Intellektuaalse omandi kaitse › Intellektuaalse omandi kaitse

15.04.2005 esitas hageja taotluse kaubamärgi “Mamma-Mia pelmeenid U Edu maitse!” registreerimiseks. Kaubamärk registreeriti 6.01.2006. Hageja on tootnud registreeritud kaubamärgiga tähistatud pelmeene ligi viis aastat. Muuhulgas tunnistati pelmeenid 2005 Eesti Toiduainetööstuse Liidu poolt korraldataval uute toodete konkursil võitjaks alagrupis “Eesti Parim Lihatoode 2005”. Kostja ei ole oma kaubamärki kunagi kasutanud registreeringus märgitud kaupade ja teenuste tähistamiseks. 30.12.2005 esitas kostja hageja vastu hagi kaubamärgi omaniku ainuõiguse rikkumise lõpetamiseks. Hetkel on tsiviilasjas menetlus peatatud. 2.05.2006 vaidlustas kostja Patendiameti otsuse hageja kaubamärgi registreerimise kohta TOAKis, kes jättis 21.05.2008 otsusega kostja vaidlustusavalduse rahuldamata. Harju Maakohtu menetluses on tsiviilasi nr 2-08-54906 kostja nõudega hageja kaubamärgi „Mamma-Mia pelmeenid U Edu maitse!“ õiguskaitset välistavate asjaolude kindlakstegemiseks. Kostja rikub registreeritud kaubamärgi tegeliku kasutamise kohustust. Hagejale teadaolevalt ei tooda kostja ühtegi sellist kaupa, mille osas kaubamärk on registreeritud. Ehkki kostja ise on väitnud, et ta kavatseb hakata tootma oma kaubamärgi all siidrit ja dieetjogurtit, pole hageja suutnud leida mistahes kättesaadavaid andmeid selliste toodete turuletoomise kohta. Muuhulgas puudub kostjal koduleht või teised ametlikud andmekandjad, kus oleks võimalik tutvuda kostja poolt pakutavate kaupade või teenustega. Äriregistri andmetel on kostja põhitegevusalaks “enda või renditud kinnisvara üürileandmine ja käitus” ning lisategevusalaks “muud juriidilised toimingud”. Seega kostja tegevusalad ei hõlma endas selliste kaupade pakkumist, mis on nimetatud kostja kaubamärgi registreerimise aluseks olevates kauba- ja teenuseklassides nr 29 ja 33 (näiteks liha, kala, tarretised, piimatooted, alkoholjoogid jne). Äriregistri andmetel puuduvad kostjal ka töötajad. Eelnevast järeldab hageja, et kostja ei ole kuni hagi esitamiseni asunud oma kaubamärki kasutama. KaMS § 17 lg 1 järgi on kaubamärgiomanik kohustatud registreeritud kaubamärki tegelikult kasutama registreeringus märgitud kaupade ja teenuste tähistamiseks. Hagejal on huvi kostja kaubamärgi ainuõiguse lõppenuks tunnistamiseks. Erinevalt kostjast kasutab hageja oma kaubamärki faktiliselt igapäevases äritegevuses, konkreetselt pelmeenitoodete tähistamiseks. Asjaolu, et kostja on esitanud hageja suhtes mitmesuguseid nõudeid ning on algatanud mitu kohtumenetlust, takistab kostja hageja kaubamärgi registreerimist ja seab ohtu hageja pelmeenide, mis on väga populaarsed ja kõrge kvaliteediga, tootmise ning edasise müügi ja väljaveo võimalikkuse. KaMS § 53 lg 1 p 3 alusel on hagejal õigus nõuda kostja ainuõiguse lõppenuks tunnistamist, kuna ta eri ole registreeritud kaubamärki pärast registreeringu tegemist mõjuva põhjuseta viie järjestikuse aasta jooksul KamS § 17 tähenduses kasutatud. Viis aastat kostja kaubamärgi registreeringu tegemisest möödus 1.03.2010. KaMS § 55 lg 2 näeb ette, et ainuõiguse lõppenuks tunnistamise korral loetakse registreering kehtetuks hagi esitamise kuupäevast arvates. Hageja võib nõuda ainuõiguse lõppenuks tunnistamist hagi aluse tekkimise kuupäevast arvates. Tuginedes nimetatud lõike teisele lausele, nõuab hageja kostja ainuõiguse lõppenuks tunnistamist alates viie aasta möödumisest kostja kaubamärgi registreeringu tegemisest, s o alates 2. märtsist 2010.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kohtuistungil taotles hageja hagi rahuldamist. Hageja poolt pelmeenide tootmine ei takistanud kostjal siidri turule toomist. Kostjal puudus mõjuv põhjus kaubamärgi mittekasutamiseks. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Kostja on olnud alati teadlik tema kui “MAMMA MIA” kaubamärgi omaniku seaduslikust kohustusest kaubamärki ise kasutada (KaMS § 17). Samas on seadusandja sellesse sättesse ilmselt muuhulgas sarnaste pikaajaliste kohtuvaidlustega seonduvate nö “kaaperdamisjuhtumite” võidukäikude vähendamiseks lisanud olulise klausli – kaubamärgi mittekasutamist võivad õigustada mõjuvad põhjused. Käesoleval juhul nõuab kostja kaubamärgi lõppemist alates 2. märtsist 2010 isik, kelle osas on kahe varasema kohtuastme üksmeelsetest kohtuotsuste sisust tsiviilasjas nr 2-08-54906 tulenevalt võimalik näha, et ta ei oleks kunagi üldse tohtinud „MAMMA MIA“ kaubamärki kasutades pelmeene ilma kostjalt selleks luba saamata toota. Kostja oleks KaMS § 17 lg 2 p 3 tingimused täitnud ning käesolevat hagi ei oleks saadud esitada kui hageja käitumine oleks olnud õiguspärane, s t kui hageja oleks kostjaga vastava loa saamiseks sõlminud kokkuleppe. Kaubamärgiõiguse faktilise kasutaja poolt kaubamärgiõiguse omaniku suhtes loa võtmisest keeldumisel ei tohi kindlasti võimaldada hiljem kaubamärgiomaniku suhtes käesolevatel motiividel hagi rahuldamist saavutada. Vastupidine tõlgendus oleks küüniline ega oleks ka kooskõlas tsiviilõiguste heas usus kasutamise põhimõttega. Kostja on alates 2005 kuni viimaste aegadeni soovinud pidada hagejaga läbirääkimisi kaubamärgi omanikult ehk kostjalt vastava loa saamiseks. Hageja on aga sarnaseid diskussioone tõrjunud, pidades kostja kui äriühingu poolt enda intellektuaalse omandi kasutamise eest tasu soovimist (s h õigust keelata ilma eriloata kolmandatel isikutel enda kaubamärgiõiguse äritegevuses kasutamist) taunitavaks nähtuseks. Kostja ei vaidle enda suhtelisele majanduslikule nõrkusele võrreldes hagejaga vastu. On ilmne, et kostjal pole olnud kunagi arvestatavat võimalust alates 2005 märtsist ise turule tuua teist „MAMMA MIA“ -nimelist toiduainet olukorras, kus seda kaubamärki üliedukalt (muuhulgas Eesti parimaks toiduaineks valituks saades) realiseerib suurettevõtja - hageja. Eesti toiduainesektori ning selles tegutsevate ettevõtjate piiratud hulga ning ehk ka hageja mõjukuse tõttu ei ole tõepoolest kostja leidnud partnereid kellega koos ise „MAMMA MIA“ nimelist toiduainet reaalselt toota-turustada. Kostja tunnistab tehiolusid kogumis hinnates, et tema poolt kaubamärgi „MAMMA MIA“ tegelik kasutusvõimalus on vähemalt kuni hageja poolt esitatud samanimelise kaubamärgitaotluse osas saadava jõustunud lahendi saamiseni olnud ja on tänaseni sisuliselt peatatud. Kostja taotleb hagi rahuldamata jätmist ja menetluskulud jätmist kostja kanda. Kohtuistungil taotles kostja hagi rahuldamata jätmist. Hageja kasutab kaubamärki kostja eest, kuigi ilma loata. Kostja on teinud kõik endast oleneva, et loa osas hagejaga kokku leppida, hageja on loa vormistamist ignoreerinud. Siidri ja jogurtitoomise plaanid olid kostjal 2005. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hageja avalduste, kostja vastuväidete ja esitanud tõenditega ning ärakuulanud pooled kohtuistungil, leiab, et hagi tuleb rahuldada.

Vaidlus puudub selles, et kostja nimele on 0 XXX registreeritud kaubamärk „MAMMA MIA“ klassis 29 – liha, kala, linnulihaja ulukiliha; lihaekstraktid; konservitud, kuivatatud ja keedetud puuvili ja köögivili; tarretised, keedised, puuviljakompotid; munad, piim ja piimatooted; toiduõli ja toidurasvad ning klassis 33 – alkoholjoogid (v a õlu) (tlk 11). Vaidlus puudub ka selles, et hageja esitas 15.04.2005 taotluse kaubamärgi „Mamma-Mia pelmeenid U Edu maitse!“ registreerimiseks klassis 30 – ravioolid, pelmeenid (tlk 12). Registreering on kostja poolt vaidlustatud (tsiviilasi nr 2-08-54906) nõudega teha kindlaks õiguskaitset välistavad asjaolud. Hagi on kohtu menetluses. KaMS § 8 lg 2 sätestab, et registreeritud kaubamärgi suhtes hakkab õiguskaitse kehtima kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise kuupäevast ja kehtib 10 aasta möödumiseni registreeringu tegemise kuupäevast. Kaubamärgi õiguskaitse kehtivusaega võib pikendada kaubamärgiomaniku nõudel 10 aasta kaupa. KaMS § 17 lg 1 kohustab kaubamärgi omanikku registreeritud kaubamärki tegelikult kasutama registreeringus märgitud kaupade ja teenuste tähistamiseks. KaMS § 53, mis sätestab kaubamärgiomaniku ainuõiguse lõppenuks tunnistamine alused, lg 1 alusel võib asjast huvitatud isik esitada hagi kaubamärgiomaniku vastu, nõudes tema ainuõiguse lõppenuks tunnistamist, kui: 1) kaubamärk on kaubamärgiomaniku tegevuse või tegevusetuse tulemusena muutunud tavapäraseks tähistuseks nende kaupade ja teenuste osas, mille suhtes ta on registreeritud; 2) kaubamärk on kaubamärgiomaniku tegevuse või tegevusetuse tulemusena muutunud tarbijat eksitavaks kaupade või teenuste liigi, kvaliteedi, hulga, otstarbe, väärtuse, geograafilise päritolu, kaupade tootmise või teenuste osutamise aja või kaupade või teenuste teiste omaduste suhtes; 3) registreeritud kaubamärki ei ole pärast registreeringu tegemist mõjuva põhjuseta viie järjestikuse aasta jooksul käesoleva seaduse § 17 tähenduses kasutatud; 4) kaubamärki, mille kohta on tehtud Eestis kehtiv registreering Büroo rahvusvahelises registris Madridi protokolli alusel, ei ole pärast Eestis õiguskaitse andmist mõjuva põhjuseta viie järjestikuse aasta jooksul käesoleva seaduse § 17 tähenduses kasutatud. Hageja esitas hagi § 53 lg 1 p 3 alusel – kaubamärgi kostja poolt mittekasutamise motiivil. Hagile esitatud vastuses tunnistas kostja, et ei kasuta kaubamärki, kuid ei saa seda teha mõjuval põhjusel – hageja tegevuse tõttu (KaMS § 53 lg 1 p 3): 1) hageja kasutab kostja kaubamärki kostjalt luba saamata, kui hageja oleks käitunud õiguspäraselt ja sõlminud kostjaga kokkuleppe loa saamiseks, ei oleks saanud hagi esitada; 2) majanduslikult on kostja hagejast nõrgem, alates märtsist 2005 ei saanud kostja ise turule tulla teise „MAMMA MIA“ nimelise toiduainega olukorras, kus hageja seda üliedukalt kasutab, saades valituks Eesti parimaks toiduaineks. Kostja ei ole tõendanud mõjuva põhjuse, mille tõttu ta ei saanud oma registreeritud kaubamärki kasutada, olemasolu. Asjaolu, et kostja on vaidlustanud hageja kaubamärgi „Mamma-Mia pelmeenid U Edu maitse!“ õiguskaitset välistavate asjaolude kindlakstegemise hagi esitamise teel, ei tähenda, et kostjal ei olnuks võimalik oma kaubamärki „MAMMA MIA“ kasutada. Kaubamärgiseadusega lubatud hagide esitamine ei ole takistuseks kaubamärgi kasutamisel. Ka ei nõustu kohus kostjaga selles, et hageja poolt kaubamärgina tähise „Mamma-Mia pelmeenid U Edu maitse!“ kasutamine takistas kostjal kasutada oma registreeritud kaubamärki „MAMMA MIA“. Kohtuistungil kinnitas kostja (protokolli 3.lk, tlk 99), et ta on teinud kõik endast oleneva, et hageja taotleks temalt luba kaubamärgi kasutamiseks tasu eest, hageja seda aga ei soovi. Teiste kaubamärkide osas on kostja teistele äriühingutele load andnud (nt kaubamärgi Klaabu osas T ). Oma kaubamärkide kasutamiseks lubade andmine on üks kostja äritegevuse liik. 2005 kevadest on kostjal olnud õiguspärane ootus tasu eest loa andmiseks kaubamärgi kasutamise eest hagejale. Kostja viidatud selgitusest järeldub, et kostjal puudus soov kaubamärki „MAMMJA MIA“ ise kasutada, tema tegevus on olnud suunatud sellele, et anda kostjale luba kaubamärgi kasutamiseks tasu eest. Kohtuistungil väitis kostja lisaks, et kaubamärki kasutab KaMS § 17 lg 3 mõttes kostja tema eest.

KaMS § 17 lg 3 kohaselt loetakse kaubamärgi kasutamise kohustuse täitmiseks kaubamärgiomaniku poolt kaubamärgi kasutamine kaubamärgi omaniku loal. Käesoleval juhul ei ole tegemist sellise juhuga. Kostja väidete kohaselt on ta teinud hagejale ettepaneku saada kostjalt tasu eest nõusolek kaubamärgi kasutamiseks. Hageja ei ole seda soovinud. KaMS § 17 lg 3 mõte ei ole lugeda kaubamärgi kasutajaks kaubamärgi omaniku vastaspool kohtumenetluses. Kui kostja arvates kasutab tema kaubamärki hageja, ei saa seda lugeda kostja kui kaubamärgi omaniku poolt kaubamärgi kasutamiseks. Kaubamärgiseaduse viidatud sätte kohaselt peab kaubamärgi mittekasutamiseks olema mõjuv põhjus. Kohtu arvates ei ole kostjal sellist mõjuvat põhjust. Kostja poolt ettetoodud põhjused kohtu arvates mõjuvate põhjustena ei kvalifitseeru. KaMS § 55 lg 2 alusel on hagejal õigus nõuda kostja kui kaubamärgi „MAMMA MIA“ omaniku ainuõiguse lõppenuks tunnistamist alates 2.märtsist 2010. Ülalmärgitud põhjendustel kuulub hagi rahuldamisele. TsMS § 132 lg 1 järgi on hagihind 1 597,79 eurot (25 000 krooni). Hagi esitamisel tasus hageja riigilõivu 5 000 krooni. Juhindudes TsMS § 162 lg 1 tuleb seoses hagi rahuldamisega menetluse kulud jätta kostja kanda. Kooskõlas § 174 lg 1 on hagejal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.