3-2-1-71-15 - Riigikohus - lahend.ee

27.juunil 2005 sõlmisid BPG ja kostja laenulepingu 6 391 165 euro laenamiseks vineeritehase rajamise, sisseseade ostmise ja paigaldamise sihtotstarbega. BPG-le laenu andmise eelduseks oli kostja omandis olnud kinnistutele hüpoteekide seadmine summas 115 miljonit krooni (vineeritehase kinnistu) ja 38 miljonit krooni (kuus erinevat kinnistut). Vineeritehase kinnistu maksis hageja mitterahalise sissemaksena BPG-sse ning ülejäänud kinnistud jäid hagejale. 27. juunil 2005 seati Liisingu esitatud tingimuste kohaselt vineeritehase kinnistule 115 miljoni krooni suurune hüpoteek kostja kasuks. Hüpoteegiga tagati kõiki kostja olemasolevaid nõudeid BPG vastu ja Liisingu olemasolevaid ning kostjale loovutatavaid nõudeid BPG vastu. 5. aprillil 2006 sõlmisid hageja ja kostja garantiilepingu, mille p 4 kohaselt oli garantiisummaks 12 miljonit krooni ja p 7.1 kohaselt tagas hageja tagasivõtmatult ja kostja esimesel nõudmisel BPG ning kostja vahel sõlmitud laenulepingutest nr 2005011140 ja nr 2005010573 tulenevate kohustuste täitmist 12 miljoni krooni ulatuses. Hagejal tekkis 2006. a lõpus vineeritehase projekti täiendava finantseerimise vajadus. Hageja kaasas vajalikud vahendid Svenska Handelsbanken AB Eesti filiaalist (Handelsbanken). Hageja kinnistutele kostja kasuks seatud hüpoteegid restruktureeriti selliselt, et kostja loobus esimese järjekoha hüpoteegist Handelsbankeni kasuks. 5. jaanuaril 2007 sõlmisid hageja ja kostja garantiilepingu lisa nr 01, millega suurendati garantiisummat 56 miljoni kroonini, et tagada kostja positsiooni kaitset hageja kinnistutele seatud hüpoteegi järjekoha halvenemisest tuleneva riski vastu. 2007. a algul jätkusid probleemid tarnitud vineeritehase tootmisseadmetega ja neid tööle ei saadud. Tehase mittekäivitumise tõttu pankrotistus BPG. Kostja esitas BPG pankrotimenetluses BPG vastu laenulepingutest tuleneva nõude 4 775 836 eurot ja Liising tingimusliku nõude 5 996 240 eurot 74 senti. Kostja nõue on kaitstud. Liisingu nõue ei ole kaitstud. 2008. a kevadel alustas Handelsbanken hageja suhtes 5. jaanuari 2007. a laenulepingust tulenevates nõuetes täitemenetluse (täiteasi nr 007/2008/63472), kuna hageja ei suutnud BPG maksejõuetuse tõttu oma kohustusi tema vastu täita. Nimetatud täitemenetlusega ühines ka kostja kui hüpoteegipidaja. Kostja sai täitemenetluses hageja kinnistute arvel 60 082 051 krooni 51 senti. Liising on esitanud seadmete tarnija vastu 16 001 796 krooni (1 022 701 euro 16 sendi) suuruse kahju hüvitamise nõude. Kuna BPG laenulepingust tulenevad kohustused kostja vastu olid täitmata, nõudis kostja hagejalt garantiikirjast tuleneva kohustuse täitmist 56 miljoni krooni ulatuses. Hageja esitas 23. detsembril 2008 kostjale garantiilepingu ülesütlemise avalduse. Hageja arvates oli garantiilepingu sisuks tagada kostja nõudeid üksnes viimase kasuks hageja kinnistutele seatud hüpoteegi järjekoha halvenemisest tingitud riski vastu ning kuna täitemenetluses maksti hüpoteegisumma välja, risk ei realiseerunud ja garantiilepingust tulenevad kohustused lõppesid. Vaidlus kostja ja hageja vahel garantiist tuleneva nõude täitmise üle on maakohtu menetluses (tsiviilasi nr 2-10-4395). Selles vaidluses on menetlus peatatud praeguse tsiviilasja lahendamiseni.

3.septembril 2012 esitas hageja kostjale nõude garantiilepingust tulenevate abstraktsete nõudeõiguste tagasisaamiseks. Kostjal puudub hageja vastu garantiilepingust tulenev nõue, kuna kostja ja Liisingu nõue BPG vastu on Kohila vineerivabriku varade edasimüügist saadu arvel rahuldatud. Kostjat ja tema 100% osalusega Liisingut tuleb vineeritehase projektis käsitada ühe isikuna, sest nad toimisid nõnda. Seega tuleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 132 järgi Liisingu tegevus lugeda kostja tegevuseks. Kostja on vineeritehase projektist tagasi saanud BPG vastu olevatele nõuetele vastava summa. Kui BPG pankrotistus, omandas kostja sama vara, mille soetamiseks oli laen (liising) antud, müüs selle edasi ja sai sellest raha, mis katab BPG antud laenunõude (liisingunõude) jäägi. Liisingul puudub nõue BPG vastu, kuna liisinguvara väärtus selle Liisingule tagastamisel oli samas suurusjärgus kui liisingulepingujärgne nõudejääk. Isegi kui liisinguvara väärtus on hiljem vähenenud, siis on see toimunud Liisingu enda riisikol. Lisaks tuleb arvesse võtta Liisingu 1 022 701 euro 16 sendi suurust nõuet seadmete tarnija vastu. Liising on võõrandanud vineeritehase kinnistu koos oluliste osade ja päraldistega OÜ-le Kohila Vineer. Sellest tulenevalt on kostja saanud BPG pankrotimenetluses vara omandamise ja selle edasimüügiga, lisaks nõudega seadmete tarnija vastu varalist hüve vähemalt 7,4 miljonit eurot. Kostja nõue on 3 952 501 eurot 57 senti, mille ulatuses pole pankrotimenetluses tehtud väljamakset. Seni kuni Liisingu nõue pole tunnustatud, tuleb lähtuda sellest, et vastav nõue puudub. Kostja saadud tulu ületab BPG vastu olevat nõuet ligi kaks korda. Seega on garantiiga tagatav kohustus ära langenud ning hagejal on õigus esitada garantiiga võlausaldajale antud abstraktse nõudeõiguse tagasisaamise hagi võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 jj alusel. Juhul, kui garantiiga tagatav kohustus eksisteerib formaalselt edasi, kuid võlausaldaja on sisuliselt saanud oma nõude rahuldatud (nt võlgniku varade ülevõtmise ning võõrandamise teel), siis on garantiiandjal õigus esitada võlausaldaja garantiist tulenevale nõudele õiguste kuritarvitamise vastuväide.

3.Harju Maakohus jättis 29. augusti 2014. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste järgi on VÕS § 1028 lg 1 tähenduses kohustuse hilisema äralangemisega tegemist muu hulgas juhul, kui kohustuse täitmise nõudele saab esitada selle täitmise kestvalt välistava vastuväite, sh ka hea usu vastase käitumise tõttu. Hagi on esitatud selleks, et tuvastada hageja garantiiga tagatud kohustuse puudumine kostja õiguste kuritarvitamise tõttu. Kostja ja tema kontserniühingute nõuded BPG vastu, mis tekkisid Kohila vineerivabriku projekti tõttu sõlmitud laenu- ja liisingulepingute alusel, ei ole Liisingu kaudu täielikult rahuldatud. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja nõude suuruseks BPG vastu on 3 952 501 eurot 57 senti. Liising omandas BPG pankrotimenetluses 1 597 791 euro 21 sendi eest Kohila vineeritehase kinnistu koos selle oluliste osadega. Liisingule kuulusid vineeritehase kinnistul paiknevad tootmisseadmed. 20. mail 2011 sõlmitud müügilepinguga võõrandas Liising vineeritehase kinnistu koos liisinguseadmetega OÜ-le Kohila Vineer hinnaga 7 407 830 eurot. Kostja ei ole nimetatud tehingute pooleks ega neist tulu teeninud. Kostjal on jätkuvalt rahuldamata nõue pankrotimenetluses. TsÜS § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 6 teise lause kohaselt ei saa juriidilise isiku vara ega juriidiline isik kuuluda teistele isikutele. Asjaolu, et Liising on kostja tütarühing, ei anna alust omistada Liisingu vara müügist saadut kostjale. Kostja ja Liising on iseseisvad juriidilised isikud, kellel on eraldiseisev majandustegevus ning kellele kuuluvad iseseisvad õigused ja kohustused. Ainuüksi see, et kostja ja tema tütarühing moodustavad kontserni ja peavad konsolideeritud raamatupidamist, ei ole aluseks kostja nõuete rahuldamisele laenusaaja vastu Liisingu vara võõrandamisest saadud vahendite arvel. Tõendatud pole hageja väide, et Liising ei tegutsenud vineeritehase projekti raames otsuseid tehes iseseisvalt ning allus 100%-lise osalusega emaühingu, s.o kostja kontrollile. Kostja ei ole sõlminud ühtegi liisingulepingut. BPG on sõlminud liisingulepingu Liisinguga, kes on lepingu järgi omandanud vara. Hageja esitatud e-kirjavahetus kinnitab üksnes kostja ja Liisingu vahelist koostööd finantseerimis- ja liisinguteenuse pakkumisel, kuid sellest ei järeldu, et Liisingu tegevust saaks lugeda kostja tegevuseks. Vara ostmise otsustamine on Liisingu juhatuse pädevuses. Liisingul ja kostjal ei ole ühist krediidikomiteed ja Liising võtab otsuseid vastu iseseisvalt. Liisingu nimel hagide esitamise otsustab viimase juhatus. On tõendatud, et eelnimetatud äriühingud tegutsesid iseseisvalt oma nimel ning tegemist pole TsÜS § 132 mõistes õigusliku fiktsiooniga. Seetõttu ei tule lisaks vineeritehase müügist laekunud summale kostja saadud hüve määramisel arvestada ka Liisingu nõudega seadmete tarnija vastu. Garantiilepinguga tagatav kohustus ei ole ära langenud ja kostja ei ole oma garantiilepingust tulenevaid õigusi kuritarvitanud. Kuivõrd hagi tuleb jätta eeltoodud põhjendustel rahuldamata, ei ole poolte muudel väidetel ja vastuväidetel ning neid kinnitavatel tõenditel vaidluse lahendamisel tähtsust.

Ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja taotluse kohustada maakohut vastu võtma apellatsioonkaebuses nimetatud tõendid, rahuldama ekspertiisi taotluse ja taotluse dokumentide väljanõudmiseks. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas Liisingu poolt BPG vineeritehase edasimüüki ja sellest saadud kasu saab käsitada vineeritehase projekti investeerimisega seotud kostja nõuete rahuldamisena ja kas sellest tulenevalt on hageja garantiiga tagatav kohustus ära langenud või on garantiilepingu täitmise nõudmine käsitatav kostja õiguste kuritarvitamisena. Hageja väitel on kostja ja Liising saanud Kohila vineerivabriku varade edasimüügist täieliku rahulduse oma laenu- ja liisingulepingutest tulenevatele nõuetele BPG vastu. Formaalselt omandas kinnistu BPG pankrotimenetluses Liising, kes korraldas tehase ja seadmete edasimüügi. Liising on kostja 100%-line tütarühing. Kostja ja liising on käitunud kogu vineeritehase projekti raames ühiselt ja kooskõlastatult selliselt, et ühe tegevus on omistatav teisele. Kostja on sisuliselt kasutanud liisingut kui oma tütarühingut poolte finantseerimissuhtest tulenevate õiguste realiseerimisel ja kohustuste kandmisel. Maakohus on jätnud hindamata hageja väite, et tulenevalt konkreetsest komplekssest finantseerimisskeemist on kostja kasutanud Liisingut kui oma tütarühingut poolte finantseerimissuhtest tulenevate õiguste realiseerimisel ja kohustuste täitmisel. Tõenditest nähtuvalt pakkusid vineeritehase projekti käivitamise eelläbirääkimistel kostja ja Liising koos hagejale finantsskeemi, mille puhul oli laenu saamise eelduseks liisingulepingu sõlmimine Liisinguga. Tegemist oli nii laenude kui tagatiste osas seotud lepingutega, kusjuures tegemist ei olnud pelgalt kostja ja Liisingu kui kahe eraldiseisva ettevõtja koostööga. Hageja ja kostja vahel 27. juunil 2005 sõlmitud hüpoteegilepingust nähtub, et hüpoteek tagas ka Liisingu nõudeid BPG vastu, eeldusel, et Liising loovutab need enne kostjale. Sama nähtub hageja, kostja ja Handelsbankeni vahel sõlmitud hüpoteegilepingust, millega muudeti kostja kasuks seatud hüpoteegi järjekohta. Kostja ei ole vaidlustanud hageja väiteid, et seadmete tarnimise kohustuse täitmise garanteerimiseks andis Itaalia pank garantii kostjale, mitte Liisingule. Samas oli huvitatud isikuks ostu-müügilepingus formaalselt Liising, mitte pank. E-kirjavahetusest nähtuvalt esindasid kostja ja Liisingu juhid vastastikku üksteise huve, tegemata vahet erinevate ettevõtete huvide vahel. Tõenditest saab teha järelduse, et kostja on konkreetsel juhul kasutanud oma finantseerimispakkumises Liisingut kompleksse laenu- ja liisingufinantseerimise teenuse pakkumisel ning kostja ja Liising tegutsesid hagejale finantseerimispakkumist tehes ja selle alusel sõlmitud laenu- ja liisingulepinguid täites ühiselt. Lepingud olid seotud sel määral, et kostja poleks pakkunud hagejale finantseerimisskeemi ilma Liisinguta ja vastavate hageja ning temale 100%-liselt kuuluva tütarettevõtja BPG antud tagatisteta. Laenu-, garantii- ja liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks kasutas hageja vastavaks otstarbeks kostja korraldusel asutatud BPG-d ja kostja oma tütarühingut (Liisingut) TsÜS § 132 lg 2 mõttes. TsÜS § 132 lg 2 kohaselt vastutab isik samuti teise isiku käitumise või temast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut oma kohustuste täimisel ja selle isiku käitumine või temast tulenevad asjaolud on seotud selle kohustuse täitmisega. Isik, kes tsiviilõigussuhetes kasutab abilisi ja seeläbi laiendab oma tegevust ning tulu teenimise võimalusi, peaks kandma ka riske, mis tekivad selliste suhete raames kolmandatele isikutele abiliste tegude tagajärjel. Eelnimetatud regulatsiooni eesmärgiks on lugeda ühe isiku tegevus või temaga seotud asjaolud võrdseks isiku tegevusega või asjaoludega, kellele tegevus või asjaolud omistatakse. Sellega luuakse fiktsioon, nagu oleks teo toime pannud isik, kes teise isiku eest vastutab. Norm reguleerib eelkõige vastutust kohustuse täitja ja kohustuse täitmise nõude võlausaldaja vahelises suhtes (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-75-05, p 15). Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on rahuldanud

6.Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohtu otsus tühistati ja asi saadeti maakohtule uueks läbivaatamiseks (eelmenetluse staadiumisse), samuti osas, mille kohaselt otsustatakse menetluskulude jaotus asja uuel läbivaatamisel, ning jätta jõusse maakohtu otsus. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus oluliselt rikkunud menetlusnorme ning vääralt kohaldanud materiaalõigust. Ringkonnakohus on valesti leidnud, et TsÜS § 132 lg 2 alusel on põhimõtteliselt võimalik BPG vineeritehase edasimüügist väidetavalt Liisingu saadud kasu omistada kostjale ja käsitada seda laenulepingust tulenevate kostja BPG vastu esitatud nõuete rahuldamisena. TsÜS § 132 lg 2 kohaldamiseks peab olema tuvastatud võlasuhe, millest tuleneva kohustuse täitmiseks kasutas üks lepingupool teist isikut, ja teise isiku käitumine või temast tulenev asjaolu, mis kujutab endast kohustuse rikkumist teise lepingupoole suhtes. Praegusel juhul ei ole hageja ega ka ringkonnakohus omistanud kostjale TsÜS § 132 lg 2 alusel sellist (Liisingu) tegu või asjaolu, mida saaks kas või teoreetiliselt käsitada kostja lepingulise kohustuse rikkumisena ja mis saaks tuua kaasa kostja lepingulise vastutuse BPG ees. Hageja isegi ei väida, et kostja oleks rikkunud mõnest tema ja BPG vahel eksisteerinud võlasuhtest tulenevaid kohustusi. Ringkonnakohus ei ole selgitanud, millest tulenesid ja milles seisnesid need kostja kohustused, mille rikkumiseks saaks lugeda Liisingu (väidetavat) kasu saamist BPG vineeritehase edasimüügist. TsÜS § 132 lg 2 kohaldamisel saaks kahjustatud lepingupool kasutada teise lepingupoole suhtes (keda loetakse lepingut rikkunuks lepinguvälise isiku teo tõttu) lepingu rikkumisest tulenevaid õiguskaitsevahendeid. TsÜS § 132 lg 2 alusel ei saa omistada lepinguvälise isiku saadud hüvesid teisele lepingupoolele ja lugeda kahjustatud lepingupoole kohustused teise lepingupoole vastu sellest tulenevalt täidetuks. Liisinguleping sõlmiti BPG ja Liisingu vahel ning laenulepingud sõlmiti BPG ja kostja vahel. Erinevad olid ka nimetatud lepingutest tulenevate BPG kohustuste täitmiseks kostja ja Liisingu kasuks antud tagatised (kostja kasuks seati hüpoteegid hageja ja BPG kinnistutele ning lisaks andis hageja kostjale garantii, Liisingu jaoks oli tagatiseks eelkõige liisingulepingu esemeks olnud vara). TsÜS § 132 alusel ei saa ühe isiku poolt tema enda nimel ja arvel sõlmitud lepingut (lepingust tekkinud võlasuhet) omistada teisele isikule, st Liisingu poolt BPG-ga sõlmitud liisingulepingut ei saa omistada kostjale. Samuti ei saa teise isiku (Liisingu) kasutamisest oma kohustuste täitmisel ühe lepingupoole (kostja) poolt TsÜS § 132 lg 2 mõttes rääkida olukorras, kus nn teine isik (Liising) on sõlminud teise lepingupoolega (BPG-ga) iseseisvalt eraldi lepingu. Väärib ka märkimist, et tuvastatud asjaolude kohaselt sõlmiti liisinguleping enne mistahes võlasuhete tekkimist kostja ja BPG vahel. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et Liisingu (väidetava) varalise hüve saamine BPG vineeritehase edasimüügist sai võimalikuks üksnes seetõttu, et Liising omandas BPG pankrotivarast 25 miljoni krooni eest BPG-le kuulunud vineeritehase kinnistu koos selle oluliste osadega. Nimetatud tehing ei ole õiguslikult

seotud BPG ja Liisingu ega ka BPG ja kostja varasemate võlasuhetega. Eelviidatud vara oleks võinud BPG pankrotivarast omandada mistahes isik. Seega ei saa Liisingu (väidetavalt) saadud varalist kasu vineeritehase kinnistu ja seadmete edasimüügist lugeda seotuks varasemate võlasuhetega, eriti kostja ja BPG vaheliste võlasuhetega. Ringkonnakohus on kohaldanud TsÜS § 132 lg-t 2 vääralt ka seetõttu, et ringkonnakohtu otsuses (p-d 11 ja 14) viidatud asjaolud ei võimalda teha järeldust, et kostja on oma lepinguliste kohustuste täitmiseks BPG vastu kasutanud Liisingut. Kostja lepingulised kohustused BPG vastu tulenesid eelkõige laenulepingutest, mille järgi oli kostja põhikohustuseks anda BPG-le laenu. Kostja ei ole laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks kasutanud Liisingut, samuti ei ole kostja kasutanud Liisingut BPG-ga sõlmitud tagatislepingutest tulenevate kohustuste täitmiseks. Asjaolu, et kostja ja Liising tegid omavahel koostööd BPG finantseerimisel (astudes seejuures BPG-ga eraldi võlasuhetesse) ning BPG-ga sõlmitud lepingutest tulenevate nõuete ja õiguste realiseerimisel, ei tähenda seda, et kostja oleks kasutanud Liisingut oma lepinguliste kohustuste täitmiseks BPG vastu TsÜS § 132 lg 2 tähenduses. Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusnorme (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-t 3 ja 4), tuginedes üllatuslikult asjaolule, et laenulepingust tulenevad kostja nõuded BPG vastu on hüpoteekidega koormatud kinnisasjade arvel rahuldatud. Kumbki pool ei ole sellisele asjaolule menetluses tuginenud. Maakohtu otsuse järgi tugines hageja asjaolule, et (hüpoteekidega koormatud kinnistute arvel rahuldamata) kostja nõude suuruseks BPG vastu on 3 952 501 eurot 57 senti. Nimetatud asjaolu on maakohus ka tuvastanud, nentides, et pooled selle üle ei vaidle. Seega on mõlemad pooled ja ka maakohus lähtunud asjaolust, et laenulepingust tulenevad kostja nõuded BPG vastu on hüpoteekidega koormatud kinnisasjade müügist saadud raha arvel jäänud rahuldamata. Samuti ei ole pooled menetluses väitnud, et garantiilepingust tulenev hageja vastutus hõlmaks Liisingu nõudeid BPG vastu. Pooled on vaielnud üksnes selle üle, kas ja kuidas mõjutab laenulepingutest tulenevaid kostja nõudeid BPG vastu (ning hageja vastutust garantiilepingu järgi) Liisingu väidetavalt saadud varaline hüve BPG vara edasimüügist.

Eeltoodu tõttu ei ole vaidluse lahendamise seisukohalt õiguslikult arvestatavad hageja väited ja esitatud tõendid kostja ja Liisingu majandustegevuse korraldamise ning juhtimise kohta. Kui üks äriühing on teises äriühingus osanik või aktsionär ning omab seal häälteenamust, nimetatakse osalevat ühingut emaettevõtjaks ja ühingut, kus ta osaleb, tütarettevõtjaks. Emaettevõtja koos tütarettevõtjatega moodustab kontserni (ÄS § 6 lg-d 1 ja 3). Kontsern ema- ja tütarettevõtjate ühendusena ei ole aga juriidiline isik, teda ei kanta äriregistrisse ja ta ei saa omada tsiviilõigusi ja kanda tsiviilkohustusi (TsÜS § 25 lg 1, ÄS § 2 lg 2, TsÜS § 26 lg-d 1 ja 2). Kontserni käsitatakse kui ühte tervikut majanduslikus mõttes, samuti võidakse seda teha muudel, nt maksunduslikel või raamatupidamislikel eesmärkidel, kuid kontserni kuuluvad ema- ja tütarettevõtjad on iseseisvad juriidilised isikud, kellel kõigil on oma vara, õigused, kohustused ja võlausaldajad. Kontserni kuuluvad juriidilised isikud vastutavad ainult nende endi võetud kohustuste eest. Kolmandate isikutega tehtavatest tütarettevõtja tehingutest tekkivad õigused ja kohustused ei ole samastatavad emaettevõtja õiguste ja kohustustega. Seega ei ole kolmandate isikutega tehtud Liisingu tehingutest tekkinud õigused ja kohustused hageja soovitud viisil kostjale omistatavad. Kontserni liikmete ühine ja koordineeritud tegevus, sh nn komplekssete finantseerimisskeemide realiseerimisel, ei muuda kontserni liikmeid üheks juriidiliseks isikuks. Raamatupidamise seaduse § 30 lg 1 kohaselt on konsolideerimisgrupi (emaettevõtja koos tütarettevõtjatega) raamatupidamise aastaaruande eesmärk anda õige ja õiglane ülevaade konsolideerimisgrupi finantsseisundist, majandustulemustest ja rahavoogudest. Konsolideerimisel ühendatakse konsolideerimisgruppi kuuluvate raamatupidamiskohuslaste aruanded nõnda, nagu oleks tegemist ühe raamatupidamiskohustuslasega (raamatupidamise seaduse § 27 lg 4). Sisuliselt tähendab see seda, et konsolideeritud aruande koostamisel kajastatakse ema- ja tütarettevõtja finantsnäitajad niimoodi kokkuliidetuna, nagu oleks tegemist ühe ettevõtjaga. Selline raamatupidamisalane aruannete konsolideerimine ja finantsnäitajate kokkuliitmine ei tähenda aga ema- ja tütarettevõtjate vara, rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste ühendamist.