Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.
Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Indrek Klampe (hageja) esitas 03. juunil 2011 hagi AS-i Võru Teataja (kostja) vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hagiavalduse kohaselt ajavahemikul 24. märtsist 2011 kuni
21.maini 2011 avaldas kostja poolt väljaantav ajaleht “Võrumaa Teataja” rea artikleid (I kd tl 12–29, tl 111–118), milles sisaldusid hagejat halvustavad valeväited ja ebaõiged andmed. Artiklid ja juhtkirjad kajastavad moonutatult hageja ja OÜ Selista Ehitus tegevust ning kahjustavad lugejate silmis nende mainet. Avaldatud artiklites kujutatakse hagejat kui maksuvõlglast. Hageja on seisukohal, et erinevalt artiklites väljendatust ei ole tema juhitavale ettevõttele hankelepingut seadusevastaselt sokutatud, hageja ei ole toime pannud vargust või omastamist, samuti pole jätnud riigile makse tasumata. Hageja ei ole teinud ebaseaduslikke soodustusi politseiametnikele. Ülo Tulik ei ole loonud hagejale ja tema poolt juhitavale äriühingule ebaseaduslikke ja/või põhjendamatuid soodustusi. Hageja ei ole füüsilise isikuna osalenud maa erastamisel Võrukivi piirkonnas, samuti ei ole tema juhitud äriühingule tehtud mingeid ebaseaduslikke soodustusi. Hageja au teotav on hageja artiklites korruptandiks nimetamine. Hageja leidis, et tema seostamine korruptsiooni ja erinevate kuriteo tunnustega tegudega (riigihangete seaduse rikkumine, omastamine, ebaseaduslik läbiotsimine jms) kahjustavad hageja mainet ja teotavad tema au. Hageja ei ole olnud maksuvõlglane, ta ei ole saanud üheltki ametiisikult ebaseaduslikke soodustusi ega teinud tegusid, mida võiks käsitleda korruptiivsetena. Korruptsioon ja kuritegude toimepanek on ühiskonna poolt hukkamõistetavad ning isiku seostamine sellise tegevusega kahjustab tavapärase arusaama järgi tema mainet ning teotab au. Süstemaatiline valeväidete esitamine ning hageja seostamine ebaseaduslike tehingutega põhjustas hagejale hingelisi kannatusi ja üleelamisi. Kuna hageja kohta avaldatud artiklites rõhutati korduvalt tema perekondlikke sidemeid, siis põhjustas avaldatu üleelamisi ka tema perekonnaliikmetele ning häiris hageja normaalset elu. Kõik ebaõiged andmed ja väited on esitatud Irja Tähismaa nime all avaldatud artiklites või ajalehe juhtkirjades. Hagejale teadaolevalt oli I. Tähismaa artiklite avaldamise ajal Võrumaa Teataja koosseisuline reporter ning seega isik, kelle tegevuse eest kostja vastutab. Hageja kohta ebaõigete andmete ning halvustavate hinnangute süstemaatilise avaldamisega on kostja kahjustanud hageja mainet ja teotanud au tahtlikult. Hagejale tekitatud mittevaraline kahju seisneb au teotamise ja maine kahjustamisega seotud hingelistes kannatustes. Hageja palus välja mõista kostjalt hageja kasuks valeandmete ja ebakohaste väärtushinnangute esitamisega tekitatud mittevaralise kahju katteks õiglane hüvitis.
2.Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata. Kostja asus seisukohale, et hageja näeb au teotavana hinnanguid, mis puudutavad OÜ-t Selista Ehitus ja Ülo Tulikut või käivad Merlika Niidumaa kohta. Kostja leidis, et ta ei seostanud hagejat kuritegude toimepanemisega või valetamise ja korruptsiooniga. Hageja esitatud etteheited ei saa hageja poolt kasutatavat nõudealust silmas pidades olla hagi aluseks. Kuna kostja ei ole hageja kohta ebaõigeid andmeid esitanud, ei saa rääkida ka mittevaralise kahju hüvitamiskohustuse tekkimisest. Kuigi kostja on seostanud mõningates lausetes hageja osalusega ettevõtte ja hageja, on selge, et maksuvõlga puudutav jutt käib OÜ Selista Ehitus kohta. Seega ei ole kostja väitnud, nagu oleks kostja olnud pankrotiohus, küll aga seda, et OÜ Selista Ehitus jätkusuutlikkus oli kahtluse all. Viidatud hinnangut ei saa pidada hageja au teotavaks. Kostja ei ole hageja kohta kordagi väitnud, nagu oleks viimane olnud korruptant ega omistanud hagejale ühtegi tegu, mida võiks käsitleda hagejapoolse aktiivse tegevusena, saavutamaks OÜ Selista Ehitus hanke võitjaks kuulutamist või Võrukivi piirkonnas maade erastamist. Seega ei saa ka see lause olla hagi aluseks. Kostja ei ole väitnud, et hageja oli toime pannud omastamise või varguse. Selline artiklile antav tõlgendus on meelevaldne, artiklitest nähtub vaid kostja hinnang talle teadaolevatele asjaoludele (väärtushinnang). Kostja hinnangut, et Võrukivi arendusega tegelemine on hinnatav linna ja riigi rahakotti käe sirutamisena, loeb kostja kohaseks VÕS § 1046 mõttes ja see ei saa olla hageja au teotav. Põhjendamatu projekti eelistamisel ja sellest kaudselt läbi oma ettevõtte kasu saamisel on tegu kõigi linnakodanike ühiseid huvisid puudutava asjaga, mis välistas muude alade Võru linnas arendamise. Seetõttu võib Võrukivi projektiga tegelemist näha ühiste ressursside arvelt põhjendamatu eelise saamisena. Kostja ei ole kujutanud hagejat vargana või seostanud vargusega, vaid avaldanud oma arvamust linnarahva ühiste vahendite kasutamise kohta. Kostja hinnang, et Võrukivi tellisetehase territooriumi maa erastamise OÜ Selista Ehitus võimalus on käsitletav maa endale krahmamisena, tuleneb võrdlusest suvilarajooni elanikega samas piirkonnas, kellel erastamise võimalus puudus. Seega ei ole kostja hinnangud maa krahmamise ja käe võõrasse rahakotti sirutamise kohta õigusvastased, mistõttu ei saa rääkida mittevaralise kahju hüvitamiskohustuse tekkest. Kostja ei ole väitnud, nagu oleks hageja teinud ebaseaduslikke soodustusi politseiametnikele. Lause, et hageja sõber Meelis Saarepuu sai hageja abiga odava hinnaga ridaelamuboksi, ei oma au teotavat iseloomu hageja kohta. Kostja ei ole väitnud, nagu oleks Võrukivi erastamises olnud tingimata midagi seadusevastast. Asjaolu, et hageja elukaaslase isa otsustas erastamise, võis luua eelise teiste samas piirkonnas maa erastamisest huvitatute ees. Kostja märgib, et tema hinnangul oli tegu huvide konfliktiga otsuse tegemise hetkel kehtinud korruptsioonivastase seaduse § 25 lg 1 p 3 mõttes. Kostja peab artiklis märgitud hinnangut õiguspäraseks, mistõttu ei saa see olla kahju hüvitamise aluseks.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 31. märtsi 2014 otsusega I. Klampe hagi AS Võru Teataja vastu ning mõistis VÕS § 1043, § 1046 ja § 1047 alusel AS-ilt Võru Teataja välja mittevaralise kahju hüvitisena I. Klampe kasuks 500 (viissada) eurot. Menetluskulud jäid AS Võru Teataja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust, et kostja on ajalehes Võrumaa Teataja avaldanud järgmised artiklid: 24. märtsil 2011 „Mõniste vallavanem tegi vallale poole miljoniga külma“, 24. märtsil 2011 „Korruptsioon Mõniste vallavalitsuses“, 29. märtsil 2011 „Mõniste korruptsioonile aitas kaasa maksuamet“, 05. aprillil 2011 „Maksuamet: väljastasime tõendi Selista maksuvõla kohta“, 21. aprillil 2011 „Umbusaldajad heidavad Võrnole ette eraettevõtja huvides tegutsemist“, 30. aprillil 2011 „Üks võtab raha, teine annab naha“, 30. aprillil 2011 „Selista afäär jättis Võrukivi suvilaomanikud pika ninaga“, 03. mail 2011 „Kes uurib Tuliku
afääre“, 07. mail 2011 „Artiklitele Tulikust järgnes toimetuse läbiotsimine“, 14. mail 2011 „Korruptantide saatus“ ja 21. mail 2011 „Korruptsioon haiglas“. Maakohus leidis, et avaldamine VÕS § 1047 tähenduses on andmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemine ning avaldajaks on isik, kes teeb kolmandatele isikutele andmed teatavaks. Meedias (ajakirjanduses) andmete avaldamise korral saab avaldajaks olla meediaettevõte ning meediaväljaandele andmeid edastanud isik. Seega on kostja, tehes kolmandatele isikutele ajalehe Võrumaa Teataja kaudu teatavaks andmeid, avaldaja VÕS § 1047 mõttes. Vaidlus seisneb asjaolus, kas kostja on teotanud hageja au ja head nime ning kas hagejal on tekkinud mittevaraline kahju. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 17 kohaselt ei tohi kellegi au ega head nime teotada. VÕS § 1045 lg 1 p 4 kohaselt on kannatanu isikliku õiguse rikkumisega kahju tekitamine õigusvastane. VÕS § 1046 lg 1 sätestab, et isiku au teotamine, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamine, eraelu puutumatuse või muu isikliku õiguse rikkumine on õigusvastane kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Isiku au teotamine on võimalik nii ebakohase väärtushinnangu (VÕS § 1046 lg 1) kui ka tegelikkusele mittevastava asjaolu õigusvastase avaldamisega (VÕS § 1047 lg 2). Termin „asjaolu avaldamine" on samatähenduslik senises kohtupraktikas kasutatud mõistega "faktiväite avaldamine“. Faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav. Väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus, mis on oma sisu või vormi tõttu konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega. Väärtushinnangut on võimalik põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärust. Ebakohased on väärtushinnangud, mille vulgaarne, inimväärikust alandav ja inimest mõnitav tähendus on mõistlikule lugejale ilmne. Väärtushinnangud, mida võimaldavad tegelikkusele vastavad andmed, võivad põhimõtteliselt kahjustada isiku au ja head nime, kuid selline kahjustamine ei ole VÕS § 1046 lg 1 mõtte kohaselt üldjuhul õigusvastane. Avaldatud faktiväiteid tuleb võtta sellistena, nagu need on, s.t kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida kostja mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas. See, mida avaldaja ise silmas pidas, ei ole asjakohane.
4.Maakohus tegi kindlaks, et kostja on avaldanud hageja kohta nii ebakohaseid väärtushinnanguid kui ka ebaõigeid faktiväiteid. Kostja ei ole tõendanud, et ta kontrollis andmeid põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele ning selliste ebaõigete andmete avaldamine oli õigusvastane.
4.1.Maakohus leidis, et 24. märtsi 2011 artiklis „Mõniste vallavanem tegi vallale poole miljoniga külma“ (I kd tl 12) esitatu ei käi hageja kohta, vaid puudutab kolmanda isiku tegevust ning Selista Ehitus OÜ maksuvõlga. Äriregistri kandest nähtuvalt oli hageja üks OÜ Selista Ehitus kolmest juhatuse liikmest ja kahest osanikust (II kd tl 189), mistõttu ei saa ebaõigeks faktiväiteks lugeda seda, et tegemist on hageja firmaga. Maakohus leidis, et artiklis esitatud faktiväite (Krediidiinfo andmete kohaselt oli Klampel juba 2009 veebruaris üleval 45 000 kroonine maksuvõlg) ei ole mõistliku inimese arusaama järgi võimalik teisiti mõista kui hageja maksuvõlga. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid hageja maksuvõla kohta. Kostja väited, et juba mõnes varasemas kostja poolt avaldatud artiklis on käsitletud Selista Ehitus OÜ maksuvõla suurust, ei ole käesolevas asjas asjakohased. Äriühingu varalist seisundit ja tegevust ei saa omistada selle äriühingu juhatuse liikmele, sest see loob üldsusele ebaõige mulje. Seega on kostja avaldanud 24. märtsi 2011 artiklis ebaõiged andmed hageja maksuvõla kohta, luues temast üldsusele negatiivse kujundi kui maksuvõlglasest. Maakohus leidis, et kohtul on võimalik anda hinnang väidetavale kostjapoolsele rikkumisele ainult hageja poolt hagis esitatud konkreetse artikli pealkirja, lause või lõigu täpsuses. Hageja on artiklitest „Korruptsioon Mõniste vallavalitsuses“ ja „Mõniste korruptsioonile aitas kaasa maksuamet“ otseselt viidanud vaid artikli „Korruptsioon Mõniste Vallavalitsuses“ lõpulausele „Kuigi Niidumaa soovis, et infot tema tegevuse kohta ei avaldataks, on tegemist sulaselge
korruptsiooniga, mida ajakirjandusel pole võimalik maha salata“, mis käib kolmandate isikute, mitte hageja kohta.
4.2.Artiklis „Maksuamet: väljastasime tõendi Selista maksuvõla kohta“ (I kd tl 16) avaldatu, et „Võru linnapea Ü. Tuliku väimehel I. Klampel oli niisiis, tänu Mõniste vallavanema soovile tema maksuvõlgade koha pealt silm kinni pigistada, võimalus maksuametis oma võlad ära ajatada ning seejärel juba justkui õige mehena hankekonkurss ära võita“ sisaldab faktiväiteid, millest nähtuvalt oli hagejal võimalus maksuametis oma võlad ära ajatada ja seejärel hankekonkurss võita, ja väärtushinnangut tänu Mõniste vallavanema soovile tema maksuvõlgade koha pealt silm kinni pigistada. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et hagejal olid maksuvõlad või et ta neid maksuametis ajatas või hankekonkursi võitis. Asja materjalidest nähtuvalt osales hankekonkursil OÜ Selista Ehitus. Seega on kostja esitanud taas ebaõiged faktiväited, mis kordavad hagejal maksuvõla olemasolu ja selle võimalikku ajatamist maksuametis, tema au teotades, luues kuvandi hagejast kui maksuvõlglasest ning selliste ebaõigete andmete avaldamine on õigusvastane. Maakohtu arvates ei ole käesolevas asjas oluline tuvastada, kas riigihanke läbiviimisel rikuti seadust, sest hageja eraisikuna ei ole osalenud vaidlusaluses riigihankemenetluses.
4.3.Maakohtu hinnangul oli artiklis „Korruptantide saatus“ (I kd tl 27) esitatud ebaõige faktiväide, et hagejal oli 2009. aasta alguses maksuvõlg. Artiklis esitatud väärtushinnang, et hageja oleks kolinal pankrotti läinud, on hageja võlgade kohta andmete puudumise korral ebakohane ning tähendab hageja väärtustamist negatiivse hinnanguga. Seega on nii faktiväide kui väärtushinnang õigusvastased. Maakohus nõustus kostjaga, et 14. mai 2011 artiklis „Korruptantide saatus“ hageja poolt osundatud laused ei käsitle hageja korruptiivset tegevust. Väited, et paljud Selista Ehitus OÜ-le kuuluvad hooned on tühjad või keegi ei taha Vilja tänava korterelamusse kolida, ei saa teotada hageja au ega head nime, vaid käsitlevad konkreetset turusituatsiooni. Artiklist ei nähtu, et hageja omaks ja oleks kasutanud ametiseisundit omakasu eesmärgil, tehes põhjendamatuid või õigusvastaseid otsuseid või toiminguid või jättes tegemata õiguspärased otsused või toimingud. Samuti ei nähtu artiklist, et hageja oleks korruptsioonile kaasa aidanud või mingil muul viisil selle täideviimisega seotud. Väljendeid „korruptsioon“ ja „korruptant“ on kostja avaldamise kontekstist nähtuvalt käsitlenud lähtudes oma subjektiivsest õigusetõlgendusest. Artiklis ei ole viidatud hageja poolt korruptiivsete tegude toimepanemisele, kuid esitatud väärtushinnangutes on kostja poolt loodud hageja suhtes halvustav ning hukkamõistev kuvand kui isikust, kelle kinnisvaraäri õitseb tänu korruptsioonile. Kostja on segi ajanud äriühingu ja hageja, sest kinnisvara müügiga tegeles OÜ Selista Ehitus. Sellised hoolikalt kontrollimata ebakohased väärtushinnangud on õigusvastased.
4.4.Maakohus asus seisukohale, et 21. aprilli 2011 artiklis „Umbusaldajad heidavad Võrnole ette eraettevõtja huvides tegutsemist“ (I kd tl 20) on kostja esitanud faktiväite, et Selista Ehitus OÜ oli ostnud Võrukivi tellisetehase ja erastanud sinna juurde maad, ning andnud väärtushinnangu, mille kohaselt endise linnapea Ü. Tuliku tegevus soodustas hageja ärihuve. Maakohus leidis, et esitatud väited ja tõendid käivad OÜ Selista Ehitus ja kolmanda isiku Ü. Tuliku kohta ega riku hageja õigusi. Väärtushinnangus, et Ü. Tulik soovis seal soodustada hageja ärihuve, on kostja lähtunud oma subjektiivsest tõlgendusest.
4.5.Maakohtu hinnangul 30. aprillil 2011 avaldatud artiklis „Selista afäär jättis Võrukivi suvilaomanikud pika ninaga“ (I kd, tl 22), on kostja esitanud faktiväited, et hageja on saanud 70 000 ruutmeetrit maad endale ning et linn kavatseb teha ligi 10 miljonilise investeeringu hageja krundile. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, millest nähtuvalt on hageja saanud 70 000 ruutmeetrit maad endale ja linn kavatseb sellele teha 10 miljonilise investeeringu. Seega on artiklis avaldatud vastavad andmed hageja kohta ebaõiged. Kuna maad ei erastanud hageja,
siis ei olnud kellelgi võimalik ka hagejale luua eeliseid maa erastamisel. Seega on kostja avaldanud hoolikalt kontrollimata artiklis ebakohase väärtushinnangu, mille kohaselt oli hagejal võimalik äiapapa poolt eelise loomisega erastada maad, mis on õigusvastane. Sõna „afäär“ artikli pealkirjas ei ole hageja au teotav.
4.6.Maakohus leidis, et ka 03. mai 2011 artiklis „Kes uurib Tuliku afääre“ (I kd tl 24) on kostja avaldanud ebakohase ja õigusvastase väärtushinnangu, kuna maakohus on juba tuvastanud, et hageja ei erastanud endale maad.
4.7.30. aprilli 2011 artiklis „Üks võtab raha, teine annab naha“ (I kd tl 23) hageja poolt viidatud väite on kostja avaldanud Ü. Tuliku perekonna kohta. Lausest ei nähtu konkreetseid isikuid kellest on jutt, kuid poolte vahel ei ole vaidlust ja artiklist tervikuna nähtuvalt on mõistlik järeldada, et pereliikmeks on kostja lugenud ka Ü. Tuliku väimeest (tütre elukaaslast) ehk hagejat. Maakohtu hinnangul ei ole artiklist võimalik järeldada võõra vara omastamise toimepanemist teiste hulgas hageja poolt. Kuna kostja on neid väljendeid valides lähtunud oma subjektiivsest õigustõlgendusest, kujutavad need endast väärtushinnanguid. Kostja on hinnangut põhjendanud asjaoluga, et Võrukivi arendus vähendab investeeringuid muudesse linna projektidesse, mis kostja käsitluse kohaselt pole linna tasakaalustatud arengule vajalik, mis ülekantud tähenduses ongi käe sirutamine linna ja riigi rahakotti. Millist piirkonda linnas eelisarendada on kohtu arvates prioriteetide seadmise ja hinnangu küsimus ning selle üle võib vaielda. Maakohus leidis, et väärtushinnang, mille kohaselt hageja on sirutanud käe linna ja riigi rahakotti, on negatiivse kuvandiga ja õigusvastane. Asjaolu, et OÜ Selista Ehitus sai seoses Võrukivi Tööstuspargi eelisarendamisega täiendavaid linna või riigi rahalisi vahendeid, ei ole põhjendatud samastada hageja poolt käe sirutamisega linna ja riigi rahakotti.
4.8.Poolte vahel ei ole vaidlust faktiväidete kohta, et Võrumaa Teataja toimetuses ja peatoimetaja kodus toimus läbiotsimine, mille viis läbi Lõuna Prefektuuri majanduskuritegude uurija Signe Trumm. Vaidlust ei ole ka selles, et S. Trummi elukaaslane Lõuna Prefektuuri vanemkomissar M. Saarepuu on hageja sõber ja paadikaaslane. 07. mai 2011 artiklis „Artiklitele Tulikust järgnes toimetuse läbiotsimine“ väidetu, et M. Saarepuu ja S. Trumm said hagejalt odava hinnaga kätte ridaelamuboksi, sisaldab lisaks faktiväitele ka väärtushinnangut (odava hinnaga). Faktiväide, et S. Trumm ja M. Saarepuu said hagejalt kinnisasja, on ümber lükatud hageja poolt esitatud tõenditega (II kd tl 100–120). S. Trumm ja M. Saarepuu ei saanud ridaelamuboksi hagejalt, vaid ostsid selle OÜ-lt Selista Ehitus ning samasuguse hinnaga müüdi samasugust kinnistut ka teistele isikutele. Kostja ei ole põhjendanud artiklis läbiotsija isiku seostamist hagejaga. Isiku õigust olla üldsuse ees kujutatud tõeselt saab rikkuda ka selliselt, et viidatakse faktidele ning jäetakse mulje, et faktid on olemas (avaldajale teada). Avaldatud ebaõige fakt ja ebakohane väärtushinnang, nagu oleksid politseitöötajad M. Saarepuu ja S. Trumm saanud hagejalt odava hinnaga ridaelamuboksi ning läbiotsija isiku põhjendamata seostamine hageja isikuga, jätavad hagejast negatiivse mulje kui politseiametnikele ebaseaduslikke soodustingimusi loovast isikust ning on õigusvastased.
4.9.Maakohus nõustus kostjaga, et 21. mai 2011 artiklis „Korruptsioon haiglas“ (I kd tl 28) on tegu kostja poolt esitatud väärtushinnanguga, mis ei käi hageja kohta, mistõttu ei saa see olla käesoleva hagi aluseks.
5.Kokkuvõttes leidis kohus, et kostja on artiklites „Mõniste vallavanem tegi vallale poole miljoniga külma“, „Maksuamet: väljastasime tõendi Selista maksuvõla kohta“ ja „Korruptantide saatus“ avaldanud hageja kohta ebaõigeid väiteid, et hageja on maksuvõlglane ning tema maksuvõlad on maksuametis ajatatud. Maksude mittemaksmine on ühiskonnas negatiivselt hinnatav tegevus ja tavapärase arusaama järgi isiku au teotav. Artiklites „Üks võtab raha, teine annab naha“ ja „Selista afäär jättis Võrukivi suvilaomanikud pika ninaga“ on kostja avaldanud valefaktid nagu oleks hageja endale saanud 70 000 ruutmeetrit maad ja linn kavatseb tema
krundile teha ligi 10-miljonilise investeeringu ning esitanud ebakohase väärtushinnangu, et kuna ta ei suuda arendada ega korrastada suurest rahaahnusest kahmatud maad, on ta sirutanud käe linna ja riigi rahakotti. Artiklis „Korruptantide saatus“ on esitatud väärtushinnang, mille kohaselt oleks hageja kolinal pankrotti läinud, mis hageja võlgade kohta andmete puudumisel, on ebakohane ning tähendab hageja väärtustamist negatiivse hinnanguga. Esitatud väärtushinnangutes on loodud hageja suhtes halvustav ning hukkamõistev kuvand kui isikust, kelle kinnisvaraäri õitseb tänu korruptsioonile. Kostja on korduvalt segi ajanud äriühingu ja füüsilise isiku (hageja). Artiklis „Artiklitele Tulikust järgnes toimetuse läbiotsimine“ on avaldatud ebaõige fakt ja väärtushinnang, nagu oleksid politseitöötajad M. Saarepuu ja S. Trumm saanud hagejalt odava hinnaga ridaelamuboksi ning põhjendamata seostatud läbiotsija isikut hageja isikuga. Väited jätavad negatiivse mulje hagejast kui politseiametnikele soodustingimusi loovast isikust. Kostja ei ole neid esitatud tõele mittevastavaid ja hageja au teotavaid fakte hoolikalt kontrollinud, mistõttu on need faktiväited õigusvastased. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma nende andmete ebaõigsusest.
6.Maakohus leidis, et kostja väited, et tema poolt avaldatud artiklite sisu hindamine, artiklite vorm ning muud sellega seonduvad asjaolud viitavad, et see oli sobiv ja vajalik viis saavutamaks õiguslikult vastuvõetavat eesmärki - informeerida avalikkust hageja elukaaslase isa kui avaliku elu tegelasega seonduvatest ja üles kerkinud kahtlustest, ei ole käesolevas asjas asjakohased. Kuna käesolevas asjas ei ole menetlusosalisteks Ü. Tulik, M. Niidumaa ja OÜ Selista Ehitus, kes on esitanud kohtusse iseseisvalt hagid kostja vastu, puudub kohtul alus käesolevas tsiviilasjas võtta seisukohta neid puudutavate väidete osas. VÕS § 1050 lg-te 1 ja 2 kohaselt kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Au teotava faktiväite avaldamise korral lasub VÕS § 1047 lg 2 järgi tõendamiskoormus avaldatu tõelevastavuse osas avaldajal. Maakohus leidis, et kostja ei ole süü puudumist tõendanud, kostja ei ole järginud artiklites andmete avaldamisel nõuetekohast hoolsust, mistõttu ta vastutab hagejale kahju tekitamise eest. Maakohus nõustus kostjaga, et kostja poolt hagejale tekitatud mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada hageja poolt vande all antud ütlustega (III kd tl 16–18), kuid need tõendavad asjaolusid, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestab kohus rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Hageja kohta avaldati ebaõigeid andmeid ning halvustavaid hinnanguid korduvalt. Kohus nõustub hagejaga, et kostja hoidis oma õigusvastase tegevusega hagejat pikema aja jooksul stressis ning häiris tema igapäevast elu. Püüdmaks jätta muljet esitatu tõelevastavusest viitas kostja uutes artiklites varem avaldatud ebaõigetele faktidele kui lõplikule tõele, korrates sellega uuesti varem avaldatud valeväiteid, mistõttu on tegemist hageja õiguste intensiivse ja kauakestva rikkumisega. Lähtudes rikkumise raskusest, kohtu siseveendumusest ja kohtupraktikast, leidis kohus, et põhjendatud on kostjalt hageja kasuks mittevaralise kahju 500 eurot väljamõistmine.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
7.Kostja AS Võru Teataja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 31. märtsi 2014 otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta I. Klampe hagi AS Võru Teataja vastu rahuldamata. Apellant palub jätta menetluskulud I. Klampe kanda. Apellandi (kostja) põhiväiteks maakohtus oli, et vastustaja on hagi alusena esitanud lauseid, mis puudutavad kolmandaid isikuid või mida apellant ei ole vastustaja kohta sedastanud. Maakohus nõustus apellandiga, et osad vaidlusalustes artiklites avaldatud laused ei saa olla hagi aluseks. Seetõttu vaidlustab apellant Tartu Maakohtu 31. märtsi 2014 otsuse osaliselt. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:
1) ei lugenud maakohus osasid apellandile etteheidetud lauseid hagi aluseks ning seetõttu oleks maakohus pidanud jätma menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda; 2) ei ole apellant vastustaja kohta ebaõigeid faktiväiteid avaldanud, väärtushinnangud olid põhjendatud, neil oli piisav faktiline baas. Apellandi eesmärgiks oli informeerida avalikkust vastustaja elukaaslase isa kui avaliku elu tegelasega seonduvatest ja üles kerkinud kahtlustest, seega oli apellandi tegevus õiguspärane VÕS § 1046 lg 2 mõttes ning maakohus jättis põhjendamatult vastavad apellandi väited tähelepanuta. Kui vastustaja esitab hagi alusena laused, mis puudutavad kolmandaid isikuid, s.o M. Niidumaa, Ü. Tulik, OÜ Selista Ehitus, peab kohus võtma seisukoha ka viidatud isikuid puudutavates lausetes sisalduvate kriitiliste hinnangute osas, mida maakohus ei teinud; 3) puudub apellandil õigusvastane tegu. Apellandil oli õigus suhtuda erapooletuse või omakasu motiivi kahtlusega vastustaja osalusega ettevõtte OÜ Selista Ehitus ärihuvide edendamisse (sh OÜ Selista Ehitus Mõniste tervishoiu- ja sotsiaalkeskuse hanke võitjaks kuulutamisse, Võrukivi piirkonna, kus asuvad OÜ-le Selista Ehitus kuuluvad kinnistud, eelisarendamisse Võru linna poolt) ja hageja elukaaslase isasse Ü. Tulikusse. Kahtluse aluseks on järgmised vaidluse all mitteolevad asjaolud: M. Niidumaa on olnud Mõniste abivallavanemana osaline otsustusprotsessis, mille tulemusena kuulutati hanke võitjaks OÜ Selista Ehitus, mis on vastustaja osalusega äriühing; viidatud hanke nõuete rikkumise kohta alustati kriminaalmenetlus; vastustaja elukaaslase isa kui Riigikogu liige, Võru vallavanem (aastatel 1996–2005), endine maavanem (aastatel 2005–2010) ja Võru linnapea (aastatel 2010–2011) on käsitletav avaliku elu tegelasena; vastustaja elukaaslase isa on seotud Mõniste vallavanem M. Niidumaaga; vastustaja osalusega äriühingule OÜ-le Selista Ehitus kuulub enamik Võrukivi arenduse krunte; vastustaja lähedane tuttav on Võru kriminaalpolitsei ülem M. Saarepuu; pärast enamiku vastustaja tegevust puudutavate artiklite ilmumist 2011. a I pooles toimus mais 2011 kostja ruumides läbiotsimine. Maakohus ei ole selgitanud, miks eelpooltoodud objektiivsed asjaolud (millele lisandusid dokumentaalsed tõendid) asja lahendamisel tähtsust ei oma; 4) ei põhine maakohtu hinnang vastustaja õiguste väidetavast intensiivsest ja kauakestvast rikkumisest, mis õigustasid koguni 500 euro väljamõistmist, seadusel ega asjas kogutud tõenditel. Kuna puudub apellandi õigusvastane tegu, ei saa apellandil olla ka mittevaralise kahju hüvitamise kohustust, ja hagi tulnuks jätta rahuldamata; 5) on maakohus märkinud, et VÕS § 1047 lg 2 kohaldamiseks tuleb apellandi poolt avaldatud faktiväiteid võtta sellistena, nagu need on, st kohus peab tuvastama, mida apellant mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas. Maakohus ei ole seda põhimõtet otsuse tegemisel rakendanud. Artikkel on lahutamatu tervik ja sisaldab paljusid omavahel seotud mõtteid, mis tähendab, et kohus peab artikli kui terviku alusel hindama, mida apellant mõistliku inimese arusaama kohaselt avalikkusele avaldas. Apellant ei ole hagi aluseks olevates artiklites samastanud äriühingut ja selle juhti. Hagi aluseks olevatest artiklist ei saanud mõistlikule inimesele jääda mulje, nagu olnuks vastustaja OÜ Selista Ehitus kõrval või asemel maksuvõlglane. Ka hinnang sellest, et „vastustaja oleks kolinal pankrotti läinud“, tugines OÜ Selista Ehitus halvale majanduslikule olukorrale 2009. aastal ning vastustaja osalusega äriühingu pankrot oleks apellandi hinnangul mõjunud halvasti ka vastustajale. Ka 30. aprilli 2011 artiklist „Selista afäär jättis Võrukivi suvilaomanikud pika ninaga“ ei saa mõistlikule inimesele jääda muljet, nagu oleks vastustaja saanud maa iseendale, ning linn teeks vastustajale kuuluvale krundile investeeringu. Artiklist nähtub selgelt, et maa erastati OÜ-le Selista Ehitus, mitte vastustajale, mistõttu ka investeeringud tehakse samuti OÜ Selista Ehitus tarbeks. Apellant ei ole loonud vastustajast kuvandit kui politseiametnikele ebaseaduslikke soodustusi tegevast isikust, mistõttu ei saa vastustaja isikuõigusi rikkuda ja au toetavana olla käsitletavad hinnangud sellest,
et vastustaja hea sõber ja tema elukaaslane said odava hinnaga ridaelamuboksi: tegu on täiesti neutraalse infoga, mis ei saa olla mittevaralise kahju hüvitamise nõude aluseks; 6) on maakohus rikkunud VÕS § 1046 lg-t 2, mille kohaselt isikliku õiguse rikkumine ei ole õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Maakohus ei ole kaalunud apellandi õigust ajakirjandusvabadusele, st õigust informeerida avalikkust tõusetunud kahtlustest avaliku võimu teostamisel: kui apellandi hinnangute avaldamine Ü. Tuliku ja M. Niidumaa kohta on õiguspärane VÕS § 1046 mõttes, on paratamatult õigustatud ka negatiivne kuvand vastustajast; 7) on maakohus rikkunud põhjendamiskohustust ning hinnanud tõendeid ebaõigesti. Apellant on esitanud hulgaliselt dokumentaalseid tõendeid, selle põhjendamiseks, miks tal oli õigus suhtuda erapooletuse ja omakasu motiiviga vastustaja osalusega ettevõtte OÜ Selista Ehitus ärihuvide edendamisse (Riigihangete Ameti 25. jaanuari 2010 kiri (I kd tl 83–84) ja Riigihangete Ameti juures asuva vaidlustuskomisjoni 20. aprilli 2009 otsus (I kd tl 85–89), Võru linnavolikogu istungiprotokoll (II kd tl 36–43), 17. detsembri 2012 istungi protokoll – P.S., H.P. ja J.R. ütlused (II kd tl 3–20), apellandi ajakirjaniku ja Maksu-ja Tolliameti pressiesindaja meilivestlus (I kd tl 171–173), 28. mai 2007 erastamiskorraldus nr 1.1-4/408 ja 15. augusti 2007 selle muutmise korraldus nr 1.1-4/507 (II kd tl 21–24)). Maakohus ei ole võtnud seisukohta apellandi väite osas, miks asja lahendamisel ei oma tähtsust asjaolu, et maa erastamisel oli tegu huvide konfliktiga korruptsioonivastase seaduse § 25 lg 1 p 3 mõttes (vastustaja osalusega ettevõtte OÜ Selista Ehitus erastamiskorraldused allkirjastas vastustaja elukaaslase isa Ü. Tulik), ning miks ei ole võimalik lugeda vastustaja hinnangut õiguspäraseks (piisavalt põhjendatuks) VÕS § 1046 mõttes. Võru linnavolikogu istungiprotokollist (II kd tl 36–43) nähtub, et Võrukivi eelisarendamist on peetud OÜ Selista Ehitus huvide eelisarendamiseks linnakodanike arvel, mistõttu oli avaldatud umbusaldust abilinnapea Kristjan Võrnole. Istungil osalenud isikute selgitustel sai Võrukivi eelisarendamine alguse siis, kui linnapeaks sai vastustaja äi Ü. Tulik, mis polnud paljude linnavolikogu liikmete hinnangul vajalik. Seega on apellandi hinnangut Võrukivi piirkonna eelisarendamisesse loetud põhjendamatult õigusvastaseks. Maakohus viidatud tõendeid arvestanud ei ole.
8.I. Klampe vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ning menetluskulud apellandi kanda. Vastuse kohaselt: 1) on apellant mõistnud valesti tõendamiskohustust ning sellest tulenevalt on põhjendamatud etteheited maakohtu otsusele. Apellant ei ole arusaadavalt selgitanud, kuidas oleks võimalik tõlgendada apellandi poolt avaldatud tegelikkusele mittevastavaid asjaolusid väärtushinnangutena. Isiku kohta mis tahes andmeid sisaldavat lauset käsitletakse kohtupraktikas faktiväitena. Hagiavalduses loetletud artiklites on apellant korduvalt esitanud vastustaja kohta lauseid, mis sisaldavad ebaõigeid andmeid (maksuvõlgnevused, pankrotioht jms). Kuna faktiväidete tõelevastavuse kohta on võimalik esitada tõendeid, siis pidanuks apellant tõendama iga esitatud faktiväite õigsust. Apellant ei ole seda teinud; 2) on asjakohatud apellatsioonkaebuses esitatud faktid, mille põhjal olevat apellandil olnud õigus suhtuda erapooletuse või omakasu motiivi kahtlusega vastustaja osalusega ettevõtte OÜ Selista Ehitus ärihuvide ja hageja elukaaslase isasse Ü. Tulikusse. Kuigi enamus apellatsioonkaebuses esitatud väidetest vastab tõele, jääb nende seos vastustaja suhtes avaldatud ebaõigete faktiväidete ja ebakohaste väärtushinnangutega arusaamatuks; 3) nõustub vastustaja maakohtu seisukohaga, et avaldatud faktiväiteid tuleb võtta sellistena, nagu need on, st kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida apellant mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas. Millised olid apellandi tegelikud eesmärgid väidete avaldamisel ning mida autor seejuures silmas pidas, ei ole apellandi tegevuse seisukohalt oluline. Maakohus on
põhjendatult leidnud, et avaldades vastustaja suhtes väiteid, mis ei vastanud tegelikkusele ning lõid temast üldsuse silmis negatiivse kujundi, põhjustas apellant vastustajale mittevaralist kahju. Puudub mõistlik selgitus sellele, miks oli vajalik samastada vastustaja ning tema poolt juhitava äriühingu tegevust; 4) ei ole õigus ajakirjandusvabadusele samastatav õigusega esitada ebaõigeid faktiväiteid ja põhjendamatult halvustavaid väärtushinnanguid. Ajakirjandus võib informeerida lugejaid tõusetunud kahtlustest, kuid sellised kahtlused peavad põhinema objektiivsetel asjaoludel, mitte aga lähtuma ajakirjaniku arenenud fantaasiast või pahatahtlike allikate laimust; 5) ei ole küsimused, kas Ü. Tuliku ja M. Niidumaa kohta avaldati ebaõigeid või tõeseid väiteid, käesoleva tsiviilasjas vaidlusobjektiks ning need saavad lahenduse teistes tsiviilasjades.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust muuta maakohtu otsuse resolutsiooni, millega loeti hagi rahuldatuks ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 500 eurot. Ringkonnakohus täiendab osaliselt maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi, kuid jätab AS-i Võru Teataja apellatsioonkaebuse lõppkokkuvõttes rahuldamata. Apellant vaidlustas maakohtu seisukoha, mille järgi on kostja avaldanud ebaõigeid faktiväiteid ja ebakohaseid väärtushinnanguid järgmistes artiklites: „Mõniste vallavanem tegi vallale poole miljoniga külma; „Maksuamet: väljastasime tõendi Selista maksuvõla kohta“; „Korruptantide saatus“; „Selista afäär jättis Võrukivi suvilaomanikud pika ninaga“; „Kes uurib Tuliku afääre“; „Üks võtab raha, teine annab naha“ ja „Artiklitele Tulikust järgnes toimetuse läbiotsimine.“ Ringkonnakohus käsitleb alljärgnevalt apellatsioonkaebuses esitatud seisukohti konkreetsete Võrumaa Teatajas avaldatud artiklite kaupa ning nende väidete või hinnangute osas, mida maakohus pidas hageja õigusi rikkuvaks ning millele kostja apellatsioonkaebuses vastu vaidleb. Tulenevalt TsMS § 651 lõikest 1 ei kontrolli ringkonnakohus ülejäänud osas maakohtu otsuse seaduslikkust ega põhjendatust.
10.Maakohus on viitega Riigikohtu praktikale (tsiivilasi nr 3-2-1-161-05 p 11) õigesti leidnud, et avaldatud faktiväiteid tuleb võtta sellistena, nagu need on, st kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida kostja mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas. Riigikohus on samas lahendis muuhulgas ka rõhutanud, et hageja poolt esitatav faktiväite ümberlükkamise nõue peab olema konkreetne, kuivõrd ajaleheartikkel tervikuna või mõni selle lõik võib sisaldada palju erinevat informatsiooni. Seetõttu ei ole üldjuhul piisavalt määratletud nõue kohustada kostjat ümber lükkama mingis ajaleheartiklis või selle lõigus avaldatu. Sellest ei tulene ringkonnakohtu arvates aga seda, et kohus peaks avaldatu sisu hindamisel piirduma üksnes konkreetsete lausetega, arvestamata nende esitamise konteksti. Kolleegiumi arvates tuleb kohtul arvestada ka seda, missuguse sisuga info pidi mõistliku isikuni jõudma sel juhul, kui ta tutvus iga artikliga tervikuna. Eluliselt usutavaks ei saa pidada seda, et mõistlik isik oleks vaidlusaluste artiklitega pealiskaudsel tutvumisel avastanud esmajoones just need konkreetsed laused, millele viitas hageja (vastustaja) oma hagis. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on kohtul „võimalik anda hinnang väidetavale kostjapoolsele rikkumisele ainult hageja poolt hagis esitatud konkreetse artikli pealkirja, lause või lõigu täpsuses“ (kohtuotsuse lk 9 ülalt kolmas lõik). Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, et maakohus on selles osas kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnormi, mis on osaliselt (s.o osas artiklites sisalduvate väidete ja
hinnangute puhul) viinud ebaõigetele järeldustele. Samas ei ole see siiski kaasa toonud ebaõige kohtulahendi tegemist. Ka ei nõustu ringkonnakohus kostja (apellandi) seisukohaga, nagu saaks artiklites avaldatu kohasuse hindamisel lähtuda kogu artiklisarjast tervikuna. Põhjendatud on hinnata iga artiklit eraldi, kuna eeldada ei saa, et iga ajalehelugeja loeks järjest kõiki ilmuvaid ajalehe numbreid ja omaks seega iga järgneva artikli puhul juba eelteadmisi eelnevalt kajastatu kohta. Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, et artiklite põhiteravik on üldjuhul suunatud Mõniste tolleaegse vallavanema Merlika Niidumaa ning endise Võru maavanema ja linnapea Ülo Tuliku tegevusele ning sisuliselt heidetakse artiklis korruptiivset käitumist ette just nimetatud isikutele kui avaliku elu tegelastele. Kolleegium peab põhjendatuks võtta arvesse ka hageja poolt vaidlustatud tekstiosa üldisemat konteksti.
11.24. märtsi 2011 artikkel „Mõniste vallavanem tegi vallale poole miljoniga külma“
11.1.Põhjendatud on apellandi väited, mille kohaselt on artiklis läbivalt juttu OÜ Selista Ehitus maksuvõlast (I veeru 2.-4. lõigud). Edasi viidatakse artikli IV veeru lõpus M. Niidumaa ja Ü. Tuliku vahelistele lähedastele suhetele, millele järgneb tekst: „Nüüd jõuame küsimuseni, miks Tulikuga lähedastes suhetes oleval Merlika Niidumaal oli säärane kihu just Selista hankekonkursi võitjaks tunnistada ja talle vaidlustuskomisjoni otsusest hoolimata suuri summasid ette välja maksta. Vastus on ilmne, kui vaadata, kellele Mõniste rahva raha tegelikult läks. Selista omanik ja maksuvõlgadest hoolimata hankekonkursi võitjaks kroonitud isik ei ole ju keegi muu kui Ülo Tuliku väimees, tema tütre elukaaslane Indrek Klampe. Krediidiinfo andmete kohaselt oli Klampel juba 2009. aasta veebruaris üleval 45 000 kroonine maksuvõlg, mis hakkas sestpeale ähvardava kiirusega kasvama, olles sama aasta 1. maiks 56 857 krooni ning praeguseks juba 100 000 eurot ehk poolteist miljonit krooni. Võib mõista, miks Klampel oli vaja iga hinna eest Mõniste sotsiaalmaja konkurss võita, ja võib mõista ka Ülo Tulikut, kelle perekondlikes huvides oli edutada hankekonkurssi juhtivat Merlika Niidumaad.“ Järgnevates lõikudes (peale lauset „Niidumaa: ma ei teadnud maksuvõlast midagi“) on taas üheselt arusaadavalt juttu Selista (s.o äriühingu) maksuvõlast.
11.2.Ringkonnakohus on seisukohal, et artikli konteksti arvestades pidi mõistlikule isikule jääma mulje, et maksuvõlg oli OÜ-l Selista Ehitus, kes kuulutati Mõniste valla sotsiaal- ja tervishoiukeskuse ehitushanke võitjaks. Mõistliku tähelepanelikkusega artiklit jälgides ei teki muljet, et faktiväide maksuvõla olemasolust puudutab Indrek Klampet kui füüsilist isikut. Olgugi, et vaidlusalustes lausetes kasutatakse sõnastust, mille kohaselt „oli Klampel juba 2009.a veebruaris üleval maksuvõlg“ ja „Klampel oli vaja iga hinna eest Mõniste sotsiaalmaja konkurss võita“, ilmneb juba ainuüksi asjaomase lõigu kontekstist piisava selgusega, et väited maksuvõla ning hankekonkursi võitmise huvi kohta puudutavad hagejaga seotud äriühingut, s.o OÜ-d Selista Ehitus. Veelgi selgemini ilmneb see kogu artiklist tervikuna. Ringkonnakohtu arvates jõudis maakohus selles osas ebaõigele järeldusele, kuna jättis arvestamata artikli tervikliku konteksti (vt ka eelpool p 10). Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud pidada iseenesest taunitavaks ka seda, kui tavakeelekasutuses samastatakse teatud ulatuses juriidilise isiku tegevuses juhtivat rolli etendav füüsiline isik asjaomase juriidilise isikuga. Olenevalt kontekstist võib niisugust samastamist õigustada arusaam, mille kohaselt on juriidilise isiku (sh äriühingu) näol on tegemist õigusliku fiktsiooniga, mis saab eksisteerida ja õiguslikus elus osaleda üksnes tema tegevust juhtivate konkreetsete füüsiliste isikute kaudu. Ajakirjandusväljaandel tuleb küll kanda hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon, kuid ringkonnakohtu arvates ei ole
alust pidada käesolevas artiklis väljendatud teavet tervikuna eksitavaks. Artikli sisust nähtuvalt olid Selista Ehituse OÜ-ga seotud asjaolude käsitlemise peamiseks põhjuseks just hageja ja Ü. Tuliku vahelised perekondlikud sidemed, mida artiklis sooviti esile tuua. Seega ei ole kolleegiumi hinnangul kõnealuses artiklis väljendatud ebaõigeid faktiväiteid hageja kohta. Samas sisaldab artikkel ka väärtushinnangut, mille kohaselt on hageja juhitud firmale sokutatud seadusevastaselt hankeleping ning sellega on artiklis loodud teatav negatiivne kuvand ka hagejast füüsilise isikuna (vt selle kohta allpool p 13.4 - 13.9).
12.5. aprilli 2011 artiklis „Maksuamet: väljastasime tõendi Selista maksuvõla kohta“ jäi maakohus eelnevalt väljendatud seisukohale, mille kohaselt on artiklis põhjendamatult ja eksitavalt omistatud äriühingu varalise seisundiga ja tegevusega seotud asjaolud äriühingu juhatuse liikmele kui füüsilisele isikule (s.o hagejale). Artikkel sisaldab II veeru viimases ja III veerus jätkuvas lõigus lauset „Võru linnapea Ülo Tuliku väimehel Indrek Klampel oli niisiis, tänu Mõniste vallavanema soovile tema maksuvõlgade koha pealt silm kinni pigistada, võimalus maksuametis oma võlad ära ajatada ning seejärel juba justkui õige mehena hankekonkurss ära võita.“ Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, mille kohaselt on maakohus kohaldanud ka kõnealuses artiklis väljendatud teavet hinnates ebaõigesti VÕS § 1047 lg-t 2, jättes arvestamata, millist teavet on artiklis mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldatud. Artiklis on alates selle pealkirjast korduvalt ja läbivalt juttu OÜ Selista Ehitus maksuvõlast. Hageja I. Klampe nimi esineb kogu lehekülge hõlmavas artiklis vaid ühel korral ning seda konktekstis, kus mõistlikule lugejale pidi olema arusaadav, et käsitletakse jätkuvalt äriühingu, s.o OÜ Selista Ehitus maksuvõlga (viidatud on taas Võru linnapea Ü. Tuliku ja hageja vahelistele perekondlikele sidemetele). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole sellisel kujul tegemist hageja kohta eksitava ja ebaõige faktilise teabe avaldamisega, kuna mõistlikul lugejal ei saanud selle põhjal tekkida kuvandit hagejast kui maksuvõlglasest. Samas sisaldab artikkel ka väärtushinnangut, mille kohaselt on hageja tema osalusel tegutseva äriühingu kaudu saanud korruptiivse iseloomuga eeliseid ning sellega on artiklis loodud teatav negatiivne kuvand ka hagejast füüsilise isikuna (vt selle kohta allpool p 13.4 - 13.9).
13.14. mai 2011 artikkel (juhtkiri) „Korruptantide saatus“ käsitleb samuti hageja kui Selista [Ehitus OÜ] juhi ja Ü. Tuliku vahelisi suhteid. Hageja leidis, et kõnealuses artiklis on tema kohta ebaõigeid faktiväiteid esitatud järgnevates lausetes: „Kuid ka Indrek Klampe oli 2009. aasta alguses suurtes raskustes, tal oli maksuvõlg ja äri edendamiseks võetud pangalaenud tahtsid teenindamist. Muidu oleks temagi kolinal pankrotti läinud. Siin tuli talle appi tema äiapapa, kes pigistas silma kinni, kui Mõniste vallavanem Merlika Niidumaa Selista ebaseaduslikult Mõniste sotsiaalmaja hankevõitjaks tunnistas, ja tegi suurt kära, kui Obinitsa koolimaja hankekonkursi võitjaks ei osutunudki Selista. /.../ Ülo Tulik on teinud küll oma ametipositsiooni ära kasutades kõik endast oleneva, et tema väimehe kinnisvaraäri õitseks, kuid sellest hoolimata seisavad paljud Selistale kuuluvad hooned tühjana. Postiautode tossu mattuvasse Vilja tänava korterelamusse ei taha kolida keegi. Korruptsioonist ei ole palju kasu olnud. Kuid ehk ongi see korruptantide saatus.“
13.1.Maakohus asus seisukohale, et kõnealuses artiklis on esitatud faktiväide, mille kohaselt oli hagejal 2009.a alguses maksuvõlg, samuti esitatakse artiklis väärtushinnang, mille kohaselt oli hageja suurtes raskustes, äri edendamiseks võetud pangalaenud tahtsid teenindamist ja kui talle poleks äiapapa appi tulnud, oleks ta kolinal pankrotti läinud. Kohus luges nii eelnimetatud faktiväite kui väärtushinnangu õigusvastasteks, kuna asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, nagu oleks I. Klampel füüsilise isikuna olnud maksuvõlg ning kuivõrd puudusid andmed tema
kui füüsilise isiku pankrotieelse majandusliku seisundi kohta ei olnud kohane ka sellekohane väärtushinnang. Apellatsioonkaebuses tugineb kostja eeskätt sellele, et oma varasemates artiklites (vt eelpool käsitletud 24. märtsi ja 5. aprilli 2011.a artiklid) oli kostja juba andnud piisavalt detailse taustainfo selle kohta, et maksuvõlglaseks oli Selista Ehitus OÜ ja mitte hageja füüsilise isikuna. Ringkonnakohus on seisukohal, et konkreetse isiku kohta andmete avaldamisel ei saa kostja (apellant) käesoleval juhul tugineda sellele, et üldsusele oli varasemates artiklites juba edastatud piisavalt infot, mis võimaldas lugejatel eristada äriühingu (Selista Ehitus OÜ) ja füüsilise isiku (I. Klampe) kohta käivaid väiteid. Konkreetsed artiklid ilmusid mitme nädala pikkuste ajavahemike tagant. Mõistliku ajalehelugeja perspektiivi kujundamisel ei saa kolleegiumi hinnangul lähtuda eeldusest, et isik oleks lugenud ka kõiki varasemaid käsitletavat teemat kajastavaid kirjutisi ning suudaks neid seostada hilisemas artiklis väljendatuga. Kolleegium jääb eelpool (p 10 ja p 11.2) väljendatud seisukohale, et faktiväidete paikapidavust ja väärtushinnangute kohasust saab nende konteksti mõttes hinnata konkreetse artikli piires.
13.2.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt kõnealuses artikli (juhtkirja) puhul ei ole piisava selgusega eristatav, et väited pankrotiseisundis ja ärilistes raskustes oleku ning tolleaegse Võru linnapea Ü. Tuliku väidetavalt korruptiivsete tegude tõttu eeliste saamise kohta puudutasid just OÜ-d Selista Ehitus ja mitte I. Klampet isiklikult. Juhtkirja
4.lõigus avaldatu põhjal võib mõistlikul lugejal jääda ka mulje, et raskused laenude teenindamisega, maksuvõlg ja ähvardav kolinal pankrotti mineku oht esinesid just hagejal füüsilise isikuna. Kuigi artiklit (juhtkirja) tervikuna lugedes võib mõistlikul lugejal tekkida ka arusaam, et tegelikult peetakse silmas I. Klampe juhitud Selista Ehituse OÜ majandusseisundit iseloomustavaid asjaolusid, siis on kostja 14. mai 2011.a juhtkiri faktiväiteid puudutavas osas vähemalt ebatäpne ja potentsiaalselt segadust tekitav. Kolleegiumi arvates on maakohus selles osas jõudnud põhjendatult järeldusele, et artiklis esitatud faktiväited I. Klampe makseraskuste, võlgnevuse ja ähvardava pankrotiohu kohta tuleb lugeda faktiväidetena ebaõigeteks, kuna tõendeid nende asjaolude paikapidavuse kohta ei ole menetluses esitatud ja kostja (apellant) on ise läbivalt tuginenud sellele, et väited puudutasid Selista Ehitus OÜ-d.
13.3.Ülejäänud osas leidis maakohus, et kõnealuses artiklis (juhtkirjas) ei ole küll viidatud hageja enda poolt korruptiivsete tegude toimepanemisele, kuid esitatud väärtushinnangutes on kostja poolt loodud hageja suhtes halvustav ning hukkamõistev kuvand kui isikust, kelle kinnisvaraäri õitseb tänu korruptsioonile. Kohus luges ka nimetatud väärtushinnangud ebakohasteks ja õigusvastasteks seetõttu, et kinnisvaraäriga ei olnud põhjendatud seostada mitte I. Klampet isiklikult vaid tema juhitavat äriühingut OÜ Selista Ehitus. Ringkonnakohus on erinevalt maakohtust seisukohal, et vaidlusaluse juhtkirja puhul ei ole tegemist kinnisvaraäriga seonduvate väidete põhjendamatu omistamisega füüsilisele isikule I. Klampele. Hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et tal on (olid) Selista Ehitus OÜ-ga seonduvad majanduslikud huvid. Füüsilisel isikul ongi kinnisvaraäriga võimalik tegeleda muuhulgas ka äriühingu kaudu ning seetõttu oleks formaalne ja kunstlik asuda seisukohale, et kinnisvaraäri ja – arendusega Võru linnas tegeles küll OÜ Selista Ehitus OÜ, seevastu I. Klampel endal mistahes seosed ja huvid kinnisvaraäriga puudusid. Seega ei ole põhjendatud lugeda automaatselt ebaõigeteks ja tegelikkusele mittevastavateks 14. mai 2011.a artiklis sisalduvaid faktiväiteid, millest järelduvalt tegeles hageja Võru linnas kinnisvaraäriga.
13.4.Küll aga on maakohus õigesti leidnud, et artiklis sisalduvad ka väärtushinnangud, mille kohaselt on hageja tema osalusel tegutseva äriühingu kaudu saanud korruptiivse iseloomuga soodustusi ning sellega on artiklis loodud teatav negatiivne kuvand ka hagejast füüsilise isikuna. Apellant on leidnud, et niisuguse kuvandi loomine ja väärtushinnangute esitamine oli VÕS
§ 1046 lg 2 kohaselt õiguspärane. Nimetatud sättest tuleneb, et isikliku õiguse rikkumine ei ole õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb sellisel juhul lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest. Peamiseks kaalumisele kuuluvaks huviks on apellandi arvates ajakirjandusvabadus ning avalikkuse õigus saada teavet omavalitsusjuhtide ametitegevuse kohta.
13.5.Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et hagejat puudutavate väärtushinnangute kohasuse hindamisel tuleb teatud ulatuses arvestada ka seda, kas õiguspärased olid Ülo Tuliku ja Merlika Niidumaa kui omavalitsusjuhtide tegevuse kohta esitatud hinnangud. Nimetatud isikute tegevust korruptsioonikahtluse alla seades ongi kostja viidanud peamiselt asjaolule, et tehingutest kasu saajaks oli OÜ Selista Ehitus kaudu hageja kui Ü. Tuliku tütre elukaaslane. Seega ilma perekondlikele seostele viitamata oleksid kostja poolt avaldatud väited ja hinnangud korruptiivse tegevuse kohta suuremas osas sisutud. 14. mai 2011.a artiklist on tuletatav hinnang, mille kohaselt aitas Ü. Tulik seadusi eirates kaasa sellele, et hageja juhitud äriühing Selista võidaks Mõniste sotsiaalmaja ehitushanke. Sama hinnangut on sisuliselt korratud artikli viimases lõigus („Ülo Tulik on teinud küll oma ametipositsiooni ära kasutades kõik endast oleneva, et tema väimehe kinnisvaraäri õitseks, kuid sellest hoolimata seisavad paljud Selistale kuuluvad hooned tühjana.“). Seega on ringkonnakohtu arvates vajalik hinnata käesoleva vaidluse kontekstis mh asjaolu, kas Selista Ehitus OÜ Mõniste sotsiaalmaja ehitushanke läbiviimisel võidi rikkuda seadust ning kas see oli seotud hageja juhitud äriühingule eeliste loomisega.
13.6.Kohtule on esitatud Riigihangete Ameti juures asuva vaidlustuskomisjoni 20. aprilli 2009.a otsus nr 60-09/110077 (I kd lk 85-89), mille p-de 13 ja 14 kohaselt on tuvastatud, et OÜ-l Selista Ehitus esines maksuvõlg vähemalt 23.03.2009.a, kuid kaks päeva hiljem (25.03.2009.a) esitatud tõendi nr 8-8/1884 kohaselt osaühingul maksuvõlg puudus. Vaidlustuskomisjon asus seisukohale, et hankijal oli kõiki asjaolusid arvestades õigus tunnistada OÜ Selista Ehitus pakkumus 17.04.2009.a edukaks, kuid RHS § 38 lg 1 kohaselt on hankijal kohustus kõrvaldada OÜ Selista Ehitus hankemenetlusest ning keelatud on sõlmida hankelepingut isikuga, kelle suhtes esinevad hankemenetlusest kõrvaldamise alused. Ringkonnakohus märgib, et eelkäsitletu ei väljendu vaidlustuskomisjoni otsuse resolutsioonis (tegemist oli AS-i EVIKO kui konkureeriva pakkuja vaidlustuse läbivaatamisega). Apellandi poolt tõendina viidatud kostja ajakirjaniku I. Tähismaa ja Maksu- ja Tolliameti pressiesindaja K. Tuuliku 30.03.2011.a meilivestlus (I kd tl 171-173) väljendab sisuliselt samuti asjaolu, et OÜ-l Selista Ehitus oli teatud perioodil 2009.a maksuvõlg, mis 2009.a veebruaris ajatati. Meilivahetuses on juttu sellest, et Maksu- ja Tolliamet väljastas ühel korral (s.o 6.05.2009.a) vigase tõendi, millest nähtuvalt Selistal maksuvõlga ei olnud. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud hankemenetlust ja maksuvõla olemasolu puudutavad dokumendid võimaldavad küll järeldada, et hankemenetluse läbiviimisel võidi rikkuda Riigihangete seaduse § 38 lg-t 1, kuid tõenditest ei ole tuletatav seos rikkumise ja Selista Ehitus OÜ-le korruptiivset laadi eeliste andmise vahel. Ka tsiviilasja nr 2-11-24565 17.12.2012.a istungiprotokollis (II kd lk 3-20) sisalduvatest tunnistajate P.S. , H.P. ja J.R. ütlustest ei järeldu kolleegiumi arvates, et Mõniste sotsiaalmaja ehitushanke võitjastaatuse säilitas Selista maksuvõlast hoolimata tänu Ü. Tuliku poolsele isiklikest ja perekondlikest kaalutlustest kantud soosingule. Tunnistaja P.S. ütlused on seotud Obinitsa kooli hankega ning tunnistaja ei kinnitanud, nagu oleks Ü. Tulik püüdnud hankeprotsessi mõjutada selliselt, et Selista oleks hanke võitnud. Tunnistajate H.P. ja J.R. ütlused on seotud Võrukivi piirkonnas aiandusühistu liikmete poolt maa erastamise küsimustega. Võru Linnavolikogu 21.04.2011.a istungiprotokolli (II kd tl 36-43) kohaselt arutati istungil
samuti Võrukivi piirkonnas linna vahendite arvel toimuvat arendustegevust (vt selle kohta allpool p 14.2 - 14.8).
13.7.Tõendeid kogumis hinnates leiab ringkonnakohus, et asjas kogutud tõendid ei vii ühesele järeldusele, et hageja poolt juhitud äriühing OÜ Selista Ehitus sai Mõniste sotsiaalkeskuse ehitushanke läbiviimisel ebaseadusliku eelise tänu oma perekondlikele sidemetele Ü. Tulikuga. Muuhulgas on kriminaalasjas nr 11760000066 kontrollitud Mõnistes toimunud ehitushankega seotud asjaolusid. Prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määruse (II kd lk 121-135) kohaselt ei leidnud tuvastamist, nagu oleks hageja juhitud äriühingule loodud hankemenetluses põhjendamatuid eeliseid, mis olnuks kvalifitseeritav süüteona KarS § 300 tunnustel. Määruse kohaselt ei olnud riigihangete teostamise nõuete rikkumine tahtlik, vaid toimus vallaametnike poolse seaduse ebaõige tõlgendamise tagajärjel, kantuna soovist kasutada valla vahendeid säästlikult. Samuti järeldub määrusest, et esialgu hanke võitjaks kuulutatud OÜ Selista Ehitus ei saanud toimunud rikkumise tõttu tegelikku eelist, kuna tema poolt tööde teostamine peatati mõned kuud hiljem ning viidi läbi uus hankemenetlus, mille tulemusena sõlmiti leping uue pakkujaga AS-ga Semuehitus.
13.8.Väärtushinnangu ebakohasus võib VÕS § 1046 lg 1 järgi olla tingitud selle põhjendamatusest, st sellest, et avaldaja on oma negatiivse hinnangu kujundanud kas ebaõigete faktide (asjaolude) alusel, asjaolusid selgitamata või ilmselgelt meelevaldselt, arvestamata faktilisi asjaolusid või nende puudumist. Lisaks võib väärtushinnangu ebakohasus ilmneda ebasündsast väljendusviisist (vt RKTKo nr 3-2-1-67-10, p 20 ja nr 3-2-1-159-14, p 17). VÕS § 1046 kohaselt ei pruugi ebakohase väärtushinnangu avaldamine siiski olla õigusvastane. VÕS § 1046 lg 1 teise lause kohaselt tuleb õigusvastasuse tuvastamisel arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. VÕS § 1046 lg 2 kohaselt ei ole isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb sellisel juhul lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest.
13.9.Eeltoodust lähtudes nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et artiklis väljendatu näol on hagejat puudutavas osas tegemist ebakohase ja põhjendamatu väärtushinnanguga. Kostja 14. mai 2011.a artiklis esitatud väited, nagu saanuks hageja ise või tema juhitud äriühing Mõniste sotsiaalmaja ehitushanke puhul korruptiivseid eeliseid tänu perekondlikule seosele Ü. Tulikuga, on oletuslikku laadi, ning nende kinnituseks ei ole esitatud piisavaid faktilisi asjaolusid. Piisavaks ei saa pidada ainuüksi asjaolu, et hageja ja Ü. Tulik on omavahel perekondlikult seotud. Ringkonnakohus on seisukohal, et ajakirjandusvabadusele ega avalikkuse huvile tuginemine ei vabasta kostjat (ajakirjandusväljaannet) kohustusest kontrollida avaldatavat teavet piisava põhjalikkusega ning hoiduda oletuslikku laadi väidete esitamisest olukorras, kus kinnitust leidmata võivad need väited kahjustada kolmandate isikute isiklikke õigusi. Käesoleval juhul ei olnud ringkonnakohtu hinnangul tegemist olukorraga, kus Ü. Tuliku kui avaliku elu tegelase poolne väidetav tegevus eeldanuks üldsuse viivitamatut teavitamist 14. mai 2011.a artiklis valitud sõnastuses. Enne 14. maid 2011.a oli Võrumaa Teatajas ilmunud juba rida artikleid Ü. Tuliku tegevuse kohta, mistõttu oli vajadus avalikkust informeerida vähemalt osaliselt juba täidetud. Kolleegium märgib, et artiklis käsitletakse ca 2 aastat varasemaid sündmusi (Mõniste sotsiaal- ja tervishoiukeskuse rekonstureerimise hange toimus 2009.a kevadel, artiklid ilmusid 2011.a kevadel) ning Selista Ehituse poolt objektil tööde teostamine peatati juba 2009.a augusti lõpus. Ka need asjaolud ei kinnita vajadust teavitada üldsust koheselt ja asjaolusid lähemalt kontrollimata OÜ-ga Selista Ehitus hankelepingu sõlmimise väidetavatest asjaoludest.
Seega sisaldab 14. mai 2011.a artikkel hagejat puudutavas osas ebakohast väärtushinnangut, nagu oleks hageja kinnisvaraäri õitsenud tänu korruptsioonile, ning maakohus jõudis õigesti järeldusele, et niisugust hoolikalt kontrollimata ebakohane väärtushinnangut tuleb pidada hageja suhtes õigusvastaseks.
14.30. aprilli 2011 artikli „Selista afäär jättis Võrukivi suvilaomanikud pika ninaga“ puhul vaidlustas hageja järgmised väited ja väärtushinnangud: pealkirjas sisalduv väide, et OÜ Selista ja hageja ebaseadusliku tegevuse tulemusena kannatasid suvilaomanikud; lisaks tekst: „Pilt läheb selgemaks, kui vaadata, kes oli sel ajal maavanem, kui Klampe need 70 000 ruutmeetrit endale sai [...]. Seega otsustas Klampe erastamissoovide üle osakond, mis allus otseselt tema äiapapale Ülo Tulikule. Siililegi on selge, et see lõik Klampele kõikide teiste maad erastada soovijate ees eelise. Võib koguni öelda, et Klampele eeliste loomine oli Tuliku enese otsustada, sest lõpliku korralduse maa erastamise kohta annab välja maavanem. Võru linna osaks oli nimetatud protsessis vaid maavanema korralduse seadustamine. Maavanem Tulikul oli niisiis Võrukivi tellisetehase hoonete juurde maa erastamisel (loe: oma väimehe ärihuvide soodustamisel) väga oluline, et mitte öelda (ära)otsustav roll.“ Samas artiklis esitatakse veel väide, et „ [...] kavatseb linn teha ligi 10-miljonilise investeeringu nende naabruses asuva ettevõtja Indrek Klampe krundile.“
14.1.Maakohus leidis, et vaidlusaluses artiklis on tegemist ebaõigete faktiväidete ja ebakohaste väärtushinnangutega hageja kui füüsilise isiku kohta, kuna erastamisel ei osalenud hageja füüsilise isikuna. Kohus jäi eelnevalt võetud seisukohale, et alusetu on äriühingu ja selle varalise seisundi ning tegevuse samastamine äriühingu juhatuse liikme seisundi ja tegevusega, kuna sellega luuakse üldsusele ebaõige mulje. Apellant leiab ka selle artikli puhul, et mõistlik isik ei saanud tekstist järeldada, et Võrukivi piirkonnas erastatud 70 000 m2 sai endale hageja ning et investeering kavandatakse teha hagejale kui füüsilisele isikule kuuluvale krundile.
14.2.Ringkonnakohus leiab, et artikli kontekstis tervikuna on üldjoontes arusaadav, et väited, mille kohaselt võimaldati Võrukivi piirkonnas erastada ärieesmärkidel 70 000 m2 maad, puudutavad Selista Ehitus OÜ-d, mille juht oli hageja I. Klampe. Õige on apellandi seisukoht, et äriühing osaleb õiguskäibes oma füüsilisest isikust esindajate kaudu ning vaidlust ei ole olnud selles, et hageja osales maa erastamise protsessis OÜ Selista Ehitus esindajana. Asjaolu, et kohati kasutatakse artiklis hageja kui füüsilise isiku nime ilma, et samas lauses oleks iga kord täpsustatud, et tegemist on Selista Ehitus OÜ esindajaga, ei tekita artikli sisuga mõistliku tähelepanelikkusega tutvumisel eksiarvamust, nagu oleks I. Klampe füüsilise isikuna erastanud kõnealused 70 000 m2 maad või nagu kavatseks Võru linn teha suuremahulise investeeringu I. Klampele kui eraisikule kuuluvale krundile. Artiklis (sh selle pealkirjas) märgitakse korduvalt, et endise Võrukivi tellisetehase ala asub arendama äriühing OÜ Selista Ehitus. Kolleegiumi arvates on artiklis sarnaselt eelkäsitletuga (otsuse p-d 11.2 ja 13.5) soovitud rõhutada Ü. Tuliku ja OÜ Selista Ehitus juhi I. Klampe vahelist perekondlikku sidet, mida võib pidada põhiliseks või isegi ainsaks potentsiaalselt korruptiivseks asjaoluks, mida kostja avaldatud artiklites on Ü. Tuliku tegevusele ette heidetud (s.o artiklites ei viidata, nagu oleks Ü. Tulik saanud Selista Ehituse OÜ-le väidetavate eeliste loomisega mingeid isiklikke eeliseid või oleks tal seejuures olnud muid kaalutlusi kui oma väimehele äritegevuseks soodsate tingimuste pakkumine). Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul hageja õigusi rikutud iseenesest sellega, et temale on faktiväite näol omistatud äriühingu tegevuse kohta käivad väited.
14.3.Küll aga nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, mille kohaselt sisaldab kõnealune artikkel hagejat puudutavas osas ka väärtushinnangut, mille kohaselt sai hageja (sh enda juhitava äriühingu kaudu) eeliseid maa erastamisel, mida ta ilma perekondlike seosteta
Ü. Tulikuga ei oleks tõenäoliselt saanud. Sarnaselt eelpool käsitletuga (otsuse p 13) sisaldab artikkel seega väärtushinnangut hageja kui isiku kohta, kelle äritegevus edeneb tänu korruptiivsetele sidemetele. Apellant leiab ka kõnealuse artikli puhul, et väärtushinnangu avaldamine tuleb lugeda õiguspäraseks, kuna tegemist oli huvide konfliktiga korruptsioonivastase seaduse § 25 lg 1 p 3 mõttes ning sõna- ja ajakirjandusvabadusest ja avalikkuse huvist lähtuvalt oli kostjal õigus sellekohaste väidete ja hinnangute avaldamiseks.
14.4.Korruptsiooni ilmingutele ei viita iseenesest artiklis käsitletud asjaolud, et samas piirkonnas asuvate suvilakruntide omanikud esitasid samuti avaldusi oma krundiga külgneva maa erastamiseks, milliseid taotlusi aga ei rahuldatud. Asja materjalidest ei ole järeldatav põhjusliku seose olemasolu H. P ja J.R. erastamistaotluste mitterahuldamise ja OÜ Selista Ehitus erastamisavalduse rahuldamise vahel (s.o et H. P ja J.R. taotlused jäid rahuldamata selleks, et võimaldada OÜ-l Selista Ehitus erastada võimalikult suurt territooriumi). Kuna erastamistoimingute alustamisest keelduti juba linnavalitsuse tasandil, ei esitatud sellekohast dokumentatsiooni maavanemale ja Ü. Tulik ei osalenud seega otsuse langetamisel eelistada Selista huve suvilaomanike huvidele. J.R. erastamistaotlusega seonduvat on käsitlenud Tartu Halduskohus haldusasjas nr 3-09-1862 ning asjas tehtud kohtulahend kaebuse rahuldamata jätmise kohta on jõustunud.
14.5.Võrukivi tööstuspargi rajamisega seotud asjaolusid on põhjalikult käsitletud kriminaalasja nr 11760000066 prokuratuuri loal lõpetamise määruses (II kd lk 121-135). Asjaolude kohaselt esitas OÜ Selista Ehitus Võru Linnavalitsusele maa ostueesõigusega erastamise avalduse 20.12.2005.a (s.o ajal, mil Ü. Tulik oli Võru maavanem). Võru Linnavalitsuse 08.11.2006.a korraldusega nr 685 nõustuti Ringtee 2 maa ostueesõigusega erastamisega OÜ-le Selista Ehitus, kinnitades erastatava maa suuruseks 70 320 m2. Linnavalitsuse korralduse allkirjastas tolleaegne linnapea Ivi Eenmaa. Hageja on menetluses viidanud sellele, et nn Võrukivi arendusega tegelesid pikema ajavahemiku jooksul erinevad ametiisikud, kes kuulusid erinevatesse poliitilistesse koalitsioonidesse, mistõttu ei saa õigeks pidada kostja väiteid, nagu oleks Ü. Tulik teinud soodustusi I. Klampele. Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohtadega, et asja materjalide kohaselt puudub alus asumaks seisukohale, et Ü. Tulik maavanemana n-ö surus läbi Võrukivi arenduse, peamise eesmärgiga anda eeliseid I. Klampele. Võrukivi tööstuspargi rajamine oli pikaajaline protsess, tuginedes juba 2001.-2002.a algatatud Võrumaa tööstusala projekti raames valminud maakonna tööstusalade teostatavusuuringule. Linna 2007.a arengukava sisaldas samuti ühe alternatiivina Võrukivi ala ning asja materjalidest ei nähtu, et seda projekti oleks ootamatult hakatud arendama teiste võimalike projektide arvelt.
14.6.Õige on apellatsioonkaebuses viidatu, et Ü. Tulik on maavanemana allkirjastanud 28.05.2007.a korralduse nr 1.1-4/408 „Maa ostueesõigusega erastamine OÜ-le Selista Ehitus“ (II kd lk 21-22) ja selle korralduse 15.08.2007.a muudatuse nr 1.1-4/507 (II kd lk 23-24). Korraldustest nähtuvalt esindas OÜ-d Selista Ehitus juhatuse liikmena hageja I. Klampe. Artikli ilmumise ajal kehtinud korruptsioonivastase seaduse § 25 lg 1 p 3 sätestas, et huvide konfliktiga on tegemist juhul, kui ametiisik peab tegema oma töö- või teenistuskohustuste raames otsuse või osalema sellise otsuse tegemises, mis oluliselt mõjutab tema enda, tema lähisugulaste või -hõimlaste või juriidiliste isikute majandushuve, kui juriidiliseks isikuks on osaühing, mille osanik või juhatuse või nõukogu liige on ametiisik või tema lähisugulane või – hõimlane.
Hageja ei ole oma seisukohtades niisuguse huvide konflikti esinemist otseselt eitanud ega ümber lükanud, vaid on esitanud põhjendusi, mille kohaselt ei sõltunud maa erastamine Selistale olulisel määral Ü. Tuliku otsusest.
14.7.Ringkonnakohus on seisukohal, et maavanemal oli maa erastamise otsustamisel kaalukas roll. Maareformi seaduse § 222 lg 1 alusel kuulus maa erastamise korraldamine maavanema pädevusse ning maa erastamise korraldus on ka käesoleval juhul allkirjastatud Ü. Tuliku kui maavanema poolt. Seega esines ringkonnakohtu arvates Ü. Tulikul maavanemana maa OÜ-le Selista Ehitus erastamise otsustamisel huvide konflikt. Korruptsioonivastase seaduse § 25 lg 3, Vabariigi Valitsuse seaduse § 86 lg 1 ja selle alusel kehtestatud regionaalministri 14.12.2006.a määruse nr 8 „Maavanema ajutise asendamise kord“ koostoimes tulnuks Ü. Tulikul maavanemana ennast Selista Ehitus OÜ-d puudutava erastamisotsuse tegemisest taandada ning teatada huvide konfliktist regionaalministrile, kes saanuks volitada maavanema ülesandeid selles osas täitma teise ametiisiku (maavalitsuse osakonnajuhataja või maasekretäri, vt ka RKHKo 3-3-1-88-10, p 18). Nimetatu on käsitatav menetlus- ja vorminõuete rikkumisena haldusakti andmisel.
14.8.Ringkonnakohus nõustub apellandi seisukohaga, et eelnimetatud asjaolu muudab kostja poolt hageja kohta väärtushinnangu avaldamise VÕS § 1046 mõttes õiguspäraseks. Kostjal oli õigus avaldada teave selle kohta, et maavanem langetas erastamise otsuse olukorras, kus tal tulnuks sellest huvide konflikti tõttu taanduda. Sellekohase teabe avaldamisel ei ole kasutatud ebakohast väljendusviisi ning avaldatu aluseks olnud asjaolusid oli piisavalt kontrollitud, mh on ka hiljem kinnitust leidnud asjaolu, et maa erastamise korralduse allkirjastas Ü. Tulik isiklikult. Eeltoodu põhjal asub ringkonnakohus seisukohale, et artiklis „Selista afäär jättis Võrukivi suvilaomanikud pika ninaga“ hageja kohta väidete ja väärtushinnangute avaldamine oli õiguspärane selles osas, milles need seonduvad Ü. Tuliku poolt erastamisotsuste langetamisega huvide konflikti olukorras. Küll aga on kontrollimata ja ebakohased väited ja hinnangud, mille kohaselt toimus hageja juhitavale äriühingule maa erastamine suvilaomanike õigusi eirates ning justkui oleks hageja saanud oma äritegevuses eeliseid teiste isikute õiguste arvel (vt ka p 15.2).
15.3. mai 2011 artikkel „Kes uurib Tuliku afääre“ sisaldab muuhulgas järgmisi väiteid: „Tuliku maavanemaks olek oli ka väga soodus aeg tema väimehele, OÜ Selista Ehitus juhile Indrek Klampele, kelle kinnisvaraäri sai endise Võrukivi tellisetehase territooriumil tõelise hoo sisse aastal 2007, kui Tulikule allunud maavalitsuse maaosakond võimaldas tal ajal, mil teistel ei lastud erastada isegi kümmet meetrit, krahmata endale tervelt seitse hektarit maad“ ning allpool: „Kui aastal 2007 hoolitses Tulik selle eest, et tema väimehel oleks maad, kus kinnisvara arendada, siis aastal 2009 tegeles ta tema firmale riigihangete väljasebimisega.“
15.1.Ringkonnakohus on sarnaselt eeltooduga (p 11.2 ja 13.3) seisukohal, et hageja õigusi ei ole kõnealuse artikli puhul rikutud sellega, et kaudselt on samastatud hageja ja tema juhitud äriühingu, OÜ Selista Ehitus tegevus. Kolleegium ei korda siinkohal oma sellekohaseid põhjendusi. Samuti jääb kolleegium juba eelpool väljendatud seisukohale, et viited maa erastamise otsustamisel esinenud huvide konfliktile olid põhjendatud ja õiguspärased ning nendega ei ole samuti hageja õigusi rikutud.
15.2.Samas ei ole ei 30. aprilli 2011.a ega 3. mai 2011.a artiklite puhul asjakohane neis väljendatud oletuslikku laadi ja väärtushinnanguline väide, et Selistale erastati maad naabruses asuvate suvilaomanike huve eirates ning viimaste arvel. Väärtushinnangut sisaldab endas ka sõnastus, mille kohaselt olevat hageja (talle kuuluva äriühingu kaudu) „krahmanud“ endale 7 ha
maad. Selline sõnastus viitab ahnitsemisele ja teiste isikute huvidega mittearvestamisele, mis kannavad negatiivset kuvandit. Kolleegium jääb ka seisukohale, et faktilist kinnitust ei ole leidnud väärtushinnanguline väide, nagu oleks Ü. Tulik maavanemana 2009. aastal tegelenud I. Klampe juhitud äriühingule riigihangete „väljasebimisega“ (vt p 13.5 - 13.7). Sellekohane väärtushinnang on ebakohane ja hageja õigusi rikkuv.
16.30. aprilli 2011 artikkel „Üks võtab raha, teine annab naha“ sisaldab lauseid: „Õnnetu on ka Ülo Tuliku perekond, sest suurest rahaahnusest juurde kahmatud maad ei ole nad ise võimelised arendama ega ka korrastama, mistõttu on nad viimases hädas sirutanud käe linna ja riigi rahakotti.“ Maakohus luges selle väärtushinnangu õigusvastaseks leides, et loodud kuvand hagejast on negatiivne ja põhjendamatu.
16.1.Ringkonnakohus nõustub seda artiklit puudutavas osas maakohtu seisukohaga. Ehkki ka kõnealune artikkel on seotud Võrukivi tööstuspiirkonna arendamisega, millega seoses kolleegium eelpool leidis, et Selistale maa erastamisel esines maavanem Ü. Tulikul huvide konflikt, ei viidata selles artiklis konkreetsele rikkumisele, s.o erastamise otsustamisele olukorras, kus maavanemal tulnuks ennast taandada. Kirjatükk sisaldab hukkamõistva tooniga väärtushinnanguid, mille kohaselt on Ü. Tuliku pereliikmed (sh hageja) tegutsenud ahnelt, omakasu eesmärkidel, ja „viimases hädas sirutanud käe linna ja riigi rahakotti“. Valitud sõnastusega luuakse mh hagejast kuvand, et ta on soovinud saada enda käsutusse linna ja riigi rahalisi vahendeid, omamata selleks tegelikku õigustust. Kolleegium leiab sarnaselt maakohtuga, et asja materjalid ei anna alust tuvastamaks, nagu oleks otsused Võrukivi Tööstuspargi arendamiseks tehtud Võru linna ja maakonna pädevate organite poolt korruptiivsetel asjaoludel ja OÜ Selista Ehitus huve teiste isikute ja äriühingute huvidele põhjendamatult eelistades.
16.2.Apellandi poolt viidatud Võru Linnavolikogu 21.04.2011.a istungiprotokolli põhjal ei ole alust asuda seisukohale, et Võrukivi eelisarendamine on toimunud linnakodanike arvel ning üksnes kitsa huvigrupi (OÜ Selista Ehituse) erihuve silmas pidades. Volikogu istungi päevakorras oli selles küsimuses küll abilinnapea umbusaldamine, kuid hääletuse tulemusena umbusaldust ei avaldatud (umbusaldamise poolt hääletas 5 ja vastu 14 volikogu liiget). Volikogu enamus ei olnud seega seisukohal, et Võrukivi projekti arendamine kahjustab linna huve või on selle näol tegemist linna vahendite ebaotstarbeka kasutamisega. Lisaks ei olnud volikogu liikmed ka üksmeelel selles, kas Võrukivi projekti eelisarendamist on põhjendatud omistada Ü. Tulikule. Protokolli kohaselt on volikogu liige T. Kulla väljendanud seisukohta, et Võrukivi piirkonna arendamisel toimusid olulised muutused pärast seda, kui linnapeaks sai Ü. Tulik. Seejärel on aga volikogu liige T. Anton märkinud, et projekti asuti arendama ja selleks EAS-ilt toetust taotlema juba siis, kui linnapeaks oli A. Viitkin, kes allkirjastas sellekohase rahataotluse. A. Viitkin põhjendas, et taotluse esitamise aluseks oli koalitsiooni sellekohane kokkulepe. Volikogu esimees E. Saarman märkis, et raske on aru saada, kes projektiga alustas. Ringkonnakohus peab põhjendatuks viidata veel kord kriminaalasja nr 11760000066 prokuratuuri loal lõpetamise määrusele (II kd lk 121-135), kus samuti on käsitletud Võrukivi tööstuspargi rajamisega seotud asjaolusid. Määruses kirjeldatud asjaolude kohaselt kaaluti paralleelselt mitme potentsiaalse tööstusala arendamise võimalusi; kõne all olid Võrusoo, Võrukivi ja Väimela tööstuspargid. Kuna Võru linna arengukava ja 2008.a valminud üldplaneeringu kohaselt oli prioriteediks seatud Võrusoo tööstuspargi rajamine, siis 2008.a lõpus asuti seda osaliselt ka realiseerima (Jaama ja Pika tn rekonstrueerimise näol), kuid selgus, et Jaama tänava osas ei olnud projekt EAS-i hinnangul abikõlbulik ning projekt teostati vähendatud mahus (Pika tänava rekonstrueerimisena). Samas aga selgus, et Võru linnal oli võimalik taotleda
EAS-ilt toetust ka juba arengukavas märgitud Võrukivi tööstuspiirkonna tugiinfrastruktuuri rajamiseks, mille kohta Võru Linnavalitsus esitas 14.01.2010.a projektitaotluse.
16.3.Seega ei nähtu asja materjalidest, nagu oleksid linna arengukavas prioriteetsemana märgitud projektid või investeeringud jäänud ära sel põhjusel, et Ü. Tulik soovis luua eeliseid oma pereliikme I. Klampe äriühingule. Maakohus on õigesti põhjendanud, et küsimus, millist tööstuspiirkonda Võru linnas esmajärjekorras arendada, on poliitiliste valikute ja hinnangute küsimus. Käesoleval juhul saab asuda järeldusele, et Võru linnas on otsuste tegemine toimunud demokraatlikus korras. Puuduvad viited sellele, et Võrukivi tööstusala arendamise taga oleks olnud vaid üks poliitiline jõud varasema maavanema ja hilisema linnapea Ü. Tuliku näol.
30.aprilli 2011.a artiklis avaldatud väärtushinnangud on kolleegiumi hinnangul eeltoodust lähtudes ebakohased, põhjendamatud ja seetõttu hageja õigusi rikkuvad.
17.7. mai 2011 artikkel „Artiklitele Tulikust järgnes toimetuse läbiotsimine“ sisaldas järgmisi väiteid: „Võrumaa Teataja artiklitele Ülo Tuliku ja tema väimehe Indrek Klampe afääridest ja lähedatest suhetest Lõuna prefektuuri vanemkomissariga järgnes politsei läbiotsimine Võrumaa Teataja ja peatoimetaja kodus. Läbiotsimise viis läbi Indrek Klampe hea sõbra ja paadikaaslase, Lõuna prefektuuri vanemkomissari elukaaslane, sama prefektuuri majanduskuritegude uurija Signe Trumm. [...] Asjaga kursis olevate isikute sõnul said nad (M. Saarepuu ja S. Trumm) Klampelt odava hinnaga kätte ridaelamuboksi.“
17.1.Maakohus märkis, et vaidlus puudub järgmisi faktiväiteid puudutavas osas: (1) toimetuses ja peatoimetaja kodus läbiotsimise toimumine, mille viis läbi artiklis nimetatud S. Trumm; (2) S. Trummi elukaaslane, Lõuna Prefektuuri vanemkomissar M. Saarepuu, on hageja I. Klampe hea sõber. Kohus leidis, et artikkel sisaldab ebaõiget faktiväidet, nagu oleksid S. Trumm ja M. Saarepuu omandanud hagejalt ridaelamuboksi, kuivõrd ridaelamuboksi võõrandas OÜ Selista Ehitus ja mitte I. Klampe füüsilise isikuna. Ringkonnakohus märgib, et kõnealuses artiklis ei ole erinevalt mõnest eelkäsitletud kirjutisest (p 11 ja 12) selgelt viidatud sellele, et I. Klampe tegutses kinnisvara valdkonnas enda juhitava Selista Ehitus OÜ kaudu (artikli tekstis ei sisaldu ühtki viidet Selistale). Seetõttu sai mõistlikule lugejale jääda tõepoolest mulje, et ridaelamuboksi võõrandas politseiametnikele I. Klampe kui füüsiline isik. Ehkki niisugust faktiväidet ei ole iseenesest põhjust pidada I. Klampe au teotavaks, on faktiväide sellisena siiski eksitav ja ebaõige, nagu maakohus põhjendatult leidis.
17.2.Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga, mille kohaselt on artiklis avaldatuga loodud negatiivne väärtushinnanguline kuvand hagejast kui isikust, kes loob politseiametnikele ebaseaduslikke soodustingimusi, kusjuures kaudselt vihjatakse ka sellele, et soodsalt ridaelamuboksi müügiga võidi mõjutada politseiametnikke teostama jõumeetmena läbiotsimist kostja toimetuses seoses asjaoluga, et kostja oli avaldanud hulga kriitilisi artikleid hageja ja tema äia kohta. Seejuures omab tähtsust väärtushinnang ridaelamuboksi „odava hinnaga“ müügi kohta, kuna tavapärase turuhinnaga müügi korral ei oleks alust kahtlustada ebaseaduslikke ajendeid. Kolleegium nõustub maakohtu hinnanguga tõenditele, mille kohaselt toimus ridaelamuboksi S. Trummile ja M. Saarepuule müük turutingimustel, kuna sama hinnaga müüdi ridaelamuboks ka kolmandatele isikutele. Seetõttu on alust pidada väärtushinnangut „odava hinnaga“ ebakohaseks, kuna sellega on loodud alusetu mulje politseiametnikele ebaseaduslike eeliste pakkumisest. Kinnitust ei ole leidnud ka asjaolu, nagu oleks läbiotsimine toimunud seoses käesolevas tsiviilasjas vaidluse all olevate artiklite avaldamisega Võrumaa Teatajas. Seetõttu nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et artiklis on esitatud hageja kohta ebakohaseid ja põhjendamatuid väärtushinnanguid, mis on hageja suhtes õigusvastased.
18.Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on andnud põhjendatud hinnangu kostja poolse rikkumise olemusele ja selle raskusele, seda ka vaatamata sellele, et ringkonnakohus nõustub osaliselt apellatsioonkaebuses esitatud seisukohtadega. Sellegipoolest esineb kõigis apellatsioonkaebuses käsitletud artiklites hageja kohta käivaid ebakohaseid väärtushinnanguid ning osaliselt ka ebaõigeid faktiväiteid. Sellest tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtu hinnanguga rikkumise raskusele ja ulatusele, samuti kahju tekitaja käitumisele ja suhtumisele kahjustatud isikusse. Õige on maakohtu seisukoht, et hageja kohta avaldati ebaõigeid andmeid ning halvustavaid hinnanguid korduvalt ning rikkumine kestis mitme kuu vältel, samuti oli rikkumine intensiivne. Maakohus jaotas õigesti tõendamiskoormise ning kohaldas õigesti mittevaralise kahju väljamõistmise aluseks olevaid õigusnorme. Kohus ei ole ületanud kaalutlusõiguse piire ka mittevaralise kahju eest hüvitise suuruse kindlaksmääramisel.
19.Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu otsuse muutmata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud apellandi kanda (TsMS § 171 lg 1). Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus kohaldas menetluskulude jaotamisel õigesti TsMS § 162 lg-t 1 vaatamata sellele, et kohus ei lugenud osasid hageja poolt kostjale etteheidetud lauseid hagi aluseks. Hagi täies ulatuses rahuldatuks lugemine ei eelda, et kohus oleks nõustunud hageja seisukohtadega kõigis artiklites esitatud kõigi väidete osas. Käesoleval juhul puudub ringkonnakohtu arvates alus kohaldada TsMS § 162 lg-t 4, kuna hagejaks on füüsiline isik, kelle tegevuses ei ole kostja viidanud asjaoludele (peale perekondlike suhete), mis õigustanuksid tema kohta ebaõigete faktiväidete ja ebakohaste väärtushinnangute avaldamist. Kuna käesolevas asjas on lõpplahend tehtud maakohtu poolt enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).
Üllar Roostoja
Viivi Tomson
Kai Kullerkupp
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.