Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Margo Klaar ja Ele Liiv
Otsuse tegemise aeg ja koht
25.11.2014, Tallinn
Tsiviilasja number
2-12-53621
Tsiviilasi
Unico Studio OÜ hagi Osaühingu Allameda Land vastu võlgnevuse ja viiviste väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14.01.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Osaühingu Allameda Land apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
6755, 40 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Unico Studio OÜ (registrikood 11576464, asukoht Tuukri 54, 10120 Tallinn), lepinguline esindaja vandeadvokaat Mart Angerjärv Kostja Osaühing Allameda Land (registrikood 12220066, asukoht Ivan Pavlovi 12a, 40232 Sillamäe), lepinguline esindaja vandeadvokaat Sergei Politšev
Kohtuistungi toimumise aeg
10.11.2014
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 14.01.2014 otsus muutmata, arvestades ka käesolevas otsuses esitatud põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja, Osaühing Allameda Land kanda.
Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Kohtu selgitused: Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Riigikohtus võidakse kaebus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.15.12.2012 esitas Unico Studio OÜ (hageja) hagi Osaühingu Allameda Land (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista põhinõudena 7740 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise ja viivise edasi alates 16.12.2012 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluse käigus hageja vähendas nõuet, paludes kostjalt välja mõista põhinõudena 6755,40 eurot, viivise perioodi 05.07.2012 - 11.12.2013 eest 1773,29 eurot ja viivise põhinõudelt (6755, 40 eurot) määraga 0,05% iga viivitatud kalendripäeva eest alates 12.12.2013 kuni põhinõude kohase täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmiti hageja ja kostja vahel 30.03.2012 töövõtuleping nr 0112, mille esemeks oli polikliiniku laiendamise põhiprojekti koostamine Narvas aadressil Aasa 4. Lepingu järgi kohustus hageja teostama järgmised tööd: ehitise konstruktiivse osa projekteerimine, tehnilise ekspertiisi teostamine ehitise tarindite osalise ümberehitamise võimaluste määratlemiseks ning jahutus ja ventilatsioonisüsteemi, küttesüsteemi, vee- ja kanalisatsioonisüsteemi, elektrisüsteemi, nõrkvoolsüsteemi (sh videovalve) ning parkla ja teede projekteerimine.
3.Enne tööde teostamise tähtpäeva saabumist ja tööde üleandmist esitas kostja hagejale 04.07.2012 avalduse lepingu ülesütlemiseks põhjendusel, et hageja teostatud projekt ei olnud kooskõlastatud võrguvaldajatega ja hageja teostatud tehniline ekspertiis ei vastanud Narva Linnavalitsuse 1.06.2011 korralduse nr 546-k „Projektitingimuste määramine (Aasa tn 4 hoone laiendamine ning lisasissesõidu rajamine)“ p-le 3.3.4.
4.Hageja vaidles lepingu rikkumisele vastu, kuna rikkumisi ei eksisteeri ja palus kostjal tasuda lepinguline tasu võlaõigusseaduse (VÕS) § 655 lg 1 alusel. Kostja ei ole makset teinud. Kostja viitas lepingu rikkumisele (VÕS § 188), kuid nimetas enda poolt
kasutatavat õigust ülesütlemiseks. Töövõtulepingu p 4.1 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale lepingu p-s 1 ja selle alapunktides nimetatud tööde eest 7166,67 eurot (käibemaksuga 8600 eurot). Kostja on summas tasunud 1094 eurot. Kostja ütles lepingu üles olukorras, kus hageja oli teostanud mitte vähem kui 90% kokkulepitud tööst ja oleks tähtaegselt tööd lõpetanud. Kostja püüdis lepingust taganemisega vabaneda tellitud töö eest tasumisest. Lepingu p-s 4.6 olid pooled leppinud intressimääraks 0,05% tasumisele kuuluvast summast iga viivitatud kalendripäeva eest. Sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks 11.12.2013 seisuga on 1773,29 eurot.
5.Kostjal puudus alus lepingust taganemiseks. Kostja tunnistas rikutud kohustuse puudumist lepingus. Isegi kui projekti kooskõlastamine oli hageja kohustus, pidi kostja määrama täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Hageja pakkus kostjale, et teeb täiendava töö korras kostja soovitud tööd, kuid kostja seda ei soovinud. Kuna lepingust taganemise eeldused ei ole täidetud, saab kostja tahteavaldust pidada ülesütlemisavalduseks VÕS § 655 lg 1 järgi. Töövõtjale tuleb maksta kokkulepitud tasu, millest tuleb maha arvata töövõtja poolt ülesütlemise tõttu säästetud kulutused. Antud juhul tuleb tasuda mitte vähem kui 6755,40 eurot (s.o 90 protsenti 7506 eurost). Kostja vastuväited
6.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja rikkus töövõtulepingu nr 0112 punkti 1.2 alapunkti 2, mille kohaselt töövõtja teostab projekteerimistööd, sh tehnilise ekspertiisi ehitise tarindite osalise ümberehitamise võimaluste määratlemiseks, lähtudes Eesti standardist EVS 811:2006, mis aga lepingu sõlmimise hetkel ei kehtinud. Sel ajal kehtis standard EVS 811:2012. 18.05.2012 muudeti vastavalt ka lepingu p 1.2.
7.Hageja teostatud ekspertiis ei järginud standardit EVS 811:2012, mille paragrahvi 7 järgi kohaliku omavalitsuse projekteerimistingimused on projekteerimise lähtedokumendiks, ning ei vastanud Narva Linnavalitsuse 01.06.2011 korralduse nr 546-k p-le 3.3.4, mis sätestab üldised nõuded tehnilise ekspertiisi vormistusele. 24.05.2012 esitas kostja ekspertiisi koos eelprojektiga Narva Linnavalitsusele, kes 18.06.2012 tagastas kostjale eelprojekti seda heaks kiitmata. Puuduste hulgas märgiti mh tehnilise ekspertiisi puuduseid.
8.19.06.2012 edastas kostja hagejale Narva Linnavalitsuse 18.06.2012 kirja ja palus hagejat puudused likvideerida, kuid hageja puuduseid lepingu ülesütlemise hetkeni 04.07.2012 ei kõrvaldanud. 05.07.2012 saatis hageja kostjale taas puudustega ekspertiisi. Seega rikkus hageja oluliselt töövõtulepingu p 6.2.
9.Hageja väited, et kostja püüdis lepingust taganemisega vabaneda töö eest tasumisest, olid paljasõnalised. Arusaamatu oli, mille alusel hageja väitis, et ta teostas mitte vähem kui 90% kokkulepitud tööst. Hageja poolt esitatud nõrkvoolsüsteemi projekt ja ehitise konstruktiivse osa projekt ei vastanud lepingu tingimustele ja standardile EVS 811:2012 ning Majandus- ja kommunikatsiooniministri 17.09.2010 määrusele nr 67. Ülejäänud projekteerimistööd ei olnud kostjale seisuga 04.07.2012 esitatud.
10.Eesti standardist EVS 811:2012 ja ehitusseaduse (EhS) § 49 p-st 2 tuleneb, et põhiprojekti staadiumi lähteülesandeks on eelprojekt koos tellija kooskõlastuse ja võimalike lisatingimustega. Kuna kostja ei kooskõlastanud eelprojekti, ei saanud hageja alustada põhiprojekti projekteerimistöid. Kui hageja omal initsiatiivil hakkas tegema
töid enne töövõtulepingu p-s 3.2 kehtestatud tähtaega, siis oli see tema risk. Seega kulud, mis on seotud põhiprojekti projekteerimistööde teostamisega, kannab hageja. Lepingu p-dest 3.3, 4.2 ja 6.3 tuleneb, et enne põhiprojekti vastuvõtmist ja lõpliku projekteerimistööde lõpetamist, peaks projekteerimistööd olema kooskõlastatud ametite poolt (sh Narva Linnavalitsus). Seejuures hageja peaks esindama kostjat kooskõlastuste teostamisel. Pooled ei vormistanud üleandmise-vastuvõtmise akti, hagejal ei tekkinud õigust arve esitamiseks ja kostjal ei tekkinud kohustust tasuda hagejale eelnimetatud töö eest.
11.Hageja ei tõendanud, et projekteerimistööd tehti vastavalt lepingu p-le 6.2 ja nende kvaliteet tagab kostjale ehitusloa saamise. Lisaks moodustab lepingu kohaselt põhinõue 7166,67 eurot, s.o koos käibemaksuga 8600 eurot. Kostja tasus hagejale ekspertiisi teostamise eest 1094 eurot. Seega ülejäänud rahasumma on 7506 eurot (8600 – 1094). Esimese astme kohtu otsus
12.Harju Maakohus rahuldas 14.01.2014 otsusega hagi, mõistes kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 6755, 40 eurot, viivise perioodi 05.07.2012 - 11.12.2013 eest 1773,29 eurot ja viivise põhinõudelt (6755, 40 eurot) määraga 0,05% iga viivitatud kalendripäeva eest alates 12.12.2013 kuni põhinõude kohase täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus täies ulatuses kostja kanda (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1).
13.Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja ja kostja sõlmisid 30.03.2012 töövõtulepingu nr 0112, mille esemeks oli Narvas aadressil Aasa 4 polikliiniku laiendamise põhiprojekti koostamine. 07.07.2012 esitas kostja hagejale lepingu ülesütlemise avalduse, kuna hageja poolt tehtud projekt ei ole kooskõlastatud võrguvaldajatega, samuti ei ole tehniline ekspertiis teostatud täies mahus ja kooskõlastatud Narva linnavalitsuse Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Ametis. Hageja väitel oli tema ülesandeks lepingu järgi tehnilise ekspertiisi teostamine ehitise tarindite osalise ümberehitamise võimaluste määratlemiseks ning ehitise konstruktiivse osa, jahutus- ja ventilatsioonisüsteemi, küttesüsteemi, vee- ja kanalisatsioonisüsteemi, elektrisüsteemi, nõrkvoolsüsteemi ning parkala ja teede projekteerimine. Hageja leidis, et võrguvaldajate ja kohaliku omavalitsusega projekti kooskõlastamine ei olnud hageja lepinguline kohustus ning kostja poolt lepingu ülesütlemine oli lepinguga vastuolus, ülesütlemisavalduses toodud põhjused olid otsitud, hageja ei rikkunud lepingut.
14.Kostja tugines lepingu ülesütlemise avalduses VÕS § 645 lg 1 p-dele 1 ja 2, mille kohaselt tellija võib lepingutingimustele mittevastavusele tugineda, sõltumata sellest, et ta tööd üle ei vaadanud ja selle lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt ei teatanud, kui lepingutingimustele mittevastavus on tekkinud töövõtja tahtluse või raske hooletuse tõttu ning töövõtja teadis või pidi teadma lepingutingimustele mittevastavust või sellega seotud asjaoludest ja ei teatanud sellest tellijale. Kostja hinnangul rikkus hageja lepingu p 6.2, omades erialaseid teadmisi ja oskusi, töövõtja teadis või pidi teadma, et tema poolt tehtud töö ei vasta lepingu tingimustele.
15.Kohus kostjaga ei nõustunud. Kostja väited hageja poolt teostamata tööde ning töös esinevate puuduste kohta olid paljasõnalised ja tõendamata (TsMS § 230 lg 1). Poolte vahel sõlmitud töövõtulepingu järgi puudus hagejal kohustus kooskõlastada projekt võrguvaldajate ja kohaliku omavalitsusega. Seega hageja ei saanud lepingut tahtlikult või raskelt hooletult ka rikkuda ning projekti kooskõlastamata jätmist ei saanud pidada
selliseks tööl esinevaks oluliseks puuduseks, mis annaks kostjale õiguse tugineda töö lepingutingimustele mittevastavusele. Lepingu ülesütlemise avalduse kohaselt ei olnud ka ekspertiis teostatud täies mahus. Vastavalt töövõtulepingu p-le 4.2 vormistatakse iga etapi kohta tööde kvaliteetse täitmise korral üleandmise-vastuvõtmise akt, millele kirjutavad alla tellija ja töövõtja volitatud esindajad. Üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamisel poolte poolt loetakse selle etapi tööd lõpetatuks ning töövõtjal tekib arve esitamise õigus. Kohtule esitati 07.05.2012 poolte poolt allkirjastatud tehnilise ekspertiisi üleandmise-vastuvõtmise akt, mille kohaselt tööd on teostatud vastavalt ehitusnormidele, projektdokumentatsioonile, töövõtulepingule, heale ehitustavale ning täies mahus. Tellija ei omanud teostatud ja üleantavate tööde kohta pretensioone. Kohus nõustus hagejaga, et Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri ja Linnaplaneerimise Ameti poolt 18.06.2012 viidatud puudused on vormistuslikku laadi. Hageja kõrvaldas puudused 21.06.2012. Töövõtulepingust taganemisõiguse tekkimise peamine eeldus on töövõtja oluline lepingurikkumine. Menetluses tuvastatu põhjal täitis hageja oma lepingulised kohustused vastavalt töövõtulepingus nr 0112 kokkulepitule. Kostja poolt lepingu ülesütlemise avalduses märgitud olulisi puudusi töös kohus ei tuvastanud.
16.Kuivõrd hageja oli 04.07.2012 täitnud lepingu 90% ulatuses, oli hageja nõue õiguslikult põhjendatud ja kostjalt kuulus hageja kasuks väljamõistmisele 6755, 40 eurot. Tulenevalt VÕS §-st 100, § 101 lg-st 1, § 113 lg-st 1 ja lepingu p-st 4.6 esitas hageja viivisenõude. Hageja nõue muutus sissenõutavaks 05.07.2012. Kostja oli seisuga 15.12.2012 viivituses 164 päeva, s.o 553,94 eurot. Seisuga 11.12.2013 lisandus viivis 361 päeva eest 1219, 35 eurot. Kokku moodustas viivis 1773, 29 eurot. Kohtu hinnangul oli hageja viivisenõue põhjendatud ja tõendanud ning kuulus rahuldamisele. TsMS § 367 kohaselt kuulus viivis kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele ka alates 12.12.2013 kuni põhinõude kohase täitmiseni määraga 0,05% iga viivitatud kalendripäeva eest. Apellatsioonkaebus
17.Kostja palus esitatud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
18.Maakohus rikkus TsMS § 442 lg 8, jättes põhjendamata, miks ta ei nõustunud kostja väidetega, mille kohaselt hageja kohustus kooskõlastada projekt võrguvaldajate ja kohaliku linnavalitsusega tulenes sõlmitud töövõtulepingu eesmärgist ja töö otstarbekusest ning et lepingu p-dest 3.3, 4.2 ja 6.3 tulenes, et enne kostja poolt põhiprojekti vastuvõtmist ja lõpliku projekteerimistööde lõpetamist, peaks projekteerimistööd olema kooskõlastatud ametite poolt. Hageja esitatud nõrkvoolsüsteemi ja ehitise konstruktiivse osa projektid ei olnud kooskõlastatud.
19.Maakohus jättis hindamata kostja dokumentaalsed tõendid, millest nähtus, et vaatamata hagejale antud mõistlikust tähtajast tehnilise ekspertiisi puuduste kõrvaldamiseks, hageja seda ei teinud. Kohus rikkus TsMS § 236 lg 1 ja § 436 lg-eid 2 ja 3, viidates põhjendamatult hageja esitatud dokumentidele (II kd tl 16, 48-49) kui tõenditele, kuigi hageja ei esitanud taotlust dokumentide asja juurde lisamiseks tõendina ning kohus ei küsinud kostjalt vastavat seisukohta.
20.Tehnilise ekspertiisi üleandmise-vastuvõtmise akt ei tähenda, et ekspertiis vastas lepingu tingimustele ja kostjal ei ole alust lepingut üles öelda. Kostja ei oma eriteadmisi, ekspertiisi puudulikkusele andsid hinnangu Narva Linnavalitsuse spetsialistid. Maakohus ei analüüsinud, mille tulemusena puudused tekkisid ja kuidas see mõjutas
projekteerimistöö tellijat. Hageja veenis pahatahtlikult kostjat tehnilist ekspertiisi vastu võtma ja sai kostjalt raha ekspertiisi eest.
21.Hageja rikkus oluliselt lepingut VÕS § 116 lg 2 p-de 2 ja 4 tähenduses. Lepingu p 6.2 täpne järgimine oli kostja jaoks väga tähtis, kuna tegemist on kliiniku hoone ehitamisega, kus teostatakse operatsioone ja ravitakse inimesi. Kuna tehnilise ekspertiisi teostamine ei olnud kõige raskem osa projekteerimistöödest, oli kostjal mõistlik põhjus eeldada, et hageja ei tule toime keerukamate projekteerimistöödega. Narva Linnavalitsuse 1.06.2011 korraldusest nr 546-k, Eesti standardist EVS 811:2012 ja Majandus- ja kommunikatsiooniministri 17.09.2010 määrusest nr 67, töövõtulepingust ja EhS § 49 p 2 tuleneb, et põhiprojekti staadiumi lähteülesandeks on eelprojekt koos tellija kooskõlastuse ja võimalike lisatingimustega. Hageja rikkus eeltoodud õigusnorme.
22.Maakohus rikkus TsMS § 436 lg-eid 1-3. Kohtuotsusest ei ole näha, milliste tõendite alusel ja kuidas kohus on jõudnud järelduseni, et hageja oli 04.07.2012 täitnud lepingu 90% ulatuses. Hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, et seisuga 04.07.2012 teostas ta mitte vähem kui 90% hetkel kokkulepitud projekteerimistöödest ja kandis seoses sellega kulutusi summale, mida ta kostjalt taotleb. Maakohus rikkus ka TsMs § 236 lg 1, § 237 lg 1 ja § 331. Otsuses ei ole põhistatud, mille alusel kohus järeldas, et hageja poolt mitmete dokumentide vastuvõtmine ei too kaasa menetluse lahendamise viibimist. Kostjal ei olnud piisavat aega seisukoha võtmiseks. Hageja ei põhjendanud ja kohus ei uurinud, miks hageja ei esitanud tõendeid õigeaegselt.
23.Hageja ei tõendanud rahalisi kohustusi teiste alltöövõtjate ees. Hageja rikkus ka lepingu p 3.2, hakates tegema projekteerimistöid ilma, et oleks saanud kostjalt vajalikud dokumendid. Kõige olulisem rikkumine oli see, et hageja hakkas tegema projekteerimistöid, omamata tehnilisi tingimusi elektrivõrgust. Seega kannab hageja ise kulud, mis on seotud põhiprojekti projekteerimistöödega.
24.Maakohtu otsus viiviste osas ei ole seaduslik, kuna ei ole tõendanud, et seisuga 04.07.2012 hageja täitis põhiprojekti projekteerimistööd 90% ulatuses ja kandis seoses sellega kulutusi 6755, 40 eurot. Kuna põhisumma osas hagi ei rahuldatud täielikult, siis TsMS § 163 lg 1 järgi ei olnud alust jätta menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Vastus apellatsioonkaebusele
25.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
26.Kolleegium leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb täiendada maakohtu otsuse põhjendusi, jättes otsuse resolutsiooni muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, sest kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
27.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus tõendite põhjal õigesti tuvastanud, et hageja ei ole kostja 04.07.2012 taganemisavalduses märgitud viisil töövõtulepingut nr 0112 rikkunud ning lepingust taganemise materiaalsed eeldused ei olnud seega täidetud. Maakohus ei ole kohaldanud valesti materiaalõigust ka viivisenõude rahuldamisel. Kolleegium järgib nimetatud osas maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lõikest 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.
28.Kolleegium peab vajalikuks täpsustada, et kuigi kostja 04.07.2012 avaldus on pealkirjastatud "Avaldus lepingu ülesütlemisest" (I kd, tl 13-14), saanuks kostja lepingu rikkumisele tuginemisele lepingust üksnes taganeda (VÕS §-d 188 jj). Poolte vahel sõlmitud töövõtuleping (I kd, tl 7-11) on praegusel juhul suunatud konkreetse tulemuse saavutamisele ning see ei ole vaadeldav kui kestvusleping VÕS § 195 lg 3 tähenduses. Seega tulnuks kostja 04.07.2012 avaldust lepingu rikkumise käsitlemisel õiguslikult vaadelda kui taganemise avaldust. Maakohus ei ole sellele aspektile asja lahendamisel piisavalt tähelepanu pööranud, kuid kokkuvõttes ei muuda see ebaõigeks kohtu järeldusi, mille kohaselt ei ole hageja töövõtulepingut rikkunud.
29.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et kuivõrd töövõtulepingust taganemise eeldused ei olnud täidetud, tuleb sama 04.07.2012 avaldust praegusel juhul käsitleda kui VÕS § 655 lg 1 kohast tellija ülesütlemisavaldust. Kostja ei ole menetluses ka väitnud, et avaldust ei võiks taoliselt tõlgendada. VÕS § 655 lg 1 kohaselt võib tellija töövõtulepingu igal ajal üles öelda. Kui tellija on töövõtulepingu üles öelnud, on töövõtjal õigus nõuda kokkulepitud tasu, millest on maha arvatud see, mille ta lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Kolleegium märgib, et VÕS § 655 lg 1 puhul on tegemist seaduses sätestatud erandliku juhtumiga, kus kestvuslepinguks mitteoleva lepingu ühepoolne lõpetamine ei toimu lepingust taganemise teel. Lähtuvalt poolte maakohtus esitatud väidetest tuleb maakohtu otsust VÕS § 655 lg 1 puudutavas osas täiendada järgmise õigusliku põhjendusega.
30.VÕS § 655 lg 1 näeb ette töövõtja õiguse saada kokkulepitud tasu, see norm ei sätesta tasu saamist juba tehtud töö eest (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-09, p 14). VÕS § 655 lg 1 annab õiguse arvata kokkulepitud tasu nõudest maha see, mille töövõtja lepingu ülesütlemise tõttu kokku hoidis või mille ta oma tööjõu teistsuguse kasutamisega omandas või oleks võinud mõistlikult omandada. Pooltel puudub praegusel juhul vaidlus, et lepingus kokku lepitud tasu suuruseks oli 8600 eurot (sh käibemaks 20%), millest kostja on seni tasunud 1094 eurot. Hageja nõuab tasumata 7506 eurost 90%, s.o 6755,40 euro, tasumist ning TsMS § 5 lg-s 1 sätestatust lähtudes tuleb selles osas hagi ka rahuldada. Kostja ei ole menetluses väitnud, et hageja töövõtjana on lepingu ülesütlemise tõttu midagi kokku hoidnud või tööjõu teistsuguse kasutamisega omandanud või võinuks mõistlikult omandada. Selliseid asjaolusid ei nähtu ka poolte esitatud tõenditest. VÕS § 655 lg 1 kohaldamise seisukohast ei oma tähtust see, millises ulatuses olid tööd hageja poolt lepingu ülesütlemise ajaks tegelikult lõpetatud ning kas kostja oli tööd vastu võtnud (vt selle kohta ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-11, p 13). Samuti ei mõjuta kolleegiumi hinnangul tasu saamise õigust see, kas ja kui palju on hageja (kui peatöövõtja) tasunud alltöövõtjatele.
31.Vastuseks apellatsioonkaebuse eelpool käsitlemata väidetele märgib kolleegium järgmist.
32.Tõendite hindamise osas ei ole ringkonnakohus apellatsioonkaebuses väidetud rikkumisi maakohtu poolt tuvastanud. Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi.
33.Tehnilise ekspertiisi üleandmise-vastuvõtmise akt (II kd, tl 16) loob VÕS § 76 lg 4 järgi eelduse, et ekspertiis vastas lepingu tingimustele. See põhimõtteliselt ei välista tellija võimalust ekspertiisis tuvastatud puudustele tugineda. Samas peab kostja pärast
täitmisena pakutu vastuvõtmist tõendama, et hageja poolt teostatud töö ei vastanud lepingutingimustele. Kuivõrd maakohus tuvastas, et ekspertiisis esinenud puudused hageja poolt 21.06.2012 kõrvaldati, ei pidanud kohus analüüsima seda, millest puudused tekkisid ja kuidas see mõjutas projekteerimistöö tellijat.
34.Kostja on menetluses väitnud ka seda, et 04.07.2012 seisuga ei vastanud hageja poolt esitatud nõrkvoolsüsteemi projekt ja ehitise konstruktiivse osa projekt Eesti standardile EVS 811:2012 ega Majandus- ja kommunikatsiooniministri 17.09.2010 määrusele nr
67.Kostja leiab sellega seoses, et Narva linna poolt kooskõlastamata jäetud eelprojekt ei võinud olla hageja jaoks põhiprojekti koostamise lähteülesandeks. Hageja ei pidanuks koostama põhiprojekti osasid, sealhulgas nõrkvoolsüsteemi projekti ega ehitise konstruktiivse osa projekti, s.o. järgmise projekteerimise etappi seni, kuni ei olnud kooskõlastatud ega lõppenud eelprojekti etapp. Need ei ole kolleegiumi arvates hageja nõuete lahendamise seisukohast asjakohased väited, kuna kostja 04.07.2012 avalduses ei ole nendele kui lepingust taganemise põhjustele viidatud. Maakohus sai hinnata taganemise materiaalsete eelduste täidetust üksnes konkreetses taganemisavalduses märgitud asjaolude põhjal.
35.Kolleegium nõustub osaliselt apellatsioonkaebuse väidetega maakohtu poolt menetlusõiguse normide rikkumise kohta. TsMS § 7 kohaselt on pooled õigusemõistmisel tsiviilasjades kohtu ees võrdsed. Sellest tuleneb muu hulgas kohtu kohustus tagada pooltele tsiviilkohtumenetluses võrdne võimalus esitada väiteid ja tõendeid. TsMS § 329 lg 3 kohaselt peab kohus tegema õigeaegselt kõik vajaliku asja arutamise ettevalmistamiseks. Menetluse igas staadiumis aitab kohus kaasa sellele, et pooled teeksid oma avaldused õigeaegselt ning täies ulatuses ja aitaksid kaasa asja võimalikult kiirele ja väikeste kuludega lahendamisele. Vastavalt TsMS § 237 lg-le 1 peab kohus andma menetlusosalistele eelmenetluses tähtaja tõendite esitamiseks ja nende kogumise taotlemiseks. Kui tõendit ei ole tähtaja möödudes esitatud või tõendite kogumist taotletud, võib hiljem tõendile tugineda üksnes TsMS §-s 331 sätestatut järgides. Sisuliselt sama piirang tuleneb TsMS § 330 lg-st 3. TsMS § 436 lg 3 järgi võib kohus otsust tehes tugineda üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Juhul kui asja lahendatakse kirjalikus menetluses, peab kohus pärast eelmenetluse lõppu teatama menetlusosalistele, missugused esitatud tõenditest on vastu võetud ning missuguste tõendite vastuvõtmisest keeldutud. Kolleegium märgib, et seni kuni pole teada, missugused ühe või teise poole esitatud tõendid on vastu võetud ja missuguste tõendite vastuvõtmisest on keeldutud, ei ole ka menetlusosalistele selge, kas ja missuguste vaidlusaluste asjaolude kohta on vaja esitada täiendavaid tõendeid.
36.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on maakohus 11.12.2013 kohtuistungil otsustanud jätkata poolte nõusolekul asja menetlemist kirjalikus menetluses ning andnud hagejale seisukohtade ja tõendite esitamiseks tähtaja kuni 20.12.2013 ning kostjale kuni 06.01.2014. Samuti on kohus istungil teatanud, et otsus tehakse asjas avalikult teatavaks 14.01.2014 (I kd, tl 307). Hageja esindaja on 20.12.2013 taotlenud e-kirja teel maakohtult eelnimetatud tähtaja pikendamist kuni 31.12.2013, mille kohtunik on samal päeval rahuldanud, saates hageja esindajale vastavasisulise e-kirja (I kd, tl 308). Seega ei ole iseenesest põhjendatud kostja apellatsioonkaebuse väide, et hageja ei esitanud oma tõendeid õigeaegselt. Maakohus ei ole küll kostja esindajat tähtaja pikendamisest teavitanud, millega kohus on rikkunud TsMS § 329 lg 4 teises lauses sätestatut, mille kohaselt tuleb menetlusosalistele kõikidest kohtu korraldustest teatada. 31.12.2013 on
hageja esindaja täiendavad seisukohad ja tõendid maakohtule esitanud (II kd, tl 3 jj). Kohus on nimetatud dokumendid kostja esindajale edastanud alles 06.01.2014 (II kd, tl 131) ning kostja on omapoolse seisukoha esitanud 09.01.2014 (II kd, tl 183-185). 14.01.2014 on maakohus teinud otsuse. Maakohus ei ole teinud määrust hageja poolt 31.12.2013 täiendavalt esitatud tõendite vastuvõtmise kohta ega ka teatanud pooltele, et need tõendid on asja materjalide juurde võetud. Sellega on maakohus kolleegiumi hinnangul rikkunud ülalviidatud TsMS § 7, § 329 lg 3 ja § 436 lg 3 norme. Samal seisukohal on kolleegium ka hageja poolt 10.12.2013 kompromissettepanekule lisatud tõendite osas (I kd, tl 130-305). Samas ei ole maakohus teinud määrust ka osundatud tõendite vastuvõtmisest keeldumise kohta (TsMS § 238 lg 4) ning võtnud tõendid toimikusse. Sellest võib kolleegiumi arvates järeldada, et maakohus on pidanud kõnealused tõendeid asjakohasteks ning need vastu võtnud.
37.Kolleegium märgib, et TsMS § 442 lg-st 8 tulenevalt peab kohus otsuses kõiki tõendeid analüüsima ning kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Praegusel juhul ei ole maakohus enamikku hageja poolt 10.12.2013 ja 31.12.2013 esitatud tõenditest otsuse põhjendustes üldse käsitlenud. Kuivõrd maakohus leidis kokkuvõttes, et töövõtulepingust taganemise materiaalsed eeldused ei olnud täidetud ning kohaldas vaidluse lahendamisel VÕS § 655 lg 1, puudus sisuline vajadus tööde lõpetatust, mida suurem osas 10.12.2013 ja 31.12.2013 esitatud tõenditest puudutab, kontrollida. Samas tulnuks maakohtul siiski märkida, miks ta neid tõendeid otsuses ei käsitle. Kolleegium lisab, et TsMS § 237 lg 1 kohase tähtaja määramisel võinuks maakohus tõendite esitamiseks ja nende kogumise taotlemiseks anda pooltele sama tähtaja ning mitte võimaldama esitada selleks tähtajaks enam uusi seisukohti. See võimaldanuks suures osas vältida hetkel tekkinud menetluslikku segadust.
38.Kolleegium märgib ka seda, et hageja esindaja ei ole tõendite edastamisel 31.12.2013 asja materjalidest nähtuvalt järginud TsMS §-s 337 sätestatut, jättes kohtule edastavad dokumendid kostjat esindavale advokaatidele saatmata. See on tinginud menetluses täiendava viivituse.
39.Samas ei ole eelnimetatud menetlusnormide rikkumised kolleegiumi arvates praegusel juhul aluseks maakohtu otsuse tühistamisele. Taolised rikkumised on üldjuhul apellatsioonimenetluses kõrvaldatavad. Hageja esitatud dokumentaalsete tõendite osas on kostjal olnud võimalus oma seisukoht avaldada, seda on kostja ülalviidatud 09.01.2014 menetlusdokumendis ka teinud. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et tal jäid maakohtu rikkumiste tõttu mingid tõendid või taotlused asjas esitamata. Ka ei ole kostja apellatsioonkaebusele omapoolseid tõendeid lisanud ega ringkonnakohtult tõendite kogumist taotlenud. Maakohtu rikkumisi arvestades võinuks iseenesest olla TsMS § 652 lg 3 p 2 järgi põhjendatud kostja taotlusel uute tõendite vastuvõtmine ja kogumine apellatsioonimenetluses.
40.Kostja väidetel ei olnud tal ilmselgelt piisavalt aega 06.01.2014 edastatud tõendite osas seisukoha võtmiseks, kuivõrd kohtuotsuse kuulutamine oli määratud 14.01.2014. Samas ei ole kostja asja materjalidest nähtuvalt palunud 09.01.2014 menetlusdokumendis seisukoha esitamiseks tähtaja pikendamist (TsMS § 64 lg 1) või täiendava tähtaja määramist ega palunud sellega seoses otsuse kuulutamist asjas edasi lükata. Ka ei ole kostja esitanud maakohtu menetluses TsMS § 333 lg 1 kohast vastuväidet kohtu tegevusele seoses ebapiisava ajaga seisukoha esitamiseks. Eeltoodut arvestades ei saa kostja apellatsiooniastmes enam tugineda asjaolule, et esimese astme kohus jättis
menetlusõiguse norme rikkudes kostjale ebapiisava aja seisukoha esitamiseks (TsMS § 652 lg 6). Sama piirangu tõttu ei ole võimalik apellatsioonimenetluses arvestada väiteid TsMS § 236 lg-te 1 ja 3 nõuete rikkumise kohta maakohtu poolt hageja tõendite vastuvõtmisel.
41.Kolleegium leiab, et maakohus ei pidanud iseenesest otsuses põhjendama, miks mitmete hageja poolt esitatud dokumentide vastuvõtmine ei too kaasa asja lahendamise viibimist, arvestades, et kostja pidi esitama oma seisukoha 06.01.2014 ja kohtuotsuse kuulutamine oli määratud 14.01.2014. Tõendite vastuvõtmine iseenesest ei ole ka toonud kaasa asja lahendamise viibimist. Maakohus tegi lahendi 11.12.2013 kohtuistungil teatatud ajal.
42.Apellandi hinnangul on maakohus rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatut, jättes otsuses põhjendamata, miks kohus ei nõustu apellandi poolt töövõtulepingu punktidele 3.3, 4.2 ja 6.3 antud tõlgendusega (millest kostja käsitluse järgi tulenes projektide kooskõlastamise kohustus). Kolleegium märgib, et TsMS § 438 lg 1 järgi hindab tõendeid kohus ning otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Eeltoodut arvestades ei pidanud maakohus asuma otsuses eraldi ümber lükkama kostja poolt lepingupunktidele antud tõlgendusi. TsMS § 442 lg 8 kohustab kohut põhjendama üksnes poole faktiliste väidetega mittenõustumist.
43.Apellant leiab, et maakohus on jätnud hindamata kostja poolt esitatud dokumentaalsed tõendid (I kd, 80-82, 84-90), millest nähtub, et vaatamata sellele, et hagejale oli antud mõistlik aeg tehnilise ekspertiisi puuduste kõrvaldamiseks, ei sisaldanud hagejalt tellitud tehniline ekspertiis 05.07.2012 seisuga (kaebuses ilmselt ekslikult märgitud 05.07.2013) kokkuvõtte osa. Maakohus on otsusest nähtuvalt rajanud järeldused selle ekspertiisi (ekspertiisiakti) nõuetelevastavuse tuvastamisel eeskätt ülalviidatud ekspertiisi üleandmise-vastuvõtmise aktile, millest nähtuvalt ei ole kostja omanud teostatud ja üleantavate tööde kohta pretensioone. Samas on maakohus ka kostja poolt apellatsioonkaebuses nimetatud dokumentaalseid tõendeid analüüsinud ning leidnud, et hageja kõrvaldas ekspertiisiaktis esinenud vormistuslikku laadi puudused 21.06.2012. Kolleegiumi hinnangul on maakohus sellega piisavalt selgitanud, miks ta leiab, et hageja kõrvaldas puudused, millele kostja enne lepingu ülesütlemist viitas. Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri ja Linnaplaneerimise Ameti 18.06.2012 kirjas, mille alusel palus kostja hagejal puudused kõrvaldada, ei ole ekspertiisiakti kokkuvõtte väidetavale puudumisele üldse viidatud. Kolleegium märgib samuti, et kostja 12.02.2013 vastuse lisaks olev dokument ei sisalda 8. lehekülge, s.o 8-leheküljelisest dokumendist on esitatud vaid seitse. Viimatinimetatud asjaolu järeldub dokumendi lehekülgede ülevaservas olevastest märgetest "1/8" kuni "7/8". Seejuures on dokumendi 7. lehekülje lõpus pealkiri "Kokkuvõte". Seetõttu on eluliselt usutav hageja esindaja väide, et kokkuvõtte osa tekst võis jääda dokumendi 8. leheküljele, mida kohtule ei ole esitatud.
44.Apellatsioonkaebuses on kostja osundanud VÕS § 116 lg 2 p-dele 2 ja 4 ning märkinud, et töövõtulepingu punkti 6.2 järgimine oli kostja jaoks väga oluline, kuna tegemist on kliiniku hoone ehitamisega, kus ravitakse inimesi ja teostatakse operatsioone. Kuivõrd hageja ei saanud hakkama isegi tehnilise ekspertiisi teostamisega, siis oli kostjal mõistlik põhjus eeldada, et hageja ei tule nõuetekohaselt toime ka lepingus ette nähtud keerukamate projekteerimistöödega. 04.07.2012 seisuga sai kostjale üheselt selgeks, et
edaspidi ei ole mõistlikku põhjust oodata, et hageja teostab projekteerimistööd vastavalt töövõtulepingu punktis 6.2 sätestatud nõuetele. Kolleegiumi hinnangul on need kostja poolt apellatsioonimenetluses esmakordselt esitatud väited. Sellistele väidetele ei või aga pool TsMS § 631 lg-st 1 tulenevalt apellatsioonkaebuses enam tugineda. Taoliste vastuväidete esitamine ei olnud maakohtu menetluslike minetuste tõttu ka takistatud. Seetõttu ei saa ka ringkonnakohus nende väidetega asja lahendamisel arvestada. Lisaks on tõenditest lähtuvalt alusetu kostja väide, et hageja ei saanud tehnilise ekspertiisi teostamisega hakkama. Menetluskulude jaotus
45.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Ringkonnakohtul ei ole alust maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust muuta. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Ringkonnakohus ei ole teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid.
46.Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.