OÜ Grove Invest hagi AS SEB garantiilepinguga antud abstraktsete tagasisaamiseks Harju Maakohtu 29.08.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Grove Invest apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
3 579 052,31 eurot
Istugi toimumise aeg
15.12.2014
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja OÜ Grove Invest (registrikood 10650963), lepingulised esindajad vandeadvokaat Ramon Rask ja vandeadvokaat Tarmo Peterson
Pank vastu nõudeõiguste
Kostja AS SEB Pank (registrikood 10004252), lepingulised esindaja Janek Alvela Resolutsioon
1.Tühistada Harju Maakohtu 29.08.2014 otsus täies ulatuses ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulude jaotus otsustatakse asja uuel läbivaatamisel. OÜ Grove Invest apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
2.Jätta rahuldamata OÜ Grove Invest taotlus kohustada maakohut vastu võtma apellatsioonkaebuses nimetatud tõendid, rahuldama ekspertiisi taotluse ja taotluse dokumentide väljanõudmiseks. Edasikaebe kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses
sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused
1.Hagiavalduse kohaselt soovis hageja rajada Kohilasse kaasaegse vineeritehase. Hageja otsustas lisaks omafinantseerimisele kasutada vineeritööstuse rajamiseks kostja pakkumise. Kostja ja tema tütarettevõtja AS SEB Ühisliising (praegune ärinimi Aktsiaselts SEB Liising, edaspidi liising) pakkusid 25.05.2005 projekti finantseerimiseks 247,3 miljonit krooni, millest 118,5 miljonit krooni oli mõeldud liisinguna tootmisseadmete ostuks ja 128,8 miljonit krooni laenuna. Liisingu nimel esitas pakkumise kostja. Finantseerimise tagatiseks soovisid kostja ja Liising hüpoteeki rajatava tehase kinnistule, kommertspanti rajatava tehase varale ja ühishüpoteeki muudele hageja omandis olevatele kinnistutele. Projekti elluviimiseks loodi kostja nõudel eraldi juriidiline isik Baltic Panel Group OÜ (pankrotis, edaspidi BPG), mis kanti äriregistrisse 13.05.2005. 14.06.2005 sõlmisid Liising, BPG ja seadmete tarnija Angelo Cremona Spa (edaspidi AC) vineeritehase tootmisseadmete müügilepingu ostuhinnaga 9 875 000 eurot. 20.06.2005 sõlmisid Liising ja BPG müügilepingu objektiks olevate seadmete kapitalirendilepingu. 27.06.2005 sõlmisid BPG ja kostja laenulepingu 6 391 165 euro laenamiseks sihtotstarbega vineeritehase rajamine, vineeritehase tootmishoone sisseseade ostmine ja paigaldamine. BPG antud laenu andmise eelduseks oli kostja omandis olnud kinnistutele hüpoteekide seadmine summas 115 milj kr (vineeritehase kinnistu) ja 38 milj kr (6 erinevat kinnistut). Vineeritehase kinnistu maksis hageja mitterahalise sissemaksena BPG-sse ning ülejäänud kinnistud jäid kuuluma hagejale. 27.06.2005 seati vastavalt liisingu poolt hagejale esitatud tingimustele vineeritehase kinnistule hüpoteek 115 milj kr kostja kasuks. Hüpoteegiga tagati kõik kostja olemasolevad nõuded BPG vastu ja liisingu olemasolevad ning kostjale loovutatavad nõuded BPG vastu. 04.06.2006 sõlmisid hageja ja kostja garantiilepingu, mille p 4 kohaselt oli garantiisummaks 12 milj kr ja p 7.1 kohaselt tagas hageja tagasivõtmatult ja kostja esimesel nõudmisel BPG ning kostja vahel sõlmitud laenulepingutest nr 2005011140 ja nr 2005010573 tulenevate kohustuste täitmist 12 milj kr kr ulatuses. Hagejal tekkis 2006 lõpus vineeritehase projekti täiendava finantseerimise vajadus. Kostja keeldus täiendavast finantseerimisest, mistõttu kaasas hageja tehase finantseerimiseks vajalikud vahendid Svenska Handelsbanken AB Eesti filiaalist (edaspidi Handlesbanken). Selle käigus restruktureeriti hageja kinnistutele kostja kasuks seatud hüpoteegid selliselt, et kostja loobus esimese järjekoha hüpoteegist Handelsbankeni kasuks. Samal päeval, so 05.01.2007 sõlmisid hageja ja kostja garantiilepingu lisa nr 01, millega suurendati garantiisummat 56 milj kr-ni, tagamaks kostja positsiooni kaitset hageja kinnistutele seatud hüpoteegi järjekoha halvenemisest tuleneva riski vastu. 2007 alguses jätkusid probleemid AC poolt tarnitud vineeritehase tootmisseadmetega ning tootmisseadmeid tööle ei saadud. Tehase mittekäivitumise tõttu pankrotistus BPG. Kostja esitas BPG pankrotimenetluses BPG vastu laenulepingutest tuleneva nõude summas 4 775 836 eurot ja liising tingimusliku nõude summas 5 996 240,74 eurot. Kostja nõue on kaitstud. Liisingu nõue ei ole kaitstud.
2008 kevadel alustas Handelsbanken hageja suhtes 05.01.2007 laenulepingust tulenevates nõuetes täitemenetlust (täiteasi nr 007/2008/63472), kuna hageja ei suutnud BPG maksejõuetuse tõttu täita kohustusi tema ees. Nimetatud täitemenetlusega ühines ka kostja kui hüpoteegipidaja. Kuna BPG ei olnud täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi kostja ees, nõudis kostja hagejalt garantiikirjast tuleneva kohustuse täitmist 56 milj kr ulatuses. Kostja sai täitemenetluses hageja kinnistute arvelt läbiviidud täitemenetluses 60 082 051,51 krooni. Liising on esitanud AC vastu kahju 16 001 796 krooni (1 022 701,16 eurot) hüvitamise nõude. Hageja esitas kostjale garantiilepingu ülesütlemise avalduse, kuna mõistis garantiilepingu sisu kostjast erinevalt. Hageja käsitluse kohaselt oli garantiilepingu sisuks tagada panga nõudeid üksnes tema kasuks hageja kinnistutele seatud hüpoteegi järjekoha halvenemisest tingitud riski vastu ning seonduvalt täitemenetluses hüpoteegisumma täies ulatuses väljamaksmisega ei olnud see risk realiseerunud. Garantiilepingust tulenevad kohustused lõppesid täitemenetluses kostjale väljamakse tegemisega. Vaidlus kostja ja hageja vahel garantiist tuleneva nõude täitmise üle (2-10-4395) on maakohtu menetluses ja kohus on peatanud selle käesoleva tsiviilasja lahendamiseni. 06.08.2009 omandas liising BPG pankrotimenetluses toimunud enampakkumiselt vineeritehase kinnistu koos selle oluliseks osaks olevate tootmishoonete ja – rajatistega ning kõigi päraldistega 25 milj kr eest. 27.05.2011 võõrandas liising sama kinnistu (eeldatavalt koos tootmisseadmetega) Läti vineeritootjale Latvijas Finjeris, täpsemalt tema Eestis asutatud tütarühingule OÜ Kohila Vineer. 03.09.2012 esitas hageja kostjale nõude garantiilepingust tulenevate abstraktsete nõudeõiguste tagasisaamiseks. Kostjal puudub hageja vastu garantiilepingust tulenevalt nõue, kuna kostja ja liising on saanud Kohila vineerivabriku varade edasimüügist täieliku rahulduse oma nõudele võlgniku, so BPG vastu. Juhul, kui garantiiga tagatavat kohustust ei saa pidada ära langenuks, on samadel asjaoludel kostja poolt garantiist tulenevate kohustuste täitmise nõudmine hagejal igal juhul käsitletav õiguste kuritarvitamisena. Kostja ja tema 100% osalusega tütarettevõte liising toimisid vineeritehase projektis ühe isikuna ja sellisena tuleb neid ka käsitleda. Seega TsÜS § 132 lg-te 1 ja 2 järgi tuleb liisingu tegevus lugeda kostja enda tegevuseks. Kostja on saanud Kohila vineeritehase projektist tagasi BPG vastu olevatele nõuetele vastava summa. Kostja andis BPG-le laenu (liisingu). Kui BPG pankrotistus, siis omandas kostja sama vara, mille soetamiseks oli laen (liising) antud, müüs selle edasi ja sai sellest rahasumma, mis katab BPG antud laenunõude (liisingunõude) jäägi. Liisingul puudub nõue BPG vastu, kuna liisingvara väärtus selle liisingule tagastamise hetkel oli samas suurusjärgus kui liisingulepingujärgne nõudejääk. Isegi, kui liisinguvara väärtus on hiljem vähenenud, siis on see toimunud liisingu enda riisikol. Lisaks tuleb maha arvata liisingu nõue AC vastu 1 022 701,16 eurot. Liising on võõrandanud vineeritehase kinnistu koos oluliste osade ja päraldistega OÜ-le Kohila Vineer. Sellest tulenevalt on kostja saanud BPG pankrotimenetluses vara omandamise ja selle edasimüügiga, lisaks nõudega AC vastu varalist hüve vähemalt summas 7,4 miljonit eurot. Kostja nõue on 3 952 501,57 eurot, mille ulatuses pole pankrotimenetluses tehtud väljamakset. Seni kuni liisingu nõue pole tunnustatud, tuleb lähtuda sellest, et vastav nõue puudub. Kostja poolt saadud tulu ületab BPG vastu olevat nõuet ligi kahekordselt. Seega garantiiga tagatav kohustus on ära langenud ning hagejal on õigus esitada garantiiga
võlausaldajale antud abstraktse nõudeõiguse tagasisaamiseks hagi VÕS § 1028 jj alusel. Juhul, kui garantiiga tagatav kohustus eksisteerib formaalselt edasi, kuid võlausaldaja on sisuliselt saanud oma nõudele rahulduse (nt läbi võlgniku varade ülevõtmise ning realiseerimise), siis on garantiiandjal õigus esitada võlausaldaja garantiist tulenevale nõudele õiguste kuritarvitamise vastuväide. Vastasel juhul saaks võlausaldaja nõuda endale võlgniku arvel varalist eelist, mis talle ei kuulu. Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Hagis ei ole tuginetud jõustunud kohtulahendile ega poolte kokkuleppele võlasuhte lõpetamise kohta, seetõttu ei ole hageja poolt esitatu õiguste kuritarvitamise vastuväite esitamiseks sobiv. Kostja ei ole saanud põhivõlgnikuga sõlmitud ning vaidlusaluse garantiiga tagatud laenulepingutest tulenevatele nõuetele rahuldust läbi BPG poolt antud tagatiste realiseerimise. Kostja omab nõuet BPG vastu. Hageja toob ise välja, et kostja ja liisingu kogunõue põhivõlgniku pankrotimenetluses on ligikaudu 10,5 milj eurot. Põhjendamatu arvata nõudest maha liising kahju hüvitamise nõue seadmete tarnija vastu. Asjaolu, et kostja ja liising moodustavad kontserni, ei too mingil viisil kaasa kostjale kohustust rahuldada oma nõudeid laenusaaja vastu liisingu poolt oma vara realiseerimisest saadud vahenditest. Liisingupoolt saadav varaline hüve ei ole omistatav kostjale. Kostja ja liising on iseseisvad juriidilised isikud, kel on eraldiseisev majandustegevus ning kellele kuuluvad eraldiseisvad õigused ja kohustused. Ainuüksi asjaolu, et kontserni erinevad äriühingud teevad koostööd, ei too kaasa ühe ühingu õiguste ja kohustuste üleminekut teisele äriühingule. Kostja ei ole kasutanud antud juhul liisingut oma majandustegevuses. Kostja ei tegele liisinguteenuse pakkumisega. Liisingu müüdud vara hind ei oma tähendust, kuivõrd VÕS § 267 lg 3 alusel tuleb lähtuda liisingueseme väärtusest selle liisinguandjale tagastamise hetkel (mitte vara hilisemast müügihinnast). Maakohtu otsus
3.Maakohus jättis hagi rahuldamata (VÕS § 1028 lg 1 alusel) ning hageja 26.08.2014 taotluse dokumentaalsete tõendite asja materjalide juurde võtmiseks kui hilinenu menetlemata. VÕS § 1028 lg 1 tähenduses on kohustuse hilisema äralangemisega tegemist muu hulgas ka juhul, kui kohustuse täitmise nõudele saab esitada selle täitmise kestvalt välistava vastuväite, muuhulgas hea usu vastase käitumise vastuväite. Käesolev hagi ongi esitatud muuhulgas eesmärgil, et tuvastada kohtuotsusega hagejal tagatava kohustuse puudumine kostja õiguste kuritarvitamise tõttu. Kostja ei ole läbi liisingu saanud täieliku rahuldust kõigile nõuetele, mis tal ja tema kontserniühingutel kunagi Kohila vineerivabriku projektist BPG vastu laenu- ja liisinulepingute alusel tekkisid. Vaidlus puudub, et kostja nõude suuruseks BPG vastu on 3 952 501,57 eurot. Liising omandas BPG pankrotimenetlus 1 597 791,21 euro (so 25 miljoni krooni) eest Kohila vineeritehase kinnistu koos selle oluliste osadega. Liisingule kuulusid vineeritehase kinnistul paiknevad tootmisseadmed. 20.05.2011 sõlmitud müügilepinguga võõrandas liising vineeritehase kinnistu koos liisingseadmetega OÜ-le Kohila Vineer hinnaga 7 407 830 eurot. Eeltoodud asjaoludest nähtub, et kostja ei ole antud tehingute pooleks ega ole seeläbi ka nimetatud tehingutest tulu teeninud. Kostjal on jätkuvalt rahuldamata nõue pankrotimenetluses. TsÜS § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum. AÕS § 6 teise lause kohaselt ei saa juriidilise isiku vara ega juriidiline isik kuuluda teistele isikutele.
Asjaolu, et liising on kostja tütarühing, ei anna alust omistada vara müügist saadavat varalist hüve kostjale. Kostja ja liising on iseseisvad juriidilised isikud, kellel on eraldiseisev majandustegevus ning kellele kuuluvad iseseisvad õigused ja kohustused. Ainuüksi seetõttu, et kostja ja tema tütarühing moodustavad kontserni ja peavad konsolideeritud raamatupidamist, ei ole aluseks kostja nõuete rahuldamisele laenusaaja vastu liisingu poolt vara realiseerimisest saadud vahendite arvel. Tõendatud ei ole hageja väited, et liising ei tegutsenud ülal nimetatud vineeritehase projekti raames otsuseid tehes iseseisvalt ning allus 100%-lise osalusega emaühingu, so kostja kontrollile. Vaidlus puudub, et kostja ei ole sõlminud ühtegi liisingulepingut. BPG on sõlminud liisingulepingu liisinguga, kes on lepingu järgi omandanud vara. Hageja esitatud e-kirjavahetus kinnitab üksnes kostja ja liisingu vahelist koostööd finantseerimis- ja liisinguteenuse pakkumisel, kuid sellest ei saa teha järeldust, et liisingu tegevus tuleks lugeda kostja tegevuseks. Tunnistajana üle kuulatud liisingu juhatuse liikme A. Leppäneni ütlustega on tõendatud, et vara ostmise üle otsustamine kuulub liisingu juhatuse pädevusse. Liisingul ja kostjal ei ole ühist krediidikomiteed, liising võtab otsused vastu iseseisvalt. Kui liising hindab, et ei taha vara liisingusse anda, siis seda ka ei toimu. Ka hagide esitamise liisingu nimel otsustab viimase juhatus. Tunnistaja AP, kes on kostja juhatuse liige, andis ütlusi selle kohta, et kostja krediidikomitee võtab vastu otsuse vara ostmise kohta, antud komiteesse kuuluvad kostja töötajad ja võivad olla kutsutud ka liising töötajad. Eeltoodu ei tõenda kohtu hinnangul hageja väiteid liisingu tegevuse omistamise kohta kostjale, vaid kinnitab, et antud äriühingud tegutsesid iseseisvalt oma nimel ning tegemist ei ole TsÜS § 132 mõistes õigusliku fiktsiooniga. Seetõttu ei tule lisaks vineeritehase müügist laekunud summale kostja poolt saadud hüve määramisel arvestada liisingu nõude suurusega vineeritehase seadmete müüja AC vastu summas 1 022 701,16 eurot. Vaidlusaluse garantiilepinguga tagatav kohustus ei ole ära langenud ja kostja ei ole oma garantiilepingust tulevaid õigusi kuritarvitanud. Kuivõrd hagi tuleb jätta rahuldamata eeltoodud põhjendustel, ei oma muud poolte väited ja vastuväited ning neid kinnitavad tõendid vaidluse lahendamisel tähendust, mistõttu puudub vajadus neid hinnata. Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Apellatsioonkaebus
4.Hageja palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ning saata asi uueks arutamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumisse. Juhul, kui ringkonnakohus lahendab asja ilma maakohtule uueks arutamiseks saatmata, siis rahuldada hagi ja kohustada AS SEB Pank OÜ-le Grove Invest üle andma 04.06.2006 garantiilepingust nr 2006008114 tulenevad abstraktsed nõudeõigused OÜ Grove Invest vastu, sh nimetatud nõuetest tekkinud kõrvalnõuded. Menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus on ekslikult asunud seisukohale, et vineeritehase müügist liisingule laekunud hüve ei ole kostjale omistatav. Hageja kordab apellatsioonkaebuses väiteid, mille kohaselt kasutab kostja liisingut pidevalt oma majandustegevuses. Maakohus on rikkunud menetlusnorme, seades hagejale tõenduskoormise tõendada kostja poolt liisingu pidevat kasutamist oma majandustegevuses või konkreetses projektis. Hoopiski kostja oleks pidanud tõendama, et kostja ja liisingu eespool viidatud tihe seotus ei omanud käesoleva projekti raames otsustuste tegemisel tähendust ning liisingu tegevus ei ole kostjale omistatav. Ka Kohila vineerivabriku projektiga seotud asjaolud eraldiseisvalt annavad aluse järeldada, et kostja kasutas liisingut projektis oma kohustuste täitmisel ja õiguste omandamisel (TsÜS § 132 lg 1 ja 2). Maakohus on jätnud hageja poolt menetluse käigus esitatud asjaolud ja tõendid, mis sisustavad kostja
ja liisingu vahelisi suhteid alates projekti algsest finantseerimispakkumisest, tähelepanuta. Üldsõnaline viide hageja poolt esitatud „e-kirjavahetusele“ ei ole tõendite igakülgne ja objektiivne analüüs. Lisaks eeltoodule on maakohus jõudnud valele järeldusele ka tunnistajate ütluste analüüsimisel. Liisingu poolt BPG pankrotimenetluses vara omandamisest ja edasimüügist saadud varaline hüve kandub kostjale üle ka ainuüksi seeläbi, et kostja on 100 % liisingu aktsiate omanik. Kui liisingu tegevus ja tema poolt tehase edasimüügist saadud varaline hüve on kostjale omistatav, on hagiavalduses toodud nõuete rahuldamiseks vajalik tuvastada ja hinnata asjaolusid, mis puudutavad ühelt poolt kostja ja liisingu nõudeid BPG vastu ja teisalt vineeritehase projektist kostjale ja liisingule laekunud tulu suurust. Asi tuleks uueks arutamiseks saata maakohtule, kuna selles osas ei ole maakohus otsuses tõendeid analüüsinud. Maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata hageja 21.05.14 esitatud taotluse ekspertiisi läbiviimiseks. Ekspertiisi läbiviimise taotlus oli esitatud eesmärgiga tuvastada, mis oli liisingu ja BPG vahel sõlmitud kapitalirendilepingu nr L05105044 esemeks olevate seadmete turuväärtus hetkel, mil need tagastati liisingule. Turuväärtuse tuvastamisest sõltub liisingu nõude olemasolu ja suurus. Kohus jättis põhjendamatult rahuldamata hageja 21.10.2013 taotluse nõuda välja kostjalt või tema kontserniühingult dokumendid ja andmed seoses nõudega AC vastu. Eelduslikult nõue, mille kostja (või tema kontserniühing) on AC vastu esitanud, on seotud liisingvaral esinenud puudustega. Taolises olukorras on kostja poolt alusetu esitada BPG vastu nõue, mis lähtub liisingvara soetusmaksumusest ilma AC vastu nõuet arvestamata. Nõutud dokumendid tõendaksid kostja või kontserniühingu nõude suurust AC vastu, millest omakorda oli sõltuvuses liisingu nõude suurus BPG vastu. 26.08.2014 esitas hageja maakohtule taotluse täiendavate tõendite vastuvõtmiseks. Maakohus on taotluse menetlemata jätmisega rikkunud TsMS §-st 5 lg 2 ja §-st 7 tulenevat poolte võrdse kohtlemise põhimõtet, võimaldamata hagejal esitada tõendeid, mis on olulised vaidluses keskse asjaolu tõendamisel. Maakohus on ekslikult leidnud, et tõendid ei ole asjakohased või on esitatud mittetähtaegselt. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, kuna ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada (TsMS § 657 lg 1 p 3). I
7.Poolte vahel on vaidlus, kas liisingu poolt BPG vineeritehase edasimüüki ja sellest tulenevat kasu on võimalik käsitleda kui vineeritehase projekti investeerimisega seotud kostja nõuete rahuldamist ja kas sellest tulenevalt on hageja garantiiga tagatav kohustus ära langenud või on täitmise nõudmine käsitletav õiguste kuritarvitamisena.
8.Hageja nõue garantiilepingust tulenevate abstraktsete nõudeõiguste tagasisaamiseks põhineb arusaamal, et kostjal puudub hageja vastu garantiilepingust tulenevalt nõue, kuna kostja ja liisingfirma on saanud Kohila vineerivabriku varade edasimüügist täieliku rahulduse oma nõudele BPG vastu. Liising on müünud tehase (seadmed ja kinnistu) hinnaga, mis kattis nii kostja kui liisingu nõuded BPG
vastu laenu- ja liisingulepingutest ehk kostja ja liising on saanud BPG vineeritehase rajamiseks antud rahasummad selle sama tehase kinnistu ja tootmisseadmete müügist tagasi. Seetõttu peab hageja endalt ja BPG-lt täiendavate summade nõudmist garantii alusel kostja poolt õiguste kuritarvitamiseks. Formaalselt omandas kinnistu BPG pankrotimenetluses liising, kes korraldas tehase ja seadmete edasimüügi. Liising on kostja 100 %-line tütarühing. Kostja ja liising on käitunud kogu vineeritehase projekti raames ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et ühe tegevus on omistatav teisele. Kostja on sisuliselt kasutanud liisingut kui oma tütarühingut poolte finantseerimissuhtest tulenevat õiguste realiseerimisel ja kohustuste kandmisel. II
9.Maakohtu käsitlus erinevate juriidiliste isikute kohustustest on küll teoreetiliselt õige, kuid ei arvesta ringkonnakohtu hinnangul käesoleva vaidluse asjaoludega. Maakohus on hinnanud tunnistajate AP ja AL ütlusi kostja ja liisingu juhtimise ning otsuste langetamise kohta üldiselt ja teinud õige järelduse, et tegemist ei ole „ühe kehandiga“ nagu hageja oma 18.02.2014 menetlusdokumendis (V kd, tl 28, p 43) leiab. Ringkonnakohus ei tähelda nimetatud osas maakohtu poolset menetlusõiguse rikkumist.
10.Maakohus on rikkunud menetlusõigust, jättes sisuliselt hindamata hageja väited ja tõendid vineeritehase projekti finantseerimise läbirääkimiste, lepingute seotuse ning kostja võimaliku õiguse kuritarvituse kohta. Maakohus on jätnud hindamata hageja väite, et tulenvalt konkreetsest komplekssest finantseerimisskeemist on kostja kasutanud liisingut kui oma tütarühingut poolte finantsseerimissuhtest tulenevate õiguste realiseerimisel ja kohustuste täitmisel.
11.25.mai 2005 kostja korporatiivpanganduse divisjoni esindaja ES kirjast hagejale (I kd, tl 15-19) nähtub, et kostja soovis uuendada 19.05.2005 pakkumist uue vineeritehase projekti finantseerimiseks. Pakkumise kohaselt asutatakse vineeritehase projektiks hageja tütarettevõte, kellele annavad laenu kostja ja liising. Pakkumises on nimetatud nii projekti summa, omafinantseeringu osa kui ka laenajate finantseeritav osa. Välja on toodud finantseerimise struktuur: investeerimislaen, käibekapitalilaen, seadmete liising, käibemaksu käibekapitali laen. Edasi on määratletud investeerimislaenu, käibekapitali laenu, seadmete kapitalirendi täpsed tingimused, hagejalt nõutavad tagatised, mis katavad nii investeerimis-, käibekapitalilaenu kui ka seadmete kapitalirendi lepinguid. Nimetatud tõendist saab teha järelduse, et vineeritehase projekti käivitamise eelläbirääkimistel pakkusid kostja ja liising koos hagejale finantsskeemi, mille puhul oli laenu saamise eelduseks ka liisinglepingu sõlmimine liisinguga. Tegemist oli nii laenude kui tagatiste osas seotud lepingutega, kusjuures tegemist ei olnud pelgalt kostja ja liisingu kui kahe eraldiseisva ettevõtte koostööga. Nii näiteks nähtub hageja ja kostja vahelisest 27.06.2005 hüpoteegilepingust nähtub, et hüpoteek tagas ka liisingu nõudeid BPG vastu, eeldusel, et liising loovutab need eelnevalt kostjale. Sama nähtub hageja, kostja ja Handelsbanken vahel sõlmitud hüpoteegilepingust, millega muudeti kostja kasuks seatud hüpoteegi järjekohta.
13.Kostja ei ole vaidlustanud hageja väiteid, et AC-lt seadmete tarnimise kohustuse täitmise garanteerimiseks andis Itaalia pank garantii kostjale, mitte liisingule. Samas oli huvitatud isikuks ostumüügilepingus formaalselt liising, mitte pank.
14.E-kirjavahetusest (II kd, tl 154, 168-177) nähtub, et kostja ja liisingu juhid esindavad vastastikku üksteise huve, vahet tegemata erinevate ettevõtete huvide vahel. Nii saadab liisingu esindaja edasi kostja kirja hageja esindajale allkirjastamiseks (II kd, tl 154). Kostja esindaja teatab, et on koos liisingu esindajaga tutvunud hageja pakkumisega ja avaldab soovi, et selles sisalduks konkreetne hinnapakkumine BPG-le kuuluvate tehasehoonete ja liisingule kuuluvate seadmete ostmiseks (II kd, tl 168-169). Liisingu esindaja teeb hagejale ettepanekud, mille kohaselt kostja ja liising on valmis BPG nõuded hagejale loovutama teatud eeltingimustel, kirjas informeerib liisingu töötaja hagejat, et
pakkumise hinna ja tingimuste jõustumiseks kuuluvad need kinnitamisele SEB komitees (II kd, tl 170171). Kostja töötaja suhtleb seadmete tarnija AC-ga, kuigi seadmete ostjaks oli liising (II kd, tl 174175. Kostja töötaja informeerib hagejat tootmisseadmete ekspertiisi korraldamisest, kuigi seadmete ostjaks oli liising (II kd, tl 177).
15.Hageja poolt esile toodud asjaoludest ja tõenditest ei saa teha järeldust, et kostja kasutab üldiselt liisingut analoogsetes finantseerimispakkumistes oma majandus- ja kutsetegevuses. Nimetatud järelduseks ei anna alust ka asjaolu, et liising on kostja 100 %-line tütarühing. Tegemist ei ole ka üldteada asjaoluga. Eelpool käsitletud tõenditest saab teha järelduse, et kostja on konkreetsel juhul kasutanud oma finantseerimispakkumises liisingut kompleksse laenu- ja liisingfinantseerimise teenuse pakkumisel. Ringkonnakohtu poolt eelpool analüüsitud tõenditest saab järeldada, et kostja ja liising tegutsesid hagejale finantseerimispakkumist tehes ja selle alusel sõlmitud laenu- ja liisingulepinguid täites ühiselt. Lepingud olid seotud sel määral, et kostja poleks pakkunud hagejale finantseerimisskeemi ilma liisinguta ja vastavate hageja ja temale 100 %-liselt kuuluva tütarettevõte BPG poolt antud tagatisteta. Oma laenu-, garantii- ja liisinglepingust tulenevate kohustuste täitmiseks kasutati hageja poolt vastavaks otstarbeks kostja korraldusel asutatud BPG-d ja kostja poolt oma tütarühingut liisingut TsÜS § 132 lg 2 mõttes.
16.TsÜS § 132 lg 2 kohaselt vastutab isik samuti teise isiku käitumise või temast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut oma kohustuste täimisel ja selle isiku käitumine või temast tulenevad asjaolude on seotud selle kohustuse täitmisega. Seega peaks isik, kes tsiviilõiguslikes suhetes osalemiseks kasutab abilisi ja seekaudu laiendab oma tegevust ning tulu teenimise võimalusi, kandma ka riske, mis tekivad selliste õigussuhete raames kolmandatele isikutele abiliste tegude tagajärjel. Normi kohaldamise tagajärjeks ei ole tsiviilõigusliku vastutuse omistamine, vaid teise isiku poolt tehtud teo või tegevuse omistamine. Kuigi räägitakse vastutusest teisi isiku käitumise ja temast tulenevate asjaolude eest, on regulatsiooni eesmärgiks lugeda ühe isiku tegevus või temaga seotud asjaolud võrdseks isiku tegevusega või asjaoludega, kellele tegevus või asjaolud omistatakse. Sellega luuakse fiktsioon, nagu oleks vastava teo toime pannud isik, kes teise isiku eest vastutab. Norm reguleerib eelkõige vastutust kohustuse täitja ja kohustuse täitmise nõude võlausaldaja vahelises suhtes (Riigikohtu lahend 3-2-1-75-05, p 15). Vaidlust ei ole selles, et kostja on saanud rahulduse hüpoteegist laenulepingu järgsetele nõuetele, kuid leiab, et garantiist tulenev vastutus hõlmab ka liisingu rahuldamata nõudeid. Seega, kui hageja ja/või tema tütarühing on täitnud oma kohustused mh ka liisingu ees, ei saa kostja tulenevalt hea usu põhimõttest panna maksma garantiist tulenevaid nõudeid. III
17.Maakohus leidis, et kostja ja liising tegutsesid iseseisvalt ning tegemist ei olnud TsÜS § 132 mõistes õigusliku fiktsiooniga. Seetõttu jättis maakohus hindamata poolte väited selle kohta, millises ulatuses saab lugeda kostja nõuded BPG vastu rahuldatuks, kas liisingfirma poolt BPG vineeritehase edasimüüki ja sellest tulenevat kasu on võimalik käsitleda kui BPG vineeritehase investeerimisega seotud kostja nõuete rahuldamist (tulenevalt asjaolust, et liisingu tegevus seadmete ostmisel on käsitletav kostja tegevusena) ja kas sellest tulenevalt on kostja poolt garantiist tulenevate kohustuste täitmise nõudmine käsitletav õiguste kuritarvitamisena (VÕS § 6).
18.Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul võtta seisukoht, kas hageja garantiist tuleneva kohustuse täitmisel saab arvestada BPG vara pankrotimenetluses omandamisest ja hilisemast edasimüügist saadud tulu; kas arvestada tuleb liisingu potentsiaalse nõude suurusega AC vastu või tegelikult saadava kahjuhüvitisega; kas ja kui suur on liisingu nõue BPG vastu.
19.Kuivõrd maakohus on eksinud materiaalõiguse tõlgendamisel, asjas tuleb teha uuesti eelmenetluse toimingud, on mõistlik saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumis.
Maakohus on jätnud hageja enne sisulise arutelu lõpetamist esitatud taotlused tõendite kogumiseks ja tõendite asja juurde võtmiseks rahuldamata põhjusel, et ei ole pidanud tõendeid asjakohasteks tulenevalt õiguslikust tõlgendusest, et kostja ja liisingu suhtes ei ole TsÜS § 132 lg-s 2 reguleeritu kohaldatav. Materiaalõiguse väär tõlgendamine on kaasa toonud olukorra, kus maakohus on põhjendamatult keeldunud taotluste rahuldamisest. Sellest tulenevalt tuleb anda hagejale võimalus uuesti esitada taotlus tõendite asja juurde võtmiseks, nende kogumiseks, samuti ekspertiisi läbiviimiseks. Maakohus on jätnud põhjendatult TsMS § 330 lg 1 ja § 331 lg 1 alusel menetlemata hageja hilinemisega (pärast sisulise arutelu lõppemist) esitatud taotlused tõendite vastuvõtmiseks, kuna TsMS ei võimalda esitada tõendeid pärast asja sisulise arutamise lõppu. Kuivõrd asi saadetakse maakohtusse eelmenetluse staadiumis, tuleb maakohtul tõendite esitamise taotlust menetleda.
20.Ringkonnakohtu juhised on maakohtule siduvad üksnes õigusnormi tõlgendamisel (TsMS § 658 lg 2). Seetõttu puudub ringkonnakohtul pädevus kohustada maakohut tegema konkreetseid apellatsioonkaebuses esile toodud menetlustoiminguid, so vastu võtma tõendeid ja rahuldama ekspertiisi taotlust. Maakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks lahendamiseks saatmise korral teeb maakohus uuesti menetlustoimingud, mis on ringkonnakohtu otsuse kohaselt ebaseaduslikud (TsMS § 658 lg 1). Seetõttu jääb rahuldamata hageja taotlus, et ringkonnakohus kohustaks maakohut konkreetsete tõendite vastuvõtmiseks, kogumiseks või ekspertiisi määruse rahuldamiseks.
21.Poolte vahel menetluskulude jaotamise üle tuleb maakohtul otsustada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele.
Tiit Kollom /allkirjastatud digitaalselt/
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/
Tühistatud osaliselt Riigikohtu 17.06.2015 otsusega
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-1237827 osas, millega tühistati Harju Maakohtu 29. augusti 2014. a otsus samas tsiviilasjas ja asi saadeti maakohtule uueks läbivaatamiseks, samuti menetluskulusid puudutavas osas. Jätta jõusse Harju Maakohtu 29. augusti 2014. a otsus, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, arvestades Riigikohtu otsuse põhjendusi.
2.Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
3.Kassatsioonkaebus rahuldada.
4.Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta Osaühingu Grove Invest kanda.