Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Margo Klaar ja Ele Liiv
Määruse tegemise aeg ja koht
12.11.2014, Tallinn
Tsiviilasja number
2-08-13577
Tsiviilasi
Realister OÜ hagi Herlitz PBS AG vastu autoriõiguse rikkumise lõpetamiseks ning kahjuhüvitise või saadud tulu ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 12.08.2014 määrus menetluskulude kindlaksmääramiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Realister OÜ määruskaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja Realister OÜ (registrikood 10885910, asukoht Väike-Ameerika 17-3, 10129 Tallinn), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ants Mailend Kostja Herlitz PBS AG (Am Borsigtum 100, 13507 Berliin, Saksamaa), lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Päts
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
Jätta Harju Maakohtu 12.08.2014 määrus muutmata. Jätta Realister OÜ määruskaebus rahuldamata. Käesoleva määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. Hagimenetluses võib Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi taotluse ja teise menetlusosalise kaebuse või taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
Menetluse käik
1.
11.04.2008 esitas Realister OÜ (hageja) Harju Maakohtule hagi Herlitz PBS AG (kostja) vastu autoriõiguse rikkumise lõpetamiseks ning kahjuhüvitise või saadud tulu ja viivise väljamõistmiseks. 22.12.2009 otsusega jättis maakohus hagi rahuldamata. 18.06.2010 otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks arutamiseks. 20.12.2010 tegi maakohus vaheotsuse, millega tunnustas hageja nõude põhjendatust. 28.06.2011 otsusega jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. 07.06.2012 otsusega tühistas Riigikohus maakohtu 20.12.2010 vaheotsuse ning ringkonnakohtu 28.06.2011 otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. 26.04.2012 esitas hageja autoriõiguse rikkumise lõpetamise osas nõudest loobumise avalduse. 03.04.2013 otsusega jättis maakohus hagi kahju hüvitamise või saadud tulu ja viivise nõudes rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. 25.09.2013 otsusega jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Tallinna Ringkonnakohtu 25.09.2013 otsus jõustus 19.12.2013 Riigikohtu määrusega, millega Riigikohus jättis hageja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.
2.15.01.2014 esitas kostja kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise taotluse, paludes hagejalt välja mõista menetluskulud 37 467,20 eurot (ilma käibemaksuta). Kostja kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses tsiviilasjaga nr 2-0813577. Kohtumenetlus kestis 6 aastat ja oli seotud keeruliste küsimuste lahendamisega. Antud teemal Eestis kohtupraktika puudus. Kohtuasja kestust mõjutas asjaolu, et hageja esitas lõpliku hagi ja tõendid asja kolmandal menetlemisel esimese astme kohtus ning loobus siis mittevaralisest nõudest. Kostja kui juriidilise isiku ja tema seaduslike esindajate asukoht ei ole Eestis. Töömaht suurenes seoses välisriigist võõrkeelsete tõendite kogumise ja esitamisega. Arvestades asja spetsiifikat, kaasas kostja lisaks advokaadile menetlusse ka patendivoliniku.
3.Kuivõrd hageja esitas lõpliku nõude ning määratles hagihinna alles 02.07.2012, pidi hageja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 6 tulenevalt arvestama, et kostja menetluskulude kindlaksmääramisel tuleb aluseks võtta Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määrusega nr 137 kinnitatud „Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ (edaspidi määrus nr 137). Kuna hageja loobus 26.04.2012 mittevaralisest nõudest ja kohus jättis vastavad kulud hageja kanda, siis tuleb hagejalt sissenõutava kostja lepingulise esindaja kulude piirmääraks lugeda mittevaralise nõude piirmäär 12 800 eurot.
4.Kui kohus asub seisukohale, et menetluskulude kindlaksmääramisel tuleb aluseks võtta Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määrus nr 306 „Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“ (edaspidi määrus nr 306), siis on põhjendatud kostja menetluskulude kindlaksmääramine maksimaalses ulatuses, kohaldades määruse §-s 2 sätestatud kõrgendatud piirmäära.
5.Kostja kasuks väljamõistetavate menetluskulude piiramine määruse nr 306 või nr 137 alusel oleks vastuolus põhiseaduse (PS) § 15 esimesest lausest ja § 24 teisest lausest tulenevate põhiõigustega pöörduda kohtuse ja osaleda oma kohtuasja arutamise juures. Sõltuvalt sellest, millist määrust peab kohus õigeks rakendada, tuleks vastav määrus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata.
7.Hageja palus jätta kostja avalduse tõendamatuse tõttu rahuldamata ning määrata kindlaks menetluskulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses, arvestades määrusega nr 306 kehtestatud piirmäärasid. Hagilt hinnaga 15 000 krooni kuuluvad maksimaalselt hüvitamisele lepingulise esindaja kulud 5 000 krooni ehk 319,56 eurot. Isegi, kui hagi hinnaks pidada varalist nõuet 11 184,45 eurot, oleks vastavalt määrusele nr 306 menetluskulude sissenõudmise piirmäär 45 500 krooni ehk 2907,98 eurot.
8.Kostja õigusabikulude nimekiri ei sisalda konkreetseid toiminguid, nende teostajaid ega toimingutele kulunud aega, mistõttu pole võimalik kontrollida kulunud aja põhjendatust ega seda, kas toiminguid teostas üks või mitu lepingulist esindajat. Asjaolu, et kostja kasutas menetluses patendivoliniku abi, ei anna alust kulude väljamõistmiseks toodud ulatuses. Mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulud hüvitatakse, kui need olid tingitud asja keerukusest või esindaja vahetumise vajadusest (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-09, p 17). Kostja nimetatut ei põhistanud. Põhjendatud ei ole kahe esindaja kasutamine samade toimingute tegemisel (nt istungil osalemisel).
9.Asjaolu, et kostja kui juriidiline isik asus välismaal, ei anna alust lugeda esitatud kulusid põhjendatuks ja vajalikuks. Tänapäeva tehnoloogiliste võimaluste juures on eri riikides asumine vähetähtis. Mõistetamatuks jääb kostja ebamäärane väide välismaal tõendite kogumise kohta. Kostja pole menetluses ühtegi välismaist tõendit esitanud. Kostja pole ka selgitanud ega tõendanud, kust pärinevad tema turustatud valemilehed, mis on asjas tuvastatu kohaselt tema valemilehtede alusel koostatud.
10.Õigusabiarveid, tõendamaks, et kostja esindaja tasu oli 160 eurot/h, esitatud pole. Hindade pideva muutumise juures jääb mõistetamatuks, kuidas küsis esindaja 2008.a-l sama suurt tasu kui 2013.a-l, kuigi see tunnihind oli isegi 2013.a-l keskmisest oluliselt kõrgem. Ebatõenäoline näib, et advokaadibüroo ja patendibüroo töötajatel oli sama tasumäär ning et nende töö kohta peeti ühist ajaarvestust.
11.Kuigi kohtuasi kestis tavapärasest kauem, tingis selle kostja venitamine ja asjaolu, et kohtud polnud õiguse kohaldamisel järjepidevad. Maakohtu määrus
12.Maakohus rahuldas 12.08.2014 määrusega kostja taotluse menetluskulude hüvitamiseks osaliselt ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 20 106 eurot.
13.Menetluskulude kindlaksmääramisel tuleb aluseks võtta sätted, mis kehtisid hagi esitamise ajal (TsMS (2008)), kuna arvestada tuleb sellega, milliseid kulutusi sai menetlusosaline ette näha. Riigikohus on 26.06.2014 üldkogu määrusega nr 3-2-1-1534
13 tunnistanud määrused nr 306 ja nr 137 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. Seega ei käsitlenud maakohus poolte väiteid seoses piirmääradega ning nende põhiseadusele vastavusega. Menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel oli võimalik lähtuda TsMS (2008) § 175 lg-st 1, mille kohaselt tuleb kohtul hinnata esindajakulude vajalikkust ja põhjendatust.
14.Kohtu hinnangul esitas kostja piisavalt üksikasjaliku esindamisel tehtud tööde kirjelduse, tõi välja selleks kulunud tundide arvu ja summa. Toimiku kaasabil oli võimalik märgitud töid kontrollida. Arvestades menetluse toimumise pikkust, on põhjendatud esitada spetsifikatsioonid ajaperioodide kaupa osaliselt summeerituna. Ekslik on hageja seisukoht, et kostjal oleks tulnud esitada õigusabiarved. Menetluskulude väljamõistmisel tsiviilkohtumenetluses pole tähtis, kas menetlusosalised on kulud tegelikult kandnud; oluline on üksnes vastava kohustuse tekkimine (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 18). Kohus ei pidanud vajalikuks taotlejalt täiendavate dokumentide väljanõudmist TsMS § 174 lg 5 alusel.
15.Käesolevas asjas oli kahe esindaja kasutamine põhjendatud. Patendivoliniku kaasamine intellektuaalset omandit puudutavas vaidluses pole tavapäratu ja see pidi olema hagejale ettenähtav. Seda, et tegu oli keskmiselt keerukama vaidlusega, kinnitavad kohtute eri seisukohad lahendatud küsimustes ja asjaolu, et antud teemal on Eestis vähe kohtupraktikat. Aktsepteeritav oli ka õigusabikulude nimekirjas kahe lepingulise esindaja ajakulu ühendamine, kuna välja on toodud juhud, kus kostja pidas patendivolinikuga nõu. Tegemist oli põhjendatud menetluskuluga. Istungil mõlema esindaja osalemine on põhjendatud, kui asjas on vajalikud mõlema esindaja teadmised.
16.Järgnevalt analüüsis kohus õigusabikulude nimekirja järgi lepingulise esindaja kulude vajalikkust ja põhjendatust, tuues välja toimingud, mis olid põhjendamatud ja/või ebavajalikud.
17.Põhjendamatult suur oli ajakulu perioodil 07.01.2010–23.02.2010 (10,75 h). Apellatsioonkaebuse vastuse sisuline osa oli 3 lk ja selles esitati eelnevalt juba läbitöötatud seisukohti. Põhjendatud ajakulu kaebusele vastuse koostamiseks oli 3 h. Ka polnud kaebus mahukas, mõistlik ajakulu sellega tutvumisel oli 1 h. Kokku mõistis kohus perioodil 07.01.2010-23.02.2010 välja tasu 4 h eest.
18.Täies ulatuses polnud põhjendatud ajakulu perioodil 19.05.2010-07.07.2010 (10,5 h). Istungiks valmistumise ja nõupidamise põhjendatud ajakulu oli 1,5 h, arvestades, et eelnevalt oli kaebus läbi töötanud ja vastus koostatud. Istung kestis 1 h ja sellel osalesid mõlemad kostja esindajad (seega põhjendatud ajakulu oli 2 h). Protokolli ja otsusega tutvumise peale ning kirjavahetusele kostjaga oli põhjendatud ajakulu 1 h, arvestades, et protokollis polnud uut infot ning otsuse sisuline osa oli veidi üle 2 lk. Seega mõistis kohus perioodil 19.05.2010-07.07.2010 välja tasu 4,5 h eest.
19.Osaliselt põhjendatud polnud ajakulu perioodil 27.12.2010-21.01.2011 (16,25 h). Kuigi kaebuse sisuline osa on 5,5 lk, siis pidid selleks hetkeks olema asja sisuline pool ja vaidluse põhiargumendid juba välja töötatud ja läbi kirjutatud. Kaebuse uued argumendid sisaldusid maakohtu otsuse vastu suunatud kriitikas, kuid nende väljatöötamisele ja vormistamisele ei olnud põhjendatud ajakulu suurem kui 7 h. Otsusega tutvumisele ja kirjavahetusele oli põhjendatud kulutada 1 h. Seega mõistis kohus perioodil 27.12.2010-21.01.2011 välja tasu 8 h eest.
20.Osaliselt põhjendamatu oli ajakulu perioodil 04.02.2011-29.06.2011 (17,75 h). Hageja vastuväidetega tutvumise peale oli põhjendatud aeg 2 h, arvestades vastuväidete pikkust (5,5 lk). Kirjavahetusele patendivoliniku ja kliendiga võis minna 2 h. Istungiteks valmistumise ajakulu, arvestades, et eelnevalt oli hageja vastuväited läbi töötatud, oli põhjendatud 1 h. 27.04.2011 istung kestis 0,25 h (kokku põhjendatud ajakulu 0,5 h) ning 08.06.2011 istung 1,13 h (seal osales kostjal üks esindaja). Otsusega esialgse tutvumise osas oli põhjendatud ajakulu 0,5 h. Seega mõistis kohus perioodil 04.02.201129.06.2011 välja tasu 7,13 h eest.
21.Perioodil 08.07-27.07.2011 koostatud kassatsioonkaebuse sisuline osa oli ca 4 lk, mille koostamiseks oli põhjendatud ajakulu 7 h. Ringkonnakohtu otsuse täiendavale analüüsile võis kuluda 2 h. Arvestades nõupidamist patendivolinikuga (maksimaalselt 2 h), oli põhjendatud ajakulu perioodi 08.07.2011-27.07.2011 eest 11 h.
22.Perioodidel 06.12.2011-09.02.2012 ja 13.03.2012-12.04.2012 osutatud õigusabiteenus seisnes eri dokumentidega tutvumises ja suhtluses kliendiga (15 h). Dokumentidega tutvumise peale polnud selline ajakulu põhjendatud. Kassatsioonkaebusele esitatud vastuväidete ja Riigikohtu otsusega tutvumine oli nende mahukust arvestades põhjendatud 2 h vältel, hageja kirjalike seisukohtadega (1,5 lk) tutvumine oli põhjendatud 2 h vältel. Maakohtu ja kliendiga peetud kirjavahetusele kulunud aeg oli põhjendatud 1 h ulatuses. Kokku oli põhjendatud ajakulu perioodide 06.12.201109.02.2012 ja 13.03.2012-12.03.2012 osas 5 h.
23.Perioodil 04.05.2012-20.09.2012 osutati õigusabikulude nimekirja järgi õigusabi 12,5 h. Arvestades, et enamik dokumentidest olid lühikesed ja neis käsitleti peamiselt menetluslike küsimusi, oli põhjendatud ajakuluks 7 h. Hageja sel perioodil koostatud menetlusdokumentidega tutvumise osas oli põhjendatud ajakulu maksimaalselt 2 h, kirjavahetus kliendi ja patendivolinikuga oli põhjendatud 1 h. Kokku oli põhjendatud ajakulu perioodil 04.05.2012-20.09.2012 10 h.
24.Perioodil 08.02.2013-22.02.2013 osutati õigusabi 19,67 h. Arvestades dokumendi seisukoht nõudest loobumise osas - mahtu ja asjaolu, et menetluse selleks faasiks oli kostja oma seisukohad mitmel korral esitanud, oli nimetatud dokumendi ja kohtukõne kirjalike teeside koostamise põhjendatud ajakuluks 5 h. Hageja seisukoha ja istungi protokolliga tutvumise peale oli põhjendatud ajakulu 2 h. Maakohtu istung kestis 3,67 h ja istungil osales kostja esindajana üksnes vandeadvokaat. Kirjavahetusele kliendiga oli põhjendatud kulutada 1 h. Seega oli perioodil 08.02.2013-22.02.2013 põhjendatud ajakulu 9,67 h.
25.Perioodil 08.05.2013-04.06.2013 osutati õigusabi 17 h. Maakohtu 03.04.2014 otsusega ning hageja apellatsioonkaebusega tutvumise peale oli põhjendatud kulutada 3,5 h. Kaebusele vastuse koostamisel oli menetluse staadiumit arvestades põhjendatud kulutada 6 h. Kliendiga peetud kirjavahetus oli põhjendatud 1 h ulatuses. Seega oli perioodil 08.05.2013-04.06.2013 põhjendatud ajakulu 10,5 h.
26.Ülejäänud osas pidas kohus õigusabiteenusele kulutatud aega põhjendatuks ja vajalikuks. Kokku taotles kostja 234,17 h vältel osutatud õigusabiteenuse tasu hüvitamist. Kohus vähendas ajakulu 66,62 h ulatuses. Kokku oli põhjendatud ja vajalik ajakulu seega 167,55 h.
27.Nähtuvalt õigusabikulude nimekirjast osutati õigusabi hinnaga 160 eurot/h (lisandub käibemaks). Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13 rõhutanud, et üldjuhul ei saa põhjendatuks ja vajalikuks pidada tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Põhjendatuks ja vajalikuks on peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-9313). Kuna tunnitasu 160 eurot, millele lisandub käibemaks, ületab oluliselt sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu, siis oli põhjendatud õigusabikulude väljamõistmine tunnitasu 120 eurot /h (+km) alusel.
28.Menetluskulud kuuluvad väljamõistmisele ilma käibemaksuta, kuna kostja pole kinnitanud, et ta pole käibemaksukohustuslane. Seega mõistis kohus hagejalt välja menetluskulud 20 106 eurot. Määruskaebuse põhjendused
29.28.08.2014 esitatud määruskaebuses palus hageja maakohtu 12.08.2014 määruse tühistada ja määrata kindlaks kostja menetluskulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses, arvestades määrusega nr 306. Õigusabikulu tegeliku suuruse tõendamisel saab olla maksimaalselt väljamõistetavaks hüvitiseks õigusabi eest 2907,08 eurot ja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu eest 320 eurot.
30.Maakohtu lahend on üllatuslik ja kohtupraktikaga vastuolus, arvestades Riigikohtu 26.06.2014 määrust nr 3-2-1-153-13, millega tunnistati määrused nr 306 ja nr 137 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks. Maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud „Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad“.
31.Maakohus rikkus TsMS § 436 lg-t 4, mis näeb koostoimes TsMS § 463 lg-ga 2 ette keelu teha üllatuslike lahendeid, pannes protsessiosalised olulisel määral uude protsessuaalsesse positsiooni (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-07, p 16). Ka menetluskulude kindlaksmääramise menetluses tehtud määruses ei tohi kohus tugineda asjaoludele, mida ei ole menetluses arutatud (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1115-09, p-d 7-10).
32.Maakohtu otsustus Riigikohtu poolt 26.06.2014 tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 tehtud lahendist tulenevalt mitte käsitleda poolte vastuväiteid seoses piirmääradega ning nende põhiseadusele vastavusega, halvendas oluliselt hageja protsessuaalset olukorda. Pooleliolevates menetlustes ei tulene Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 õigustust menetluskulu väljamõistmiseks üle kehtestatud piirmäära. Kohus oleks pidanud andma pooltele võimaluse esitada tekkinud olukorra osas seisukohti. Kostja tõstatas piirmäärade põhiseaduslikkuse küsimuse teistel kaalutlustel, kui Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-153-13 toodud alused.
33.Pooleliolevates menetluskulude kindlaksmääramise menetlustes tuleks lähtuda varem kehtinud piirmääradest. Kuigi Riigikohus ei selgita tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 tehtud lahendis, kuidas peaks lepingulise esindaja piirmäärasid puudutavate määruste nr 306 ja nr 137 kehtetuks tunnistamine mõjutama pooleliolevaid menetlusi, siis rõhutab Riigikohus lahendi p-s 66, et menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha (vt Riigikohtu määrused
tsiviilasjas nr 3-2-1-87-09, p 15; 3-2-1-112-09, p 14). Pooled said arvestada nende menetluskulude hüvitamise piirmääradega, mis olid kehtestatud hagi esitamise ajal (vt Riigikohtu määrused tsiviilasjas nr 3-2-1-154-09, p 9; 3-2-1-171-12, p 11; 3-2-1-11211, p 17). Menetluskulude kindlaksmääramisel on määrava tähtsusega ettenähtavuse põhimõte.
34.Menetluskulude kindlaksmääramisel tuleks juhinduda määrusest nr 306. Hageja jääb 17.02.2014 esitatud seisukohtade juurde. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et juhul, kui menetluse alustamise ajal kehtisid määrusega nr 306 kehtestatud piirmäärad ning menetluskulude avalduse esitamise ajal kehtisid määrusega nr 137 kehtestatud piirmäärad, tuleb ikkagi lähtuda menetluse alustamise ajal kehtinud piirmääradest (vt mh Riigikohtu üldkogu määrus kohtuasjas nr 3-2-1-153-13, p 66; Riigikohtu määrused tsiviilasjas nr 3-2-1-154-09, p 9; 3-2-1-112-11, p 17). Lähtuda tuleks hagi hinnast 15 000 krooni, millelt määruse nr 306 kohaselt kuulub hüvitamisele 319,56 eurot. Isegi, kui hagi hinnaks pidada hageja varalist nõuet 11 184,45 eurot, oleks menetluskulude piirmäär 45 500 krooni ehk 2907,98 eurot.
35.Isegi, kui pidada õigeks, et piirmäärasid sätestavate määruste kehtetuks tunnistamise tagajärjel tuleks hinnata üksnes menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust, ei ole maakohus seda teinud. Hageja jääb 17.02.2014 vastuväites toodu juurde. Kostja poolt esitatud menetluskulude nimekirjast ei nähtu detailselt menetluskulude koosseis TsMS § 174 lg 3 mõttes. Hageja ei nõustu maakohtuga, et toimiku kaasabil oli võimalik märgitud töid kontrollida. Õigusabikulude nimekiri sisaldab kuni kahekuuseid ajavahemikke, kus on välja toodud tehtud toimingud ja neile kokku kulunud aeg, kuid nimekirjast ei nähtu, palju kulus aega konkreetsele toimingule ja kes toimingu teostas. Kohus pidas põhjendatuks kogu kostja poolt maakohtu menetluses kulutatud aega, kokku 77 h, mis on liiga palju. Hageja ei nõustu kohtu lõppjäreldustega, mille kohaselt on kostja põhjendatud ja vajalik ajakulu kokku 167,55 h. Sel juhul oleks keskmiseks ühele kohtuastmele kulutatud tööajaks 56 h, mis on ebamõistlikult palju.
36.Riigikohus on rõhutanud, et TsMS § 175 lg-s 3 sätestatu paneb kohtule kohustuse menetluskulude kindlaksmääramise menetluses tehtavas lahendis analüüsida, kas ja miks oli konkreetne tsiviilasi niivõrd keerukas, et tingis mitme esindaja kasutamise vajaduse. Nõustuda ei saa maakohtuga, et patendivoliniku kaasamine intellektuaalset omandit puudutavas menetluses on tavapärane. Kohtu põhjendustest ei nähtu, kuidas erinevate kohtuastmete seisukohad tingivad asja keerukuse. Riigikohus rõhutas tsiviilasjas nr 3-2-1-112-09 tehtud lahendi p-s 17, et tsiviilasja ei muuda keerukaks asjaolu, et menetlusosalised kasutavad mitut esindajat, vaid keerukus peab tulema asja olemusest ja mahust.
37.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja küsis kostjalt vastust. Oma vastuses palus kostja jätta määruskaebus rahuldamata ja kohtumäärus muutmata. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
Ringkonnakohtu seisukoht
38.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu 12.08.2014 määruse tühistamiseks. Maakohtu määrus on seaduslik ning vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus
maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Maakohus on määruses põhjalikult kaalunud menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise taotluses toodud asjaolusid ja põhjendanud nõutava selgusega hagejalt väljamõistetud menetluskulude vajalikkust. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 alusel täielikult määruses toodud põhjendustega ning ei pea neid vajalikuks seetõttu korrata.
39.Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
40.Määruskaebusest nähtuvalt esitas hageja maakohtu 12.08.2014 määruse peale määruskaebuse põhjusel, et kohus on nimetatud määruse lahendamisel jätnud ebaõigesti ja üllatuslikult kohaldamata Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määruse nr 306, kuigi pooleliolevates menetluskulude kindlaksmääramise menetlustes tuleks kohtupraktikast lähtuvalt arvestada sellega, milliseid kohustusi sai isik ette näha. TsMS § 6 kohaselt tehakse tsiviilasja menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Menetlustoiminguks, millega määratakse kindlaks menetluskulud, on maakohtu määruse tegemine. Seega on maakohus õigesti leidnud, et kuna Riigikohus on 26.06.2014 üldkogu määrusega tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13 tunnistanud määrused nr 306 ja nr 137 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks, siis ei saa lähtuda menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmisel piirmääradest ning kohtul tuleb hinnata esindajakulude vajalikkust ja põhjendatust.
41.Määruskaebuses leiab hageja, et isegi, kui piirmäärasid sätestavate määruste kehtetuks tunnistamise tagajärjel tuleks hinnata üksnes menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust, ei ole maakohus seda teinud. Seonduvalt hageja väidetega hagejalt väljamõistetud õigusabikulude põhjendatuse osas märgib kolleegium, et menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire. Diskretsioonipiiride ületamist maakohtule käesoleval juhul ette heita ei saa. Menetlusosalisel on õigus valida ise endale lepinguline esindaja ja lepingulise esindaja kulude teiselt poolelt väljamõistmisel tuleb lähtuda konkreetsest esindussuhtest ja tekkinud kuludest. Maakohus on kostja menetluskulude nimekirja ja selles näidatud kulude koosseisu piisava põhjalikkusega analüüsinud ja määruskaebus ei sisalda põhjendusi, mille alusel oleks võimalik otsustada kulude põhjendatuse ja vajalikkuse üle maakohtust erinevalt.
42.TsMS § 175 lg 3 kohaselt hüvitatakse mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused, kui need olid tingitud asja keerukusest või esindaja vahetumise vajadusest. Vastuseks hageja väitele, et maakohtu põhjendustest ei nähtu, kuidas erinevate kohtuastmete seisukohad tingivad asja keerukuse ja sellest tulenevalt mitme esindaja kasutamise vajaduse, märgib kohus järgmist. Praegusel juhul on tsiviilasja menetletud kolmel korral maakohtus, kolmel korral ringkonnakohtus ja kahel korral jõudis vaidlus ka Riigikohtusse. Eeltoodu ning kohtupraktika vähesus vaidluseseme osas viitavad, et tegemist oli olemuslikult keerukama vaidlusega. Kuivõrd kostja esindajatel lasus kohustus kaitsta esindatava huve menetluses parimal võimalikul viisil, ei pea ringkonnakohus õigeks hageja käsitlust patendivoliniku kaasamise ebavajalikkuse kohta.
43.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 2 võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale esitada määruskaebuse menetluskulude
kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot.
Määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 3).
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar
/allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.