Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
21. november 2014, Tartu
Tsiviilasja number
2-13-61702
Tsiviilasi
Danske Bank A/S hagi Sven Vähi vastu võla ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
13 464,16 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 15. mai 2014 otsus (vaheotsus)
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Danske Bank A/S apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Danske Bank A/S (reg.nr 61126228; Holmens kanal 2-12, 1092 Copenhagen K, Taani Kuningriik), esindaja Krista Arraste Vastustaja (kostja): Sven Vähi (ik: XXXXXXXXXXX)
esindajad
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tartu Maakohtu 15. mai 2014 otsus osas, millega maakohus kohaldas aegumist kindlustusmaksete nõudele summas 627,56 eurot.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega saata hageja kindlustusmaksete nõue summas 627,56 eurot maakohtule menetluse jätkamiseks.
Kohaldada aegumist Danske Bank A/S nõudele Sven Vähi vastu 03.12.2009 arvest nr 20091206270 tulenevale nõudele summas 236,11 eurot ja vara jääkmaksumuse nõudele summas 6104,52 eurot, kokku 6340,63 eurot ja vastavas ulatuses viivise nõudele.
3.2.Jätta rahuldamata Danske Bank A/S hagi Sven Vähi vastu võla 6340,63 eurot ja vastavas ulatuses viivise väljamõistmiseks.
3.3.Jätkata menetlust Danske Bank A/S hagis Sven Vähi vastu 05.01.2010 arve nr 20100105739 summas 355,15 eurot, 03.02.2010 arve nr 20100208694 summas 355,15 eurot, 04.03.2010 arve nr 20100307668 summas 354,51 eurot ja kindlustusmaksete nõude summas 627,56 eurot, kokku 1692,37 eurot ning vastavas ulatuses viivise väljamõistmise osas.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus lõpplahendis. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Danske Bank A/S esitas 30.12.2013 maakohtule Sven Vähi vastu hagi, paludes kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 7923,86 eurot (sh vara jääkmaksumus lepingu ülesütlemise seisuga 6104,52 eurot, tasumata rendimaksed 976,02 eurot, tasumata kindlustusmaksed kuni lepingu ülesütlemiseni 215,76 eurot ja tasumata kindlustusmaksed pärast lepingu ülesütlemist 627,56 eurot), intress 109,15 eurot ning hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 7923,86 eurot, kokku võlgnevus 15 956,87 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 16.03.2006 käenduslepingu nr KÄ-260316LT, millega kostja võttis vastutuse kasutusrendilepingust nr 260316LT tulenevate LVI-TÖÖD OÜ (ärinimi muudetud Velmac OÜ-ks) (liisinguvõtja) kohustuste täitmise eest. Käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma on 338 013 krooni, s.o 21 602,97 eurot. Hageja ja liisinguvõtja vahel 16.03.2006 sõlmitud kasutusrendilepingu nr 260316LT alusel võttis liisinguvõtja liisingusse kaubiku Vivaro Van L2 1,9 CDTI (74 kW) 2006 ning kohustus maksma liisingueseme kasutamise eest tasu rendiperioodiga 60 kuud, s.o kuni 15.04.2011. Liisinguvõtja jättis detsembrist 2009 kuni märtsini 2010 tasumata vara rendi- ja intressimaksed vastavalt maksegraafikule ja liisinguvõtjale esitatud arvetele ning kindlustusmaksed vastavalt kindlustusmaksete tasumise graafikule. Hageja ütles 08.03.2010 liisinguvõtjale edastatud teates kasutusrendilepingu üles ja palus vara tagastada. Liisinguvõtja vara ei tagastanud, vara tagastamine ei õnnestunud ka hageja lepingupartneril OÜ-l Reeborn, mistõttu hagejal ei ole olnud võimalik lepingu objektiks olnud sõidukit võõrandada. Hageja leidis, et nõuded ei ole aegunud, ning taotles aegumise küsimuses vaheotsuse tegemist.
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja leidis, et hagi on aegunud, arvestades, et vara tagastamise nõudes öeldi kasutusrendileping üles, mis tähendab kõikide lepingujärgsete kohustuste sissenõutavaks muutumist alates vara tagastamise nõude esitamisest.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 15. mai 2014 otsusega (vaheotsus) (otsusel ekslikult kuupäev 15. mai 2013) S. Vähi taotluse aegumise kohaldamiseks osaliselt. Maakohus kohaldas aegumist Danske Bank A/S nõudele S. Vähi vastu 3. detsembri 2009 arve nr 20091206270 summas 236,11 eurot, vara jääkmaksumuse nõude 6104,52 eurot ja pärast lepingu ülesütlemist tasumata kindlustusmaksete nõude 627,56 eurot alusel, kokku 6968,19 eurot, ning viivise nõudele. Maakohus jättis rahuldamata Danske Bank A/S hagi S. Vähi vastu võla 6968,19 eurot ja vastavas ulatuses viivise väljamõistmiseks. Menetlust jätkatakse Danske Bank A/S hagis S. Vähi vastu 5. jaanuari 2010 arve nr 20100105739 summas 355,15 eurot, 3. veebruari 2010 arve nr 20100208694 summas 355,15 eurot ja 4. märtsi 2010 arve nr 20100307668 summas 354,51 eurot, kokku 1064,81 eurot, ning vastavas ulatuses viivise väljamõistmise osas. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleb aegumise kohaldamisel eristada nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks enne lepingu ülesütlemist, ja nõudeid, mis muutusid sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega. Nõuetest, mis muutusid sissenõutavaks enne lepingu ülesütlemist ehk nõuetest, mis põhinevad tasumata rendi-, intressi- ja kindlustusmaksete arvetel detsembrist 2009 märtsini 2010, on hageja nõue tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-st 1; § 147 lg-st 3 ja §-st 154 aegunud arve nr 20091206270 summas 236,11 eurot alusel ning ei ole aegunud arvete nr 20100105739 summas 355,15 eurot, nr 20100208694 summas 355,15 eurot ja nr 20100307668 summas 354,51 eurot alusel. Lepingu ülesütlemisega muutusid sissenõutavaks vara jääkmaksumuse ja pärast lepingu ülesütlemist tasumata kindlustusmaksete nõuded. Kuivõrd lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõude puhul ei ole tegemist korduva kohustusega, aegub nõue TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 kohaselt kolme aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest. Riigikohus on selgitanud (3-2-1-33-09, p 10), et kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja määratlemisel tuleb arvestada eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (3-2-1-54-08, p 10). Hageja ütles lepingu üles 08.03.2010. Hageja on seisukohal, et mõistlikult vajalik aeg kulutuste hüvitamise nõude sissenõutavaks muutumiseks oli üks aasta ja nõue muutus sissenõutavaks 08.03.2011. Kohus hageja seisukohaga ei nõustu. Ühe aasta pikkune periood liisingulepingu ülesütlemisest tulenevate nõuete sissenõutavaks muutumiseks on igasuguses kontekstis ebamõistlik aeg, sest moodustab seadusega sätestatud aegumistähtajast kolmandiku ning võimaldab sellise tõlgendamisega pikendada nõude sisenõutavuse aega lepingu ülesütlemisest arvates nelja aastani. Hoolimata asjaolust, et vara hagejale ei tagastatud, ei saa nõude sissenõutavaks muutumise mõistlikuks ajaks pidada ühe aasta pikkust perioodi. Kohtu arvates on mõistlik aeg sõiduki tagastamise kohustuse täitmise nõudmiseks kolm kuud, seega muutus hageja nõue sissenõutavaks 09.06.2010 ja aegumine algas 10.06.2010 kell 00.00. TsÜS § 146 lg-st 1 tulenevalt aegus nõue 09.06.2013 kell 24.00. Hageja pöördus avaldusega kohtusse 30.12.2013. Seega hageja vara jääkmaksumuse nõue 6104,52 eurot ja pärast lepingu ülesütlemist tasumata kindlustusmaksete nõue 627,56 eurot on aegunud.
TsÜS § 144 alusel on aegunud ka arve nr 20091206270 alusel, vara jääkmaksumuse nõudelt ja pärast lepingu ülesütlemist tasumata kindlustusmaksete nõudelt esitatud viivise nõuded.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Danske Bank A/S esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 15. mai 2014 otsuse tühistamist osas, milles kohus kohaldas aegumist vara jääkmaksumuse nõudele 6104,52 eurot ja pärast lepingu ülesütlemist tasumata kindlustusmaksete nõudele 627,56 eurot, kokku 6732,08 eurot, ja viivisenõudele vastavas ulatuses, ning uue otsuse tegemist, millega mõista kostjalt Danske Bank A/S Eesti filiaali kasuks välja vara jääkmaksumus 6104,52 eurot ja pärast lepingu ülesütlemist tasumata kindlustusmaksed 627,56 eurot, kokku 6732,08 eurot, ning vastavas ulatuses viivised, s.o 6732,08 eurot. Maakohtu otsuse osas, milles kohus otsustas jätkata menetlust hageja hagis kostja vastu 05.01.2010 arve nr 20100105739 summas 355,15 eurot, 03.02.2010 arve nr 20100208694 summas 355,15 eurot ja 04.03.2010 arve nr 20100307668 summas 354,51 eurot, kokku 1064,81 eurot, ning vastavas ulatuses viivise väljamõistmiseks, palub apellant jätta muutmata. Lisaks on apellatsioonkaebuse taotluses märgitud, et mõista kostjalt välja Danske Bank A/S Eesti filiaali kasuks põhinõue 7796,89 eurot ja viivis 7796,89 eurot, kokku 15 593,78 eurot, ning jätta menetluskulud vastustaja kanda ja mõista vastustajalt väljamõistetud menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni välja viivis VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud ulatuses. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et mõistlik aeg sõiduki tagastamise kohustuse täitmise nõudmiseks on kolm kuud. Kasutusrendilepingust tulenev vara maksumuse saldo nõue ei muutunud sissenõutavaks kasutusrendilepingu ülesütlemise päeval. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, seega peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Liisingulepingu üldtingimuste p 10.3 kohaselt peab lepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja liisinguandjale vara ja varaga seotud dokumentatsiooni koheselt tagastama. Kuna liisinguvõtja ei täitnud kasutusrendilepingust tulenevaid kohustusi, edastas hageja liisinguvõtjale 08.03.2010 vara tagastamise nõude. Liisinguvõtja vara ei tagastanud, mistõttu pöördus hageja 12.05.2010 vara tagastusteenuse saamiseks OÜ Reeborn poole. Vara ei ole siiani tagastatud. Eeltoodut arvestades tuleb lugeda mõistlikuks ajaks, millest alates on hageja kulutuste hüvitamise nõue muutunud sissenõutavaks, üks aasta alates liisingulepingu ülesütlemisest (s.o alates 08.03.2010), st kasutusrendilepingust tulenev vara maksumuse saldo nõue tuleb lugeda sissenõutavaks alates 08.03.2011. Asjaolu, et hageja otsis vara OÜ Reeborn vahendusel pärast liisingulepingu ülesütlemist rohkem kui aasta, tõendab ka see, et hageja sõlmis pärast lepingu ülesütlemist vara kindlustamiseks kindlustuspoliisid. Riigikohus on selgitanud (3-2-1-91-09), et mõistlik aeg on määratlemata õigusmõiste, mille puhul tuleb hinnata iga juhtumi eripära eraldi. Hageja seisukohta toetab Tallinna Ringkonnakohtu 08.01.2013 määrus tsiviilasjas nr 2-12-199941, mille p-s 13 on märgitud: „Kohus nõustus võlausaldajaga selles, et eelviidatud kahe liisingulepingu osas tuleb lugeda mõistlikuks ajaks, millest alates on võlausaldaja VÕS § 367 kohane kulutuste hüvitamise nõue muutunud sissenõutavaks, üks aasta alates liisingulepingute ülesütlemisest.” Kohus leidis, et mõistlik aeg sõiduki tagastamise kohustuse täitmise nõudmiseks on kolm kuud, kuid ei põhjendanud, millest tulenevalt kohus sellisele seisukohale asus. Juhul kui maakohus lähtus Riigikohtu seisukohast, et kolme aasta pikkuse aegumistähtaja puhul mahub leppetrahvi
nõuetest teatamine kolm kuud pärast kohustuse rikkumise avastamist üldjuhul mõistliku aja raamidesse (3-2-1-28-08), ei ole leppetrahvi nõudest teatamine (st dokumendi koostamine ja esitamine) ning liisinguandjale kuuluva vara otsimine liisinguandja poolt, mis on oma olemuselt aeganõudev protsess, ajalise ressursi mõttes võrreldavad; 2) ei ole kohus põhjendanud, millest tulenevalt asus kohus seisukohale, et hageja kindlustusmaksete nõue summas 627,56 eurot pärast liisingulepingu ülesütlemist on aegunud. Lepingu üldtingimuste p 8.1 järgi kohustus liisinguvõtja sõlmima varale kindlustuslepingud. Kõik kindlustusega seotud kohustused kannab liisinguvõtja ja vara peab olema kindlustatud kogu perioodi vältel, mil see on liisingulepingu alusel liisinguvõtja valduses. Lepingu üldtingimuste p 8.2 kohaselt kinnitab liisinguvõtja liisingulepingu sõlmimisega, et on kätte saanud kindlustusmaakleri koostatud kindlustuspakkumise vara kindlustamiseks liisinguandja aksepteeritud kindlustusseltsides ning annab liisinguandjale volituse sõlmida kindlustusleping vastavalt liisinguvõtja tehtud valikule. Vara kindlustas hageja ja liisinguvõtja kohustus vastavalt lepingu üldtingimuste p-le 1.3 tasuma hagejale kindlustusmakseid. Liisinguvõtja on allkirjastanud 15.04.2011 kindlustuspakkumise/avalduse nr 20573 ning tasunud hageja arvete alusel kindlustusmakseid, millega liisinguvõtja on kindlustuskohustusi vastavalt üldtingimustele tunnistanud. Arvestades, et liisinguvõtja tasus kindlustusmakseid igakuiste maksetena, ei ole kindlustusmaksete nõue 627,56 eurot aegunud. Tegemist on korduvate kohustustega, mille aegumistähtaeg algas TsÜS § 154 kohaselt selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks (sellisele seisukohale on asunud ka Riigikohus (3-2-1-95-08, p 11)). Seega 2010. a kindlustusmaksete nõude (BTA kindlustuspoliisist nr 68122 17.03.2010–31.12.2010 tulenev nõue ja Inges kindlustuspoliisist nr I0037329198 17.02.2010–31.13.2010 tulenev nõue) aegumistähtaeg lõppes 31.12.2013 kl 24:00 ning 2011. a kindlustusmaksete nõude (BTA kindlustuspoliisist nr 68122 01.01.2011– 16.03.2011 tulenev nõue ja Inges kindlustuspoliisist nr I0037329198 01.01.2011–16.03.2011 tulenev nõue) aegumistähtaeg lõpeb 31.12.2014 kl 24:00. Hagi esitati kohtule 30.12.2013.
5.S. Vähi vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) ei saa nõustuda hageja seisukohaga, et mõistlik aeg sõiduki tagastamise kohustuse täitmise nõudmiseks on üks aasta. TsÜS § 147 lg 2 järgi muutub nõue sissenõutavaks alates hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Selline õigus tekkis hagejal kasutusrendilepingu ülesütlemise kuupäeval, s.o 08.03.2010. Hagejal on olnud piisavalt aega (3 aastat) realiseerida oma õigusi, st nõuda sisse liisingulepingu sõlmimisel tehtud kulutused liisinguvara soetamiseks. Vahet tuleb teha liisingulepingu ülesütlemisest tekkivatel kulutustel ja vara jääkväärtuse saldol. Kulutused liisinguvara soetamiseks tehti kasutusrendilepingu sõlmimisel. Nende kulutuste tagasimaksmine oli kokku lepitud lepingus. Vara jääkväärtuse saldo muutus sissenõutavaks liisingulepingu ülesütlemise hetkest, s.o 08.03.2010, ning muud võimalikud kulutused, mis tehti pärast lepingu ülesütlemist ja mille hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei olnud kindlaks määratud, muutusid sissenõutavaks kolme kuu möödumisel lepingu ülesütlemisest. Hageja pakutud aastane vara tagastamise tähtaeg on ebamõistlikult pikk ja rikub oluliselt võlgniku huve. Vara tagasinõudmine ja realiseerimine peaks toimuma kiiresti, et vara müügihind oleks võimalikult kõrge. Kolme kuu pikkune sõiduki tagastamise nõudmise aeg on enam kui piisav, arvestades renditud eseme olemust (tarbesõiduk), selle ostuväärtust ja turuväärtuse kiiret langust. Tallinna Ringkonnakohus ei ole apellandi viidatud otsuses põhjendanud, millest tulenevalt asus kohus seisukohale, et mõistlik aeg sõiduki tagastamise kohustuse täitmise nõudmiseks on üks aasta. Nimetatud kohtuotsus ei oma käesolevas apellatsioonimenetluses kaalu, kuivõrd kohtu seisukohad teistes tsiviilasjades ei ole üksüheselt rakendatavad. Pealegi öeldi viidatud asjas
erakorraliselt üles kapitalirendileping, mitte kasutusrendileping. Tegemist on erinevatele tulemustele suunatud lepingutega. Kapitalirendileping sõlmitakse vara lõpliku omandamise eesmärgil. Kasutusrendilepingu puhul vara tagastatakse liisinguperioodi lõpus liisinguandjale; 2) soovib kostja rõhutada, et arvete nr 20100105739, 20100208694 ja 20100307668 katteks on tehtud 05.04.2010 makse 12 500 krooni.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellant vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus kohaldas aegumist vara jääkmaksumuse nõudele summas 6104,52 eurot ja pärast lepingu ülesütlemist tasumata kindlustusmaksete nõudele summas 627,56 eurot ning nendelt nõuetelt viivise nõudele. Ringkonnakohus kontrollibki maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes nimetatud osas. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega maakohus kohaldas aegumist nõudele summas 236,11 eurot ning jätkas menetlust 1064,81 euro nõuete ja vastavas ulatuses viiviste osas.
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud osas, milles maakohus kohaldas aegumist tasumata kindlustusmaksete nõudele summas 627,56 eurot. Selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada. Maakohus peab jätkama menetlust 1064,81 euro (maakohtu otsuse resolutsiooni p 4) ja 627,56 euro nõuete (kokku 1692,37 eurot) ning vastavas ulatuses viivise nõuete osas.
8.Õige on apellandi seisukoht, et kindlustusmaksete nõue summas 627,56 eurot ei ole aegunud. Lepingu üldtingimuste p 8.1 kohaselt kannab liisinguvõtja kõik vara kindlustusega seotud kulud ning vara peab olema kindlustatud kogu perioodi vältel, mil see on liisingulepingu alusel liisinguvõtja valduses. Lepingu üldtingimuste p-st 8.2 tulenevalt andis liisinguvõtja liisinguandjale volituse kindlustuslepingu sõlmimiseks. Lepingu üldtingimuste p 1.3 järgi on liisinguvõtja kohustatud tasuma liisinguandjale kindlustusmakseid vastavalt kindlustusmaksete tasumise graafikule. Pooltel puudub vaidlus, et liisinguvõtja ei ole sõidukit liisinguandjale tagastanud. Sellest tulenevalt on liisinguandja põhjendatult tasunud liisingumakseid ka pärast liisingulepingu ülesütlemist ning need kindlustusmaksed (627,56 eurot) ei muutunud sissenõutavaks liisingulepingu ülesütlemisega. Kuna kindlustusmaksete puhul on tegemist korduvate kohustustega, siis ei aegunud kindlustusmaksete nõue summas 627,56 eurot 09.06.2013. Maakohtu seisukohaga saaks nõustuda, kui liisinguvõtja oleks mõistliku aja jooksul pärast liisingulepingu ülesütlemist sõiduki liisinguandjale tagastanud.
9.Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et vara jääkmaksumuse nõue 6104,52 eurot aegus 09.06.2013. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga nimetatud nõude aegumise osas ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda kõiki maakohtu põhjendusi. Vaidlus puudub selles, et liisinguandja ütles seoses liisinguvõtja poolt lepingu rikkumisega liisingulepingu üles 08.03.2010 ning 6104,52 eurose nõude puhul tegemist on ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise nõudega. Maakohus on aegumise kohaldamisel põhjendatult viidanud Riigikohtu 20.04.2009 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09 märgitud seisukohale, et liisingulepingu ülesütlemise korral muutub liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast
ajast. Kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt. Apellant ei ole tõendanud, et tal kulus kulutuste kindlakstegemiseks aega üks aasta. Pealegi ei oleks üheaastane tähtaeg kulutuste kindlakstegemiseks hageja esitatud asjaolusid arvestades mõistlik. Riigikohtu ülalmärgitud lahendist tulenevalt ei ole kulutuste sissenõutavuse seisukohalt tähendust sellel, kas hageja püüdis vara võlgnikult tagasi saada OÜ Reeborn vahendusel või mitte. Maakohus on asunud põhjendatud seisukohale, et mõistlik aeg kohustuse täitmise nõudmiseks on antud vaidluses kolm kuud. Apellandi tuginemine Tallinna Ringkonnakohtu 08.01.2013 määrusele ei ole asjakohane. Nimetatud määrusega lahendati võlgniku määruskaebus Harju Maakohtu 16.10.2012 määrusele, millega kuulutati välja võlgniku pankrot. Kuna mõistlik aeg nõude sissenõutavaks muutumiseks sõltub eelkõige kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast, siis on mõistlik aeg erinevate vaidluste puhul erinev.
10.Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus lõpplahendis.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.