Muud › Muud hagiasjad

Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, määruse põhjendused Tartu Ringkonnakohtu 04.07.2014 otsusega tühistati osaliselt Tartu Maakohtu 10.03.2014 otsus, millega hagi rahuldati osaliselt ning osa menetluskuludest jäeti hageja ja osa kostja kanda. Tartu Ringkonnakohtu 04.07.2014 otsusega rahuldati hagi täielikult ning kõik menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäeti Kapa Puit OÜ kanda. Tartu Ringkonnakohtu 04.07.2014 otsus jõustus 18.09.2014. Kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS § 174 lg 1 kohaselt võivad menetlusosalised nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 1 ( alates 01.01.2015 kehtivas redaktsioonis) kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. TsMS § 177 lg 2 sätestab, et kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. Hageja esitas 13.10.2014 Tartu Maakohtule avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ( III kd tl 1-4). Seega esitas hageja avalduse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks tähtaegselt so sel ajal kehtinud TsMS §-s 174 lg 1 sätestatud tähtaja jooksul. Hageja menetluskulude nimekirja ( 23.01.2015 esitatud kujul) on tema menetluskuluks lepingulise esindaja kulu 5198,40 eurot, millest hageja vastavalt oma 23.01.2015 avalduses tehtud täpsustusele ( III kd tl 23-24) nõuab kostjalt 5124,30 euro väljamõistmist. Kostja on hageja menetluskulude nõudele 04.11.2014 esitanud vastuväited ( III kd tl 1112), milles palub menetluskulud jätta kostjalt välja mõistmata. Kostja leiab, et hageja näidatud kulud on põhjendamatult suured ega ole proportsioonis hagi nõudega. Kostja arvates tuleb menetluskulude suuruse määramisel arvesse võtta Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruses nr 137 toodud piirmäärad, sest nimetatud määrust ei ole põhiseaduse vastaseks tunnistatud sisulistel põhjustel, vaid üksnes asjaolu tõttu, et menetluskulude sissenõudmise piirmäärad tuleb reguleerida eraldi seadusega. Ka leiab kostja, et hageja kulud on tõendamata. Hageja lepingulise esindaja kulud ei ole enne hageja kulud, kui hageja on reaalselt teinud kulutusi ja need on ka dokumentaalselt tõestatud.

2 (6)

Seoses kostja vastuväidetega on hageja 01.12.2014 täiendavalt selgitanud ( III kd tl 16-17), et tulenevalt Riigikohtu lahendist 3-2-1-98-13 puudub seaduslik alus kostja seisukohal, et hageja kulud peavad olema reaalselt kantud. TsMS § 174 lg 5 kohaselt ei pea menetlusosaline menetluskulusid tõendavaid dokumente ilma kohtu nõudmiseta esitama. Hageja on seisukohal, et arvestades tsiviilasja keerukust ja menetluse aega on kulude aruandes näidatud lepingulise esindaja ajakulu vajalik ja põhjendatud. Ka ei nõustu hageja kostja seisukohaga, et hageja nõue menetluskulude nõudega võrreldes on ebaproportsionaalselt väike. Seisuga 31.10.2014 oli kahju hüvitamise nõue 2777,44 eurot, millele lisandus perioodilise hüvise nõue 93,39 eurot kuni hageja elu lõpuni. Eeldusliku eluea täitumiseni tuleb kostjal hagejale maksta umbes 31200 eurot. Kostja pidi juba kohtuasja algatamisel ette nägema, et tal tuleb menetluskulud hüvitada. Erinevalt hagejast ei näidanud kostja menetluse kestel üles kompromissivalmidust. Kohus leiab, et hageja menetluskulude rahalise kindlaksmääramine nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale ( tsiviilkolleegiumi 14.10.2013 määrus asjas 32-1-107-13; 11.04.2014 määrus asjas 3-2-1-11-14), et alates 1. jaanuarist 2013 kehtivat TsMS § 175 lg 1 redaktsiooni tuleb kohaldada üksnes nendes asjades, milles hagi on esitatud pärast seda kuupäeva. Käesolevas asjas on hagi esitatud enne 1. jaanuari 2013, mistõttu tuleb asjas kohaldada enne 1. jaanuari 2013 kehtinud TsMS § 175 lg-t 1, milles on sätestatud, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Hagejat on menetluse käigus esindanud lepinguliste esindajatena Lembit Auväärt ja alates 22.07.2013 Mihkel Nukka. Tegemist on olnud hageja lepinguliste esindajatega TsMS §-s 218 lg 1 p 1 sätestatu kohaselt. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15.02. 2012 määruses asjas nr 3-2-1-161-11 on selgitatud, et menetluskulude kindlaksmääramise menetlusele kohaldatakse hagita menetluse sätteid. Sama on sätestatud ka käesoleval ajal kehtiva TsMS §-s 174 lg 8. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele ( Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 03.06.2013 määrus asjas nr 32-1-65-13). Kohus tegi 12.01.2015 hagejale ettepaneku esitada lepingulise esindaja kulusid tõendavad dokumendid. 23.01.2015 esitas hageja Unilaw Õigusbüroo OÜ 23.01.2015 arve 401-15 (III kd tl 26), mille kohaselt hageja peab asjas 2-12-20071 osutatud õigusteenuse eest tasuma 5198,40 eurot (sh käibemaks 866,40 eurot). Arve on hageja kinnitusel on veel tasumata. Seoses asjaoluga, et hagejale menetluse alguses osutas õigusabi Lembit Auväärt MTÜ-st Õps Tartu Ühing, tegi kohus hagejale 27.01.2015 täiendava järelepärimise selle kohta, kas eelmine õigusabi osutaja on oma nõude Unilaw Õigusbüroo OÜ-le loovutanud. Vastuseks kohtu järelepärimisele on hageja 28.01.2015 kohtule esitanud MTÜ Õps Tartu Ühing ja Unilaw Õigusbüroo OÜ 14.10.2013 kokkuleppe nõude loovutamise kohta ( III tl 31), millest

3 (6)

nähtuvalt on MTÜ Õps Tartu Ühing on loovutanud kõik juba tekkinud ja tulevikus tekkida võivad nõuded T. V. vastu Unilaw Õigusbüroo OÜ-le. Kohtu arvates tõendavad hageja poolt täiendavalt esitatud tõendid hagejal lepingulise esindaja kulu 5198,40 eurot olemasolu. Asjaolu, et hagejal on lepingulise esindaja kulu käesoleva ajani reaalselt tasumata, ei välista hageja menetluskulude nõude rahuldamist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on korduvalt asunud seisukohale, et menetluskulude kindlaksmääramisel lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on need kulud kandnud (vt Riigikohtu 03.06.2013 määrus asjas 3-2-1-65-13 ja 13.11.2013 määrus asjas 3-2-1-115-13). TsMS §-s 175 lg 4 oli sätestatud, et Vabariigi Valitsus kehtestab lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Sellised käesolevas asjas hagi esitamise ajal kehtinud piirmäärad olid kehtestatud Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määrusega nr 137. Riigikohtu üldkogu 26.06.2014 määrusega asjas 3-2-1-153-13 on tunnistatud põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks nii TsMS § 175 lg 4 kui Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määrus nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“. Erinevalt kostjalt kohus leiab, et seoses põhiseaduse vastaseks tunnistamisega ei saa kohus käesoleva asja lahendamisel lähtuda Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruses nr 137 sätestatust. Hageja lepingulise esindaja kulu vajalikkust ja põhjendatust tuleb hinnata vastavalt TsMS § 175 lg 1–31 sätestatud üldnormidele ning põhiliseks kriteeriumiks on TsMS § 175 lg 1 kohaselt esindajakulude vajalikkus ja põhjendatus. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukust arvestades oli lepingulise esindaja abi kasutamine hageja poolt kogu kohtumenetluse vältel iseenesest vajalik ja põhjendatud. Tervisekahjustusega (eriti kutsehaigusega) tekitatud kahju hüvitamise asjad on oma õigusliku külje poolest keskmisest keerukamad, mis eeldab kvalifitseeritud õigusabi kasutamist. Hageja lepingulise esindaja aruande kohaselt ( 23.01.2015 esitatud kujul) on lepingulise esindaja ajakulu olnud maa- ja ringkonnakohus kokku 44,95 töötundi (arvestamata menetluskulude kindlaksmääramise menetlust). Kohus ei sea kahtluse alla aruandes näidatud toimingute ja nende ajakulu tegelikkusele vastavust. Aruandes näidatud toimingud on kooskõlas tsiviilasja menetluse käiguga. Kohtu arvates puudub alus pidada aruandes näidatud ajakulu põhjendamatult suureks. Aruandest nähtuvalt suurimat ajakulu nõudnud toiminguteks on olnud hagi esitamisega kaasnenud toimingud ( nõupidamine hagejaga, tõendite kogumine, hagi koostamine jms), hageja 03.12.2013 menetlusdokumendi ( hagi täiendamine) esitamisega seonduv ja kohtuistungitel osalemine. Tõepoolest on hageja menetluse käigus oma hagi oluliselt täpsustanud, samuti ette valmistanud kirjalikult põhjaliku kohtukõne. Kuigi viimases on õigusliku argumentatsiooni osas kattuvusi hageja 03.12.2013 menetlusdokumendis tooduga, sisaldub selles lisaks ka tõendite analüüs. Tõenduslikust küljest võib pidada käesolevat asja keskmisest veidi mahukamaks, mistõttu saab pidada põhjendatuks aruandes näidatud ajakulu nii tõenditega tutvumiseks kui tõenditest tulenevalt täiendavate seisukohtade ja taotluste esitamiseks. Lepingulise esindaja vahetumine kohtumenetluse käigus ei ole kohtu hinnangul käesoleval juhul kaasa toonud lepingulise esindaja kulude suurenemist. Mihkel Nukka on eelnevalt menetluses osalenud hageja nõustajana. Lepinguliste kulude aruandest nähtuvalt ei ole Mihkel Nukkal alates lepingulise esindajana menetlusse astumisest tekkinud täiendavat ajakulu seoses enda varasemas menetluses toimunuga kurssi viimisega.

4 (6)

Eeltoodu alusel kohus leiab, et vajalik ja põhjendatud on kogu hageja lepingulise esindaja ajakulu 44,95 töötunni ulatuses. Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb TsMS § 175 lg 1 alusel lisaks esindamisele kulunud ajale hinnata ka ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ( Riigikohtu 13. 11. 2013 määrus asjas 3-2-1-115-13 p 25). Riigikohtu senises praktikas on korduvalt põhjendatuks ja vajalikuks peetud lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (01.10. 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (02.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13). Kostja lepingulise esindaja tunnitasu 95 eurot ( ilma käibemaksuta) jääb seega kohtupraktikas aktsepteeritud määradesse. Seega vajalik ja põhjendatud lepingulise esindaja kulu 44,95 töötunni eest on 4270,25 eurot (44,95x95). Hageja on TsMS § 174 lg 10 ( kuni 31.12.2014 kehtinud § 174 lg 6) kohaselt kinnitanud, et ei saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Seega on põhjendatud hageja lepingulise esindaja kulu kindlaks määrata koos käibemaksuga so 5124,30 eurot (sh käibemaks 854,05 eurot) Seoses kostja vastuväitega, et hageja poolt nõutav lepingulise esindaja kulu ei ole proportsioonis hageja nõudega, märgib kohus järgmist. Tõepoolest on menetlusosalise vajadus kvalifitseeritud õigusabi ja esindaja järele on suurem, kui menetluses otsustatakse suurema rahalise nõude üle. Eelduslikult on suurema tsiviilasja hinnaga nõude lahendamine ka keerukam, tuues kaasa suuremad lepingulise esindaja kulud. Käesoleva tsiviilasja hinnaks määras maakohus otsuse tegemisel tulenevalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16.10.2010 otsuses asjas 3-2-1-55-10 avaldatud seisukohast TsMS § 129 lg 2 alusel 840,51 eurot. Seega hageja lepingulise esindaja kulu ületab mitmekordselt tsiviilasja hinda. Samas käesoleval ajal ei ole lepingulise esindaja kulu suurus enam sõltuvuses tsiviilasja hinnast. Hageja tegelik rahaline nõue 31.01.2014 seisuga oli ühekordselt 2777,44 eurot ning alates 01.02.2014 on lisandunud igakuiselt 93,39 senti ( so käesolevaks ajaks kokku juba 3898,12 eurot). Tulenevalt asjaolust, et hüvitis on väljamõistetud igakuiselt kuni hageja töövõimetuspensioni või töövõimekaotuse protsendi muutumiseni nõue, suureneb hageja nõue eelduslikult edaspidigi. Selle asjaolu valguses ei saa hageja nõutavat lepingulise esindaja kulu pidada ebaproportsionaalselt suureks. Eeltoodu alusel kohus leiab, et hageja menetluskulude suuruseks määrata kogu tema poolt nõutav lepingulise esindaja tasu so 5124,30 eurot. TsMS § 177 lg 4 kohaselt tuleb menetluskulude kindlaksmääramist taotletud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on sellise taotluse esitanud. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

5 (6)

TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Rita Kulberg

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.