Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue OÜ XXX esitas 08.05.2014 Harju Maakohtusse hagi OÜ XXX vastu ja palus kostjalt hagejale välja mõista põhivõla 14 590,40 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1305,10 eurot ja TsMS § 367 järgse viivise alates 06.05.2014 seadusjärgses määras. Hageja müüs kostjale metallitooteid kogusummas 14 590,40 eurot ja esitas selle eest 16.03.2013 kostjale arve nr 2013-02/03, mis on kostja poolt allkirjastatud, maksetähtajaga 15.04.2013. Kostja on arves toodud tooted saanud. Arvest tuleneva võlgnevuse olemasolu on kostja juhatuse liige hagejale kirjalikult 13.06.2013 tunnistanud. Hageja esitas kostjale võla tasumise nõude 15.11.2013 kirjas nr 293 ja tegi 30.01.2014 pankrotihoiatuse. Kostja ei ole sellele vaatamata arvet tasunud. Hagejal on õigus nõuda viivist perioodi 16.04.2013 – 05.05.2014 eest seadusjärgses määras summas 1305,10 eurot. Kostja on kahel korral arvet tunnistanud, mistõttu ei ole arve fiktiivne. Kostja esindaja on arve allkirjastanud ja kostja seaduslik esindaja on 13.06.2013 kirjas arvet aktsepteerinud. Kirjavahetus ei ole eksitav. Juhul kui kostja ei oleks arvel kirjeldatud kaupa tegelikkuses saanud, ei oleks ta korduvalt arvet tunnistanud. Kostja raamatupidamise andmete puudulikkus ei tõenda seda, et kostja ei ole kaupa saanud. Samuti ei tõenda seda asjaolu, et arve ei kajastu kostja käibedeklaratsioonis. Raamatupidamise seadusest ning käibemaksu seadusest tulenevate nõuete täitmine on kostja, mitte hageja kohustus. Asjaolu, et kostja ei ole korrektselt täitnud enda raamatupidamise kohustust, ei tõenda, et kõnealune arve on fiktiivne. Rahvusvahelise autoveo saateleht nr XXX tõendab asjaolu, et XXX OÜ sai 15.03.2013 kätte XXX ostetud metallitooted. Täpselt sama koguse samu metallitooteid müüs XXX OÜ edasi hagejale. XXXOÜ 10.02.2015 kiri tõendab, et hageja müüs ja andis üle omakorda 16.03.2013 samad metallitooted kostjale, kusjuures metallitoodete kättesaamist kinnitati kostja esindaja poolt allkirjaga arvel. Hageja omandas arvel nr 2013-02/03 märgitud metallitooted XXX OÜ-lt ning müüs need edasi kostjale. Kostja vastuväited Hageja nõue on põhjendamata, tõendamata ja tuleb jätta rahuldamata. 16.03.2013 arve nr 201302/03 summas 14 590,40 eurot on fiktiivne. Arve ei ole pädeva isiku poolt allkirjastatud ega aktsepteeritud. Kostja ei ole arvel toodud kaupa saanud. Esitatud kirjavahetus ei ole selge ja on eksitav. Kõnesolev arve ei ole kostja raamatupidamises kajastatud. Arve summa sisaldab käibemaksu ning juhul kui see arve oleks tegelikult kostja poolt aktsepteeritud, oleks kostja kohustatud deklareerima käibemaksu, mida ei ole tehtud.

Maakohtu otsuse põhjendused Kohus, tutvunud asja materjaliga, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ja kuulanud pooled ära, leiab, hagi tuleb rahuldada.

Käesolevas asjas on pooltel vaidlus selles, kas hageja on müünud kostjale metallitooteid, mille eest on kostja jätnud talle esitatud arve tasumata. Vastavalt VÕS § 9 lg-le l sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega või ka muul viisil tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 11 lg l kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Kohus leiab, et pooled on sõlminud suulise metallitoodete müügilepingu. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg-s 1 sätestatud müügilepingu mõiste järgi kohustub müüja müügilepinguga andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Maakohus tuvastab esmalt, kas kaup on kostjale üle antud. Maakohus leiab, et kostja on kauba (metallitooted) saanud. 16.03.2013 arve 2013-02/03 summas 14 590,40 eurot (t.lk 7) on kostja esindaja poolt allkirjastatud (aktsepteeritud). Kostja ei ole vastupidist tõendanud. Kohus nõustub hagejaga, et hagejale ei pea olema teada kostja töötajad. Arve kohaselt on kostjale üle antud metallitooted 16 mm, L=12m koguses 9320, 10mm, L=12m koguses 6740 ja 12mm L=12m koguses 8355. Metallitoodete saamist kinnitab kaudselt ka hageja esitatud rahvusvahelise autoveo saateleht nr XXX(t.lk 113), millest nähtub, et hageja omandas täpselt sama koguse samu metallitooteid nagu on arvel märgitud, XXX OÜ-lt. XXX OÜ sai 15.03.2013 metallitooted kätte XXX. Kaup saabus 15.03.2013 Eestisse. Tarnekoht oli XXX. 16.03.2013 nagu nähtub ka arvelt, anti samad metallitooted üle kostjale. Metallitoodete kättesaamist kinnitab kostja esindaja allkiri arvel. Eelnevat kinnitab ka hageja seadusliku esindaja õiend (t.lk 114). Lisaks kinnitab asjaolu, et kostja on kauba saanud ka poolte e-kirjavahetus (t.lk 8). 12.06.2013 ekirjas on hageja raamatupidaja palunud võrrelda poolte vahelist saldot, kellele on vastatud 13.06.2013 aadressilt XXX , et tasumine toimub kolme nädala jooksul. 22.10.2013 on saadetud uus palve arve tasumise kohta. Kostja kinnitas 11.02.2015 istungil, et tegemist on kostja e-posti aadressiga. Kostja vastuväitel ei ole tema seda kirja saatnud. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus tegi 11.02.2015 istungil kostjale ettepaneku esitada tõendid, mis kinnitaksid vastuses esitatud vastuväiteid. Kostja kinnitas, et tõendeid tal esitada ei ole. Ka nõustub kohus hagejaga, et kostja raamatupidamise andmete puudulikkus ei tõenda seda, et kostja ei ole kaupa saanud. Raamatupidamise seadusest ning käibemaksu seadusest tulenevate nõuete täitmine on kostja, mitte hageja kohustus. Kostjale on esitatud ka võla tasumise nõue 15.11.2013 nr 293 (t.lk 9) ja hageja tegi 30.01.2014 kostjale pankrotihoiatuse (t.lk 10-11). Kostja kinnitas 11.02.2015 istungil, et on mõlemat kirja näinud, kuid ei ole neile vastanud. Kostja ei osanud istungil (t.lk 117) selgitada kohtule, miks ta ei teatanud hagejale peale nõudekirja ja pankrotihoiatuse saamist, et ta ei ole kõnesolevat kaupa saanud. Vastuväidete esitamata jätmine kinnitab kohtu hinnangul, et tegelikult on kostja hagejalt

kaupa tellinud ja selle ka saanud, kuid on alusetult jätnud talle saadud kauba eest esitatud arve tasumata. Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates on maakohus seisukohal, et kostja on kõnealuse kauba (metalltooted saanud). VÕS § 208 lg 1 tulenevalt on kostjal kohustus tasuda hagejale saadud kauba eest. Hageja esitas 16.03.2013 kostjale arve nr 2013-02/03 summas 14 590,40 eurot, mis on kostja poolt allkirjastatud, maksetähtajaga 15.04.2013 (t.lk 7). Kostja ei ole tõendanud, et ta on arve tasunud. Hageja on esitanud kohtule lepingu rikkumisest tulenevad nõuded. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustuse rikkumine on VÕS §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Sama paragrahvi teise lõike järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Kohus tuvastas, et kostja on rikkunud lepingulisi kohustusi. Põhivõlgnevus VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kostjal oli müügilepingu järgi raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud, jättes saadud kaua eest tasumata 14 590,40 eurot. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Kostjalt tuleb hagejale välja mõista põhivõlg 14 590,40 eurot. Viivis Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist arvestatuna põhivõlalt 14 590,40 eurot ja saanud viivise summaks 1305,10 eurot. Viivise arvutamisel on hageja lähtunud vastavalt perioodil kehtinud viivise seadusjärgsest määrast ja arvestanud viivist kohustuse sissenõutavaks muutumisest 16.04.2013 kuni 05.05.2014. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas (kuni 15.04.2013 seitse protsenti aastas). VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Kostja hageja viivisearvestusele vastuväiteid ei esitanud. Kohus ei tuvastanud eksimust hageja viivisearvestuses. Eeltoodust tulenevalt võlgneb kostja hagejale viivisena perioodi 16.04.2013 – 05.05.2014 eest 1305,10 eurot.

Viivised hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni Lisaks sissenõutavaks muutunud viivisele, nõuab hageja kostjalt viivist TsMS § 367 alusel alates 06.05.2014 kuni põhinõude täitmiseni seadusjärgses määras.

TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Üldise kohtupraktika, Riigikohtu seisukohtade ja hea usu põhimõtte kohaselt ei mõisteta võlaõiguslike lepingute alusel viiviseid välja suuremas ulatuses kui põhinõue. Toodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt välja hageja kasuks alates 06.05.2014 viivise põhinõudelt võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud määras kuni põhinõude 14 590,40 euro tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 13 285,30 eurot (14 590,40 põhinõude summa – 1305,10 juba väljamõistetud viivis). Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 jäävad menetluskulud kostja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 2 järgi. Hageja on märkinud enda menetluskuludeks hagilt tasutud riigilõivu 600 eurot ja õigusabikulud summas 1394 eurot. Hageja on tasunud hagilt riigilõivu 600 eurot (t.lk 12) ja hagi tagamise avalduselt 50 eurot (t.lk 131), kokku 650 eurot. Kuivõrd riigilõiv on menetluskulu, tuleb see summa kostjal hagejale hüvitada. Et hagejal oli menetluses lepinguline esindaja, peab kostja hüvitama hagejale tekkinud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tsiviilkohtumenetluses mõistetakse lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb kohtul hinnata nii esindamisele kulunud aja kui ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (Riigikohtu määrus asjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Hageja esitas kohtule menetluskulude nimekirja ning õigusabi arved, millele on lisatud aruanded õigusabi osutamisele kulunud aja ning tehtud toimingute kohta (t.lk 97-106; 120-123). Aruannetes on välja toodud menetlustoimingud, mida esindaja antud kohtuvaidlusega seoses tegi ja kui palju tal kulus aega nende tegemiseks. Hagejale on osutatud õigusabi 9,9 tundi. Aruannetes kajastatud toimingud on olnud põhjendatud ja vajalikud ning nendeks kulunud aeg mõistlik. Kostja teatas 11.02.2015 istungil, et ei soovi hageja menetluskulude kohta midagi öelda. Hageja nõuab õigusabikulude hüvitamist ilma käibemaksuta. Toodus tulenevalt tuleb kostjal hagejale hüvitada viimase õigusabikulud summas 1394 eurot. Kokku tuleb kostjal hagejale hüvitada menetluskulud summas 2044 eurot. Moonika Tähtväli kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.