Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik
Kohtuasi
NRJ Group, NRJ S.A. ja Jean-Paul Baudecroux` hagi Taevaraadio OÜ vastu kaubamärgi õiguskaitset välistavate asjaolude tuvastamiseks. Taevaraadio OÜ menetluskulude kindlaksmääramise avaldus
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 9. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 2-08-53043
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Taevaraadio OÜ menetluskulude kindlaksmääramise avaldus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hagejad NRJ Group (registrikood 332036128, asukoht 22, rue Boileau, 75016, Pariis), NRJ S.A. (registrikood 328232731, asukoht 22, rue Boileau, 75016, Pariis), Jean-Paul Baudecroux, hagejate esindajad patendivolinikud Urmas Kauler ja Kristjan Leppik Kostja Taevaraadio OÜ (varasem ärinimi Taevaraadio aktsiaselts) (registrikood 10028146), esindaja vandeadvokaat Arsi Pavelts
Asja läbivaatamise kuupäev
1. detsember 2014. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. mai 2014. a määrus ja Harju Maakohtu 11. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-08-53043 ning saata menetluskulude kindlaksmääramise taotlus uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.
2.Määruskaebus rahuldada osaliselt.
3.Tagastada Advokaadibüroo VARUL AS-le (konto nr EE152200221025347530, Swedbank AS)
26.mail 2014 Taevaraadio OÜ eest tasutud kassatsioonikautsjon 50 (viiskümmend) eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Harju Maakohus jättis 15. mai 2012. a otsusega rahuldamata NRJ Group, NRJ S.A. ja Jean-Paul Baudecroux` (hagejate) hagi Taevaraadio OÜ (varasem ärinimi Taevaraadio aktsiaselts) (kostja) vastu kaubamärgi õiguskaitset välistavate asjaolude tuvastamiseks ja menetluskulud jäeti hagejate kanda. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. novembri 2012. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ning maa-
ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud solidaarselt hagejate kanda. Kohtuotsus jõustus
29.detsembril 2012.
2.Kostja esitas 17. jaanuaril 2013 menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, paludes hagejatelt solidaarselt kostja kasuks välja mõista lepingulise esindaja kulud 5989 eurot 94 senti (käibemaksuta). Kostja märkis avalduses, et on käibemaksukohustuslane, ning palus märkida lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Menetluskulude kohta lisas kostja avaldusele 6 arvet koos kuluaruannetega.
3.Hagejad esitasid menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastuväite, leides, et kostja nõutavad lepingulise esindaja kulud ületavad Vabariigi Valitsuse määrusega nr 306 kehtestatud lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäära – määruse nr 306 § 1 lg 1 võimaldas kuni 15 000 krooni suuruse tsiviilasja hinna korral teiselt menetlusosaliselt esindaja kuludena sisse nõuda maksimaalselt 5000 krooni – seega saab hagejatelt kostja kasuks välja mõista menetluskulu 5000 krooni, st mitte rohkem kui 319 eurot 56 senti. Lepingulise esindaja kostjale osutatud õigusabi töömaht on põhjendamatult suur. Hagejatele teadaolevalt on alates 21. juunist 2010 kostja esindajaks olnud üksnes vandeadvokaat Ants Mailend, kuid kuludokumentidel on näidatud õigusabi osutajatena teisi isikuid, kes pole olnud esindajaks selles tsiviilasjas. Hagejad ei aktsepteeri kostja kulusid õigusabi eest, mida on osutanud Peeter Viirsalu, Arsi Pavelts, Maria Hindpere ja Sandra Sillaots kogumahus 14,6 tundi. Samuti ei nõustu hagejad vandeadvokaat A. Mailendi näidatud õigusabi mahuga (32 tundi), kuna osutatud õigusabi mahtu on näidatud oluliselt suuremana, kui seda oleks selle tsiviilasja lahendamise seisukohalt vaja olnud. Hagejad palusid määrata kostja menetluskulud kindlaks, arvestades määrusega nr 306 kehtinud piirmäära.
4.Harju Maakohtu kohtunikuabi määras 11. oktoobri 2013. a määrusega menetluskulude hüvitatavaks suuruseks 511 eurot 29 senti ja mõistis selle hagejatelt solidaarselt kostja kasuks välja. Samuti märkis kohtunikuabi määruses, et alates määruse jõustumisest kuni täitmiseni peavad hagejad tasuma menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Esmalt kontrollis kohtunikuabi, kas kostja esindaja kulud ei ole suuremad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 175 lg 4 alusel kehtestatud piirmäärast. Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise menetluses tuleb juhinduda hagi esitamise ajal kehtinud määrusest nr 306. Tsiviilasja hind on 1595 eurot (24 956 krooni 33 senti). Tsiviilasjas hinnaga kuni 1595 eurot sai määruse nr 306 § 1 lg 1 järgi olla kostja lepingulise esindaja kulu piirmääraks 511 eurot 29 senti (8000 krooni). Kuivõrd kostja avalduses taotletud kulud lepingulisele esindajale ületavad piirmäära, siis saab kostjale menetluskulud välja mõista ainult piirmäära ulatuses. Kostja esindajale kohtuasja tõttu tekkinud töö mahu kohta märkis maakohus, et esindaja on kohtumenetluses esitanud 5 menetlusdokumenti ja tema osavõtul on toimunud 3 kohtuistungit, mis kestsid kokku ligikaudu 3 tundi. Kohtu arvates võib sedastada, et eelmises punktis käsitletud piirmäära 511 euro 29 sendi ulatuses on kostja esindaja kulud selgelt põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus kostjale hüvitatavate menetluskulude suuruseks kokku 511 eurot 29 senti.
5.Kostja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes maakohtu määrus tühistada osas, milles maakohus jättis kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse rahuldamata. Samuti palus kostja tunnistada hagi esitamisel kehtinud TsMS § 125 teise lause, § 132 lg 1 ning määruse regulatsiooni, mis näeb kaubamärgi õiguskaitset välistavate asjaolude tuvastamise vaidluses esindajakulude piirmääraks mittevaralisele hagile kohalduva piirmäära, põhiseadusega vastuolus olevaks ning jätta see kohaldamata. Kostja palus määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse ning mõista hagejatelt solidaarselt kostja kasuks välja menetluskulud 5989 eurot 94 senti ning märkida lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
6.Hagejad vaidlesid määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata.
7.Harju Maakohus ei rahuldanud määruskaebust ning edastas selle TsMS § 663 lg-te 5 ja 6 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8.Tallinna Ringkonnakohus jättis 9. mai 2014. a määrusega maakohtu kohtunikuabi määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu määruse kohaselt on asjakohatu määruskaebuse väide, et maakohus oleks pidanud tulenevalt asjas nr 3-2-1-13-13 tehtud Riigikohtu lahendist menetluskulud igalt hagejalt eraldi välja mõistma. Riigikohus käsitles nimetatud lahendis olukorda, kus mitu hagejat esitasid ühes hagis sarnased nõuded mitme kostja vastu. Praegusel juhul esitasid hagejad ühiselt nõude kostja vastu. Kuivõrd kostja ei pidanud hagejate ühise nõude puhul iga hageja nõudele eraldi vastu vaidlema, siis ei tekkinud kostjale igale nõudele vastuvaidlemisest täiendavaid menetluskulusid. Maakohus on õigesti märkinud, et tsiviilasjas hinnaga 1595 eurot on määruse nr 306 § 1 lg 1 järgi õigusabikulu piirmäär 511 eurot 29 senti. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus rikkus menetlusnorme, jättes määruse nr 306 §-st 2 tuleneva kulude sissenõudmise kõrgendatud piirmäära kohaldamata. Kuivõrd kohtumenetluses esitas kostja esindaja 5 menetlusdokumenti ja tema osavõtul toimus 3 istungit, siis kolleegium nõustub hagejaga, et tegemist ei olnud tavapärasest keerukama, mahukama või aeganõudvama tsiviilasjaga. Asjaolu, et tegemist on kaubamärgivaidlusega, ei anna alust kohaldada kõrgendatud piirmäära. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud kostja avaldus tunnistada TsMS § 125 teine lause, § 132 lg 1 ning määruse nr 306 regulatsioon põhiseadusega vastuolus olevaks ning jätta see kohaldamata. Ringkonnakohus ei näe kostja märgitus vastuolu põhiseadusega. Nõustuda ei saa kostja väitega, mille kohaselt ei ole kaubamärgialaste vaidluste erilise keerukuse ning menetlusosaliste jaoks erilise kaalukuse tõttu menetluskulude piirmäärad proportsionaalsed ning põhiseaduspärased. Tegemist oli tavapärase vaidlusega ning asjaolu, et kostja esindaja kulud osutusid suuremaks kui kulude teiselt poolelt sissenõudmise piirmäärad, ei muuda sellekohast regulatsiooni põhiseadusega
vastuolus olevaks. Eeltoodust tulenevalt ei saa nõustuda ka kostja väitega, et tulenevalt kaubamärgivaidluste keerukusest ei saa ühtegi kaubamärgivaidlust puudutavat hagimenetlust korraldada edukalt selliselt, et menetlusosalise esindajakulud jäävad kehtestatud piirmäärade raamidesse.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Kostja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes tühistada ringkonnakohtu määruse, millega ringkonnakohus jättis kostja määruskaebuse rahuldamata, ning teha uus määrus, millega kostja määruskaebus rahuldada ning määrata kindlaks hagejatelt kostja kasuks väljamõistetavad menetluskulud. Määruskaebuse kohaselt tuleb küsimus menetluskulude piirmääradest ja menetluskulude hagejatelt väljamõistmisest lahendada iga hageja osas eraldi, kuna põhimenetluses esitasid kolm hagejat kostja vastu kolm iseseisvat nõuet (TsMS § 207 lg 1). Kostja ei vaidlusta, et kohaldub määrus nr 306. Kolmelt hagejalt kokku väljamõistetav kostja esindajakulude piirmäär on piirmäära kolmekordne summa (kokku 1533 eurot 87 senti). Ringkonnakohus jättis alusetult kohaldamata määruse nr 306 §s 2 sätestatud esindajakulude kõrgendatud piirmäära. Ringkonnakohus on jätnud sisuliselt analüüsimata hageja väited ja põhjendused, et hagi esitamisel kehtinud TsMS § 125 teine lause, § 132 lg 1 ja määruse nr 306 regulatsioon olid vastuolus põhiseadusega.
10.Hagejad vaidlevad määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning ringkonnakohtu määrus muutmata.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11.Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määrus tuleb TsMS § 692 lg 4, § 692 lg 5, § 695 ja § 701 lg 3 viimase lause alusel tühistada ning menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avaldus tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.
12.Pooled vaidlevad kassatsioonimenetluses selle üle, kui suures ulatuses peaksid hagejad kostjale lepingulise esindaja kulud hüvitama.
13.Praegusel juhul on maakohtu 11. oktoobri 2013. a määruse, millega määrati kindlaks kostja menetluskulude rahaline suurus, teinud kohtunikuabi. Kostja ei tugine kaebuses sellele, et kohtunikuabi ei olnud õigustatud nimetatud määrust tegema. Samas on Riigikohtul õigus menetlusõiguse normi olulise rikkumise puhul tühistada alama astme kohtute määrused kaebuse põhjendustest olenemata (TsMS § 692 lg 4, § 692 lg 5 ja § 695). Riigikohtu üldkogu on 26. juunil 2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 tehtud lahendis tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks TsMS § 174 lg 8, mille kohaselt võib tsiviilkohtumenetluses menetluskulud kindlaks määrata kohtunikuabi. Sellest tulenevalt märkis üldkogu ülalviidatud lahendi p-s 78, et kuna maakohtu määruse menetluskulude kindlaksmääramise kohta on teinud kohtunikuabi, on maakohtu määruse teinud ebaseaduslik kohtukoosseis. Nimetatud
rikkumine on käsitatav menetlusõiguse normi olulise rikkumisena, mis on kohtumääruse tühistamise aluseks. Riigikohtu üldkogu eelnimetatud lahendist ei tulene, et TsMS § 174 lg 8 on kehtetuks tunnistatud üksnes edasiulatuvalt. Põhiseaduslikkuse järelevalve otsustega tunnistatakse normid üldjuhul kehtetuks tagasiulatuvalt (vt Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-1-14, p 130). Seetõttu tühistab kolleegium nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määruse, kuna norm, mille alusel võis menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise määruse teha ka kohtunikuabi, on kehtetuks tunnistatud tagasiulatuvalt (vt ka Riigikohtu 1. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-21-125-14, p 12). TsMS § 692 lg 5 kohaselt, kui maakohus on rikkunud TsMS § 669 lg-s 1 nimetatud menetlusõiguse normi ja ringkonnakohus ei ole otsust tühistanud ega asja uueks läbivaatamiseks saatnud, tühistab Riigikohus alama astme kohtute otsused ja saadab asja läbivaatamiseks maakohtule. Riigikohus võib koos ringkonnakohtu otsusega tühistada maakohtu otsuse ka muul juhul, kui on ilmne, et ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel saatma tagasi maakohtusse, või kui see on muul põhjusel asja kiiremaks lahendamiseks vajalik. Kuna nimetatud rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada Riigikohtus, tuleb nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määrus TsMS § 701 lg 3 alusel tühistada ning saata asi uueks arutamiseks samale maakohtule, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduse lahendaks kohtunik.
14.Kuigi kostja tugineb määruskaebuses sellele, et ei vaidlusta asjaolu, et kohaldub määrus nr 306, viitab kostja ka sellele, et määruse nr 306 regulatsioon on vastuolus põhiseadusega. Kohtud on praegusel juhul lähtunud õigusabikulude väljamõistmisel TsMS § 175 lg 3 alusel välja antud Vabariigi Valitsuse määrusest nr 306, millega kehtestati lepingulise esindaja kulude teiselt menetlusosaliselt sissenõudmise piirmäärad. Eelviidatud Riigikohtu üldkogu lahendiga tunnistati, et TsMS § 175 lg 3 alates 1. jaanuarist 2006 kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud redaktsioon ning samuti Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrus nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad", mis kehtis 1. jaanuarist 2006 kuni
11.septembrini 2008, olid põhiseadusega vastuolus (vt sellekohaseid põhjendusi Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13, p-d 71–75). Seega tuleb menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avalduse uuel läbivaatamisel maakohtul kontrollida kostja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust.
15.Vastuseks kostja määruskaebuse väitele, et kohus oleks pidanud lähtuma sellest, et määruse nr 306 § 1 tabelis toodud esindajakulude hüvitamise piirmäär 8000 krooni (511 eurot 29 senti) kehtib iga puudutatud isiku (hageja) suhtes iseseisvalt, märgib kolleegium, et kuna Riigikohtu üldkogu 26. juuni 2014 määrusega tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 tunnistati, et põhiseadusega olid vastuolus TsMS § 175 lg 3 alates 1. jaanuarist 2006 kuni 31. detsembrini 2008 kehtinud redaktsioon ja selle alusel antud Vabariigi Valitsuse määrus nr 306, mis kehtis 1. jaanuarist 2006 kuni 11. septembrini 2008, ei ole tähtsust ka nimetatud määruses sätestatud piirmääradel, sh kõrgendatud piirmääral. Samas juhib kolleegium tähelepanu sellele, et hagejad on asjas esitanud ühise hagi kostja vastu, mistõttu ei pidanud kostja hagejate ühise nõude puhul iga hageja nõudele eraldi vastu vaidlema.
16.TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.
17.Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon. Villu Kõve, Ants Kull, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.