Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

seotud kulutuste ning muu kahju hüvitamise eest. Käendajate vastutuse rahaliseks maksimumsummaks on kaks miljonit (2 000 000) krooni (Käenduslepingu p 1.1.1). - vastutama Laenuandja ees koos Laenusaaja II/Kohustuse ülevõtjaga kui solidaarsed võlgnikud (Käenduslepingu p 1.1.2). Laenusaaja II/Kohustuse ülevõtja OÜ XXX, kes on 30.11.2010. a registrist kustutatud, Lepingust tulenevate kohustuste täitmisele ei asunudki. 26.01.2010. a saatis hageja OÜ-le XXX kirja teatega kohustuse rikkumisest ja täiendava tähtaja andmisest võla ja viivise tasumiseks. OÜ XXX talle Lepingust tulenevat kohustust täiendaval tähtajal ei täitnud. 10.02.2010. a saatis hageja XXX kostjatele (Käendajatele) kirja, milles teatas, et OÜ XXX ei täida talle Lepingust tulenevat võla tagastamise ja viivise maksmise kohustust. Käenduslepingu punktis 3.3 kokkulepitud 14 kalendripäeva jooksul, s.o. 22.03.2010. a, kostjad oma kohustust ei täitnud, nõutud võlga ja viivist summas 627 540,19 krooni (40 107,13 eur) hageja arveldusarvele üle ei kandnud. 08.04.2010. a saatis hageja põhivõlgnikule OÜ-le XXX (Laenusaaja II/Kohustuse ülevõtja) ja kostjatele/käendajatele teate 17.11.2008. a sõlmitud Lepingu erakorralisest ülesütlemisest. 08.03.2010. a teavitas hageja kostjaid VÕS § 146 lg 2 järgi OÜ XXX suhtes pankrotimenetluse algatamist. OÜ XXX pankrotimenetluse lõpetamise tõttu ei saanud hageja esitada oma nõuet põhivõlgniku vastu pankrotimenetluses (VÕS § 146 lg 2 esimene lause). 13.09.2010. a allkirjastasid kostjad võlakirja (edaspidi Võlakiri), kus solidaarvõlgnikena veelkord tunnistasid neile 17.11.2008. a sõlmitud Käenduslepingust tulenevat võlga (Võlg) hageja XXX ees seisuga 13.09.2010. a summas 1 310 000 krooni (83 724,26 eur). Võlakirjas kinnitasid kostjad, et esimesed Võla tagasimaksed toimuvad perioodil 01.01.2011. a – 31.05.2011. a summas 40 000 krooni ja perioodil 01.06.2011. a – 31.12.2011. a summas 60 000 krooni. Järgnevate Võla tagasimaksete suuruses ja tähtajas kohustusid kostjad sõlmima täiendavaid kokkuleppeid kuni Võla täieliku tasumiseni. Võlakirjas kokkulepitud esimesi Võla tagasimakseid kostjad ei ole teinud. 19.07.2011. a hageja e-kirjale kostjad Võlakirjas lubatu täitmisega ei reageerinud. Kostjatel on alates 23.04.2010. a täitmata neile käendajatena Käenduslepingust tulenev solidaarne kohustus tasuda hagejale seoses Lepingu erakorralise ülesütlemisega 08.04.2010. a kogu Laenusumma 83 724,26 eur. Käenduslepingu täitmata jätmisest tuleneb kostjatele hageja ees võlg summas 83 724,26 eur, mida hageja on õigustatud eelnimetatud faktilistel ja õiguslikel alustel kostjatelt solidaarselt sisse nõudma. Lisaks võlanõudele on hagejal õigus VÕS § 113 lg 1 ja Käenduslepingu p 1, 2 alusel nõuda kostjatelt solidaarselt viivist 0,5 % tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Vastavalt Lepingu erakorralise ülesütlemise teatele 08.04.2010. a oli Laenusumma täieliku tagastamise kohustus muutunud sissenõutavaks alates 23.04.2010. a. Kostjad on seisuga 23.09.2012. a olnud rahamaksmise kohustuse täitmisega viivituses 29 kuud ehk ca 870 päeva. Hageja nõuab kostjatelt viivist 29 303,40 eurot arvestusega, et viivise suurus päevas on 0,5% 83 724,26 eurot, seega 418,62 eurot korrutatud viivitatud päevade arvuga - 70. Hageja palub kostjatelt solidaarselt välja mõista hageja kasuks võlg summas 83 724,26 eurot ja viivis summas 29 303,40 eurot, kokku 113 027,66 eurot ja kohtukulud jätta solidaarselt kostjate kanda. Kostjate vastuväited Kostjad hagi ei tunnista ja paluvad hagi jätta rahuldamata. Kostjate vastuväidete kohaselt hageja ei ole esitanud ühtegi dokumenti selle kohta, et XXX OÜ on saanud nn sihtotstarbelise laenu summas 100 000 krooni. Seetõttu tuleb hageja sellekohane väide jätta tähelepanuta. XXX OÜ ei ole hagejalt kunagi laenu summas 1 210 000 krooni võtnud,

vaid hageja poolt teostatud ülekande näol oli tegemist XXX OÜ-s osaluse omandamisega. Hageja omandas 11.04.2006.a. XXX OÜ osa nimiväärtusega 4000 Eesti krooni ehki 10 % äriühingu osakapitalist ning 15.02.2007.a. on ta omandanud äriühingu osa nimiväärtusega 4000 krooni ehk 10% äriühingu osakapitalist. Seega moodustas hageja osalus XXX OÜ-s kokku 20% äriühingu osakapitalist. XXX OÜ osa nimiväärtusega 4000 krooni (10%) omandamise eest tasus hageja 26.04.2006.a ja 05.06.2006.a. kokku 710 000 Eesti krooni. Osa eest tasus hageja ülekursiga, mis on märgitud ka 2006 majandusaastaaruandes aažiona. Asjaolu, et hageja tasus ülalnimetatud kuupäevadel XXX OÜ-le osa omandamise eest ülekursiga, kinnitab äriühingu 2005 majandusaasta aruanne, kus aazio märge puudub. Ülejäänud 10% XXX OÜ osakapitalist omandas hageja 15.02.2007, mille eest on ta tasunud 16.06.2006 500 000 krooni. Nimetatud summa ei läinud osa võõrandanud osanikele (XXXja XXX ), vaid osaühingule vajaliku vara ostmiseks ehk osaühingu tarvis. Seega oli hageja XXX OÜ osanikuks perioodil 11.04.2006 kuni 16.10.2008. Ülemaailmse majanduslanguse tõttu 2008. aastal on XXX OÜ käive oluliselt vähenenud ning hageja otsustas lahkuda XXX OÜ-st ning jätkata äritegevust XXX OÜ-s, kus ta omandas 29.07.2008.a. äriühingu osa nimiväärtusega 20 000 Eesti krooni, mis moodustas 50% äriühingu osakapitalist. Arvestades sellega, et hageja kulutas märkimisväärse summa XXX OÜ osade omandamiseks, kuid lahkus äriühingu osanike ringist kahe aasta pärast, palus ta kostjatel vormistada osade eest tasutud summad laenuks ning nende summade tagastamise kohustuse anda üle XXX OÜ-le, mille osanikuks ta oli. Laenulepingu vormistamise ja laenusumma üleandmise eesmärk seisnes selles, et sellisel viisil saaks hageja endale kuuluvast äriühingust tagasi XXX OÜ osade omandamiseks kulutatud raha. Seega püüdis hageja laenulepinguga võtta XXX OÜ-st maksuvaba kasumi välja. Selleks, et laenuleping oleks usaldusväärsem, palus hageja kostjatel allkirjastada ka käendusleping, mis tagab väidetava laenusumma tagastamist juhul, kui XXX OÜ ei täida oma kohustusi õigeaegselt ja nõuetekohaselt. Kostja 1 nõustus oma ealisest kogenematusest (kostja 1 oli 2008. aastal 26-aastane) tulenevalt nii laenu- kui ka käenduslepingu allakirjutamisega, eeldades, et nimetatud lepingud on formaalse iseloomuga ning ei too kostjale õiguslikke tagajärgi. Eeltoodu alusel on tegemist näilike tehingutega TsÜS § 89 lg 1 mõttes. Tehingu näilikkust kinnitavad järgmised asjaolud: Hageja esitas n-ö. iseenda äriühingule (XXX OÜ) pretensiooni laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks alles 26.01.2010 ehk siis, kui tema 50 % osalusega äriühingu XXX OÜ vastu oli esitatud pankrotiavaldus. Hageja oli OÜ XXX osanik, kellele kuulus 50% osaühingu osakapitalist ning ta oli teadlik osaühingus toimuvast. Hageja ei ole kordagi nõudnud väidetava laenusumma tagastamist XXX OÜ-lt kahe aasta jooksul ja seda ajal, kui ta oli XXX OÜ osanik. Samuti ei ole ta pärast n-ö. laenu- ja käenduslepingu 17.11.2008.a. sõlmimist nõudnud XXX OÜ-lt väidetava laenu tagastamist kuni äriühingu vastu pankrotiavalduse esitamiseni jaanuaris 2010 ehk aasta pärast väidetava laenusumma tagastamise kohustuse tekkimist, kuigi laenulepingu p. 1.6 järgi, kohustus XXX OÜ alustama laenusumma tagastamist alates jaanuarist 2009 ning hageja kinnitas oma hagiavalduses, et ei ole ühtegi makset kätte saanud. Hageja esitas esimese nõude laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks alles 4 aasta möödumisel ning seda siis, kui XXX OÜ vastu oli esitatud pankrotiavaldus. Tehingu näilikkust kinnitab ka see, et XXX on võtnud endale 17.11.2008 laenulepinguga XXX OÜ osanike 14.11.2008 otsusega kohustuse tasuda oma äriühingu arvelt väidetava XXX OÜ võlgnevuse enda ees. Seega, selline hageja tegevus tõendab seda, et tegelikkuses ei eksisteerinud mingisugust võlgnevust hageja ees. Hageja on olnud alates 29.07.2008 kuni 30.11.2010 XXX OÜ osanikuks ehk kuni äriühingu pankrotimenetluse lõpetamiseni. Kuna laenuleping oli sõlmitud äriühingust rahaliste vahendite väljaviimiseks, on alust arvata, et vähemalt osa n-ö. laenusummast võttis hageja XXX OÜ-st välja. Pärast seda, kui XXX OÜ vastu oli esitatud pankrotiavaldus ning alustatud pankrotimenetlus, hakkas hageja oma lepingulise esindaja Tiiu Siig kaudu nõudma fiktiivsest käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmist. Hageja esindaja Tiiu Siig on selgitanud kostjatele, et vaatamata sellele, et nemad sõlmisid fiktiivse käenduslepingu, peavad nad täitma käenduslepingust

tuleneva kohustuse, kuna tegemist on korrektse juriidilise dokumendiga ning hagejal on õigus nõuda lepingus toodud tingimuste täitmist isegi siis, kui kohustust ei ole olemas, kuna hageja õigus tuleneb käenduslepingust, mille kostjad on allkirjastanud. Kuna tegemist oli advokaadiga (Tiiu Siig), olid kostjad veendunud, et nemad ei pääse käenduslepinguga võetud olematute kohustuste täitmisest, mistõttu nõustusid nad kirjutama 13.09.2010 võlakirjale alla. Kostjad on seisukohal, et hageja soovib alusetult rikastuda kostjate arvelt, kasutades selleks pahatahtlikult fiktiivset laenu- ja käenduslepingut. Seetõttu tuleb hageja hagi jätta täies ulatuses rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud tsiviilasja kõigi materjalidega, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis leiab, et hagi tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes õiguslikke tähendust omavates asjaoludes: 1) hageja, XXX OÜ ja OÜ XXX vahel on 17.11.2008 sõlmitud laenulepingu ja kohustuste ülevõtmise leping, mille alusel OÜ XXX võttis üle XXX OÜ rahalise kohustuse hageja ees, milleks on XXX OÜ kohustus maksta hagejale laenu summas 1 210 00 krooni ja mis tuleneb hageja ja XXX OÜ vahel sõlmitud suulisest laenulepingust, mille alusel hageja kandis laenuna XXX OÜ arveldusarvele 26.05.2006- 500 000 krooni, 05.06.2006210 000 krooni, 16.06.2006- 500 000 krooni, kokku 1 210 000 kooni ja hageja annab OÜ-le XXX sihtotstarbelist laenu 100 000 krooni SEB Ühispangast võetud laenu kustutamiseks (I kd tlk 21-24); 2) hageja, kostja 1 ja kostja 2 vahel on 17.11.2008 sõlmitud käendusleping, mille kohaselt juhul kui OÜ XXX ei täida 17.11.2008 sõlmitud laenulepingust ja kohustuse ülevõtmise lepingust tulenevat kohustust tagastada hagejale 1 310 000 krooni lepingus toodud tingimustel kohustuvad kostja 1 ja kostja 2 vastutama hageja ees koos OÜ-ga XXX kui solidaarsed võlgnikud (I kd tlk 26-28); 3) 13.09.2010. a allkirjastasid kostjad võlakirja, milles solidaarvõlgnikena tunnistasid neile 17.11.2008. a sõlmitud käenduslepingust tulenevat võlga hageja ees seisuga 13.09.2010.a summas 1 310 000 krooni (83 724,26 eurot) (I kd tlk 56); 4) hageja esitas OÜ-le XXX 17.11.2008 sõlmitud laenulepingu ja kohustuse ülevõtmise lepingu ütlemise hoiatuse ja andis täiendava tähtaja 10 päeva lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks (I kd tlk 29-30); 5) hageja ütles 08.04.2010 OÜ-ga XXX 17.11.2008 sõlmitud laenulepingu ja kohustuse ülevõtmise lepingu erakorraliselt üles (I kd tlk 38-39). Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, loeb kohus nimetatud faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel ning esitatud dokumentaalsete tõenditega. Kohtu hinnangul on hagi lubatud ja õiguslikult põhjendatud. Hageja nõuab kostjatelt käenduslepingu alusel hageja, XXX OÜ ja OÜ XXX vahel 17.11.2008 sõlmitud laenulepingu ja kohustuste ülevõtmise lepingust tuleneva võlgnevuse tasumist. Nimelt palub hageja kostjatelt solidaarselt välja mõista võlgnevus summas 113 027,66 eurot, mis koosneb põhivõlast summas 83 724,26 eurot ja viivistest summas 29 303,40 eurot. Vaidlust ei ole selle üle, et 17.11.2008 sõlmitud laenulepingu ja kohustuse ülevõtmise lepingu alusel OÜ XXX on saanud hagejalt laenu 100 00 krooni. Vaidlus on selle üle, kas OÜ XXX on saanud hagejalt laenu summas 1 210 000 krooni 2006. aastal sõlmitud suulise lepingu alusel ning kas 17.11.2008 sõlmitud laenulepingu ja kohustuse ülevõtmise lepinguga on OÜ XXX üle

võtnud XXX OÜ kohustuses summas 1 210 000 krooni hageja ees. Samuti vaidlevad pooled selle üle kas kostjad vastutavad käendajatena OÜ XXX kohustuste eest hageja ees. Kostjate kohustus tuleneb lepingust. Laenuleping loetakse sõlmituks nagu kõik teisedki võlaõiguslikud lepingud poolte vahel kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumise andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduse vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandaja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 396 lg 2 kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et raha summa või asi võlgnetakse laenuna. Kohus on tuvastanud, et 17.11.2008 hageja, XXX OÜ ja OÜ XXX vahel sõlmitud laenulepingu ja kohustuse ülevõtmise lepingu punkti 1.1. kohaselt XXX OÜ annab üle ja OÜ XXX võtab üle OÜ XXX kohustuse tagasi maksta hagejale laen summas üks miljon kakssada kümme tuhat krooni (1 210 000 krooni). Laenu summas üks miljon kakssada kümme tuhat (1 210 000) krooni tagastamise kohustus tuleb OÜ XXX ja hageja vahel sõlmitud suulisest laenulepingust, mille alusel hageja kandis laenuna OÜ XXX arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXX Hansapangas järgmiste ülekannetega: 26.04.2006 – 500 000 krooni, 05.06.2006 - 210 000 krooni, 16.06.2006 – 500 000 krooni; kokku üks miljon kakssada kümme tuhat (1 210 000) krooni (tlk 21-24). Kohtu hinnangul 17.11.2008 hageja, OÜ XXX ja OÜ XXX vahel sõlmitud laenulepingu ja kohustuse ülevõtmise lepinguga vormistati ümber hageja ja OÜ XXX varasem laenusuhe ning hageja, OÜ XXX ja OÜ XXX vahel 17.11.2008 sõlmitud leping vastab VÕS § 396 lg 2 tunnustele. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06 selgitanud, et peale VÕS § 30 sätestatu on võimalik ka nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Üldjuhul on deklaratiivse võlatunnistuse põhiliseks tagajärjeks tõendamiskoormuse muutmine, st. võlgnik peab tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Võlatunnistuse kehtivus on seotud põhikohustuse kehtivusega, s.t. võlatunnistus on kausaalne (aktsessoorne). Sellise võlatunnistuse andmise võimalus sisaldub esmajoones VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud võlgnevuse tunnistamises laenuna (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-02, p-d 9 ja 10). Deklaratiivse võlatunnistuse olemasolu hindamisel tuleb seega kindlaks teha, kas võlg on olemas või mitte. Vaidlust pole selle üle, et 17.11.2008 sõlmitud lepinguga raha hageja OÜ-le XXX ei maksnud. Deklaratiivse võlatunnistuse aluseks on hageja väidete kohaselt hageja ja OÜ XXX vahel sõlmitud suulisest laenulepingust tulenevad kohustused. AS Swedpanga 12.01.2010 tõendiga on leidnud tõendamist, et hageja Swedpangas olevalt arveldusarvelt on ajavahemikus 26.04.2006 kuni 16.06.2006 tehtud OÜ XXX arveldusarvele järgmised ülekanded: 26.04.2006 ülekanne summas 500 00 krooni selgitusega „osanikemaks“, 05.06.2006 ülekanne summas 210 000 krooni selgitusega „firma aktsiate ost“ ja 16.06.2006 ülekanne summas selgitusega „omanik laen firmale“ (I kd tlk 13). Kostja esitatud vastuväidete kohaselt XXX OÜ ei ole hagejalt kunagi laenu summas 1 210 000 krooni võtnud, vaid hageja poolt teostatud ülekande näol oli tegemist XXX OÜ-s osaluse omandamisega. Kostja vastuväidete kohaselt hageja omandas 11.04.2006.a. XXX OÜ osa nimiväärtusega 4000 Eesti krooni ehki 10 % äriühingu osakapitalist ning 15.02.2007.a. on ta omandanud äriühingu osa nimiväärtusega 4000 krooni ehk 10% äriühingu osakapitalist. Seega moodustas hageja osalus XXX OÜ-s kokku 20% äriühingu osakapitalist. Kohus on 11.06.2014 toimunud kohtuistungil selgitanud kostjatele, et TsMS § 230 lg 1 järgi lasub nimetatud asjaolude tõendamise kohustus kostjatel. Kohus leiab, et kostjad oma väiteid, et eelnimetatud ülekannete sisuks oli hageja osaluse omandamine OÜ-s XXX, tõendanud ei ole. Kostja 1 on 11.06.2014 toimunud kohtuistungil selgitanud, et tema ja teine osanik andsid suulise kokkuleppe alusel oma osad hagejale. Kohus märgib, et ÄS § 149 lg 4 sätestab, et osa

võõrandamise kohustustehing ja käsutustehing peavad olema notariaalselt tõestatud. Vaidlust ei ole selle üle ja kohus on äriregistri väljavõtte alusel tuvastanud, et hageja oli OÜ XXX osanik ajavahemikus 11.04.2006-18.02.2008 (I kd tlk 112-114). Samas ei ole kostjad esitanud kohtule osade võõrandamise lepinguid, millest nähtuks, et hageja poolt OÜ-s XXX osaluse omandamise tingimuseks oli 1 210 000 krooni tasumine OÜ-le XXX. Eeltoodust tulenevalt kohus loeb tõendatuks, et hageja ja OÜ XXX vahel oli võlasuhe, mille kohaselt OÜ XXX võlgnes hagejale 1 210 000 krooni ja pooled kujundasid 18.11.2008 sõlmitud laenulepinguga ja kohustuse ülevõtmise lepinguga kooskõlas VÕS § 396 lg 2 varasemad kohustused ümber. Tehtud tahteavalduses olid poolte tahtele vastavad õiguslikud tagajärjed. VÕS § 175 lg 1 kohaselt kolmas isik võib võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik asub võlgniku asemele ja sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kolmas isik võib võlgniku kohustuse üle võtta ka võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel, kuid kohustus läheb üle üksnes tingimusel, et võlausaldaja sellega nõustub. Kohus leiab, et hageja, OÜ XXX ja OÜ XXX vahel 17.11.2008 sõlmitud laenulepingu ja kohustuse ülevõtmise lepingu punkt 1.1, milles leppisid pooled kokku, et XXX OÜ annab üle ja OÜ XXX võtab üle OÜ XXX kohustuse tagasi maksta hagejale laen summas üks miljon kakssada kümme tuhat krooni (1 210 000 krooni) vastab VÕS § 175 lg 1 ja lg 2 tunnustele. Seega on OÜ XXX üle võtnud OÜ XXX kohustuse tagasi maksta hagejale laen summas 1 210 000 krooni. Kohus on tuvastanud, et 17.11.2008 hageja, OÜ XXX ja OÜ XXX vahel sõlmitud laenulepingu ja kohustuse ülevõtmise lepinguga Lepingu punktis 1.3. leppisid pooled kokku, et Laenuandja annab Laenusaaja II/Kohustuse ülevõtjale sihtotstarbelist laenu ükssada tuhat (100 000) krooni SEB Ühispangast võetud pangalaenu kustutamiseks. AS Swedpank maksekorraldusega on tõendatud, et hageja on 18.11.2008 kandnud OÜ XXX arveldusarvele 100 000 krooni selgitusega “omaniku laen firmale” (tlk 25). Kohus leiab, et eelnimetatud kokkulepe vastab VÕS § 396 lg 1 sätestatud laenulepingu tunnustele. Nimetatud lepingu punkti 1.5. kohaselt Lepingule alla kirjutades, kinnitas Laenusaaja II/Kohustuse ülevõtja, et Laenusaajalt I/Kohustuse üleandjalt üle võetud rahaline kohustus Laenuandja ees tagasi maksta laen üks miljon kakssada kümme tuhat (1 210 000) krooni ja Laenuandjalt saadud sihtotstarbeline laen ükssada tuhat (100 000) krooni, on käsitletav ühtse laenuna summas üks miljon kolmsada kümme tuhat (1 310 000) krooni (83 724,26 eurot) (edaspidi Laenusumma), mille Laenusaaja II/Kohustuse ülevõtja kohustub Laenuandjale tagastama Lepingus ettenähtud tingimustel ja korras. Kostjad on esitanud vastuväite, et 17.11.2008 sõlmitud laenulepingu ja kohustuse ülevõtmise lepingu näol on tegemist näiliku tehinguga TsÜS § 89 lg 1 mõttes. Kostja vastuväite kohaselt soovis hageja OÜ XXX omanike ringist lahkuda ja jätkata äritegevust XXX OÜ-s, kus ta omandas 29.07.2009 äriühingu osa nimiväärtusega 20 000 krooni, mis moodustas 50% äriühingu osakapitalist ning sellega seoses palus hageja vormistada XXX OÜ osade eest tasutud summad laenuks ja nende summade tagastamise kohustus üle anda XXX OÜ-le, mille osanikuks ta oli. Kostja vastuväidete kohaselt laenulepingu vormistamise ja laenusumma üleandmise eesmärk seisnes hageja poolt OÜ XXX osade omandamiseks kulutatud raha maksuvabalt XXX OÜ-st väljavõtmiseks. TsÜS § 89 lg 1 sätestab, et tehing on näilik, mille puhul on pooled kokk leppinud, et tehingu tegemiselt tehtud tahteavaldustel ei ole tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahad jätta muljet tehingu olemasolust või varjata tehingu tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. TsÜS § 89 lg 2 järgi on näilik tehing tühine. Kohus leiab, et kostjate eelnimetatud väited on paljasõnalised ja tõendamata. Kohtule esitatud 14.11.2008 OÜ XXX ainuomanik XXX otsusest nähtuvalt on OÜ XXX ainuomanik XXX vastu võtnud otsuse sõlmida laenuandja XXX ja kohustuse ülevõtja OÜ-ga XXX kohustuse ülevõtmise leping, millega anda üle OÜ-le XXX rahaline kohustus laenuandaja XXX ees,

milleks on laenuandajalt saadud, kuid seni tagastamata laen summas 1 210 000 krooni (I kd tlk 12). Kohtule esitatud OÜ XXX 14.11.2008 üldkoosoleku protokollist nähtuvalt on üldkoosolek võtnud vastu otsuse, et kiita heaks üldkoosolekule esitatud laenulepingu ja kohustuse ülevõtmise lepingu projekt, mille järgi XXX OÜ annab üle ja OÜ XXX võtab üle XXX OÜ rahalise kohustuse laenuandja XXX ees tagasi maksta XXX OÜ –le antud laen summas 1 210 000 krooni ja osanik XXX annab OÜ-le XXX sihtotstarbelist laenu 100 000 SEB Ühispangast võetud laenu kustutamiseks ( I kd tlk 18-19). Seega on laenu olemasolu kinnitanud kostja 1 oma allkirjaga OÜ XXX ainuomaniku otsusel ning kostja 2 oma allkirjaga OÜ XXX üldkoosoleku otsusel Kohtus leiab, et kohtule esitatud XXX OÜ 2009 majandusaasta aruande 14. leheküljel punktis 3 ja 4 on märgitud laenukohustused 100 000 krooni ja 1 210 000 krooni kinnitavad XXX OÜ kohustusi hageja ees. XXX OÜ 2008. majandusaasta aruande leheküljel märgitud puhaskasum/kahjum – 2 563 144 krooni tõendab XXX OÜ kasumi puudumist 2008. aastal ning lükkab ümber hageja väite nagu püüdis hageja laenulepinguga võtta XXX OÜ-st maksuvaba kasumit välja (I kd tlk 169-189). Kohtu hinnangul 17.11.2008 sõlmitud lepingu näilikkust ei kinnita ka asjaolu, et hageja esitas XXX OÜ-le pretensiooni laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks alles pärast seda kui hageja 50% osalusega XXX OÜ vastu oli esitatud pankrotiavaldus ja asjaolu, et hageja ei ole nõudnud OÜ-lt XXX laenusumma tagastamist 2 aasta jooksul kui ta oli OÜ XXX osanik. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et on leidnud tõendamist, et hageja ja OÜ XXX vahel oli võlasuhe, mille alusel OÜ XXX võlgnes hagejale 1 310 000 krooni. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustused tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. 17.11.2008 hageja, OÜ XXX ja OÜ XXX vahel sõlmitud laenulepingu ja kohustuse ülevõtmise lepinguga punktis 1.6. leppisid pooled kokku selles, et Laenusumma tagasimakse periood on 52 kuud: jaanuar 2009 – mai 2012. Laenusumma tagasimakse lõpptähtaeg on 25. mai 2012a. Laenu tagasimaksmine toimub Eesti kroonides. Lepingu punkt 2.1. nägi ette laenu summa tagastamist osade kaupa igakuuliste maksetena summas kakskümmend viis tuhat sada üheksakümmend kaks krooni ja 30 senti (25 192,30) (1610,08 eurot) (edaspidi Tagasimakse). Esimese Tagasimakse kohustus Laenusaaja II/Kohustuse ülevõtja kandma Laenuandja arveldusarvele hiljemalt 25. jaanuariks 2009. aastal (Lepingu p 2.1.). Poolte vahel pole vaidlust selle üle, et OÜ XXX hagejale laenu tagasimakseid teinud pole ja laenulepingust tulenevat võlgnevust tasunud pole. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 4 alusel võib võlgniku poolt kohustuse rikkumise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ja lepingu üles öelda. Kohus on seisukohal, et antud juhul on tegemist kestvuslepinguga. VÕS § 196 lg 1 järgi võib kumbki lepingupool kestvuslepingu mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni. Kestvuslepingu pool saab lepingu VÕS § 195 lg 1 järgi üles öelda teisele lepingupoolele ülesütlemisavalduse tegemisega. 18.11.2008 sõlmitud lepingu punkt 4.2.3 kohaselt Laenuandjal on õigus leping erakorraliselt üles öelda ja nõuda tagastamata laenusumma kohest tagastamist

kui Laenusaaja II /Kohustuse ülevõtja on viivituses enam kui kahe tagasimaksega või ühe tagasimaksega rohkem kui kolm kuud. 26.01.2010 kirjaga teatas hageja OÜ-le XXX, et Laenusaaja II/Kohustuse ülevõtjana ei ole täitnud talle Laenulepingu punktist 2.1 tulenevat kohustust kanda igakuiselt alates 25. jaanuaris 2009.a. laenuandja arveldusarvele tagasimakse. Perioodi eest jaanuar 2009-jaanuar 2010 oli Laenuandjale tegemata 13 tagasimakset kokku summas 327 499,90 krooni. Lepingu punktist 2.2 tulenes kohustus tasuda viivist 0,5% tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Viivise summas seisuga 26.12.2009 moodustas 200 040,29 krooni. 26.01.2010 kirjas andis hageja täiendava tähtaja 10 päeva nõude kättesaamisest võla 327 499,90 krooni ja viivise 300 040,29 krooni maksmiseks Laenuandjale ja hoiatas, et kui Laenusaaja II/Kohustuse ülevõtja täiendaval tähtajal oma kohustus ei täida, on Laenuandja õigustatud kasutama õiguskaitsevahendeid, sh. ka VÕS § 196 lg 1, § 199 lg 1 ja Lepingu punkti 4.3.1 alusel Lepingu erakorraliselt üles öelda ja nõuda kogu laenusummas tagastamist ( I kd tlk 34-37). XXX OÜ võlgnevust ei tasunud, mistõttu hageja ütles 17.11.2008. a sõlmitud Lepingu erakorralisest üles alates 8. aprillist 2010. a. ning nõudis võlgnikelt kogu Laenusumma 1 310 000 (üks miljon kolmsada kümme tuhat) krooni tagastamist hiljemalt 22. aprilliks 2010. a Laenuandja arveldusarvele nr. XXXXXXXXXXXXX Swedbangas ( I kt tlk 38-39). Kohus asub seisukohale, et antud juhul on täidetud nii laenulepingu ülesülemise formaalsed tingimused kui ka ülesütlemise materiaalsed eeldused. Leping ülesütlemise korral jäävad kehtima lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud kohustused (VÕS § 195 lg 2). Hageja laenulepingust tulenev nõue on kokku 113 027,66 eurot, sh põhiosa 83 724,26 eurot ja põhiosa viivis 70 kalendripäeva eest 29 303,40 eurot. VÕS § 142 lg 1-3 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav. Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. VÕS § 145 lg 1 ja 2 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. VÕS § 65 lg 1 kohaselt juhul, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Kohus on tuvastanud, et 17.11.2008 sõlmitud käenduselepingu kohaselt kohustusid kostjad solidaarselt tagama OÜ XXX ja hageja vahel 17.11.2008 sõlmitud laenulepingust ja kohustuse ülevõtmise lepingust tulenevat kohuse, maksimumsummas 2 000 000 krooni tasumise eest. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et 16.08.2010 Harju Maakohtu määrusega on lõpetatud OÜ XXX pankrotimenetlus pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kostjad esitanud vastuväite, mille kohaselt kostjad käenduslepingu sõlmimisel eeldasid, et nende poolt sõlmitud käenduslepingud on formaalse iseloomuga ning ei too kaasa kostjatele õiguslikke tagajärgi. Kohus leiab, et kostjad ei ole oma vastuväiteid tõendanud. Otse vastupidiselt kostjad on 13.09.2010 allkirjastanud võlakirja, milles nad on tunnistanud solidaarvõlgnikena (käendajatena) 18.11.2009. aastal sõlmitud käenduslepingust tulenevat võlga hageja ees seisuga 13.09.2010 summas 1 310 000 krooni ja on kinnitanud, et solidaarvõlgnikena maksavad võla tagasi üksi või koos osade kaupa järgmiselt: 2011.a. 1. jaanuar - 31. mai summas 40 000 krooni ja 2011. 1. juuni - 31. detsember summas 60 000 krooni ja järgnevate võla tagasimaksete suuruses ja tähtajas kohustuvad üksi või koos sõlmima hagejaga uusi kokkuleppeid kuni võla täieliku tagastamiseni (I kd tlk 56). Kohus leiab, et nimetatud võlakirjal on deklaratiivse võlatunnistuse tunnused, sest sellega kostjad sisuliselt

kinnitavad, et neil on käenduslepingust tulenevad kohustused hageja. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul peab võlgnik oma kohustustes vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-21-149-11, p 21). Käesolevas asjas ei ole kostjad kohtu hinnangul esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mis otseselt näitaksid kokkuleppega deklareeritud võla puudumist. Kostja vastuväited, et tegemist on formaalsete kokkulepetega, mis ei pidanud kaasa tooma õiguslikke tagajärgi, ei ole piisavad. Lisaks selle nähtub hageja esindaja ja kostjate vahelisest ekirjavahetusest, et kostjad on tunnitanud võlgnevust hageja ees ja on hageja esindajaga pidanud kohtuväliseid läbirääkimisi kohtuvälise kokkuleppe saavutamiseks ja võlgnevuse tasumise graafiku sõlmimiseks (I kd tlk 50-55) Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et kuivõrd kostjad on käendajatena võtnud kohustuse vastutada hageja ees 17.11.2008 sõlmitud laenulepingust ja kohustuse ülevõtmise lepingust tulenevate OÜ XXX kohustuste eest, siis tuleb kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõlg summas 1 310 000 krooni (83 724,26 eurot). Hageja on esitanud ka viivise nõude. Kuna hageja nõuab rahalise kohustuse täitmist ja hageja väitel on kostjad sellise kohustuse täitmisega viivituses, siis kohaldub selle nõude puhul VÕS §

/allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.