2-12-50854/45 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja - lahend.ee

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Ringkonnakohus võib kaebust menetleda kirjalikus menetluses, kui ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused Harju Maakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt XXXOÜ (edaspidi hageja) ja XXX OÜ vahel kehtib võlasuhe, mis tuleneb mitmetest hageja ja XXX OÜ vahel sõlmitud müügilepingutest.Kuna hageja ja XXX OÜ vahel oli pikaajaline koostöö võimaldati võlgnevuse tasumiseks täiendavaid tähtaegasid, mis aga tulemusteni ei viinud. 01.09.2011 nimetati XXX OÜ-le ajutine pankrotihaldur. Ajutise pankrotihalduri aruandes kajastas haldur XXX OÜ võlana hageja ees 36 835.6 eurot. Ajutine pankrotihaldur leidis, et XXXi kohustused ületavad tema varade väärtust ning et ettevõte on võimetu kohustusi täitma. Nimetatud võlgnevust käsitleb hageja oma kahjuna, mille tekitamises peab vastutavaks XXX . Ajutine pankrotihaldur asus oma aruandes seisukohale, et eeldusel, et XXX OÜ poolt esitatud andmed on õiged, võis maksejõuetuse tekkimisele kaasa aidata endise juhatuse liikme XXX ebaseaduslik tegevus XXX OÜ vara oma kasuks pööramisel. Ajutine haldur asus aruandes ka seisukohale, et XXX OÜ makseraskused on püsiva iseloomuga ja et välja on kujunenud maksejõuetus PankrS § 1 lg 2 ja 3 mõttes. Kuna aga XXX OÜ vara ei katnud pankrotimenetluse kulusid siis lõppes pankrotimenetlus raugemisega ning XXX OÜ kustutati Äriregistrist 06.03.2012. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 24.09.2012 maksuotsuse nr 12.2-3/3636-18 kohaselt XXX OÜ poolt 12.04.2010 väljamakse summas 211 176 krooni OÜ-le XXX on olnud fiktiivne. Maksuotsuses on leitud, et OÜ XXX on oma raamatupidamises kajastanud 2010 märtsikuus UPS seadmete soetust OÜ-lt XXX kokku summas 211 176 krooni (sh käibemaks summas 35196 krooni). Maksuhaldur tegi kontrolli käigus kindlaks, et OÜ XXX nimel esitatud arvete alusel reaalselt UPS seadmeid müüdud ei ole ning OÜ XXX raamatupidamisarvestuses kajastatud eelnimetatud tehing on fiktiivne. Sisuliselt on seega tuvastatud asjaolu, et XXX OÜ väljamakse summas 211 176 krooni OÜ-le XXX oli alusetu. Seega ei tegutsenud kostja XXX OÜ esindajana OÜ-le XXX väljamakse teostamisel korraliku ettevõtja hoolsusega tehes alusetu makse ning tekitades XXX OÜ-le sellega lisaks maksukohustuse. Kokku tekitas kostja XXX OÜ-le sellega kahju summas 302 507 krooni ehk 19 333.721 eurot. Kuigi ÄS võimaldab ka kahju hüvitamise nõude esitamist võlausaldaja poolt selliselt, et kohustada kahju tekitajat hüvitama kahju osaühingule, ei ole selle aluse kohaldamine käesoleval juhul võimalik kuivõrd XXX OÜ on registrist kustutatud. 22.10.2010 kuupäeva kannab XXX OÜ ainuosaniku otsus, millega kutsuti tagasi juhatuse liige XXX, loeti tema volitused lõppenuks alates 01.11.2010 ning loobuti nõuetest tagasikutsutud juhatuse liikme vastu. 15.10.2009 sõlmiti XXX OÜ ja OÜ XXXvahel laenuleping XXX, mille alusel XXX OÜ andis XXXOÜ’le laenu 460 000 krooni tagasimakse tähtajaga 31.12.2014, intressiga 3% aastas. XXXOÜ kontoväljavõttelt on näha, et nimetatud laen on talle laekunud 19.10.2009, kuid XXX

OÜ 2010 aasta kontoväljavõttelt ei ole näha, et XXXOÜ oleks maksnud 2010 aastal rohkem tagasi laenu katteks kui 26 800 krooni. XXX OÜ ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt muutus XXX OÜ maksejõuetuks aga just 2010 aastal. XXX OÜ esindajana allkirjastas 15.10.2009 laenulepingu XXXja XXXOÜ esindajana XXX. XXXoli XXX OÜ juhatuse liige perioodil 15.08.2005-02.11.2010 ja XXXOÜ juhatuse liige alates 08.08.2005 kuni käesoleva ajani. Seega oli XXX15.10.2009 laenulepingu sõlmimisel mõlema laenulepingu sõlminud äriühingu juhatuse liige. 22.03.2010 sõlmiti XXXOÜ ja XXX OÜ vahel lihtkirjalik kinnistu müügileping, millega XXX OÜ kohustus müüma ja XXXOÜ ostma korteriomandi asukohaga XXX, Tallinn hinnaga 375 000 krooni. Sellega võttis kostja XXX OÜ-le võlaõigusliku kohustuse summas 375 000 krooni, mida XXX OÜ ei suutnud täita, kuivõrd nimetatud korteriomand võõrandati 22.12.2010 kinnistusraamatu väljavõttest nähtuvalt teisele isikule. 02.12.2009 kinnistamisavalduse alusel kanti XXX OÜ omandist XXXOÜ omandisse korteriomand XXX, Tallinn (registriosa nr XXX). Mis asjaoludel korteriomand XXX OÜ omandist XXXOÜ omandisse läks ei ole hagejale teada, kuid ilmselgelt kahjustati sellega XXX OÜ majanduslikku olukorda. XXXOÜ 2009 aasta kontoväljavõttest ja XXX OÜ 2010 aasta kontoväljavõttest nähtuvalt ei ole tehingule viitavaid rahalisi ülekandeid XXXOÜ-lt XXX OÜle tehtud. Lisaks eeltoodule on XXXXXX OÜ juhatuse liikmena tõstnud XXX OÜ tegevuse sisuliselt ja faktiliselt üle teise ettevõttesse nimega XXX-E OÜ, mille asutaja, ainuosanik ja juhatuse liige on alates äriühingu registrisse kandmisest 30.11.2009 XXX. XXXkandis XXX OÜ tegevuse üle ettevõttesse XXX-E OÜ ning kahjustas sellega hageja huve, kelle nõue maksejõuetuks muudetud XXX OÜ vastu jäi pärast XXX OÜ registrist kustutamist rahuldamata. Kuivõrd XXX OÜ maksejõuetuse põhjustas just kostja ise vähendades XXX OÜ vara ning tekitades XXX OÜ-le maksukohustuse, pidi kostja maksejõuetuse tekkimisest teadlikuks saama hiljemalt pärast 2010 kevadist fiktiivset tehingut, millega tekitas XXX OÜ-le kahju alusetu väljamakse ja sellel määratud maksude näol. Hageja leiab, et kostja on täitnud karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 384 lg 1 koosseisu. Hageja tugineb oma nõudes VÕS § 1045 lg 1 p 8. Hageja leiab, et eelkirjeldatud tegevused kogumis on käsitletavad selgelt heade kommete vastase tahtliku käitumisega, mis on suunatud hageja huvide kahjustamisele. Kostja tegevus oli suunatud XXX OÜ tahtlikult maksejõuetuks muutmisele ning kostja seesugune tegevus oli vastuolus heade kommetega. Kostja käitumine on olnud õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes, kuna kostja rikkus deliktiõiguslikku kaitsenormi. Kostja vastutus tuleneb VÕS § 1045 lg 1 p-st 8, mis kohaldub seetõttu, et kostja tahtlus oli suunatud hageja (ja teiste võlausaldajate) kahjustamisele. Vaadates kostja käitumist XXX OÜ tegevuse lõpetamisel ja nn vanadest võlgadest vabanemisel, on selge, et seesugune käitumine oli suunatud võlausaldajate (sh hageja) kahjustamisele. Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt oli hageja XXX OÜ võlausaldajaks nõudega 36 835.6 eurot, mis moodustas kõigist võlausaldajate nõuetest 76%. Kui pankrotimenetlus poleks raugenud ja pankrotihaldur oleks esitanud kostja vastu tagasivõitmise nõude, mh kuid mitte üksnes aruandes kajastatud summa 9 003.62 euro osas, mille kostja võttis XXX OÜ-st välja sularahas ilma sellele mingit seletust andmata, siis oleks hageja saanud oma nõuet selle arvelt vähendada. Täiendavalt on kostja otsese tegevuse tulemusena vähenenud XXX OÜ varad ja tekitatud ettevõtte maksejõuetuse. Majandusaasta aruannetest nähtuvalt on ettevõtte seisund kostja tegevuse tulemusena halvenenud. Hageja palub kostjat välja mõista kahju hüvitise summas 36 835,6 eurot ja viivise määraga 8% põhinõudelt summas 36 835,6 eurot alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni. Kostja vastuväited

Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja leiab, et hageja nõue õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata. Käesoleval juhul on vastutus kahju tekitamise eest välistatud, kuna puudub objektiivne teokoosseis. Hageja ei ole suutnud põhjendada ega tõendada: 1) milles seisneb XXX tegu, mis on sooritatud juhatuse liikme ülesandeid täites ning mis oleks ühtlasi käsitletav õigusvastase teona juriidilise isiku võlausaldaja suhtes; 2) kahju olemasolu; 3) et kahju on just kostja õigusvastase käitumise tagajärjeks (põhjuslik seos). Käesoleva juhul ei ole kostja selgelt põhjendanud, ammugi tõendanud, millise õigusvastase teo on kostja VÕS § 1045 lg 1 mõttes toime pannud. Hageja väidab, et kostja tegevuse tulemusel tegi Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus 24. septembril 2010 maksuotsuse nr 12.2-3/3636-18, millega määras OÜ-le XXX 2010 märtsikuu eest tasumisele käibemaksu kokku summas 35 196 krooni ning 2010 aprillikuu eest tulumaksu kokku summas 56 135 krooni. Hageja ei ole selgitanud ega tõendanud, kuidas on Maksu- ja Tolliameti otsuse saamine omistatav kostjale. Tõendamata on, milline kostja käitumisakt maksuotsuse saamise tingis. Hageja heidab kostjale ette seda, et 02. detsembril 2009 võõrandas OÜ XXX XXXOÜ-le (edaspidi XXX) XXX, Tallinn asuva korteriomandi. Hageja väidab, et XXX ei ole selle tehingu alusel tasu saanud. Kostja leiab, et OÜ XXX sai vaidlusaluse tehingu eest XXXilt OÜ-lt tasu. XXXOÜ maksis XXX korteriomandi eest 31. mail 2009 esitatud arve nr 31 alusel 354 000 krooni, nimetatud summas on laekunud OÜ XXX arveldusarvele 30. juunil 2009, 24. septembril 2009 esitatud arve nr 60 alusel 100 000 krooni, summa on laekunud XXX arveldusarvele 28. septembril 2009 ja 30. oktoobril 2009 esitatud arve nr 73 alusel 446 000 krooni, summa on laekunud OÜ XXX arveldusarvele 09. novembril 2009. Kokku maksis XXXOÜ OÜ-le XXX korteriomandi eest 900 000 krooni. Vastav hind oli Prisma Kinnisvarade AS 30. juunil 2009 koostatud eksperthinnangu IP 09148 kohaselt turuhinnaks. Hageja heidab kostjale ette seda, et 15.10.2009 sõlmisid OÜ XXX ja XXXOÜ laenulepingu, millega OÜ XXX laenas XXX OÜ-le 460 000 krooni, intressiga 3% aastas. Hageja väidab, et 2010. aastal XXXOÜ enam lepingujärgseid makseid ei teinud. Hageja väide, et XXXOÜ jättis OÜ-ga XXX sõlmitud laenulepingust tulenevad kohustused täitamata, on ebaõige. OÜ XXX ja XXXOÜ sõlmisid 31. detsembril 2009 kokkuleppe, millega OÜ XXX tasaarvestas oma laenulepingust nr XXX tuleneva nõude XXX OÜ-ga 28. novembril 2009 sõlmitud müügilepingust tuleneva tasu 452 352 krooni maksmise nõudega. XXXOÜ oli esitanud vastavasisulise arve nr 29030 OÜ-le XXX 30. novembril 2009. Hageja heidab kostjale ette, et 22.03.2010 sõlmisid OÜ XXX (müüja) ja XXXOÜ (ostja) XXX, Tallinn asuva korteriomandi lihtkirjaliku müügilepingu hinnaga 375 000 krooni. Hageja väidab nagu oleks kostja sellega tekitanud OÜ-le XXX võlaõigusliku kohustuse samas summas. Hageja väide nagu oleks XXX, Tallinn asuva korteriomandi müügiga tekitatud OÜ-le XXX rahaline kohustus on arusaamatu. OÜ XXX ja XXXOÜ sõlmisid üksnes lihtkirjaliku võlaõigusliku lepingu, mille alusel ei läinud XXXOÜ-le XXX korteriomandiõigust üle. Tulemusena ei tekkinud OÜ-l XXX ka XXXOÜ vastu korteri müügilepingust tulenevat tasu maksmise nõuet. Sellegipoolest maksis XXXOÜ OÜ-le XXX 24. märtsi 2010 arve nr 20 alusel 180 000 krooni. Seega sai OÜ XXX nimetatud tehingust tulu. Kostja leiab, et hageja ole ei ole tõendanud, et OÜ XXX oli 2010. aasta kevadel maksejõuetu. Kostja kinnitab, et OÜ XXX oli tema juhatuse liikmeks olemise ajal (15.08.2005-02.11.2010) maksejõuline. OÜ XXX aktiivne majandustegevus jätkus ka pärast kostja juhatuse liikme volituste lõppemist. Vastavat seisukohta kinnitab 26. septembri 2011 aruandes tsiviilasjas nr 211-40673 ka ajutine pankrotihaldur vandeadvokaat Urmas Ustav, märkides aruande lk-l 7: „Ajutise halduri hinnangul on püsiva maksejõuetuse tekkimise ajaks 2010. aasta lõpp.“ Samuti märgib ajutine haldur aruandes, et ajutine haldur ei ole tuvastanud üheselt raske juhtimisvea olemasolu ega selle seost maksejõuetusega.

Hageja väidab, et kostja on täitnud karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 384 lg 1 koosseisu. Kostja kinnitab, et ei ole seda oma käitumisega teinud. Hagejale heidab kostjale ette heidetud perioodil 30.11.2009-19.09.2011 OÜ-le XXX kuuluva ettevõtte üle andmist XXX-E OÜ-le, mille tulemusel väidetavalt muutus OÜ XXX maksejõuetuks. Kostja oli nimetatud perioodil XXX-E OÜ ainuosanik ja juhatuse liige. Kostja märgib, et isegi kui ettevõtte üleminek oleks toimunud, on hageja jätnud põhjendamata ja tõendamata, kuidas saab ettevõtte üle andmine olla vastuolus heade kommetega. Perioodil, mil tema oli OÜ XXX juhatuse liige (15.08.2005-02.11.2010) ning ka pärast seda, OÜ XXX ettevõtte üleminekut XXX-E OÜ-le ei toimunud. Hageja vastavasisulised väited on ebaõiged ning ka tõendamata. Hageja soovib OÜ XXX ettevõtte üleminekut tõendada vaid kahe argumendiga: (1) XXX e-posti aadressid mõlema äriühingu esindajana olid samad ([email protected]); (2) OÜ XXX ja XXX-E OÜ tegevusvaldkonnad äriregistris olid samad. On ilmne, et pelgalt need kaks asjaolu ei saa kinnitada ettevõtte üleminekuks vajalike tehingute toimumist ning vara üleandmist Hageja palub juhul, kui kohtu hinnangul pole ükski kostja käitumisakt iseseisvalt käsitletav õigusvastase käitumisena VÕS § 1045 lg 1 tähenduses, hinnata kostja käitumisakte kogumis. Hageja leiab, et selline kogumis hindamine võimaldab järeldada, et kostja on käitunud õigusvastaselt. Kostja leiab, et hageja poolt palutud „kogumis“ hindamine ei ole kooskõlas VÕS-is sätestatud deliktiõiguse regulatsiooniga ega ka loogiliselt mõistetav. VÕS 53. peatüki kohaselt saab kahjuhüvitise välja mõista konkreetse õigusvastase käitumisaktiga tekitatud kahju eest. Juhul, kui järeldub, et konkreetne käitumisakt ei ole kostjale etteheidetav, ei saa kahjuhüvitist välja mõista. Samuti, kui järeldub, et mingi käitumisakt ei ole õigusvastane, ei saa samaaegselt tuleneda, et koosmõjus muude käitumisaktidega on sama käitumisakt ikkagi etteheidetav. Ühel ja samal käitumisaktil ei saa samaaegselt olla kahesugune iseloom – õiguspärane ja õigusvastane. Hageja märgib, et tema ning OÜ XXX vahel eksisteeris võlasuhe, mille alusel müüs hagejale OÜ-le XXX kaupa. Väidetavalt jättis OÜ XXX müügilepingute alusel tasu maksmata. Hageja loeb oma kahjuks vastavatest müügilepingutest tuleneva tasu mitte saamise summas 36 835,60 eurot. Hageja tõendab oma kahju esinemist üksnes ajutise pankrotihalduri 26. septembri 2011 aruandega tsiviilasjas nr 2-11-40673, milles on nimetatud (mingisugust) võlgnevust XXX. Muid tõendeid hageja kohtule ei esita. Kostja leiab, et ajutise pankrotihalduri aruandest kahju tõendamiseks ei piisa. Kostja leiab, et põhjuslik seos puudub juba seetõttu, et hageja pole suutnud tõendada kostjale etteheidetava teo toimepanemist ega ka kahju olemasolu. Kostja ei ole sooritanud tegu, mida saaks ainuüksi talle VÕS § 1045 lg 1 mõttes ette heita. Teiseks pole tõendatud, et esineks kahju, mida saaks kostjaga seostada. Siinjuures juhib kostja tähelepanu sellele, et isegi kui hageja suudaks ära tõendada, et XXX olid XXX müügilepingud ning nende alusel anti kaup XXX üle, on ebaselge, millal saabus nende väidetavate müügilepingute täitmise tähtaeg. Pole tõendatud, et kostja oleks saanud oma käitumisega mõjutada hageja väidetava nõude täitmist. Kostja leiab, et tahtliku heade kommete vastase käitumise sisustamisel tuleb rangelt lähtuda Riigikohtu juhistest. Näiteks on Riigikohus leidnud 23. septembri 2005 lahendi nr 3-2-1-80-05 punktis 23: „Ka Riigikohtu varasemas praktikas /.../ on /.../ loetud võlgniku poolt enne pankrotimenetluse algust tehtud tehinguid vastuolus olevaks heade kommetega, kui nende eesmärgiks oli võlausaldajate kahjustamine.” Riigikohus on 30. oktoobri 2013 lahendi nr 3-21-106-13 punktis 20 kirjutanud: ”Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil.” Seega saaks praegusel juhul pidada heade kommete vastaseks üksnes selliseid XXX tegusid, mis olid vahetult suunatud XXX kahju tekitamisele. XXX pidi olema tahe (sh motivatsioon) kahjustada konkreetselt XXX. Hageja pole aga esile toonud ega tõendanud ühtegi sellist kostja tegu, mis oleks olnud suunatud konkreetselt hageja kahjustamisele.

Kostja on seisukohal, et ta ei rikkunud OÜ XXX juhatuse liikme kohustusi, ta ei põhjustanud oma tegudega OÜ XXX püsivat maksejõuetust ning tema eesmärgiks polnud kahjustada võlausaldajaid. Kindlasti puudus kostjal soov kahjustada hagejat. Kostjale jääb arusaamatuks, miks ta oleks pidanud tahtma midagi sellist teha. Kolmanda isiku seisukoht Kolmas isik leiab, et hagiavaldus on põhjendatud ja kostja vastutab hagejale tekitatud kahju eest. Kostja arvamus, et kolmas isik vastutab kahju tekkimise eest ei vasta tõele. Kolmas isik käitus oma kohustuste täitmisel ettevõtja tavalise hoolsusega. Nii OÜ XXX pankrotihaldur, kui ka Maksu ja Tolliameti ametnikud ja Politsei ei ole leidnud kolmanda isiku käitumises seadusandlusega ettenähtud kohustuste rikkumist. Hagiavalduses puudub viide asjaoludele, mis võimaldavad teha järelduse kolmanda isiku vastutusest. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud tsiviilasja kõigi materjalidega, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Poolte vahel puudub vaidlus alljärgmistes asjaoludes: 1) Kostja oli OÜ XXX juhatuse liige ajavahemikus 15.08.2005 kuni 02.11.2010 (I kd tlk 20-25); 2) Kostja on OÜ XXX osanik ja juhatuse liige alates 08.08.2005 (I kd tlk 66-71); 3) Kostja on OÜ XXX osanik ja juhatuse liige alates 30.11.2009 ( I kd tlk 110-112); 4) 24.09.2010 on Maksu-ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse poolt tehtud OÜ XXX suhtes maksuotsus nr 12.2.-3/3636-18, millega määrati OÜ-le XXX maksustamisperioodil 2010 märtsikuu tasumisele kuuluvat käibemaksu summa 35 196 krooni ja maksustamisperioodi 2010 aprillikuu tulumaksu kokku summas 56 135 krooni (I kd tlk 37-53); 5) 31.08.2011 esitas OÜ XXX Harju Maakohtule võlgniku pankrotiavalduse; 6) OÜ XXX ajutise halduri Urmas Ustavi aruande kohaselt on OÜ XXX varade mahuks 35 618, 72 eurot ja võlgniku kohustuste mahus on esialgsete hinnangute kohaselt 66 943,97 eurot. OÜ XXX võlgnevus hageja ees oli 36 835,60 eurot (I kd tlk 27-36); 7) 17.10.2011 on lõpetatud OÜ XXX pankrotiavalduse menetlus, pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu (II kd tlk 186-189). Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, loeb kohus nimetatud faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel ning esitatud dokumentaalsete tõenditega. Hageja palub välja mõista kostjalt kui OÜ XXX endiselt juhatuse liikmelt kahju hüvitis summas 36 835,6 eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Hageja nõude kohaselt jättis OÜ XXX poolte vahel sõlmitud müügilepingute alusel tasu maksmata. Hageja loeb oma kahjuks vastavatest müügilepingutest tuleneva tasu mittesaamise summas 36 835,60 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hagejal on õigus esitada deliktiline nõue kostja kui endise OÜ XXX juhatuse liikme vastu, nõudes viimaselt selle kahju hüvitamist, mida hageja sai väidetavalt OÜ-lt XXX müügilepingutest tuleneva tasumitte saamise tõttu.

Hageja heidab kostjale ette, et viimane on OÜ XXX juhatuse liikmena teinud tehinguid ja toiminguid, mille eesmärgiks oli kahju tekitamine OÜ XXX võlausaldajatele, sh hagejale. Hageja väidete kohaselt kostja vastutab deliktilisel alusel OÜ XXX juhatuse liikmena, kuna kostja tegevus oli suunatud OÜ XXX tahtlikult maksejõuetuks muutmisele. Nimetatud eesmärgi kostja ka täitis ning hagejal kui OÜ XXX võlausaldajal on ära langenud võimalus oma nõude rahuldamiseks OÜ XXX arvelt. Hageja leiab, et selline kostja tegevus oli vastuolus heade kommetega. Õiguslikult viitas hageja VÕS § 1045 lg 1 p-d 7 ja 8. Kuigi äriühingu juhtorganite liikmed vastutavad põhimõtteliselt üksnes äriühingu enda ees, on erandjuhtudel võimalik ka nende vastutus kolmandate isikute ees. Juriidilise isiku, sh osaühingu juhatuse liikmete vastutus juriidilise isiku võlausaldajate vastu saab senise kohtupraktika järgi põhineda deliktiõigusel, kuna juhatuse liikmetel lepinguline suhe võlausaldajatega puudub. Osaühingu juhtorganite liikmed võivad vastutada ühingu võlausaldajate ees eeskätt juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-05, p 12; 3-2-1-30-07, p 10). Sel juhul põhineb juhtorgani liikme vastutus VÕS § 1045 lg 1 p-l 7. Seejuures võib tulla kõne alla juhtorgani liikmete vastutus VÕS § 1045 lg 1 p-le 8 tuginedes heade kommete vastase tahtliku käitumise eest (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-07, p 13). VÕS 53. ptk 1. jaos sätestatust tulenevalt on süül põhineva deliktilise vastutuse aluseks kolmeastmeline delikti üldkoosseis, mille elementideks on 1) objektiivne koosseis; 2) õigusvastasus ja süü 3). Loetletud elementide olemasolu tuvastamine toimub etapiviisiliselt, nimetatud järjekorras. Juhul kui ei ole täidetud objektiivne koosseis, puudub vajadus hinnangu andmiseks õigusvastasuse ja süü osas jne. Sama kui on ilmne, et mõni delikti üldkoosseisu elementidest ei ole täidetud, puudub vajadus ülejäänud elementide kontrollimiseks. Hageja peab tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise. Seega on hagejal õigus nõuda VÕS 1045 lg 1 p 8 alusel õigusvastase ja süülise käitumisega põhjustatud kahju hüvitamist, mille ärahoidmine oli VÕS § 127 lg 2 järgi hõlmatud heade kommete vastase käitumise keelu kaitseeesmärgiga. Kostja tahtlus peab olema suunatud võlausaldaja kahjustamisele ja seda peab tõendama hageja. Nõude aluseks oleva faktilise asjaoluna on hageja tuginenud asjaolule, et fiktiivsete tehingutega on viidud OÜ-st XXX välja viidud rahalisi vahendeid kokku summas 211 176 krooni ja kostja pahatahtliku tegevuse tulemusena tehti 24.09.2010 OÜ XXX osas maksuotsus, millega kohustati OÜ-t XXX tasuma käibemaksu 2010 aasta märtsikuu eest summas 35 196 krooni ja tulumaksu 2010 aprillikuu eest summas 56 135 krooni. Kohtus on tuvastanud, et Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu-ja tollikeskuse 24.09.2012 maksuotsuse nr 12.2-3/3636-18 punktis 3 on leitud, et OÜ XXX 12.04.2010 väljamakse summas 211 176 krooni OÜ-le XXX on olnud fiktiivne. Nimelt on OÜ XXX oma raamatupidamises kajastanud 2010 märtsikuus UPS seadmete soetatust OÜ-lt XXX kokku summas 211 176 krooni (sh käibemaks summas 35 196 krooni). Maksuhaldur tegi kontrolli käigus kindlaks, et OÜ XXX nimel esitatud arvete alusel reaalselt UPS seadmeid müüdud ei ole ning OÜ XXX raamatupidamisarvestuses kajastatud eelnimetatud tehing on fiktiivne (I kd tlk 37-52). Seega on eelnimetatud maksuotsuses tuvastatud asjaolu, et OÜ XXX väljamakse summas 211 176 krooni OÜ-le XXX oli alusetu. Kostja ei ole vastupidist tõenditega ümber lükanud. Seega on näilike tehingutega viidud välja OÜ-st XXX rahalisi vahendeid kokku summas 211 176 krooni ning on tekitanud lisaks OÜ-le XXX sellega maksukohustuse summas 91 331 krooni. 08.09.2010 OÜ XXX nimel on eriarvamuse Põhja maksu- ja tollikeskuse 27.08.2010 kontrollaktile esitanud OÜ XXX juhatuse liige XXX, mille kohaselt ei nõustunud kontrollaktis toodud järeldusega. Eriarvamuse kohaselt on kostja selgitanud, et OÜ XXX arve

vastab seaduses esitatud nõuetele ja leping on sõlmitud suuliselt (I kd tlk 54). Eeltoodust nähtuval on nimelt kostja OÜ XXX juhatuse liikmena teostanud väljamakse summas 211 176 krooni OÜ-le XXX ja on vastutav nimetatud väljamakse eest. Kohus leiab, et kostja ei tegutsenud OÜ XXX esindajana OÜ-le XXX väljamakse teostamisel korraliku ettevõtja hoolsusega tehes alusetu makse ja tekitades OÜ-le XXX sellega lisaks maksukohustuse. Kokku tekitas kostja OÜ-le XXX OÜ-le sellega kahju summas 302 507 krooni ehk 19 33,72 eurot. Nõude aluseks oleva faktilise asjaoluna on hageja tuginenud asjaolule, et 15.10.2009 sõlmiti OÜ XXX ja OÜ XXXvahel laenuleping nr XXX, mille alusel OÜ XXX andis XXXOÜ-le laenu 460 000 krooni tagasimakse tähtajaga 31.12.2014, intressiga 3% aastas. XXXOÜ arveldusarvele on nimetatud laen laekunud 19.10.2009, kuid XXXOÜ on tagastanud laenu 26 800 kooni. Hageja väidab, et OÜ XXXjättis laenulepingust tulenevad kohustused OÜ XXX eest täitmata. Kostja vastuväidete kohaselt on OÜ XXX ja XXXOÜ vahel sõlmitud 31. detsembril 2009 kokkulepe, millega OÜ XXX tasaarvestas oma laenulepingust nr XXX tuleneva nõude OÜ-ga XXXi 28. novembril 2009 sõlmitud müügilepingust tuleneva tasu 452 352 krooni maksmise nõudega. Kostja väidete kohaselt XXXOÜ oli esitanud vastavasisulise arve nr 29030 OÜ-le XXX 30. novembril 2009. Kohus on tuvastanud, et OÜ XXX esindajana allkirjastas 15.10.2009 laenulepingu kostja ja XXXOÜ esindaja XXX(I kd tlk 78-79). XXXOÜ konto väljavõttest nähtuvalt on 19.10.2009 laekunud XXXOÜ arveldusarvele OÜ-lt XXX 460 000 krooni (I kd tlk 195). Kohtuistungil vande all üle kuulatud XXX, kes oli nii OÜ XXX kui XXX OÜ juhatuse liige, andis selgitusi, et ta ei saanud eesti keelest aru ning ei olnud võimeline aru saama temale esitatud laenulepingu tekstist. Alla kirjutas XXX laenulepingule üksnes seetõttu, et kostja seda palus ja ta usaldas kostjat. Kostja XXX vande all antud selgituse kohaselt laenu andmine OÜ XXX poolt ei olnud temale teadaolevalt üldse võimalik, kuna OÜ-l XXX puudusid sellises summas vabad vahendid (III kd tlk 49-51). VÕS § 197 lg 1 kohaselt juhul, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 197 lg 2 kohaselt tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. VÕS § 198 sätestab, et tasaarvestus toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Kohus on seisukohal, et tasaarvestamisolukorra tekkimiseks peavad esinema poolte vahel VÕS § 197 lg 1 kohaselt samaliigilised nõuded. VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Hageja on seisukohal, et kostja puudub alus tasaarvestamise avalduses märgitud nõuete tasaarvestamiseks ning on esitanud tasaarvestamisele vastuväited. Kohus nõustub hagejaga, et XXXOÜ nõude tekkimise aluseid ei ole kostja tõendanud. Kostja on esitanud nõude tõendamiseks üksnes XXXOÜ 30.11.2009 arve nr 29030 (I kd tlk 197), ent see ei tõenda OÜ XXX ja XXXOÜ vahel müügilepingu sõlmimist ega kaupade üleandmist. Kohus leiab, et XXX ütlustega on tõendatud, et elektrikaupasid ostis OÜ XXX suurematelt tarnijatelt nagu XXX ja XXXOÜ (III kd tlk 49-51). Jääb ka arusaamatuks kust sai XXX OÜ enda omandisse 300 m kaablit ja 118 LED valgustit, mis nähtub arvelt. Seda, et XXXOÜ oleks enne 30.11.2009 teinud makseid selliste esemete omandamiseks tema arvelduskonto väljavõttelt ei kajastu (I kd tlk 194-195). Kohus leiab, et kaupade eest tasumise kohustus saab tekkida mitte arve esitamisest, vaid kaupade üleandmisest (VÕS§ 208 lg 1) ning kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kaupade üleandmine ja väidetava müügilepingu täitmine oleks üldse toimunud. Seega on arve nr 29030 näilik ning selle alusel ei ole rahalist kohustust summas 452 000 krooni OÜ-le XXX tekkinud.

Kohus leiab, et lisaks sellele ei ole tõendatud OÜ XXX ja XXXOÜ vahel tasaarvestuskokkuleppe sõlmimine, sest tasaarvestuskokkuleppena kohtule esitatud paber ei ole kummagi poole poolt allkirjastatud. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et mingit XXXi OÜ poolt müügilepingust tuleneva nõude tasaarvestust OÜ XXX laenulepingust tuleneva nõudega ei ole toimunud ning XXXOÜ poolt laenulepingut tulenevad kohustused OÜ XXX on ees täitmata. Tõendamist on leidnud, et OÜ XXX arveldusarvelt on kantud XXXOÜ arveldusarvele 19.10.2009 460 000 krooni, mida XXXOÜ kunagi OÜ-le XXX tagastanud ei ole. Kohus on seisukohal, kostja poolt XXXOÜ-le antud „laenu“ ja selle tagastamise kohustuse hilisema fiktiivse tasaarvestamise teel on kostja heade kommete vastaselt pööranud XXXOÜ kasuks 460 000 EEK ulatuses OÜ-le XXX kuulunud rahalisi vahendeid. Hageja nõude aluseks olevate faktilise asjaoluna on hageja tuginenud sellele, et kostja on OÜ XXX juhatuse liikmena tõstnud OÜ XXX tegevuse sisuliselt ja faktiliselt üle teise ettevõttesse nimega OÜ XXX-E, mille asutaja, ainuosanik ja juhatuse liige on alates äriühingu registrisse kandmisest 30.11.2009 kostja ise. Hageja leiab, et OÜ XXX-E ja nüüdseks äriregistrist kustutatud OÜ XXX-E tegutsesid samal tegevusalal ja pakkusid elektrimontaazi teenuseid. Äriregistri väljavõttest nähtuvalt on XXX-E OÜ tegevusalana märgitud sama EMTAK kood 42221 Elektri- ja sidevõrkude ehitus nagu OÜ-l XXX. Äriregistri andmetel oli XXX OÜ eposti aadressina kasutuses [email protected] ajavahemikus 17.12.1997-19.09.2011. OÜ XXX-eposti aadressina oli [email protected] kasutuses perioodil 30.11.2009-19.09.2011 (I kd tlk 110111). Seega e-posti aadress [email protected] kattus kahe äriühingu puhul perioodil 30.11.200919.09.2011. Kohtule esitatud XXX-E OÜ kodulehekülje väljavõttest nähtuvalt XXX OÜ eksponeerib oma veebiküljel OÜ XXXi poolt tehtud töid kui enda referentse (II kd tlk 136138). Kohus asub seisukohale, et kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on kostja alates OÜ XXX-E asutamisest ning OÜ XXX juhatuse liikmest tagasi kutsumiseni tegutsenud nii OÜ XXX kui OÜ XXX juhatuse liikmena ning on kostja ilmselt viinud tegevuse OÜ-st XXX OÜ-sse XXX . Samas ei ole hageja poolt esitatud tõendid piisavad järeldamaks, et OÜ XXX sai müügitulu, mis tegelikult oleks pidanud laekuma OÜ-sse XXX ja kohustused jäid OÜ-le XXX kanda. Nõude aluseks oleva faktilise asjaoluna on hageja tuginenud asjaolule, et kuni 02.12.2009 kuulus OÜ-le XXX korteriomand aadressiga XXX ning seal asus OÜ XXX kontor. Korteriomand võõrandati OÜ-le XXX02.12.2009 hinnaga 900 000 krooni ja tehingu tegemisel esindas nii müüjat kui ostjat kostja. Korteriomandi müügilepingu p 2.1. kohaselt kinnitas kostja olles nii OÜ XXX kui ka XXXOÜ esindaja müügihinna tasumist enne müügilepingu sõlmimist. Hageja leiab, et nimetatud kinnitus ei ole õige, XXXOÜ ei ole müügihinda OÜ-le XXX tasunud. Kostja väidab, et müügihind on tasutud OÜ XXX poolt OÜ-le XXXesitatud arvete nr 31, 60 ja 73 tasumisega OÜ XXXpoolt . Kohtule esitatud korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepinguga on tõendatud, et 02.12.2009 on OÜ XXX võõrandanud XXXOÜ-le Tallinna, XXX asuva korteriomandi, mille reaalosaks on eluruum nr 4, üldpind 75,50 m2. OÜ-t XXX ja XXXOÜ-t esindas lepingu sõlmimisel mõlema äriühingu juhatuse liikmena kostja. Müügilepingu punkt 2.1. kohaselt müüja müüb lepingu eseme ostjale hinnaga 900 000 krooni, mis on müüjale tasutud enne käesoleva lepingu sõlmimist ja mille saamist kinnitab müüja esindaja oma allkirjaga käesoleval lepingul (II kd tlk 139-146). Vaidlust pole selle üle, et nimetatud korteriomandi väärtus oli selle võõrandamise hetkel 900 000 krooni. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on OÜ XXX esitanud XXXOÜ-le alljärgnevad arved: 31.05.2009 arve nr 31 summas 354 000 krooni ja arve selgitusse on märgitud ettemaks leping nr 04.2009 objekti Sõpruse pst 13, 24.09.2009 arve nr 60 summas 100 000 krooni, arve selgitusse on märgitud ettemaks vastavalt lepingule nr 04.2009 objekt Sõpruse pst 13, 30.10.2009 arve nr 73 summas 446 000 krooni, arve selgitusse

on märgitud tasu vastavalt lepingule 04.2009 objekt XXX, Tallinn, müügileping nr 04.2009 (I kd tlk 191-193). XXXOÜ arvelduskonto väljavõttest nähtuvalt XXXOÜ on tasunud 30.06.2009 OÜ-le XXX 354 000 krooni selgitusena arve nr 31, 28.09.2009 tasunud OÜ-le XXX 100 000 krooni selgitusega arve nr 60 ning 09.11.2009 tasunud OÜ-le XXX 446 000 krooni selgitusega arve nr 73 ( I kd tlk 194-195). Ka kolmanda isiku poolt OÜ XXX pankrotihaldurile esitatud selgitusest nähtuvalt kinnitab kolmas isik OÜ XXX juhatuse liikmena, et 20.05.2009 on OÜ XXX ja XXXOÜ vahel sõlmitud müügileping, mille kohaselt OÜ XXX müüs XXXOÜ-le äripinna aadressil XXX (II kd tlk 90-91). Seega kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et seos sellega, et Tallinnas XXX asuva korteriomandi müügileping sõlmiti alles 2009.a detsembris, siis ei saanud varasemad XXXOÜ ülekanded OÜ XXX arveldusarvele olla seotud Tallinnas XXX korteriomandi omandamise eest müügihinna tasumisega. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kohtule esitatud XXXOÜ arveldusarve väljavõttega on tõendatud, et XXXOÜ on tasunud OÜ-le XXX Tallinnas, XXX asuva korteriomandi omandamise eest 900 000 krooni ning baõige on hageja väide, et XXXOÜ ei ole tasunud OÜ-le XXX Tallinnas, XXX asuva korteriomandi eest. Kohus asub seisukohale, et kostja poolt eelnimetatud tehingute ja toimingute teostamisel on kostja ilmselt rikkunud ÄS § 187 lg 1 tulenevat juhatuse liikme hoolsuskohustust. TsÜS § 35 ja ÄS § 187 lg 1 sätestatud üldine hoolsuskohustus annab standardi, millisel viisil peavad juhtorgani liikmed oma igapäevakohustusi täitma (vajaliku hoolsusega). Kohus leiab, et samas üldise hoolsuskohustuse rikkumine ei ole käesoleval juhul kostja vastutuse kohaldamiseks piisav alus. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et kostja on OÜ XXX juhatuse liikmena teinud tehinguid ja toiminguid, mille eesmärgiks oli kahju tekitamine OÜ XXX võlausaldajatele, sh hagejale. Riigikohtu 23.03.2005 otsuse nr 3-2-1-29-05 p-s 14 on Riigikohus juhtinud tähelepanu põhimõttelisele võimalusele kahju hüvitamise nõuete esitamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel, rõhutades ühtlasi, et see eeldab juhtorgani liikme poolset hea usu põhimõtte rikkumist võlausaldaja suhtes. VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaldamine eeldab kohtu hinnangut, kas kahju tekitaja tegu oli kooskõlas heade kommetega ning kas kahju tekitaja tahtlus oli suunatud kannatanu kahjustamisele. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et kostja poolt toime pandud teod olid suunatud hageja kahjustamisele. Juhul kui kostja on OÜ XXX vara nn omastanud (ei ole kasutanud äriühingu huvides), siis kahju on tekkinud OÜ-l XXX, kellel on ka sellesisuline nõudeõigus juhatuse liikme vastu. Küll, aeg ei nõustu kohus kostja seisukohaga, et kõik tehingud, mida hageja kostjale ette heidab on käibes harilikud ega välju tavapärase majandustegevuse raamest. Ilmselgelt ei olnud OÜ XXX poolt XXXOÜ-le laenu andmine OÜ XXX majandustegevust arvestades kasulik ega ka võimalik kuna väidetava laenu andmise ajal olid OÜ-l XXX juba suured võlad tarnijate ees ning nõue, millega laenu tagasimaksmist väidetavalt tasaarvestati oli näilik kuna kostja ei ole selle majanduslikku sisu välja toonud. Tõendamist on leidnud, et OÜ XXX poolt OÜ-le XXX tasutud summa rajaneb näilikele tehingutele. Kohus leiab, et näilike tehingute alusel OÜ XXX vara välja viimine kolmandate isikute omandisse, ei ole kindlast käibes harilik ja tehtud tavapärase majandustegevuse raames. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kostja on andnud kohtule teadval valeütluseid, et tal puuduvad OÜXXX raamatupidamisdokumendid 2010.a kohta kuni pankroti väljakuulutamiseni ja sellega raskendanud hageja tõendamiskohustuse täitmist. 30.05.2014 keeldus kostja dokumentide esitamisest põhjusel, et need ei olevat väidetavalt tema valduses. 03.09.2014 kuulati kostja dokumentide esitamata jätmise kohta TsMS § 283 lg 1 alusel vande all üle. 03.09.2014 andis kostja vande all järgmisi ütlusi: „Isiklikult dokumente ma ei hoidnud, need olid kontoris. „Kontor asus Sõpruse pst 13, Tallinn. Ruumis töötasid 3 inimest: mina, XXX ja raamatupidaja. Kontoris oli üks avatud ruum“ „Ma ei ole raamatupidamist üle andnud, kuna dokumendid olid kontoris. Dokumendid jäid peale minu lahkumist sinna kontorisse.“„Raamatupidamisdokumendid jäid Sõpruse pst 2 korruse kappi. Seal olid arved,

aastaaruanded, bilansid, kasumiaruanded ja kõik vajalik“ ( III kd tlk 7-8). Kohus on tuvastanud, et 09.12.2009 tegi kostja nii OÜ XXX kui OÜ XXX esindajana tehingu, millega OÜ XXX andis kõnealuse XXX asuva kontori omandiõiguse OÜ-le XXX. OÜ XXXon täielikult kostja kontrolli all olev ettevõte. Kolmanda isiku XXX ütluste kohaselt ei võimaldatud talle kordagi pärast XXX asuva korteriomandi üleminekut XXXOÜ-le juurdepääsu sellele korterile ehk OÜ XXX kontorile ning juhul, kui kostja sealt raamatupidamisdokumente ära ei viinud, on need jätkuvalt seal (III kd tlk 49-51). Ka tunnistaja XXXütlustest selgub, et XXXl puudus juurdepääs OÜ XXX endisele kontorile ning kostja keeldus igasuguste infovahetusest ja koostööst XXXga ja XXXOÜ XXX raamatupidamise taastamisel (III kd tlk 52-53). Kohus on seisukohal, et nii menetlusosaliste vande all antud seletusest kui ka tunnistaja XXX ütlustest on selge, et pärast XXX korteri müüki OÜ-le XXX jäid raamatupidamisdokumendid jätkuvalt sinna ning juurdepääs pärast XXX asuva korteriomandi müüki jäi üksnes kostjale. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et teadvalt valeütluste andmine vande all ja teadvalt kohtu eksitamine viitab isiku fundamentaalsele ebaaususele ja ebausaldusväärsele. Samas ei muuda eeltoodu siiski kohtu seisukohta, et tõendamist pole leidnud asjaolu, et kostja poolt eelnimetatud toimingud ja tehingud on tehtud eesmärgiga hagejat kui OÜ XXX võlausaldajat kahjustada, vaid on tehtud eesmärgiga OÜ-t XXX kahjustada. Kohus märgib, et hagejal oli võimalus OÜ XXX pankrotimenetluse raames tasuda kohtu deposiiti pankrotihalduri tasu ja sellisel juhul ei oleks kohus lõpetanud OÜ XXX pankrotimenetlust, pankrotti välja kuulutada, raugemise tõttu OÜ XXX pankrotihalduril oleks olnud võimalus esitada kahju hüvitamise nõue kostja kui OÜ XXX juhatuse liikme vastu. Nõude rahuldamisel oleks kahju hüvitis mõistetud OÜ XXX pankrotivara hulka ja hageja nõue oleks võinud saada rahuldatud OÜ XXX pankrotivara arvelt. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et tõendamata on kostja kui juhatuse liikme otsevastutuse kohaldamise aluseks olevad asjaolud. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kohus täitnud selgituskohustust ning andnud hagejale tähtaja täiendavate tõendite esitamiseks, hageja ei ole kohtule asjakohaseid tõendeid esitanud (II kd tlk 78-80 ). TsMS § 229 lg 1 kohaselt teeb kohus esitatud tõendite alusel kindlaks poolte nõuded ja vastuväited või nende puudumise. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte. Põhjusel, et hagi jääb rahuldamata tõendamatuse tõttu ei pea kohus põhjendatuks analüüsida kõiki kostjate vastuväiteid. Kohus asub seisukohale, et eeltoodud põhjendustel tuleb hageja nõue kostja vastu kahju hüvitise summas 36 835, 6 eurot ja viivise nõudes tuleb jätta rahuldamata. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind, TsMS § 124 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt raha maksmisele suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga, TsMS § 133 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt hagihind arvutatakse põhinõude ja kõrvalnõuete järgi ja lg-s 2 sätestatust, mille kohaselt käesoleva seadustiku §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. Seega on tsiviilasja hind antud juhul 39 782,45 eurot. Hagi tagamise tühistamine TsMS § 386 lg 4 kohaselt tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata. Harju Maakohtu 06.12.2012 kohtumäärusega on rahuldatud hageja taotlus hagi