Tartu linna hagi A.X. , A.M. , L.M. vastu eluruumi vabastamise ja eluruumist väljatõstmise nõudes
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
291,96 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 25. augusti 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
A.X. apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): A.X. (isikukood: XXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Li Uiga; Vastustaja (hageja): Tartu linn (Tartu linnavalitsuse kaudu), esindaja Anu Öpik Kostjad: A.M. (isikukood: 60105152799), L.M. (isikukood: XXX), seaduslik esindaja A.X.
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 25. augusti 2014 otsus osas, milles maakohus on määranud, et eluruumi vabatahtlikust vabastamisest keeldumise korral tuleb kostjad eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu andmata. Muus osas jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi.
2.Lugeda Tartu Maakohtu 25. augusti 2014 otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:
A.X. , A.M. , L.M. il vabastada Tartu linnale kuuluv eluruum aadressil Tartu XXX .
2.3.Eluruumi vabatahtlikust vabastamisest keeldumise korral tõsta täitemenetluse seadustikus sätestatud korras XXX olevast Tartu linnale kuuluvast eluruumist välja A.X. , A.M. ja L.M. .“
3.Rahuldada A.X. apellatsioonkaebus osaliselt.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
1.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud A.X. kanda.
2.Välja mõista A.X. lt Eesti Vabariigi kasuks apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 75 (seitsekümmend viis) eurot 5 (viie) võrdse osamaksena summas à 15 (viisteist) eurot.
3.Esimene osamakse summas 15 (viisteist) eurot tuleb tasuda käesoleva otsuse jõustumisest 15 päeva jooksul. Ülejäänud neli osamakset tuleb tasuda otsuse jõustumise kalendrikuule järgneva nelja kuu jooksul igakuuliselt summas 15 (viisteist) eurot iga kuu 20. kuupäevaks.
4.Riigilõivu osamaksed tuleb tasuda apellandile pärast käesoleva otsuse jõustumist eraldi edastatavas makseinfos toodud Rahandusministeeriumi pangakontole, märkides makseinfos näidatud viitenumbri.
5.Saata käesolev kohtuotsus riigilõivu väljamõistmist puudutavas osas teadmiseks Riigi Tugiteenuste Keskusele.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Tartu linn (hageja) esitas 5. novembril 2013 Tartu Maakohtule hagi A.X. , A.M. , L.M. (kostjad) vastu eluruumi vabastamiseks ja eluruumist väljatõstmiseks. Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni 8. augusti 2011 otsusega anti A.X. le ning kaastaotleja A.M. ja L.M. üürile Tartu linnale kuuluv eluruum aadressil XXX Tartu 29. märtsil 2012 sõlmitud sotsiaalüürilepingu alusel tähtajaga kuni 5. juuli 2012. Kostja ei vabastanud sotsiaaleluruumi üürilepingu lõppemisel, vaid esitas 7. augustil 2012 uue sotsiaalüürilepingu sõlmimise taotluse. Eluasemekomisjon arutas 17. septembril 2012 kostja poolt esitatud taotlust ja leidis selles tegelikku olukorda arvestades olulisi erinevusi. Kostja märkis
taotluses pereliikmetena oma lapsed A.M. ja L.A.. Hageja aga tuvastas, et lapsed ei elanud alaliselt eluruumis aadressil XXX , vaid elasid koos Andres Lassiga viimase õe Hille Lassi omandis olevas eluruumis aadressil Anne tn 45-37 Tartu. Laste kasvatamise eest makstav lapsetoetus on määratud Andres Lassile. Tartu linn tegi kostjale ettepaneku esitada tegelike andmetega uus vormikohane taotlus. Kostja esitas uue sotsiaalüürilepingu sõlmimise taotluse, kus märkis kaastaotlejatena taas A.M. ja L.M.. Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni 3. detsembri 2012 otsuse alusel otsustati mitte anda kostjale üürile eluruumi aadressil XXX Tartu, sama otsuse alusel tuli kostjal vabastada eluruum ning tuua võtmed linnavarade osakonda hiljemalt 31. detsembril 2012. Kostja antud korraldust ei täitnud ja eluruume ei vabastanud. Tartu Linnavalitsuse linnavarade osakond toimetas kostjale 25. septembril 2013 kätte kirja selle kohta, et eluruum XXX tuleb vabastada hiljemalt 10. oktoobriks 2013. Kostja ei vabastanud jätkuvalt eluruumi.
10.märtsil 2014 esitas A.X. Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjonile taotluse linnale kuuluva eluruumi kasutusse saamiseks ja nõustus vabastama eluruumi XXX Tartu 1. maiks 2014. Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni 8. aprilli 2014 otsusega nr 139 võeti A.X. arvele sotsiaaleluasemeteenust vajava isikuna ja otsustati temale anda üürile sotsiaalüürilepingu alusel eluruum aadressil XXX Tartu tähtajaga kuni 30. aprill 2015.
8.mail 2014 esitatud avalduses teatas hageja, et kostjad ei ole XXX Tartu asuvat eluruumi vabastanud. Hageja palus hagi rahuldada ja kohustada kostjaid vabastama nimetatud eluruum ja andma selle üle hagejale. Samuti palus hageja määrata otsuse täitmise viis selliselt, et kui kostjad keelduvad eluruumi vabatahtlikust vabastamisest, siis tuleb nad tõsta eluruumist välja teist eluruumi vastu andmata.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ning palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja väitis maakohtu istungil, et ei saa XXX Tartu asuvaid eluruume vabastada, sest tal ei ole kusagil mujal võimalik elada. Kostja ei nõustunud väidetega, et ta oma laste kasvatamises ei osale. Kostja tunnistas oma 10. märtsi 2014 avalduses Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjonile, et elab XXX Tartu asuvas korteris üksinda.
13.augustil 2014 toimunud istungil kostja leidis, et hageja poolt pakutud uus üüripind aadressil XXX kostjale ei sobi, sest tema sõnul elutseb majas asotsiaalne kontingent ja pesuruumid on ühiskasutuses. Kostja väitel ei ole XXX eluruum talle liiga suur, sest esimene tuba on ka köögi ja pesemisruumi eest. Kostja palus kohtul tühistada Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjoni otsus, mis kostja eluasemeta jättis, tühistada.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 25. augusti 2014 otsusega Tartu linna hagi ja kohustas kostjaid vabastama Tartu linnale kuuluv eluruum aadressil XXX, Tartu. Kohus määras, et eluruumi vabatahtlikust vabastamisest keeldumise korral tuleb kostjad eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu pakkumata täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt lõpeb tähtajaline üürileping tähtaja möödumisega, kui lepingut ei ole varem erakorraliselt üles öeldud (VÕS § 309 lg 1). VÕS § 276 lg 1 kohaselt on üürileandja kohustatud asja üürnikule üle andma kokkulepitud ajaks lepingujärgseks kasutamiseks
sobivas seisundis. Tulenevalt VÕS § 334 lg-st 1 peab üürnik üüritud asja tagastama pärast lepingu lõppemist. Seega tekkis kostjal 5. juulil 2012, kui lõppes XXX sotsiaalüürileping, kohustus eluruum tagastada. Hagejal tekkis üüritud asja suhtes nõudeõigus VÕS § 334 alusel. Vastavalt AÕS § 80 lg-le 1 on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Maakohus leidis, et kuna üürileping lõppes 5. juulil 2012, puudub kostjal õiguslik alus eluaseme kasutamiseks ning hagejal eluaseme omanikuna on õigus nõuda asja võõrast valdusest välja, seega nõuda eluaseme tagastamist.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.A.X. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu 25. augusti 2014 otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on maakohtu otsusega apellant kui abi vajav isik jäetud ilma riigi toetusest. Sellega on maakohus oluliselt rikkunud põhiseaduse (PS) § 28, mille kohaselt on Eesti kodanikul õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Riik peab soodustama vabatahtlikku ja omavalitsuse hoolekannet. Nii kohus ja kui ka kohalik omavalitsus peaksid tegema kõik, et psüühiliselt haigel isikul oleks olemas elukoht, mitte tõstma ta (isegi kui on juriidiline alus) välja ilma teist eluruumi vastu andmata. Apellant vastab Tartu Linnavalitsuse 29. detsembri 2008 määrusega nr 20 kinnitatud „Sotsiaaleluasemeteenuse taotluse, sotsiaaleluasemeteenuse vajajana arvele võtmise näitajate, toimingute tähtaegade ja taotlusele lisatavate dokumentide loetelu“ lisa 2 punktides 1.2 ja 3.1 nimetatud näitajatele, sest tulenevalt apellandi psüühilisest erivajadusest ei ole apellant võimeline tagama endale eluruumi kasutamise võimalust ja apellandi taotlemisele eelneva 6 kuu keskmine netosissetulek jääb pärast eluasemekomisjoni põhjendatuks hinnatud miinimumnõuetele vastava Tartu kinnisvaraturu eluruumi keskmise üürihinna mahaarvamist alla Riigikogu kehtestatud toimetulekupiiri. Eluasemekomisjoni hinnangul vastab apellandi minimaalsetele vajadustele 1toaline keskküttega korter, kus vesi ja tualett asuvad koridoris; 2) on maakohus on jätnud arvestamata Tartu Linnavalitsuse 29. detsembri 2008 määrusega nr 20 kinnitatud „Sotsiaaleluasemeteenuse taotluse, sotsiaaleluasemeteenuse vajajana arvele võtmise näitajate, toimingute tähtaegase ja taotlusele lisatavate dokumentide loetelu“ lisa 2 p-des 1.2 ja 3.1 nimetatud põhimõtted ja ka Tartu Linnavolikogu 11. septembri 2008 määruse nr 97 „Tartu linna omandis olevate eluruumide kasutusse andmise kord“ § 8 lg 1, mille punktid 1 ja 2 näevad ette, et sotsiaaleluasemeteenuse vajajana arvele võtmist võib taotleda isik või perekond, kelle elukohana Eesti Rahvastikuregistris on registreeritud Tartu linn ja kes ebapiisavate füüsiliste võimete või psüühiliste erivajaduste tõttu ei ole võimeline tagama endale või oma perekonnale eluruumi kasutamise võimalust ning oma materiaalse seisundi tõttu ei suuda tagada endale või oma perekonnale eluruumi kasutamise võimalust. Samuti on maakohtu otsus vastuolus sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 3 lg 1 p-ga 3, mille järgi on sotsiaalhoolekande üheks põhimõtteks abi andmise kohustus, kui isiku ja perekonna võimalused toimetulekuks ei ole piisavad; 3) on maakohus rikkunud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevat kohustust hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Kohus jättis täiesti käsitlemata Tartu Linnavalitsuse
09.aprilli 2014 otsuse nr 12-2/07470 ja kõik sellega seotud õigusnormid, tuginedes üksnes võlaõigusseaduse sätetele;
4) ei kohaldu sotsiaalkorterile võlaõigusseaduse üürilepingut puudutavad sätted.
5.Tartu linn vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja otsus muutmata. Samuti palub vastustaja jätta menetluskulud täies ulatuses apellandi kanda. Vastustaja arvates ei ole kohus rikkunud otsuse tegemisel apellandi poolt viidatud materiaalõiguse norme. Vastuväidete kohaselt: 1) on apellant jätnud tähelepanuta, et juba kohtumenetluse käigus esitas A.X. 10. märtsil 2014 sotsiaaleluasemeteenuse vajajana avalduse Tartu Linnavalitsuse eluasemekomisjonile. Elamukomisjoni otsusega võeti A.X. sotsiaaleluasemeteenust vajava isikuna arvele ja otsustati linnale kuuluv eluruum XXX talle üürile anda. Millegipärast A.X. eluruumi vastu huvi ei tundnud, eluruumi vaatama ei läinud ja eluruumi kasutamiseks üürilepingut ei sõlminud. A.X. taolisest käitumisest võib järeldada, et tal on eluruumi kasutamise võimalus oma tuttava juures ja linnalt ta eluruumi ei vaja. Kohtumenetluse käigus selgitati A.X. le, et kui ta vajab eluasemeteenust, tuleb tal uuesti pöörduda vastava avaldusega piirkonnakeskuse sotsiaaltöötaja poole; 2) puudub maakohtul vajadus hinnata eluasemekomisjoni otsuse tegemise aluseks olevaid õigusnorme, sest apellandi poolt viidatud eluasemekomisjoni 08. aprilli 2014 otsus nr 139 on vastustaja poolt välja antud haldusakt, mille õiguspärasuse hindamine toimub haldusmenetluses või halduskohtumenetluses; 3) on kohus õigesti kohaldanud otsuse tegemisel võlaõigusseaduse norme, kuna üürilepinguga seonduvat reguleerib võlaõigus. VÕS § 272 sätestab erisused sotsiaaleluruumi lepingute sõlmimise ja lõppemise kohta. Kuna sotsiaaleluruumi üürileping lõpeb tähtaja saabumisega, lõppes leping eluruumi XXX Tartu kasutamiseks 05. juulil 2012.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 25. augusti 2014 otsus tuleb tühistada osas, milles kohus on määranud, et eluruumi vabatahtlikust vabastamisest keeldumise korral tuleb kostjad eluruumist välja tõsta teist eluruumi vastu andmata. Ülejäänud osas, s.o hagi rahuldamises eluruumi vabastamise ja eluruumist väljatõstmise nõudes, on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus muudab TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel maakohtu otsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni hagi rahuldamise osas muutmata. A.X. apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.
7.Asjas puudub vaidlus selle üle, et sotsiaalüürileping apellandi kui üürnikuga on sõlmitud tähtajaga 05. juuli 2012. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et üürilepingu lõppemisel tekkis kostjatel kohustus eluruum tagastada, kuid ei nõustu maakohtu põhjendustega selles osas. Õige on apellandi viide VÕS § 272 lg 4 p-le 4, mille kohaselt ei kohaldu eluruumide üürimise kohta sätestatu üürilepingutele, mille esemeks on eluruum, mille riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik on oma seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks andnud üürile eluruumi hädasti vajavatele isikutele või haridust omandavatele isikutele, kui üürnikule teatati lepingu sõlmimisel ruumi sihtotstarbest. Apellandile ongi üürile antud VÕS § 272 lg 4 p 4 tunnustele vastav eluruum (sotsiaalkorter).
Ringkonnakohus on seisukohal, et sotsiaalkorteri üürileandmisele kohaliku omavalitsuse poolt ei kohaldu üürilepingut puudutavad võlaõigusseaduse sätted. Maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 272 lg 4 p-st 4 tuleneva erandi ja analüüsimata eluruumi üürilepingu ja sotsiaaleluruumi üürilepingu erisused. Siiski ei muuda sotsiaaleluruumi üürimisele võlaõigusseaduse sätete mittekohaldumine ebaõigeks maakohtu lõppjäreldust, et kostjatel on kohustus XXX Tartu asuv korter vabastada üürilepingu lõppemise tõttu ja puudub alus seetõttu maakohtu otsuse tühistamiseks.
7.1.Ringkonnakohus selgitab, et VÕS § 272 lg 4 p-s 4 sätestatud erandi eesmärgiks on tagada, et eluruumi üürimise kohta käivad sätted ei takistaks avalikku võimu oma seadusest tulenevate ülesannete täitmisel. Sellise erandi kehtestamine tähendab sisuliselt seda, et sotsiaalkorteri üürile andmise puhul ei pea üürileandja täitma eluruumi hädasti vajavate isikute suhtes neid kohustusi, mida iga teine eluruumi üürileandja eluruumi üürniku suhtes täitma peab. Samuti annab erand võimaluse sõlmida seaduses sätestatuga võrreldes üürniku suhtes kahjulikumaid kokkuleppeid. Erandi rakendamiseks peavad olema täidetud järgmised eeldused: 1) üürileandjaks on riik, kohalik omavalitsus või avalik-õiguslik juriidiline isik, 2) konkreetse eluruumi üürimisega vastav subjekt (nt riik) täidab mingit konkreetset seadusest tulenevat ülesannet, 3) eluruum on antud üürile eluruumi hädasti vajavale isikule ja 4) üürileandja peab üürnikku ruumi sihtotstarbest teavitama, sh teavitama sellest, et eluruumi üürilepingu kohta käivaid võlaõigusseaduse sätteid konkreetse üürilepingu puhul ei kohaldata. Käesoleval juhul on eeldused VÕS § 272 lg 4 p-s 4 sätestatud erandi rakendamiseks täidetud. Üürileping, millega eluruum on antud kasutusse eluruumi hädasti vajavale isikule, on sõlmitud füüsilise isiku ja kohaliku omavalitsuse vahel kohaliku omavalitsuse poolt seadusest tuleneva ülesande täitmiseks, s.o abivajajale isikule sotsiaalkorteri üürimise võimaluse loomiseks (sotsiaalhoolekande seadus (SHS) § 14 lg 1). Üürnik on teadlik ruumi sihtotstarbest. Lisaks eeltoodule on üürnik sotsiaalüürilepingus kinnitanud, et on teadlik sellest, et lepingule ei kohaldata võlaõigusseaduses elu- ja äriruumi kohta sätestatut.
7.2.Apellant ei ole vaidlustanud asjaolu, et poolte vahel sõlmitud üürileping on lõppenud. Lepingu p-s 2.1 on üürilepingu tähtajaks märgitud 5. juuli 2012. Tähtaja möödumisel pidi üürnik vastavalt lepingu p-le 2.2 vabastama eluruumi ja viima eluruumist ära oma vara. Vastavalt Tartu Linnavolikogu 11. septembri 2008. a määruse nr 97 „Tartu linna omandis olevate eluruumide kasutusse andmise kord“ § 6 lg-le 1 lõppevad eluruumi kasutamise lepingud tähtaja möödumisega. Tartu linn on korduvalt pikendanud XXX Tartu asuva korteri vabastamiseks antud tähtaega (tl 17, tl 23), kuid apellant ei ole vabastanud sotsiaalkorterit ka täiendava tähtaja jooksul. Eeltoodust tulenevalt kohaldas maakohus õigesti AÕS §-i 80, leides, et üürilepingus märgitud tähtaja möödumise tõttu puudub kostjatel õiguslik alus eluaseme kasutamiseks ja hagejal on eluaseme omanikuna õigus nõuda asja võõrast valdusest välja.
8.Ringkonnakohus nõustub apellandi väitega, et maakohus on ebaõigesti sidunud kostjate eluruumist väljatõstmise teise eluruumi vastuandmise tingimusega. Selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada. Isikule sotsiaaleluruumi andmise või selle andmisest keeldumise küsimuse lahendamine ei saa olla maakohtu otsustuspädevuses. Põhiseaduse § 28 näeb ette, et Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Sätte teise lõike kohaselt soodustab riik vabatahtlikku ja omavalitsuse hoolekannet. SHS § 14 lg 1 kohaselt on kohalikud omavalitsusorganid kohustatud andma eluruumi isikule või perekonnale, kes ise ei ole suuteline ega võimeline seda endale või oma perekonnale tagama, luues vajaduse korral võimaluse sotsiaalkorteri üürimiseks.
Elamuseaduse § 8 p 2 alusel kehtestab sotsiaalkorteri andmise ja kasutamise korra valla- või linnavolikogu. Vastavalt Tartu Linnavolikogu 11. septembri 2008. a määruse nr 97 „Tartu linna omandis olevate eluruumide kasutusse andmise kord“ § 4 lg-le 4 otsustab eluruumi kasutusse andmise eluasemekomisjon. Korra § 4 lg 1 järgi antakse Tartu linna omandis olev eluruum isiku kasutusse vaid juhul, kui linn täidab sellega seadusest, eelkõige sotsiaalhoolekande seadusest ja Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadusest tulenevat kohustust. Järelikult on isikule sotsiaaleluruumi kasutusse andmine kohaliku omavalitsuse pädevuses. Üürilepingu lõppemine lepingus sätestatud tähtaja möödumise tõttu ei välista hageja kui kohaliku omavalitsusüksuse poolt apellandi kasutusse uue sotsiaalkorteri andmist. Ka juhul, kui A.X. l on käesoleval ajal võimalik kasutada muud eluruumi, ei tähenda see, et teda võiks tulevikus jätta ilma võimalusest taotleda kohalikult omavalitsuselt uut sotsiaaleluruumi. Samuti ei välista uue eluruumi saamist A.X. poolt XXX Tartu asuva korteri senine vabastamata jätmine või XXX Tartu asuva sotsiaalkorteri kasutamata jätmine. Vastava taotluse ja Tartu Linnavalitsuse 29. detsembri 2008 määrusega nr 20 kinnitatud „Sotsiaaleluasemeteenuse taotluse, sotsiaaleluasemeteenuse vajajana arvele võtmise näitajate, toimingute tähtaegade ja taotlusele lisatavate dokumentide loetelus“ ettenähtud dokumentide alusel on kohalikul omavalitsus kohustus igakordselt hinnata, kas isik vastab seaduses sätestatud eeldustele tema kasutusse sotsiaaleluruumi andmiseks.
9.Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et maakohus on rikkunud TsMS § 232 lg-st 1 tulenevat kohustust hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, jättes kohtuotsuses käsitlemata Tartu Linnavalitsuse 09. aprilli 2014 teatise nr 12-2/07470 ja kõik sellega seotud õigusnormid. Ringkonnakohus on seisukohal, et nimetatud teatisel ei ole asja lahendamisel tähendust, kuna käesoleva tsiviilasja esemeks on XXX Tartu asuva sotsiaalkorteri vabastamine vastava korteri üürilepingu tähtaja möödumise tõttu. Tartu Linnavalitsuse 09. aprilli 2014 teatis ja eluasemekomisjoni 08. aprilli 2014 otsus nr 139 üksnes kinnitavad ringkonnakohtu hinnangul asjaolu, et kohalik omavalitsus on täitnud temale seadusega pandud kohustuse luua abivajajale A.X. le võimalus sotsiaalkorteri üürimiseks.
10.Ehkki ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt, puudub vajadus muuta menetluskulude jaotust vastavalt TsMS § 173 lg-le 3. Ringkonnakohus on nõustunud maakohtu otsusega hagi täieliku rahuldamise osas. TsMS § 162 lg 1 alusel tuleb maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta A.X. kanda.
11.Tartu Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2014 määrusega on A.X. le antud menetlusabi ning ta on vabastatud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 75 euro tasumisest. TsMS § 190 lg 2 kohaselt kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Ringkonnakohus leiab, et hagi rahuldamise tõttu tuleb A.X. lt välja mõista riigilõiv, mille tasumisest ta vabastati apellatsioonkaebuse esitamisel. Riigilõiv 75 eurot tuleb välja mõista A.X. lt riigi tuludesse. Arvestades A.X. majanduslikku seisundit, mida ringkonnakohus kontrollis menetlusabi andmise otsustamisel, peab ringkonnakohus võimalikuks kohustada apellanti tasuma riigilõivu osamaksete kaupa, s.o viie võrdse osamaksena summas à 15 eurot.
Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/
Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/
Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.