Pankrotiõigus › Muud hagimenetluse pankrotiasjad

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asjaolud ja hageja nõue

koostati tööde kohta perioodil 1.09.2010-30.09.2010, allkirjastati 30.09.2010, s.o 2 päeva peale arve koostamist. Arve nr 20101030, selgitus „Teostatud tööd vastavalt aktile nr 1, TTÜ IV õppekorpuse rekonstrueerimine. Leping nr 7/345 A lisa“, summa 1 233 086 krooni 52 senti (78 808 eurot 59 senti), koostatud 28.09.2010, maksetähtaeg 12.10.2010, registreeritud 29.09.2010. Akt nr 1 periood september 2010 allkirjastati 30.09.2010, s.o 2 päeva peale arve koostamist. Ehitustööde teostamisel koostati ka teine akt nr 1 perioodi 8.04.2010-30.04.2010 kohta. Arusaamatuks jäi, millest lähtudes koostati hiljem akt nr 1. Tuvastatud oli, et võlgnik tasus 13.10.2010 kahe maksega arved nr 20101029 ja 20101030 426 303 eurot 33 senti. Sama summa oli samal päeval kandnud võlgniku kontole OSAÜHING WOLMREKS EHITUS (pankrotis) arvete nr M20100079 ja 20100080 alusel. Arved koostati võlgniku poolt samadele töödele ja samal objektil, millised teostas kostja. Maksed tehti 13.10.2010. Lepingus kokkulepitud 10%-list garantiisummast kinni ei peetud. Seega tasus võlgnik kostjale arveid enne tegelikku maksetähtaega. Erisus oli ka maksetähtajas teiste võlausaldajatega võrreldes. Kostjale oli maksetähtajaks 14 päeva, samas kui teiste võlausaldajate maksetähtaeg oli 30 või 35 päeva. Tasudes kostjale arved 100%, esitas hageja 5.10.2010-19.10.2010 ettepanekud teistele võlausaldajatele maksegraafikute allkirjastamiseks. Võlgnik oli makseraskustes 2010 algusest. 28.10.2010 võttis ainuosanik vastu otsuse võlgniku likvideerimiseks. Võlgnik tasus kostjale järgnevalt: 8.06.2010 29 567 eurot 83 senti, arve nr 20100492; 21.06.2010 233 730 eurot 42 senti, arve nr 20100552; 6.08.2010 38 347 eurot 1 sent, arve nr 20100735; 1.09.2010 63 911 eurot 65 senti, arve nr M20100056. Kokku 335 989 eurot 8 senti. Arve nr 20100492 tasus võlgnik kostjale täies ulatuses. Arvest nr 20100735 jäi tasumata 355 029 eurot 21 senti. Likvideerija esitas hagejale OSAÜHINGU WOLMREKS EHITUS (pankrotis) ja võlgniku vahel 20.07.2010 sõlmitud nõude üleandmise kokkuleppe, mille kohaselt võlgnik võlgneb arve nr 20100735 alusel kostjale 355 029 eurot 21 senti ja OSAÜHING WOLMREKS EHITUS (pankrotis) tasub võlgniku eest nimetatud summa 20.07.2010 kostja arvele. Seega oli pooltele 17 päeva enne arve osalist tasumist teada, milline summa tasutakse ja milliseks jääb nõue. Likvideerija ei ole hagejale üle antud arveid nr 20100552 ja M20100056. Eeltoodu kinnitas, et võlgnik teadis, et kahjustab rahalise kohustuse täitmisega kostjale teiste võlausaldajate huve. Hageja tasus 90% asemel tööde eest täies ulatuses ning teostas makseid kostjale, kuid mitte teistele võlausaldajatele. PankrS § 117 lg 2 p-st 5 lähtudes on vaja tuvastada võlgniku ja kostja lähikondsus. Võlgnik on töövõtulepingus nr 7/345 tellijaks, kostja töövõtjaks. Hagejale esitatud dokumentidest nähtus, et poolte vahel oli samaaegselt mitmeid töövõtulepinguid, milledes kostja oli tellijaks ja võlgnik töövõtjaks. Samuti oli poolte vahel mitmeid erinevaid kokkuleppeid, milledele on viidatud pangakonto väljavõttel. 13.10.2010 maksete aluseks on samuti pooltevaheline erikokkulepe. 21.09.2010 sõlmisid pooled tasaarvestuse kokkuleppe, mille alusel tasaarvestati omavahelisi võlgnevusi. Teiste võlausaldajatega selliseid kokkuleppeid ei sõlmitud. Võlgniku ja kostja vahel oli vastastikune majanduslik huvi. Kostja vastuväited

Hageja esitatud aktist nr 1 nähtuvalt oli tegemist lisatööde aktiga. Tööd teostati lisatööde kokkuleppe alusel. Hageja ei selgitanud, milles seisnes võlausaldajate huvide kahjustamine. Võlgniku väidetav teadlikkus võlausaldajate huvide kahjustamisest ei tõenda tehingu tagasivõitmise peamise eelduse – võlausaldajate huvide kahjustamise – täidetust. Hageja väide, et võlgnik oli kostjale maksete teostamise ajal maksejõuetu, oli paljasõnaline. Hagis nimetatud võlausaldajate loetelu, kellele võlgnik septembris-oktoobris 2010 võlgu oli, ei tõenda, et hageja oli makseraskustes 2010 algusest. Makseraskused ja maksejõuetus ei ole sünonüümid. Hageja ei tõendanud PankrS § 113 lg 1 p 2 kohaldamise eeldust – ühe võlausaldaja teistele eelistamist. Konto väljavõttest nähtuvalt tehti vaidlusalusel perioodil sadu makseid ka teistele isikutele, kuid väljavõttest ei selgunud, kas need isikud ei ole hageja võlausaldajad. Hageja väitel eelistati kostjat, kuna võlgnik andis kostjale maksetähtajaks 14 päeva. Hageja käsitlus on eluvõõras. Maksetähtajad lepiti kokku lepingueelsete läbirääkimiste käigus. Tulenevalt lepinguvabaduse põhimõttest ei ole keegi sunnitud sõlmima lepingut tingimustel, mis ei ole talle vastuvõetavad. Kokkulepitud maksetähtaegadel ei ole sisulist tähendust, sest arve nr 20100870 tasumine toimus enam kui 35 päeva pärast arve esitamist. Arved nr 20101029 ja 20101030 tasuti 16 päeva pärast arve esitamist. Lisaks võivad pikemad tähtajad tuleneda asjaoludest, et võlausaldajad olid järjekorras kolmandad või neljandad alltöövõtjad. Täidetud ei olnud ka PankrS § 113 lg 1 p 2 kohaldamise eeldus – kohustuse täitmine enne täitmise tähtpäeva. Lepingu p 3.2 eesmärgiks oli tagada kostja töövõtulepingust tulenevate kohustuste täitmine ning kostja puuduste kõrvaldamisele sundimine, kui see vajalikuks peaks osutuma. Töövõtulepingu täitmise kestel andis kostja lepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks garantii otse tellijale TTÜ-le ning suuremas ulatuses kui 10% võlgnikuga kokkulepitud tööde maksumusest, millest tulenevalt puudus eluline tarvidus tagada vaegtöödest tulenevaid kohustusi võlgniku ees. Seega lepingu p-st 3.2 tuleneva tagamiskohustuse täitis kostja tellijale ning võlgnikul ei olnud õigust arvetest 10% tasumata jätta. Võlgnik ja kostja ei ole lähikondsed PankrS § 117 lg 2 p 5 mõttes. Hageja käsitlus, et kuivõrd võlgniku ja kostja vahel oli mitmeid kehtivaid töövõtulepinguid ja kokkuleppeid, oli neil ühine majanduslik huvi PankrS § 117 lg 2 p 5 mõttes, oli elukauge. Eeldatavasti kaasneb igasuguse kokkuleppega selle osalistele mingisugune majanduslik huvi. Maakohtu otsus

alusel tööd teostanud. Tõendatud ei ole, et võlgnikul oleks pretensioone tehtud tööde kvaliteedi ja väärtuse osas. Hagis ei ole täpsustatud, milles konkreetselt võlausaldajate huvide kahjustamine seisnes. Hageja hinnangul kohtles võlgnik kostjat soodustavalt tehes kostjale suuremas ulatuses makseid, kui ülejäänud võlausaldajatele. Teiste võlausaldajatega samal perioodil maksegraafikuid sõlmides, oli võlgnik teadlik oma makseraskustest ja maksejõuetusest. Samuti oli võlgnik andnud kostjale maksetähtajaks 14 päeva, samal ajal kui mitmele teisele võlausaldajale on maksetähtaeg ehitustööde eest tasumisel 30 päeva. Kostja kinnitusel ei eelistanud võlgnik kostjat. Hageja esitatud konto väljavõttelt nähtus, et võlgnik on vaidlusalusel perioodil teinud sadu makseid ka teistele isikutele, pärast kostjale maksete tegemist jäi võlgnikul kostjale tasumata 600 000 krooni. Kohus nõustus kostjaga, et töövõtulepingutes kokkulepitud maksetähtaeg ei tõenda võlausaldajate huvide kahjustamist, ühestki õigusaktist ei tulene isikutele kohustust sõlmida kokkuleppeid ühesuguste maksetähtaegadega. Alusetud on ka hageja kahtlused akti nr 1 koostamise kohta. Kohus pidas veenvaks kostja selgitust akti nr 1 allkirjastamise kohta, tegemist oli kokkuleppe alusel teostatud lisatöödega. Kostja vastuväite kohaselt ei ole kohustust täidetud ka enne täitmise tähtpäeva. Vaidlusaluse lepingu p 3.2 järgi viimase maksena tasub tellija 10% eraldi tööde iga ehitusetapi hinnast 35 kalendripäeva jooksul alates vastava ehitusetapi tööde lõplikust vastuvõtmisest vastavalt lepingu p-le 4.4 ja garantiiaegse tagatise aktsepteerimist. Kostja selgituse kohaselt andis ta töövõtulepingu täitmise kestel oma lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks garantii otse tellijale, s.o Tallinna Tehnikaülikoolile (TTÜ) ja suuremas ulatuses kui 10% võlgnikuga kokkulepitud tööde maksumusest, millest tulenevalt puudus eluline tarvidus tagada võimalikest vaegtöödest ja puudustest tulenevaid kohustusi ka võlgniku ees. Lepingu p-st 3.2 tuleneva tagamiskohustuse täitis kostja tellijale, mistõttu ei olnud võlgnikul sisulist õigust arvetest 10% tasumata jätta. Kohtu hinnangul toimus võlgniku ja kostja vahel töövõtulepingust tulenevate kohustuste täitmine tavapärase majandustegevuse raames ning võlgnik sai seeläbi võimaluse majandustegevuse jätkamiseks. Kohus nõustus kostjaga, et teiste võlausaldajate huve ei kahjustanud töövõtulepingu täitmine. Kohus leidis, et ainuüksi kohustuse kohase täitmise eest tasumine, ei ole teiste võlausaldajate huvide kahjustamine. Hagiavalduse kohaselt oli võlgniku ja kostja vahel mitmeid kehtivaid töövõtulepinguid, milledes kostja oli tellijaks ja võlgnik töövõtjaks. Samuti oli võlgniku ja kostja vahel erinevaid kokkuleppeid, milledele viidati pangakonto väljavõttel. 21.09.2010 sõlmisid võlgnik ja kostja tasaarvestuse kokkuleppe omavaheliste võlgnevuste tasaarvestamiseks. Teiste võlausaldajatega hagejale teadaolevalt selliseid kokkuleppeid ei sõlmitud. Kohus nõustus kostja vastuväitega, mille kohaselt ei olnud võlgnik ja kostja lähikondsed (PankrS § 117 lg 2 p 5), eeldatavasti kaasneb igasuguse kokkuleppega selle osalistele mingisugune majanduslik huvi, mis väljendub kokkuleppe sisus ning on selle alusel esindatud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-43-07 leidnud, et ühine majanduslik huvi peab olema lähikondsuse alusena hindamiseks sedavõrd suur, et üldiselt ja objektiivselt võib arvata, et võlgnik ja temaga seotud isik tegutsevad teineteise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks. Hageja poolt esiletoodud asjaolud lähikondsuse tuvastamist võlgniku ja kostja vahel ei võimalda. Kostja ei eitagi, et objektidel tehti koostööd ning suuremate ehitushangete saamiseks tehti ühiselt pakkumisi. Kohtu hinnangul ei muutnud see ehitusettevõtjaid lähikondseteks, pigem on see ehitusvaldkonnas tavapärane. Tõendatud ei olnud, et kostja oleks mõjutanud võlgniku juhtimisotsustusi või muid otsustusi. Asjaolu, et teatud objektidel tehakse koostööd, ei tähenda automaatselt, et äriühingute tegevust laiemas plaanis koordineeritakse. Hageja väitel oli võlgnik kostjale makset tehes makseraskustes või maksejõuetu. Kuna kohus tuvastas, et töövõtulepingust tuleneva kohustuse täitmine ei kahjustanud võlausaldajate huvisid,

mis on eelduseks rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks, siis ei omanud tähtsust võlgniku makseraskused või kostja teadlikkus võlgniku makseraskustest või maksejõuetusest. Hageja ei toonud esile, milles väidetav teadlikkus seisnes, üksnes seaduses toodud sõnastuse kordamine ei tõenda kostja teadlikkust võlgniku maksejõuetusest. Apellatsioonkaebus

Seega ei suutnud võlgnik võlausaldajate nõudeid rahuldada pika perioodi vältel enne likvideerimisotsust 28.10.2010. Asjaolu, et võlgniku ja kostja vahel oli selgelt vastastikune oluline majanduslik huvi, tõendab ka järgnev. 6.08.2010 tasus võlgnik arvest nr 20100735 osa (38 347 eurot 1 sent). Tasumata jäi 355 029 eurot 21 senti. Nõude üleandmise kokkuleppes leppisid OSAÜHING WOLMREKS EHITUS (pankrotis) ja võlgnik kokku, et võlgnik võlgneb arve nr 20100735 alusel kostjale 355 029 eurot 21 senti ja et WOLMREKS EHITUS (pankrotis) tasub võlgniku eest nimetatud summa 20.07.2010 kostja arvele. Seega oli pooltele 17 päeva enne arve osalist tasumist teada, milline summa tasutakse ja milliseks jääb nõue. Kostjal ja võlgnikul olid vastastikused tehingud, kostja tegi samuti makseid võlgnikule. 21.09.2010 sõlmisid võlgnik ja kostja tasaarvestuse kokkuleppe, millel on märgitud „kanded tehtud, ootab Arco allkirja“. On eluliselt usutav, et võlgnik, omamata olulist ühist majanduslikku huvi kostjaga, ei oleks seesuguselt teinud oma raamatupidamiskandeid enne vastaspoole allkirjastamist. 30.11.2010 sõlmisid võlgnik, kostja ja WOLMREKS EHITUS (pankrotis) nõude loovutamise ja tasaarvestuse lepingu. Teiste võlausaldajatega võlgnikul selliseid kokkuleppeid ei olnud. Kostja ja võlgnik tegid ühiselt pakkumisi, et objektil koos töötada ja saada suuremaid hankeid. Kostja esitatud ERGO Kindlustuse garantiikirja ja garantiilepinguga ei ole põhjendatud arvete tasumine kostjale täies ulatuses. Maakohus ei selgitanud, miks ei kahjusta teiste võlausaldajate huve järgnev hageja poolt tõendatu. Võlgnik tasus kostja arved täies ulatuses, jättes tasumata osaliselt või täielikult teiste võlausaldajate arved, kellede tööde osas ei olnud samuti pretensioone ning kellede tööd olid vastu võetud. Võlgnik tasus kostja arved enne tegelikku maksetähtaega, samal ajal teistele võlausaldajatele mitte tasudes. Võlgnik sõlmis kostjaga töövõtulepingu ehitustööde tegemiseks soodsamatel tingimustel kui teiste võlausaldajatega. Võlgnik oli teadlik makseraskustest, kuid samas taotles võlgnevuste osas maksegraafikute sõlmimist teiste võlausaldajatega, kuid tasudes kostja arved täies ulatuses ja suurtes summades. Võlgnik andis kostjale maksetähtaja 14 päeva, kui teistele võlausaldajatele 30-35 päeva tööde eest tasumiseks ja kostjale tasuski 14 päeva jooksul ehk maksetähtajal, teistele (mitte ühelegi 62 hankijast) maksetähtajal ei tasunud. Võlgnik oli makseraskustes juba alates 3.02.2010, kuid tasus samas kostja arved täies ulatuses ja enne võimalikku maksetähtaega. Võlgnik teostas kostjale arvete nr 20101029 ja 20101030 tasumise 426 303 eurot 33 senti, samas olid arvete aluseks olevad ehitustööde vastuvõtmise aktid nr 1 ja 6 allkirjastatud 30.09.2010, s.o 2 päeva peale kostja poolt arvete koostamist. Kui arved nr 20101029 ja 20101030 olnuks väljastatud lepingu nr 7/345A kohaselt peale akti alusel tööde vastuvõtmist, pidanuks olema mõlema arve tasumise tähtaeg mitte varem kui 14.10.2010. Kohus ei hinnanud, kas arvete nr 20101029 ja 20101030 tasumist viisil, mil arve aluseks olevad aktid olid vormistatud 2 päeva peale arve väljastamist ja maksetähtaeg 14 päeva, kuigi tööde vastuvõtmisest oli möödas 12 päeva, tuli lugeda enne maksetähtaega täitmiseks. Lõplikku tööde üleandmise akti, mis tõendaks kostja poolt tööde lõpetamist ja lepingu täitmist, mis annaks aluse esitatud arvete täies osas tasumiseks, ei ole. Võlgnik tasus kostjale teostatud tööde eest vastuolus sõlmitud lepingus kokkulepitud kohustusega ja antud võimalustega, tasudes 90% asemel tööde eest täies ulatuses. Võlgnik teadis, et kahjustab teiste võlausaldajate huve, sõlmides töövõtulepingu kostjaga soodsamatel tingimustel kui teiste võlausaldajatega. Võlgnik pidas teisi võlausaldajaid sama olulisteks nagu kostjat, kuid eelistas kostjat talle rahaliste maksete tegemisega. Maakohus ei ka selgitanud, mida käsitleda lisaks hageja poolt esitatule teiste võlausaldajate kahjustamisena. PankrS § 110-114 ja § 113 lg 1 p 2 koosmõjus annavad seadusandja määratluse, mille alusel on tagasivõidetav pankrotimenetluses mh rahalise kohustuse täitmine. Kohus on ekslikult jätnud eristamata, et hageja ei ole kohustuse aluseks olnud tehingu (töövõtuleping) kehtetuks

tunnistamist taotlenud, vaid taotleb lepingu alusel toimunud rahalise täitmise tagasivõitmist. Hageja palub arvestada ka Riigikohtu lahendites nr 3-2-1-39-08, 3-2-1-90-08, 3-2-1-87-08 ja 32-1-62-12 toodut. Maakohus on ekslikult leidnud, et võlgnik ja kostja ei ole lähikondsed. Riigikohus on selgitanud, et lähikondsusega on tegemist, kui üldiselt ja objektiivselt võib arvata, et võlgnik ja temaga seotud isik tegutsevad teineteise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks. Maakohus jättis hindamata lähikondsuse määratlemisel mitmed tõendid, sh lepingu, kus kostja on tellijaks ja võlgnik töövõtjaks. Vastus apellatsioonkaebusele

hindamata peale eelmenetluse lõppu istungil esitatud hageja uue väide, mille kohaselt lõplikku tööde üleandmise akti ei ole koostatud (II kd, lk 207 pöördel). Samuti ei ole põhjendatud etteheited tõendite nn valikulise hindamise ja osade tõendite hindamata jätmise kohta. Kohus on poolte väiteid ja kõiki tõendeid hinnates tuvastanud, et poolte vahel samaaegselt mitmete lepingute sõlmimine ei tähenda automaatselt lähikondsust pankrotiseaduse mõttes. Käesolevas vaidluses ei ole hageja tuginenud asjaolule, et hageja oli majanduslikus mõttes sõltuv kostjast, s.t et kostjast sellises ulatuses, et mõjutas hageja olulisi otsustusi tegevuse korraldamisel, et tegutseti teineteise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks. Hageja selgitustega ei ole kooskõlas asjaolu, et hagejal oli ka kostja ees täitmata kohustusi. Riigikohus on selgitanud, et pankrotiseaduse eesmärgiks ei saa olla pankrotiohus isikuga tehingute tegemisest hoidumine, pigem peab eesmärgiks olema majandustegevuse jätkamise võimaldamine. Kostjale tasutud 986 099 euro 23 sendi tagasivõitmise nõue ei ole seega põhjendatud. Hageja väide, mille kohaselt on erinevate alltöövõtjatega lepitud kokku erinevad maksetähtajad, mis näitab ühe võlausaldaja teistele eelistamist, ei saa nõustuda. Kostja on vastuses hagile selgitanud, et maksetähtajad lepiti lepingu poolte vahel kokku lepingueelsetele läbirääkimiste käigus, ning kostja ei saanud hagejat mõjutada andma teistele töövõtjatele lühemaid maksetähtaegu. Nõustuda saab kostjaga, et pikemad tähtajad tulenesid sageli sellest, mitmendaks alltöövõtjaks hageja poolt hagis nimetatud äriühing oli (s.t tulenevalt hageja positsioonist töövõtjate ahelas), sest majanduse jätkusuutlikkuse tagamiseks võidi leppida kokku pikem tasumise tähtaeg. Maakohus on otsuses võrrelnud erinevate kohustuste täitmise olulisust võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt. Seega ei saa kostjale tasumist pidada iseenesest teiste võlausaldajate huvide kahjustamiseks ja veel tingimustes, kus kostjale on tasutud viivitusega. Vaidlust ei ole, et hagis nõutud 986 099 euro 23 sendi ulatuses perioodil 8.06. - 13.10.2013 hageja kostjale väljamakseid tegi. Samast kontoväljavõttest nähtuvalt (I kd, lk 64 – 87) on kostja alates 8.06.2010 rahuldanud hageja nõudeid ja teinud talle makseid 1 427 391 euro 62 sendi ulatuses. Asja materjalidest nähtuvalt oli poolte vahel sõlmitud erinevaid lepinguid, milliste hageja poolt täitmata jätmisel oleks kostja selle tasaarvestanud. Selline kohustuste täitmine hageja poolt ei ole teiste võlausaldajate huve kahjustav käesoleva vaidluse asjaoludel. Vaidlust ei olnud selles, et suuremate ehitushangete saamiseks tehti ühispakkumisi ja et objektidel tehti koostööd. Nõustuda saab maakohtuga, et nimetatud tegevus ei muuda ehitusettevõtjaid seetõttu lähikondseteks ja tegemist on ehitusvaldkonnas tavapärase tegutsemisega. Apellant heidab vastaspoolele ette, et võlgnik on kohustuse täitnud enne täitmise tähtpäeva, millega kahjustas võlausaldajate huve, kelle ees olid võlad tasumata. Hageja tugines asjaolule, et töövõtulepingu p 3.2 kohaselt olid pooled kokku leppinud, et viimase maksena tasub tellija 10% eraldi tööde iga ehitusetapi hinnast 35 kalendripäeva jooksul alates tööde vastuvõtmisest vastavalt lepingu p-le 4.4. Veenev on kostja selgitus, et kuna lepingu täitmise kestel andis kostja garantii otse TTÜ-le kui tellijale ning suuremas ulatuses kui 10% võlgnikuga kokkulepitud tööde maksumusest, siis puudus alus jätta võlgnikule arvetest 10% tasumata. Nimetatud tegevus ei tõenda võlausaldaja eelistamist. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusnormide rikkumist asja lahendamisel ja otsus on kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8 ning põhjendatud ja seaduslik. Maakohtu lahendi tühistamiseks ja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus ja menetluskulud jäävad kaebuse esitaja kanda. TsMS §-st 190 tulenevalt tuleb apellandilt välja mõista see apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 5672 eurot 74 senti, mille tasumisest hageja

menetlusabi andmise jätkuvuse korras 23.12.2013 kohtumäärusega vabastatud oli (III kd, lk 7476). Apellandile oli selgitatud, et kaebuse rahuldamata jäämisel tuleb tal TsMS § 190 lg 2 kohaselt kanda menetluskulud täies ulatuses, s.t kuulub väljamõistmisele temalt riigilõiv riigituludesse. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.