Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

2 (18)

N. soovis, et infot tema tegevuse kohta ei avaldataks, on tegemist sulaselge korruptsiooniga, mida ajakirjandusel pole võimalik maha salata.“ Ehitushankega seonduvat on põhjalikult uurinud erinevad asutused, kuid korruptsioonile viitavaid asjaolusid ei ole seejuures tuvastatud. 30.aprillil 2011.a. avaldas kostja artikli peakirjaga „Selista afäär jättis Võrukivi suvilaomanikud pika ninaga“. Seega esitatakse juba pealkirjas väide, et OÜ Selista Ehitus ja hageja ebaseadusliku tegevuse tulemusena kannatasid suvilaomanikud. Artiklis väidab ajakirjanik järgmist: „Pilt läheb selgemaks, kui vaadata, kes oli sel ajal maavanem, kui K. need 70 000 ruutmeetrit endale sai... Seega otsustas K. erastamissoovide üle osakond, mis allus otseselt tema äiapapale Ü. T. le. Siililegi on selge, et see lõi xxxxxxx kõikide teiste maad erastada soovijate ees eelise. Võib koguni öelda, et K. eeliste loomine oli T. enese otsustada, sest lõpliku korralduse maa erastamise kohta annab välja maavanem. Võru linna osaks oli nimetatud protsessis vaid maavanema korralduse seadustamine. Maavanem T. oli niisiis Võrukivi tellisetehase hoonete juurde maa erastamisel (loe: oma väimehe ärihuvide soodustamisel) väga oluline, et mitte öelda (ära)otsustav roll.“ Samas artiklis väidab autor veel, et „...kavatseb linn teha ligi 10 miljonilise investeeringu nende naabruses asuva ettevõtja I. K. krundile“. I. K. ei ole füüsilise isikuna osalenud maa erastamisel Võrukivi piirkonnas, samuti ei ole tema juhitud äriühingule tehtud mingeid ebaseaduslikke soodustusi. 21.mail 2011.a. avaldas Võrumaa Teataja artikli pealkirjaga „Korruptsioon haiglas“, millest nähtuvalt on „haiglas loodud võimalus korruptsiooniks“, kuna haigla haldusjuht on ka OÜ Selista Ehitus osanik ja juhatuse liige. Kuigi ajakirjanik ei esita ühtegi fakti, mis viitaks kuritarvitustele, esitletakse J. K. tegevust haiglas kui ainuüksi OÜ Selista Ehitus huvide esindamist, mis koos pealkirjaga tekitab järjekordselt põhjendamatu ning halvustava seose hageja poolt loodud äriühingu ja väidetavate korruptiivsete tegude vahel. Artiklis „Umbusaldajad heidavad V. ette eraettevõtja huvides tegutsemist“ väidab kostja järgmist: “Nagu Võrumaa Teataja on kirjutanud, hakkas linn Võrukivi tööstusala rajamisega tegelema endise linnapea Ü. T. initsiatiivil, kes soovis seal soodustada oma väimehe, Selista juhi I. K. ärihuve. Selista oli ostnud Võrukivi tellisetehase ja erastanud sinna juurde maad, kuid tal puudusid rahaliste raskuste tõttu vahendid, et ala ise edasi arendada. Seepärast kaasas T. väimehe aitamiseks kaks parteikaaslast – K. M. , kes koostas EAS-ile endise tellisetehase territooriumil infrastruktuuri väljaarendamiseks projekti, mis näitas, et asjast on huvitatud ka linn, ning K. V. , kes hakkas seda projekti pärast 2009.aasta kohalikke valimisi ... läbi suruma.” I. K. ei ole saanud Võrukivi projektiga seoses mingeid soodustusi, mida keegi pidanuks “läbi suruma”. Hageja leiab, et tema seostamine korruptsiooni ja erinevate kuriteo tunnustega tegudega (riigihangete seaduse rikkumine, omastamine, ebaseaduslik läbiotsimine jms) kahjustavad hageja mainet ja teotavad tema au. I. K. ei ole olnud maksuvõlglane, ta ei ole saanud üheltki ametiisikult ebaseaduslikke soodustusi ega teinud tegusid, mida võiks käsitleda korruptiivsetena. Korruptsioon ja kuritegude toimepanek on ühiskonna poolt hukkamõistetavad ning isiku seostamine sellise tegevusega kahjustab tavapärase arusaama järgi tema mainet ning teotab au. Süstemaatiline valeväidete esitamine ning hageja seostamine ebaseaduslike tehingutega põhjustas I. K. le hingelisi kannatusi ja üleelamisi. Tuttavad ning isegi OÜ Selista töötajad suhtusid avaldatud andmetesse arusaamatusega ning hagejal tuli pidevalt vastata küsimustele tema seotuse kohta ebaseaduslike tegude, ärilise ebaõnne ja maksuvõlgadega. Kuna I. K. kohta avaldatud artiklites rõhutati korduvalt tema perekondlikke sidemeid, siis põhjustas avaldatu üleelamisi ka tema perekonnaliikmetele ning häiris hageja normaalset elu. Kõik ebaõiged andmed ja väited on esitatud I. T. nime all avaldatud artiklites või ajalehe juhtkirjades. Hagejale teadaolevalt oli I. T. 2011.a. artiklite avaldamise ajal Võrumaa Teataja koosseisuline reporter ning seega isik, kelle tegevuse eest vastutab kostja. Eeltoodust tulenevalt vastutab kostja ajalehes “Võrumaa Teataja” avaldatud ebaõigete ja hageja au teotavate andmete avaldamise eest. Kostja avaldas I. K. kohta ebaõigeid andmeid korduvalt ning pikema aja jooksul. Lisamaks oma seisukohtadele usutavust kordas ajakirjanik varem esitatud seisukohti järgmistes artiklites uuesti, püüdes jätta

3 (18)

lugejale muljet, et tegemist on tõestatud faktidega. Eeltoodut arvestades on hageja seisukohal, et kostja on kahjustanud tema mainet ja teotanud au tahtlikult. Antud juhul on hageja kohta avaldatud ebaõigeid andmeid ning halvustavaid hinnanguid süstemaatiliselt. Kõike eeltoodut arvestades leiab hageja, et kostja peab tekkinud kahju hüvitama. Hagejale tekitatud mittevaraline kahju seisneb au teotamise ja maine kahjustamisega seotud hingelistes kannatustes. Võttes arvesse eeltoodut ja juhindudes VÕS §-dest 127, 134; 1043, 1046, 147 ning TsMS § 363 palub hageja välja mõista kostjalt hageja kasuks valeandmete ja ebakohaste väärtushinnangute esitamisega tekitatud mittevaralise kahju katteks õiglane hüvitis.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja on seisukohal, et hageja näeb au teotavana hinnanguid, mis puudutavad OÜ Selista Ehitus ja Ü. T. t, käivad M. N. kohta või kostja ei ole hageja kohta sedastanud. 24.märtsi 2011.a artiklis „Mõniste vallavanem tegi vallale poole miljoniga külma“ hageja poolt kostjale esimene etteheidetav lause on väärtushinnang; lisaks puudutab vaidlusalune lause vaid OÜ Selista Ehitus. Kuna kostja tegu (väide, et hageja juhitavale ettevõttele on hankeleping seadusvastaselt sokutatud) ei ole õigusvastane, ei saa rääkida ka mittevaralise kahju hüvitamiskohustuse tekkimisest. Väidet, et I. K. oli maksuvõlglane, ei ole kostja oma ajaleheartiklis esitanud, seega ei saa see olla hagi aluseks. Kogu artikliseeriast tervikuna tuleneb, et maksuvõlg oli hageja poolt juhitud ja tema osalusega ettevõttel. Kuna kostja ei ole hageja kohta ebaõigeid andmeid esitanud, ei saa rääkida ka mittevaralise kahju hüvitamiskohustuse tekkimisest. 14.mai 2011.a artiklis „Korruptantide saatus“ ei ole kostja andnud teavet selle kohta, nagu oleks hageja isiklikult maksuvõlglane. Kuigi kostja on seostanud mõningates lausetes hageja osalusega ettevõtte ja hageja, on selge, et maksuvõlga puudutav jutt käib OÜ Selista Ehitus kohta. Seega ei ole kostja kunagi esitanud ühtegi väidet selle kohta, nagu oleks kostja olnud pankrotiohus, küll aga seda, et OÜ Selista Ehitus jätkusuutlikkus oli kahtluse all. Viidatud hinnangut ei saa kostja hinnangul pidada hageja au teotavaks ja seda ei ole ka hageja ise teinud. See, kas OÜ Selista Ehitus on olnud kortermajaga seoses olnud probleemid, ei ütle midagi hageja enda isiku kohta. Lisaks sellele ei saa väidet ettevõtte raskuste kohta pidada au teotavaks: kinnisvaraga tegelevate ettevõtete probleemid majanduslanguse ajal oli paratamatus ja tegemist on eeldatavasti üldteada asjaoluga. Kostja ei ole hageja kohta kordagi väitnud, nagu oleks viimane olnud korruptant ega omistanud hagejale ühtegi tegu, mida võiks käsitleda hagejapoolse aktiivse tegevusena, saavutamaks OÜ Selista Ehitus hanke võitjaks kuulutamist või Võrukivi piirkonnas maade erastamist. Seega ei saa ka see lause olla hagi aluseks. 30.aprilli artiklis „Üks võtab raha, teine annab raha“ ei ole kostja hageja kohta väitnud, nagu oleks viimane toime pannud omastamise või varguse, kostja selline tõlgendus artiklile on meelevaldne, artiklist nähtub vaid kostja hinnang talle teadaolevatele asjaoludele (väärtushinnang). Kostja hinnang, et Võrukivi arendusega tegelemine on hinnatav linna ja riigi rahakotti käe sirutamisena, loeb kostja kohaseks VÕS § 1046 mõttes ja see ei saa olla hageja au teotav. Põhjendamatu projekti eelistamisel ja sellest kaudselt läbi oma ettevõtte kasu saamisel on tegu kõigi linnakodanike ühiseid huvisid puudutava asjaga, mis välistas muude alade Võru linnas arendamise. Seetõttu võib Võrukivi projektiga tegelemist näha kõigi linnakodanike ühisesse rahakotti sirutamisena ehk ühiste ressursside arvelt põhjendamatu eelise saamisena. Seega ei ole kostja kujutanud hagejat vargana või seostanud vargusega, vaid avaldanud oma kriitilist arvamust linnarahva ühiste vahendite kasutamise kohta. Kostja hinnang, et Võrukivi tellisetehase territooriumi maa erastamise OÜ Selista Ehitus võimalus on käsitletav maa endale krahmamisena, tuleneb võrdlusest suvilarajooni elanikega samas piirkonnas, kellel erastamise võimalus puudus. Kostja hindas seda mh maa krahmamisena. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja hinnangud maa krahmamise ja käe võõrasse rahakotti sirutamise kohta õigusvastased, mistõttu ei saa rääkida mittevaralise kahju hüvitamiskohustuse

4 (18)

tekkest. 07.mai 2011.a artiklis „Artiklitele T. järgnes toimetuse läbiotsimine“ ei ole kostja väitnud, et hageja oli seotud läbiotsimisega kostja ajalehetoimetuses. Läbiotsimise ajalehetoimetuses viis läbi hageja hea sõbra M. S. elukaaslane S. T. ja et M. S. on hageja pikaajaline sõber on sisuliselt ainsad asjaolud, mida kostja on sedastanud hageja kohta, ja neid ei ole hageja vaidlustanud. Kostja ei ole väitnud seda, nagu oleks kostja teinud ebaseaduslikke soodustusi politseiametnikele. Lause, et hageja sõber M. S. sai hageja abiga odava hinnaga ridaelamuboksi, ei oma au teotavat iseloomu hageja kohta. Kostja ei ole hageja kohta väitnud, nagu oleks hageja mõjutanud politseiametnikke. Seega ei saa lause, et hageja on teinud ebaseaduslikke soodustusi politseiametnikele, olla hagi aluseks. 03.05.2011.a. artikli „Kes uurib T. afääre“ kohta selgitab kostja, et tulenevalt 8 objektiivsest asjaolust on põhjust asuda seisukohale, et Ü. T. l võis olla roll hageja ärihuvide edendamisel. Seega on vaidlusalune hinnang õiguspärane ega saa rääkida hagejale mittevaralise kahju hüvitamiskohustuse tekkimisest. Artiklis „Maksuamet: väljastasime tõendi Selista maksuvõla kohta“ hageja poolt esiletoodud lause on meelevaldne, ja seda ei saa käsitleda hagi alusena; artikkel arutleb selle üle, milliseid maksuvõla puudumist või olemasolu tõendavaid tõendeid ja millal hageja osalusega ettevõtte kohta Maksu- ja Tolliameti poolt esitati ja seda, et maksuvõla näiline puudumine võimaldas OÜ Selista Ehitus osaleda hankemenetluses. Hoolimata asjaolust, et kostja ei ole kasutanud lauses hageja osalusega ettevõtte OÜ Selista Ehitus nime, vaid hageja enda oma, on selge, et silmas peetakse just OÜ Selista Ehitus. Kuna etteheidetud lausel puudub konkreetselt hageja suhtes halvustav ja ebaõige iseloom, ning see ei käi hageja kohta, tuleb see jätta hagi alusest välja. Artiklites „Mõniste korruptsioonile aitas kaasa maksuamet“ ja „Korruptsioon Mõniste vallavalitsuses“ lause M. N. kohta ei saa olla hageja hagi aluseks; kostja ei ole väitnud, nagu oleks hageja seotud hankemenetlusega, mis kostja hinnangul ei vastanud seaduse nõuetele – kostja ei ole omistanud hagejale ühtegi tegu, mida võiks käsitleda hagejapoolse aktiivse tegevusena, saavutamaks OÜ Selista Ehitus hanke võitjaks kuulutamist. Tõele ei vasta hageja seisukoht, et korruptsioonile viitavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. 30.aprillil 2011.a avaldas kostja artikli peakirjaga „Selista afäär jättis Võrukivi suvilaomanikud pika ninaga“, mida tervikuna lugedes on selge, et kostja peab silmas hageja osalusega ettevõtet. Hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et OÜ Selista Ehitus erastamissoovi üle otsustas Ü. T. . Artiklist (ja ainuüksi selle pealkirjast) tuleneb selgelt, et maa erastati OÜ-le Selista Ehitus. Kostja ei ole hageja poolt viidatud lauses väitnud, nagu oleks Võrukivi erastamises olnud tingimata midagi seadusevastast, kuid ei saa välistada, et asjaolu, et hageja elukaaslase isa otsustas erastamise, võis luua eelise teiste samas piirkonnas maa erastamisest huvitatute ees. Kostja märgib, et tema hinnangul oli tegu huvide konfliktiga otsuse tegemise hetkel kehtinud korruptsioonivastase seaduse § 25 lg 1 p 3 mõttes. Kostja peab seda hinnangut õiguspäraseks, mistõttu ei saa see olla kahju hüvitamise aluseks. 21.mail 2011.a artiklis pealkirjaga „Korruptsioon haiglas“, väidetu, et „haiglas on loodud võimalus korruptsiooniks“, kuna haigla haldusjuht on ka OÜ Selista Ehitus osanik ja juhatuse liige, ei saa kostja hinnangul olla hagi aluseks, kuna ei käi hageja kohta. Kostjal on õigus pidada mitteaktsepteeritavaks olukorda, kus Lõuna-Eesti haigla riigihangete komisjoni kuulub haldusjuht, kellele kuulub ka osalus OÜ Selista Ehitus. Riigihanke Lõuna-Eesti haigla renoveerija leidmiseks sõelale jäänud Merko Ehituse alltöövõtjaks on sageli olnud just OÜ Selista Ehitus, mistõttu oli sisuliselt tegemist huvide konfliktiga kuni 01.04.2013.a kehtinud korruptsioonivastase seaduse § 25 lg 1 p 3 tähenduses. Ka nimetatud artikkel ei saa olla seega hagi aluseks. Artiklis „Umbusaldajad heidavad V. ette eraettevõtja huvides tegutsemist“ vaadates käesoleva menetluse kestel esitatud seisukohti kogumis, on kostja käsutuses piisavalt teavet asumaks seisukohale, et hageja poolt juhitav ettevõtte on olnud teatavas eelisseisundis; K. M. abistas OÜ Selista Ehitus seoses ettevalmistuste tegemisega Võrukivi tööstusala ehitamiseks; K. V. rolli Võrukivi arenduses on ka teised isikud peale kostja näinud eraettevõtja huvide „läbi surumisena“; samuti leidub peale kostja teisi isikuid, kes on pidanud Võrukivi eelisarendamist Ü. T. teeneks.

5 (18)

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA NENDEST TEHTUD JÄRELDUSED Kohus leiab, et hagi on tõendatud ja kuulub rahuldamisele. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja on ajalehes Võrumaa Teataja avaldanud järgmised artiklid: 24.märtsil 2011.a. „Mõniste vallavanem tegi vallale poole miljoniga külma“, 24.märtsil 2011.a. „Korruptsioon Mõniste vallavalitsuses“, 29.märtsil 2011.a. „Mõniste korruptsioonile aitas kaasa maksuamet“, 5.aprillil 2011.a. „Maksuamet: väljastasime tõendi Selista maksuvõla kohta“, 21.aprillil 2011.a. „Umbusaldajad heidavad V. ette eraettevõtja huvides tegutsemist“, 30.aprillil 2011.a. „Üks võtab raha, teine annab raha“, 30.aprillil 2011.a. „Selista afäär jättis Võrukivi suvilaomanikud pika ninaga“, 03.mail 2011.a. „Kes uurib T. afääre“, 07.mail 2011.a. „Artiklitele T. järgnes toimetuse läbiotsimine“, 14.mail 2011.a. „Korruptantide saatus“ ja 21.mail 2011.a. „Korruptsioon haiglas“. Avaldamise ja avaldaja mõistet on Riigikohtu Tsiviilkolleegium selgitanud 21. detsembril 2005.a. tsiviilasjas nr 3-2-1-95-05 tehtud otsuses, leides, et avaldamine VÕS § 1047 tähenduses on andmete kolmandatele isikutele teatavaks tegemine ning avaldajaks on isik, kes teeb kolmandatele isikutele andmed teatavaks. Samas selgitas kolleegium lisaks, et meedias (ajakirjanduses) andmete avaldamise korral saab avaldajaks olla meediaettevõte, aga ka meediaväljaandele andmeid edastanud isik. Seega on kostja, tehes kolmandatele isikutele ajalehe Võrumaa Teataja kaudu teatavaks andmeid, avaldaja VÕS § 1047 mõttes. Hagiavalduse kohaselt on kostja avaldanud ajalehes Võrumaa Teataja korduvalt ebaõigeid ja hageja au teotavaid andmeid ning ebakohaseid väärtushinnanguid. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 17 kohaselt ei tohi kellegi au ega head nime teotada. VÕS § 1045 lg 1 p 4 kohaselt on kannatanu isikliku õiguse rikkumisega kahju tekitamine õigusvastane. VÕS § 1046 lg 1,2 sätestab, et isiku au teotamine, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamine, eraelu puutumatuse või muu isikliku õiguse rikkumine on õigusvastane kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Isikliku õiguse rikkumine ei ole õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb sellisel juhul lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest. VÕS § 1047 lg 1,2,3 kohaselt on isiklike õiguste rikkumine või isiku majandus- või kutsetegevusse sekkumine isiku või tema tegevuse kohta ebaõigete andmete avaldamise või faktilist laadi andmete mittetäieliku või eksitava avaldamisega õigusvastane, kui avaldaja ei tõenda, et ta ei teadnud avaldamisel andmete ebaõigsusest või mittetäielikkusest ega pidanudki sellest teadma. Teise isiku au teotava või teisele isikule majanduslikult kahjuliku asjaolu avaldamine loetakse õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele. Hoolimata käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatust, ei loeta andmete või asjaolu avaldamist õigusvastaseks, kui avaldajal või isikul, kellele asjaolu avaldati, oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Käesolevas vaidluses on olulisemad õiguslikud küsimused selles, kas kostja on teotanud hageja au ja head nime ning kas hagejal on tekkinud mittevaraline kahju. Pooled ei ole esitanud väidet, nagu hageja oleks avaliku elu tegelane, mistõttu kohus ei käsitle seda asjaolu.

6 (18)

Riigikohus on 31.mai 2006.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05 märkinud, et isiku au teotamine on võlaõigusseaduse kohaselt võimalik väärtushinnangu, muu hulgas nii ebakohase väärtushinnangu (VÕS § 1046 lg 1) kui ka tegelikkusele mittevastava asjaolu õigusvastase avaldamisega (VÕS § 1047 lg 2). Riigikohtu Tsiviilkolleegium on seisukohal, et viimasena märgitud sättes kasutatud "asjaolu avaldamine" on samatähenduslik senises kohtupraktikas kasutatud mõistega "faktiväite avaldamine"... Mõiste "andmed" võeti isiklike õiguste kaitset reguleerivas seaduses kasutusele 1.septembril 1994.a. jõustunud tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS). Riigikohtu erikogu asus 5. detsembri 1997.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-9997 seisukohale, et TsÜS §-s 23 kasutatud mõistele "andmed" annab täpse tähenduse termin "faktiväide". Faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav. Riigikohus asus ka 11. veebruari 2004. a otsuses tsiviilasjas nr 32-1-11-04 seisukohale, et isiku kohta mis tahes andmeid sisaldavat lauset käsitletakse kohtupraktikas faktiväitena. Väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu või vormi tõttu on konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega. Väärtushinnangut on küll võimalik põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärust. Ebakohase väärtushinnangu mõiste on Riigikohus täpsemalt sisustanud 10.juunil 2009.a. tsiviilasjas nr 3-2-1-43-09 tehtud otsuses, leides, et ebakohased on väärtushinnangud (väärtusotsustused), mille vulgaarne, inimväärikust alandav ja inimest mõnitav tähendus on mõistlikule lugejale ilmne. Isiku au ja head nime kahjustav väärtushinnang võib põhineda ka tema kohta avaldatud andmetel. Väärtushinnangud, mida võimaldavad tegelikkusele vastavad andmed, võivad põhimõtteliselt kahjustada isiku au ja head nime, kuid selline kahjustamine ei ole VÕS § 1046 lg 1 mõtte kohaselt üldjuhul õigusvastane. Riigikohus leiab 31.mai 2006.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, et väärtushinnangu põhjendatus ei tähenda seejuures mitte millegi tõesuse kindlakstegemist, vaid eelkõige seda, kas väärtushinnangu avaldajal oli mõistlik õigustus teist isikut üldsuse ees halvustada. Väärtushinnangu põhjendamatus võib olla tingitud ka üksnes ebakohasest väljendusviisist ... Väärtushinnangu õigusvastase avaldamise korral võib kannatanu nõuda kahju hüvitamist ... Samuti võidakse isikut üldsuse ees kujutada ebaõigesti sel teel, et esitatakse kaudseid asjaolusid, millest mõistlikult saab järeldada mingeid otseseid fakte, mis käivad hageja kohta ... Au teotava faktiväite ja au teotava väärtushinnangu avaldamise õigusvastasuse tunnused on erinevad. Au teotava faktiväite õigusvastasus tuleneb eelkõige avaldatud faktiväite tõele mittevastavusest ning avaldaja hoolikusest faktide kontrollimisel (VÕS § 1047 lg-d 2 ja 3), au teotava väärtushinnangu õigusvastasus aga selle ebakohasusest, avaldamise asjaoludest ning erihuvide kaalumisest (VÕS § 1046 lg 1 ja 2). Seega on tõendatavate asjaolude ring nendel kahel juhul kvalitatiivselt erinev. 24.märtsil 2011.a. Võrumaa Teatajas avaldatud artiklis „Mõniste vallavanem tegi vallale poole miljoniga külma“ (I kd, tl 12) väidetakse, et Mõniste vallavanem M. N. sokutas sotsiaal- ja tervishoiukeskuse ehitushanke lepingu seadusevastaselt oma lähedase sõbra Ü. T. väimehe maksuvõlgades firmale, millega tõi vallale ligi pool miljonit krooni kahju. ... Krediidiinfo andmete kohaselt oli xxxxxxx juba 2009.a. veebruaris üleval 45 000 kroonine maksuvõlg. Hageja leiab, et tema juhitavale ettevõttele ei ole hankelepingut seadusevastaselt sokutatud, samuti ei ole hageja olnud maksuvõlglane, samuti ei ole hageja ainuke OÜ Selista Ehitus juhatuse liige ja omanik. Kostja arvates on esimene kostjale etteheidetav lause väärtushinnang, mis puudutab vaid OÜ Selista Ehitus; Võrumaa Teatajas avaldatud artiklitesarjast tervikuna tuleneb, et maksuvõlg oli hageja poolt juhitud ja tema osalusega ettevõttel, mida ei saa pidada

7 (18)

hageja au teotavaks; kostja väide, et hageja poolt juhitavale ettevõttele on hankeleping seadusevastaselt sokutatud, ei ole õigusvastane. Kohus leiab, et hageja poolt märgitud artiklis toodud esimeses lauses esitatu ei käi hageja kohta, vaid puudutavad kolmanda isiku tegevust ning Selista Ehitus OÜ maksuvõlga. Artikli kohaselt sokutati ehitushankeleping seadusevastaselt maksuvõlgades OÜ Selista Ehitus. Äriregistri kandest nähtuvalt oli hageja üks OÜ Selista Ehitus kolmest juhatuse liikmest ja kahest osanikust (II kd, tl 189), mistõttu ei saa ebaõigeks faktiväiteks lugeda seda, et tegemist on hageja firmaga. Avaldatud faktiväiteid tuleb võtta sellistena, nagu need on, s.t kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida kostja mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas. See, mida avaldaja ise silmas pidas, ei ole asjakohane. Kohus leiab, et lauses „Krediidiinfo andmete kohaselt oli xxxxxxx juba 2009.a. veebruaris üleval 45 000-kroonine maksuvõlg“ on esitatud faktiväide, mida ei ole mõistliku inimese arusaama järgi võimalik teisiti mõista kui hageja maksuvõlga. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid hageja maksuvõla kohta. Kostja väited, et juba mõnes varasemas kostja poolt avaldatud artiklis on käsitletud Selista OÜ maksuvõla suurust, ja kostja poolt kohtule OÜ Selista Ehitus maksevõime kohta esitatud tõendid (OÜ Selista Ehitus majandusaasta aruanne- I kd, tl 174-196, EAS kiri Võru Linnavalitsusele Võrukivi projekti omafinantseeringu kohta OÜ Selista Ehitus poolt I kd, tl 197-198), ei ole käesolevas asjas asjakohased, sest artiklis avaldatu kohaselt on hageja maksuvõlglane. Äriühingu varalist seisundit ja tegevust ei saa omistada selle äriühingu juhatuse liikmele, sest see loob üldsusele ebaõige mulje. Seega on kostja avaldanud artiklis „Mõniste vallavanem tegi vallale poole miljoniga külma“ ebaõiged andmed hageja maksuvõla kohta, luues temast üldsusele negatiivse kujundi kui maksuvõlglasest. Kostja ei ole tõendanud, et ta kontrollis andmeid põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Seega oli selliste ebaõigete andmete avaldamine õigusvastane. 24.märtsi 2011 artiklis „Korruptsioon Mõniste vallavalitsuses“ (I kd, tl 13) ja 29.märtsi 2011 artiklis „Mõniste korruptsioonile aitas kaasa maksuamet“ (I kd, tl 14) on hageja väitel kostja kinnitanud, et hankelepingu sõlmimine OÜ-ga Selista Ehitus oli kuritegelik ja korruptiivne... Kuigi N. soovis, et infot tema tegevuse kohta ei avaldataks, on tegemist sulaselge korruptsiooniga, mida ajakirjandusel pole võimalik maha salata. 5.aprilli 2011.a. artiklis „Maksuamet: väljastasime tõendi Selista maksuvõla kohta“ (I kd, tl 16) on avaldatud, et Võru linnapea Ü. T. väimehel I. K. l oli niisiis, tänu Mõniste vallavanema soovile tema maksuvõlgade koha pealt silm kinni pigistada, võimalus maksuametis oma võlad ära ajatada ning seejärel juba justkui õige mehena hankekonkurss ära võita. 14.mai 2011.a. artiklis „Korruptantide saatus“ (I kd, tl 27) on avaldatud: “Kuid ka I. K. oli 2009.aasta alguses suurtes raskustes, tal oli maksuvõlg ja äri edendamiseks võetud pangalaenud tahtsid teenindamist. Muidu oleks temagi kolinal pankrotti läinud. Siin tuli talle appi tema äiapapa, kes pigistas silma kinni, kui Mõniste vallavanem M. N. Selista ebaseaduslikult Mõniste sotsiaalmaja hankevõitjaks tunnistas, ja tegi suurt kära, kui Obinitsa koolimaja hankekonkursi võitjaks ei osutunudki Selista ... Ü. T. on teinud küll oma ametipositsiooni ära kasutades kõik endast oleneva, et tema väimehe kinnisvaraäri õitseks, kuid sellest hoolimata seisavad paljud Selistale kuuluvad hooned tühjana. Postiautode tossu mattuvasse Vilja tänava korterelamusse ei taha kolida keegi. Korruptsioonist ei ole palju kasu olnud. Kuid ehk ongi see korruptantide saatus.” Hageja leiab, et ta ei ole olnud maksuvõlglane ega pankrotiohus, Vilja tänava korterelamuga seoses ei ole olnud probleeme, tema nimetamine korruptandiks on otseselt tema au teotav. Kostja leiab taas, et ta ei ole väitnud, et hageja on maksuvõlglane või pankrotiohus, vaid jutt käib OÜ Selista Ehitus kohta; väidet ettevõtte raskuste kohta või maksevõla ajatamise kohta ei

8 (18)

saa pidada hageja au teotavaks; kostja ei ole kordagi maininud, et hageja on korruptant; kostja ei ole hagejale omistanud ühtegi tegu, mida võiks käsitleda hageja poolse aktiivse tegevusena, saavutamaks OÜ Selista Ehitus hanke võitjaks kuulutamist või Võrukivi piirkonnas maade erastamist; lause M. N. kohta ei saa olla hagi aluseks. Kohus leiab, et kohtul on võimalik anda hinnang väidetavale kostjapoolsele rikkumisele ainult hageja poolt hagis esitatud konkreetse artikli pealkirja, lause või lõigu täpsuses. Hageja on artiklitest „Korruptsioon Mõniste vallavalitsuses“ ja „Mõniste korruptsioonile aitas kaasa maksuamet“ otseselt viidanud vaid artikli „Korruptsioon Mõniste Vallavalitsuses“ lõpulausele „Kuigi N. soovis, et infot tema tegevuse kohta ei avaldataks, on tegemist sulaselge korruptsiooniga, mida ajakirjandusel pole võimalik maha salata.“ Kohus nõustub kostjaga, et nimetatud viide käib kolmandate isikute, mitte hageja kohta. Artiklis „Maksuamet: väljastasime tõendi Selista maksuvõla kohta“ avaldatu, et Võru linnapea Ü. T. väimehel I. K. l oli niisiis, tänu Mõniste vallavanema soovile tema maksuvõlgade koha pealt silm kinni pigistada, võimalus maksuametis oma võlad ära ajatada ning seejärel juba justkui õige mehena hankekonkurss ära võita, sisaldab faktiväiteid, millest nähtuvalt oli hagejal võimalus maksuametis oma võlad ära ajatada ja seejärel hankekonkurss võita, ja väärtushinnangut tänu Mõniste vallavanema soovile tema maksuvõlgade koha pealt silm kinni pigistada. Kohus kordab eespool avaldatud seisukohta, et äriühingu varalist seisundit ja tegevust ei saa omistada selle äriühingu juhatuse liikmele, sest see loob üldsusele ebaõige mulje. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et hagejal olid maksuvõlad või et ta neid maksuametis ajatas või hankekonkursi võitis. Asja materjalidest nähtuvalt osales hankekonkursil OÜ Selista Ehitus. Seega on kostja esitanud taas ebaõiged faktiväited, mis kordavad hagejal maksuvõla olemasolu ja selle võimalikku ajatamist maksuametis, tema au teotades, luues kuvandi hagejast kui maksuvõlglasest. Kostja ei ole tõendanud, et ta kontrollis andmeid põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele, mistõttu on selliste ebaõigete andmete avaldamine õigusvastane. Kas riigihanke läbiviimisel rikuti seadust, ei ole kohtu arvates käesolevas asjas oluline tuvastada, sest hageja eraisikuna ei ole osalenud vaidlusaluses riigihankemenetluses, vaid selleks on OÜ Selista Ehitus, kes on samuti kostja vastu hagi esitanud. Kostja on ka ise hagi vastuses selgitanud, et ta ei ole väitnud, nagu oleks hageja seotud hankemenetlusega, mis kostja hinnangul ei vastanud seaduse nõuetele – kostja ei ole omistanud hagejale ühtegi tegu, mida võiks käsitleda hagejapoolse aktiivse tegevusena, saavutamaks OÜ Selista Ehitus hanke võitjaks kuulutamist. Seetõttu ei ole kohtu arvates käesolevas asjas ka asjakohased kostja väited, et hageja ei ole esitanud ühtegi põhjendust selle kohta, miks ei oma asja lahendamisel tähtsust riigihangete vaidlustuskomisjoni otsus, mis sisaldas kohustust hageja osalusega ettevõte hankemenetlusest kõrvaldada ja miks seda eirati; miks eiras M. N. Maksuameti poolt esitatud tõendit selle kohta, et 13.01.2009.a seisuga oli kostjal (ilmselt OÜ Selista Ehitus) maksuvõlg ning selle kohta esitatud tõendid (Riigihangete Ameti juures asuva vaidlustuskomisjoni 20.aprilli 2009.a. otsus- I kd, tl 85-89; Riigihangete Ameti 25.jaanuari 2010.a. kiri- I kd, tl 83-84; K. T. ja I. T. kirjavahetus- I kd, tl 171-172; tunnistaja K. T. ütlusedII kd, tl 11-12) tuleb jätta käesolevas asjas tähelepanuta. Prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest (II kd, tl 121-135) nähtub, et M. N. avalduse alusel ajalehes Võrumaa Teataja ilmunud artiklites „Mõniste vallavanem tegi vallale poole miljoniga külma“ ja „Korruptsioon Mõniste Vallavalitsuses“ kirjeldatud sündmuste uurimiseks KarS § 300 tunnustel alustatud kriminaalmenetlus on 09.04.2012.a. lõpetatud kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu.

9 (18)

Kohus leiab, et artiklis „Korruptantide saatus“ on esitatud faktiväide, et hagejal oli 2009.a. alguses maksuvõlg ja on esitatud väärtushinnang, et hageja oli suurtes raskustes, äri edendamiseks võetud pangalaenud tahtsid teenindamist ja kui talle poleks äiapapa appi tulnud, oleks ta kolinal pankrotti läinud. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et hagejal oli 2009.a. alguses maksuvõlg. Kostja ei ole tõendanud, et ta kontrollis andmeid põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Asjakohane ei ole kostja väide, et ta tegelikult mõtles kostja äriühingu maksuvõlga. Samas ka kui hagejaga seotud äriühingu majanduslik seisund halveneb, siis ka see ei annaks alust esitada hageja kohta tema au teotavaid väärtushinnanguid. Seega on kostja artiklis „Korruptantide saatus“ järjekordselt esitanud ebaõige faktiväite, mille kohaselt hagejal oli 2009.a. alguses maksuvõlg. Kohus leiab, et ka väärtushinnang, mille kohaselt oleks hageja kolinal pankrotti läinud, on olukorras, kus hageja võlgade kohta andmed puuduvad, ebakohane ning tähendab hageja väärtustamist negatiivse hinnanguga. Seega on nii faktiväide kui väärtushinnang õigusvastased. Kõige levinum korruptsiooni definitsioon on ametiseisundi kuritarvitamine omakasu eesmärgil. Ka Eesti korruptsioonivastase seaduse järgi on korruptiivne tegu ametiseisundi kasutamine omakasu eesmärgil, tehes põhjendamatuid või õigusvastaseid otsuseid või toiminguid või jättes tegemata õiguspärased otsused või toimingud. Kohus nõustub kostjaga, et 14.mai 2011.a. artiklis „Korruptantide saatus“ hageja poolt osundatud laused „Siin tuli talle appi tema äiapapa, kes pigistas silma kinni, kui Mõniste vallavanem M. N. Selista ebaseaduslikult Mõniste sotsiaalmaja hankevõitjaks tunnistas, ja tegi suurt kära, kui Obinitsa koolimaja hankekonkursi võitjaks ei osutunudki Selista ... Ü. T. on teinud küll oma ametipositsiooni ära kasutades kõik endast oleneva, et tema väimehe kinnisvaraäri õitseks, kuid sellest hoolimata seisavad paljud Selistale kuuluvad hooned tühjana. Postiautode tossu mattuvasse Vilja tänava korterelamusse ei taha kolida keegi. Korruptsioonist ei ole palju kasu olnud. Kuid ehk ongi see korruptantide saatus” ei käsitle hageja korruptiivset tegevust; väited, et paljud Selistale kuuluvad hooned on tühjad või keegi ei taha Vilja tänava korterelamusse kolida, iseenesest ei saa teotada hageja au ega head nime, vaid käsitlevad konkreetset turusituatsiooni. Artiklist ei nähtu, et hageja omaks ja oleks kasutanud ametiseisundit omakasu eesmärgil, tehes põhjendamatuid või õigusvastaseid otsuseid või toiminguid või jättes tegemata õiguspärased otsused või toimingud. Samuti ei nähtu artiklitest, et hageja oleks korruptsioonile kaasa aidanud või mingil muul viisil selle täideviimisega seotud. Väljendeid korruptsioon ja korruptant on kostja käesolevas asjas avaldamise kontekstist nähtuvalt käsitlenud, lähtudes oma subjektiivsest õigusetõlgendusest. Riigikohus on 13.aprilli 2007.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-5-07 leidnud, et au ja väärikuse kaitse hagides puudub iga kord vajadus süüteo tuvastamiseks. Näiteks kui isiku kohta väidetakse, et ta on varastanud, siis ei olegi vaja tuvastada süüteo toimepanemist karistusõiguslikus mõttes, vaid väidetava teo tegemist ja kui tegu on faktidena tuvastatud (vastab tegelikkusele), siis saab hinnata, kas see tegu on tavapärase arusaama järgi isiku au teotav või mitte. Artiklis „Korruptantide saatus“ ei ole viidatud hageja poolt korruptiivsete tegude toimepanemisele, kuid esitatud väärtushinnangutes on kostja poolt loodud hageja suhtes halvustav ning hukkamõistev kuvand kui isikust, kelle kinnisvaraäri õitseb tänu korruptsioonile; eelnevast nähtuvalt on kostja jälle segi ajanud äriühingu ja füüsilise isiku (hageja), sest kinnisvara müügiga tegeles asja materjalidest nähtuvalt OÜ Selista Ehitus. Sellised hoolikalt kontrollimata ebakohased väärtushinnangud on õigusvastased. 21.aprilli 2011.a. artiklis „Umbusaldajad heidavad V. ette eraettevõtja huvides tegutsemist“ (I kd, tl 20) on avaldatud “Nagu Võrumaa Teataja on kirjutanud, hakkas linn Võrukivi tööstusala rajamisega tegelema endise linnapea Ü. T. initsiatiivil, kes soovis seal soodustada oma väimehe, Selista juhi I. K. ärihuve. Selista oli ostnud Võrukivi tellisetehase ja erastanud sinna juurde maad, kuid tal puudusid rahaliste raskuste tõttu vahendid, et ala ise edasi arendada.

10 (18)

Seepärast kaasas T. väimehe aitamiseks kaks parteikaaslast – K. M. , kes koostas EAS-ile endise tellisetehase territooriumil infrastruktuuri väljaarendamiseks projekti, mis näitas, et asjast on huvitatud ka linn, ning K. V. , kes hakkas seda projekti pärast 2009.aasta kohalikke valimisi ... läbi suruma.” Hageja leiab, et ta ei ole seoses Võrukivi projektiga saanud mingeid soodustusi, mida pidanuks keegi läbi suruma. Kostja leiab, et Ü. T. initsiatiivil K. M. aitas OÜ Selista Ehitus seoses ettevalmistuste tegemisega Võrukivi tööstusala ehitamiseks ja K. V. roll oli nende huvide läbisurumises, mistõttu hageja poolt juhitav ettevõte oli teatud eelisseisundis. Kostja on esitanud dokumendiregistri avaliku väljavõtte (II kd, tl 36-43), millest nähtuvalt on Võru linnavolikogu 21.04.2011.a. koosoleku päevakorras olnud umbusaldus abilinnapeale K. V. le seoses Võrukivi piirkonnas eraettevõtja kinnistu arendustegevusega, mis toimub linna toetusel ja umbusaldamine kukkus läbi. Tunnistaja K. M. ütlustest tsiviilasjas nr 2-11-24565 nähtuvalt (II kd, tl 8-11) on K. M. kinnitanud, et ta aitas 2007.a. Võru linna ja OÜ Selista Ehitus vahelise koostöölepingu alusel Võrukivi tööstusalade ehitamiseks ettevalmistusi teha, nüüd on kõik, mis planeeritud põhimõtteliselt tehtud; ehitustööd Võrusool on kallimad, kinnistud kuuluvad erinevatele isikutele. Kohus leiab, et hageja poolt osundatud lõigus on kostja esitanud faktiväite, et Selista oli ostnud Võrukivi tellisetehase ja erastanud sinna juurde maad ning andnud väärtushinnangu, mille kohaselt endise linnapea tegevus soodustas hageja ärihuve. Hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et OÜ Selista Ehitus oli ostnud Võrukivi tellisetehase ja erastanud sinna juurde maad, mille kohta on pooled esitanud ka tõendid. Samuti on asjaolud, et K. M. aitas Võru linna ja OÜ Selista Ehitus vahelise koostöölepingu alusel Võrukivi tööstusalade ehitamiseks ettevalmistusi teha ja K. V. toetas linnavalitsuses Võrukivi tööstusalade arendamist, eeltoodud tõenditega tõendamist leidnud. Kohus leiab, et esitatud väited ja tõendid käivad OÜ Selista Ehitus ja kolmanda isiku Ü. T. kohta ja ei riku hageja õigusi. Väärtushinnangus, et Ü. T. soovis seal soodustada hageja ärihuve, on kostja lähtunud oma subjektiivsest tõlgendusest. 30.aprillil 2011.a. avaldas kostja artikli peakirjaga „Selista afäär jättis Võrukivi suvilaomanikud pika ninaga“ (I kd, tl 22), mille pealkirjas juba esitatakse hageja arvates väide, et OÜ Selista Ehitus ja hageja ebaseadusliku tegevuse tulemusena kannatasid suvilaomanikud. Artiklis väidetakse, et „pilt läheb selgemaks, kui vaadata, kes oli sel ajal maavanem, kui K. need 70 000 ruutmeetrit endale sai... Seega otsustas K. erastamissoovide üle osakond, mis allus otseselt tema äiapapale Ü. T. le. Siililegi on selge, et see lõi xxxxxxx kõikide teiste maad erastada soovijate ees eelise. Võib koguni öelda, et K. eeliste loomine oli T. enese otsustada, sest lõpliku korralduse maa erastamise kohta annab välja maavanem. Võru linna osaks oli nimetatud protsessis vaid maavanema korralduse seadustamine. Maavanem T. oli niisiis Võrukivi tellisetehase hoonete juurde maa erastamisel (loe: oma väimehe ärihuvide soodustamisel) väga oluline, et mitte öelda (ära)otsustav roll ... kavatseb linn teha ligi 10 miljonilise investeeringu nende naabruses asuva ettevõtja I. K. krundile“. Hageja leiab, et ta ei ole füüsilise isikuna osalenud maa erastamisel Võrukivi piirkonnas, samuti ei ole tema juhitud äriühingule tehtud mingeid ebaseaduslikke soodustusi. Kostja leiab, et ta on silmas pidanud hageja osalusega ettevõtet; kostja hinnangul oli tegu huvide konfliktiga hageja elukaaslase isa poolt otsuse tegemise ajal kehtinud korruptsioonivastase seaduse § 25 lg 1 p 3 mõttes. Kostja on esitanud Võru maavanema 28.mai 2007.a. korralduse nr 1.1-4/408 ja selle muutmise korralduse 15.08.2007 nr 1.1-4/507 (II kd, tl 21-24), millest nähtuvalt müüdi maa ostuõigusega erastamise korras OÜ Selista Ehitus talle kuuluvate hoonete juurde Ringtee 2 Võru linnas tootmishoonete maa suurusega 70 320 m2. Hageja on esitanud ehitiste müügilepingu (II kd, tl 136-145), mille kohaselt on OÜ Selista Ehitus 08.12.2005.a. ostnud AS Suwem Võru linnas Kivi 12, Silikaadi 8 asuvad ehitised ja rajatised. Kostja esitatud

11 (18)

kinnistusraamatu väljavõtetest nähtub, et 19.01.2006.a. asjaõiguslepingu alusel on selles rajoonis Kivi 12B maad erastanud ka AS Timo Keraamika (II kd, tl 27) ja 23.03.2007 asjaõiguslepingu alusel Kivi 13 maa erastanud OÜ Väimela Soojus (II kd, tl 28). Kohus leiab, et viidatud artiklilõigus on kostja esitanud faktiväited, et K. on saanud need 70 000 ruutmeetrit endale, linn kavatseb teha ligi 10 miljonilise investeeringu hageja krundile. Väärtushinnanguteks on, et K. erastamissoovide üle otsustanud tema äiapapale otseselt allunud osakond (võib koguni öelda maavanem) lõi hagejale teiste maad soovijate ees eelise. Kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid, millest nähtuvalt on hageja saanud 70 000 ruutmeetrit maad endale ja linn kavatseb sellele teha 10 miljonilise investeeringu. Kohus kordab veelkord, et äriühingu varalist seisundit ja tegevust ei saa omistada selle äriühingu juhatuse liikmele, sest see loob üldsusele ebaõige mulje. Seega on kostja avaldanud artiklis „Selista afäär jättis Võrukivi suvilaomanikud pika ninaga“ ebaõiged andmed hageja kohta, et hageja on saanud endale 70 000 ruutmeetrit maad ja linn kavatseb teha ligi 10-miljonilise investeeringu hageja krundile. Kuna maad ei erastanud hageja, siis ei olnud kellelgi võimalik ka hagejale luua eeliseid maa erastamisel. Seega on kostja avaldanud hoolikalt kontrollimata artiklis „Selista afäär jättis Võrukivi suvilaomanikud pika ninaga“ ebakohase väärtushinnangu, mille kohaselt oli hagejal võimalik äiapapa poolt eelise loomisega erastada maad, mis on õigusvastane. Sõna afäär tähendab võõrsõnade leksikoni kohaselt sekeldust, pettusele rajatud ettevõtmist. Artikli peakirjast Selista afäär jättis Võrukivi suvilaomanikud pika ninaga, ei nähtu, et see oleks iseenesest hageja au teotav. 03.mai 2011.a. artiklis „Kes uurib T. afääre“ (I kd, tl 24) on kostja avaldanud, et “T. maavanemaks olek oli ka väga soodus aeg tema väimehele, OÜ Selista Ehitus juhile I. K. le, kelle kinnisvaraäri sai endise Võrukivi tellisetehase territooriumil tõelise hoo sisse aastal 2007, kui T. allunud maavalitsuse maaosakond võimaldas tal ajal, mil teistel ei lastud erastada isegi kümmet meetrit, krahmata endale tervelt seitse hektarit maad ... Kui aastal 2007 hoolitses T. selle eest, et tema väimehel oleks maad, kus kinnisvara arendada, siis aastal 2009 tegeles ta tema firmale riigihangete väljasebimisega.” Hageja leiab, et esitatud väited on ebaõiged, kuna Ü. T. ei ole loonud mingil viisil hagejale või tema poolt juhitavale äriühingule ebaseaduslikke soodustusi. Kostja selgitab, et tal oli tulenevalt kaheksast objektiivsest asjaolust põhjust asuda seisukohale, et Ü. T. l oli roll hageja ärihuvide edendamisel, mistõttu vaidlusalune hinnang oli õiguspärane. Selles lõigus on esitatud väärtushinnangud, et T. maavanemaks olek oli väga soodus aeg hagejale, kui T. allunud maavalitsus võimaldas tal ajal, mil teistel ei lastud erastada isegi kümmet meetrit, ja faktiväide krahmata tervelt 7 hektarit maad. Lauses, kui aastal 2007 hoolitses T. selle eest, et tema väimehel oleks maad, kus kinnisvara arendada, siis 2009.aastal tegeles ta tema firmale riigihangete väljasebimisega, käsitleb kostja kolmanda isiku Ü. T. tegevust. Kohus leiab taas, et kostja on avaldanud artiklis „Kes uurib T. afääre“ ebakohase väärtushinnangu, mille kohaselt T. allunud maavalitsuse maaosakond võimaldas tal ajal, mil teistel ei lastud erastada isegi kümmet meetrit, krahmata endale tervelt seitse hektarit maad, kuna kohus on juba eespool tuvastanud, et hageja ei erastanud endale maad, mis on avaldamise asjaolusid ja ebakohasust kaaludes õigusvastane. 30.aprilli 2011 artiklis „Üks võtab raha, teine annab raha“ (I kd, tl 23) märgitakse, et “Õnnetu on ka Ü. T. perekond, sest suurest rahaahnusest juurde kahmatud maad ei ole nad ise võimelised arendama ega ka korrastama, mistõttu on nad viimases hädas sirutanud käe linna ja riigi

12 (18)

rahakotti. Hageja leiab, et ta ei ole toime pannud vargust või omastamist. Kostja leiab, et hageja selline tõlgendus on meelevaldne; kostja pole hageja kohta kunagi avaldanud, et ta on toime pannud omastamise või varguse. Kostja hinnangul on Võrukivi arenduse projekti ja selle läbi kaudselt oma ettevõtte kasu saamiseks ühiste ressursside arvelt põhjendamatu eelistamine käsitletav linna ja riigi rahakotti sirutamisena, mis on kohane VÕS § 1046 mõttes ja ei saa olla hageja au teotav. Kohus leiab, et hageja poolt viidatud väite on kostja avaldanud Ü. T. perekonna kohta ning see sisaldab väärtushinnanguid, et perekond on õnnetu, sest nad ei ole võimelised arendama ega ka korrastama suurest rahaahnusest juurde kahmatud maad, mistõttu on nad viimases hädas sirutanud käe linna ja riigi rahakotti. Sellest lausest ei nähtu konkreetseid isikuid kellest on jutt, kuid poolte vahel ei ole vaidlust ja artiklist tervikuna nähtuvalt on mõistlik järeldada, et pereliikmeks on kostja lugenud ka T. väimeest (tütre elukaaslast) hagejat. Kohus leiab aga, et selle lause kontekstis on oluline ka kostja poolt avaldatud artiklis järgnev lause: Sealt on praegusel ajal väga raske midagi kätte saada. Seega ei ole artiklist võimalik järeldada võõra vara omastamise toimepanemist teiste hulgas hageja poolt. Kuna kostja on neid väljendeid valides lähtunud oma subjektiivsest õigusetõlgendusest, kujutavad need endast reeglina väärtushinnanguid. Samas on Riigikohus rõhutanud, et väärtushinnangut on küll võimalik põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärust. Kostja on hinnangut põhjendanud asjaoluga, et Võrukivi arendus vähendab investeeringuid muudesse linna projektidesse, mis kostja käsitluse kohaselt pole linna tasakaalustatud arengule vajalik, mis ülekantud tähenduses ongi käe sirutamine linna ja riigi rahakotti. Võru linna üldplaneeringu seletuskirjas (II kd, tl 147) on märgitud, et linna tootmisalasid arendatakse edasi linna äärealadel: Võrusool, Liitval (sh Võrukivi), kus tootmismaad arendatakse äri ja tootmise segafunktsioonil. Võru linna, OÜ Selista Ehitus ja MTÜ Võrumaa Tehnoloogiainkubaator vahel on 14.01.2010 sõlmitud koostööleping (II kd, tl 148-151) Võrukivi Tööstuspargi väljaarendamiseks. Võru Linnavalitsuse 12.10.2011.a. korraldusega (II kd, tl 154) korraldati riigihange „Avaliku tehnilise infrastruktuuri rajamine Võrukivi tööstuspiirkonnas“. Meetme „Piirkondade konkurentsivõime tugevdamine“ taotlusvormi (II kd, tl 155-158) kohaselt on Võru linn esitanud taotluse alates 01.07.2010 osalemiseks projektis Avaliku tehnilise infrastruktuuri rajamine Võrukivi tööstuspiirkonnas ning selles osas on ka EAS vastu võtnud 06.10.2011.a. otsuse (koopia II kd, tl 165-167). Võru Linnavalitsuse 14.06.2006.a. kirja ja asendiplaani kohaselt (II kd, tl 159-160) saadab linnavalitsus OÜ Selista Ehitus uue Ringtee 2 teenindusmaa määramise ettepaneku. Millist piirkonda linnas eelisarendada on kohtu arvates prioriteetide seadmise ja hinnangu küsimus ning selle üle võib alati vaielda. Selle kohta on kostja esitanud ka tunnistajate ülekuulamise protokolli tsiviilasjas nr 2-11-24565 (II kd, tl 3-20). Kohus leiab, et nimetatud väärtushinnang, mille kohaselt hageja on sirutanud käe linna ja riigi rahakotti on negatiivse kuvandiga ja hinnates ka lause põhjendatust kostjale teadaolevate asjaolude pinnalt, õigusvastane. Asjaolu, et OÜ Selista Ehitus sai seoses Võrukivi Tööstuspargi eelisarendusele, mille suhtes on esitatud erinevaid seisukohti, eraldatud täiendavaid linna või riigi rahalisi vahendeid, ei ole põhjendatud samastada hageja poolt käe sirutamisega linna ja riigi rahakotti. 07.mai 2011.a. artiklis „Artiklitele T. järgnes toimetuse läbiotsimine“ on kostja avaldanud “Võrumaa Teataja artiklitele Ü. T. ja tema väimehe I. K. afääridest ja lähedastest suhetest Lõuna prefektuuri vanemkomissariga järgnes politsei läbiotsimine Võrumaa Teataja toimetuse ja peatoimetaja kodus. Läbiotsimise viis läbi I. K. hea sõbra ja paadikaaslase, Lõuna prefektuuri vanemkomissari elukaaslane, sama prefektuuri majanduskuritegude uurija S. T. ... Asjaga kursis olevate isikute sõnul said nad (M. S. ja S. T. ) xxxxxxx odava hinnaga kätte ridaelamuboksi.” Hageja leiab, et ta ei ole mingil määral seotud toimetuses toimunud läbiotsimisega, samuti ta ei ole andnud ebaseaduslikke soodustusi politseiametnikele. Kostja

13 (18)

kinnitab, et ta ei ole kusagil väitnud, et hageja on seotud läbiotsimisega ajalehetoimetuses, samuti ei ole kostja väitnud, et hageja oleks teinud ebaseaduslikke soodustusi politseiametnikele. Poolte vahel ei ole vaidlust faktiväidete kohta, et Võrumaa Teataja toimetuses ja peatoimetaja kodus toimus läbiotsimine, mille viis läbi Lõuna Prefektuuri majanduskuritegude uurija S. T. ; vaidlust pole ka selles, et S. T. i elukaaslane Lõuna Prefektuuri vanemkomissar M. S. on hageja sõber ja paadikaaslane. Artiklis väidetu, et M. S. ja S. T. said xxxxxxx odava hinnaga kätte ridaelamuboksi, sisaldab lisaks faktiväitele ka väärtushinnangut (odava hinnaga). Faktiväide, et S. T. ja M. S. said hagejalt kinnisasja, on ümber lükatud hageja poolt esitatud 25.11.2004.a. sõlmitud lepinguga, mille kohaselt OÜ Selista Ehitus kohustus Võrus Mündi 7 asuvale kinnistule püstitama ehitise ja müüma korteriomandi ostjatele S. T. ile ja M. S. le 1 123 176 krooni eest, lepingu on OÜ Selista Ehitus esindajana sõlminud J. K. (II kd, tl 100-109). Samasugune leping ehitise püstitamiseks ja müügiks on 15.12.2004.a. sõlmitud K. Z. ja E. K. ning OÜ Selista Ehitus vahel täpselt sama summa väärtuses (II kd, tl 110-120). Seega ei saanud S. T. ja M. S. ridaelamuboksi hagejalt, vaid nad ostsid selle OÜ Selista Ehitus ning asja materjalidest nähtuvalt samasuguse hinnaga müüdi samasugust kinnistut ka teistele isikutele. Seega on kostja avaldanud ebaõige faktiväite nagu oleks S. T. ja M. S. saanud ridaelamuboksi hagejalt ning esitanud väärtushinnangu odava hinnaga. Kostja, kes on kinnitanud, et ta ei ole kusagil väitnud, et hageja on seotud läbiotsimisega ajalehetoimetuses, ei ole asja arutamise käigus põhjendanud artiklis „Artiklitele T. järgnes toimetuse läbiotsimine“ läbiotsija isiku seostamist hagejaga. Isiku õigust olla üldsuse ees kujutatud tõeselt saab rikkuda ka sel teel, et viidatakse faktidele, kuid jäetakse mulje, et faktid on olemas (avaldajale teada). Avaldatud ebaõige fakt ja ebakohane väärtushinnang, nagu oleksid politseitöötajad M. S. ja S. T. saanud hagejalt odava hinnaga ridaelamuboksi ning läbiotsija isiku põhjendamata seostamine hageja isikuga, jätavad hagejast negatiivse mulje kui politseiametnikele ebaseaduslikke soodustingimusi loovast isikust, kostja ei ole enne avaldamist hoolikalt kontrollinud fakte, mistõttu on need õigusvastased. 21.mail 2011.a. avaldas Võrumaa Teataja artikli pealkirjaga „Korruptsioon haiglas“ (I kd, tl 28), millest nähtuvalt on „haiglas loodud võimalus korruptsiooniks.“ Hageja leiab, et kuna haigla haldusjuht on ka OÜ Selista Ehitus osanik ja juhatuse liige, siis on tegemist halvustava seosega hageja poolt loodud äriühingu ja väidetavate korruptiivsete tegude vahel. Kohus nõustub kostjaga, et selles artiklis on tegu kostja poolt esitatud väärtushinnanguga, mis ei käi hageja kohta, mistõttu ei saa see olla käesoleva hagi aluseks. Seega on kostja oma artiklites „Mõniste vallavanem tegi vallale poole miljoniga külma“, „Maksuamet: väljastasime tõendi Selista maksuvõla kohta“, „Korruptantide saatus“ avaldanud hageja suhtes ebaõigeid väiteid, et hageja on maksuvõlglane, samuti tema maksuvõlad on maksuametis ajatatud. Maksude mittemaksmine on ühiskonnas negatiivselt hinnatav tegevus ja tavapärase arusaama järgi isiku au teotav. Samuti on kostja artiklites „Üks võtab raha, teine annab raha“, „Selista afäär jättis Võrukivi suvilaomanikud pika ninaga“ avaldatud valefaktid nagu oleks hageja endale saanud (kahmanud) 70 000 ruutmeetrit maad ja linn kavatseb tema krundile teha ligi 10-miljonilise investeeringu ning esitanud ebakohase väärtushinnangu, et kuna ta ei suuda arendada ega korrastada suurest rahaahnusest kahmatud maad, on ta viimases hädas käe sirutanud linna ja riigi rahakotti, mille põhjendamatust analüüsis kohus eespool. Artiklis „Korruptantide saatus“ on esitatud väärtushinnang, mille kohaselt oleks hageja kolinal pankrotti läinud, mis olukorras, kus hageja võlgade kohta andmed puuduvad, on ebakohane ning tähendab hageja väärtustamist negatiivse hinnanguga; samuti on esitatud väärtushinnangutes loodud hageja suhtes halvustav ning hukkamõistev kuvand kui isikust, kelle

14 (18)

kinnisvaraäri õitseb tänu korruptsioonile, kostja on korduvalt segi ajanud äriühingu ja füüsilise isiku (hageja). Artiklis „Artiklitele T. järgnes toimetuse läbiotsimine“ on avaldatud ebaõige fakt ja väärtushinnang, nagu oleksid politseitöötajad M. S. ja S. T. saanud hagejalt odava hinnaga ridaelamuboksi ning põhjendamata seostatud läbiotsija isikut hageja isikuga, mis jätavad negatiivse mulje hagejast kui politseiametnikele soodustingimusi loovast isikust. Kostja ei ole neid esitatud tõele mittevastavaid ja hageja au teotavaid fakte hoolikalt kontrollinud, mistõttu on need faktiväited õigusvastased. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma nende andmete ebaõigsusest. Artiklites on kostja omistanud äriühingu varalist seisundit ja tegevust ühele selle äriühingu juhatuse liikmetest (hagejale), luues sellega üldsusele ebaõige mulje. Kohus nõustub hagejaga, et kostja on oma artiklites ise valinud sõnastuse ja väljendid, mis seostavad just nimelt hagejat maksuvõla, pankrotiohu, maade krahmamise, käe linna ja riigi rahakotti surumise jms tegevusega; juhul, kui artiklite autor soovis tegelikult väljendada mingit teistsugust mõtet, siis võinuks ta seda ka teha, sõnastades teksti sellele vastavalt. Kohus leiab, et kostja väited, et tema poolt avaldatud artiklite sisu hindamine, artiklite vorm ning muud sellega seonduvad asjaolud viitavad, et see oli sobiv ja vajalik viis saavutamaks õiguslikult vastuvõetavat eesmärki - informeerida avalikkust hageja elukaaslase isa kui avaliku elu tegelasega seonduvatest ja üles kerkinud kahtlustest, ei ole käesolevas asjas asjakohased. Kuna käesolevas asjas ei ole menetlusosalisteks Ü. T. , M. N. ja OÜ Selista Ehitus, kes on esitanud kohtusse iseseisvalt hagid kostja vastu, puudub kohtul alus käesolevas tsiviilasjas võtta seisukohta neid puudutavate väidete osas. Kohus nõustub kostjaga, et selleks, et hagejal saaks olla mittevaralise kahju hüvitamise nõue kostja vastu, peab väidetav kahju põhjustanud lause vastama järgmistele kriteeriumitele: see peab käima hageja kohta; see peab omama au teotavat ja ebakohast või au teotavat ja ebaõiget iseloomu; ja selle lause avaldamine peab olema õigusvastane. Kuna nimetatud kriteeriumide täitmine on eeltooduga tuvastatud, tuleb hinnata, kas hagejale on sellega tekitatud mittevaralist kahju. VÕS § 1050 lg 1,2 kohaselt kahju tekitaja ei vastuta kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Käesoleva peatüki tähenduses arvestatakse isiku süü hindamisel muu hulgas tema olukorda, vanust, haridust, teadmisi, võimeid ja muid isiklikke omadusi. VÕS § 1047 lg 3 kohaselt hoolimata VÕS § 1047 lõigetes 1 ja 2 sätestatust, ei loeta andmete või asjaolu avaldamist õigusvastaseks, kui avaldajal või isikul, kellele asjaolu avaldati, oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Kostja ei ole süü puudumist tõendanud. Kostja ei ole eeltoodust tulenevalt järginud artiklites andmete avaldamisel ka nõuetekohast hoolsust, mistõttu ta vastutab hagejale kahju tekitamise eest. Võlaõigusseaduse § 1043 kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 134 lg 2,5,6 kohaselt tuleb isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Isiku au teotamise, muu hulgas ebakohase

15 (18)

väärtushinnanguga või ebaõigete andmete avaldamisega, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamise, eraelu puutumatuse või muu sarnase isikuõiguse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitise määramisel võib kohus lisaks lõikes 5 sätestatule arvestada vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes seejuures arvesse kahju tekitaja varalist seisundit. Riigikohtu Tsiviilkolleegium peab 13.jaanuari 2010.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-152-09 vajalikuks mittevaralise kahju tõendamise kohta märkida, et isikliku õiguse rikkumine kahjustab isiku psüühilist seisundit ja tegevust. Mittevaralise kahju olemasolu selles tähenduses tuleb eeldada, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge - muudatuste tekkimist ja nende suurust inimese psüühikas - ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Seetõttu ei saa mittevaralise kahju suurust tõendada ühegi tõendiga. Riigikohus on 9. aprillil 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08 tehtud otsuses mittevaralise kahju suuruse kohta leidnud järgmist: "Kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel." Mittevaralise kahju rahalisel hüvitamisel tuleb kolleegiumi arvates järgida põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (Riigikohtu 27. septembri 2005.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-05, p 17 ja 22. oktoobri 2008.a. otsus nr 3-2-1-85-08, p 14). Riigikohus on 26.juuni 2013.a. otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13 märkinud, et igasugune mittevaralise kahju hüvitis kannab endas paratamatult ka tõrjuvat eesmärki, sest mittevaralise kahju hüvitamisel ei saa lähtuda VÕS § 127 lg 1 sätestatud varalise kahju hüvitamise põhimõttest, mille kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Mittevaralise kahju hüvitis väljendab teatud ulatuses alati lisaks kompensatsioonilisele eesmärgile ka ühiskonna hukkamõistu rikkuja õigusvastasele teole ja on leevenduseks kannatanule talle isikliku õiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu eest (Riigikohtu 17. oktoobri 2001.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-01). Mingil määral kaasneb preventsiooniefekt alati tsiviilõigusliku vastutuse kehtestamise ja kohaldamisega. Kohane rahaline hüvitis, mis peegeldab rikkumise asjaolusid, täidab ka preventsioonifunktsiooni. See ei tähenda aga, et kohus peaks preventsioonifunktsiooni arvestades mõistma kahju tekitajalt välja viimase saadud kasu, vaid et kohus võib VÕS § 134 lg 6 nimetatud deliktide puhul hüvitise väljamõistmisel arvestada täiendavate asjaoludega. Hageja on vande all andnud ütlusi (III kd, tl 16-18), mille kohaselt tekitasid Võrumaa Teatajas avaldatud artiklid temas stressi, oli süsteemne inimese au ja väärikuse teotamine, ta on emotsionaalselt tugevalt kannatanud, on olnud palju unetuid öid; tema poole on pöördunud ühe puiduettevõtte juht ja tuttavad, et kas tema ja firma seisud on tõesti nii täbarad. Kohus nõustub kostjaga, et kostja poolt hagejale tekitatud mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada hageja poolt vande all antud ütlustega, kuid need tõendavad asjaolusid, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Kohus leiab, et kohtu poolt eelnevalt tuvastatud asjaolud õigustavad hagejale hüvitise määramist rahalise kompensatsioonina. Mittevaralise kahju kompenseerimiseks

16 (18)

väljamõistetava hüvitise suuruse määramisel peab kohus toetuma muuhulgas ka varasemale kohtupraktikale, samuti peab hüvitise suurus vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele. Riigikohus on läbi viinud kordusanalüüsi (Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades esimese ja teise astme kohtutes 2008.aastal), mille kohaselt ei ole Eesti kohtupraktikas kinnistunud üldised ja laialt kasutatavad mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramise põhimõtted, kuid teatavad suurusjärgud on hakanud siiski kujunema; isiklike õiguste rikkumisega tekkinud mittevaralise kahju korral väljamõistetud hüvitise suurused jäid 2008.a. vahemikku 1000-5000 krooni. Kuivõrd nimetatud analüüsi tegemisest on möödas 5 aastat ja 31.detsembril 2010.a. jõustusid VÕS § 134 muudatused, mis käsitlevad ka preventatiivse kahju hüvitamist, ei saa kohus üksnes Riigikohtu analüüsis käsitletud summadest juhinduda. Mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestab kohus rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Hageja kohta avaldati ebaõigeid andmeid ning halvustavaid hinnanguid korduvalt. Kohus nõustub hagejaga, et kostja hoidis oma õigusvastase tegevusega hagejat pikema aja jooksul stressis ning häiris tema igapäevast elu; püüdmaks jätta muljet esitatu tõelevastavusest viitas kostja uutes artiklites varem avaldatud ebaõigetele faktidele kui lõplikule tõele, korrates sellega uuesti varem avaldatud valeväiteid, mistõttu on tegemist hageja õiguste intensiivse ja kauakestva rikkumisega. Lähtudes rikkumise raskusest, kohtu siseveendumusest ja kohtupraktikast, leiab kohus, et põhjendatud on kostjalt hageja kasuks mittevaralise kahju 500 eurot väljamõistmine. Kohus leiab, et põhjendatud ei ole kostja väited selle kohta, et hageja poolt olid tõendid esitatud TsMS § 329 lg 1 rikkudes, st hilinenult, ja hagejal ei olnud hilinemiseks mõjuvat põhjust, mistõttu ei saa neid asja lahendamisel arvestada. Hageja leiab, et need kostja etteheited nagu oleks hageja tõendite esitamisega viivitanud, on arusaamatud ja põhjendamatud; tulenevalt VÕS § 1047 lg 2 regulatsioonist pidi esitatud väidete tõelevastavust tõendama kostja. Kohus nõustub hagejaga, et au teotava faktiväite avaldamise korral lasub tõendamiskoormus, tulenevalt VÕS § 1047 lg 2, avaldatu tõelevastavuse osas avaldajal. Hageja esitas oma tõendid eelmenetluses kohtu poolt määratud tähtaja jooksul, mistõttu kohtul puudub alus nendega mitte arvestada. Neil asjaoludel kuulub kostjalt väljamõistmisele hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitamiseks 500 eurot. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus, rahuldades hagi, loeb põhjendatuks menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik Tartu Ringkonnakohtu 27.03.2015 kohtuotsuse alusel:

17 (18)

VÄLJAVÕTE ÕIGE

Inkeri Treial kantseleijuhataja

18 (18)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.