Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi
Tallinna Ringkonnakohus Tiit Kollom (eesistuja), Kaupo Paal, Imbi SidokToomsalu 17.11.2014 Tallinnas 2-12-22757 TM hagi AP vastu 17 000 euro väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
17 000 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 03.03.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
TM apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja TM (IK XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja advo. Kaimo Räppo Kostja AP (IK XXXXXXXXXXX) lepinguline esindaja Suido Västra
Kohtuistung
30.09.2014
Muuta Harju Maakohtu tsiviilasjas nr. 2-12-22757 tehtud 03.03.2014 otsuse põhjendusi, kuid jätta maakohtu otsus lõppjäreldusena (otsuse resolutsioon) muutmata ja hageja apellatsioonkaebus rahuldamata. Välja mõista TM-lt (i.k. XXXXXXXXXXX) 360 eurot apellatsioonkaebuselt tasumata riigilõivu riigituludesse. Poolte apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud jätta TM kanda. Edasikaebamise kord Otsusele võivad menetlusosalised vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja
järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud TM esitas 08.06.2012 Harju Maakohtule hagi AP vastu 17 000 euro väljamõistmiseks. Hagi põhjenduste kohaselt lahutati Tallinna Kalinini Rajooni Rahvakohtu 08.05.1991 otsusega tsiviilasjas nr. 2-289/1991 hageja ja kostja abielu, mis registreeriti 27.10.1989. Muuhulgas tunnistati nimetatud otsusega hageja õigust 1⁄2 osale osakust elamukooperatiivis „XXXXXX”, kuna Tallinn, XXXXXX XXX XX-XX korteri eest on täismahus tasutud poolte vanematelt saadud rahade eest võrdsetes osades. Viidatud otsuse kohaselt kummagi poole vanemad sellele korterile ei pretendeeri. Kohus hindas 08.05.1991 seisuga hagejale määratud osaku hinnaks 2259,15 rubla. Tsiviilasjas nr. 2-289/1991 käsitletud korter on kantud 07.03.2007 kinnistamisavalduse alusel 30.04.2007 kinnistusraamatusse ja omanikuna kanti sisse kostja. Kostja kinkis kostja XXXXXX XXX XX-XX korteriomandi 14.03.2012 koostatud asjaõiguslepingu ja kinkelepingu alusel oma emale IP-le. Korteriomandi kinkelepingust ja asjaõiguslepingust nähtuvalt on kostja kinnitanud, et korteriomand on omandatud enne abielus sõlmimist ega moodusta ühisvara. Nimetatud notariaalakti alusel kanti IP 14.03.2012 kinnistamisavalduse alusel elamumaa aadressil XXXXXX XXX XX-XX Tallinnas kinnistu omanikuks. Kehtiva PKS § 210 lõikes 2 sätestatakse, et asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. 01.01.1995 jõustunud PKS § 130 lõikest 2 lähtuvalt kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist tekkinud ja sel päeval kestvatele perekonnaõigussuhetele jõustunud PKS sätteid, kui rakendussätetest ei tulene teisiti. Tallinna Kalinini Rajooni Rahvakohtu 08.05.1991 otsusega tunnistati XXXXXX XXX XX-XX korter hageja ja kostja ühisvaraks. PKS § 19 lg. 3 alusel määrati abikaasade ühisvara jagamisel kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena. Eluruumide erastamise seaduse (EES) §-s 211 sätestatakse, et korteriomandi omanikuks on õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul. Korteriomandi omanikuna kantakse EES § 214 lg. 5 järgi kinnistusraamatusse eluruumi vallasasjana omav isik ning kande aluseks on EES § 214 lõikes 1 sätestatud dokumendid. Riigikohus asus lahendis nr. 3-2-1-16-05 seisukohale, et kui hagi on esitatud korterile omandiõiguse tunnustamiseks, ei takista hagi rahuldamist see, et vallasasjast korter on vahepeal muutunud korteriomandi osaks. Kui hagi ese on piisavalt selgelt tähistatud (näiteks aadressi kaudu) ja selle samasus kinnistatud korteriomandiga tuvastatud, võib samadel asjaoludel tunnustada hageja omandiõigust ka kinnistusraamatusse kantud korteriomandile, ilma et vaidlustataks eraldi kinnistusregistri osa avamist.
Abikaasa saab ühisvara kaitseks esitada hagi, sõltumata sellest, kas ta on enne kantud kinnistusraamatusse ühisvara hulka kuuluva kinnisasja omanikuna või mitte, kuid abikaasa õigused on paremini tagatud, kui ta on kinnistusraamatu kandest nähtuvalt kinnisasja omanik, s.t. kinnistusraamatusse omanikuna sisse kandmata jäänud abikaasal võiks olla huvi kinnistusraamatu kande parandamiseks (Riigikohtu otsused nr. 3-2-1-164-05 ja 3-2-2-5-09). Kande tegemise ajal kehtinud PKS § 17 lõikes 5 sätestati, et kui kinnisasja võib lugeda abikaasade ühisvaraks ja selle omanikuna on kinnistusraamatusse kantud üks abikaasa, kantakse teine abikaasa ühisomanikuna kinnistusraamatusse abikaasade ühise notariaalselt tõestatud avalduse alusel, ning kui kinnistusraamatusse omanikuna kantud abikaasa keeldub ühise avalduse esitamisest, võib teine abikaasa esitada hagi enda ühisomanikuks tunnistamiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks. Ka hetkel kehtiva PKS § 28 lg. 4 alusel võib abikaasa nõuda teiselt abikaasalt registrisse kantava ühisvara hulka kuuluva eseme kohta tehtud kande parandamiseks vajalike tehingute tegemist. Seega oli hagejal perekonnasuhetest tulenev õigus XXXXXX XXX XX-XX korteri kaasomandile ning vastav õigus oleks pidanud kajastuma kinnistusraamatus. Kuna käesoleval juhul on korteriomand läinud kostjalt üle IP-le, tuleb kostjalt välja mõista VÕS § 1043 alusel rahaline kompensatsioon korteriomandi kinkelepingu sõlmimise seisuga (14.03.2012) vaidlusaluse korteriomandi keskmisest turuväärtusest 1⁄2 osas. Tehing kostja ja IP vahel on näilik, see oli sooritatud kostja poolt tahtlikult, et vabaneda hageja ees oma kohustustest, mistõttu on kostja ka sellise tegevuse eest vastutav. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjal tasuda hagejale VÕS §-st 1043 lähtuvalt vaidlusaluse korteriomandi keskmisest turuväärtusest 1⁄2, mis on 17 000 eurot. Kuna kostja on kinkinud hagejale ja kostjale kuuluva kinnistu IP-le, on ta sellega võtnud hagejalt võimaluse oma kinnistut vallata, kasutada ja käsutada. Kostja ja IP on perekondlikes suhetes ema ja poeg. Seejuures oli IP teadlik, et vaidlusalune kinnistu oli hageja ja kostja ühisomandis, kuivõrd oli üheks pooleks, kes andis vahendid hagejale ja kostjale korteri osa ostmiseks elamukooperatiivis „XXXXXX“ ning tunnistas hilisemalt kohtumenetluses tsiviilasjas nr. 2-289/1991, et ise nimetatud korterile ei pretendeeri. Hagejale kuuluv 1⁄2 suurune mõtteline osa osakust elamukooperatiivis „XXXXXX“ lõppes korteriomandi kinnistusraamatusse kandmise ajahetkel 30.04.2007. Hageja 1⁄2 suurune osa osakust elamukooperatiivis „XXXXXX“ muutus korteriomandi kinnistusraamatusse kandmise järgselt 1⁄2 suuruseks korteriomandi mõtteliseks osaks. Üksnes asjaolu, et hageja nimi ei kajastunud korteriomandi kinnistusraamatusse kandmise seisuga kinnistusraamatu 2. jaos omaniku kannete all, ei muuda asjaolu, et korteriomand oli kuni 14.03.2012 (s.o korteriomandi kinkelepingu sõlmimiseni) hageja ja kostja kaasomandis ning hagejale kuulus 1⁄2 suurune mõtteline osa korteriomandist. Vaidluse seisukohast ei oma tähtsust, millisel ajahetkel muutus hageja 1⁄2 suurune osa osakust hagejale kuuluvaks 1⁄2 suuruseks korteriomandi mõtteliseks osaks, kuivõrd hageja säilitas oma AÕS § 71 jj sätestatud kaasomandi regulatsioonist tulenevad õigused 1⁄2 suurusele mõttelisele osale korteriomandist ka pärast 1⁄2 suuruse osaku lõppemist korteriomandi kinnistusraamatusse kandmise seisuga. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et hagi on aegunud, sest: hageja ei esitanud elamukooperatiivi liikmeks astumise avaldust, lahkus 1992.a. alaliselt elama Soome ja kaotas
sellega õiguse elamukooperatiivi osaku kaasomandile vastavalt kuni 01.01.1995 kehtinud ENSV APK §-le 25. Hageja kirjutati XXXXXX XXX XX-XX korterist 1992.a. suvel välja, milleks hageja pidi andma oma nõusoleku, mida rahvastikuregistrist on võimalik kontrollida. Kostja oli korterivaldaja EES § 218 lg. 2 tähenduses perioodil 19.05.1991 kuni hagi esitamiseni 30.04.2007 korteriomandi esmakandeni kinnistusraamatus. Hageja on teadnud alates 08.05.1991 kuni 08.06.2012 kõiki korteriga seotud asjaolusid, s.h. kostja 30.04.2007 omanikukandest kinnistusraamatus, ega ole kordagi üles näidanud mingit huvi korteriomandi kaasomanikuks saada ega kostjalt hüvitist saada. Hüvitise nõude aegumistähtaeg lõppes 30.04.2010 (TsÜS § 150 lg. 1) Juhul, kui kohus hagi aegumisega ei nõustu, on hagi rahuldamata jätmise aluseks kostjal tasaarvestatav nõue hageja vastu (TsMS § 373 lg. 1 ja VÕS § 197 lg. 1). Kostja nõue tuleneb korteriga seotud koormatiste ja kulutuste kandmisest (AÕS § 75 ja § 72 lg. 4). Hüvitise nõudega 17 000 eurot tasaarvestatava nõude summa määramisel omab tähtsust aegumistähtaeg. Kui kohus hagi aegumisega ei nõustu, tuleb tasaarvestada hageja hüvitise nõue kostja poolt kantud XXXXXX XXX XX-XX Tallinnas asuva korteriga seotud kulutuste alusel. Kostja on teinud remondikulutusi korteriomandile 22 100 euro ulatuses, millest viimase 10 aasta jooksul on kulud 10 500 eurot. Kostja on tasunud kaasomandiga seotud kommunaalmakseid, millest poole pidi maksma hageja, kui lugeda hageja elamukooperatiivi osaku/elamuühistu osaku kaasomanikuks kuni 2007 aprillini või korteriomandi kaasomanikuks kuni 2012 märtsini. Kostjal on tasaarvestatav vastunõue, mis välistab põhihagi rahuldamise. Maakohtu otsus Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja nõue põhineb 08.05.1991 Tallinna Kalinini Rajooni Rahvakohtu otsusel, millega kohus tunnistas hageja õigust 1⁄2 osale osakust elamukooperatiivis „XXXXXX“, s.o. 2259,15 rubla. Kõnealuse kohtuotsusega tunnistatud hageja õigust osakule elamukooperatiivis, mille alusel hiljem moodustati XXXXXX XXX XX-XX asuv korteriomand. Kostja kinnitusel kolis hageja 1992 kõnealusest korterist välja ning asus elama Soome. Vastava asjaolu tõendamiseks on kostja esitanud väljavõtte Soome rahvastikuregistrist, millest ilmneb, et hageja on alates 05.05.1992 asunud elama Helsingisse. Hageja ei ole kõnealusele asjaolule ka vastu vaielnud. Tulenevalt 1992.a. kehtinud APK § 25 lõikest 2, kui üks abikaasa ei ela või loobub edasisest elamisest kooperatiivi majas eraldatud korteris (suvilas), maksab talle välja temale kuuluva osa osakust abikaasa, kelle kasutamisele jääb korter (suvila). Tulenevalt eelviidatud sättest ning asjaolust, et hageja kolis 1992.a. XXXXXX XXX XX-XX asuvast korterist välja ja asus elama Soome, säilis hagejal kostja suhtes üksnes nõue hagejale kuulunud osaku väärtuse hüvitamiseks. Seega ei kuulunud hagejale pärast korterist välja kolimist kostja suhtes enam 08.05.1991 otsusest tulenev nõue, vaid APK § 25 lõikest 2 tulenev nõue temale kuulunud osa hüvitamiseks. 1992.a. kehtinud TsK § 81 järgi oli nõude aegumise üldine tähtaeg 3 aastat. TsK § 86 kohaselt algas hagi aegumine päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Antud juhul on hageja 18.02.2014 kohtuistungil kinnitanud, et ta ei teadnud korterist välja kolimise õiguslikke tagajärgi. Tolleaegsete seaduste kohaselt pidi hageja andma oma nõusoleku enda väljakirjutamiseks XXXXXX XXX XX-XX asuvast korterist. Antud asjaolule on viidanud ka Tallinna Ringkonnakohus 29.12.2005 otsuses tsiviilasjas nr. 2-02-342.
Seega pidi hageja hiljemalt Soome elama asumise kuupäevast olema teadlik, et ta ei ole enam registreeritud kooperatiivi majas eraldatud korteri elanikuna. Ka juhul, kui hageja ei pruukinud kursis olla APK § 25 lõikes 2 sätestatud tagajärgedega, ei ole see asjaolu, mis välistaks seaduse kohaldamise. Lähtuvalt eeltoodust on 05.05.1992 TsK § 86 mõttes hageja nõude aegumise alguse kuupäev, kuna hiljemalt sellest kuupäevast oleks hageja pidanud teada saama oma nõude aluse tekkimisest APK § 25 lg. 2 järgi. TsK § 81 järgi oleks hageja nõue kostja vastu seega aegunud 06.05.1995 seisuga. 01.09.1994 jõustus aga TsÜS, mille § 178 lg. 2 kohaselt, kui enne 01.09.1994 kehtinud hagi aegumistähtaeg ei olnud seaduse jõustumise ajaks möödunud ja üldosa seaduses sätestatakse pikem aegumistähtaeg, kohaldatakse pikemat aegumistähtaega. 01.09.1994-st kehtinud TsÜS redaktsiooni § 113 lg. 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. TsÜS § 115 p. 4 kohaselt aegumist ei kohaldatud perekonnasuhetest tulenevale nõudele, kui perekonnaseadusest ei tulenenud teisiti. Võttes arvesse, et APK § 25 lõikest 2 tuleneva nõude näol oli tegemist perekonnasuhtest tuleneva nõudega, oli see TsÜS § 115 p. 4 mõistes nõue, mis ei aegu. 2002.a. jõustus VÕSRS, mille § 9 lõikest 1 lähtuvalt kohaldatakse TsÜS-s ja VÕS-s aegumise kohta sätestatut ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. Võttes arvesse, et hageja nõue ei olnud 01.07.2002 seisuga aegunud, kohaldus eelnimetatud seadus ka hageja nõude puhul. Alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS § 149 kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕSRS § 9 lg. 2 kohaselt, kui TsÜS või VÕS kohaselt on aegumistähtaeg lühem, kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002. Võttes arvesse, et alates 01.07.2002 kehtiva seaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem, kui varasemalt kehtinud seaduse kohaselt, kuna uue seaduse järgi aegub hageja nõue, millel varasemalt aegumistähtaega ei olnud, 10 aastaga, tuleb lähtuda VÕSRS § 9 lõikest 2. Seega hakkas hageja 10-aastane aegumistähtaeg kulgema alates 01.07.2002 ning oleks aegunud 01.07.2012. Vahepealsel perioodil toimus hageja võimaliku nõude asjaoludes muudatus. Nimelt ilmneb tsiviilasja materjalidest, et vaidlusaluse korteri osas on 07.03.2007 esitatud kinnistamisavaldus ning alates 30.04.2007 on XXXXXX XXX XX-XX asuv korter kantud kinnistusraamatusse ja selle omanikus on märgitud AP. Alates vaidlusaluse korteri kinnistamisest ning kinnistusraamatusse kandmisest ei olnud hagejal enam võimalik esitada APK § 25 lõikest 2 tulenevat nõuet, kuna sellega lakkas eksisteerimast kooperatiivi osak, mille väärtuse hüvitamist hageja saaks nõuda. Selle asemel tekkis vastava nõude kaotusest tulenev kahju hüvitamise nõue. TsÜS § 150 lõikest 1 tulenevalt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. AÕS § 55 lg. 1 kohaselt on kinnistusraamat avalik. Igaühel on õigus tutvuda kinnistusraamatu andmetega ja saada sellest väljavõtteid seaduses sätestatud korras. AÕS § 55 lõikest 2 tulenevalt ei või keegi end vabandada kinnistusraamatu andmete mitteteadmisega. Lähtuvalt eeltoodud sätetest tuleb hageja lugeda XXXXXX XXX XX-XX korteriomandi suhtes tehtud kinnisturaamatu kandega kursis olevaks alates 30.04.2007, kui vastav kanne kinnistusraamatusse kanti, kuna alates sellest hetkest oleks hageja pidanud kahjust ja selle tekitanud isikust teada saama. Olukorras, kus hageja on kõnealuse korteri suhtes teinud väidetavalt korduvalt pingutusi, et kostjalt kätte saada talle määratud 1⁄2 suurust osa, ei ole usutav, et hageja ei olnud kursis korteri õigusliku seisundiga. Võttes arvesse, et hageja poolt
APK § 25 lõikest 2 tuleneva nõude kaotamisega seoses kahju tekitamisest teada saamise kuupäevaks on 30.04.2007, aegus hageja nõue TsÜS § 150 lõikest 1 tulenevalt 01.05.2010. Hageja esitas hagi kohtusse alles 08.06.2012, seega väljaspool selleks seadusega ettenähtud tähtaega. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus jõudis ebaõigesti tulemile, et hageja poolt esitatud nõue on aegunud. Vastavalt TsÜS § 157 lõikele 1 on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Nimetatud sätte eelmise redaktsiooni alusel oli jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 30 aastat. VÕSRS § 9 lõigete 1 ja 2 kohaselt kohaldatakse TsÜS-s ning VÕS-s aegumise kohta sätestatut ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne 01.07.2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 01.07.2002. Kui aga TsÜS või VÕS kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002. Eeltoodust tulenevalt aeguks hageja Tallinna Kalinini Rajooni Rahvakohtu 08.05.1991 otsusest tsiviilasjas nr. 2-289/1991 tulenev nõue 01.07.2012, mistõttu on hagi esitatud tähtaegselt. Vastavale tulemile on jõudnud ka Riigikohus lahendites nr. 3-2-1-141-13 ja 3-2-1-116-13. Riigikohus leidis lahendis nr. 3-2-1-141-13, tõlgendades TsÜS § 157 lõikeid 1 ja 2 koostoimes VÕSRS § 9 lõikega 4, et enne 01.03.2011 tekkinud aegumata nõuetele hakkas 01.03.2011 kulgema 10 aasta pikkune ja 01.03.2021 lõppev aegumistähtaeg, mille jooksul on võlausaldajal võimalik teostada täitedokumendist tulenevaid õigusi. Sealhulgas on Riigikohus lahendis nr. 3-2-1-116-13 leidnud, et järelduse 10-aastase nn üleminekuperioodi kohta võib teha VÕSRS § 9 lg. 4 esimest ja teist lauset koos tõlgendades. VÕSRS § 9 lg. 4 teise lause kohaselt, kui enne 01.03.2011 kehtinud TsÜS § 157 lg. 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks varem kui VÕSRS § 9 lg. 4 esimeses lauses nimetatud tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele enne 01.03.2011 kehtinud TsÜS § 157 lõiget 1. Lisaks märkis kolleegium, et teises lauses sätestatud juhtum ei ole võimalik, sest kõige varem sai 30-aastane aegumistähtaeg kulgema hakata 01.07.2002, mil see tähtaeg TsÜS § 157 lõikes 1 sellise pikkusega kehtestati (varem 10 aastat). Kõige varem 2002 juulis kulgema hakanud 30-aastane tähtaeg ei saaks aga kuidagi olla möödunud varem kui VÕSRS § 9 lg. 4 esimeses lauses reguleeritud tagasiulatuva toimega aegumistähtaeg, mille pikkus on maksimaalselt 10 aastat ja mis sai samuti kõige varem kulgema hakata 01.07.2002. Seega on ilmne ning üheselt mõistetav, et hageja nõue ei saa mingilgi viisil olla aegunud, arvestades vastavasisulisi seadusesätteid ning Riigikohtu praktikat aegumise kohaldamise osas. Vastuväited kaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsuse põhjendusi tuleb muuta, kuid otsus tuleb lõppjäreldusena (otsuse resolutsioon) jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohus on hageja nõude aegumise seisukohalt asjakohatult leidnud, et hageja õigus nõuda kostjalt kooperatiivkorteri osaku hüvitamist algas tema korterist lahkumisest ja elama asumisest Helsingisse 05.05.1992, et see kuupäev on ka tema nõude aegumise algustähtaeg, et tulenevalt VÕSRS §-st 9 lg. 2 kehtis hageja nõudele alates 01.07.2002 TsÜS § 149 kohaselt 10-aastane aegumistähtaeg, mistõttu hageja nõue oleks aegunud 01.07.2012; et alates korteri kinnistamisest ei olnud hagejal enam võimalik esitada APSK §-ist 25 lg. 2 tulenevat nõuet, ja selle asemel tekkis hagejal „vastava nõude kaotusest tulenev kahju hüvitamise nõue“; et hageja pidi oma õiguste rikkumisest teada saama korteriomandi kinnistamisest kostja nimele 30.04.2007, mistõttu tema kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue aegus TsÜS §-le 150 lg. 1 järgi 01.05.2010. Antud juhul ei ole hageja esitanud „vastava nõude kaotamisest tulenevat kahju hüvitamise nõuet“, vaid hageja esitas omandiõiguse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude VÕS § 1043 alusel, kusjuures rikkumiseks peab hageja korteriomandi võõrandamist, milline korteriomand oli hageja väidete kohaselt poolte kaasomandis võrdsetes mõttelistes osades. Sellise hagi saaks jätta rahuldamata aegumise põhjendusel, kui hagi oleks esitatud hiljem kui 3 aastat pärast väidetavat omandiõiguse rikkumist, s.o. pärast 22.03.2015; hagi on aga esitatud 08.06.2012, s.o. hagi ei ole aegunud. Ülaltoodud põhjendustel on asjakohatud ka apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt hagi ei ole aegunud, kuivõrd Kalinini Rajooni Rahvakohtu 08.05.1991 otsusest tuleneva nõue aegumistähtaeg oleks saabunud 01.07.2012. Ringkonnakohus peab vajalikuks siinkohal märkida ka seda, et mainitud rahvakohtu otsus, millisega tunnistati hageja õigust poolele osale osakule elamukooperatiivis XXXXXX, ei kujuta endast sundtäitmisele kuuluvat kohtulahendit, s.o. jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõuet, mistõttu ka apellandi viide TsÜS §-le 157 lg. 1 on alusetu. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul on võimalik jätta hagi rahuldamata sisulistel põhjendustel, s.o. ringkonnakohus võib selles osas teha ise otsustuse, kuivõrd vajalik on vaid esiletoodud asjaolude pinnalt anda hageja nõudele õiguslik hinnang. Antud juhul ei tekkinud korteriomandi esmakinnistamisel kostja nimele tollal kehtinud PKS § § 14 lg. 1 järgi korteriomandile abikaasade ühisomandit, kuivõrd poolte abielulised suhted olid lõppenud ja abielu lahutatud juba aastakümneid varem. Seega korteriomandi kinnistamisel endise abikaasa (kostja) nimele, kes oli kinnistamisavalduse esitanud elamuühistu XXXXXXXX liige, ei tekkinud abikaasade ühisomandit korteriomandile, s.o. abikaasade ühisvara. Hageja on tuginenud ka väitele, et korter oli poolte kaasomandis võrdsetes mõttelistes osades, kuivõrd Kalinini Rajooni Rahvakohtu otsusega on tunnistatud hageja õigust poolele osale osakust elamukooperatiivis XXXXXX. Kalinini Rajooni Rahvakohtu otsus põhineb Eesti NSV Ülemkohtu pleenumi 22.12.1982 määruses nr. 6 punktis 2 antud selgitusele, mille kohaselt kohus võis abikaasade või endiste abikaasade või neist ühe nõudmisel tunnistada kummagi õigust osale ühisvarast tasutud osakumaksete summast (rahalises väljenduses) osakut ja korterit jagamata.
Nii elamukooperatiivis kui ka elamuühistus kuulus korter vallasasjana kooperatiivile ja elamuühistule, ning lahutavate abikaasade vahel õiguse tunnistamine osale osakumaksete summast ei saanud tekitada kaasomandit osakule ning sellele vastavale korterile kui eluruumile. Ka Riigikohus on lahendis 3-2-1-113-01 selgitanud, et elamuühistu osamaksu omandamist kaasomandisse seadus ei võimalda. Seega ei ole kostja korteriomandi kinkimisega oma emale rikkunud hageja omandit, mistõttu VÕS § 1043 alusel esitatud hagi rahuldamiseks puudub õiguslik alus. Samal põhjendusel ei anna hagi rahuldamiseks alust ka VÕS § 1037 lg. 1 (õigustatud isiku nõusolekuta omandi käsutamisest tulenev alusetust rikastumisest tulenev kohustus), millisele sättele apellant apellatsioonikohtu istungil viitas. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte apellatsiooniastmega seotud menetluskulud apellandi kanda. Apellandile võimaldati riigi menetlusabi korras tasuda 600 eurot riigilõivu kümne osamaksega 60 eurot kuus, millest ta on ära maksnud 240 eurot ja 340 eurot tuleb temalt kohtulahendiga TsMS § 190 lg. 4 järgi välja mõista riigituludesse.
Tiit Kollom
Kaupo Paal
Imbi Sidok-Toomsalu
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.