Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Tsiviilasi nr: 2-12-36048 pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

2(16)

Tsiviilasi nr: 2-12-36048 (Käenduslepingu p 1.1.1); vastutama Laenuandja ees koos Laenusaaja II/Kohustuse ülevõtjaga kui solidaarsed võlgnikud (Käenduslepingu p 1.1.2). Laenusaaja II/Kohustuse ülevõtja OÜ K, kes on 30.11.2010.a registrist kustutatud, Lepingust tulenevate kohustuste täitmisele ei asunudki. 26.01.2010.a saatis hageja OÜ-le K kirja teatega kohustuse rikkumisest ja täiendava tähtaja andmisest võla ja viivise tasumiseks. OÜ K talle Lepingust tulenevat kohustust täiendaval tähtajal ei täitnud. 10.02.2010.a saatis hageja kostjatele (Käendajatele) kirja, milles teatas, et OÜ K ei täida talle Lepingust tulenevat võla tagastamise ja viivise maksmise kohustust. Käenduslepingu p-s 3.3 kokku lepitud 14 kalendripäeva jooksul so 22.03.2010.a, kostjad oma kohustust ei täitnud, nõutud võlga ja viivist summas 627 540,19 krooni (40 107,13 eurot) hageja arveldusarvele üle ei kandnud. 08.04.2010.a saatis hageja põhivõlgnikule OÜ-le K (Laenusaaja II/Kohustuse ülevõtja) ja kostjatele teate 17.11.2008.a sõlmitud Lepingu erakorralisest ülesütlemisest. 08.03.2010.a teavitas hageja kostjaid võlaõigusseaduse (VÕS) § 146 lg 2 järgi OÜ K suhtes pankrotimenetluse algatamisest. OÜ K pankrotimenetluse lõpetamise tõttu ei saanud hageja esitada oma nõuet põhivõlgniku vastu pankrotimenetluses (VÕS § 146 lg 2 esimene lause). 13.09.2010. a allkirjastasid kostjad võlakirja (edaspidi Võlakiri), kus solidaarvõlgnikena veelkord tunnistasid neile 17.11.2008.a sõlmitud Käenduslepingust tulenevat võlga (Võlg) hageja ees seisuga 13.09.2010.a summas 1 310 000 krooni (83 724,26 eurot). Võlakirjas kinnitasid kostjad, et esimesed Võla tagasimaksed toimuvad perioodil 01.01.2011– 31.05.2011.a summas 40 000 krooni ja perioodil 01.06.2011–31.12.2011.a summas 60 000 krooni. Järgnevate Võla tagasimaksete suuruses ja tähtajas kohustusid kostjad sõlmima täiendavaid kokkuleppeid kuni Võla täieliku tasumiseni. Võlakirjas kokkulepitud esimesi Võla tagasimakseid kostjad ei ole teinud. 19.07.2011.a hageja e-kirjale kostjad Võlakirjas lubatu täitmisega ei reageerinud. Kostjatel on alates 23.04.2010.a täitmata neile käendajatena Käenduslepingust tulenev solidaarne kohustus tasuda hagejale seoses Lepingu erakorralise ülesütlemisega 08.04.2010.a kogu Laenusumma 83 724,26 eurot. Käenduslepingu täitmata jätmisest tuleneb kostjatele hageja ees võlg summas 83 724,26 eurot. Lisaks võlanõudele on hagejal õigus VÕS § 113 lg 1 ja Käenduslepingu p-de 1 ja 2 alusel nõuda kostjatelt solidaarselt viivist 0,5% tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Vastavalt Lepingu erakorralise ülesütlemise teatele 08.04.2010.a oli Laenusumma täieliku tagastamise kohustus muutunud sissenõutavaks alates 23.04.2010.a. Kostjad on seisuga 23.09.2012.a olnud raha maksmise kohustuse täitmisega viivituses 29 kuud ehk ca 870 päeva. Hageja nõudis kostjatelt viivist 29 303,40 eurot arvestusega, et viivise suurus päevas on 0,5% 83 724,26 eurost, seega 418,62 eurot korrutatud viivitatud päevade arvuga –

3(16)

Tsiviilasi nr: 2-12-36048 osakapitalist. V OÜ osa nimiväärtusega 4000 krooni (10%) omandamise eest tasus hageja 26.04.2006.a ja 05.06.2006.a kokku 710 000 Eesti krooni. Osa eest tasus hageja ülekursiga, mis on märgitud ka 2006.a majandusaasta aruandes aažiona. Asjaolu, et hageja tasus ülalnimetatud kuupäevadel V OÜ-le osa omandamise eest ülekursiga, kinnitab äriühingu 2005.a majandusaasta aruanne, kus aazio märge puudub. Ülejäänud 10% V OÜ osakapitalist omandas hageja 15.02.2007.a, mille eest on ta tasunud 16.06.2006.a 500 000 krooni. Nimetatud summa ei läinud osa võõrandanud osanikele (kostja I ja TK), vaid osaühingule vajaliku vara ostmiseks ehk osaühingu tarvis. Seega oli hageja V OÜ osanikuks perioodil 11.04.2006–16.10.2008.a. Ülemaailmse majanduslanguse tõttu 2008.a on V OÜ käive oluliselt vähenenud ning hageja otsustas lahkuda V OÜ-st ning jätkata äritegevust K OÜ-s, kus ta omandas 29.07.2008.a äriühingu osa nimiväärtusega 20 000 Eesti krooni, mis moodustas 50% äriühingu osakapitalist. Arvestades sellega, et hageja kulutas märkimisväärse summa V OÜ osade omandamiseks, kuid lahkus äriühingu osanike ringist kahe aasta pärast, palus ta kostjatel vormistada osade eest tasutud summad laenuks ning nende summade tagastamise kohustuse anda üle K OÜ-le, mille osanikuks ta oli. Laenulepingu vormistamise ja laenusumma üleandmise eesmärk seisnes selles, et sellisel viisil saaks hageja endale kuuluvast äriühingust tagasi V OÜ osade omandamiseks kulutatud raha. Seega püüdis hageja laenulepinguga võtta K OÜ-st maksuvaba kasumi välja. Selleks, et laenuleping oleks usaldusväärsem, palus hageja kostjatel allkirjastada ka käendusleping, mis tagab väidetava laenusumma tagastamist juhul, kui K OÜ ei täida oma kohustusi õigeaegselt ja nõuetekohaselt. Kostja I nõustus oma ealisest kogenematusest (kostja I oli 2008.a 26-aastane) tulenevalt nii laenu- kui ka käenduslepingu allkirjastamisega, eeldades, et nimetatud lepingud on formaalse iseloomuga ning ei too kostjale õiguslikke tagajärgi. Eeltoodu alusel on tegemist näilike tehingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 mõttes. Tehingu näilikkust kinnitavad järgmised asjaolud: Hageja esitas n-ö iseenda äriühingule (K OÜ) pretensiooni laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks alles 26.01.2010.a ehk siis, kui tema 50% osalusega äriühingu K OÜ vastu oli esitatud pankrotiavaldus. Hageja oli OÜ K osanik, kellele kuulus 50% osaühingu osakapitalist ning ta oli teadlik osaühingus toimuvast. Hageja ei ole kordagi nõudnud väidetava laenusumma tagastamist V OÜ-lt kahe aasta jooksul ja seda ajal, kui ta oli V OÜ osanik. Samuti ei ole ta pärast n-ö laenu- ja käenduslepingu 17.11.2008.a sõlmimist nõudnud K OÜ-lt väidetava laenu tagastamist kuni äriühingu vastu pankrotiavalduse esitamiseni jaanuaris 2010 ehk aasta pärast väidetava laenusumma tagastamise kohustuse tekkimist, kuigi laenulepingu p 1.6 järgi kohustus K OÜ alustama laenusumma tagastamist alates jaanuarist 2009 ning hageja kinnitas oma hagis, et ei ole ühtegi makset kätte saanud. Hageja esitas esimese nõude laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks alles 4a möödumisel ning seda siis, kui K OÜ vastu oli esitatud pankrotiavaldus. Tehingu näilikkust kinnitab ka see, et hageja on võtnud endale 17.11.2008.a laenulepinguga K OÜ osanike 14.11.2008.a otsusega kohustuse tasuda oma äriühingu arvelt väidetava V OÜ võlgnevuse enda ees. Selline hageja tegevus tõendab seda, et tegelikkuses ei eksisteerinud mingisugust võlgnevust hageja ees. Hageja on olnud alates 29.07.2008.a kuni 30.11.2010.a K OÜ osanikuks ehk kuni äriühingu pankrotimenetluse lõpetamiseni. Kuna laenuleping oli sõlmitud äriühingust rahaliste vahendite väljaviimiseks, on alust arvata, et vähemalt osa n-ö laenusummast võttis hageja K OÜ-st välja. Pärast seda, kui K OÜ vastu oli esitatud pankrotiavaldus ning alustatud pankrotimenetlust, hakkas hageja oma lepingulise esindaja kaudu nõudma fiktiivsest käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmist. Hageja esindaja Tiiu Siig on selgitanud kostjatele, et vaatamata sellele, et

4(16)

Tsiviilasi nr: 2-12-36048 nemad sõlmisid fiktiivse käenduslepingu, peavad nad täitma käenduslepingust tuleneva kohustuse, kuna tegemist on korrektse juriidilise dokumendiga ning hagejal on õigus nõuda lepingus toodud tingimuste täitmist isegi siis, kui kohustust ei ole olemas, kuna hageja õigus tuleneb käenduslepingust, mille kostjad on allkirjastanud. Kuna tegemist oli advokaadiga (Tiiu Siig), olid kostjad veendunud, et nemad ei pääse käenduslepinguga võetud olematute kohustuste täitmisest, mistõttu nõustusid nad kirjutama 13.09.2010.a võlakirjale alla. Kostjad olid seisukohal, et hageja soovib alusetult rikastuda kostjate arvelt, kasutades selleks pahatahtlikult fiktiivset laenu- ja käenduslepingut. Seetõttu tuleb hagi jätta täies ulatuses rahuldamata. Esimese astme kohtu otsus

5(16)

Tsiviilasi nr: 2-12-36048 17.11.2008.a sõlmitud laenulepingu ja kohustuse ülevõtmise lepinguga on OÜ K üle võtnud V OÜ kohustuse summas 1 210 000 krooni hageja ees. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas kostjad vastutavad käendajatena OÜ K kohustuste eest hageja ees. Kostjate kohustus tuleneb lepingust. Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. Kohus on tuvastanud, et 17.11.2008.a hageja, V OÜ ja OÜ K vahel sõlmitud laenulepingu ja kohustuse ülevõtmise lepingu p 1.1. kohaselt V OÜ annab üle ja OÜ K võtab üle OÜ V kohustuse tagasi maksta hagejale laen 1 210 000 krooni. Viidatud laenusumma tagastamise kohustus tuleb OÜ V ja hageja vahel sõlmitud suulisest laenulepingust, mille alusel hageja kandis laenuna OÜ V arveldusarvele nr 221025836685 Hansapangas järgmiste ülekannetega: 26.04.2006.a – 500 000 krooni, 05.06.2006.a – 210 000 krooni, 16.06.2006.a – 500 000 krooni; kokku 1 210 000 krooni (t I kd lk 21-24). Kohtu hinnangul 17.11.2008.a hageja, OÜ V ja OÜ K vahel sõlmitud laenulepingu ja kohustuse ülevõtmise lepinguga vormistati ümber hageja ja OÜ V varasem laenusuhe ning hageja, OÜ V ja OÜ K vahel 17.11.2008.a sõlmitud leping vastab VÕS § 396 lg 2 tunnustele. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-69-06 selgitanud, et peale VÕS §-s 30 sätestatu on võimalik ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormuse muutmine, st võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, st võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne). Sellise võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnistamises laenuna (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-104-02, p-d 9 ja 10). Deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu hindamisel tuleb seega kindlaks teha, kas võlg on olemas või mitte. Vaidlust pole selle üle, et 17.11.2008.a sõlmitud lepinguga hageja OÜ-le V raha ei maksnud. Deklaratiivse võlatunnistuse aluseks on hageja väidete kohaselt hageja ja OÜ V vahel sõlmitud suulisest laenulepingust tulenevad kohustused. AS-i Swedpank 12.01.2010.a tõendiga on leidnud tõendamist, et hageja Swedpangas olevalt arveldusarvelt on ajavahemikus 26.04.2006– 16.06.2006 tehtud OÜ V arveldusarvele järgmised ülekanded: 26.04.2006.a ülekanne 500 00 krooni selgitusega „osanikemaks“, 05.06.2006.a ülekanne 210 000 krooni selgitusega „firma aktsiate ost“ ja 16.06.2006.a ülekanne selgitusega „omanik laen firmale“ (t I kd lk 13). Kostjate vastuväidete kohaselt ei ole V OÜ hagejalt kunagi laenu summas 1 210 000 krooni võtnud, vaid hageja poolt teostatud ülekande näol oli tegemist V OÜ-s osaluse omandamisega. Vastuväidete kohaselt hageja omandas 11.04.2006.a V OÜ osa nimiväärtusega 4000 Eesti krooni ehki 10% äriühingu osakapitalist ning 15.02.2007.a on ta omandanud äriühingu osa nimiväärtusega 4000 krooni ehk 10% äriühingu osakapitalist. Seega moodustas hageja osalus V OÜ-s kokku 20% äriühingu osakapitalist. Kohus on 11.06.2014.a toimunud istungil kostjatele selgitanud, et TsMS § 230 lg 1 järgi lasub nimetatud asjaolude tõendamise kohustus kostjatel. Kostjad oma väiteid, et eelnimetatud ülekannete sisuks oli hageja osaluse omandamine OÜ-s V, tõendanud ei ole. Kostja I on 11.06.2014.a kohtuistungil selgitanud, et tema ja teine osanik andsid suulise kokkuleppe alusel oma osad hagejale. Kohus märkis, et ÄS § 149 lg 4 sätestab, et osa võõrandamise kohustustehing ja käsutustehing peavad olema notariaalselt tõestatud. Vaidlust ei ole selle üle ja kohus on äriregistri väljavõtte alusel tuvastanud, et hageja oli OÜ V osanik ajavahemikus 11.04.2006–18.02.2008.a (t I kd lk 112-114). Samas ei ole kostjad esitanud kohtule osade võõrandamise lepinguid, millest nähtuks, et hageja poolt OÜ-s V osaluse omandamise tingimuseks oli 1 210 000 krooni tasumine OÜ-le V.

6(16)

Tsiviilasi nr: 2-12-36048

Eeltoodust tulenevalt luges kohus tõendatuks, et hageja ja OÜ V vahel oli võlasuhe, mille kohaselt OÜ V võlgnes hagejale 1 210 000 krooni ja pooled kujundasid 18.11.2008.a sõlmitud laenulepinguga ja kohustuse ülevõtmise lepinguga kooskõlas VÕS § 396 lg-ga 2 varasemad kohustused ümber. Tehtud tahteavalduses olid poolte tahtele vastavad õiguslikud tagajärjed. Hageja, OÜ V ja OÜ K vahel 17.11.2008.a sõlmitud laenulepingu ja kohustuse ülevõtmise lepingu p 1.1, milles leppisid pooled kokku, et V OÜ annab üle ja OÜ K võtab üle OÜ V kohustuse tagasi maksta hagejale laen 1210000 krooni, vastab VÕS § 175 lg-te 1 ja 2 tunnustele. Seega on OÜ K üle võtnud OÜ V kohustuse tagasi maksta hagejale laen summas 1 210 000 krooni. Kohus on tuvastanud, et 17.11.2008.a hageja, OÜ V ja OÜ K vahel sõlmitud laenulepingu ja kohustuse ülevõtmise lepinguga Lepingu p-s 1.3. leppisid pooled kokku, et Laenuandja annab Laenusaaja II/Kohustuse ülevõtjale sihtotstarbelist laenu 100 000 krooni SEB Ühispangast võetud pangalaenu kustutamiseks. AS-i Swedpank maksekorraldusega on tõendatud, et hageja on 18.11.2008.a kandnud OÜ K arveldusarvele 100 000 krooni selgitusega “omaniku laen firmale” (t I kd lk 25). Kohus leidis, et eelnimetatud kokkulepe vastab VÕS § 396 lg-s 1 sätestatud laenulepingu tunnustele. Nimetatud lepingu p 1.5. kohaselt Lepingule alla kirjutades, kinnitas Laenusaaja II/Kohustuse ülevõtja, et Laenusaajalt I/Kohustuse üleandjalt üle võetud rahaline kohustus Laenuandja ees tagasi maksta laen 1 210 000 krooni ja Laenuandjalt saadud sihtotstarbeline laen 100 000 krooni, on käsitletav ühtse laenuna summas 1 310 000 krooni (83 724,26 eurot), mille Laenusaaja II/Kohustuse ülevõtja kohustub Laenuandjale tagastama Lepingus ettenähtud tingimustel ja korras. Kostjad on esitanud vastuväite, et 17.11.2008.a sõlmitud laenulepingu ja kohustuse ülevõtmise lepingu näol on tegemist näiliku tehinguga TsÜS § 89 lg 1 mõttes. Kostjate vastuväite kohaselt soovis hageja OÜ V omanike ringist lahkuda ja jätkata äritegevust K OÜ-s, kus ta omandas 29.07.2009.a äriühingu osa nimiväärtusega 20 000 krooni, mis moodustas 50% äriühingu osakapitalist ning sellega seoses palus hageja vormistada V OÜ osade eest tasutud summad laenuks ja nende summade tagastamise kohustus üle anda K OÜ-le, mille osanikuks ta oli. Kostjate vastuväidete kohaselt, laenulepingu vormistamise ja laenusumma üleandmise eesmärk seisnes hageja poolt OÜ V osade omandamiseks kulutatud raha maksuvabalt K OÜ-st väljavõtmiseks. Kohus leidis, et kostjate eelnimetatud väited on paljasõnalised ja tõendamata. Kohtule esitatud 14.11.2008.a OÜ V ainuomanik kostja I otsusest nähtuvalt on OÜ V ainuomanik kostja I vastu võtnud otsuse sõlmida laenuandja hagejaga ja kohustuse ülevõtja OÜ-ga K kohustuse ülevõtmise leping, millega anda üle OÜ-le K rahaline kohustus laenuandaja hageja ees, milleks on laenuandajalt saadud, kuid seni tagastamata laen 1 210 000 krooni (t I kd lk 12). Kohtule esitatud OÜ K 14.11.2008.a üldkoosoleku protokollist nähtuvalt on üldkoosolek võtnud vastu otsuse, et kiita heaks üldkoosolekule esitatud laenulepingu ja kohustuse ülevõtmise lepingu projekt, mille järgi V OÜ annab üle ja OÜ K võtab üle V OÜ rahalise kohustuse hageja ees tagasi maksta V OÜ-le antud laen 1 210 000 krooni ja osanik hageja annab OÜ-le K sihtotstarbelist laenu 100 000 SEB Ühispangast võetud laenu kustutamiseks (t I kd lk 18-19). Seega on laenu olemasolu kinnitanud kostja I oma allkirjaga OÜ V ainuomaniku otsusel ning kostja II oma allkirjaga OÜ K üldkoosoleku otsusel.

7(16)

Tsiviilasi nr: 2-12-36048 Kohtule esitatud K OÜ 2009.a majandusaasta aruande 14. leheküljel p-des 3 ja 4 märgitud laenukohustused 100 000 krooni ja 1 210 000 krooni kinnitavad K OÜ kohustusi hageja ees. K OÜ 2008.a majandusaasta aruande leheküljel 7 märgitud puhaskasum/kahjum -2 563 144 krooni, tõendab K OÜ kasumi puudumist 2008.a ning lükkab ümber kostja väite nagu püüdis hageja laenulepinguga võtta K OÜ-st maksuvaba kasumit välja (t I kd lk 169-189). Kohtu hinnangul 17.11.2008.a sõlmitud lepingu näilikkust ei kinnita ka asjaolu, et hageja esitas K OÜ-le pretensiooni laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks alles pärast seda kui hageja 50% osalusega K OÜ vastu oli esitatud pankrotiavaldus ja asjaolu, et hageja ei ole nõudnud OÜ-lt V laenusumma tagastamist 2a jooksul kui ta oli OÜ V osanik. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et on leidnud tõendamist, et hageja ja OÜ K vahel oli võlasuhe, mille alusel OÜ K võlgnes hagejale 1 310 000 krooni. 17.11.2008.a hageja, OÜ V ja OÜ K vahel sõlmitud laenulepingu ja kohustuse ülevõtmise lepingu p-s 1.6. leppisid pooled kokku selles, et Laenusumma tagasimakse periood on 52 kuud: jaanuar 2009 – mai 2012. Laenusumma tagasimakse lõpptähtaeg on 25.05.2012.a. Laenu tagasimaksmine toimub Eesti kroonides. Lepingu p 2.1. nägi ette laenu summa tagastamist osade kaupa igakuuliste maksetena summas 25 192,30 krooni (1610,08 eurot). Esimese Tagasimakse kohustus Laenusaaja II/Kohustuse ülevõtja kandma Laenuandja arveldusarvele hiljemalt 25.01.2009.a-ks (Lepingu p 2.1.). Poolte vahel pole vaidlust selle üle, et OÜ K hagejale laenu tagasimakseid teinud pole ja laenulepingust tulenevat võlgnevust tasunud pole. Kohus asus seisukohale, et antud juhul on tegemist kestvuslepinguga. 18.11.2008.a sõlmitud lepingu p 4.2.3 kohaselt, Laenuandjal on õigus leping erakorraliselt üles öelda ja nõuda tagastamata laenusumma kohest tagastamist kui Laenusaaja II /Kohustuse ülevõtja on viivituses enam kui kahe tagasimaksega või ühe tagasimaksega rohkem kui kolm kuud. 26.01.2010.a kirjaga teatas hageja OÜ-le K, et Laenusaaja II/Kohustuse ülevõtjana ei ole täitnud talle Laenulepingu p-st 2.1 tulenevat kohustust kanda igakuiselt alates 25.01.2009.a laenuandja arveldusarvele tagasimakse. Perioodi eest jaanuar 2009 – jaanuar 2010 oli Laenuandjale tegemata 13 tagasimakset kokku summas 327 499,90 krooni. Lepingu p-st 2.2 tulenes kohustus tasuda viivist 0,5% tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Viivis seisuga 26.12.2009.a moodustas 200 040,29 krooni. 26.01.2010.a kirjas andis hageja täiendava tähtaja 10 päeva nõude kättesaamisest võla 327 499,90 krooni ja viivise 300040,29 krooni maksmiseks Laenuandjale ja hoiatas, et kui Laenusaaja II/Kohustuse ülevõtja täiendaval tähtajal oma kohustus ei täida, on Laenuandja õigustatud kasutama õiguskaitsevahendeid, sh ka VÕS § 196 lg 1, § 199 lg 1 ja Lepingu p 4.3.1 alusel Lepingu erakorraliselt üles öelda ja nõuda kogu laenusumma tagastamist (t I kd lk 34-37). K OÜ võlgnevust ei tasunud, mistõttu hageja ütles 17.11.2008.a sõlmitud Lepingu erakorralisest üles alates 08.04.2010.a ning nõudis võlgnikelt kogu Laenusumma 1 310 000 krooni tagastamist hiljemalt 22.04.2010.a-ks Laenuandja arveldusarvele nr 221029733739 Swedbangas (t I kd lk 38-39). Maakohus leidis, et antud juhul on täidetud nii laenulepingu ülesülemise formaalsed tingimused kui ka ülesütlemise materiaalsed eeldused. Leping ülesütlemise korral jäävad kehtima lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud kohustused (VÕS § 195 lg 2). Hageja laenulepingust tulenev nõue on kokku 113 027,66 eurot, sh põhiosa 83 724,26 eurot ja põhiosa viivis 70 kalendripäeva eest 29 303,40 eurot. Kohus on tuvastanud, et 17.11.2008.a sõlmitud käenduslepingu kohaselt kohustusid kostjad solidaarselt tagama OÜ K ja hageja vahel 17.11.2008.a sõlmitud laenulepingust ja kohustuse

8(16)

Tsiviilasi nr: 2-12-36048 ülevõtmise lepingust tuleneva kohustuse, maksimumsummas 2 000 000 krooni, tasumise eest. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et 16.08.2010.a Harju Maakohtu määrusega on lõpetatud OÜ K pankrotimenetlus pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostjad esitanud vastuväite, mille kohaselt kostjad käenduslepingu sõlmimisel eeldasid, et nende poolt sõlmitud käenduslepingud on formaalse iseloomuga ning ei too kaasa kostjatele õiguslikke tagajärgi. Kohus leidis, et kostjad ei ole oma vastuväiteid tõendanud. Otse vastupidi, kostjad on 13.09.2010.a allkirjastanud võlakirja, milles nad on tunnistanud solidaarvõlgnikena (käendajatena) 18.11.2009.a sõlmitud käenduslepingust tulenevat võlga hageja ees seisuga 13.09.2010.a summas 1 310 000 krooni ja on kinnitanud, et solidaarvõlgnikena maksavad võla tagasi üksi või koos osade kaupa järgmiselt: 2011.a 1. jaanuar – 31. mai summas 40 000 krooni ja 2011.a 1. juuni – 31. detsember summas 60 000 krooni ja järgnevate võla tagasimaksete suuruses ja tähtajas kohustuvad üksi või koos sõlmima hagejaga uusi kokkuleppeid kuni võla täieliku tagastamiseni (t I kd lk 56). Kohus leidis, et nimetatud võlakirjal on deklaratiivse võlatunnistuse tunnused, sest sellega kostjad sisuliselt kinnitavad, et neil on käenduslepingust tulenevad kohustused hageja ees. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul peab võlgnik oma kohustustest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt Riigikohtu lahend nr 32-1-149-11, p 21). Käesolevas asjas ei ole kostjad kohtu hinnangul esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mis otseselt näitaksid kokkuleppega deklareeritud võla puudumist. Kostjate vastuväited, et tegemist on formaalsete kokkulepetega, mis ei pidanud kaasa tooma õiguslikke tagajärgi, ei ole piisavad. Lisaks sellele nähtub hageja esindaja ja kostjate vahelisest ekirjavahetusest, et kostjad on tunnitanud võlgnevust hageja ees ja on hageja esindajaga pidanud kohtuväliseid läbirääkimisi kohtuvälise kokkuleppe saavutamiseks ja võlgnevuse tasumise graafiku sõlmimiseks (t I kd lk 50-55). Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kuivõrd kostjad on käendajatena võtnud kohustuse vastutada hageja ees 17.11.2008.a sõlmitud laenulepingust ja kohustuse ülevõtmise lepingust tulenevate OÜ K kohustuste eest, siis tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõlg 1 310 000 krooni (83 724,26 eurot). Hageja on esitanud ka viivisenõude. Kuna hageja nõuab rahalise kohustuse täitmist ja hageja väitel on kostjad sellise kohustuse täitmisega viivituses, siis kohaldub selle nõude puhul VÕS § 113. Hageja ja kostjad on käenduslepingu p-s 1.2 kokku leppinud, et tagasimaksetega hilinemise korral kohustub Laenusaaja II/Kohustuse ülevõtja tasuma viivist 0,5% tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Hageja poolt esitatud arvestuse kohaselt vastavalt lepingu erakorralise ülesütlemise teatele 08.04.2010.a oli laenusumma täieliku tagastamise kohustus muutunud sissenõutavaks alates 23.04.2010.a. Kostja on olnud seisuga 23.09.2012.a raha maksmise kohustuse täitmisega viivituses 29 kuud ehk 870 päeva. Hageja nõuab kostjatelt viivist 29 303,40 eurot arvestusega, et viivise suurus päevas on 0,5% 83 724,26 eurost, seega 416,62 eurot korrutatud viivitatud päevade arvuga 70. Kostjad ei ole hageja viivisenõudele eraldi vastuväiteid esitanud. Kohus rahuldas seetõttu ka hageja viivisenõude. Arvestades eeltoodut rahuldas kohus hagi ning mõistis kostjatelt solidaarselt hagejale välja põhivõlgnevuse 83 724,26 eurot ja viivise 29 303,40 eurot. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Apellatsioonkaebus

9(16)

Tsiviilasi nr: 2-12-36048

10(16)

Tsiviilasi nr: 2-12-36048 võlatunnistus. Kohus on iseenesest ka õigesti järeldanud, et deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu hindamisel tuleb kindlaks teha, kas võlatunnistuse andmise ajal oli sellega kinnitav võlg olemas või mitte. Seega on asja õigeks lahendamiseks oluline selgitada välja, kas OÜ-l V oli viidatud lepingu sõlmimise ajal kohustus tasuda hagejale 1 210 000 krooni. Kostja II ongi antud juhul väitnud ja tõendanud, et OÜ-l V sellist kohustust ei olnud. Eeltoodust tulenevalt on 17.11.2008.a laenuleping ja kohustuse ülevõtmise leping, milles on nimetatud 1 210 000 krooni laenuna käsitletud, eksitav ja näilik ning sellel põhjusel ka tühine. OÜ V osade eest makstud summade laenuks ümber vormistamine oli hageja ainus võimalus OÜ-st V kõnealused 1 210 000 krooni välja võtta. Samuti oli OÜ-le V tasutud 1 210 000 krooni laenuks vormistamine hagejale kasulik, sest see võimaldas summad OÜ-st V välja võtta nendelt tulumaksu maksmata, samas kui dividendilt oleks hageja pidanud tasuma tulumaksu. Eeltoodust tulenevalt tahtsid pooled luua nimetatud lepinguga eksitavat ja näilikku muljet laenutehingu olemasolust, mida tegelikkuses ei eksisteerinud, varjasid sellega hagejale kui OÜ V endisele osanikule OÜ-st V alusetute väljamaksete tegemist ja püüdsid kõrvale hoida ka maksude maksmisest. Seega on leping TsÜS § 89 lg-te 1 ja 2 järgi näilikkuse tõttu tühine. Kuna ülaltoodust nähtuvalt ei ole OÜ-l V kunagi olnud kohustust tagastada või tasuda hagejale 1 210 000 krooni ja OÜ K ei saanud seetõttu 17.11.2008.a lepinguga sellist kohustust üle võtta, siis ei ole kostjal II tekkinud ka käenduslepingu alusel kohustust tasuda nimetatud summa hagejale OÜ K eest. Samuti ei ole hagejal II vastavat kohustust tekkinud, sest leping, millest tulenevate OÜ K kohustuste tagamiseks käendusleping sõlmiti, on tühine. Seejuures ei oma tähtsust ka kostja II poolt allkirjastatud võlakiri, sest tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, mille aluseks olevat kohustust ei ole olemas. TsMS § 436 lg-st 7 tulenevalt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kostja II möönab, et maakohtus esitatud õiguslikud väited, et: (1) OÜ V ei olnud kohustatud vaidlusalust 1 210 000 krooni hagejale tagastama või mis tahes muul õiguslikul alusel hagejale 1 210 000 krooni tasuma ja seega puudus ka kohustus, mille olemasolu 17.11.2008.a laenulepingu ja kohustuse ülevõtmise lepinguga kinnitada; (2) OÜ K ei saanud nimetatud lepinguga üle võtta OÜ V kohustust, mida ei olnud tekkinud; (3) leping on näilikkuse tõttu tühine; ja (4) kostjal II ei ole kohustust käenduslepingu alusel täita OÜ K väidetavat kohustust hageja eest, sest sellist kohustust ei ole tekkinud jne – ei olnud advokaadist esindaja puudumise tõttu kõige selgemad. Samas, kuna kohus ei ole poolte õiguslike väidetega seotud ja kõik faktilised väited, mis lubavad eeltoodud õiguslikke käsitlusi, olid esitatud juba maakohtus, oleks kohus pidanud õigust ise kohaldama ja jõudma ülaltoodud järeldustele. Kuna kohus jõudis vastupidistele järeldustele, on otsus lõppjäreldustes väär ning tuleb tühistada ja hagi rahuldamata jätta. Hageja nõue ei ole ka osaliselt sissenõutavaks muutunud. Hageja esitatud tõenditest nähtuvalt on 17.11.2008.a laenulepingu ja kohustuse ülevõtmise lepingu erakorralise ülesütlemise teade toimetatud OÜ-le K aadressil XXXXXXX XXX X, XXXXX XXXX, Harjumaa, kuid väljastusteatest nähtuvalt ei ole OÜ K kõnealust teadet kätte saanud, sest ei asu nimetatud aadressil. Hageja saatis kõnealuse lepingu erakorralise ülesütlemise teate teadlikult aadressile, kus OÜ K enam ei asu – kuna ka varasemalt so 26.01.2010 ei õnnestunud sellele aadressile kätte toimetada teadet lepingust tulenevate kohustuse rikkumise ja täiendava tähtaja andmise kohta – kuigi hagejale oli teada aadress mille kaudu oleks olnud võimalik teade OÜ-le K kätte toimetada ja võimaldada viimasel teatega mõistlikult tutvuda. Seda põhjusel, et 12.04.2010.a, kui hageja lepingu erakorralise ülesütlemise avalduse OÜ-le K posti teel saatis, oli juba algatatud osaühingu pankrotimenetlus ja määratud ajutine haldur, kelle tegevuskoha aadressil

11(16)

Tsiviilasi nr: 2-12-36048 oleks kindlasti saanud kõnealuse teate kätte toimetada. Kuna ei ole tõendatud, et lepingu ülesütlemise teade on OÜ-le K nii kätte toimetatud, et tal oleks olnud võimalik sellega mõistlikult tutvuda, ei saa lepingut lugeda erakorraliselt ülesöelduks. Seda arvestades (isegi, kui lepingust tulenesid pooltele õigused ja kohustused) on osaliselt kindlasti põhjendamatud hageja esitatud viivisenõuded. Väär on maakohtu järeldus, et kostjad ei ole hageja viivisenõudele vastuväiteid esitanud. Kostjad on vastu vaielnud hagile tervikuna, seega ka viivisenõudele. TsMS § 651 lg-le 1 tuginedes leiab kostja II, et hageja nõue on osaliselt aegunud. Hageja väidete kohaselt andis ta OÜ-le V laenu 1 210 000 krooni 2006.a sõlmitud suulise laenulepingu alusel. Kuigi hageja ei ole kordagi märkinud, millal OÜ V pidi saadud laenu tagastama, ei oma see antud juhul mingit tähtsust. Eeldusel, et OÜ V oli kohustatud 1 210 000 krooni tagastama ja 17.11.2008.a laenuleping ja kohustuse ülevõtmise leping on käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena, tuleb järeldada, et varasemast suulisest laenulepingust tulenevate nõuete aegumine 17.11.2008.a lepingu sõlmimise hetkel TsÜS 158 lg-st 1 tulenevalt katkes ning algas uuesti. Nimetatud lepingu p-de 1.6 ja 2.1 kohaselt oli OÜ K kohustatud kogu laenusumma hagejale tagastama ajavahemikus 25.01.2009–25.05.2012.a 52 igakuise võrdse osamaksena summas 25 192,30 krooni. Seega muutus iga osamakse kooskõlas VÕS § 82 lg-ga 7 sissenõutavaks vastava kuu 25. kuupäeval ja iga osamakse tasumise nõudmise aegumise tähtaeg hakkas kulgema vastavalt TsÜS § 147 lg-le 1 alates sissenõutavaks muutumisest ehk vastava kuu 25. kuupäeval. Kuna OÜ K ei ole pärast lepingu allkirjastamist nõuet tunnustanud ja ei ole esinenud ka muid asjaolusid, mis annaksid alust väita, et aegumine oleks katkenud või peatunud ning hageja esitas hagi alles 11.09.2012. a, oli selleks ajaks hageja väidetav nõue TsÜS § 146 lg 1 järgi osaliselt aegunud. Täpsemalt, aegunud oli esimese 8 osamakse (kokku 201 538,40 krooni) tasumise nõue, sest need muutusid sissenõutavaks rohkem kui 3a enne 11.09.2012.a. Kostja II viitab sealjuures Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-12-10. Eeltoodust tulenevalt leiab kostja II, et isegi, kui hagejal oli õigus nõuda OÜ-lt K 1 210 000 krooni tasumist (millega kostja II ei nõustu), on kostjal II aegumise vastuväitele tuginedes õigus keelduda esimese 8 osamakse tasumisest ning hagejal puudub õigus nõuda kostjalt II nende tasumist. Vastustaja seisukoht

12(16)

Tsiviilasi nr: 2-12-36048

13(16)

Tsiviilasi nr: 2-12-36048 käendusleping, milles nii kostja I kui ka kostja II väljendasid veelkordselt selget tahet vastutada selliselt määratletud laenukohustuse eest käendajatena (t I kd lk 26 jj).

14(16)

Tsiviilasi nr: 2-12-36048 saaks järeldada, et uute asjaolude arvestamiseks ja uute tõendite juurdevõtmiseks alus on, ei ole kostjad kohtu ette toonud. Selliseid asjaolusid ei nähtu ka tsiviilasja materjalidest.

15(16)

Tsiviilasi nr: 2-12-36048

Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Jänes /allkirjastatud digitaalselt/

Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/

16(16)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.