Kohtulahend

seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asjaolud ja hageja nõue

Võlatunnistuste üksiktingimused on hagejale ebamõistlikult koormavad. Viivise määr on ca 10 korda suurem võrreldes VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtuga. Võlgnik ei ole võimeline ühe päeva jooksul oma väidetavat võlgnevust kustutama (vt 20.12.2006 võlatunnistus). Ka juhul, kui võlatunnistustes märgitud nõuded eksisteeriks, oleks hageja kahjustanud oma võlausaldajate huve – konstitutiivse võlatunnistuse andmise tagajärjel kaotab kohustatud pool õiguse esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlatunnistuse aluseks olevast suhtest, sh ei saa tugineda võlatunnistuse aluseks oleva tehingu tühisusele (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-87-07 p 16). Seaduslikust õigusest loobumine ilma vastutasu saamata kahjustab isiku ja tema võlausaldaja huve. Ühe võlausaldaja vaieldava nõude reservatsioonideta tunnistamisega eelistatakse üht võlausaldajat teisele. Vaidlusalused tehingud tehti 1 aasta jooksul enne hageja pankrotimenetluse algatamist ja kohus tunnistab sellised tehingud kehtetuks (pankrotiseaduse (PankrS) § 110 lg 1 p 2). Olukorras, kus tehing, mille kehtetuks tunnistamist nõutakse, on tehtud 6 kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, eeldatakse, et tehingu teine pool teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve. AS Lilto oli vaidlustatud võlatunnistuste andmise ajal teadlik, et võlgnik on maksejõuetu. Vaidlustatud võlatunnistused võivad olla tühised heade kommetega vastuolu tõttu, kuna tehingu tegemisel oli hageja püsiv maksejõuetus teada ja võlatunnistuste andmisega sooviti kahjustada teiste võlausaldajate huve. Ka juhul, kui kohustused reaalselt eksisteerinuks, oleks kohustuse ebamõistlikult lühikese aja jooksul täitmata jätmise sanktsioneerimine erakordselt kõrge viivisemääraga teiste võlausaldajate huve kahjustav. Hagi hinnaks on TsMS § 125 esimese lause kohaselt 0 krooni. Hageja leidis 03.06.2013 seisukohas, et ei ole eluliselt usutav, et AS Lilto, kelle põhitegevuseks oli valveteenuse osutamine, oleks keeldunud hagejale turutingimustel teenuse osutamisest juhul, kui hageja ei oleks enda kanda võtnud kohustust tasuda võlgnikuga seotud äriühingutele väidetavalt osutatud valveteenuste eest. Isegi, kui AS Lilto oleks keeldunud hagejale tasuliste valveteenuste osutamisest, puudus hagejal takistus pöörduda analoogse teenuse saamiseks mõne muu turvaettevõtja poole. Kostjad ei ole tõendanud, et kõik Eesti turvaettevõtjad oleksid keeldunud võlgnikule turvateenuse osutamisest. Samuti mitte seda, et konkurentidelt sama teenuse saamine olnuks hagejale niivõrd ebasoodne, et see õigustanuks täiendavate varaliste kohustuste võtmist 2 244 667,47 krooni ulatuses vastutasuna. Kostja I vastuväited

ettemakseid. AS Lilto jätkas valveteenuse osutamist ka pärast hageja pankroti väljakuulutamist pankrotihalduriga sõlmitud lepingu alusel. Kostja I väitis 02.11.2011 taotluses, et TKE Kinnisomandi OÜ võlg AS Lilto ees kokku oli 06.10.2006 seisuga 875 342,05 krooni ja Cranbrook OÜ koguvõlgnevus AS-le Lilto 06.10.2006 seisuga oli 257 511,20 krooni. Mõlema valvelepingu koguvõlg oli 1 132 853,25 krooni, mille hageja võttis üle ja väljastas 06.10.2006 võlatunnistuse. Cranbrook OÜ võlgnes 20.12.2006 seisuga AS-le Lilto 238 107,50 krooni, millele lisandub arvestatud viivis 6 198,43 krooni ja selle alusel väljastas hageja vastava võlatunnistuse. AS Lilto endise juhatuse liikme AKi selgituste kohaselt hüvitas hageja AS-le Lilto maksete viivitamisega tekkinud kahju, kuna käibevahendite puudumise tõttu laenas AS Lilto kõrgete laenuintressidega rahalisi vahendeid oma majandustegevuse jätkamiseks. Samas maksis hageja AS-le Lilto täiendava hüvitise pikaajalise teenuste osutamise eest avansina ja võttis enda peale oma juhatuse liikme VL ja nõukogu liikme ning omaniku NMH’i võlgnevuse, mis tekkis seoses AS Lilto poolt teenuse osutamisega nende ja nendele kuuluvate objektide valve korraldamisel ning nendele väljastatud lühiajaliste laenude tagastamata jätmisega. Kostja I täiendas 08.11.2011, et 10.01.2006 paiku sõlmisid hageja, Cranbrook OÜ ja TKE Kinnisomandi OÜ kui ühe konsolideerimisgrupi ettevõtjad suulise seltsingulepingu. Lepingu sõlmimine tulenes sellest, et hageja suhtes kehtis eelmises pankrotimenetluses kohtumäärusega kinnitatud kompromiss, mis piiras hageja äritegevust, sest laenu ja majanduslikult sarnaste kohustuste võtmine oli lubatud üksnes pankrotihalduri nõusolekul. Pankrotimenetluse läbiviimine kahjustas hageja mainet olemasolevate ja tulevaste äripartnerite ees ning ärisuhete sõlmimine oli raskendatud. Seltsingulepingu põhitingimuseks oli Cranbrook OÜ ja TKE Kinnisomandi OÜ poolt tootmisega tegelemine Lõuna tn 6, Paldiskis asuvas tehases. Kahjum ja kasum otsustati jagada seltsinglaste vahel. Tegelikkuses hageja kasu tehase kasutamise eest ei nõudnud. Seega sai Lõuna tn 6, Paldiskis asuvast tehasest seltsinguvara. Täiendavalt vastutasid seltsinglased kolmandate isikute võetud kohustuste eest solidaarselt VÕS § 595 alusel. AS Lilto käsitles seltsinglasi ühe äripartnerina. Kostja II vastuväited

Vaidlusaluse 06.10.2007 võlatunnistusega nõustus ka LJ, kes oli hageja pankrotitoimkonna liige, aktsionäri OÜ Danverton Invest seaduslik esindaja ja ainuosanik, samuti põhiliste pankrotivõlausaldajate OÜ Lamaran Grupp ja OÜ Forbrist juhatuse liige ning JG, kes on ülejäänud põhiliste võlausaldajate Gatsby OÜ ja Cranbrook Holding OÜ juhatuse liige ning kasusaaja. LJ on koguni võlatunnistusest tulenevat kohustust käendanud. Maakohtu otsus

(st isegi kostjate väidete tõele vastavusel ületaks võlatunnistustega tunnistatud nõude summa alusnõude suurust enam kui viiekordselt). Kostja I selgituste kohaselt (ning vastavat kinnitas ka tunnistaja oma ütlustes) vormistati 06.10.2006 võlatunnistuses ka määramata ning konkretiseerimata ulatuses hageja juhatuse liikme VL ning aktsionäri NMH-i väidetavaid isiklikke kohustusi. Sisuliselt tähendanuks see aktsionäri ning juhatuse liikme isiklike kohustuste täitmise tagamist hageja poolt, mis on vastuolus ka äriseadustiku (ÄS) §-st 281 tuleneva laenu ning laenu tagamise keeluga. Pankrotivõlgniku poolt oma lähikondsete isikute kohustuste enda kanda võtmine vahetult pankroti väljakuulutamisele eelnevalt kahjustab oluliselt pankrotivõlgniku võlausaldajate huvisid. Kostjad ei ole tõendanud kohustuste olemasolu. Hageja on tunnistanud kolmandate isikute väidetavat võlga kogusummas 1 373 159,19 krooni iseenda võlana kogusummas 2 244 667,47 krooni, seega enam kui miljoni krooni võrra suurema kohustusena. Isegi kui kolmandatel isikutel oleks tegelikkuses eksisteerinud sellised väidetavad kohustused, puudusid hagejal igasugused mõistlikud põhjendused ning vajadus selliste kohustuste enda kanda võtmiseks vastusooritust saamata. Hageja ei saanud AS-lt Lilto mingit vastuhüve. Kostjate väidetav vastusooritus Võlatunnistuse näol on olemuslikult tegemist ühepoolselt kohustava lepinguga, mistõttu ei saa võlatunnistusest teoreetiliselt tulla võlatunnistuse väljastanud isikule õiguseid, kuna võlausaldaja omandab võlatunnistuse alusel üksnes õigusi, kuid mitte kohustusi (Riigikohtu 19.10.2004 kohtuotsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-04, p 28). Kostjate väited, et võlgnik ei saanud sõlmida valvelepingut oma vara kaitsmiseks ilma endale vaidlusalustest võlatunnistustest tulenevate kohustuste võtmiseta, on selgelt otsitud. Eluliselt usutavaks ei saa pidada, et AS Lilto, kelle põhitegevuseks oli valveveenuste osutamine, oleks keeldunud hagejale valveteenuste turutingimustel osutamisest juhul, kui hageja ei oleks endale võtnud kohustust tasuda AS-le Lilto võlgnikuga väidetavalt seotud äriühingutele, TKE Kinnisomandi OÜ-le ja Cranbrook OÜ-le, osutatud valveteenuste eest. Isegi kui AS Lilto oleks keeldunud hagejale tasuliste valveteenuste osutamisest, puudunuks hagejal takistus pöörduda teenuse saamiseks mõne teise Eesti turvaettevõtja poole. Kostjad ei ole tõendanud, et kõik Eesti turvaettevõtted oleksid keeldunud võlgnikule turvateenuste osutamisest. Samuti ei ole kostjad tõendanud, et AS Lilto konkurentidelt sama valveteenuse saamine oleks olnud võlgnikule niivõrd palju ebasoodsam, et see saaks õigustada võlgniku poolt endale täiendavate varaliste kohustuste võtmist 2 244 667,47 krooni ulatuses. Hageja ja kolmandate isikute väidetav seltsing Kostjate poolt väidetud seltsingulepingu, mille kohaselt oleks Lõuna tn 6 kinnistust saanud seltsinguvara, eksisteerimine ei ole isegi teoreetiliselt võimalik. Samuti puuduvad sellekohased notariaalses vormis tõestatud kokkulepped. Isegi, kui seltsinguleping eksisteeris, oli VÕS § 582 lg 2 järgi vajalik iga tehingu tegemiseks kõigi seltsinglaste nõusolek, kuid hageja ei olnud kolmandate isikutega sõlmitud valvelepingute osapooleks. Samuti ei nähtu ühestki esitatud tõendist, et hageja oleks andnud nõusoleku seesuguse tehingu sõlmimiseks. VÕS §-st 595 tulenev solidaarvastutus kehtib üksnes seltsingu poolt võetud kohustuste suhtes, mitte aga mõne väidetava seltsingu liikme poolt võetud kohustuse suhtes. Ka TKE Kinnisomandi OÜ ja AS Lilto vahel sõlmitud mehitatud valve leping nr 1981 on sõlmitud 18.02.2005, s.o varem, kui väidetav seltsingulepingu sõlmimine 10.01.2006 paiku. Seega on ilmne, et viidatud lepingust tulenev kohustus, tasuda AS-le Lilto valveteenuse eest, ei saa olla käsitletav „seltsingu kohustusena“ ega olla võetud „seltsingulepingu alusel“.

06.10.2006 väljastatud võlatunnistuses kajastatud kolmandate isikute kohustustest seonduvad Lõuna 6b kinnistu valvega üksnes: TKE Kinnisomandi OÜ väidetava põhivõla kogusumma 514 979,77 krooni ja viivis 360 362,28 krooni, kokku seega 875 342,05 krooni ja Cranbrook OÜ väidetava põhivõla kogusumma 254 107,10 krooni ning viivis 3 404,10 krooni, kokku seega 257 511,20 krooni. Seega kajastas võlatunnistus Lõuna 6b kinnistu valvamisega seotud kolmandate isikute väidetavaid kohustusi 1 132 853,25 krooni. Võlatunnistuses märgitud ülejäänud summa osa 867 146,75 krooni ei oma erinevalt võlatunnistustes sätestatust seost hagejale kuulunud Paldiskis Lõuna 6b kinnistu valvamisega, mistõttu ei saaks selliseid kulutusi seostada väidetava seltsingulepinguga. Hageja garantiikiri Kostja I on 24.01.2011 menetlusdokumendile lisanud ka hageja garantiikirja, kuid ei ole tõendanud, et sellest tulenev nõue oleks hageja vastu esitatud. Hageja garantiikiri võib teoorias garanteerida üksnes OÜ Cranbrook 01.06.2006 lepingust nr 2399 tulenevate võimalike kohustuste täitmist, mitte TKE Kinnisomandi OÜ või muude isikute kohustuste täitmist. Hageja osade võlausaldajate nõustumus võlatunnistustega Kostja II on oma 12.12.2010 menetlusdokumendile lisanud ka võlatunnistuse eksemplari, mis kannab OÜ Lamaran Grupp ning OÜ Bulean juhatuse liikme allkirja. Kohus leidis, et asjaolu, et kaks pankrotivõlgniku pankrotivõlausaldajat on vaidlusalusele võlatunnistusele oma kinnituse lisanud, ei saa muuta olematuks asjaolu, et võlatunnistus kahjustab kõikide hageja võlausaldajate ühiseid huve. Võlatunnistuste eesmärk AS Lilto esitas võlgnikule pankrotihoiatuse 06.12.2006. Vaidlusalused võlatunnistused on väljastatud vastavalt vahetult enne pankrotihoiatuse esitamist ja pärast pankrotihoiatuse ning kohtule pankrotiavalduse esitamist. Ülaltoodu kinnitab veenvalt, et vaidlusalused võlatunnistused ei saa kanda mistahes mõistlikku majanduslikku põhjendust, vaid on koostatud lähtudes hageja pankroti kohese väljakuulutamise eeldusest ning kannavad eesmärki soodustada AS Lilto ja tema õigusjärglaste positsiooni hageja pankrotimenetluses teiste võlausaldajate arvel. Kokkuvõttes leidis kohus, et AS Lilto oli vaidlusaluste võlatunnistuste adressaadina teadlik, et ulatuslike varaliste kohustuste endale võtmisega ilma võrdväärse ega mistahes muud vastusooritust saamata, kahjustab võlgnik oma võlausaldajate huve. Võlgnik kahjustas võlausaldajate huve teadlikult. Hageja nõuete kaitsmise koosoleku protokollidest nähtuvalt eksisteerib hagejal hulgaliselt võlausaldajaid, kelle õiguseid vaidlustatud võlatunnistuse väljastamine otseselt kahjustab. Seega tuleb hageja nõue rahuldada ja tagasivõitmise korras tunnistada kehtetuks nii 06.10.2006 võlatunnistus kui ka 20.12.2006 võlatunnistus. Borgino Consulting Ltd apellatsioonkaebus

Võlausaldajate kahjustamise eelduse saab ümber lükata, kui tõendatakse, et tagatise andmise eest saadi piisavas väärtuses raha või muu vastusooritus või ei kahjustatud võlausaldajate huve muul põhjusel (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-149-13 p 41). Võlausaldajate huve ei ole kahjustatud muul põhjusel ka siis, kui võlausaldajad on nende huve väidetavalt kahjustanud tehinguga nõustunud (VÕS § 139; Riigikohtu otsused nr 3-2-1-64-06 p 16, nr 3-2-1-54-07 p 10, 3-2-1-85-08 p 14). Maakohus on ebaõigesti tuvastanud hageja võlausaldajate huvide kahjustamise, sest eksisteeris võlatunnistuste andmisega saadud vastusooritus, milleks oli turvateenuse lepingu sõlmimine. Hageja ei ole seda väidet ümber lükanud ega esitanud tõendeid, et mistahes teine turvaettevõtja oli nõus sõlmima turvateenuse osutamise lepingu. On ebatõenäoline, et mõni turvaettevõtja nõustuks müüma oma teenuseid ebausaldusväärsele võlgnikule. Kaudselt kinnitab turvaettevõtja leidmise raskusi asjaolu, et ka pärast hageja pankroti väljakuulutamist jätkas vara valvamist AS Lilto. Järelikult vastas võlatunnistuse andmine hageja huvidele. Võlatunnistuse andmata jätmisel ja turvateenuse osutamise lepingu sõlmimata jätmisel oleks hageja ja tema võlausaldajate kahju oluliselt suurem. Seega on maakohtu järeldused võlausaldajate huvide kahjustamisest vastuolus asjas uuritud ja kogutud tõenditega ning põhinevad VÕS § 139 ja PankrS § 109 lg 1 ebaõigel rakendamisel. Pankrotivõlausaldajad on nõustunud vaidlusaluse tehinguga. Nõusoleku andis peamiste pankrotivõlausaldajate ja ka hageja tolleaegse ainuaktsionäri OÜ Danverton Invest esindaja LJ. Osaliselt tunnistas võlgnevust ka teine võlausaldaja, Gatsby OÜ. Hageja ei väitnud, et LJ-i poolt esindatud isikud andsid oma nõustumuse lootes saada vastusooritust või erikohtlemist. LJ-i esindatud isikud tegutsesid hageja vara säilitamise eesmärgil, et tagada oma nõuete rahuldamine. Kuna pankrotivõlausaldajad võtavad otsuse vastu häälteenamusega (PankrS § 82 lg 1), siis lähtudes analoogiast, tuleb eeldada, et enamuse poolt heakskiidetud tehing ei rikkunud võlausaldajate ühiseid huve. Võlatunnistuse nõudmine oli õigustatud, sest hageja kujutab endast isikut, kes teenuse tarbimise järel üritab vabaneda selle eest tasumisest. AS Lilto lootis võlatunnistuse nõudmisega kaitsta ettevõtte huvisid. Sellest tulenevalt oli tehingu tagasivõitmise hagi esitamine vastuolus heade kommetega. Maakohus on ebaõigesti järeldanud, et hageja ja kostja I ei tõendanud seltsingu olemasolu. Hageja esitas väite tõendamiseks arvukalt tõendeid, sh üürileping, äriregistri teabesüsteemi väljavõtted jne. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et kinnisasi ei saa olla seltsinguvara objektiks ja et tehingu tegemiseks on vajalik kõikide seltsinglaste nõusolek, mis peab olema väljendatud teisele poolele. Tuginedes VÕS §-dele 580 – 581 võib kinnisasi olla seltsinguvaraks. Riigikohus on korduvalt aktsepteerinud, et seltsingulepingu objektiks saab olla kinnisasja ühine majandamine (lahendid nr 3-2-1-116-06 ja nr 3-2-1-36-07). Seltsingu huvides võetud kohustuste eest vastutavad seltsinglased solidaarselt. Võlatunnistused väljastati üksnes õigusliku selguse huvides ja need põhinesid lepingupoolte reaalsetel kohustustel. Kuivõrd seltsingulepingut ei ole tühistatud ega sellest taganetud, vastutab hageja Cranbrook OÜ (kustutatud) ja TKE Kinnisomandi OÜ (pankrotis) kohustuste eest. Võlatunnistused iseseisvalt kellegi huve rikkuda ei saa. PankrS § 167 lg 1 järgi ei mõjuta nõudeavalduse esitamata jätmine nõude olemasolu. Kuna Cranbrook OÜ (kustutatud) ja TKE Kinnisomandi OÜ (pankrotis) olid varatud, puudus vajadus nõuete esitamiseks. Hageja esitas hagi lisana kostja II hagiavalduse tsiviilasjas nr 2-07-39599, milles on selgelt arvestatud võlatunnistuse nõude alus, kuid hageja ei ole tuginenud sellele, et temalt ei saaks nõuda leppetrahvi ja viivist. Sellepärast väljus maakohus hagi piiridest.

Tehingu tegemise ajal kehtinud PankrS § 110 lg 2 redaktsioon ei sisalda võlausaldajate huvide kahjustamise eeldust. Viidatud sätet saab kohaldada üksnes juhul, kui võlausaldajate huvide kahjustamine on asjaoluna kindlaks tehtud. Ka siis, kui kostjat on talle võla tasumisega eelistatud teistele võlausaldajatele, kelle nõuded on varasemates järkudes või samas järgus, milles saaks olla kostja võlanõue, ei saa seda iseenesest pidada teiste võlausaldajate kahjustamiseks (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-43-07 p 9). Vastustaja ei ole hagi aluseks oleva asjaoluna toonud esile, milles konkreetselt seisnes pankrotivõlausaldajate huvide väidetav kahjustamine ega konkreetseid võlausaldajaid. Vastused apellatsioonkaebusele

kostja II eelneva positsiooniga menetluses. AS Lilto poolt hageja pankrotimenetluses esitatud nõue rajanes vaidlusalustel võlatunnistustel, mis kostja II käsitlusel olid konstitutiivse iseloomuga, st nendega oli võlgnik võtnud endale varalised kohustused, mida varem ei olnud. Kostja II astus hageja pankrotimenetlusse pärast seda, kui AS Lilto oli 21.08.2007 teatanud hagejale, et ta loovutas kostjale II AS TKE Grupp pankrotimenetluses esitatud nõude ning kostja II on tema eriõigusjärglane (II kd, lk 4). Ringkonnakohus nõustub maakohtu käsitlusega ja arvutustega, millest nähtuvalt ei olnud TKE Kinnisomandi OÜ-l ja Cranbrook OÜ-l sellises suuruses kohustusi AS Lilto ees, millises on need võlgnik vaidlusaluste võlatunnistustega endale võtnud. Kostja I taotlusel kuulas kohus üle tunnistajana AS Lilto endise juhatuse liikme AK-i, kelle ütlustel oli 2006 sügisel AS Lilto ees kõigi AS-ga TKE Grupp (pankrotis) seotud isikute võlg kokku kõige rohkem suurusjärgus 100 000 – 200 000 krooni. Seega tegelikkuses ei eksisteerinud AS-l TKE Grupp (pankrotis) 06.10.2006 ja 20.12.2006 võlatunnistustes kajastatud kohustusi AS Lilto ees. Lisaks ei toodud esile põhjendusi, miks oleks AS TKE Grupp (pankrotis) pidanud võtma enda kanda kolmandate isikute väidetavad kohustused. Ekslik on apellandi väide, mille kohaselt nõustusid võlausaldajad vaidlusaluste võlatunnistuste väljastamisega. Kahe võlausaldaja nõustumine ei anna selliseks üldistavaks järelduseks alust. AS-i TKE Grupp (pankrotis) nõuete kaitsmise koosoleku protokollidest nähtuvalt oli AS-il TKE Grupp (pankrotis) hulgaliselt võlausaldajaid ja vaidlustatud võlatunnistuste väljastamisega oli nende kõigi õigusi kahjustatud. Vaidlusaluste võlatunnistustega oli võlgnik võtnud endale varalisi kohustusi summas 2 244 667,47 krooni ilma vastusooritusi saamata. Kuna maakohus on kostjate kõigile vastuväidetele piisava selgusega vastanud ning ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega täies ulatuses, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi pikemalt korrata. Maakohtu hinnang hagis esiletoodud asjaoludele ja nende kinnitamiseks esitatud tõenditele on olnud seadusekohane ning kolleegiumil ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nende pinnalt nõude aluseks olevate asjaolude suhtes maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Õige on apellandi väide, mille kohaselt määras maakohus ebaõigesti tsiviilasja hinnaks 7000 eurot. Tulenevalt ringkonnakohtu 24.01.2013 otsusest on tsiviilasja hinnaks 0 eurot ja TsMS § 137 lg 11 järgi ei saa madalama astme kohus kõrgemalseisva kohtu poolt määratud tsiviilasja hinda muuta. Samuti on apellatsioonkaebuse hind 0 eurot. Lisaks ei ole maakohus nõudnud hagejalt täiendava riigilõivu tasumist. Seega muudab ringkonnakohus TsMS 137 lg 11 alusel maakohtus määratud asja hinda, kuid ebaõige hagi hinna märkimine kohtuotsuses ja selle muutmine kõrgema astme kohtu poolt ei tähenda selles osas kohtuotsuse tühistamist. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ringkonnakohtus kantud apellandi ja vastustaja menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda ning kostja I menetluskulud tema enda kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.