Muud › Muud hagiasjad

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Kapa Puit OÜ kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

kaela, õlavöötme, käte müofastsiaalsed valud; karpaalkanali sündroom paremal käel; nimmevalu. Ohuteguritena on märgitud korduvad liigutused, sundasendid kätele, õlavöötmele, raskuste teisaldamine ning kutsehaiguse tekkimise ajaks 1996–2011. Arstliku ekspertiisi komisjon tuvastas, et hageja on kaotanud 60% oma töövõimest alates 14.07.2011. Hageja töötas 18.11.1996–09.07.1997, s.o 4,38% kutsehaiguse põhjustanud töödel töötatud ajast, AS-s Varu, 10.07.1997–19.08.2001, s.o 28,35% kutsehaiguse põhjustanud töödel töötatud ajast, AS-s Holbrok (hilisem AS Varu Põlva Saeveski ja AS Põlva Saeveski), 05.09.2001–10.11.2003, s.o 15,07% kutsehaiguse põhjustanud töödel töötatud ajast, Himma Furniture OÜ-s ja 27.11.2003–15.08.2011, s.o 52,20% kutsehaiguse põhjustanud töödel töötatud ajast, Kapa Puit OÜ-s. Tööleping hagejaga lõpetati töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1 p 1 alusel, s.o tervise tõttu. Teised tööandjad peale kostja on likvideeritud ja nende vastutus on üle läinud Eesti Vabariigile, mis Sotsiaalkindlustusameti kaudu kahju ka hüvitab. Hageja leidis, et kostja ei taganud hageja tervisele ohutuid töötingimusi, rikkudes tööohutuse ja töötervishoiu kohta sätestatud õigusaktide sätteid ning töölepingut. Kostja puudulik riskianalüüs ja töökeskkonnas mõõtmiste (sisekliima, vibratsioon) läbiviimata jätmine tingisid olukorra, kus kostja jättis kutsehaiguste ohutegurid välja selgitamata ning vajalikud abinõud rakendamata. Kostja ei taganud hagejale normidele vastavaid mikroklimaatilisi tingimusi, ei võtnud kasutusele meetmeid nii vibratsiooni mõju kui ka raskuste teisaldamisega seotud ohtude vähendamiseks ega juhendanud hagejat ergonoomiliselt õigete töövõtete osas, ei korraldanud hagejale tervisekontrolle seaduses ettenähtud korras, et võimalikult vara avastada kutsehaigusele viitavad tervisehäired ja tervist ohustavad tegurid kõrvalda, ega võimaldanud hagejale vähemalt 7 kalendripäeva tasustatud lisapuhkust aastas. Õigusrikkumise ja kahju vahel esineb põhjuslik seos, kuivõrd kostja tekitas tööohutusnormide rikkumisega hagejale kutsehaiguse, mille tagajärjel ei ole hagejal võimalik teenida endist sissetulekut.

MAAKOHTU LAHEND

kuna hageja terviseseisund ei võimaldanud töösuhet jätkata. Hagejal on tekkinud kahju, mis väljendub sissetuleku osalises kaotuses. Hageja on kutsehaigusest põhjustatult olulisel määral töövõimetu, mistõttu on eluliselt usutav, et hagejal, arvestades ka Kagu-Eesti piirkonna tööturu olukorda, on raske kui mitte võimatu leida jõukohast tööd. Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse 06.06.2011 teatise kohaselt kujunes kutsehaigus välja perioodil 1996–2011, mil hageja töötas AS-s Varu, AS-s Holbrok, AS-s Varu Põlva Saeveski, AS-s Põlva Saeveski, Himma Furniture OÜ-s ja Kapa Puit OÜ-s. Kutsehaigestumise põhjustanud ohuteguriteks olid korduvad liigutused, sundasendid kätele, õlavöötmele, raskuste teisaldamine, vibratsioon ja ebasoodne mikrokliima. Kuna hageja puutus kostja juures kokku kõigi nimetatud ohuteguritega, on kutsehaigestumine toimunud ka kostja juures töötamise ajal. Kuna kutsehaigus tehti kindlaks 2011 juunis, ei saa asuda seisukohale, et kutsehaigus oli juba enne kostja juurde tööle asumist lõplikult välja kujunenud. Kuivõrd hageja puutus kostja juures kokku füüsikaliste ohuteguritega (vibratsioon, tuuletõmbus, temperatuuri kõikumised), oli kostjal TTOS § 6 järgi kohustus rakendada abinõusid füüsikalistest ohuteguritest tulenevate terviseriskide vältimiseks või võimalikult madalale tasemele viimiseks. Kostja mikrokliima mõõtmisi ei korraldanud, rikkudes sotsiaalministri 28.12.1995 määruse nr 66 „Tööruumide mikrokliima tervisekaitsenormid ja eeskirjad TKNE-5/1995“ nõudeid. Kuna vibratsiooni ohuteguriks ei loetud, ei teostatud ka vibratsioonitaseme mõõtmisi ega võetud tarvitusele muid Vabariigi Valitsuse 25.01.2002 määruse nr 54 „Töökeskkonna füüsikaliste ohutegurite piirnormid ja ohutegurite parameetrite mõõtmise kord“ (kuni 30.04.2007 kehtinud redaktsioonis) või 30.04.2007 jõustunud Vabariigi Valitsuse määruse nr 109 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded vibratsioonist mõjutatud töökeskkonnale, töökeskkonna vibratsiooni piirnormid ja vibratsiooni mõõtmise kord“ abinõusid. Seega ei saa rääkida ka sellest, et kostja oleks täitnud TTOS § 6 lg-st 2 tulenevat kohustust füüsikalistest ohuteguritest tulenevate terviseriskide maandamiseks. Hageja pidi kostja juures teisaldama raskusi, tegema korduvaid liigutusi ja olema sundasendites. Kuigi oli ette nähtud, et töölised saavad raskuste teisaldamisel kasutada meistri või seadistaja abi, siis tegelikkuses see alati võimalik ei olnud. Seega rikkus kostja sotsiaalministri 27.02.2001 määrusega nr 26 kinnitatud „Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded” § 3 lg-t 8. Samuti rikkus kostja määruse nr 26 § 4 p 3 kohustust tagada teisaldustööks sobiv mikrokliima. Hageja sai küll erinevatel aegadel täita erinevaid tööülesandeid, kuid need olid seotud sarnaste liigutuste ja asenditega, samuti pidi hageja märkimisväärselt pikka aega tegema ka ühte ja sama tööd. Selline töökorraldus ei olnud kooskõlas TTOS § 9 lg-ga 3. Kostja eeltoodud rikkumised on põhjuslikus seoses hagejal põhjustatud tervisekahjustusega. Kuna kostja korraldas hagejale esmakordselt tervisekontrolli 2011 märtsis, rikkus kostja sotsiaalministri 04.04.2003 määrusega nr 74 kinnitatud „Töötajate tervisekontrolli korra” § 5 lg-t 2. Hageja suunati tervisekontrolli üksnes seoses mürast ja tolmust tingitud ohuteguritega, jättes põhjendamatult välja määruse nr 74 Lisa 1 p 1 alap-s 2 ja p-s 4 loetletud ohutegurid. Seega rikkus kostja määruse nr 74 § 2 lg 1 p 2. Hagejale nii esmase kui regulaarse tervisekontrolli korraldamata jätmine on põhjuslikus seoses tervisekahjustuse tekkimisega. Juhul kui kostja oleks tervisekontrollid korraldanud ja arvestanud kõiki asjassepuutuvad ohutegureid, oleks suure tõenäosusega lõplik haigestumine ära hoitud või oleks tervisekahjustus olnud väiksem. Asjaolu, et 2011 märtsis asus tervishoiuarst seisukohale, et hageja võib töötamist jätkata, on suure tõenäosusega põhjustatud sellest, et kostja ei näidanud kõiki töökeskkonna ohutegureid. Hageja kutsehaigus tuvastati vähem kui kolm kuud pärast tervisekontrolli, kuid selle põhjuseks ei ole olnud müra või tolm, vaid teised ohutegurid. Hageja juhendamise kohta koostatud allkirjaleht kogumis 02.02.1998 kinnitatud ohutustehnika juhendiga nr 1.0 ei võimalda asuda seisukohale, et kostja jättis tegemata sissejuhatava juhendamise vastavalt sotsiaalministri 14.12.2000 määrusega nr 80 kinnitatud

„Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendamise korra” §-dele 4–7. Küll aga ei sisalda juhendmaterjalid tööergonoomikat, mis on nõutav määruse nr 80 § 5 lg 1 p 3 kohaselt. Samas puudused hageja juhendamisel ei ole põhjuslikus seoses tervisekahjustuse tekkimisega. Hageja tööülesanded ei olnud sedavõrd keerukad, et oleks eeldanud detailset tööergonoomilist juhendamist, ning hageja oli juba varem töötanud puidutöötlemisega tegelevates äriühingutes. Kostja rikkus kuni 01.07.2009 kehtinud puhkuseseaduse § 10 lg 1 p 2 ja Vabariigi Valitsuse 18.12.2001 määrusega nr 406 kinnitatud „Allmaatööde, tervistkahjustavate tööde ja eriiseloomuga tööde loetelu, kus töötamisel antakse lisapuhkust, ja lisapuhkuse kestus” § 2 lg 1, kuna ei võimaldanud hagejale vähemalt 7 kalendripäeva lisapuhkust aastas. Samas asjaolu, et hageja viibis märkimisväärse aja töökeskkonnast eemal ajutise töövõimetusega seonduvalt, võib anda alust järelduseks, et lisapuhkuse andmata jätmine iseenesest ei ole põhjuslikus seoses hagejal tervisekahjustuse tekkimisega. Asjaolusid, mis vabandaks kostja poolt kuni 01.07.2009 kehtinud TLS § 49 p-st 4 ja alates 01.07.2009 kehtiva TLS § 28 lg 2 p-st 6 ning seega ka töölepingust tuleneva hageja tervise kaitse kohustuse rikkumist, ei esine ning kostjalt tuleb kahju VÕS § 101 lg 1 p 3 alusel välja mõista. Hageja kahju suuruse arvestused tuginevad Põlva Pensioniameti 03.01.2012 kirjal, milles puudub alus kahelda ning ka kostja ei ole hageja arvestusi kahtluse alla seadnud. TTOS § 14 lg 1 p 6 kohaselt peab töötaja teatama tööandjale või tema esindajale ja töökeskkonnavolinikule õnnetusjuhtumist või selle tekkimise ohust, tööõnnetusest või tööülesande täitmist takistavast tervisehäirest ning kõikidest kaitsesüsteemide puudustest. Eksperdiarvamuses on vastuseks küsimusele, millal pöördus hageja esmakordselt arsti poole võimalikule kutsehaigusele viitavate kaebustega, märgitud, et müofastsiaalsete valudega kaela-õlavöötmes ja selja nimmeosas pöördus hageja arstile juba 1980-ndate lõpul. 2000. a soovitas töötervishoiuarst hagejal vahetada töökohta, lisaks soovitused töötingimuste osas: vältida tuuletõmmet, töötamist sundasendites, raskuste tõstmist üle 6 kg. Juba siis esines parema käe jõudluse langus koos valusündroomiga. 2001 tegi neuroloog blokaadi vasaku abaluualuse bursiidi tõttu; 2001 pöördus neuroloogile kaebustega käte suremisele. 2003 diagnoosis neuroloog epikondüliiti – esinenud vahelduvalt mõlemal käel; 2007 lisaks epikondüliidile karpaalkanali testid parema käel positiivsed, saanud blokaadi. Eksperdiarvamus tõendab, et hagejal olid enne kostja juurde tööle asumist kutsehaigusele viitavad tervisekaebused, mille tõttu töötervishoiuarst oli soovitanud hagejal vahetada töökohta, vältides edaspidi tuuletõmmet, töötamist sundasendites ja raskuste tõstmist üle 6 kg. Kutsehaiguste ja töötervishoiu keskusele esitatud töökirjelduses (I kd, tl 121) on hageja kinnitanud, et lõpetas 2001. a töö AS-s Varu tervislikel põhjustel. Vaatamata töötervishoiuarsti soovitustele asus hageja kaks aastat hiljem kostja juurde tööle, kus esinesid samasugused ohutegurid, mille vältimist oli töötervishoiuarst soovitanud. Hageja ei ole vaidlustanud kostja väidet, et tervisealastest piirangutest ta kostjat tööleasumisel ei teavitanud ega avaldanud ka töötamise ajal, et töö oleks ülejõukäiv. Hageja põhjendas sellist käitumist asjaoludega, et kostja juures oleva töö raskus ei olnud talle tööleasumisel teada ning kuhugi polnud tööle minna. Kohus ei pea eluliselt usutavaks, et omades eelnevat töökogemust puidutöötlemisega tegelevates äriühingutes, võisid hagejale kostja juures töölisena tööle asudes olla teadmata võimalikud sellise tööga kaasnevad ohutegurid. Vähemalt pidid need hagejale saama teatavaks mõnda aega kostja juures töötades. Töökohtade nappusest tulenenud vajadus teha mistahes tööd ei välista VÕS § 139 sätete kohaldamist. Kohus leidis, et hageja käitumist, kus ta, olles teadlik enda tervishäiretest ning vajadusest vältida tuuletõmmet, töötamist sundasendites ja raskuste tõstmist, asus kostja juures selliste ohuteguritega kokku puutudes tööle, jätkas töötamist ega informeerinud oma terviseseisundist tööandjat, saab pidada raskeks hooletuseks, mis suurendas hagejal tekkinud tervisekahjustuse ulatust. Seetõttu vähendas kohus VÕS § 139 lg-te 1–3 alusel väljamõistetavat kahjuhüvitist.

Kahtlemata oleks kahju olnud väiksem, kui kostja oleks hageja suunanud õigeaegselt tervisekontrolli seoses kõigi hageja töös ettetulevate ohuteguritega. Ilmselt oleks sellisel juhul asjaolu, et hageja oli kostja eest oma terviseseisundit varjanud, tulnud ilmsiks. Seetõttu pidas kohus põhjendatuks kahjuhüvitist vähendada mitte eriti suures ulatuses, vaid 30% võrra.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

sellisel viisil sisustama, siis vähendaks see lubamatult tööandja töösuhtest tulenevat vastutust ning paneks ohutute töötingimuste tagamata jätmisest tuleneva vastutuse lubamatult töötaja kanda, mille tagajärjel väheneks tööandja huvi tagada ohutud töötingimused, veelgi (Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-09-67846, p 19); 6) ei ole hageja käitunud raskelt hooletult ega jätnud olulisel määral järgimata käibes vajalikku hoolt. Käibes vajaliku hoole järgimata jätmine saaks kõne alla tulla näiteks juhul, kui kostja oleks teinud hagejale ettekirjutusi või hageja poleks järginud kostja korraldatud tervisekontrolli läbi viinud töötervishoiuarsti korraldusi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

regulaarse tervisekontrolli korraldamata jätmine on põhjuslikus seoses hagejal tervisekahjustuse tekkimisega. Määruse nr 74 § 5 lg 2 kohaselt algab töötaja tervisekontroll esmase tervisekontrolliga tööle asumise esimese kuu jooksul ning edaspidi töötervishoiuarsti näidatud ajavahemiku järel, kuid mitte harvem kui üks kord kolme aasta jooksul ning alaealise töötaja puhul mitte harvem kui üks kord kahe aasta jooksul. Määruse nr 74 § 2 lg 4 p 4 kohaselt tööandja esitab tervisekontrolli tegijale töötaja varasemate tervisekontrollide otsuste koopiad ning § 5 lg 3 kohaselt tervisekontrolli käigus täidab töötaja lisas 3 toodud tervisekontrolli kaardil tervisedeklaratsiooni osa ja kinnitab andmete õigsust allkirjaga. Määruse nr 74 lisa 3 toodud tervisekontrolli kaardil on muu hulgas eraldi osa töötaja varasemate tööandjate kohta, milledest nähtub nii varasemate tööandjate juures töötamise aeg kui ka tööga kaasnenud ohutegurid. Juhul, kui kostja ei oleks rikkunud määruse nr 74 § 5 lg-s 2 sätestatud kohustust ning oleks suunanud hageja tööle asumise esimese kuu jooksul tervisekontrolli, oleks töötervishoiuarstil teada töötaja varasemad tervisekontrollide otsuste koopiad ning andmed ohuteguritest, millega hageja varasemate tööandjate juures töötades kokku puudus. Töötervishoiuarst oleks sellisel juhul saanud hinnata hageja terviseseisundit ning teha kostjale ettepanekuid hageja töökeskkonna või töökorralduse muutmiseks. Seega määruse nr 74 § 5 lg-s 2 sätestatud kohustuse täitmise korral oleksid kostjale teada hageja terviseseisund ja varasemad tööga kaasnenud ohutegurid ning seetõttu on maakohus põhjendamatult leidnud, et hageja tervisekahjustuse ulatust suurendas tema poolt kostja informeerimata jätmine enda terviseseisundist. Kuna puudub põhjuslik seos hageja käitumise ja temal tekkinud tervisekahjustuse ulatuse vahel, siis on põhjendamatu väita, et tervisekahju tekkis osaliselt hagejast tulenevatel asjaoludel. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti VÕS § 139 lg-t 1 ning põhjendamatult vähendanud VÕS § 139 lg 3 alusel kostjalt väljamõistetavat kahjuhüvitist. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et isegi juhul, kui tervisekahju oleks tekkinud osaliselt hagejast tulenevatel asjaoludel, ei saaks maakohtu poolt nimetatud hageja käitumist kvalifitseerida raske hooletusena. Ohutute töötingimuste tagamine on tööandja (kostja) kohustus ning õige on apellandi seisukoht, et hageja asus kostja juurde tööle heas usus, et kostja töötingimused ei too talle kaasa kutsehaigust. Hageja vande all antud ütlustest nähtub, et töötingimused kostja juures olid erinevad võrreldes töötingimustega varasemate tööandjate juures ning halbade töötingimustega seoses oli ta pöördunud tööandja poole.

/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.