viivise vähendamise taotlus. Käesoleval juhul nähtub asja materjalidest, et Tartu Maakohtu 22. märtsi 2013.a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-13-6134 on välja kuulutatud põhivõlgniku, s.o T&T Õunaaiad OÜ, pankrot ning hageja on sellele asjaolule menetluses tuginenud (hageja 22. novembri 2013.a menetlusdokument, t I kd lk 165). Pankroti väljakuulutamine on toimunud käesoleva asja menetlemise kestel (hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks on maakohtule esitatud 21. detsembril 2011.a; vaidlusaluseid täitemenetlusi on alustatud 2011. aasta septembris). Ehkki põhivõlgniku pankrotiseisund ei kujuta endast automaatset viivise vähendamise alust, tuleb põhivõlgniku maksejõuetust VÕS § 162 lg 1 kohaselt viivise vähendamise üle otsustamisel siiski arvesse võtta (RKTKo 3-2-1-139-14, p 19). Ringkonnakohus märgib, et AÕS § 346 lg 1 võimaldab arvestada hüpoteegiga tagatud intresse ja viiviseid üksnes tagasiulatuvalt alates hetkest, kui kinnisasi on täitemenetluses juba müüdud. AÕS § 346 lg 1 sätestab, et kõrvalnõuded, mis on tekkinud kuni 3 aastat enne kinnisasja müüki täitemenetluses aeguvad ja niisuguseid intressi- ja viivisenõudeid ei ole lubatav kinnisasja arvel rahuldada. Kuna enne kinnisasja müüki täitemenetluses ei ole teada viiviste arvestamise täpne ajavahemik, siis ei saa ette kindlaks teha ka viiviste täpset suurust. Arvestades aga sissenõudja nõuete suurust ja koosseisu (põhinõue 2015.a märtsi seisuga 548 292,17 eurot) võrrelduna ühishüpoteegisummaga 351 514 eurot, ei mõjuta AÕS § 346 lg-s 1 sätestatu sisuliselt asja lahendamise lõpptulemust.
13.3.2.Sõltumata AÕS § 346 lõikes 1 sätestatud piirangust tuleb kohtul analüüsida, kas põhivõlgnikul endal oleks olnud õigus taotleda oma majandusliku seisundi tõttu viivise vähendamist. Riigikohus on leidnud, et AÕS § 346 lg 1 kohaselt ei taga hüpoteek ebamõistlikult suurt viivist (RKTKo 3-2-1-162-12, p 17). VÕS § 162 lg 1 kohaselt tuleb põhivõlgniku pankrotiseisundit viivise vähendamise otsustamise alusena arvesse võtta. Samas ei tähenda põhivõlgniku pankrotiseisund automaatselt viivise vähendamise alust (RKTKo 3-2-1-138-14, p 19). VÕS § 162 lg 1 kohaselt tuleb viivise vähendamisel arvestada kohustuse täitmise ulatust võlgniku poolt, teise lepingupoole (s.o võlausaldaja) õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-139-14 (p 17) märkinud, et ka juhul, kui viivise vähendamise taotluse esitab pantija, tuleb viivise vähendamisel arvestada põhivõlgniku majanduslikku seisundit ja tema poolt kohustuse täitmise ulatust, mitte aga pantija majanduslikku seisundit vm temaga seotud asjaolusid. Nõude aluseks oleva laenulepingu on sõlminud põhivõlgnik ja võlausaldaja ning viimane on lepingu sõlmimisel arvestanud eeskätt just võlgnik majandusliku võimekusega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul viivise vähendamise võimaliku alusena toodud esile muid asjakohaseid põhjuseid peale põhivõlgniku (T&T Õunaaiad OÜ) 22. märtsil 2013.a tuvastatud pankrotiseisundi. Hageja (T. Rüütmann) ei ole viivise vähendamise taotlemisel varasemas menetluses ka seostanud vähendamise ulatust põhivõlgniku maksejõuetusest tulenevate asjaoludega, vaid on üksnes taotlenud vähendada viivist seadusjärgse määrani või allapoole seda.
13.3.3.Kostja AS Versobank (varasema ärinimega Marfin Bank) on oma vastuses hagile (t I kd lk 93-94) selgitanud laenulepinguga seotud asjaolusid ja võlgnevuse kujunemist. Laen anti 2007.
aastal, kusjuures tagasimaksed tuli teha novembrist 2008 kuni aprillini 2009. Laenajal (võlgnikul) tekkisid makseviivitused ja võlgnevused koheselt tagasimaksekohustuse tekkimisel (alates 2008.a novembrist). Laenuandja nõustus tagasiulatuvalt pikendama laenu tagastamise tähtaega kuni augustini 2009, kuid ka selleks ajaks ei asunud põhivõlgnik kohustust täitma. Laenuandja ütles laenulepingu erakorraliselt üles alates 2. oktoobrist 2009. Sellele järgnevalt anti võlgnikule korduvalt tähtaegu kogu laenulepingust tuleneva võlgnevuse kustutamiseks, mille tulemusena kolmandad isikud (AS Rõngu Aed ja EN Valduse OÜ) kustutasid osaliselt laenaja võlgnevust panga ees. Põhivõlgniku majandusliku võimekuse kohta on asjas esitatud juhatuse liikme T. Rüütmanni 26.08.2010.a teatis võlausaldajale (t I kd lk 113), kus juhatuse liige kinnitab, et T&T Õunaaiad OÜ on jätkuvalt tegutsev äriühing ega ole maksejõuetu. Siiski möönab juhatuse liige ajutiste makseraskuste olemasolu, mis on mõjutanud laenuandja ees võetud kohustuste täitmist. Viidatakse ajutistele ja hooajalise iseloomuga makseraskustele ning kinnitatakse, et T&T Õunaaiad OÜ on suuteline oma lepingulisi kohustusi täitma. Lisaks on esitatud T&T Õunaaiad OÜ bilanss 31.07.2010.a seisuga (t I kd lk 114-115) ning ülevaade investeeringutest 31.12.2009.a seisuga (I kd lk 116) milles märgitakse, et alates 2009. aastast on õunahoidla ehitus peatatud ja laenukasutuskulude kapitaliseerimine lõpetatud. Arvestades eeltoodut nõustub ringkonnakohus kostja (AS Versobank) seisukohaga, et võlgnik T&T Õunaaiad OÜ (pankrotis) ei ole käitunud panga ees laenukohustuse võtmisel ja selle hilisemal täitmisel sellisel viisil, mis õigustaks viivise vähendamist. Asja materjalidest ei nähtu, et võlgnik oleks ise üldse olulises ulatuses laenukohustust täitnud ja selleks vajalikke pingutusi teinud. Nii lepingu kehtivuse ajal kui ka pärast lepingu ülesütlemist täitsid võlgniku kohustusi osaliselt hoopis kolmandad isikud. Pärast täitemenetluste alustamist on kohustust samuti täidetud kolmandate isikute vara arvel. Seega saab nõustuda ka sissenõudja seisukohaga, et võlgnik on ise oma tegevusega (tegevusetusega) põhjustanud viivisesumma suurenemise.
13.3.4.Ringkonnakohus leiab, nõustudes ka maakohtu sellekohaste põhjendustega, et võlausaldajal on õigustatud huvi saada viiviseid lepingus ettenähtud määras. Põhjendatud ei ole hageja seisukohad, mille kohaselt ei ole sissenõudja tõendanud endal kahju tekkimist sellises ulatuses, mis vastaks tema poolt arvestatud viivisesumma suurusele. Vastavalt Riigikohtu praktikale peab võlausaldaja hakkama üldjuhul viivisenõuet põhjendama alles siis, kui viivisenõue ületab põhinõuet (RKTKo 3-2-1-162-12, p 20). Käesoleval juhul puudub alus asuda seisukohale, nagu oleks viivisemäär olnud lepingu järgi äärmiselt suur ning see oleks toonud kaasa ebamõistlikult suure viivisesumma kujunemise isegi juhul, kui see ei ületanud põhinõuet. Asjakohased ei ole ka väited, mille kohaselt rikuks viivise vähendamata jätmine teiste OÜ T&T Õunaaiad võlausaldajate õigusi. Viivise väljanõudmine sissenõudja poolt arvestatud suuruses ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Esiletoodud asjaoludest järelduvalt ei saanud võlgnikul tekkida ettekujutust, et võlausaldaja ei kavatse temalt kohustuse rikkumise tõttu viivist nõuda. Hageja ei ole viidanud ka muudele mõjuvatele asjaoludele, mis võimaldaksid pidada viivise nõuet hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Ringkonnakohus nõustub ka sissenõudja seisukohaga, mille kohaselt hageja Toomas Rüütmann oli võlgniku OÜ T&T Õunaaiad juhatuse liige (t I kd lk 113, lk 122) ning seega laenulepingu tagatiseks hüpoteekide seadmisel teadlik laenusaaja majanduslikust võimekusest. Seega on hageja endale teadlikult võtnud kohustuse vastutada oma kinnisvaraga OÜ T&T Õunaaiad kohustuste täitmise eest.
13.3.5.Seega tuleb viivise vähendamise võimaliku alusena kõne alla põhivõlgniku majanduslik seisund. T&T Õunaaiad OÜ pankroti väljakuulutamise eeldusena tuli kohtul tuvastada võlgniku maksejõuetus. PankrS § 1 lg-te 2 ja 3 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada
võlausaldaja nõudeid või tema vara ei kata tema kohustusi ning selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Võlausaldajate 22.08.2013.a nõuete kaitsmise koosoleku protokollist (I kd lk 168-171) nähtuvalt esitati kaitsmisele kokku nõudeid summas 5 725 411,74 eurot, millest koosolek tunnustas nõudeid kokku summas 1 357 209,03 eurot ning ülejäänud nõuetega seoses on osaliselt veel pooleli kohtumenetlused. VÕS § 173 lg 3 p 1 kohaselt läheb juhul, kui hageja vara arvel täidetakse sissenõudja nõue põhivõlgniku vastu, põhivõlgniku vastu suunatud nõue vastavas ulatuses hagejale üle. See võimaldaks hagejal esitada põhivõlgniku vastu tagasinõude. Olukorras, kus põhivõlgnik on muutunud maksejõuetuks ja välja on kuulutatud tema pankrot, on pantija väljavaade tagasinõude edukaks realiseerimiseks piiratud. Ringkonnakohus märgib, et võlausaldajate 22.08.2013.a nõuete kaitsmise koosoleku protokolli kohaselt on Toomas Rüütmann esitanud T&T Õunaaiad OÜ pankrotimenetluses nõudeavalduse summas 1 174 293,59 eurot seoses sellega, et Versobank AS poolt T&T Õunaaiad OÜ-le antud laenu tagatisena on seatud hüpoteegid T. Rüütmannile kuuluvatele kinnistutele ning hüpoteekide realiseerimiseks oli alustatud täitemenetlusi. Tingimuslikule nõudeavaldusele esitas vastuväite võlausaldaja AS Versobank leides, et poolelioleva kohtuvaidluse (tsiviilasi nr 2-11-63073) tõttu ei ole võimalik tingimuslikku nõuet pankrotimenetluses arvestada. Pankrotihaldur leidis, et tingimusliku nõude osas häälte andmine on võimalik edasise pankrotimenetluse käigus sõltuvalt tsiviilasja lahendamise tulemustest, kuid seejuures ei saa tingimuslik nõue olla suurem hüpoteegi summast. Tartu Maakohtu 22. märtsi 2013.a määruse kohaselt, millega tsiviilasjas nr 2-13-6134 kuulutati välja T&T Õunaaiad OÜ pankrot, märgitakse maksejõuetuse põhjustena ajutise pankrotihalduri aruandele tuginedes, et võlgniku majandustegevus oli seiskunud juba pikemat aega. Juhatuse selgituse kohaselt on äriühingu kahjumliku tegevuse põhjusteks 2008. aastal alanud majanduskriis ning sellest tulenevalt nõudluse vähenemine, samuti 2009.a. – 2010.a. kehv saagikus ning toodangu (puuvilja) hinna järsk langus ligi 30 % võrra. Ajutine pankrotihaldur leidis, et ettevõttel puudub võimalus oma kunagi toimunud majandustegevust endisel kujul jätkata, kuna ettevõttel on suhteliselt suures ulatuses kohustused ja äriühingu tegevus on faktiliselt seiskunud. Majandustegevuse jätkamine või tervendamine võinuks olla võimalik üksnes juhul, kui selleks leitakse ja kaasatakse täiendavaid rahalisi vahendeid. Ajutise pankrotihalduri käsutuses ei olnud aga 2010. ja 2011. aastate bilansse ja kasumiaruandeid, mistõttu ei olnud võimalik kindlaks teha T&T Õunaaiad OÜ majandusraskustesse sattumise tegelikku aega ja põhjusi. Ajutine pankrotihaldur pidas tõenäoliseks, et äriühingu juhatus ei täitnud ÄS § 306 lg-s 31 sätestatud kohustust esitada kohtule pankrotiavaldus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva jooksul maksejõuetuse ilmnemisest. Asja materjalidest ei nähtu, et võlgniku maksejõuetuse oleks kasvõi osaliselt põhjustanud sissenõudja poolt ebasoodsatel tingimustel (sh ülemäära kõrge intressi- või viivisemääraga) laenu andmine.
13.3.6.Ringkonnakohus on seisukohal, et ainuüksi T&T Õunaaiad OÜ pankrotiseisund ehk maksejõuetus ei anna käesoleval juhul alust viivise vähendamiseks. Tsiviilõiguse ega ka pankrotiõiguse üldiste põhimõtetega ei oleks kooskõlas vähendada võlausaldaja seaduslikul alusel tekkinud nõudeid üksnes sel alusel, et võlgnik on muutunud maksejõuetuks. Seejuures omab kolleegiumi hinnangul tähtsust asjaolu, et võlgniku juhatuse liikmeks oli hageja T. Rüütmann, kes seega pidi hüpoteekide seadmisel olema teadlik võlgniku majanduslikust olukorrast ning võimalikest ärialastest riskidest. Viivise vähendamine ei mõjutaks põhivõlgniku enda õiguslikku ega majanduslikku seisundit, kuna pankrotimenetluse tulemusena kuulub äriühing üldjuhul lõpetamisele ja äriregistrist kustutamisele. Tartu Maakohus on oma 20. mai 2013.a määrusega tsiviilasjas nr 2-13-6134 pankrotihalduri taotlusel kinnitanud võlausaldajate 23. aprill 2013.a üldkoosoleku otsuse OÜ T&T Õunaaiad (pankrotis), kui juriidilise isiku lõpetamise kohta. Seega ei kanna viivise vähendamine käesoleval
juhul eesmärki, et kohustuste suuruse vähendamise korral võiks võimalikuks osutuda ettevõtte tervendamine ja tegevuse jätkamine. Viivise vähendamine saaks mõjutada üksnes seda, kui suures ulatuses osutub võimalikuks erinevate võlausaldajate nõuete rahuldamine pankrotimenetluse käigus. VÕS § 162 lõikest 1 aga ei tulene ringkonnakohtu arvates, et viivise vähendamise aluseks võiksid olla ka kolmandatest isikutest võlausaldajate huvid. Eeltoodust lähtudes nõustub ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et Toomas Rüütmanni taotlus viivise vähendamiseks ei ole põhjendatud ja see tuleb jätta rahuldamata. Sellega seoses ei kuulu rahuldamisele ka T. Rüütmanni esitatud apellatsioonkaebus.
14.AS-i Versobank apellatsioonkaebus
14.1.Ringkonnakohus leiab, et AS-i Versobank apellatsioonkaebus on põhjendatud osas, milles vaidlustatakse maakohtu poolt täiteasjas nr 171/2011/1243 sundtäitmise lubamatuks tunnistamine. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse, tühistades vastavas osas maakohtu otsuse ja tehes uue otsuse, millega jätta T. Rüütmanni hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ka nimetatud täiteasja puudutavas osas rahuldamata. Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et lisaks TMS § 221 lg-s 1 sisalduvale loetelule sundtäitmise lubamatuks tunnistamise alustest on võimalik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagimenetluses lahendada ka väide, et dokument ei vasta täitedokumendi nõuetele ja seda ei oleks tohtinud täitmisele võtta (RKTKo 3-2-1-42-08 p 16). Siiski ei anna eeltoodu alust käesoleval juhul sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 171/2011/1243. Ringkonnakohus selgitab, et hüpoteegi realiseerimiseks toimuvas täitemenetluses ei ole täitedokumendiks üksnes notariaalselt tõestatud hüpoteegi seadmise leping ja kokkulepe kohustuse kohta alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. AÕS § 352 lg 1 järgi on sundtäitmise läbiviimiseks vajalik lisaks ka hüpoteek ning tagatud nõue, seega ka kehtiv tagatiskokkulepe (vt ka RKTKo 3-2-1-8-10 p 10; 3-2-1-153-10 p 13; 3-2-1-175-13 p 11). Sisuliselt moodustub täitedokument kehtiva hüpoteegi, kohese sundtäitmise kokkuleppe, tagatud sissenõutava nõude ja tagatiskokkuleppe koostoimes.
14.2.Kohtutäituril on kohustus, järgides formaliseerituse põhimõtet, kontrollida täitemenetluse alustamise eeldusi ning selleks ei piisa üksnes eelnimetatud notariaalselt tõestatud dokumendist (RKTKo 3-2-1-138-13 p 14). Seega ei ole algselt ebaõige notariaalselt tõestatud dokumendi alusel algatatud täitemenetlus iseenesest lubamatu (RKTKo 3-2-1-138-13 p 17). Lisaks on Versobank AS oma eksimuse parandanud, esitades kohtutäiturile õiged täitemenetluse aluseks olevad dokumendid. Maakohtu otsuse p-s 3.2 esitatud põhjendused sundtäitmise lubamatuse kohta täiteasjas nr 171/2011/1243 ei ole veenvad. Kolleegiumi hinnangul on täiteasjades nr 171/2011/1243, 171/2011/1244 ja 171/2011/1249 võimalik täitedokumendina käsitleda nii 08.06.2006 kui ka 04.10.2007 notariaalseid lepinguid, mis puudutavad ühishüpoteegiga koormatud kinnistuid. 2007. aasta lepinguga jagati 2006. aasta lepingu esemeks olev kinnisasi ja lepiti kokku, et hüpoteek ei laiene kinnistu eraldatud osadele. Seega muudeti 2007. aasta lepinguga 2006. aasta lepingus nimetatud kinnistu koosseisu ja osaliselt muudeti hüpoteegi seadmise kokkulepet. Seega tuleks ringkonnakohtu arvates käsitleda 2007. aasta lepingut 2006. aasta lepinguga seotuna. Eeltoodu tähendab sisuliselt seda, et tegelikult on kõikides täiteasjades täitemenetluse aluseks nii 2006. aasta kui ka 2007. aasta leping.
14.3.Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse p-s 3.8 esitatud põhjendusega sama võlgnevuse kohta mitme täiteasja algatamise põhjendatuse kohta. Täiteasjades märgitud nõude suurus on formaalne. Ehkki kõikides täiteasjades täidetakse sama nõuet (s.o Versobank AS-i ja T&T Õunaaiad OÜ vahel sõlmitud laenulepingust nr 3346/01/07), on nõude rahuldamine T. Rüütmanni vastu võimalik üksnes ühishüpoteegi piires, mida maakohus on ka otsuse resolutsioonis märkinud.
Järelikult ei teki sissenõudja nõude ületagamise olukorda ega koormata liigselt võlgniku huve. Seega on täitemenetlus täiteasjades nr 171/2011/1243, 171/2011/1244 ja 171/2011/1249 lubatav.
15.Kuna ringkonnakohus jätab T. Rüütmanni apellatsioonkaebuse rahuldamata, rahuldab Versobank AS-i apellatsioonkaebuse ning tühistab osaliselt maakohtu otsuse, tuleb muuta ka menetluskulude jaotust (TsMS § 173 lg 3). Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb nii maa- kui ringkonnakohtus kantud poolte menetluskulud jätta T. Rüütmanni kanda (TsMS § 171 lg 1). Alates 01.01.2015 on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab kohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). Seega tuleb menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel lähtuda Riigikohtu eelmärgitud lahendis antud juhistest.
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.