Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ülle Jänes ja Indrek Parrest
Määruse tegemise aeg ja koht
09.12.2014, Tallinn
Tsiviilasja number
2-08-54906
Tsiviilasi
Baltforce OÜ hagi AS-i Uvic vastu kaubamärgi õiguskaitset välistavate asjaolude kindlaks tegemiseks. AS-i Uvic avaldus menetluskulude kindlaks määramiseks.
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29.08.2014 määrus menetluskulude kindlaksmääramiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Baltforce OÜ määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Baltforce OÜ (endise ärinimega HIPHOP OÜ; registrikood 10975853, asukoht Tanuma 57, 13521 Tallinn), seaduslik esindaja juhatuse liige Lauri Liiv Kostja AS Uvic (registrikood 10259621, asukoht Aruküla tee 57, Jüri alevik, Rae vald, 75301 Harjumaa), lepinguline esindaja v/adv Priit Lätt
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 29.08.2014 määrus jätta muutmata, määruskaebus jätta rahuldamata.
2.Määruse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kassaatorile kättetoimetamisest.
3.Määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 3). Selgitused Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud
menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja taotlus
1.Maakohus rahuldas 12.05.2009 otsusega OÜ Baltforce (hageja) hagi AS-i Uvic (kostja) vastu kaubamärgi õiguskaitset välistavate asjaolude kindlakstegemiseks. Tallinna Ringkonnakohus jättis 04.03.2010 otsusega maakohtu otsuse muutmata. Riigikohus tühistas 29.09.2010 otsusega nr 3-2-1-77-10 alama astme kohtute otsused ning saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Harju Maakohus jättis 10.04.2012 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Tallinna Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuse 16.05.2012 määrusega menetlusse võtmata. Määrus jõustus 02.06.2012.
2.29.06.2012 esitas kostja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks, mille kohus rahuldas 07.03.2013 määrusega osaliselt, mõistes hagejalt välja menetluskulud 511.29 eurot. Tallinna Ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata. Riigikohtu üldkogu tühistas 26.06.2014 määrusega asjas nr 3-2-1-153-13 kohtute määrused, rahuldas kostja määruskaebuse osaliselt ning saatis avalduse uueks läbivaatamiseks maakohtule. Riigikohus tunnistas Vabariigi Valitsuse (VV) 15.12.2005 määruse nr 306 „Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ ning VV 04.09.2008 määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ põhiseadusega (PS-ga) vastuolus olevaks ja kehtetuks. Samuti tunnistas Riigikohus kehtetuks TsMS § 174 lõike 8, mille kohaselt võib tsiviilkohtumenetluses menetluskulud kindlaks määrata kohtunikuabi.
3.Kostja avalduse kohaselt on tema menetluskuludeks riigilõiv 191.74 eurot apellatsioonkaebuse esitamise eest ja õigusabikulud 8162.03 eurot (käibemaksuta). Kostja kinnitas, et taotluses toodud kulud on kantud seoses antud kohtuasjaga ja juhtis tähelepanu, et tegemist oli keeruka vaidlusega. Asjas tuli tõlgendada materiaalõigust osas, milles Eestis puudus kohtupraktika, samuti tuli analüüsida Euroopa Kohtu mahukat praktikat. Kostja taotles välja mõista menetluskuludelt viivise võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest. Hageja vastuväited
4.Hageja vaidles kostja avaldusele osaliselt vastu. Hagejal ei olnud vastuväiteid apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu osas. Lähtudes VV 15.12.2005 määruses nr 306 sätestatust, on maksimaalseks menetluskuluks 319.56 eurot. Kostjat esindanud OÜ Leguleius esindajad ei ole kunagi vastanud kaubamärgiseaduse (KaMS) § 601 lõikele
1.Arvestades OÜ Leguleius esinduse kestust, tuleks väljamõistetavat maksimumsummat (415.43 eurot) vähendada 50% võrra. AB Glimstedt Straus & Partnerid OÜ esitatud arved on ülepaisutatud, arvestades, et need on sisuliselt esitatud vaid ca 2 aasta jooksul ühes tsiviilasjas kliendi esindamise eest ühe tootega seonduva kaubamärgivaidluse osas. Osad arved on tõenäoliselt koostatud hiljem, kuna 31.10.2010, 21.02.2011 ja 31.03.2011 arvetele on hageja ärinimeks märgitud juba Baltforce OÜ, kuigi hageja vahetas ärinime alles 08.11.2011. Hageja palus seoses fiktiivsete arvetega kaaluda TsMS § 45 lõike 6 rakendamist. Esimese astme kohtu määrus
5.Harju Maakohus rahuldas 29.08.2014 määrusega kostja avalduse osaliselt ja mõistis kostjale välja menetluskulu 5639.84 eurot ja viivise.
6.Menetluskulude jaotust sisaldav kohtuotsus jõustus 02.06.2012. Kostja esitas menetluskulude kindlaksmääramise avalduse 29.06.2012. Seega on avaldus esitatud TsMS § 174 lõike 1 mõttes tähtaegselt.
7.Menetluskulude kindlaksmääramisel tuleb arvestada ka sellega, milliseid kulutusi sai menetlusosaline ette näha. Seega tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel aluseks võtta need sätted, mis kehtisid hagi esitamise ajal. Kohus viitas 2008.a kehtinud TsMSi § 138 lõigetele 1 ja 2, § 144 punktile 1 ning § 175 lõigetele 1, 2 ja 3. Kostja taotles õigusabikulude kokku 8162.02 euro väljamõistmist hagejalt. Riigikohus on käesolevas asjas tunnistanud VV 15.12.2005 määruse nr 306 „Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ ning VV 04.09.2008 määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. Seega ei käsitlenud kohus poolte väiteid seoses piirmääradega. Menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel on võimalik lähtuda TsMS § 175 lõikest 1, mille kohaselt tuleb kohtul hinnata esindajakulu vajalikkust ja põhjendatust.
8.Kuni 31.03.2010 olid kostja esindajateks menetlusdokumentides märgitud Igor Utkin ja Ivetta Tšernova (Leguleius OÜ kaudu). Toimikus on nimetatud esindajate volikirjad ja haridust tõendavad dokumendid (t I kd lk 87-91), millest nähtub, et nad vastasid TsMS §-s 218 sätestatud lepingulise esindaja nõuetele. KaMS § 601 lõikes 1 on sätestatud lisavõimalusena kasutada kaubamärgivaidlustes patendivolinikust esindajat, kuid see ei tähenda, et esindusõigusega isik oleks üksnes patendivolinik. Seega on ekslik hageja seisukoht, et Igor Utkini ja Ivetta Tšernova ei oleks tohtinud kostjat kohtus esindada.
9.Esitatud õigusabiarvetest kolm (arved nr 2, 3 ja 5) on esitanud Leguleius OÜ. 21.01.2009 arvel nr 2 on käesolevas tsiviilasjas osutatud teenustena märgitud OÜ HIPHOP vastuse analüüs ja AS-i UVIC seisukoht. Toimikust ei nähtu sel perioodil teenuse osutamist kostjale lepingulise esindaja poolt. Enne 20.04.2009 ei ole kostja esindaja kohtule enda allkirjaga dokumente esitanud, mistõttu ei ole enne seda tõendatud õigusteenuse osutamine kostjale ning arvel nr 2 märgitud õigusabikulud jäävad välja mõistmata (7h summas 447.38 eurot).
10.Arvel nr 3 märgitud õigusabikulud on seotud kostja esindamisega 20.04.2009 kohtuistungil. Kohtuistungil viibisid ka kostja lepingulised esindajad Igor Utkin ja Ivetta Tšernova. Kohtuistung kestis protokollist (t I kd lk 95-97) nähtuvalt 20 minutit ehk 0,33h, mistõttu on arvel näidatud 5h kohtuistungil osalemise kohta põhjendamatu. Ajaliselt ebamõistlik on ka dokumentide analüüsimisele ja kohtuistungi ettevalmistamisele kulunud aeg 7h. Arvestades eelnevalt toimunud menetluse ja esitatud dokumentide suhteliselt väikest mahtu, on põhjendatud aeg kohtuistungiks ettevalmistamiseks 2h. Ebamõistlik on ka kohtukõne koostamisele kulunud aeg 3h. Arvestades, et esitatud kohtukõne (t I kd lk 94) on esitatud ühel leheküljel, luges kohus selle koostamiseks mõistlikuks ajaks 1h. Seega on arvel nr 3 näidatud õigusabitoimingutele kulunud vajalik ja põhjendatud aeg 15h asemel kokku 3,33 h ning väljamõistetav esindajakulu 3330 krooni ehk 212.83 eurot.
11.Osaliselt põhjendamatu on ka arvelt nr 5 nähtuv õigusabiteenuse osutamiseks kulunud aeg. Maakohtu otsus (t I kd lk 97-101) oli 5 lehekülge pikk, sealjuures moodustas põhjenduste osa ca 3 lehekülge, mistõttu ei saa otsuse analüüsiks kulunud 5h pidada täies ulatuses põhjendatuks. Otsuse analüüsile oli mõistlik kulutada 2h. Toimiku kohaselt käisid kostja esindajad 26.05.2009 toimikuga tutvumas, mistõttu on selle teenuse osutamine käesolevas asjas tõendatud. Toimikuga tutvumist ja dokumentide analüüsi ei saa pidada esindamise seisukohast ebavajalikuks toiminguks, kuid tutvumine 5h vältel oli selgelt ebamõistlik. Kohus luges mõistlikuks ajakuluks selles osas 1h. Arvestades, et apellatsioonkaebusele ei ole alla kirjutanud kostja lepingulised esindajad, vaid seaduslik esindaja, ei ole õigusabiteenuse osutamine kaebuse koostamisel tõendatud ning kohus ei saa selles osas õigusabikulusid hagejalt välja mõista. Seega vähendas kohus arvelt nr 5 nähtuvate õigusabiteenuste osutamiseks kulunud aega kokku 22h võrra. Väljamõistmisele kuulub 3h vältel osutatud õigusabiteenusele kulunud 3000 krooni ehk 191.73 eurot.
12.AB Glimstedt ja AAA Patendibüroo OÜ hakkasid kostjat esindama alates 31.03.2014 (t I kd lk 157). Kohus pidas põhjendatuks arvel nr 122-04-10 näidatud töid, mis olid suunatud kassatsioonkaebuse esitamisele, ja neile kulunud aega (22,67h). Sealjuures arvestas kohus, et eelnevates kohtuastmetes oli tehtud kostja jaoks ebasoodne lahend, mistõttu kulus aega asja õigusliku perspektiivi analüüsimisele. Samuti on kostja õigesti märkinud, et kaubamärgiasjades, kus siseriiklikku kohtupraktikat napib, on oluline tutvuda Euroopa Kohtute lahenditega, ning see on ajamahukas töö. Patendivoliniku kaasamine intellektuaalse omandi vaidlustes on tavapärane ning ka käesolevas asjas põhjendatud. Ajakulu on põhjendatud ka kassatsioonkaebuse mahust (25 lk) nähtuvalt. Seega tuleb hagejalt arvel nr 122-04-2010 näidatud tööde osas õigusabikulu välja mõista (53 866.67 krooni ehk 3442.71 eurot).
13.Arvest nr 023-10-10 nähtuvalt on kostja esindaja mh 11.06.2010 analüüsinud HIPHOP OÜ vastust ning jaganud ülesanded patendivolinikuga. Samal arvel on 26.08.2010 tegevusena kajastatud HIPHOP OÜ vastusega kassatsioonkaebusele tutvumine. Kuna hageja esitas kassatsioonkaebusele vastuse 30.06.2010, ei ole arusaadav, mis vastust on kostja esindaja 11.06.2010 analüüsinud ning selles osas jättis kohus õigusabikulu välja mõistmata. Tõendatud ei ole, et kostja arvet koostades kuupäevaga eksis ning et ka 11.06.2010 töö oli suunatud hageja 30.06.2010 vastuse analüüsimisele. Ülejäänud osas on kulud põhjendatud ja vajalikud. Seega on arvel nr 023-10-10 näidatud toimingud põhjendatud 1,92h ulatuses ning hagejalt väljamõistmisele kuulub kostja arvel näidatud tunnihinda (1800 krooni ehk 115.04 eurot) arvestades 220.88 eurot.
14.Kassatsioonkaebusega on seotud ka arvel nr 016-02-11 märgitud õigusteenus, mis seisneb patendibüroo teenuse ostmises. Arvestades eeltoodud põhjendusi patendivoliniku kaasamise mõistlikkuse kohta, kuulub ka see kulu (129.42 eurot) hagejalt väljamõistmisele.
15.Arvel nr 016-02-11 märgitud teenus „vastuse koostamine HIPHOP OÜ määruskaebusele“ oli vajalik (kohus palus kostjal 04.02.2011 kirjaga hageja määruskaebusele vastata) ning ka ajakulu (2,5h) on selles osas põhjendatud. Seega kuulub vastav kulu (303.58 eurot) hagejalt väljamõistmisele.
16.Vajalikuks ja põhjendatuks võib pidada ka arvel nr 070-03-11 kajastatud teenust, mis seisnes Tallinna Ringkonnakohtu 16.03.2011 kohtumääruse analüüsis ning
kommunikatsioonis kliendiga (0,33h). Arvelt nr 078-01-12 nähtuv teenus „täiendavate seisukohtade koostamine“ 2,25h vältel oli pärast menetluse uuendamist kohtu 29.11.2011 määrusega muutunud õiguslikus olukorras vajalik ja põhjendatud. Ka arvel nr 050-03-12 kajastatud toimingud on põhjendatud ning neile kulunud aega mõistlik. 06.03.2012 kohtuistungi protokollist nähtuvalt kestis istung 1,5h ning selle ettevalmistuseks kulunud aega 3,83h ei saa pidada ebamõistlikuks. Eeltoodud arvete alusel kuulub hagejalt väljamõistmisele kokku 946.95 eurot.
17.Eeltoodust tulenevalt on asjas põhjendatud õigusabi osutatud 41,33h vältel. Seda võib pidada mõistlikuks, arvestades, et kohtuasi läbis kolm kohtuastet ning menetlus jätkus taas maakohtus. Samuti on mõistlik kostja esindajate tunnihind. Eeltoodut arvestades mõistis kohus hagejalt välja põhjendatud ja mõistlikud õigusabikulud kokku 5448.10 eurot. Sellele lisandub kostja tasutud riigilõiv 191.74 eurot, mille kostja tasus apellatsioonkaebuse esitamise eest (t I kd lk 112). Kokku kuulub hagejalt kostjale väljamõistmisele 5639.84 eurot. Vastavalt kostja taotlusele ja TsMS § 177 lõikele 2 tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
18.Vastuseks hageja väidetele esitatud arvete kohta vastas kohus, et kohtu kohustus ei ole menetluskulude kindlaksmääramise avalduse lahendamisel kontrollida esitatud arvete ehtsust. See, kuidas esindaja ja esindatav arvete tasumise kokku lepivad, ei ole menetluskulude väljamõistmise menetluses oluline. Menetluskulude hüvitamise eelduseks ei ole, et menetlusosaline oleks kulud ka tegelikult kandnud (Riigikohtu seisukoht asjas nr 3-2-1-65-13, punkt 18). Kohus kontrollib menetluskulude põhjendatust ja mõistlikkust. Määruskaebus
19.16.09.2014 esitas hageja maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse hüvitatavate menetluskulude suuruse osas ja teha uus määrus, millega mõista hagejalt kostjale välja menetluskulud 511.29 eurot (sisaldab riigilõivu 191.74 eurot). Seoses võimaliku kuriteo ilmnemisega (fiktiivsete dokumentide tõenditena kohtule esitamine) palus hageja kaaluda kohtul ka TsMS § 45 lõike 6 rakendamist.
20.Hageja jäi oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde, märkides täiendavalt, et on tõsi, et Riigikohus on oma 26.06.2014 otsusega kohtuasjas nr 3-2-1-153-13 tunnistanud kehtetuks mitmeid konkreetseid õigusnorme/õigusakte, mis on olnud seotud menetluskuludele piirmäärade seadmisega. Samas ei tulene konkreetsete normide kehtetuks tunnistamisest automaatselt, et kohus peaks edaspidises õigusemõistmises kõrvale jätma seni kümneid kordi Riigikohtu poolt kinnitamist leidnud õiglase praktika, mille kohaselt isiku menetluskulud ei saa olla suuremad sellest, mida tal oli võimalik prognoosida kohtusse pöördumisel. See praktika ei tulenenud ega ole seotud üksnes piirmäärade instituudiga, vaid omab ka laiemat õigusriigile iseloomulikku kandepinda. Oleks selgelt ebaõiglane, kui hageja kanda peaks käesolevas asjas jääma menetluskulu nii suures ulatuses kui seda taotleb kostja või on välja mõistnud maakohus. See tähendaks hageja jaoks enam kui 11 korda suuremat kohtukulu, kui see maksimaalne kulu, mida ta sai ette näha hagi esitades. Arvestades praeguses asjas kujunenud olukorda, palus hageja kohtul kohaldada TsMS § 162 lõikes 4 sätestatut.
21.Samuti jäi hageja oma varasema seisukoha juurde, et osad kostja esitatud arved on koostatud arvetel märgitust hiljem ehk on fiktiivsed. Kohus on kaevatavas määruses märkinud, et kohtu kohustus ei ole menetluskulude kindlaksmääramise avalduse lahendamisel kontrollida esitatud arvete ehtsust. Hageja hinnangul tõepoolest eraldi arvete sisu kontrollimist ei ole mõistlik eeldada, aga antud juhul on tegemist olukorraga, kus probleem tuleneb esitatud dokumentide selgest ebaõigsusest ning sellele on selgelt viidatud. Probleem ei ole pelgalt selles, kas esitatud arvetega sooviti saada menetluskulude osas täiendavat kasu või mitte. Tuleb eeldada, et Eesti Vabariigi kohtumenetluses ei või mistahes ajahetkel esitada vastavate tagajärgedeta tõenditena fiktiivseid dokumente, seda enam kui fiktiivsus on ilmne, vaieldamatu ja selgelt tõendatud. Vastustaja seisukoht
22.Kostja vaidles kaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Edasine menetluse käik
23.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
24.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 29.08.2014 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS §-le 659 ja § 657 lõike 1 punktile 1 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ja TsMS §-st 659 ja § 654 lõikest 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib kolleegium järgmist. ́
25.Maakohus on kaevatavas määruses põhjalikult analüüsinud ja hinnanud toimiku materjalidele tuginedes kostja esindajate poolt õigusabitoimingutele kulunud aja põhjendatust ja vajalikkust ning vähendanud vastavalt hagejalt väljamõistetavat menetluskulu. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lõike 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Diskretsioonipiiride ületamist maakohtule käesoleval juhul ette heita ei saa. Maakohtu siseveendumuse kujunemine on loogiline ja jälgitav.
26.Seoses õigusabikulude ettenähtavusega koosmõjus Riigikohtu poolt kulude teiselt poolelt väljamõistmise piirmäärade määruse tühistamisega märgib kolleegium järgmist. TsMS § 175 lõike 1 kohaselt lähtutakse menetlusosalise lepingulise esindaja kulude teiselt poolelt väljamõistmisel kulude põhjendatusest ja vajalikkusest. Seadus ei seo kulude väljamõistmise regulatsiooni põhimõttega, millele tugineb hageja määruskaebuses ning mille kohaselt tuleks menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel arvestada mh sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha. Kolleegium märgib, et lepingulise esindaja kulude nn ettenähtavuse põhimõte tuleneb tõepoolest mitmetest Riigikohtu lahenditest (nt nr 3-2-1-107-13, punkt 14; nr 3-2-1-112-11, punkt 17) seoses vaidlusaluste piirmäärade, millised aga osutusid kehtetuteks seoses vastuoluga PS-ga, rakendamisega. Seega kujunes ka hagejal ootus, et hagi rahuldamata jäämisel ei saa temalt väljamõistetavate kulude suurus ületada eelpool viidatud määrusest nähtuvat piirmäära, kehtetute õigusaktide alusel. Selline ootus ei ole aga
õiguspärane (õiguslik ootus) ning maakohus lähtus õigesti kulude põhjendatusest ja vajalikkusest. Samuti on kostja vastuses määruskaebusele õigesti esile toonud, et juhul, kui lähtuda käesolevas asjas menetluskulude väljamõistmisel ikkagi tühistatud piirmäärade määrusest, muudaks see Riigikohtu üldkogu 26.06.2014 määruse kostja jaoks sisutuks. Kostja põhiõigused oleksid riivatud olukorras, kus hageja on esitanud kostja vastu põhjendamatu hagi, mis läbis mitu kohtuastet, ning kostja saaks oma tegelikest kuludest hüvitatud piirmäärasid käsitlenud kehtetu määruse järgi üksnes 319.56 eurot.
27.Hageja väidetele arvete võltsituse kohta vastas maakohus kaevatavas lahendis piisavas ulatuses. Lisaks on kostja põhjendus, et advokaadibüroo ajaarvestus- ja kliendihaldussüsteemis LawTime asja nimetuse (vastaspoole ärinime) muutumisel muutub asja nimetus ka ajaliselt enne muudatuse tegemist koostatud ja elektrooniliselt esitatud arvetel, kolleegiumi jaoks eluliselt usutav. Nimelt on kohtud eelnevas praktikas sellise asjaoluga kokku puutunud ning ka käesolevas asjas ei ole hageja kostja väiteid ümber lükanud. Ainuüksi asjaolu, et elektrooniliselt koostatud arve väljatrükkimise korral nähtub sellelt tsiviilasja nimetusena vastaspoole uus ärinimi, ei tõenda fiktiivse arve esitamist, kui sel kajastatud teenus oli väidetud ajal ja mahus osutatud. Nimetatud asjaolud on maakohus asjakohaselt tuvastanud.
28.TsMS § 178 lõike 3 kohaselt ei hüvitata käesoleva määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.
Ülle Jänes /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.