Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Ulvi Loonurm ja Imbi Sidok-Toomsalu
Otsuse tegemise aeg ja koht
04.12.2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-09-66986
Tsiviilasi
PS hagi AS-i SEB Pank vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 05.05.2011 otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
271 624 eurot 51 senti
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
PS apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (apellatsioonimenetluses apellant): PS (isikukood XXXXXXXXXX), tehingulised esindajad vandeadvokaat Elmer Muna ja advokaat Edgar-Kaj Velbri Kostja (apellatsioonimenetluses vastustaja): AS SEB Pank (registrikood 10004252), tehinguline esindaja Janek Alvela
Istungi toimumise aeg
02.11.2015
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 05.05.2011 otsus ning teha uus otsus, millega PS hagi AS-i SEB Pank vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks rahuldada.
2.Tunnistada kostja AS-i SEB Pank täitmisavalduse ning 17.04.2003 sõlmitud hüpoteegi muutmise lepingu ja asjaõiguslepingu (tõestanud Tallinna notar Maive Ottas; notari ametitoimingute raamatu registri nr 2819/2003) alusel täiteasjas nr 025/2009/4674 alustatud täitemenetlus lubamatuks.
4.Tühistada käesoleva lahendi jõustumisel Harju Maakohtu poolt 15.01.2010 määrusega kohaldatud hagi tagamine, millega kohus peatas täitemenetluse kohtutäitur Kaire Põltsi menetluses olevas täiteasjas nr 025/2009/4674.
5.Kõikides kohtuastmetes kantud menetluskulud jätta kostja, AS-i SEB Pank kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.PS (hageja) esitas 10.12.2009 Harju Maakohtule hagi AS-i SEB Pank (kostja) vastu, milles palus tunnistada lubamatuks sundtäitmine notar Maive Ottase 17.04.2003 tõestatud notariaalakti alusel (täiteasi nr 025/2009/4674, edaspidi täiteasi).
2.Hageja väitel alustas kohtutäitur Kaire Põlts (täitur) kostja 05.11.2009 avalduse alusel täitemenetlust hageja vastu. Täitmisteate täiteasjas sai hageja 20.11.2009. Täitur arestis hageja sissetuleku 03.12 ja 08.12.2009 teate järgi kavatses täitur arestida hageja kinnisasja (registriosa nr 1645801, edaspidi kinnisasi).
3.15.01.1997 sõlmisid hageja ja Aktsiaselts Tallinna Pank (kostja õiguseellane ühinemise kaudu) ehitise pandilepingu nr 031-1327, millega hageja pantis kostja õiguseellaselt 15.01.1997 saadud laenu tagatiseks XXXXX XX/XXXXX XX asuva ehitise (ehitis). 25.09.2002 sõlmiti pandiõiguse hüpoteegiks ümberregistreerimise leping ja asjaõigusleping, mille järgi koormati ehitise juurde kuuluv kinnisasi hüpoteegiga. Seda lepingut muutsid pooled 17.04.2003 hüpoteegi muutmise ja asjaõiguslepinguga. Kostja ja Baltic Panel Group OÜ (BPG) on sõlminud 2005. a-l laenulepingud nr 2005010573 ja nr 2005011140 (laenulepingud). 24.01.2008 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu, mille järgi vastutas hageja kostja ees laenulepingutest tulenevate BPG kohustuste täitmise eest kuni 50 000 000 krooni ulatuses (käendusleping). 12.05.2008 kuulutati välja BPG pankrot.
4.Kostja arvates võib ta rahuldada käenduslepingu alusel nõuded hageja kinnisasja arvel hüpoteegilepingust tulenevalt. Sundtäitmine on aga lubamatu, kuna käenduslepinguga tagatud kohustus on lõppenud ja hageja on käenduslepingu üles öelnud. BPG laenulepingute alusel antud laene tagati ka BPG emaettevõtja Osaühingu Grove Invest (Grove) varaga. BPG võttis laenu ka Svenska Handelsbanken AB-lt (Handelsbanken).
2(16)
Tsiviilasi nr: 2-09-66986 05.01.2007 sõlmitud Grove, kostja ja Handelsbankeni lepingu alusel muudeti hüpoteekide järjekohti ja seati uusi hüpoteeke. Alates 05.01.2007 suurendati garantiilepinguga Grove vastutust 56 000 000 kroonini. Samuti koormas Grove töötaja OP 05.01.2007 oma kinnisasja kostja kasuks. Alates 05.01.2007 tagas kostja nõuet laenulepingute alusel 246 000 000 krooni väärtuses tagatisvara. 2007. a kestel aga asus kostja hagejat survestama, et viimane annaks kostjale täiendava tagatise käenduse näol. Kostja nõudmiste täitmata jätmine oleks kaasa toonud Grove ja BPG sattumise raskustesse, mistõttu kostja nõustus käenduslepingu sõlmimisega juhuks, kui 32 000 000 krooni suuruse ühishüpoteegiga koormatud kinnisasjade müügist ei jätku kostja nõude rahuldamiseks. Handelsbanken alustas Grove vastu täitemenetlust, milles kostja nõudeid rahuldati kokku 60 082 051 krooni 51 sendi ulatuses. Seega on selles täitemenetluses täidetud hageja nõuded, mille täitmise tagamiseks oli sõlmitud käendusleping. Vaatamata sellele hakkas kostja esitama hagejale käenduslepingu alusel nõudeid ja saatis hagejale pankrotihoiatuse. Seetõttu ütles hageja käenduslepingu 6. aprillil 2009 üles. Kui kostja ei nõustunud ülesütlemisega, pidanuks ta esitama hagi. Ülesütlemise ajaks ei olnud hagejal enam käenduslepingust tulenevaid kohustusi, sest need olid täidetud.
5.Käenduslepingus ei olnud viidet hageja kinnisasjale kui tagatisele, ka ei olnud see leping notariaalselt tõestatud. Ka pandilepingutega ei ole tagatud käenduslepingust tekkida võivaid kohustusi. Käendusleping sõlmiti ligi viis aastat pärast hüpoteegilepingu muutmist. Esialgse pandilepingu sõlmimisel oli hageja tahteks tagada kostja õiguseellaselt saadud laenu. Puudub notariaalselt tõestatud tagatiskokkulepe, mis seoks laenulepingutest tulenevaid nõudeid 17.04.2003 sõlmitud hüpoteegilepingu muutmise kokkuleppega. Hagejal ei olnud nii palju vara, et ta oleks käenduslepinguga võetud kohustust saanud täita. Tehing, millega eraisik 50 000 000 krooni ulatuses nõuet tagab, on vastuolus heade kommetega. Kostja seisukoht
6.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata.
7.Kostja väitel oli BPG võlgnevus laenulepingute alusel 15.02.2010 seisuga kokku 71 560 592 krooni 59 senti. Kostja esitas hagejale 09.01.2009 nõude käenduslepingu alusel 50 000 000 krooni tasumiseks hiljemalt 21.01.2009, kuid hageja ei ole raha tasunud. Käenduslepingu sõlmimisel ei ole pooled kokku leppinud muudes tingimustes, kui on kirjas lepingus. Hageja ei ole tõendanud oma väiteid käenduslepingu sõlmimise asjaolude kohta, samuti seda, et sellest tulenev kohustus oleks lõppenud. Kokku ei ole lepitud tagada käendusega nõudeid võlgniku vastu üksnes juhuks, kui kostjal ei õnnestu rahuldada oma nõuet Grove kinnisvarast. Käenduslepingut ei saa üles öelda, hageja ülesütlemisavaldus ei ole kehtiv. Isegi kui ülesütlemine kehtiks, ei vabastaks see hagejat vastutusest enne ülesütlemist tekkinud kohustuste eest. 17.04.2003 lepingu p 4.1 järgi tagati hüpoteegiga mh kõik juba sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest tulenevad hüpoteegipidaja nõuded hageja vastu. Tagatiskokkulepe sisaldus notariaalselt 3(16)
Tsiviilasi nr: 2-09-66986 tõestatud hüpoteegilepingus. Kostja ei survestanud hagejat käenduslepingut sõlmima. Hagejal oli käenduskohustuse võtmiseks piisavalt vara. Kostja nõuded BPG vastu ei olnud piisavalt tagatud. Maakohtu otsus
8.Harju Maakohus jättis 05.05.2011 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus tühistas ka hagi tagamise abinõuna määratud täitemenetluse peatamise.
9.Otsuse järgi ei nähtu käenduslepingust, et hageja vastutaks selle järgi üksnes täiendavalt ja piiratult ja et käendusleping tagaks üksnes kostja teisel järjekohal olevat hüpoteegi nõuet ning poolte tahe oli suunatud ainult selle 32 000 000 krooni suuruse kohustuse tagamisele. Hageja ei ole tõendanud, et poolte ühine tegelik tahe käenduslepingu sõlmimisel erines oluliselt käenduslepingus kirjapandust, st et kostja oleks soovinud käenduslepingu sõlmimisega tagada üksnes sellist riski, mis tulenes Grove kinnisasjadele seatud hüpoteegi järjekoha muutusest. Lepingupooltega sarnane mõistlik isik oleks käenduslepingu p 4.7 tõlgendanud viisil, et kostjal on õigus nõuda kogu põhivõlgniku võlgnetava summa tasumist hagejalt juhul, kui muu panditud vara väärtus on väiksem kostja nõudest põhivõlgniku vastu. Pooled ei vaidle, et BPG laenulepingulised kohustused on seni täitmata ja laenude tagatiste arvel ei ole laenuvõtja kohustusi õnnestunud täita. Kostja arvestas täiteasjas nr 007/2008/63472 jaotuskava alusel saadud raha, kuid see ei katnud BPG kogu võlgnevust. Hageja kostja neile väidetele ega kostja koostatud laenumaksete aruannetele vastuväiteid ei esitanud. Varem OP-le ja hiljem Grovele kuulunud kinnisasja suhtes algatati täitemenetlus teiste BPG kohustuste (sh mitmete kapitalirendilepingute) täitmiseks. BPG pankrotihaldur on 24. mail 2010 kinnitanud, et kostjale ei ole pankrotimenetluses seni tema nõuete rahuldamiseks väljamakseid tehtud. Seega nähtub tõenditest kogumis, et BPG laenulepingutest tulenevad kohustused kostja ees on täitmata. Seetõttu on hageja käendajana kohustatud vastutama BPG kohustuste täitmise eest käenduslepingus märgitud summa ulatuses.
10.Käendusleping ei ole hinnatav kestvuslepinguna, kuna lepingu sõlmimise ajaks oli tagatav kohustus juba tekkinud. Lähtudes pankrotiseaduse (PankrS) §-st 42, saabus alates BPG pankroti väljakuulutamisest kõigi laenulepinguliste kohustuste täitmise tähtaeg sõltumata laenulepingutele lisatud maksegraafikutest. Hagejal tuli seega täita käenduslepingust tulenevad kohustused käenduslepingus ette nähtud määras alates kostja nõude esitamisest. Kuivõrd käendusleping ei olnud kestvusleping, ei olnud hagejal õigust seda ühepoolselt erakorraliselt üles öelda. Ka käendusleping ei näinud hagejale ette õigust lepingut ühepoolselt üles öelda. Isegi kui hagejal olnuks õigus käendusleping üles öelda, ei vabastaks ainuüksi ülesütlemisavaldus hagejat võlaõigusseaduse (VÕS) § 195 lg 2 järgi lepingust tulenevate kohustuste täitmisest, mis tekkisid enne ülesütlemise avalduse esitamist.
4(16)
Tsiviilasi nr: 2-09-66986
11.Nõustuda ei saa hagejaga, et käendusleping pidanuks olema notariaalselt tõestatud. Ka ei tulene õigusaktidest, et käenduslepingust tulenevate kohustuste tagamine hüpoteegiga pidanuks nähtuma käenduslepingust. Notariaalselt tõestatud vormis olid sõlmitud asjaõigusleping ja tagatiskokkulepe. 17.04.2003 lepingu p 4.1 nägi ette, et hüpoteegiga on tagatud hüpoteegipidaja kõik olemasolevad ja tulevikus tekkivad nõuded hageja vastu, mis tulenevad hageja ja kostja vahel sõlmitud või tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest. Hageja ei ole tõendanud, et tema tahteks selle tagatiskokkuleppe sõlmimisel oli tagada üksnes eluasemelaenu lepingust tulenevaid kohustusi, kuna selline hageja tahe ei nähtu tagatiskokkuleppe tekstist. Hageja ei ole ka välja toonud muid asjaolusid ega viidanud asjas kogutud tõenditele, mis hageja väidetavat tahet tõendaksid. Pelgalt asjaolu, et tagatiskokkuleppes ei ole viidatud tulevikus sõlmitavale käenduslepingule, ei välista käenduslepingust tulenevate kohustuste tagamist hüpoteegiga. Hüpoteek võib asjaõigusseaduse (AÕS) § 279 lg 3 järgi tagada ka tulevikus tekkivaid hüpoteegipidaja nõudeid. Hageja kontrollis ise, milliseid täiendavaid kohustusi hüpoteek tagas, kuna tagatiskokkuleppe p 4.1 alusel olid hüpoteegiga tagatud vaid need kostja nõuded hageja vastu, mis tulenesid hageja sõlmitud lepingutest. Seega olid 17.04.2003 lepingu p 4.1 alusel hüpoteegiga tagatud ka hageja need kohustused, mis tulenevad käenduslepingust, kuna tagatiskokkulepe oli sõlmitud notariaalses vormis ning selle sõnastus on piisavalt selge.
12.Eelneva põhjal on sundtäitmine lubatav ja hagi ei rahuldata. Kuna esialgses hagis ei tuginenud hageja sellele, et käendusleping oleks vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine, ei nõustunud kohus hagi aluse muutmisega. Kuna hageja ei esitanud kohtumäärusele vastuväidet, ei ole vaja analüüsida, kas käendusleping võis hageja viidatud asjaoludel olla vastuolus heade kommetega ja tühine. Apellatsioonkaebus
13.Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada.
14.Hageja poolt esitatud tõendite kohaselt on käenduslepingu sisu järjekindlalt käsitletud viisil, mis kinnitab sellega tagatud kohustuse lõppemist täiteasjas 007/2008/63472 väljamaksete tegemisega 25.06.2008 kinnitatud jaotuskava alusel. Hageja nõustus tagama käenduslepinguga kostja nõudeid ainult juhuks, kui 32 000 000 krooni suuruse ühishüpoteegiga koormatud kinnistute müügist ei jätku vara kostja nõude rahuldamiseks. Hageja nõustus kostja pealekäimisel käenduslepingu sõlmima põhjusel, et tema poolt oma vara arvel vastutamise tõenäosus oli väga väike, sest kostja ca 131 000 000 krooni suurune nõue oli alates 05.01.2007 tagatud 246 000 000 krooni väärtuses tagatisvaraga. Kostja poolt tagantjärele antav üllatuslik ja tõele mittevastav tõlgendus, mille kohaselt hageja tagas käenduslepinguga kõiki kostja nõudeid, on olemuselt vastuolus heade kommetega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 punktide 1 ja 2 mõttes, seega tuleb lugeda tõendatuks, et
5(16)
Tsiviilasi nr: 2-09-66986 käenduslepinguga tagatud kohustus on täidetud täitemenetluses nr 007/2008/63472 ja sundtäitmine tuleb tunnistada lubamatuks. Maakohtu hinnang on ekslik.
15.Käendusleping on üles öeldud ja kostja nõue on õigusliku aluseta. Kostja ei eita fakti, et ta on kätte saanud hageja avalduse käenduslepingu ülesütlemiseks ning jätnud sellele reageerimata. Juhul, kui kostja ei nõustunud ülesütlemisavaldusega, oleks ta pidanud esitama vastavasisulise hagi.
16.Hageja vastu pahatahtliku täitmisavalduse esitamine on ajendatud soovist säästa riigilõivu arvelt ja vältida ülesütlemisavalduse vaidlustamiseks mõistliku aja möödalaskmisest tingitud tagajärgesid. Kohtuotsuses on maakohus ekslikult asunud seisukohale, et käendusleping polnud kestusleping ja seega ei saanud seda üles öelda. Hageja viitab Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07 tehtud lahendi punktile 11. VÕS § 186 p 6 kohaselt lõpeb võlasuhe lepingu ülesütlemisega. Käenduslepingus puudub kokkulepe kinnistu tagatiseks olemise kohta. Ülesütlemisavaldusega lõppes käenduslepingu alusel tekkinud võlasuhe. Käenduslepingus puudus mistahes viide kinnistule kui käenduslepingust tekkida võivate kohustuste tagatisele. Käendusleping ei ole notariaalselt tõestatud, mistõttu puudub alus väita, nagu oleks hageja käenduslepinguga võetud kohustust taganud kinnistuga.
17.Kohtuotsuses on tagatiskokkulepet loetud alusetult piisavalt määratletuks. Hageja ei nõustu kostja poolt 17.04.2003 sõlmitud hüpoteegilepingu muutmise lepingu ja asjaõiguslepingule antud tõlgendusega ja rõhutab, et sellisteks järeldusteks ei anna alust ka 25.09.2002 sõlmitud pandiõiguse hüpoteegiks ümberregistreerimise leping ja asjaõigusleping ega ka 15.01.1997 sõlmitud ehitise pandileping nr 031-1327. Tagatislepingutes puudub kokkulepe selle kohta, et hüpoteek tagab käenduslepingust tekkida võivaid nõudeid. Asjaolu, et tagatislepingutega ei tagatud käenduslepingut, on loogiline ka põhjusel, et käendusleping sõlmiti peaaegu viis aastat hiljem kui 17.04.2003 sõlmitud hüpoteegilepingu muutmise leping ja asjaõigusleping. Kohtuotsuses on seda asjaolu valesti hinnatud. Pandilepingu sõlmimisel oli hageja tahteks tagada AS-ilt Tallinna Pank saadud laenu. Hageja tahe aja jooksul ei muutnud ning oli sama ka hüpoteegilepingute sõlmimisel. Hageja tahe on olnud teisele lepingupoolele kogu aeg äratuntav. Hüpoteegilepingu kohaselt tagab kinnistu hageja 15.01.1997 laenulepingu alusel olemasolevaid ja tekkida võivaid kohustusi. Tagatislepingutega ei tagatud käenduslepingust tuleneda võivaid kohustusi ning tulenevalt vastava kokkuleppe puudumisest ja käenduslepingu lihtkirjalikust vormist poleks see võimalik. Kohus on otsuse tegemisel juhindunud jäigalt oma põhjendamatust arusaamast, et tegemist polnud kestuslepinguga. Samas on kohus jätnud igasuguse õigusliku analüüsita hageja tahte ülesütlemisavalduse esitamisel. Ülesütlemine on vaid üks paljudest lepingu lõpetamise viisidest. On ilmne, et hageja tahe ülesütlemisavalduse tegemisel oli suunatud lepingu lõpetamisele. Seega oleks kohus pidanud analüüsima ka seda, mis tagajärje toob lõpetamisele suunatud tahe kaasa juhul (millega hageja ei nõustu), kui tegemist polnud kestuslepinguga.
6(16)
Tsiviilasi nr: 2-09-66986
18.Kohus on rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-st 5 ja § 436 lgst 1 tulenevaid nõudeid kõigi nõuete lahendamiseks ja kohtuotsuse põhjendamiseks. Hageja on hagiavalduses selgesõnaliselt viidanud vastuolule hea usuga. Maakohus pole põhjendanud TsMS § 376 lg 2 kohaselt mõjuva põhjuse esinemist. Isegi juhul, kui pidada heade kommete vastasuse väidet hagi aluse muutmiseks, oleks kohus pidanud hindama seda, kui olulisel määral riivab hagi aluse muutmise keelamine hageja kui füüsilise isiku õigust oma vara kaitsmiseks alusetute täitenõuete eest ning kas selline hagi aluse muutmine toob kaasa kohtumenetluse venimise. On ilmne, et väidetav hagi aluse muutmise keelamine riivab oluliselt hageja õigusi ning sellise väidetavalt täiendavalt esitatud õigusliku argumendi analüüs poleks põhjustanud kohtumenetluse venimist. Ebaõigesti keeldus maakohus hagejat vande all üle kuulamast.
19.Kohtuotsuses on valesti hinnatud tõendeid ja tunnistaja GG ütlusi. Kohus pole andnud võimalust esitada küsimusi ega hinnanud tunnistaja ütlusi käenduslepingu heade kommete vastasuse kontekstis. Vastustaja seisukoht
20.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Menetluse edasine käik
21.Tallinna Ringkonnakohus jättis 03.01.2012 otsusega maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmata, arvestades põhjenduste osas ringkonnakohtu otsuses märgitut. Apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata.
22.Hageja esitas ringkonnakohtu otsusele kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada. Kostja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata.
23.Riigikohus tühistas 29.05.2012 otsusega Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuse rahuldas Riigikohus osaliselt.
24.Riigikohus nõustus alama astme kohtute tõlgendusega, et vaidlusalune ulatuslikult tulevasi nõudeid hõlmav tagatiskokkulepe hõlmab ka käenduslepingust (kui poolte vahel sõlmitud võlaõiguslikust lepingust) tulenevaid kostja nõudeid hageja vastu. Seadus ei keela otseselt, et tagatud tulevased nõuded ei võiks olla määratletud kõigi tulevaste nõuetena kinnisasja omaniku vastu, mis tulenevad temaga sõlmitud lepingutest. See ei tähenda aga, et selline laiaulatuslik (globaalne) tagatiskokkulepe oleks piiramatult lubatav.
25.Kohtud ei olnud Riigikohtu hinnangul hüpoteegi tagatiskokkuleppe kehtivust sisuliselt kontrollinud ja on jätnud materiaalõigusest tulenevad nõuded tagatiskokkuleppele hindamata. Ringkonnakohus saab Riigikohtu juhise järgi asja ise lahendada, tagades poolte võrdse kohtlemise tagamiseks neile võimaluse seisukohtade ja tõendite
7(16)
Tsiviilasi nr: 2-09-66986 esitamiseks tagatiskokkuleppe kehtivuse ja sellele tuginemise lubatavuse kohta. Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse hüpoteegi realiseerimise aluseks olnud tagatiskokkuleppe kehtivuse hindamata jätmise tõttu ning ei pidanud seetõttu vajalikuks lähemalt käsitleda kaebuse väiteid, kas ja millises ulatuses on kostja nõuded tagatud käenduslepinguga ning kas ja millises ulatuses on need nõuded juba täidetud. Seda tuleb hinnata asja uuel läbivaatamisel, kui ringkonnakohus leiab, et käenduslepingust tulenevad nõuded on hüpoteegiga tagatud.
26.Hageja esitas ringkonnakohtule 19.09.2012 taotluse menetluse peatamiseks ja tõendite kogumiseks. Hageja hinnangul vastab hageja ja kostja vahel sõlmitud globaalne tagatiskokkulepe Riigikohtu otsuse p 27 sõnastatud materiaalõiguslikele eeldustele, millisel juhul tuleb tagatiskokkulepet pidada heade kommetega vastuolus olevaks. Seda, et tagatiskokkulepe on hageja suhtes majandusvabadust ebamõistlikult kitsendav, annab ilmselgelt kinnitust käesolevaks hetkeks saabunud tagajärg - SEB soovib hagejalt, kes andis tagatise eluasemelaenu tagamiseks, võtta ära tema kinnisasja nõuete katteks, mis tuleb 5 aastat hiljem sõlmitud käenduslepingust, millega omakorda tagati kostja ja kolmandate isikute vahelisi laenulepinguid vineeritehase ehitamiseks. Hageja on veendunud, et vaidlusalune tagatiskokkulepe on tühine ka põhjusel, et tegemist on ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 22 tähenduses. Kostja ei ole menetluses vastupidist tõendanud. Hagejale on kostja poolt käenduslepingu osas tagatiskokkuleppele tuginemine olnud üllatav ning hageja suhtes ka ebaaus. Käenduslepinguga oli tagatud üksnes hüpoteegi järjekoha halvenemisest tingitud risk ning kostjale täitemenetluses II järjekoha hüpoteegi täies ulatuses väljamaksmisega on käenduslepinguga tagatav kohustus lõppenud. Kui kohus peaks leidma, et tagatiskokkulepe on kehtiv ning sellele tuginemine ei ole hea usu põhimõttest tulenevalt välistatud, palub hageja ringkonnakohtul arvestada ja uuesti hinnata hageja väiteid käenduslepinguga tagatava kohustuse sisu ning täidetavuse kohta. Alternatiivselt on hageja seisukohal, et käenduslepingust ei tulene hagejale kohustusi ja käenduslepingu alusel nõuete esitamine on lubamatu, kuna kostja on saanud BPG-ga sõlmitud laenulepingutest tulenevatele nõuetele rahulduse BPG vineeritehase kinnistu ja tootmisseadmete edasimüügist.
27.Kostja palus oma 26.09.2012 vastuses jätta tsiviilasi läbi vaatamata. Kostja hinnangul ei saa kaebust rahuldada isegi juhul, kui eeldada kaebuses toodud väidete õigsust. Kostja ei nõustu hageja väitega, et kokkuleppega on piiratud hageja majandusvabadust ebamõistlikult. Ei saa asuda seisukohale, et laiaulatusliku tagatiskokkuleppega iseenesest võidakse ebaproportsionaalselt kahjustada teisi võlausaldajaid. Ka kitsalt piiritletud tagatiskokkuleppe puhul on kinnisasja omanikul võimalik tagatiskokkulepet muuta ja laiendada ning seega tekitada uusi tagatavaid nõudeid. Võlausaldajad ei saa ka eeldada nõude hilisema sissenõudmise korral kinnisasja vastutust hüpoteegisummast madalama summa eest. Nimetatut pole vaidluses ka esile toodud. Kostja peab ekslikuks hageja seisukohta, et laiaulatusliku tagatiskokkuleppe tõttu võib hageja kaotada oma vara sundtäitmise käigus. Kostja ei nõustu ka sellega, et tagatiskokkuleppe sõnastus on olnud kostja poolt kasutatav tüüptingimus. 8(16)
Tsiviilasi nr: 2-09-66986 Tagatiskokkulepped olid poolte vahel läbi räägitud ja notari poolt selgitatud, mistõttu ei saa sellele tuginemine olla hageja jaoks üllatuslik. Ekslik on hageja seisukoht, et poolte vahel puudub vaidlus, et hüpoteek anti algselt eluasemelaenu tagamiseks. Just selles vaidlus seisnebki. Kostja hinnangul puudus alus dokumentaalsete tõendite väljanõudmiseks ning kohtumenetluse peatamiseks.
28.Ringkonnakohus rahuldas hageja taotluse ja peatas 11.10.2012 määrusega menetluse kuni menetluse lõppemiseni tsiviilasjas nr 2-12-37827. Ringkonnakohus uuendas menetluse 19.08.2015, määras apellatsioonkaebuse lahendamiseks kohtuistungi 02.11.2015 kell 15.00 ning andis hagejale ja kostjale täiendavad tähtajad seisukohtade esitamiseks.
29.28.09.2015 esitas hageja seisukoha, milles leidis, et apellatsioonkaebuse läbivaatamata jätmiseks puudub alus. Tagatiskokkulepe on globaaltagatisena tühine. Kostja pole esitanud ühtegi erandlikku asjaolu, miks selline tagatiskokkulepe peaks olema lubatav. Hageja ei nõustu kostja seisukohaga, et globaalse tagatiskokkuleppe sõlmimine oli hageja soov. Hageja kordab eelmistes seisukohtades märgitut, et tagatiskokkulepe on tühine ka tüüptingimusena ning on vastuolus heade kommetega. Hageja loobus 19.09.2012 menetlusdokumendis esitatud tõendite kogumise taotlusest.
30.28.10.2015 vastuses jäi kostja menetluses varem esitatud seisukohtade juurde. Ringkonnakohtu seisukoht
31.Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus teeb ise uue otsuse, millega hagi rahuldab. Sellest lähtuvalt jaotab kolleegium ka menetluskulud maakohtust erinevalt. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
32.Hageja on esitanud hagi täiteasjas sundtäitmise lubamatuks sundtäitmiseks. Sellise hagi esitamise aluseks on täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1, mille kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu.
33.Asja materjalidest nähtuvalt ei ole pooled vaielnud menetluses järgmiste oluliste asjaolude üle: hageja pantis 15.01.1997 sõlmitud pandilepingu alusel kostja kasuks ehitise (I kd, tl 24-27); 25.09.2002 lepingu alusel vormistati ehitise pant hüpoteegiks hageja kinnisasjale, mis kanti kinnistusraamatusse summaga 1 750 000 krooni, intressimääraga 18% aastas, kõrvalnõuete rahalise suurusega 525 000 krooni ja kinnisasja igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele (I kd, tl 35-40); 17.04.2003 lepingu alusel suurendati hüpoteegi summat 4 250 000 kroonini ja kõrvalnõuete summat 1 275 000 kroonini (I kd, tl 42-44);
9(16)
Tsiviilasi nr: 2-09-66986
kostja ja BPG sõlmisid 2005. aastal laenulepingud; 24.01.2008 käenduslepingu alusel käendas hageja kostja ees BPG laenulepingutest tulenevaid kohustusi kuni 50 000 000 krooni ulatuses (I kd, tl 45-47); 12.05.2008 kuulutati välja BPG pankrot; kostja on esitanud hageja kinnisasjale seatud hüpoteegi realiseerimiseks avalduse kohtutäiturile käenduslepingu alusel laenulepingutest tuleneva BPG võla sissenõudmiseks hageja kinnisasja arvel.
34.Hageja väitel on täitemenetlus lubamatu eelkõige järgmistel põhjustel: hageja ei ole taganud hüpoteegiga käenduslepingust tulenevaid nõudeid, käendusleping ei olnud ka notariaalselt tõestatud; hageja käendas laene üksnes juhuks, kui laenu taganud kinnisasjade müügist ei oleks jätkunud vara kostja nõude rahuldamiseks, kuid kostja on saanud raha kätte Grove kinnisasjade suhtes korraldatud täitemenetlusest; käendusleping on vastuolus heade kommetega, kuna eraisik ei võinud vara puudumise tõttu käendada nõuet 50 000 000 krooni ulatuses; hageja on käenduslepingu üles öelnud.
35.Hageja kinnisasjale on kostja kasuks kantud hüpoteek. Hüpoteek annab pandiõigusena hüpoteegipidajale õiguse rahuldada hüpoteegiga tagatud nõue koormatud kinnisasja arvel (AÕS § 276 lg 1, § 325 lg 1, § 352 lg 1). Asjaõigusena annab hüpoteek kinnisasja realiseerimise õiguse, sõltumata sellest, kas kinnisasja omanik on ühtlasi isiklik võlgnik. Sellise realiseerimise õigus saab tuleneda kohtulahendist, millega tunnustatakse hüpoteegipidaja õigust hüpoteegi realiseerimiseks või nn kohese sundtäitmise kokkuleppest TMS § 2 lg 1 p 19 mõttes. Kohese sundtäitmise kokkulepe annab hüpoteegipidajale õiguse esitada kohtutäiturile avaldus hüpoteegi realiseerimiseks, st esmajoones koormatud kinnisasja müümiseks täitemenetluses. Pooled on praegusel juhul 25.09.2002 lepingu p-s 2.1 leppinud kokku ja kinnistusraamatusse on kantud kinnisasja igakordse omaniku kohustus alluda kohesele sundtäitmisele, st kostjal kui hüpoteegipidajal on TMS § 2 lg 1 p-st 19 (ja AÕS § 352 lg-st 1) tulenevalt põhimõtteliselt õigus pöörduda kohtutäituri poole ja nõuda, et hüpoteegi realiseerimiseks müüdaks koormatud kinnisasi. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mille järgi võiks see kokkulepe olla tühine, mh keelatud tüüptingimusena.
36.Kuigi hüpoteek AÕS § 325 lg 4 järgi tagatavat nõuet ei eelda, ei või hüpoteeki siiski realiseerida tagatava nõudeta, st täitemenetluse võib korraldada üksnes ulatuses, milles hüpoteek tagab nõudeid, mille rahuldamist kinnisasja arvel võib hüpoteegipidaja nõuda (vt nt Riigikohtu 05.11.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 12). Hüpoteegiga tagatud nõuded määratakse hüpoteegipidaja ja kinnisasja omaniku kokkuleppel (tagatiskokkulepe). Tagatiskokkulepe on võlaõiguslik kokkulepe, millel on AÕS § 346 lg 2 teise lause järgi toime kinnisasja igakordse omaniku suhtes (vt ka Riigikohtu 05.03.2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-10, p 10). Täitemenetluses hüpoteegi realiseerimise eelduseks on mh tagatiskokkuleppe kehtivus ja tagatud nõude vähemalt osaliselt sissenõutavaks muutumine.
10(16)
Tsiviilasi nr: 2-09-66986
37.Riigikohus on tühistanud käesolevas asjas 03.01.2012 tehtud ringkonnakohtu otsuse hüpoteegi realiseerimise aluseks olnud tagatiskokkuleppe kehtivuse hindamata jätmise tõttu. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul Riigikohtu juhise kohaselt hinnata materiaalõigusest tulenevaid nõudeid tagatiskokkuleppe kehtivusele ja kokkuleppele tuginemise lubatavusele. Riigikohus on seejuures osundanud, et heade kommetega võib olla vastuolus ja tühine tagatiskokkulepe osas, mis ei määratle tagatavaid tulevikus tekkivaid nõudeid piisavalt või millega tagatakse kõikvõimalikke hüpoteegipidaja nõudeid kinnisasja omaniku või kolmanda isiku vastu ja piiratakse sellega ebamõistlikult kinnisasja omaniku majandusvabadust või edasist toimetulekut. Lisaks võib taoline globaalne tagatiskokkulepe olla keelatud ka tüüptingimusena, seda eelkõige tarbijaga sõlmitud lepingutes, mille puhul on vähemalt krediidilepingute tagatiskokkulepete näol konkreetset tagatavat lepingut ületavas osas tihti tegemist krediidiandja ette kirjutatud tingimusega. Selline "ületagamise" kokkulepe võib olla keelatud nii VÕS § 42 lg 1 üldreegli järgi kui ka § 42 lg 3 p 22 järgi. Ebamõistlikku kahjustamist tuleks globaalse tagatiskokkuleppe puhul vähemalt tarbijalepingute puhul VÕS § 42 lg 1 teise lause järgi eeldada, st vastupidist peab tõendama tagatise saaja. Tulevaste nõuete tagamine on ka tüüptingimusena siiski lubatav, kui tulevased nõuded on piisavalt määratletud ja tagatise andjale ettenähtavad ning neil on mõistlik seos tehinguga, millest tulenevate nõuete seadmiseks tagatis algselt anti, st kui sellist kokkulepet saab lugeda majanduslikult mõistlikuks. Riigikohtu hinnangul ei ole aga vähemalt tarbijate puhul üldjuhul erikokkuleppeta lubatav hõlmata tagatiskokkuleppesse tulevikus sõlmitavatest käenduslepingutest tulenevaid kohustusi, millega laiendatakse kinnisasja omaniku vastutust kolmanda isiku kohustuste täitmise eest ulatuses, mida kinnisasja omanik ei kontrolli. Tulevaste nõuete tagamiseks sõlmitud tagatiskokkulepe on kolleegiumi arvates vähemalt eelduslikult tühine mitte tervikuna, vaid üksnes tulevasi määratlemata nõudeid puudutavas osas. Tüüptingimuse puhul tuleneb selline tagajärg VÕS §-st 41, individuaalkokkuleppe kohta aga TsÜS §st 85. Samuti märkis Riigikohus käesolevas asjas 29.05.2012 tehtud otsuses, et isegi kui globaalne tagatiskokkulepe kehtib, võib sellele üllatuslik või ebaaus tuginemine tulevaste määratlemata kohustuste osas olla vastuolus hea usu põhimõttega ja keelatud tulenevalt VÕS §-st 6 ja TsÜS §-st 138. Riigikohus ei pidanud vajalikuks lähemalt käsitleda hageja väiteid, kas ja millises ulatuses on kostja nõuded tagatud käenduslepinguga ning kas ja millises ulatuses on need nõuded juba täidetud. Seda tuleb hinnata asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtul, kui kohus leiab, et käenduslepingust tulenevad nõuded on hüpoteegiga tagatud.
38.TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu 29.05.2012 otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.
39.Hüpoteegi realiseerimise aluseks on asja materjalidest nähtuvalt 17.04.2003 sõlmitud lepingus (I kd, 42-44) sisalduv tagatiskokkulepe. Kolleegium kontrollib esmalt tagatiskokkuleppe kehtivust tüüptingimusena, kuna kinnisasja omaniku ebamõistliku
11(16)
Tsiviilasi nr: 2-09-66986 või ebaproportsionaalse kahjustamise aspektis tuleb pidada VÕS § 42 regulatsiooni erinormiks TsÜS § 86 suhtes. Kostja väitel oli vaidlusalune kokkulepe läbiräägitav ning tegemist ei ole kostja tüüptingimusega VÕS § 35 lg 1 mõttes. Riigikohus on 29.05.2012 otsuses (p-s 35) märkinud, et vähemalt n-ö tüüplaenude (nagu nt eluasemelaenud) tagamisel saab rääkida üldjuhul tüüptingimustel sõlmitud krediidilepingust, tagatiskokkuleppest ja hüpoteegi seadmise lepingust (võlaõigussuhtesse puutuvalt). Seda ei muuda vähemalt üldjuhul lepingute notariaalne tõestamine. Vastupidist peab tõendama hüpoteegipidaja. Samuti on Riigikohus märkinud, et tüüptingimus ei pea olema välja töötatud korduvaks kasutamiseks tüüplepingutes, vaid selleks loetakse ka muu läbirääkimisteta enne välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse, võimeline mõjutama. Asja materjalidest nähtuvalt toimus ehitise pantimine ning tagatiskokkuleppe sõlmimine algselt seoses eluasemelaenu võtmisega hageja poolt. 25.09.2002 lepingu alusel vormistati ehitise pant hüpoteegiks. Seega tuleb eeldada, et tegemist on kostja tüüptingimusega, ning vastupidist peaks tõendama kostja. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja praegusel juhul vastupidist tõendada suutnud. Tehingu notariaalse tõestamise fakt ei oma iseseisvat õiguslikku tähtsust. Kostja esindaja selgitustest 15.04.2011 kohtuistungil (II kd, tl 211), millele on osundanud ka Riigikohus, võib järeldada, et globaalsete tagatiskokkulepete näol on tegemist kostja kui krediidiasutuse pikaajalise praktikaga laenulepingute sõlmimisel, seega siis tüüptingimustega.
40.Ka asja uue läbivaatamise käigus kostja poolt ringkonnakohtule esitatud täiendavad tõendid ei anna alust eelmärgitust erinevateks järeldusteks. Kostja poolt notar Maive Ottasele esitatud eelseisva tehingu alusandmete leht (III kd, tl 206) ei võimalda teha järeldusi selle kohta, kas tegemist on tagatiskokkuleppe osas tüüptingimustel sõlmitud lepinguga. Sellest dokumendist nähtuvad põhimõtteliselt vaid kostja enda poolt notarile esitatud tehingutingimused. Dokumendil on lisainfo lahtris küll mh märgitud, et "Hr. S’i jurist teatab variandi", millest kolleegiumi arvates siiski ei järeldu, et hagejal oli võimalus rääkida läbi tagatiskokkuleppe ulatuse üle. Kostja on esitanud ka 25.09.2002 ja 17.04.2003 tehinguid tõestanud notarite vastused kostja 25.09.2012 järelepärimistele (V kd, tl 40 ja 41). Nende sisu ei võimalda ringkonnakohtu hinnangul tagatiskokkulepete läbiräägitavuse osas järeldusi teha. Notarite selgituste kohaselt nad vastavaid asjaolusid enam ei mäleta, kuna tehingute toimumisest on palju aastaid möödunud. Notarite selline seletus on vaidlusaluste sündmuste ajalist perspektiivi arvestades ka eluliselt usutav. Samuti ei nähtu nendest tõenditest, kui põhjalikult tagatiskokkuleppe tähendust notari poolt tehingus osalejatele selgitati.
41.Ringkonnakohus lisab, et lepingutingimuse käsitlemisel tüüptingimustena ei ole määravat tähtsust sellel, kas tingimuse sõnastus vastab üks-ühele hageja ja kostja vahel varasemates lepingutes kasutatud sõnastusele. Kolleegiumi arvates ei saa hüpoteegipidaja tüüptingimuste puudumist tõendada üksnes asjaoluga, et samade poolte vahel olid varasemad kokkulepped sõnastatud teistmoodi.
12(16)
Tsiviilasi nr: 2-09-66986
42.Kolleegiumi hinnangul on kõnealuse tagatiskokkuleppe näol tegemist hagejat kui kinnisasja omanikku ebamõistlikult kahjustava tingimusega. VÕS § 42 lg 3 p 22 järgi on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega antakse tingimuse kasutajale õigus nõuda ebamõistlikult suurt tagatist. Tegemist on kolleegiumi arvates ebamõislikult kahjustava tingimusega ka VÕS § 42 lg-st 1 lähtuva üldreegli järgi. Tulevasi määratlemata nõudeid puudutavas osas kitsendab kõnealune tagatiskokkulepe oluliselt hageja edasist majanduslikku sõltumatust ning muudab koostoimes kohese sundtäitmise kokkuleppega ebamääraseks nii tagatise ulatuse kui ka selle, millal teine pool võib pöörduda täituri poole kinnisasja realiseerimiseks. Kolleegium peab lubamatuks olukorda, kus laenuvõtjale seatakse laenu (eelkõige eluasemelaenu) saamise tingimuseks, et hüpoteegiga tagataks lisaks laenulepingule ja selle võimalikele täiendustele ka kõikvõimalikke muid tulevasi laenuandja nõudeid laenusaaja vastu, eriti kui laenusaaja ei saa nende nõuete tekkimist kontrollida. Kolleegiumi arvates ei ole vähemalt tarbijate puhul üldjuhul erikokkuleppeta lubatav hõlmata tagatiskokkuleppesse tulevikus sõlmitavatest käenduslepingutest tulenevaid kohustusi, millega laiendatakse kinnisasja omaniku vastutust kolmanda isiku kohustuste täitmise eest ulatuses, mida kinnisasja omanik ei kontrolli.
43.Kostja väitel allus tulevaste nõuete tekkimine täielikult hageja kontrollile, kuna see eeldab temapoolset täiendava tehingu tegemist hüpoteegipidajaga, mis oleks aluseks võimaliku nõude tekkimisele. Praegusel juhul omas hageja laenusaajas Grove kaudu enamusosalust, mistõttu oli tal ka lõplik isiklik majanduslik huvi tagatiste andmiseks. Ringkonnakohus nõustub kostja nende väidete osas hagejaga, et käendus on võlaõiguslik tagatis, mille kausaalsuhteks on võlausaldaja ning võlgniku vaheline võlasuhe, kusjuures käendajal puudub võimalus kontrollida seda, kas ja millal esitatakse käendusest tulenev nõue käendaja vastu. Eeltoodut ei muuda kolleegiumi arvates ka asjaolu, et hagejal on olnud käesoleval juhul Grove enamusosalus. AÕS § 6 lg 2 kohaselt ei saa juriidilise isiku vara ega juriidiline isik kuuluda teisele isikule. Seega tuleb Grove-t käsitleda hageja suhtes kolmanda isikuna ning kohtu ette toodud asjaolud ei võimalda järeldada, et hageja saanuks tagatavate kohustuste tekkimist kontrollida.
44.Ülalmärgitut arvestades on hageja ja kostja vahel tulevaste nõuete tagamiseks sõlmitud tagatiskokkulepe VÕS § 41 ja § 42 lg 1 alusel tühine tulevasi määratlemata nõudeid puudutavas osas. Seega ei taga hüpoteek ka hageja ja kostja vahel 24.01.2008 sõlmitud käenduslepingust tulenevaid nõudeid, mille täitmiseks on kostja soovinud hüpoteeki realiseerida. Sundtäitmine ei ole kolleegiumi hinnangul järelikult lubatav.
45.Taganemata ülalesitatud järeldustest, märgib kolleegium, et kui tagatiskokkulepe (hüpoteetiliselt) kehtiks, oleks kostja poolt sellele tulevaste määratlemata kohustuste osas tuginemine vastuolus hea usu põhimõttega ning keelatud tulenevalt VÕS §-st 6 ja TsÜS §-st 138. Kostja esindaja on asja menetluse käigus korduvalt selgitanud, et tagatiskokkulepete "laia" sõnastamise eesmärk oli seada hüpoteek ainult üks kord, et
13(16)
Tsiviilasi nr: 2-09-66986 vältida laenuvõtja jaoks täiendavate notaritasude maksmise vajadust. Väidetavalt inimesed reeglina muudavad oma laenude summasid ja võtavad täiendavaid laene ning igakordselt uue hüpoteegi seadmine tähendaks täiendavat kulu notaritasudele. Nendest väidetest võib järeldada, et tagatiskokkuleppe eesmärk on laenuvõtja soodustamine, lihtsustamaks hilisemate krediitide võtmist. Praegusel juhul on kostja soovinud aga hüpoteeki realiseerida hoopis käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmiseks, mida tagatiskokkuleppe sõlmimise ajal ning hüpoteegi seadmisel ei eksisteerinud. See ei ole kolleegiumi hinnangul kooskõlas vaidlusaluse tagatiskokkuleppe ülalviidatud eesmärgiga. Tagatiskokkuleppele kostja poolt (tagantjärele) antud tõlgendus, et hüpoteek tagab lisaks laenulepingule ja selle võimalikele täiendustele ka kõikvõimalikke muid tulevasi laenuandja nõudeid laenusaaja vastu, kahjustab hagejat kui panga klienti. Kolleegiumi arvates ei ole veenvad kostja väited, et tagatiskokkulepe sõlmiti nii "laialt" hageja initsiatiivil. Puudub mõistlik põhjus eeldada, et vaidlusaluse tagatiskokkuleppe sõlmimisel – ligikaudu viis aastat enne käenduslepingu sõlmimist – oli hagejal soov tagada enda eluasemele seatud hüpoteegiga 50 miljoni krooni suurust tulevast käendust. Kostja väide, et tagatiskokkulepe oli poolte vahel läbi räägitud, ei ole asjas tõendamist leidnud. Kostja poolt välja toodud asjaolu, et ta on andnud enne täituri poole pöördumist hagejale võimaluse käenduslepingust tulenevad kohustused täita ning sellega hüpoteegi realiseerimist vältida, ei oma kolleegiumi arvates siinkohal määravat tähtsust.
46.Seega, kuivõrd kostja ei saaks ka tagatiskokkuleppe kehtivuse korral sellele tugineda, poleks sundtäitmine isegi kokkuleppe kehtivuse puhul ikkagi lubatav.
47.Ülalesitatud kaalutlustest lähtuvalt leiab kolleegium, et nii hagi kui apellatsioonkaebus kuuluvad rahuldamisele. Kuna käenduslepingust tulenevad nõuded ei ole ringkonnakohtu arvates hüpoteegiga tagatud, ei pea kohus vajalikuks hinnata seda, kas ja millises ulatuses on kostja nõuded tagatud käenduslepinguga ning kas ja millises ulatuses on need nõuded juba täidetud. Apellatsioonkaebuse muudele väidetele on sisuliselt vastanud Riigikohus käesolevas asjas tehtud otsuse põhjenduste p-des 38-41, mistõttu puudub vajadus neid hageja väiteid käesolevas otsuses veelkord käsitleda.
48.Seonduvalt kostja ülalkäsitlemata väidetega märgib kolleegium esmalt, et ei näe õiguslikke aluseid hagi läbivaatamata jätmiseks. Kostja on ka leidnud, et tagatiskokkuleppe kehtivuse hindamisel tuleks arvestada selle sõlmimise aja üldist õiguskeskkonda, mh on kostja viidanud Riigikohtu 07.02.2005 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-119-04 (p 22), milles peeti käenduslepingust tulenevaid kohustusi tagatuks hüpoteegiga isegi sellisel juhul kui käenduse andmise hetkel ei olnud käendaja enam kinnistu omanik. Hiljem on õiguskeskkond kostja hinnangul kohtupraktika arengu tõttu muutunud, kuid asja lahendamisel ei peaks neid hilisemaid muutusi arvestama. Kolleegium kostja seisukohti ei jaga. Asjassepuutuvad materiaalõiguse normid ei ole kõnealusel perioodil oluliselt muutnud. Hüpoteeki ei ole kunagi saanud tagatava nõudeta realiseerida, samuti ei ole toimunud põhimõttelist laadi muudatusi tagatiskokkulepete lubatavat sisu puudutavas osas, sh VÕS-i tüüptingimuste kohta
14(16)
Tsiviilasi nr: 2-09-66986 käivas regulatsioonis. Küll oli enne kehtiva täitemenetluse seadustiku jõustumist 01.01.2006 Eesti õiguskorras tundmatu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise instituut, kuid sellel asjaolul puudub käesoleva asja lahendamise seisukohalt iseseisev õiguslik tähendus. Enne 01.01.2006 kehtinud täitemenetluse seadustiku § 23 lg 4 järgi oleks võlgnikul olnud võimalik esitada võlausaldaja täitmisavaldusele, milles soovitakse hüpoteegi realiseerimist nn kohese sundtäitmise kokkuleppe alusel, kohtutäiturile vastuväide. Vastuväite esitamise korral ei oleks sundtäitmist enne tagatava nõude kohtulikku kontrolli üldse toimunud. Võimalikud pankade tavad analoogsete kokkulepete sõlmimisel ega nende tavade muutumine ei saa muuta seadust (TsÜS § 2 lg 2). Lisaks, nagu eelnevalt märgitud, on ringkonnakohtule käesolevas asjas siduvad Riigikohtu 29.05.2012 otsuses esitatud seisukohad.
49.Kostja on samuti märkinud, et kui tagatiskokkuleppes oleks konkreetselt määratletud vaid üks tagatav nõue, tuleks edaspidiste lepingute sõlmimisel pooltel samuti otsustada, kas need vajavad täiendavaid tagatisi. Sellisel juhul tuleks jällegi tagatiskokkulepet laiendada ning kokkuvõttes oleks olukord endine, erinevus oleks kostja hinnangul ainult selles, et igakordne tagatiskokkuleppe muutmine toob kaasa aja ja raha kulu hagejale. Kolleegium osundatud seisukohtadega ei nõustu. Kohtu arvates on kinnisasja omaniku õiguste kaitse seisukohalt oluline erinevus selles, kas ta saab igakordselt otsustada tagatiskokkuleppe laiendamise üle või hõlmab tagatiskokkulepe kohe ka täpsemalt määratlemata muid tulevasi nõudeid. Eriti silmatorkav on erinevus olukorras, kus selline globaalne tagatiskokkulepe sisaldub krediidiandja tüüptingimustes. Kostja väidetud kulude kokkuhoid ja ajasääst ei õigusta kolleegiumi arvates kinnisasja omaniku õiguste ebamõistlikku piiramist globaalsete tagatiskokkulepete sõlmimisel.
50.Kostja on väitnud, et hageja võiks kaotada sundtäitmise käigus oma vara ka tagatiskokkuleppe kitsama sõnastuse korral. Siis saaks nimetatud vara täitemenetluses realiseerida käenduslepingust tuleneva nõude katteks teise täitedokumendi alusel ehk kohtuotsuse alusel. Need kostja väited on asjakohatud, sest praegusel juhul ei ole kostja soovinud täitemenetlust läbi viia kohtulahendi alusel, vaid TMS § 2 lg 1 p 19 tunnustele vastava kokkuleppe alusel.
51.Asja materjalidest nähtuvalt on Harju Maakohus 15.01.2010 määrusega hageja taotlusel hagi tagamiseks peatanud täitemenetluse kohtutäitur Kaire Põltsi täiteasjas nr 025/2009/4674 (I kd, tl 156-158). Ringkonnakohtu hinnangul kuulub hagi tagamine käesoleva otsuse jõustumisel tühistamisele TsMS § 445 lg-st 2 lähtudes, kuna tagamise jõusse jätmine pole lahendi täitmise tagamiseks vajalik. Vastavalt TMS § 48 lg 1 p-le 4 kuulub täitemenetlus täiteasjas nr 025/2009/4674 käesoleva lahendi põhjal lõpetamisele. Täitemenetluse lõpetab kohtutäitur otsusega (TMS § 50 lg 1).
52.Riigikohus on 29.05.2012 otsuses (p-s 43) leidnud, et alama astme kohtud on tsiviilasja hinna määranud vääralt. Riigikohus on hinda TsMS § 137 lg 11 alusel seetõttu muutnud, lugedes hüpoteegisummast lähtudes hagi hinnaks maakohtus ning
15(16)
Tsiviilasi nr: 2-09-66986 TsMS § 137 lg-st 1 tulenevalt ka apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses 271 624,51 eurot (4 250 000 krooni). Riigikohus pole nõustunud ka ringkonnakohtu seisukohaga, et hageja ei pidanud maksma riigilõivu, lähtudes asja hinnast. Riigikohtu suunise kohaselt tuli asja uuel läbivaatamisel õiguspärane lõiv sisse nõuda. Eelmärgituga seonduvalt on ringkonnakohus 12.07.2012 määrusega tagastanud vastavalt hageja taotlusele hagiavalduse esitamisel enamtasutud riigilõivu 7988,96 euro ulatuses (III kd, tl 173-175). Hageja 28.09.2015 taotluse riigilõivu täiendavaks tagastamiseks ning apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud õiguspärase riigilõivu sissenõudmise lahendab ringkonnakohus eraldiseisva määrusega. Menetluskulude jaotus
53.Hagi rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kõigis kohtuastmetes kostja kanda.
54.Menetluskulude rahalise suuruse määrab käesolevas asjas kindlaks maakohus pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (vt Riigikohtu 11.02.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14, p 22).
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
16(16)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.