Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Tallinna Kalinini Rajooni Rahvakohtu 08.05.1991 otsusega tsiviilasjas nr xxxlahutati hageja ja kostja abielu, mis registreeriti xxx. Muuhulgas tunnistati nimetatud otsusega hageja õigust 1⁄2 osale osakust elamukooperatiivis ”Xxx”, kuna Xxx korteri eest on täismahus tasutud poolte vanematelt saadud rahade eest võrdsetes osades. Viidatud otsuse kohaselt kummagi poole vanemad sellele korterile ei pretendeeri. Kohus hindas 08.05.1991 seisuga hagejale määratud osaku hinnaks 2259,15 rubla. Hageja on teinud korduvalt pingutusi selleks, et kostjalt kätte saada hagejale tsiviilasjas nr xxxmääratud 1⁄2 suurust osa, kuid olenemata kostja vastavasisulistest lubadustest ei ole kostja tänaseni oma kohustust hageja ees täitnud. Harju Maakohtu kinnistusosakonna väljavõttest nähtub, et tsiviilasjas nr xxxkäsitletud korter on kantud 07.03.2007 koostatud kinnistamisavalduse alusel 30.04.2007 kinnistusraamatusse ja selle kohta on avatud registriosa elamumaa aadressil Xxx, Tallinn. Xxx omanikuna on kinnistusraamatusse sisse kantud kostja. Hageja on alates 2012. aasta algusest asunud intensiivsemalt kostjaga läbirääkimistesse, et saavutada kostjaga korteri osas kokkulepet. Kostja hageja elektronkirjadele ei vastanud. Küll aga kinkis kostja Xxx asuva korteri nr 11 korteriomandi 14.03.2012 koostatud asjaõiguslepingu ja kinkelepingu alusel oma emale, Xxx. Korteriomandi kinkelepingust ja asjaõiguslepingust nähtuvalt on kostja kinnitanud, et korteriomand on omandatud enne abielus sõlmimist ega moodusta ühisvara. Nimetatud notariaalakti alusel kanti Xxx 14.03.2012 kinnistamisavalduse alusel elamumaa aadressil Xxx, Tallinn kinnistu omanikuks. Hetkel kehtiva perekonnaseaduse (edaspidiselt PKS) § 210 lõikes 2 sätestatakse, et asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne käesoleva seaduse jõustumist, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti.

jagamisel kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena. Eluruumide erastamise seaduse (edaspidiselt EES) §-s 211 sätestatakse, et korteriomandi omanikuks on õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul. Korteriomandite kinnistamiseks peab eluruumide erastamise kohustatud subjekt EES § 214 lõike 1 järgi esitama kinnistusametile ühepoolse notariaalselt kinnitatud kinnistamisavalduse ja dokumendi (plaani) ehitise, eluruumide ja mitteeluruumide, reaalosade ja mõtteliste osade suuruse ja paiknemise kohta ning muud seadusest tulenevad kinnistamiseks vajalikud dokumendid. Korteriomandite kinnistamiseks võib EES § 214 lõike 2 järgi kinnistamisavalduse ja muud vajalikud dokumendid esitada ka korteriühistu või eluruume vallasasjana omavad isikud. Korteriomandi omanikuna kantakse EES § 214 lõike 5 järgi kinnistusraamatusse eluruumi vallasasjana omav isik ning kande aluseks on EES § 214 lõikes 1 sätestatud dokumendid. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-16-05 lahendi punktis 19 asunud seisukohale, et kui hagi on esitatud korterile omandiõiguse tunnustamiseks, ei takista kolleegiumi arvates hagi rahuldamist see, et vallasasjast korter on vahepeal muutunud korteriomandi osaks. Kui hagi ese on piisavalt selgelt tähistatud (näiteks aadressi kaudu) ja selle samasus kinnistatud korteriomandiga tuvastatud, võib kolleegiumi arvates samadel asjaoludel tunnustada hageja omandiõigust ka kinnistusraamatusse kantud korteriomandile, ilma et vaidlustataks eraldi kinnistusregistri osa avamist. Kui maa tagastamise ja erastamise üldistel juhtudel tuleb kinnistusraamatusse kantud kinnistu omandiõiguse vaidlustamiseks esmalt vaidlustada ettenähtud korras kinnistamise aluseks olnud maa tagastamise või erastamise haldusakt või erastamisleping. Vallasasjaks olnud korteri kinnistamisel kantakse kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna EES § 211 ja § 214 lõike 5 järgi aga isik, kes on vallasasjast korteri omanik. Abikaasa saab ühisvara kaitseks esitada hagi, sõltumata sellest, kas ta on enne kantud kinnistusraamatusse ühisvara hulka kuuluva kinnisasja omanikuna või mitte, kuid abikaasa õigused on paremini tagatud, kui ta on kinnistusraamatu kandest nähtuvalt kinnisasja omanik, st kinnistusraamatusse omanikuna sissekandmata jäänud abikaasal võiks olla huvi kinnistusraamatu kande parandamiseks (vt Riigikohtu 11. aprilli 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 10; Riigikohtu 7. oktoobri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-2-5-09, p 9). Kande tegemise ajal kehtinud PKS § 17 lõikes 5 sätestati, et kui kinnisasja võib lugeda abikaasade ühisvaraks ja selle omanikuna on kinnistusraamatusse kantud üks abikaasa, kantakse teine abikaasa ühisomanikuna kinnistusraamatusse abikaasade ühise notariaalselt tõestatud avalduse alusel ning kui kinnistusraamatusse omanikuna kantud abikaasa keeldub ühise avalduse esitamisest, võib teine abikaasa esitada hagi enda ühisomanikuks tunnistamiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks. Ka hetkel kehtiva PKS § 28 lõike 4 alusel võib abikaasa nõuda teiselt abikaasalt registrisse kantava ühisvara hulka kuuluva eseme kohta tehtud kande parandamiseks vajalike tehingute tegemist. Seega oli hagejal perekonnasuhetest tulenev õigus Xxx korteri nr 11 kaasomandile ning vastav õigus oleks pidanud kajastuma kinnistusraamatus. Kuna käesoleval juhul on korteriomand läinud tulenevalt kinkelepingust kostjalt üle Xxx , palub hageja, et kohus mõistaks tulenevalt VÕS §-st 1043 kostjalt välja rahalise kompensatsiooni korteriomandi kinkelepingu sõlmimise seisuga (14.03.2012) vaidlusaluse korteriomandi keskmisest turuväärtusest 1⁄2 osas. VÕS §-ga 1043 sätestatakse, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kuna kostja on kinkinud hagejale ja kostjale kuuluva kinnistu Xxx , on ta sellega võtnud hagejalt võimaluse oma kinnistut vallata, kasutada ja käsutada. Kostja ja Xxx on perekondlikes suhetes ema ja poeg. Seejuures oli Xxx teadlik, et vaidlusalune kinnistu oli hageja ja kostja ühisomandis, kuivõrd oli üheks pooleks, kes andis

vahendid hagejale ja kostjale korteri osa ostmiseks elamukooperatiivis "Xxx" ning tunnistas hilisemalt kohtumenetluses tsiviilasjas nr 2-289/1991, et ise nimetatud korterile ei pretendeeri. Lisaks eelnevale on hageja seisukohal, et tehing kostja ja Xxx vahel näilik. Kuivõrd selline toiming oli sooritatud kostja poolt tahtlikult, et vabaneda hageja ees oma kohustustest, on kostja ka sellise tegevuse eest vastutav. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjal tasuda hagejale VÕS §-st 1043 lähtuvalt vaidlusaluse korteriomandi keskmisest turuväärtusest 1⁄2, mis on hageja hinnangul 17 000 eurot. Vastavalt TsÜS § 157 lõikele 1 on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Nimetatud sätte eelmise redaktsiooni alusel oli jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 30 aastat. VÕS, TsÜS ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lõigete 1 ja 2 kohaselt kohaldatakse TsÜS-s ning VÕS-s aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne

Hageja märgib, et käesoleval juhul puudub vaidlus asjaolus, et hagejale kuuluv 1⁄2 suurune mõtteline osa osakust elamukooperatiivis „Xxx“ lõppes Korteriomandi kinnistusraamatusse kandmise ajahetkel (s.o 30.04.2007). Samuti puudub hageja hinnangul vaidlus ka asjaolus, et hageja 1⁄2 suurune osa osakust elamukooperatiivis „Xxx“ muutus Korteriomandi kinnistusraamatusse kandmise järgselt 1⁄2 suuruseks Korteriomandi mõtteliseks osaks. Hageja märgib, et üksnes asjaolu, et hageja nimi ei kajastunud korteriomandi kinnistusraamatusse kandmise seisuga kinnistusraamatu 2. jaos omaniku kannete all, ei muuda asjaolu, et korteriomand oli kuni 14. märtsini 2012 (s.o korteriomandi kinkelepingu sõlmimiseni) hageja ja kostja kaasomandis ning hagejale kuulus 1⁄2 suurune mõtteline osa korteriomandist. Hageja hinnangul ei oma käesoleva vaidluse seisukohast tähtsust asjaolu, millisel ajahetkel muutus hageja 1⁄2 suurune osa osakust hagejale kuuluvaks 1⁄2 suuruseks korteriomandi mõtteliseks osaks, kuivõrd säilitas hageja oma AÕS § 71 jj sätestatud kaasomandi regulatsioonist tulenevad õigused 1⁄2 suurusele mõttelisele osale korteriomandist ka pärast 1⁄2 suuruse osaku lõppemist korteriomandi kinnistusraamatusse kandmise seisuga. Hageja on enne Korteriomandi kinnistusraamatusse kandmist nõudnud kostjalt 1⁄2 suurust mõttelist osa, kui hilisemalt (s.o peale korteriomandi kinnistusraamatusse kandmist) korteriomandi üleandmist hagejale või abikaasade poolt notariaalselt tõestatud ühisavalduse esitamist, millega tunnustataks hageja õigust 1⁄2 suurusele mõttelisele osale korteriomandist ning mille alusel kanda hageja kinnistusraamatusse kui korteriomandi kaasomanik. Peale nimetatud toimingute tegemist oleksid pooled hageja soovi kohaselt korteriomandi võõrandanud ning korteriomandi müügist saadava tulemi oma kaasomandi ulatust arvestades omavahel ära jaganud. Hageja palub mõista kosjalt hageja kasuks välja 17 000 eurot, määrata kindlaks menetluskulude jaotus ning mõista hageja menetluskulud välja kostjalt. Kostja vastuväited Kostja vaidleb hagile vastu. Hagi tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hagi on alusetu, sest 29.05.1989 õiendi kohaselt oli kostja elamukooperatiivi liige enne abielu registreerimist xxx ning sel ajal kehtinud ENSV APK § 22 ja 01.07.1992 jõustunud ES § 15 lg 2 andis õiguse eluruumile liikmelisus elamukooperatiivis. Kostja on välja selgitanud, et 08.05.1991 kohtuotsuse aluseks olevat toimikut ei ole säilinud, seetõttu tuleks asja lahendamisel lähtuda 29.06.1990 kinkelepingust ja elamukooperatiivi osaku eest tasumist tõendavast 29.06.1990 kviitungist, mille kohaselt elamukooperatiivi osaku eest on tasutud täies ulatuses kostja lahusvaraga ning hageja ei ole omalt poolt osaku omandamisse panustanud. Ühisvara jagamise kohtuasja menetluse ajal 1991 kostja Xxx korteris alaliselt ei elanud, seetõttu kohtuasja materjale ega kohtukutseid kätte ei saanud. Vastasel juhul oleks kostja ühisvara jagamise osas hagile mitte vastuväited esitamata jätnud, nagu kohtuotsuses fikseeritud, vaid eelnimetatud dokumentaalsed tõendid kohtule esitanud, mis oleks andnud aluse isegi kui mitte elamukooperatiivi osaku täielikult kostja lahusvarasse määrata, siis vähemalt selle võrdse jagamise põhimõttest kõrvale kalduda (ENSV APK § 24 lg 1). Hageja põhjendused hagi esitamise kohta aegumistähtaja jooksul võiksid olla õiged juhul, kui hageja oleks olnud korteri otsene valdaja ja hagi oleks esitatud 08.05.1991 kohtuotsuse alusel eesmärgiga maksma panna elamukooperatiivi osaku kaasomand korteriomandis, kuid hageja loobumisega korteris edasisest elamisest 1992.a suvel loobus ta sel ajal kehtinud õiguse järgi (ENSV APK § 25 lg 2) ka oma kaasomandist elamukooperatiivi osakule ja see asendus kostja, kelle kasutamisele jäi korter, kohustusega maksta hagejale välja tema osa osakust rahas. Seega tekkis hagejal 1992.a suvel kostja vastu rahaline nõue, mis puutub asjasse seoses sellega, milline oli pooltevaheline õigussuhe alates asjaõigusseaduse jõustumisest 01.12.1993.

Hageja pidi oma nõude kostja vastu esitama üldise 3-aastase aegumistähtaja jooksul hiljemalt 19.05.1994 või kui lugeda rahalise nõude esitamise aegumistähtaja algust alates 1992.a suvest, kui hageja korterist välja kolis ja alaliselt mujale elama asus, siis hiljemalt 19.05.2001 (TsK § 81, Harju Maakohtu 20.06.2008.a kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-08-7406 p 6). Hageja kolis 1992.a suvel alaliselt elama Xxx, seda peaks kinnitama andmed kostja elukoha muutuse kohta rahvastikuregistris. See asjaolu puutub asjasse, kui kohus nõustub kostjaga, et elamukooperatiivi majas eraldatud korteris edaspidisest elamisest loobumine/ selles korteris mitteelamine tõi kaasa seadusel põhineva muudatuse sellise isiku (lahus)vara koosseisus, kes oli omandanud elamukooperatiivi osaku seoses abielu lahutamisega. Kuni 01.01.1995 kehtinud ENSV APK § 25 lg 2 kohaselt, kui üks abikaasa ei ela või loobub edasisest elamisest kooperatiivi majas eraldatud korteris (suvilas), maksab talle välja temale kuuluva osa osakust abikaasa, kelle kasutamisele jääb korter (suvila). Kuni 01.07.1992.a kehtinud ENSV EK § 108 nägi ette, et õigus astuda elamukooperatiivi ja saada kooperatiivi korter on elamistingimuste parandamist vajavatel kodanikel. Elamukooperatiivi liikmeks võis võtta 18-aastaseks saanud kodaniku, kes alaliselt elab asulas, kus moodustatakse elamukooperatiiv ning kes vajab elamistingimuste parandamist vastavalt EK §-le 25. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-101-96 kohaselt: Linnakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et abikaasade ühisvaraks ei ole korter ega osamaks elamuühistus, sest need kuuluvad elamuühistule ja abikaasade ühisvaraks võib olla osamaksu tagasinõude õigus, kui ühistu liige ühistust lahkub või ta sealt välja arvatakse. Sellest tulenevalt jääb abikaasade ühisvara jagamisel osamaksu tagasinõude õigus vaid sellele abikaasale, kes on elamuühistu liige. Teine abikaasa võib nõuda kompensatsiooni abikaasalt, kellele jäi osamaksu tagasinõude õigus. Eluruumide erastamise seaduse (EES) § 218 lg 2 järgi, kui elamuühistu üldkoosolek otsustab erastatud maa ja selle oluliseks osaks saava elamu jagamise korteriomanditeks ja elamuühistu reorganiseerimise korteriomanditeks ja elamuühistu reorganiseerimise korteriühistuks, kantakse elamuühistu poolt erastatud maa kinnistusraamatusse korteriomandina korterivaldajate nimele. Kostja oli Xxx korteri valdaja 30.04.2007.a kinnistusraamatusse korteriomandi omaniku esmakande tegemisel, seetõttu on kinnistusraamatu kanne kostja kui korteriomandi ainuomaniku kohta õige koos sellest tulenevate tagajärgedega. Hageja ei olnud selle korteri valdaja 30.04.2007 seisuga, seetõttu kui mitte varem, siis lõppes hiljemalt 30.04.2007 hageja kaasomand elamukooperatiivi osakule hageja enda nõusolekul, mis avaldus hageja tegevuses (alaliselt elama asumine Xxx 1992.a suvel) ja tegevusetuses (elamukooperatiivile liikmeks astumise avalduse mitteesitamine 08.05.1991 kohtuotsuse alusel) ja algas kostjalt hüvitise saamiseks 3-aastane nõude aegumistähtaeg, kui kohus ei pea õigeks lugeda hüvitise nõude aegumistähtaja algust alates 1992.a suvest. 08.06.2012.a hagi on aegunud seetõttu, et : 1) hageja ei esitanud elamukooperatiivi liikmeks astumise avaldust, 2) hageja lahkus 1992.a alaliselt elama Xxx ja kaotas sellega õiguse elamukooperatiivi osaku kaasomandile vastavalt kuni 01.01.1995.a kehtinud ENSV APK §-le 25 3) hageja kirjutati Xxx korterist 1992.a suvel välja, milleks hageja pidi andma oma nõusoleku, mida rahvastikuregistrist on võimalik kontrollida, 4) kostja oli korterivaldaja EES § 218 lg 2 tähenduses perioodil 19.05.1991.a kuni 30.04.2007.a korteriomandi esmakandeni kinnistusraamatus, 5) hageja on teadnud alates 08.05.1991.a kuni 08.06.2012.a hagi esitamiseni kõiki korteriga seotud asjaolusid, s.h kostja 30.04.2007.a omanikukandest kinnistusraamatus ega ole kordagi üles näidanud mingit huvi korteriomandi kaasomanikuks saada ega kostjalt hüvitist saada, 6) hüvitise nõude aegumistähtaeg lõppes 30.04.2010.a (TsÜS § 150 lg 1)

Kui kohus loeb 08.06.2012.a, seega 21 aastat ja 20 päeva peale 08.05.1991.a kohtuotsuse jõustumist 19.05.1991.a, hagi hüvitise nõudes esitatuks tähtaegselt, omab asja õigeks lahendamiseks tähtsust: 1) kas kostja panust oma lahusvara arvelt elamukooperatiivi osaku omandamisse peab arvestama või mitte ja miks 2) millise aja seisuga hageja hüvitist arvestada ja miks. Kostjal on õigus esitada hageja vastu samas menetluses tasaarvestuse avaldus, samuti vastuhagi oma õiguste efektiivseks kaitseks. Lisaks sellele, et elamukooperatiivi osak on soetatud kostja lahusvara arvelt, on kostja tasunud korteri kommunaal- ja majandamiskulud ühisvara jagamisest möödunud enam kui 21 aasta jooksul, samuti kulud korteriomandi moodustamiseks ning kulud korteri remondiks/parendamiseks, mida peab hüvitise nõude lahendamisel arvestama. Kui lugeda tähtaegseks hageja hüvitise nõue kostja vastu, tuleb lugeda tähtaegseks ka kostja poolt tehtud kulutuste nõue hageja vastu samast ajavahemikust kohtule esitatava tasaarvestuse avalduse vormis. Juhul, kui kohus hagi aegumisega ei nõustu, on hagi rahuldamata jätmise aluseks kostjal tasaarvestatav nõue hageja vastu (TsMS § 373 lg 1 ja VÕS § 197 lg 1). Kostja nõue tuleneb korteriga seotud koormatiste ja kulutuste kandmisest (AÕS § 75 ja § 72 lg 4). Hüvitise nõudega summas 17 000 eurot tasaarvestatava nõude summa määramisel omab tähtsust aegumistähtaeg. Kui kohus hagi aegumisega ei nõustu, palub kohus tasaarvestada hageja hüvitise nõue kostja poolt kantud Xxx Tallinnas asuva korteriga seotud kulutuste alusel. Hüvitusest loobumise kokkulepe oli pooltel õigus sõlmida suulises vormis. Sarnaselt sellele oleks kehtinud kostja poolt hagejale 2259,15 rubla maksmisega sularahas teostamisel täidetud hüvituse maksmise kohustus ilma kirjaliku kokkuleppeta. 08.05.1991 kohtuotsuse ebaõigsust poolte vanemate panuste võrdsuse osas ühisvara soetamisse (hageja väidetel on selle korteri – Xxx– eest täismaksumus tasutud poolte vanematelt saadud raha eest kummagi poole vanemate poolt) tõendab kohtule esitatud kinkeleping ning elamukooperatiivi osaku eest tasumise kviitung, mille kohaselt on osaku eest tasunud kostja ja teinud seda täies ulatuses oma lahusvara arvelt, kingiks saadud rahaga. Argument kostja väite tõendamiseks suulise kokkuleppe usaldusvääruse kohta on 21-aasta pikkune ajavahemik, mille jooksul hageja ei ole näidanud üles mingit huvi korteri kui tema väidetava kaasomandi vastu, s.h kaasomandiga seotud kulude kandmiseks. Olemasolevast kohtupraktikast kõige enam analoogseks peab kostja Tallinna Ringkonnakohtu 29.12.2005 kohtuotsust tsiviilasjas nr 2-02-342, millega mõlema astme kohtud jätsid rahuldamata hagi elamuühistu osamaksu omandiõiguse tunnustamiseks, kus ringkonnakohus esimese astme kohtu põhjendustega ei nõustunud. Ringkonnakohus põhjendas hagi rahuldamata jätmist: Hagi tuleb jätta rahuldamata järelikult seetõttu, et hageja ei ole saanud vastavalt ES § 15 lg 1 lausele 2 ja ES lg-le 2 ning põhikirja p-le 2.2. või 2.8. ühistu liikmeks. Samas andis ringkonnakohus selgituse otsuse punktis 30: Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kostjal on hageja ees kohustus anda tahteavaldus enda elamuühistust „Masti“ väljaastumiseks tulenevalt sellest, et pooled on jaganud vatsavalt APK § 25 lg-le 2 elamukooperatiivi osaku. See kohustus tuleneb pooltevahelisest osaku jagamise tehingust. TsK § 173 lg-st 1, TsK §-st 174, APK § 25 lgst 2, 1993.a kehtinud ES § 23 lg 1 p-st 5 ja põhikirja p-st 2.10.6. Kolleegium leiab, et pooltevahelist osaku jagamise tehingut tuleb lugeda võõrandamiseks põhikirja p.2.10.6 tähenduses. Kostja kaotas osaku jagamise tulemusel elamukooperatiivile Masti kuuluva korteri kasutamisõiguse tulenevalt APK § 25 lg-st 2. Abielusuhted lõppesid 1992.a ning 1993.a kirjutas kostja ennast korterist välja. EÜ osamaksu jagasid pooled omavahel, hageja ostis kostjale pärast abielu lahutamist 1-toalise korteri

Tallinnas ...., andis kostjale auto eest 2000 krooni ning magamistoa sisustuse (29.12.2005.a kohtuotsuse lk 2 p 3). Kostja on teinud remondikulutusi korteriomandile summas 22 100 eurot, millest viimase 10 aasta jooksul on kulud 10500 eurot. Kostja on tasunud kaasomandiga seotud kommunaalmakseid, millest poole pidi maksma hageja, kui lugeda hageja elamukooperatiivi osaku/elamuühistu osaku kaasomanikuks kuni 2007.a aprillini või korteriomandi kaasomanikuks kuni 2012.a märtsini. Kostjal on tasaarvestatav vastunõue, mis välistab põhihagi rahuldamise. Lähtudes APK § 23 lg 4 sätestatust algas vara jagamise nõuetele aegumistähtaeg alates 21.05.1991. Kostja kinnitab, et ei ole hageja ühtegi nõuet tunnustanud ja täitma asunud. Seoses sellega ei saa ka kohaldada aegumise peatumist asjaoluga, et nõuet on asutud vabatahtlikult täitma. Nõuet ei ole asutud täitma ka täitemenetluse korras. Kõik nõuded kostja vastu on aegunud 21.05.1994 seisuga. APK kaotas oma kehtivuse 31.12.1994 ja mille asendas alates 01.01.1995 jõustunud Perekonnaseadus. Hageja on toonud esile väited Perekonnaseadusest tulenevatele rakendussätetele, mis annavad pikema aegumistähtaja. Kostja hinnangul on ebamõistlik ja seadustega vastuolus taastada juba 21.05.1994 aegunud nõue uuesti seitse kuud hiljem s.o. 01.01.1995 seisuga. Hagi aegumise kohta on kostja esitanud oma põhjendused vastuses hagiavalduse, kuid seni ei ole kostja välja toonud hagi aegumist seoses korteriomandite moodustamisega 30.04.2007.a kinnistusraamatu kandega korteriomandite moodustamise kohta, mis käesolevas menetluses on tõusetunud olulise ajahetkena, sest küsimus on, kas korteriomandi moodustamise tulemusel sai selle ainuomanikuks kostja. Ekspertarvamuse järgi tähendaks see kostja jaoks halvimal juhul negatiivset lahendit ainuüksi seetõttu, et kinnisvarahinnad Tallinnas olid 2007.a märtsis-aprillis sedavõrd kõrged, enam kui kaks korda kõrgemad võrreldes sellega, kui lugeda hageja omandi kaotanuks korterile 14.03.2012.a tehingu tagajärjel. Ainus põhjus, miks ekspertarvamuses on korteri väärtus välja selgitatud 07.03.2007.a seisuga, on korteriomandi moodustamine, kuid õigem oleks sel juhul 30.04.2007.a, s.t kinnistusraamatu kande kuupäev. Hageja kohtuotsusel põhinevat nõuet sai ENSV APK sätete järgi lugeda täidetuks hageja elamukooperatiivi liikmeks registreerimisega, mis lõppes hageja alaliselt Xxx elama kolimisega, sest sellega tekkis kostjal kohustus hagejale tema elamukooperatiivi osa välja maksta. Xxx alaliselt elama asumisega ENSV APK sätete järgi hageja kohtuotsusest tuleneva nõude olla osa omanik koos sellest tulenevate õigustega sisuliselt kaotas, ning sellest tulenevalt ei saa ka olla enam mingisugust vaidlust kaasomandi suhtes. Sellisele seisukohale on jõudnud ka Riigikohus oma lahendites. Hageja ei ole pannud maksma oma õigust saada elamukooperatiivi liikmeks, s.t omandada kooperatiivi osa tolleaegsete nõuete järgi, korterist väljakolimisega kaasnenud osa eest tasu saamise nõuet ega korteriomandi mõttelise osa kaasomanikuks saamise nõuet. Samuti ei ole hageja kunagi täitnud ei elamukooperatiivi liikme ega korteriühistu liikme kohustusi, neid on tema asemel täitnud kostja, millest tuleneb ka kostja tasaarvestatav vastunõue. Alates 05.05.1992 on hageja asunud alaliselt elama Xxx vabariiki ja vastavalt APK § 25 lg 2 on kaotanud õiguse 1⁄2 osakule ja sellese tulenevalt kaasomandile, kuna seda ei realiseeritud. Sellest hetkest tekkis hagejal samadel alustel kahjuhüvitise õigus, mille oleks pidanud realiseerima, seoses aegumisega kolme aasta jooksul, mida aga ei tehtud. Sellistel alustel on hageja kõik nõuded aegunud 05.05.1995 seisuga. Juhul, kui kohus loeb hageja omandi kaotanuks 2007 märtsis-aprillis, tähendaks see, et kohtuotsus oli täidetud ja hageja jäi enda omandist ilma seetõttu, et tal puudus igasugune huvi korteriga seonduva suhtes. Isegi juhul, kui hagejal kostja vastu seoses korteriga üldse mingeid nõudeid oli, näiteks alusetust rikastumisest tulenev nõue, hakkas nende nõuete esitamiseks

aegumistähtaeg kulgema 2007.a märtsis-aprillis ja hagi esitamise ajaks 2012.a juunis oli aegumistähtaeg lõppenud. Hageja on end vabandanud 30.04.2007 kinnistuskande, mil kostja kinnitati ainuomanikuna kinnistusraamatusse, mitteteadmisega kuna elab välismaal. Vastavalt AÕS § 55 lg-le 2 ei või keegi end vabandada kinnistusraamatu andmete mitteteadmisega, seoses sellega saab lugeda hageja teadlikuks 30.04.2007 toimunud kandest. Kui mitte varem, siis hiljemalt antud kande tegemise kuupäeval kaotas hageja õiguse 1⁄2 osale osakust ja sellest tulenevalt ka kaasomandile. Sellest hetkest tekkis hagejal kahjuhüvitise õigus, mille oleks pidanud realiseerima tulenevalt TsÜS §150 lg 1 kohaldatava aegumisega kolme aasta jooksul. Sellistel alustel on hageja kõik nõuded aegunud 30.04.2010 seisuga. Seoses antud põhjendustega ja 1991 novembri kokkuleppe olemasoluga mittenõustumise korral, palun kohaldada hageja nõuete aegumist 21.05.1994, või 05.05.1995, või 30.04.2010 seisuga. Kui kostja ei suuda kohut veenda sellise kokkuleppe sõlmimises hagejaga, omavad kostja tõendid tasaarvestatava vastunõude kohta kostja jaoks väga olulist tähtsust. Kui hageja lugeda korteri kaasomanikuks, on kostja sooritused (kommunaalmaksed, korteriühistu liikme kohustuste täitmine, korteri remondikulud) käsitletavad käsundita asjaajamisena, millega seoses tehtud kulutuste hüvitamist on kostjal õigus hagejalt nõuda ja selle nõude aegumistähtaeg on 10 aastat, s.t vähemalt alates 16.10.2002.a , sest esimese tasaarvestuse avalduse esitas kostja käesolevas asjas 16.10.2012.a. Hageja taotlusel tehtud ekspertiisi tulemusena andis ekspert 22.08.2013 arvamuse korteri turuväärtuse kohta korteriomandi moodustamise seisuga 07.03.2007 summas 55 000 eurot ja 14.03.2012.a seisuga, kui kostja korteri võõrandas, summas 37 000 eurot. Kostja taotlusel tehtud ekspertiisi tulemusena andis ekspert 15.11.2013 arvamuse, et ilma renoveerimata korteri turuväärtus oli 07.03.2007.a summas 47 600 eurot ja 14.03.2013 summas 25 500 eurot. Seega ilma korteri renoveerimiseks tehtud kulutusi arvestamata ja ilma 1991.a maikuust alates remontimata analoogse korteri müügihindadega võrdlemata ekspert kinnitanud kostja poolt tehtud jõupingutuste asjassepuutumist korteri turuväärtuse kujunemisel: 1) seisuga 07.03.2007 summas 55 000 – 47 600 = 7400 eurot; 2) seisuga 14.03.2012 summas 37000 – 25500 = 11 500 eurot. Kui kohus kostjale negatiivse lahendi korral lähtub korteri väärtuse määramisel korteri võõrandamise ajast 14.03.2012, s.t ajast millest lähtub hageja oma hagis, puuduks ainuüksi eksperdi arvamust korteri väärtuse suurendamist kostja panuse kaudu summas 11 500 eurot arvesse võttes selles summas alus hagi rahuldada, sest kostja on tõendanud oma tasaarvestuse avalduse paikapidavust. Eksperdi arvamuse kaudu on tõendatud korteri renoveerimise mõju korteri turuväärtusele ja vaidlust ei ole selles, et need kulud on kandnud kostja ja et hageja ei ole neid kulusid kandnud. Kostja peab vajalikuks avaldada, et : 1) on esitanud tasaarvestuse avalduse kohtule 16.10.2012 ja 18.01.2013 koos dokumentaalsete tõenditega, s.t kohtu poolt 10.01.2013 antud tähtpäevaks, põhjendusega, et palub seda arvestada juhul, kui kohus hagi rahuldab, s.h ei arvesta kostja vastuväidet hagi aegumise kohta; 2) juhindudes Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-23-11 punktidest 10 ja 11 tasaarvestuse avaldust peab kohus arvestama, kui kostja soovib kohtumenetluses tasaarvestuse võimalust puhuks, kui kohus hageja nõude rahuldab; 3) koos 18.01.2013 tasaarvestuse avaldusega on kostja esitanud selgitavate fotodega tööde nimekirja, milles välja toodud tööd aastate kaupa, s.h kuni 2010 ja 2011 tööd kokku summas 3000 eurot ja korteriga seotud muude kulude kohta;

4) hageja nõude rahuldamine tähendab, et kohus käsitleb hagejat korteri 1⁄2 mõttelise osa kaasomanikuna (AÕS § 71 lg 1 ja § 75) ja sellisel juhul peab kohus otsustama, millises ulatuses kostja tasaarvestuse avaldust arvestada; 5) eksperdi arvamusest ei selgu, millal tehtud ja milliseid renoveerimistöid korteris on ta arvestanud; 6) ajavahemik, mille jooksul kostja vastunõue kuulub tasaarvestamisele, on vähemalt 10 aastat, s.t kostjal on õigus tasaarvestada käsundita asjaajamise käigus tehtud kulutused; 7) kostja vastunõue kuulub tasaarvestamisele ilma, et kostja oleks kohustatud esitama vastuhagi; 8) kui kohus käsitleb hagejat korteri kaasomanikuna ja kostja tasaarvestuse avaldusega seoses peab õigeks aegumist kohaldada, on aegumistähtaeg vähemalt 10 aastat, s.t vähemalt alates 01.07.2002.a juhindudes VÕS § 1018 lg 1 (kostja teadis või pidi teadma 08.05.1991.a kohtuotsusest ja selle õiguslikest tagajärgedest, seega kostja soovis kostjale kuuluvat 1⁄2 mõttelist osa korterist renoveerida ja kanda muid kulusid) ja Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-57-13 punktist 13; 9) juhindudes Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-116-13 punktist 12 peab tasaarvestatavate kuludena arvesse võtma ka kostja kulutusi enne 01.07.2002, sest võrreldes kuni 01.07.2002 kehtinud TsK § 477 lg 1 põhineva nõude aegumistähtajaga 3 aastat alates 01.07.2002 kehtiv aegumistähtaeg pikenes. Pool korteri kommunaalkuludest alates 16.10.2002, s.t 10 aastat enne 16.10.2012.a esimese tasaarvestuse avalduse esitamist kohtuasjas, kuni 14.03.2012.a kui hageja igal juhul omandi poolele mõttelisele osale korterist kaotas, mida oleks pidanud kandma hageja, kuid tema asemel kandis need kulud kostja, millest tulenevalt tuginedes VÕS § 1018 lg 1 on kostjal need kulud hageja nõudega tasaarvestada, on kokku 6301,10 eurot. Teine osa tasaarvestatavast vastunõudest, korteri remondikulude summa, on 10 500 eurot, seega kostja taotleb kokku 16 801 eurot 10 senti tasaarvestamist. Toimiku materjalide põhjal järeldab kostja, et tasaarvestuse avalduse kontekstis hageja väide kostja üüritulust asja lahendamisel arutamisele ei tule, sest hageja ei ole esitanud vastava sisulist nõuet. Perioodil 2011 september kuni 2011 detsember lubas hageja kostja enda juurde elama ja usaldas ka oma alaealised lapsed kostja hoole alla Xxxs, asudes ise samal ajal kolmandasse riiki õppima. 2011 detsembris hageja naastes, elati koos ühisel pinnal. Väljakolimise hetkel s.o. 30.12.2011 teavitas kostja härrasmehena hagejat eelseisvast tehingust oma emaga ja palus teda vajadusel tulla 1991 aasta novembris sõlmitud omavahelist kokkulepet kinnitama. Peale antud palvet hageja käitumine muutus. Kostja pöördus, nagu planeeritult, notaribüroo poole mainitud tehingu sõlmimiseks, kus selgus, et hageja kohalolek ei ole vajalik. Seoses eelnevaga ei saa olla tõene hagiväide, et hageja ei olnud teadlik toimunud tehingust ja tegemist on kostja pahatahtliku käitumisega. Kostja hinnangul püüab hageja käesolevas vaidluses realiseerida juba ammu lahendatud/kaotatud õigust, ilmselge motiiviga rikastuda kostja arvelt, raisates sellega kõigi aega. Sellest tulenevalt on ka mõistetav, et süüdistades kostjat menetluse venitamises on hageja tegelikuks sooviks takistada tõe välja selgitamist. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse, poolte poolt menetluse käigus esitatud seisukohtadega ja tõenditega, kuulanud pooled kohtuistungil ära, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Võttes arvesse, et kostja on esitanud käesolevas asjas aegumise vastuväite, analüüsib kohus, kas hageja on hagi esitanud selleks seadusega ettenähtud tähtaja raames. Hageja kinnitusel põhineb

tema nõue 08.05.1991 Tallinna Kalinini Rajooni Rahvakohtu otsusel (kd I lk 13), millega kohus tunnistas hageja õigust 1⁄2 osale osakust elamukooperatiivis „Xxx“, s.o 2259,15 rubla. Kõnealuse kohtuotsusega tunnistatud hageja õigust osakule elamukooperatiivis, mille alusel hiljem moodustati Xxx asuv korteriomand. Kostja kinnitusel kolis hageja 1992 aastal kõnealusest korterist välja ning asus elama Xxx. Vastava asjaolu tõendamiseks on kostja esitanud väljavõtte Xxx rahvastikuregistrist (kd II lk 131), millest ilmneb, et hageja on alates 05.05.1992 asunud elama Helsingisse. Hageja ei ole kõnealusele asjaolule ka vastu vaielnud. Kohus märgib, et tulenevalt 1992. aastal kehtinud ENSV abielu- ja perekonnakoodeksi (APK) § 25 lg-st 2, kui üks abikaasa ei ela või loobub edasisest elamisest kooperatiivi majas eraldatud korteris (suvilas), maksab talle välja temale kuuluva osa osakust abikaasa, kelle kasutamisele jääb korter (suvila). Kohus on seisukohal, et tulenevalt eelviidatud sättest ning asjaolust, et hageja kolis 1992. aastal Xxx asuvast korterist välja ja asus elama Xxx, säilis hagejal kostja suhtes üksnes nõue hagejale kuulunud osaku väärtuse hüvitamiseks. Seega ei kuulunud hagejale pärast korterist välja kolimist kostja suhtes enam 08.05.1991 otsusest tulenev nõue, vaid APK § 25 lg-st 2 tulenev nõue temale kuulunud osa hüvitamiseks. 1992. aastal kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 81 järgi oli nõude aegumise üldtähtaeg 3 aastat. TsK § 86 kohaselt algas hagi aegumine päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Antud juhul on hageja 18.02.2014 kohtuistungil kinnitanud, et ta ei teadnud korterist välja kolimise õiguslikke tagajärgi. Kohus märgib, et tolleaegsete seaduste kohaselt pidi hageja andma oma nõusoleku enda väljakirjutamiseks Xxx asuvast korterist. Antud asjaolule on viidanud ka Tallinna Ringkonnakohus 29.12.2005 otsuses tsiviilasjas nr 2-02-342 (kd II lk 184-190). Seega pidi hageja hiljemalt Xxx elama asumise kuupäevast olema teadlik, et ta ei ole enam registreeritud kooperatiivi majas eraldatud korteri elanikuna. Kohus on seisukohal, et ka juhul, kui hageja ei pruukinud kursis olla APK § 25 lg-s 2 sätestatud tagajärgedega, ei ole see asjaolu, mis välistaks seaduse kohaldamise. Lähtuvalt eeltoodust loeb kohus nimetatud kuupäeva, s.o 05.05.1992 TsK § 86 mõttes hageja nõude aegumise alguse kuupäevaks, kuna hiljemalt sellest kuupäevast oleks hageja pidanud teada saama oma nõude aluse tekkimisest APK § 25 lg 2 järgi. TsK § 81 järgi oleks hageja nõue kostja vastu seega aegunud 06.05.1995 seisuga. 01.09.1994 jõustus aga tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS), mille § 178 lg 2 kohaselt, kui enne 1994. aasta 1. septembrit kehtinud hagi aegumistähtaeg ei olnud seaduse jõustumise ajaks möödunud ja üldosa seaduses sätestatakse pikem aegumistähtaeg, kohaldatakse pikemat aegumistähtaega. 01.09.1994 kehtinud TsÜS redaktsiooni § 113 lg 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. TsÜS § 115 p 4 kohaselt aegumist ei kohaldatud perekonnasuhetest tulenevale nõudele, kui perekonnaseadusest ei tulenenud teisiti. Võttes arvesse, et APK § 25 lg-st 2 tuleneva nõude näol oli tegemist perekonnasuhtest tuleneva nõudega, oli see TsÜS § 115 p 4 mõistes nõue, mis ei aegu. 2002. aastal jõustus võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse rakendamise seadus (VÕSRS), mille § 9 lg-st 1 lähtuvalt kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Võttes arvesse, et hageja nõue ei olnud 01.07.2002 seisuga aegunud, kohaldus eelnimetatud seadus ka hageja nõude puhul. Alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS § 149 kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕSRS § 9 lg 2 kohaselt, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem, kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Võttes arvesse,

et alates 01.07.2002 kehtiva seaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem, kui varasemalt kehtinud seaduse kohaselt, kuna uue seaduse järgi aegub hageja nõue, millel varasemalt aegumistähtaega ei olnud, 10 aastaga, tuleb lähtuda VÕSRS § 9 lg-st 2. Seega hakkas hageja 10-aastane aegumistähtaeg kulgema alates 01.07.2002 ning oleks aegunud 01.07.2012. Kohus märgib, et vahepealsel perioodil toimus hageja võimaliku nõude asjaoludes muudatus. Nimelt ilmneb tsiviilasja materjalidest, et vaidlusaluse korteri osas on 07.03.2007 esitatud kinnistamisavaldus ning alates 30.04.2007 on Xxx asuv korter kantud kinnistusraamatusse ja selle omanikus on märgitud Xxx (kd I lk 14, 15-18). Kohus on seisukohal, et alates vaidlusaluse korteri kinnistamisest ning kinnistusraamatusse kandmisest ei olnud hagejal enam võimalik esitada APK § 25 lg-st 2 tulenevat nõuet, kuna sellega lakkas eksisteerimast kooperatiivi osak, mille väärtuse hüvitamist hageja saaks nõuda. Selle asemel tekkis vastava nõude kaotusest tulenev kahju hüvitamise nõue. Kohus peab vajalikuks märkida, et antud juhul ei tõusetu küsimust, kas seoses korteriomandi kinnistamisega võis hagejast saada ka korteriomandi omanik, kuna eelnevalt leidis tuvastamist, et seoses korterist väljakolimise ja Xxx elama asumisega hageja kaotas õiguse osakule elamukooperatiivis ning tal säilis üksnes APK § 25 lg-st 2 tulenev hüvitise nõue. Kohus märgib, et TsÜS § 150 lg-st 1 tulenevalt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 55 lg 1 kohaselt on kinnistusraamat avalik. Igaühel on õigus tutvuda kinnistusraamatu andmetega ja saada sellest väljavõtteid seaduses sätestatud korras. AÕS § 55 lg-st 2 tulenevalt ei või keegi end vabandada kinnistusraamatu andmete mitteteadmisega. Kohus leiab, et lähtuvalt eeltoodud sätetest tuleb hageja lugeda Xxx korteriomandi suhtes tehtud kinnisturaamatu kandega kursis olevaks alates 30.04.2007, kui vastav kanne kinnistusraamatusse kanti, kuna alates sellest hetkest oleks hageja pidanud kahjust ja selle tekitanud isikust teada saama. Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et olukorras, kus hageja on kõnealuse korteri suhtes teinud väidetavalt korduvalt pingutusi, et kostjalt kätte saada talle määratud 1⁄2 suurust osa (kd I lk 3 p 2.2), ei ole usutav, et hageja ei olnud kursis korteri õigusliku seisundiga. Võttes arvesse, et kohus loeb hageja poolt APK § 25 lg-st 2 tuleneva nõude kaotamisega seoses kahju tekitamisest teada saamise kuupäevaks 30.04.2007, aegus hageja nõue TsÜS § 150 lg-st 1 tulenevalt 01.05.2010. Hageja esitas hagi kohtusse alles 08.06.2012, seega väljaspool selleks seadusega ettenähtud tähtaega. TsÜS § 142 lg 1 kohaselt aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Käesoleval juhul ei ole kostja hageja nõuet tunnistanud ning on keeldunud selle täitmisest. Lähtuvalt eeltoodust on hageja nõue aegunud, mistõttu tuleb hagi rahuldamata jätta. Tulenevalt TsMS § 124 lg-st 1, § 133 lg-test 1, 2 on hagi hind 17 000 eurot. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg-st 1 lähtuvalt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul kohus jätab hagi rahuldamata, mistõttu jäävad tsiviilasja menetluskulud hageja kanda. TsMS § 190 lg 4 kohaselt, kui hageja või tema poolel menetluses osalev kolmas isik või hagita menetluse avaldaja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi või avalduse rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või asja menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Kui hageja loobub hagist või võtab hagi tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud, kohaldatakse käesoleva paragrahvi

lõikes 3 sätestatut. Kuna käesolevas asjas jäeti hagi rahuldamata ning tsiviilasja menetluskulud hageja kanda, tuleb hagejalt riigituludesse välja mõista riigilõivu tasumiseks antud menetlusabi. Antud juhul vabastati hageja Harju Maakohtu 22.06.2012 määrusega 1057,57 euro ulatuses riigilõivu tasumise kohustusest, mis tuleb hagejalt käesoleva otsusega TsMS § 190 lg 4 alusel riigi tuludesse täies ulatuses välja mõista. TsMS § 179 lg-st 5 tulenevalt peab kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. Seega tuleb kohustada hagejat 1057,57 euro riigituludesse tasumiseks 15 päeva jooksul pärast käesolevas asjas tehtud lahendi jõustumist. Väljamõistetud summa tuleb tasuda Harju Maakohtu kontole (konto nr EE891010220034796011 AS-is SEB Pank, konto nr EE932200221023778606 Swedbank AS-is või konto nr EE403300333416110002 Danske Bank A/S Eesti filiaalis), viitenumber 2900078444, selgitusse märkida tsiviilasja number. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Kristi Rickberg /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.